Madis Tross
ÄRKAMATA
ÄRGATA
Laps rannas liivast lossi tegi
ja teine selle paiskas segi.
Ta naerdes liiva loopis õhku
ja uhked tornid, müürid lõhkus.
Laps isa juurde jooksis nuttes
ja rääkis, mis on tehtud talle.
Siis isa lapse võttis sülle
ja ütles:
“Sinu loss on ehitatud,
see ka alles jääb.
Talle pole seda antud –
teha loss see päev.”
IGAS LÄTTES ON TEGU PÕHJATA
Mis on tehtud,
jääb ikka ilmale,
läbi nähtud
saab targa silmale.
Mis on mõttes,
ei suuda varjata,
igas lättes
on tegu põhjata.
Iga tunne,
mis saadab inimest,
unest unne
jääb alles igavest.
ÄRKAMATA ÄRGATA
Ärkamata ärgata,
mõtlemata mõelda,
kinnisilmi märgata,
lausumata öelda –
nõnda viibin
unenäos,
tõelus siingi
igas teos.
Tuulekiirul tabada,
puutumata võtta,
loomusunnil jagada,
kaotamata jätta –
nõnda viibin
unenäos,
tõelus siingi
igas teos.
Kus võimatu,
seal kõndida
ja uuesti
ehk sündida.
SURM
Surm hiilib su juurde
vaikselt selja tagant,
puudutab su õlale,
järele tuleb võlale,
viib su uuele rajale,
annab mõõdu ajale.
Õhk õrnalt väreleb
ja maailm sädeleb.
Siis näed kuldseid jooni
maailmade vahel,
igast silmapilgust
sünnib jälle ahel.
AEG ON TEELE ASUDA
Aeg on teele asuda,
vanad võlad tasuda,
uusi sõpru märgata.
Magada ja ärgata.
Rännata seni,
kuni saabub
lõplik uni.
ALGUS
See on algus.
See on alles algus.
Hommikul, kui saabub valgus,
kui on maailm jälle hele,
ütlen talle tere.
Nii ma jälle ärkan üles,
unenägu kannan süles.
Lükkan kõrvale, mis jalus,
ära teen, mis sõber palus.
Aga kui on hinges valus,
jõudu kogun metsasalus.
Kui on küllalt tugev tahe,
siis ma ületan ka vahe
maailmade vahel.
NÕNDA ILMUB UNENÄGU
Pimedad saavad nägijateks,
kurdid sala kuulajateks,
jalutud ringi rändajateks,
kätetud tublideks tegijateks,
tummad tulevad tunnistama,
teised juurde uudistama –
nõnda ilmub unenägu,
salamisi tehtud tegu,
kõigi kõhklemiste juures
leian pidepunkti tuules.
PRAEGU TAHAN MA MAGADA
Üks ütles mulle:
“Mis sa laiskled keset päeva!
Teised tööga näevad vaeva.”
Ja mina talle:
“Kuidas julged mind segada!
Praegu tahan ma magada.”
Küll saab tehtud minu töö –
enne veel, kui saabub öö.
MEES, KELLEL VARJU EI OLE
Tean meest,
kellel varju ei ole.
Ta tuleb õhtul,
kui on hämar,
ei peata teda ükski värav.
Ta ütleb: “Kiirusta,
aega on vähe.
Enne kui lõpetad,
su juurest ei lähe.”
MAGAN NAGU HUNT
Oskan magada,
nagu hundid seda teevad –
ainult viivuks korraga,
et siis jälle ärgata.
Nõnda suudan maailma
palju rohkem märgata.
OLEN METSAS NÄINUD
Olen metsas näinud
karusid ja hunte.
Nad pole mulle
midagi teinud.
Ja ma nutan
tänutundest.
VAATAN
“Mida teed?”
“Vaatan.”
“Mida sa vaatad?”
“Maailma vaatan.”
“Kas sellest on küllalt?”
“Jah, sellest on küllalt.”
TEAN RÄÄKIDA VANAST NAISEST
Tean rääkida ma vanast
naisest, kes majast
alati astus
lauldes päevale vastu.
Kui temalt küsiti,
miks laulab alati
ta ikka sedasama,
siis vastas tema:
“Päike tõuseb,
et siis jälle loojuda.
Lugematul arvul kordi
teeb ta seda ikka ja jälle,
väsimatult, ühtemoodi.
Ja teie tahate,
et ma laulaksin homme
teist laulu kui täna!”
TEAN ILUSAID INIMESI
Tean ilusaid inimesi,
vahel tunnen nad ära,
olen saanud kallistusi,
näinud nende sära.
Oleks rohkem vaid
inimesi ilusaid,
siis saaks rohkem kallistada,
palju rohkem rõõmustada.
ÜHEL PÄEVAL LÄKS TA ÄRA
Ühel päeval läks ta ära,
võttes kaasa oma sära.
Tahtis jälle olla vaba.
Polnud jõudu armastada.
Lubadustest lahti ütles.
Raske öelda, mis ta mõtles.
Arvas vist, et kuskil mujal
kergemini saab ta läbi.
Ehk ka tundis pisut häbi.
Ütles vaid, et aeg sai läbi.
ÄRA ANNA ENNAST KÄTTE
Üks minu juurde astus
ja küsis:
“Kas jumalat sa usud?”
Ja mina vastu:
“Millist neist?
Višnut, Šivat, Isist, Toorat,
Arest, Allahit, Johoovat?
Või mõnda teist?”
“Kas neid siis palju on?”
“On, on.”
Ära anna ennast kätte!
Ka jumalale mitte.
KUNST
Jutul tähtis on ta pikkus,
õige painduvus ja sitkus;
kui ei ole vaja mõelda,
mida tahetud on öelda;
kui ma naeran, kui ma nutan,
meelerahu kaasa võtan;
kui sa jutu ära tahud
ja ma sinna sisse mahun –
see ongi kunst.
KIVI LENDAB KUI LIND
Keegi ei uskunud mind,
et kivi
võib lennata kui lind.
Suur oli huvi.
Oli õhtu.
Siis võtsin kivi
ja lennutasin õhku.
Olin kindel endas.
Ja kivi lendas
silmapiiri taha.
Polnudki nii paha.
NII PALJU RÕÕMU
Mees seemne mulda pistis.
Siis kastis.
Seemnest kasvas taim.
Siis sügis tuli.
Aga enne oli
nii palju rõõmu!
VÄIKE ASI SAAB KORD SUUREKS
Väike asi saab kord suureks,
nagu
seemned saavad puudeks.
Õiged sammud ise seame,
mida tunneme või teame.
Teeme ära, mida peame,
ise lõpuni end veame.
Öö kord langeb meie peale.
Mõtle ikka ainult heale,
et ei järgneks viga veale.
RING SAAB TÄIS
Praegu on suvi.
Siis sügis tuleb.
Siis talv. Ja kevad.
Siis jälle suvi.
Ring saab täis –
mine edasi või tagasi.
Tagasi minnes
jõuab tagasi pärale.
KA PIMEDAS LEIAN TEE
Silmad harjuvad ära,
ka pimedas leian tee –
nii alati avanab värav,
ma tean, mis ootab mind ees.
Mõni küsib minult:
“Kuidas ei eksi sa ära?”
Ütlen ainult:
“Ka öösel olen ma päral.”
ÖÖ
Öö, kes sa annad mulle julguse,
kui olen sind piisavalt kartnud,
öö, kes sa annad mulle selguse,
kui olen su häältest end täitnud,
öö, kes sa annad mulle rikkuse,
mu võidud ja mu pikkuse,
kord lõpetad mu võitluse
ja tagasi tood rahu –
ma sinust sain ju alguse,
kord sinu sisse mahun.
ÖÖLIBLIKAS
Ööliblikas
lendab õhtul mu lauale
valguse kätte.
Tal on tark pilk.
Teineteist me vaatame,
kumbki meist ei lähe ära.
ILMA MINUTA EI SAA
Olen tühine,
väikene täpp
selles lõputa voolus.
Ja ometi nii tähtis,
et ilma minuta
läbi ei saa.
OLE SINA SÕDUR
Ükskord tütar
jooksis mu juurde
ja ütles: “Suured lapsed
tegid mulle halba.
Isa, ole sina sõdur
ja ütle neile,
et nad mulle
enam viga ei teeks.”
KESKMISED KOJU TULEVAD
Esimesed heidetakse,
tagumised tapetakse,
keskmised koju tulevad.
Keskmistel keskmised ootused,
suurtel suuremad lootused,
väikestel väiksemad võidud,
jalge all vähem kõigub.
Suur suuremini hõigub,
väike vähemini lõigub.
Lõpuks kõik ju surevad,
uued asemele tulevad.
SÕDUR
Lapsed mängisid hoovis
ja nende pall veeres tänavale.
Sõdur, pane püss käest,
ja vii lastele pall tagasi!
EI SAA ENAM TAGASI
Ei saa enam mängida
lapsepõlve mänge,
nüüd on vetel voolida
hoopis teisi sänge.
Miski liigub edasi,
teised mängud praegu,
üha enam tagasi
ihkan vanu aegu.
Männikoorest voolida,
ujutada laevu,
puude otsas ronida,
teha loomaaedu
suvel liivakasti,
sõjamänge mängida,
keelduda, kui kästi
tulla vara koju,
nõgestesse peituda,
kui ei olnud tuju.
Nüüd on seljas ülikond –
amet seda nõuab,
värvi määrab erakond –
edasi nii jõuab.
Siiski võtan aja ma
ja ronin salaja
kõrge kuuse otsa,
sealt näen maailma
otsa.
MÄGEDE HÄÄL
Seisan ma mäel,
hüüan ja sealt
kajab mu hääl
küngaste pealt.
Kogub see jõu
õhtu eel,
võimas kui kõu
hääl on teel.
Kajab see hääl
kõrval ja ees,
taga ja peal,
lõpuks mu sees –
rikas ma saan
olla nii,
ulatun maast
taevani.
JÄLGI JÄTMATA
Ei saa miskit võtta
vastu andmata,
ei saa miskit jätta
jälgi jätmata.
Raske öelda,
kust saab algus alguse,
välja mõelda,
kust saab valgus valguse.
Samad sõnad –
mõte uus,
kaunilt kõlab
lause suus.
Uusi võtteid
raske välja mõelda,
osa mõtteid
mõistlik välja öelda.
MEIL KÕIGIL SÕNAD SUUS
Meil kõigil sõnad suus,
saab palju välja öeldud –
mis kasulik, mis uus,
mis ennegi on mõeldud.
Kui oleks vähem jutukas,
ehk puuduks suurem kära.
Või hoopis nagu putukas
sa sööksid teise ära.
PIISAVALT ON HALBA JA HEAD
Piisavalt on halba ja head.
Nii mõnigi vaevab pead,
kumb võidab
või midagi miks üldse on.
Noh, toidab
ju ennast see, kel jõudu on.
LAUL
Jään rahule siis,
kui sünnib viis,
mida enam muutma ei pea,
mis on küllalt hea,
et sellega
edasi minna
võib rõõmuga.
SEENED
Kui on küllalt niiskust,
parajasti soojust,
mida seened vajavad,
siis nad kasvavad.
Neid on tore korjata,
pannil pruuniks praadida.
Ja mõtle vaid:
mõned neist su tapavad!
SITIKAS
Istun maas.
Õhtu just.
Kui sitikas,
teab kust,
ilmub,
ise must –
mõtlen sitikat.
Siis juhust
kasutan
ja rohukõrrega
selili
ta keerangi.
Ta ilmselt
kunagi
teada ei saa,
et mina ta
selili
kord keerasin.
JUHUS
Ettemääratus
või hoopis juhus?
Selge siht või vääratus?
On küsimusi õhus.
Kuidas olla tõhus
ja mitte olla ohus?
Mis on üldse peamine?
Mida maksab teadmine?
See sind edasi ei vii.
Ole õnnelik, et siin
tajuda võid hetke,
ette võtta retke.
Mõtle, mõtle!
Pärast ütle,
mis on olemise raskus,
kuhu taevast tähti laskus.
TÄHED
Pole seal ei kaotust,
pole seal ei võitu –
nõnda keset laotust
tähed teevad sõitu.
Eks sa küsi mõnelt:
kust sa siis ka tuled?
Vastust ootad temalt
seni, kui kord sured.
KÕIK LIIGUVAD
Igaüks liigub edasi,
mõni vahel ka tagasi.
Aga kõigil sama tahe –
ületada vahe
maailmade vahel.
Mõni kõnnib, mõni hüppab,
mõni edasi end lükkab,
mõni roomab, mõni tõukab,
üks on vaesem, teine jõukam.
Teol on jalgu üpris vähe,
aga edasi ta läheb!
Mõnel jalgu lausa sada!
Kõigil minna oma rada.
Mõnel keha küljes tiivad –
kiirelt edasi need viivad.
Mõni jälle vee all ujub,
teekond vastuvoolu sujub.
Aga kõigil sama tahe:
ületada vahe
maailmade vahel.
KOER
Kõnnin mööda teed.
Vastu tuleb koer.
“Kuhu lähed, koer?”
küsin ma.
“Sinna, kuhu sinagi,”
vastab ta.
Ja läheb edasi.
Ma mõtlen, vaatan tagasi.
Ja lähen sinna, kuhu temagi.
TAGASI TAEVASSE
Käisin sõbra juures põrandat ehitamas. Põrand
on tähtis asi: see peab olema tugev, soe, ilus... Sain valmis männilaudadest
ilusa põranda.
Tagasiteel koju hüüdis mind ühe hoovivärava
juures väike tüdruk.
“Onu! Oota, onu!”
Ma peatusin.
“Onu, palun too mulle kommi. Näed, mul on
raha.”
Ta avas peo, kus oli ühekroonine münt.
“Millist kommi sa tahad?”
“Too mulle šokolaadiga martsipanikommi. Näed,
mul on raha.”
“Hea küll, ma toon sulle kommi.”
Ma võtsin raha ja läksin poodi.
“Näita, onu, millist kommi sa mulle tõid?”
küsis tüduk, kui olin tagasi jõudnud.
Ta võttis paberi seest kommi ja pani selle
suhu.
“See on väga hea komm. Sellist kommi ma
tahtsingi. Onu, võta sina ka kommi.”
Ma võtsin kommi.
“Onu, tule, ma näitan sulle, mille ma
ehitasin. Tule, onu!”
“Kas su ema lubab, et ma aeda tulen?”
“Ikka lubab.”
Tüdruk võttis mu käest kinni ja viis
liivakasti juurde.
“Vaata, onu, mille ma tegin. See on
lennuväli.”
Liivakasti oli ehitatud lennurada, mille ühes
otsas oli maja ootajate jaoks.
“Näed, onu, siit saavad lapsed tagasi
taevasse.”
“Taevasse?”
“Muidugi! Lapsed tulevad taevast maa peale
mängima. Ja kui nad on siin oma mängu ära mänginud, siis nad lähevad taevasse
tagasi.”
Ma läksin tagasi värava juurde.
“Mis su nimi on?” küsisin.
“Heli. Minu nimi on Heli.”
“Ütle, Heli, kas mina saan ka sinu
lennurajalt tagasi teavasse?”
“Muidugi saad! Tule ühel päeval minu juurde
tagasi ja siis ma saadan su taevasse.”
“Ma tulen. Kindlasti tulen ma tagasi.”
Ma väljusin väravast ja jätkasin teed koju.
Selle jutu mõtles välja minu tütar, kui ta
oli kuueaastane. Mina kirjutasin selle üles.
LAULUSÕNU ANSAMBLILE “MAHAVOK”
LAULAN LASTEL’ UNELAULU
Muusika Heini Vaikmaa
Kui on kätte jõudnud õhtu,
mängitud on mäng,
kui on kaasa võetud nähtu,
lapsi ootab säng.
Siis ma hakkan laulma laulu,
valvan laste und,
ehk on kaunim laulu kaudu
uinumise tund.
Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
võtab kaasa,
viib su ära –
kus on homme,
kus on täna.
Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
viib su maale,
kus on ilus,
sinna teele,
mis on sinus.
Unelaul, mis laulan teile,
ise tekib suul,
korra sünnib, sureb jälle –
nagu lehed puul.
Seni, kui on õues pime,
salapärane,
kanduks teile laul kui ime,
kus ka olete.
Andke mured minu kanda,
andke mulle nutt,
mina soovin teile anda
tee, kus muinasjutt.
Laulaks kõigil lastel laulu –
selleks puudub sund,
sooviks neile laulu kaudu
õnnerikast und.
Kui on taevas jälle päike,
valgus üle maa –
et võiks olla iga väike
õnnelikum raas.
TÄHETEEL
Muusika Mikk Targo
Kui on kord taas õhtu käes,
kaasas kõik see, mis tõi päev,
siis on aeg uinuda,
päevaga öö võrdseks saab ka mulle.
Kutsuvad mind tähed selles öös,
ärgata saab miski siis mu sees,
ihkab see kaugemaid
rännata teid, kokku viib mind ööga.
Siis ma suudan lennata
kui linnud taevateel,
mis jäi päeval kuulmata,
ma teada saan ehk veel
sel ööl, – sel ööl,
mis aina ootab.
Päikesetõus. Päev on taas.
Kusagil mind sõbrad ootamas.
Olgem siis viisakad –
maailma tulnud me kõik ju külla.
VÄIKE HOOV
Muusika Mikk Targo
Väike hoov maja ees
mängumaaks lapsele.
Enda jaoks maailma loob,
iga samm üllatust toob.
Puude latvade seest
päike tõusmas on teed.
Pilvede pealt mängima
lapsed on tulnud maailma.
Väikene hoov –
maailm nii suur.
Kingitud aeg on see,
kui avaneb
maailm nii rikkana.
Väikene hoov –
maailm nii suur.
Aiaga piirneb hoov,
sellest väljaspool
suur on tundmatus.
Meeldiv kummelilõhn,
kastepiiskade vihm
sätendab lillede pealt,
lapsele naeru toob sealt.
ON LÄINUD AASTAD
Muusika Heini Vaikmaa
Kui käes on loojang,
metsast tõuseb kuu,
ma seisan uksel kodu ees.
Siit ükskord läksin
väravast välja üksi
suurele teele.
Nii puhas taevas,
tähed helgivad,
kui kutsuks mind nad endaga.
Ja hallist loorist
ilmuvad selgelt hetked
lapseea aastaist.
Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.
Näen aias kivi, mille all, uskusin,
on peidus mees, kes salaja jälgib mind,
kas olen küllalt hea, et täita soov,
mis väga igatsesin siis väiksena.
On läinud aastad,
hetked ilusad,
neid iial tagasi ei saa.
Nüüd näen, et nõnda
suurena tunduda võis
väikene hoov siis.
Kui suureks sain ja tuli aeg lahkuda,
mind kurvalt mänguasjad jäid ootama.
Nüüd alles taipan, kuidas seovad mind
kõik asjad, millega ma siis mängisin.
Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.
On saanud paljud asjad nüüd selgemaks,
kuid nagu lapsel väljaspool aeda siis,
on siiski nõnda palju teadmata,
kuid kahjuks kiirelt on mu aeg möödunud.
PIISK IGAVIKU MERES
Muusika Heini Vaikmaa
Üks mees külvas kord maha seemne akende all
ning hoolt kandis siis, et ka seemnest
idaneks taim.
Ja nii sirgus lill, tugevaks sai,
kui kord puhkes õis, suvevärvides särama lõi.
Südamega tehtud asjad
rõõmu toovad, kaitsjaks nad.
Kui ka ununeda võivad,
teoks on saanud, kord nad veel meenuvad.
Kuid siis möödus aeg, sügistuultes purunes
õis,
mis veel hiljuti palju rõõmu mehele tõi.
Nii kord seotud sai lillega mees
ning see piisaks jäi teiste seas mere
põhjatus vees.
KÕUEMEES
Muusika Roland Rand
Ma helisevast vaikusest
ja tormist naeru leida võin –
nii ilmad on võrdselt head mu jaoks.
Ma tõstan kõue poole käed,
ka tormis enda kaaslast näen –
saan nendelt ma jõudu endale.
Mu ainsast vaatest
mäed võiksid liikuda
ja ainsast viipest
puud võiksid murduda,
sest olen Kõuemees!
Nii sätendava vaikuse
kui välgusööstu taevateel –
ma püüan nad kinni endale.
Mu ainsast vaatest
mäed võiksid liikuda
ja ainsast viipest
puud võiksid murduda!
Saan jõudu tuulest
ja võimu pikse käest,
sest olen Kõuemees.
SULETUD SILMADEGA
Muusika Heini Vaikmaa
On palju käijaid teel,
kel pilk on kaugel,
kes võivad õhtu eel
ka öelda: palju tõi päevatee.
On kahjuks rohkem neid,
kel pilk on maas vaid,
ja kui siis õhtu käes,
vaid öelda: väsitav oli päev.
Sa hetkeks seisata teel,
sa, mööduja,
siis võiks ju vaadata ka,
mis sünnib lausa su ees,
sa, mööduja,
kui aina kiirustad sa,
jääb palju nägemata,
peatu hetkeks, ehk näed,
on nõnda rikas su päev.
Kel silmad lahti teel,
neil rohkem leida,
kel silmad kinni veel,
need tõusku, ärgaku ülesse.
Jah, kõigi jaoks on päev
ju võrdselt kestev,
kuid kellel rõõm, kel vaev
on minna, lõpuni käia tee.
Kui läinud päev,
käes on öö
ja sa puhkad päevast,
ehk leiad end unenäos.
Võibolla näed
siis ka und,
kus kõik uskumatu,
ja imestad:
küll on kummaline
maailm unes.
See aga võib
olla ka nii,
kui sa ärkad taas
hommikul,
astud uksest ja
näed kui kummalist und:
siin, su ees on
võluriik, kus näib
justkui unenäos.
LENDUTÕUS
Muusika Heini Vaikmaa
On varahommik ja päike on tõusmas,
ta kiirtes helgib ja sätendab taevas,
karge õhk on lõhnades,
suurim hetk mind ootab ees:
maailma vaatama nüüd lähen.
Ma tõstan pilgu ja täidan end väega,
siis kostab hüüe, mis lõhestab taeva
ning ma tõukan lahti end,
linnutiivul möödub lend,
taeva all maailma ma emban.
TAHAN RÄNNATA VAID
Muusika Heini Vaikmaa
Kõnnin mööda teed, mis lõputa,
kuhugi ei vii.
On südamesoov tee valida –
õnnelik ma nii.
Tahan rännata vaid – mis olemas,
kaunis siiski see.
Mis ka ootab ees, mis tulemas,
näha tahan veel.
Kui küsib siis keegi:
mis maailmas teinud?
Siis ütlen, et seegi
on väärt, mida näinud.
Kus lõpuks ma peatun,
ei olegi tähtis.
On vaja, et veatu
ma teel igal hetkel.
Sõbraks võtan kaasa, milleta
läbi ma ei saa –
pole kaotust siis, ja nõnda ma
lähen naerdes taas.
Kui vaid suudan ma leida usaldust,
astun kartmata,
siis ehk teada saan ka saladust,
mis veel kuulmata.
KIVIST
Muusika Heini Vaikmaa
Mu ümber kivist seinad,
all on kivist tee
ja möödujatel linnas
näod on kivist ees.
Külmad on neil hinged,
raske nende meel,
julmad on neil mängud –
haiget üha teeb.
Siis minu juurde
astub väike tüdruk, naeratab
ja ütleb mulle:
“Tule kaasa, lähme mängima!”
Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...
On jäänud kodupaigad
armsaks südames,
kuid möödujatel aina
näod on vihased.
Kurjad on neil pilgud,
võõras nende käsk,
haigeks on hing jäänud,
kaotatud on usk.
Vaid tüdruk naerab,
hoian kinni tema väiksest käest,
viib hetkeks sinna,
kust ma ükskord ära eksisin.
Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...
TANTSUGA LÄBI ELU
Muusika Heini Vaikmaa
Ma selles suures ilmas tantsuga minna soovin,
see on mu võimalustest ainuke, hea.
On üksnes see mu tunne, millega samme proovin
–
ja nõnda sellest tantsust üksi ma tean.
Ma tantsin, tantsin, tantsin,
ja õnnest naeran, nutan,
kui sellelt reisilt võtan
nii suure rõõmu ma.
Siis tantsin, aina tantsin,
mis targemat võiks teha,
kui minna, jälle näha,
mis leian sellelt suurelt teelt.
Ma tantsus leian kaitset, kurjale vastu
seisan,
kui jõud on otsas, tantsin loojangu eel.
Ma suurel reisil värvid, muusika kõikjal
leian,
jääb sellest tantsust maha sätendus teel.
Ma tantsin, tantsin, tantsin...
Maailm mu ees nõnda kiirelt möödub, ma tean,
et siin saan olla vaid hetke, mis kingitud.
Ja et mul aega on vähe, ruttama pean,
siis võtan maailma ainult kui üllatust.
Tants annab kiiruse näha kingitust seal,
kust teised mööduvad, näha ei soovigi.
Ja kui kord siin ilmas kahjuks lõpeb mu aeg,
siis astun tundmata öösse tagasi.
Ma metsas hõljun tasa, tuhandeid hääli
tunnen,
kui tantsin, kuulen, kuidas kasvavad puud.
Ma nähtamatu reisi saladust hästi tunnen
ja suudan lennata kui sügisetuul.
Ma tantsin, tantsin, tantsin...
Kui ainult õpiksid tantsima kaasa,
siis ühel päeval ehk reisi me teeksime
koos...
KAUGEL MAAL
Muusika Heini Vaikmaa
Kaugele maha jäi kodutee,
kus lapseeas jooksime.
Kaugele maha jäid sõbrad need,
kellega koos laulsime,
naersime.
Kodus on olla tõesti hea,
isa ja ema ootamas –
tean, et nii hea
nende
seas.
Koduga seotud mängumaad,
ilusad paigad, kaunimad
rännuteed.
Kaugele maha jäänud on see,
mõtteis näen vaid kõike veel.
Kaugele on viinud mind tee,
kust pöörduda tagasi
saab
vaid siis,
kui on tehtud seal mu tööd,
lõpule jõudnud viimsed ööd
oodata
koduteed.
Tuleb veel praegu harjuda,
valusaid mõtteid tõrjuda
kaugel
maal.
Kaugele koju jäi tüdruk hea,
sülle ta võtaksin seal.
Kaugele on viinud mind tee,
kust pöörduda tagasi
saab
vaid siis,
kui on tehtud seal mu tööd,
lõpule jõudnud viimsed ööd
oodata
koduteed.
Tuleb veel praegu harjuda,
valusaid mõtteid tõrjuda
kaugel
maal.
LAULUSÕNU MUUSIKALIST “TÄHTEDE POOLE”
Muusika Urmas Lattikas
SA TULED JA LÄHED
JAN: Kui hommik on vara,
ma ootan sind õues
nii vaikselt ja sala,
vaid rahutus põues.
Siis avaneb värav.
Ei sõna saa öeldud –
nii puhas ja särav,
sa tuled ja möödud...
nagu poleks midagi
juhtunud.
Ma vaatan, kui lähed,
nii kauge kui tähed.
Tean ennast, tean sindki
ja sinul mis hindki.
Su juurde ei jõua,
kui rändaks ka kaua.
Mis võin ma veel teha,
kui tulla ja näha,
kui tuled, kui lähed,
nii kauge kui tähed.
Näen taas ma su sära,
kui jälle kord tuled.
Nüüd ütlen ma ära,
et mulle sa põled
kui täht, mis nii ere.
Kui oled mu vastas,
ma ütlen sul tere.
Sa peatud ja vastad...
Ja ma lähen edasi,
nagu poleks midagi
juhtunud.
ÜKSINDA MINNA
JAN: Üksinda minna
kaitsetult sinna,
kus põdrad söövad
ja hundid joovad,
tuhnivad metssead,
kus karud on, tean...
Nad pole mulle
midagi teinud,
ja ma nutan
tänutundest.
VÕLUSÕNA
KERSTI:
On öö ja tuba pime,
kui sinule ma mõtlen
Nüüd loodan, juhtub ime,
kui võlusõna ütlen.
Siis muutun linnuks
valgeks:
mul saba, nokk ja tiivad –
kui tee on saanud selgeks,
need sinu juurde viivad.
KERSTI ja JAN: Mu all on tänavad,
kus tuled säravad.
Nüüd kõik on justkui uus
see maailm minu ees.
Mis tasu maksma pean,
et võlusõna tean,
mis on küll selle hind?
Kas see, et vaid kui lind
tean sinu juurde teed,
et öelda sul head ööd?
KERSTI:
Kui kord siis tahtsin uuest’,
ei saanud enam linnuks.
Kas tegin miskit valest’
või viga oli innus?
Kõik soovid läksid tuulde.
Kuid siis sa nõndasama
lendasid mu juurde,
sa teadsid võlusõna.
SALADUST MA IHKAN NÄNA
SVEN: Saladust ma ihkan näha,
kuulda, mis veel
kuulmata.
Võimatut ma soovin teha,
teistel mis veel
suutmata.
KERSTI: Eks sa vaata, siin ma olen –
suurim ime kõikidest.
Ühel suurel päeval tulen,
sulle paotan oma ust.
SVEN ja KERSTI: Keda peaks küll tänama,
et sain kokku sinuga?
Aimata ei suuda, kust
kuulda võeti unistust.
SVEN: Mida kaunimat võin teha:
hinges hõise, käia teel,
aina minna, jälle näha,
naerda, palju naerda
veel!
KERSTI: Sellel rõõmsal kutsel mina
sulle tahan järgneda,
kõik, mis leida suudan
kena,
sulle tahan kinkida.
TÄHED
JAN: Pole seal ei kaotust,
pole seal ei võitu –
nõnda keset laotust
tähed teevad sõitu.
Eks sa küsi mõnelt:
kust sa siis ka tuled?
Vastust ootad temalt
seni, kui kord sured.
Tähed on vaid tähed –
mis siin ikka mõelda.
Vaatad ja siis lähed,
hea, kui suudad naerda.
SUUR ON AEG
IO: Miski tuli minu sisse,
tegi minu suureks,
puutus tasa südamesse,
tegi minu uueks.
Nüüd on nõnda palju kanda,
nõnda palju hoida!
Mida tuleb tasuks anda,
ise üles leida?
Suur on aeg,
kui rõõmu on järsku nii
palju.
Suur on aeg,
kui vaikus on kuuldavalt valju.
Suur on aeg,
kui nutta ja naerda on
hea.
Suur on aeg,
kui tead, et ei kordu see
eal.
Hoida tahan seda kinki,
mis mind tegi suureks.
Kõikjal igatseda hetki,
et just süda kuuleks.
ON OLNUD ILUSAID HETKI
JAN: On olnud ilusaid hetki,
ei iial saa neid tagasi,
on läinud valusalt katki
mu peos kristallid sedasi.
Siis kurbus tuleb mu peale,
kui on õhtu, unne vajub
päev.
Mu kõrval pole sind eales,
ehk unenäos sind ma veel
näen.
Kahju on naerust lahkuda.
IO: Sa leiad selle kord
uuesti.
JAN: Tunnen end nõnda
väiksena.
IO: Küll tõused jälle kord taevani.
JAN ja IO: Ikkagi kahju on loobuda,
mis on nii südame lähedal.
JAN: Ma vaatan tähtede poole,
seal kaugel viibid kusagil,
ja lausun sosinal soove,
ehk kuuled neid seal
sinagi.
SELLEL MAAL
Sellel Maal mul
antud elu,
sellel Maal mu
rõõm ja valu,
sellel Maal ma
naeran, vihkan,
armastan ja
surra ihkan.
Kus ma sündind,
seal mu kodu,
kus ma kõndind
võõraid radu,
mida märkan,
lähedane,
magan, ärkan –
jälle ime.
Jää hüvasti, Maa!
Sind tänama pean,
et tunnen end rikkana.
Jää hüvasti, Maa!
Kord tulen ma taas
su radasid kõndima.
Kus ma käind,
saab minu rajaks,
mida näind, saab
minu pilguks,
mida kuulnud,
minu kajaks,
minu rännu mõtestajaks.
Selle Maaga
seob mind ahel
keset aega
meie vahel,
kus ka viibin,
on see kodu
või kui kõnnin
kaugeid radu.
Igast mõttest,
igast sõnast,
igast tõttest,
igast võlast,
mis on mulle
osaks saanud,
see ka Maale
juurde jäänud.
Mis on olnud,
mis veel tuleb,
mis jääb alles,
mis ehk sureb –
kõigest sellest
sünnib sõna
Sünnimaa,
mis hinges kõlab.
“HING JA IHA”
Rock-ooper kahes vaatuses
L.
Apuleiuse muinasjutu “Amor ja Psyche”
(“hing” ja “iha”) ainetel
Tekst: Madis Tross
Muusika: Heini Vaikmaa
Tegelased:
KUNINGAS
PSYCHE,
tema tütar
PSYCHE
ÕDE
JUPITER
VENUS,
tema tütar
CUPIDO,
tema poeg
CERBERUS
ESIMENE
VAATUS
Venuse altar.
VENUS:
Minu kaunid templid tühjad on seal,
kõle tuul vaid prahti lennutab.
Minust rohkem keegi lugu ei pea –
nüüd on jumal neil teine, mis salata.
Kõiges selles süüdi Psyche on vaid,
kuningriigis kõigist ilusaim.
Ainult talle kinke tuuakse veel,
tema ilu ees peatub ju iga mees.
Nii ei saa
ma Psychel jätkata enam –
huku see toob.
Miskit pean
ma juba tegema täna –
see on mu soov.
Mina, Venus, üksnes vaadaku pealt,
kuidas Psychest saamas jumal on seal!
Aga Psyche ükskord surema peab!
Siis on ilma nad sellestki jumalast.
Nii ei saa
ma Psychel jätkata enam –
huku see toob.
Miskit pean
ma juba tegema täna –
see on mu soov.
See on mu soov!
Sa, Cupido, mõistad
meie ohtu.
Kuid sellegi vastu
leidub rohtu.
CUPIDO: Sind, ema, siin
aidata tahaksin,
et tagasi
oma au võidaksid.
VENUS:
Siis kuninga lossi
sea end teele.
Nool lase seal lendu
Psyche poole.
CUPIDO: Küll laiab ta,
kellesse armuda.
Milleks siis veel
võimunoolt raisata?
VENUS:
Tee seda nii, et noole
võim sunnib armuma
sellesse, kes on kole.
Kui valib Psyche mehe,
kes kõige koledam,
austuse võidan kohe.
CUPIDO: Su jutust ei suuda
aru saada:
ta näib ju veel kaunim
inetu kõrval!
VENUS:
Ei, eksid sa!
Maailm teada siis saab,
mis Psyche väärt,
hinnates koledat.
VENUS:
Tee seda nii, et noole CUPIDO:
Teen seda nii, et noole
võim sunnib armuma
võim sunnib armuma
sellesse, kes on kole. sellesse, kes on kole.
Kui valib Psyche mehe, Kui valib Psyche mehe,
kes
kõige koledam, kes kõige koledam,
austuse võidan kohe.
austuse võidad kohe.
Kuninga loss. PSYCHE tuleb
ehtelaekaga.
PSYCHE ÕDE: Taas oled saanud
ehteid kallimaid?
PSYCHE: Jah, olen võitnud
uusi austajaid.
PSYCHE ÕDE: Nad võivad kulda
sulle kinkida.
Kui naiseks võtta
keegi julgeks ka...
PSYCHE: Küll mehe saan ma,
ole mureta.
Vaid vaja õige
välja valida.
PSYCHE ÕDE: Vaid imetleda
saavad teised sind:
sul nende jaoks on
liiga kõrge hind.
PSYCHE: Tean, sinu hinge
vaevab kadedus.
PSYCHE ÕDE: Ja sinul liigne
on see edevus.
On jumal saanud
Psychest – nii ei saa
ka teda naiseks
keegi soovida.
Na võivad proovida,
kuid ette tean:
see tühi vaev.
Jääb Psyche helkima
teistele kui täht
seal taevalael.
ÕDE lahkub. PSYCHE on
jäänud üksinda.
Kui iluga köidan mõnda,
siis selle eest saan ma
kulda.
Kuid on need siis ainult
ehted,
mida kalliks pean,
väärtustan?
Võib kullastki ilu luua,
hea kätetöö rõõmu tuua,
kuid kõnelda see ei suuda,
nii et südames
heliseb.
Rõõm on nii suur,
et sain taas
ärgata!
Kutsub mind maailm,
võtan ta
ausa väljakutse vastu.
Maailm nii suur,
ahvatlev
minu ees.
Päikesetõusul
ärgates
astun loojangule vastu.
Üksainus on kullal helin,
kuid sadades häältes
maailm
end ilmutab. Soovin
kuulda,
mida mulle ta
jutustab.
Peab olema endas varjul
tee, millel rõõmu võib
tunda, –
kuis muidu võib naerda
kerjus,
ainus varandus
päevatee.
CUPIDO (on tulnud):
Nagu päike paistaks
pimedaimal ööl,
tema hele sära relvituks
mu teeb.
Ema pean ma reetma –
nõnda kaunist neidu
puutuda ei saa.
CUPIDO lahkub.
Üksainus on kullal helin,
kuid sadades häältes
maailm
end ilmutab. Soovin
kuulda,
mida mulle ta
jutustab.
Peab olema endas varjul
tee, millel võib rõõmu
tunda, –
kuis muidu võib naerda
kerjus,
ainus varandus
päevatee.
Rõõm on nii suur,
et sain taas
ärgata!
Kutsub mind maailm,
võtan ta
ausa väljakutse vastu.
Maailm nii suur,
ahvatlev
minu ees.
Päikesetõusul
ärgates
astun loojangule vastu.
Tulevad KUNINGAS ja PSYCHE
ÕDE.
KUNINGAS: Kuulma pead
õnnetust,
Psyche.
Praegu just
saime
kurva teate
Koletise käest.
Juba täna
pead sa tõusma
kalju tippu.
PSYCHE ÕDE: Seal sind ootab
hirmus kaasa,
naiseks sealt su
võtab kaasa.
Kallis Psyche!
Kurvastab see
Koletise
hirmus teade.
PSYCHE: Ärge laske mul minna!
KUNINGAS: Kui sa peaksid
keelduma,
meid siis ähvardab
kõiki
hävitada
hirmus Koletis.
Pole meil ju
võimu selle
mehe vastu.
Kui saad, PSYCHE ÕDE: Kallis Psyche,
mulle ehk me saame
endast kunagi sind
teata. näha jälle.
Tõotan Luban sulle:
sulle: teeme kõik, et
sind, last, aidata sind
aitan. koju peatselt.
Kaljutipp.
PSYCHE: On loojangul
avatud hing
ja tundmatus
ähvardab mind.
Olgu halb või hea,
mille saatus tõi,
hoian püsti pea –
see on kõik, mis ma võin.
Tee kaugele
kodust mind viib,
vaid öö on veel
kaaslaseks siin.
Olgu halb või hea,
mille saatus tõi,
hoian püsti pea –
see on kõik, mis ma võin.
Elan siiski veel!
Ainuüksi see
midagi on väärt,
midagi siiski väärt...
CUPIDO on toonud magava
PSYCHE oma kaljulossi.
PSYCHE ärkab:
Kus ma viibin?
Ma üksinda
kaljul seisin...
Kuid edasi
ei mäleta
ma midagi.
Ma selles lossis
ju Koletist ootan!
Siin olen vangis
kui pimedas koopas.
Oh, kuidas ennast
võin tema eest kaitsta?
Ei tea ma relvast,
mis teda võiks võita.
Kui piinlema pean
eluaeg siin...
siis huntide seas
parem viibin!
Kui teaksin lossist ainult
tagasiteed...
Kas nõnda tuleb
siis ilu eest maksta?
Siis juba parem
on inetu olla.
Kui teaksin vaid teed
lossist välja!
Siis alla kalju tipust
heidaksin end.
Avab lossi ukse ja maskis
CUPIDOT nähes variseb ta käte vahele.
CUPIDO (asetab magava
PSYCHE voodisse):
Kuidas küll saan
hoida sind ma,
nii et kellelegi
õnnetust enam ei vii?
Sind vaadata,
vaid vaadata
on nii palju mu jaoks.
Kui vaid see uni ei
kaoks!
Kuigi oled siin, mu
juures,
tundub kui kauge
päike laotuses nii suures
kiirgad läbi lauge;
nagu kevadvihm, mis üles
äratab lilled,
nõidus, mille all ma unes
muinasjutus kaugel.
Kui lume all
uinunud lill
puhkeb pakase käes –
nõnda sa seisad mu ees.
PSYCHE (on ärganud):
Kõik heliseb,
kui oleks siin
kuldne liblikas teel.
Mindki ta lennule viib.
CUPIDO ja PSYCHE:
Kuigi oled siin, mu
juures,
tundub kui kauge
päike laotuses nii suures
kiirgad läbi lauge;
nagu kevadvihm, mis üles
äratab lilled,
nõidus, mille all ma
unes,
muinasjutus kaugel.
PSYCHE: Kes sa oled,
tundmatu?
CUPIDO: Ma ei saa seda
öelda. Selles kaljulossis oled sa kaitstud. Kuid ainult seni, kui sa ei tea,
kes ma olen.
PSYCHE: Ma ei saa kunagi
sinu nägu näha?
CUPIDO: Ma ei tea... Ma
olen väsinud. Ma olen väga väsinud.
PSYCHE: Puhka siis. Ma ei
küsi enam midagi. Ma lepin sellega, et saan sinu juures olla.
Heida nüüd puhkama,
laulan su magama.
Keegi su kaasa viib
kaugele rändama,
siis ära kaob see piir,
kus ärkvel olla saab.
CUPIDO on jäänud magama. Tuleb PSYCHE ÕDE,
kes end kardina taga on varjanud.
PSYCHE ÕDE: Psyche!
PSYCHE: Sina siin!
Kuis siia tulla oskasid?
PSYCHE ÕDE: Ma teie kannul ruttasin,
kui Koletis su ära viis.
Nüüd surma ta! On nuga siin.
PSYCHE: See mees ei ole koletis!
PSYCHE ÕDE: Sa eksid. Milleks muidu ta
end varjama peab maskiga?
PSYCHE: Ma siiski teda usaldan.
PSYCHE ÕDE: Ta selleks võimu kasutab.
Nüüd surma kole Koletis,
kes võimu väel su ära viis.
PSYCHE: Ei saa ju olla halb see mees,
kes nõnda kaunilt kõneleb!
PSYCHE ÕDE: Kui katte näolt tal kergitad,
ta tõelist palet näha saad.
Mine,
Psyche!
Iga
hetk ta võib ärgata.
PSYCHE: Tappata ta?
Ma ei saa.
PSYCHE ÕDE: Mis sa
ootad!
Eluaeg ta sind vangis peab.
PSYCHE: Ma ei saa
uskuda...
On mu ees siis
Koletis tõesti?
Kuidas küll ma õige otsuse teen?
Vabaks saada
muidugi ihkan.
Kuid kas saan ma mõrvates?
PSYCHE ÕDE: Mõtle,
Psyche,
milleks on see mees maskiga!
PSYCHE: Ma ei tea,
ma ei tea...
kes see mees siin?
Milleks mu röövis?
Kuidas küll õige otsuse teen!
Kuidagi pean
seda ju teadma!
Tuleb siiski vaatata...
PSYCHE võtab CUPIDO näo
eest maski. CUPIDO ärkab, PSYCHE ÕDE lahkub.
CUPIDO: Üksnes aidata
soovisin
sellega sind,
kui lubasin
varjata end.
Mida tõotasid
hiljuti,
selle murdsid, rebides maski...
Nüüd aga pean
sinust ma
lahkuma.
Naiseks sind
soovin ma,
aga sellega
nõustuda
Venus ei saa,
tead isegi.
Et ma siin
salaja
olin sinuga,
õde teab,
teistele ta
teatab ja nii
saab sellest ka
ema teada.
Tõuse, hakkame
minema.
Saadan sind teel.
Ootamas ka
isa on veel.
Õde ära sa
süüdista –
sind ta tahtis aidata, Psyche.
Ja ometi
hüvasti
jätame.
PSYCHE: Raske see
tõusmine:
nagu katkise
tiivaga
lind rohu sees,
tõusta ei saa.
Mulle sa
helkima
nagu kauge täht
taeva jääd.
Hüüdma sind jään.
CUPIDO: Hüüdma sind jään.
PSYCHE: Tõusta ei saa
taeva alla.
TEINE
VAATUS
Venuse altar.
VENUS: Vaid tühjad
altarid,
kuhu ka
läheksin...
Mu poeg on
Psyche poolt.
Siin vaid tuul
kannab hoolt,
et kustub
mu hiilgus,
kui Psyche võidab
austajaid.
Nad saanud
jumala.
Mis teha
temaga?
Kui teada
nad saavad
mu soovist Psyche
peatada,
ka minu
viimane
au läheb
Psychele.
Ei suuda
nad mõista,
mis hädaoht neid ootab
ees,
kui Psyche kord
surmariiki läheb.
PSYCHE (tuleb):
Sinu jalge ees
ma põlvitan,
suur palve südamel
on öelda.
Nõnda armastan
Cupidot ma,
et olla temata
ei suuda.
Nüüd ma palun sind:
sa luba mind
ta juurde kohtuma.
VENUS:
Psyche, kallis!
Mõistan sind.
Aidata siin
suudad end,
kui mu soovi
täidad sa.
Siis Cupidot
näha saad.
Kuula siis sa,
mis on mu soov.
Ilu allilmast
mulle sa tood!
Cerberus sind
peatamas teel.
Kui sa ta võidad,
armsamat näed.
Enne kui
allilmas
otsustad käia,
mõtlema pead:
minna võib
ka nõnda,
et sa sealt enam
tagasi ei saa.
Teekond allilma ja tagasi.
PSYCHE: Nüüd lähen ma teisele poole,
kust tagasi enam ei
tulda.
End jätan ma jõudude
hoolde –
ei ole neil tarvis mu
kulda.
Oh, kuidas küll Cerberust
võita,
kes väraval allilma
valvab?
Mul pole ju ühtegi relva,
vaid armastus üksi on
tunda.
Mu minek on puhas,
see vaba on vihast,
mu minek on valus,
kuid ometi ilus...
Ehk väärib see tasu,
mis teistele annan,
ehk sellest on kasu,
mis südames kannan.
PSYCHE on jõudnud allilma ja märkab seal
sätendavat laegast. Ta võtab laeka ja pöördub tagasi, kuid nüüd on tema ees
CERBERUS.
PSYCHE: Cupido mind kusagil ootab,
on jäänud me armastus
veel.
Saan sellele ainult ma
loota,
mis kannan ma südame
sees.
Usun, et võidab mu tahe –
sellega ületan vahe,
mis maailma maailmast
lahutab.
Kui sulged mu tagasitee
ja siin on mu viimane
peatus,
siis ometi südame ees
mu viimane tegu on veatu.
Usun, et võidab mu tahe –
sellega ületan vahe,
mis maailma maailmast
lahutab.
PSYCHE on allilmast
tagasi.
Ma tagasi sain!
See võimatu näib,
et värav avatuks jäi.
On täidetud siis
see Venuse soov,
kui talle ilu ma viin.
Siis kohtuda saan
Cupidoga taas.
Siis kohtuda saan
Cupidoga taas...
Nii väsitav see
mu läbitud tee.
Siin tahan puhata öö.
Nii kogun ma jõu.
Kui päikesetõus
maa jälle särama lööb,
siis tagasitee
mind ootamas ees.
Siis kohtuda saan
Cupidoga taas.
PSYCHE otsib kohta, kuhu magamise ajaks
laegas peita. Pärast kõhklemist avab selle ja langeb samas maha.
Olympos. CUPIDO asetab
magava PSYCHE teiste ette.
VENUS: Sa sureliku siia tõid!
Olympost solvad sellega.
CUPIDO: Allilmas Psyche ära käis!
VENUS: Sa sellest asjast niisiis tead...
CUPIDO: Küll üht-test suudan taibata.
Saad oma laeka tagasi.
VENUS: Tal ilu tuua palusin.
See soov on aga täitmata.
CUPIDO: Sa ebaausat võitlust pead.
Ei olnud ilu laeka sees.
Ta sisu oli mürgine –
nüüd surmaunes magab ta.
VENUS: See tasu edevuse eest.
Kes käskis laegast avada!
CUPIDO: Ta ilmselt pettust kahtlustas.
JUPITER: Mis kõik see tähendama peab?
VENUS: Sa nende armastusest tead.
Siis panin Psyche
proovile:
vaid siis, kui Cerberose
teel
ta võidab, saab Cupido
ta.
CUPIDO: Ta tegi kõik, mis suutis vaid.
Nüüd, Jupiter, sa otsus
tee,
kas väärib mind see
kaunis neid,
kes lamab teie jalge ees.
Kui peaksid ütlema sa ei,
siis jäägu Psyche magama
–
ma enam vaadata ei või,
kui jälle peab ta
piinlema.
JUPITER: Paljude
saatused
muuta te
jõudsite.
Sellega
tõite ka
rohkesti
muresid
teistele
ja endale.
Siiski head
tahtsite.
Nii et pean
ütlema:
kõik te hästi
tegite,
Psyche väärib
austuse.
Ära pühin
nõiduse.
Sa jõudsid koju, Psyche.
PSYCHE: Suur on see päv,
millal surmaunest tõusin ma üles.
Nüüd alles näen,
et nii õrnalt hoiab maailm mind süles.
CUPIDO: Sa teda usalda,
siis kingib sulle ta veel palju.
PSYCHE: Siin seisan ma,
kui mu üle tõuseb valguse
sära.
Ma armastan,
ja ei väsi sellest iial
vist ära.
CUPIDO: Ka teised juhata,
kus ilu hoitud on
maailmas.
KOOS: Nüüd läheme
teineteise kõrval
mõõtmatus ajas,
käest hoiame,
nii ei eksi ära keegi
meist rajal.
Meid saadab armastus,
meil kaasas kanda on see
saladus.
Euroopa Ringhäälingute Liit tunnistas Eesti
Raadio toodetud plaadi rock-ooperiga “Hing ja Iha” aasta parimaks plaadiks. See
on ainus kord, kui nii kõrge tunnustuse on saanud rock-muusika-plaat. Selle
Taanis välja antud plaadi esitlusele Tallinna raekoja platsil oli kogunenud 14
tuhat inimest.
LUULETUSI NÄIDENDITEST “HIIGLANE JA
PRINTSESS” JA “VIIE PEAGA LOHE”
Konna luuletused metsas.
Keset valgeid hangesid
põder tassib pangesid.
Volksti maha kallab vee –
siledaks saab uisutee.
Nüüd on väljal ilus jää,
kukkudes on lõhki pää.
Kuusel uhke tulesära –
jõuluvana sõitis ära.
Saabus meile kaugest taigast,
keda kohtas, kõik said kaigast.
Kass, Koer, Konn, Vares ja viie peaga Lohe
asuvad teele Hiiglase lossi, et päästa printsess, kelle vabastamise eest
tahetakse saada sada tuhat krooni.
Saanud maitsvast toidust jõudu,
lõpetama lähme õudu.
Lesida ei saa nüüd sängis,
kui me printsess vaevleb vangis.
Printsess tuleb ruttu päästa,
nii võib sada tuhat säästa.
Suitsu teha pole aega,
ahelad saab katki saega.
Olgugi et toit on keres,
õhust jälgib vaenlast Vares.
Koer on tubli jälitaja,
haarab relva ka, kui vaja.
Tema kannul aga kohe
lahingusse tormab Lohe.
Varustuses kahvleid, nuge,
Kassist Lohele on tuge.
Õhus vihisemas tapper –
teiste kõrval Konn on vapper.
Keegi põõsasse ei lidu,
enne teeme töö, siis pidu.
Printsess köidikutes vindub,
ümberringi tugev kindlus.
Vabadus on kõrgelt hinnas,
röövlitest saab puhtaks pinnas.
Konn esitab luuletuse, kuidas Lohe sital
käib.
Lohe palju kapsast sööb,
nüüd on kõva häda käes.
Põõsas justkui välku lööb,
eemal kõmisevad mäed.
Juba tõuseb tugev tuul,
paiskab mulda taevasse,
koore lahti rebib puul,
risu täis on metsatee.
Jälle kajab kõmakas,
siilil okkad sodi täis,
mägral hukas kasukas –
nõnda lohe sital käis.
Konna julgustav luuletus enne minekut
Hiiglase lossi.
Igaüks võib peenraid teha,
kui on labidas ja reha.
Kui ka väetist mulda anda,
võivad taimed vilju kanda.
Tuleb marju põõsa külge,
toidulõhn toob suhu sülge.
Olgu koit või olgu eha,
maitsvast toidust täis on keha.
Ehitame teid ja maju,
ei need juba viltu vaju.
Muret meil ei ole, ega?
Lehvitame lippudega!
Konna kõige uuemad luuletused.
Tibi-tibi, tibi-tibi!
Taamal seisab madal laut,
põllul tatsab kosmonaut.
Liirilaa! Liirilaa!
Järsku kosmonaut teeb hõiske:
enam pole vaja uiske!
Sull-sull-sull, sull-sull-sull,
ojas ujub kuldseid kalu,
kosmonaut on paljajalu.
Kass, Koer, Konn, Vares ja viie peaga Lohe
lähevad linna tsirkust tegema.
Tsirkus tuleb, saabub juba,
algab täpselt õigel ajal.
Politseilt on saadud luba:
Koer võib käia kahel jalal.
Vares ronib kaabust välja,
Konn teeb supipotis nalja.
Tsirkus alati on vahva,
pakub rõõmu, liidab rahva.
Vares tagurpidi lendab.
Lohe aga keerab enda
kaelad sõlme, täitsa sassi.
Siis näeb esinemas Kassi.
Kass võib imeasju teha:
pooleks saagida võib keha,
pärast jälle kokku panna,
nii et keha pead võib kanda.
Koer on osav, justkui vari
ronib kõrge posti otsa.
Lõpuks kogu loomakari
sõidab Lohe seljas ratsa.
Kass ja Koer ja Konn ja Vares
oodatud on igas peres,
kaasas viie peaga Lohe,
tsirkus saabub kohe-kohe.
MONOLOOGE NÄIDENDIST “KLOUN”
VANAMEES: Olen sinu peale
ikka mõelnud. Mäletan, kui sa veel väike poiss olid... Ükskord leidsid sa
metsast kanakulli poja ja tõid ta minu juurde. Me toitsime teda seni, kuni ta
lendama hakkas. (Paus.) Aga algul oli ta ikka tige küll. Nii kui käe ligidale
viisid, heitis selili ja ajas varbad laiali, et ennast kaitsta. Ta tegi mingit
häält ka, vist piiksus. Või kähises? Võibolla et kähises... Mingit häält ta ju
tegi... Ja siis ühel päeval tõusis ta lendu... Mäletan seda selgesti: me
võtsime nööri ta jala ümbert lahti, et ta saaks pisut ringi liikuda, kuni me
tal silma peal hoiame. Tema aga tegi paar hüpet ja oligi läinud – nagu oleks
kogu aeg lennata osanud. Veel mitu päeva tiirutas ta mu maja kohal, siis läks
oma teed. (Paus.) Vahel tundub mulle, et sa võiksid nagu see kanakull õhku
tõusta ja lennata, kuigi sa varem pole seda proovinud. Ühel päeval lihtsalt
tõukad ennast maast lahti ja lendad...
KLOUN: Vahel mõtlen, et
jäängi siia ega sõida enam kuhugi. Jään siia ja vaatan, mis siin toimub. Aga
kui natuke aega on kusagil paigal oldud, tuleb tahtmine hobune vankri ette
panna ja jälle minna... Mulle meeldib rännata. Ja kus ma ka ei viibiks, olen
seal alati kellegi külaline. Püüan siis viisakas olla, et mind tagasi oodataks.
KLOUN: Teel Arisesse
peatusin ühes külas Auge jõe ääres. Ma ei kavatsenud sinna kauaks jääda, üksnes
toitu osta ja siis edasi sõita. Kuid järgmisel päeval peeti kevadpidu ja mind
paluti sellest osa võtta. Õhtul tehti tuld, aga enne seda korraldati tublidele
talumeestele pidusöök. See toimus küla servas ühes kõige tavalisemas kõrtsis.
(Paus.) Esinesid koolilapsed. Nad mängisid pilli ja laulsid nagu lapsed ikka, aga
mulle see meeldis. (Paus.) Etendus oli just lõppenud, kui sisse astus taat –
just nimelt taat – sellisena, nagu mina ta oma kujutluses olin loonud. Ma ei
tea, kui vana ta oli, aga küllap oli ta õige vana. Ta vaatas korraks inimesi,
asetas siis käe südamele – ja tegi kummarduse. (Paus.) Ma ei suuda seda
seletada, mis minus sel hetkel toimus. Mulle tundub, et ta tegi seda nii
aeglaselt, et kui mind kord enam ei ole, siis tema kummardab veel edasi.
(Paus.) Temaga koos oli eit. Nad juhatati laua juurde oma kohtadele. Ja enne,
kui nad lauda istusid, tegi taat teist korda kummarduse. Eit ei kummardanud,
see-eest oli taadi kummardus niivõrd sügav, et ta oleks võinud selle teha mitte
üksnes eide, vaid kogu maailma eest. (Paus.) Oma sealviibimise ajal ma ei märganud,
et nad oleksid kordagi kellegagi rääkinud, isegi omavahel mitte. Kui neile
laualt midagi pakuti, võtsid nad selle vastu tagasihoidliku noogutusega. Mulle
tundus, nagu näeksid nad ainult seda, mida nad parajasti näha soovivad. (Paus.)
Taat püüdis kahvliga lihalõiku katki saada. See ei õnnestunud ja ta toppis
selle tervelt suhu. Ometi polnud ma veel kedagi nii kaunilt söömas näinud.
(Paus.) Jämedast maavillasest lõngast kampsuni peal oli tal hall kuub. See oli
vana ja võibolla ta ainuke kuub, kuid puhas hoitud. Võmalik, et ta kandis seda
ainult kord aastas pidupäeva puhul. Ja järsku mulle tundus, et ma pole kedagi
teist nii kaunilt riides näinud. (Paus.) Ma ei olnud harjunud seda kõike
vaatama ja ma sulgesin silmad... Ja järsku nägin ma merd. Oli õhtu. Päike oli
just loojumas, ainult pool temast ulatus üle merepinna. Tuult ei olnud ja vesi
oli sile nagu klaas. Siis nägin ma merel laeva ja sellel inimesi. Nad olid
tulnud kuldkalakest püüdma ja tõmbasid parajasti võrku välja. Aga võrgus ei
olnud kuldkalakest. Võrgus oli seesama taat, kes kummardused oli teinud. Mehed
laeval sattusid raevu. Osa neist tormas pootshaakide järele, et taat nende abil
kätte saada. (Paus.) Nad kiskusid ta pootshaakidega tükkideks. (Paus.) Päike,
mis oli just loojumas, tõusis taas taevasse ja tuli laevale nii lähedale, et
see põlema süttis. (Paus.) Siis nägin ma randa. Kõikjal oli liiv. Keset tühjust
kasvas vaid kõrge puu, mille otsas oli suure linnu pesa. Rannas kõndis tüdruk.
Lained kandsid taadi puruks rebitud keha tükid kaldale. Tüdruk korjas need üles
ja viis linnule... (Paus.) Ma avasin silmad. Varsti oli minu kord esineda. Ma
oleksin väga tahtnud sellele taadile midagi ilusat öelda, aga talle polnud mul
midagi öelda. Mina suutsin ainult nalja teha. Ma olen alati ainult nalja teinud
– inimesed on mind selleks sundinud. Ja isegi siis, kui see taat kord sureb,
isegi siis ma naeran – sest ma olen kloun. Ma olen kloun! Ainult üht asja
sooviksin ma siis: et ma suudaksin talle samasuguse kummarduse teha, nagu selle
tegi taat.
VANAMEES: Mina kitsi ja
lambaid ei kasvata ja mulle hundid korda ei lähe. Minul on viha hoopis muttide
vastu. Suur viha. Ma tapan neid, kuigi nad ilmselt ei tea, et ma ei luba neil
oma aias tuhnida. Muidugi, nemad kaevavad maa sees käike ja otsivad süüa, et
elada. Ja mina jälle kasvatan taimi selleks, et elada. Aga keegi peab
loobuma... Mutt on kõige vastikum loom, keda ma üldse tean! Taimed on just
tärganud, oma esimesed võrsed päikese poole sirutanud, – kui ta tuleb ja noorte
taimede alt läbi läheb, need üles kergitab ja juured purustab. Kui taimed just
ära ei sure, siis kiratsevad kaua. Ma olen kõiksugu vahenditega püüdnud neid
aiamaalt eemal hoida, aga muttidest lahti ei saa. Vahel õhtuti aias toimetades
märkan, kuidas mutt hunnikut ajab. Ma võtan labida ja liilin vaikselt juurde.
Mind haarab ärev tunne, et nüüd saan ta lõpuks kätte. Mu süda hakkab kiiremini
taguma, keha läheb soojaks, aeg jääks nagu seisma. Ma tõstan labida, surun
selle tugevamalt pihku ja sihin hästi. Hunnik kerkib. Ma ei julge veel lüüa,
ootan, et ta tuleks veel lähemale. Mutt lükkab taas mulda. Nüüd on ta
siinsamas! Ja siis ma löön. Ma tõmban labida maa seest välja ja virutan uuesti.
Siis hakkan nagu meeletu maad taguma. Kogu ümbruse peksan läbi, et muti surm
oleks kindel. Siis istun maha ja puhkan veidi. Ma olen nii väsinud, nagu
oleksin pika päeva rasket tööd teinud. Siis tõusen ja hakkan maad lahti
kaevama, et mutt välja võtta. Ma keeran mulla korralikult läbi, aga mutti ei
ole. Ma tõstan mulla veel kord ühest hunnikust teise, isegi kaugemalt otsin, –
aga mutti ei ole! Mitte kusagil ei ole! Ma ei saa aru, kuhu ta võis kaduda! Ma
vaatan veel kord, hoolikalt tõstan mulla läbi – mitte midagi. Ja nii on iga
kord. Muidu ma püüan neid lõksudega. Nad ei taha sinna ka minna, aga nii kümme
mutti saan ikka suve jooksul kätte. Pärast, kui olen surnud muti lõksust välja
võtnud, siis on kahju küll. Siis on kahju... No miks peavad nad just minu aias
tuhnima! Sonkigu metsas – seal on ruumi küll! Aga muttide hävitamisega päästan
ma palju taimi. Jah, igale tapmisele on vaja leida õigustus. Õigustuse peab
leidma, muidu läheb inimene hulluks. Matan muti maha ja palun vabandust – nagu
võiks ta mulle veel ohtlikuks saada.
MEES: Koju lähen. Mõtlen,
et saadan naise ja lapsed igaks juhuks Saugasse – mul on seal tuttavaid.
(Paus.) Väiksem tütar Heli saab alles kaheaastaseks. Tema ei saa sõjast aru. Ta
läheks vist ka kõige ägedama lahingu ajal aasale lilli korjama. Talle meeldivad
lilled väga – igasugused lilled. Vahel on see päris tüütu: lähed temaga kuhugi,
sul on kiire, aga tema tahab aina lilli korjata. (Paus.) Ja teate, mida ta täna
tegi? Koristas! Ta oli piimakruusi ümber ajanud. Kuulen teisest toast
kohmitsemist. Lähen uurima – ta on kapist puhta rätiku võtnud ja pühib sellega
põrandat. Nii tore oli teda vaadata, tema ei pannud mind tähelegi. Siis viis
märja rätiku kappi tagasi. Ja teate, kui ta veel päris pisike oli – te ei oska
arvatagi, kui pisike ta oli. Ta oli ikka, noh... noh...
VANAMEES: Segasena on
vist päris hea elada. Ei, ma mõtlen tõsiselt. Segane ei mõtle paljudest
asjadest ega muretse nende puudumise pärast. Ma mõtlen Pegot. Talle ei tule
pähegi, et ta peaks kunagi naise võtma. Ta mängib järve ääres, ehitab liivast
losse ega tunne muret. Ta on nagu laps. Aga võibolla muretseb ta millegi
pärast, millest meie aimatagi ei oska. Eks lastelgi ole mured. Teine asi on
jalutute ja pimedatega – kui nad just sünnist saadik vigased ei ole. Vahel neid
kohates ütlen endale, et peaksin ainuüksi sellepärast õnnelik olema, et minuga
midagi sarnast pole juhtunud. Ma saan kõndida ja näha – kas sellest ei ole siis
veel küllalt! Ma näen jahedal hommikul päikesekiirtes sätendavaid kastepiisku
ja sõbralik tuul kannab minuni õide puhkenud lillede lõhna, mis kõik kuulutab:
jälle on alanud uus päev! Lapsed jooksevad pühapäeva hommikul kilgates sinisele
aasale ja nende pillid hüüavad ikka ja jälle: kui ilus on elu! Vaata ja tunne
rõõmu uuest päevast, mis sulle on kingitud. (Paus.) Aga kurbus tuleb ikkagi,
vaikselt ja hiilivalt nagu lähenev sügis ja sa tajud kõikjal algavat surmaund.
Sa kardad unustada seda, mida oled näinud, ja tahad näha seda, mis veel tuleb.
Mida lähemal oled lõpule, seda kaunimaks kõik muutub, seda rohkem tahad sa
elada. Miks on kõik nii üürike – korra vaid tajuda, mööda minnes puudutada! Ja
ühel päeval ei mäleta sa enam sedagi, et oled midagi puudutanud.
POISS: Minu ema on pime.
Ta jäi pimedaks siis, kui ma sündisin. Ta näeb ainult heledaid ja tumedaid
laike. Vahel ta vaatab mind kaua ja siis ma küsin, mida ta näeb. Ta ütleb, et
ma helendan, nagu oleksin üleni kullast.
KLOUN: Kunagi kartsin ma
üksinda öösel metsas käia. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma kartsin. Võibolla
pimedust ja tundmatuid varje selles. Öösel üksikus kohas kaovad tavapärased
pidepunktid, millest ohu korral muidu kinni saaks haarata, ja sa seisad
vastamisi tundmatute jõududega, mis sind hiljem kõikjal jälitada võivad.
Tasapisi sain ma metsas elavate vaimudega tuttavaks ja nüüd ma oskan nende väge
ära kasutada oma abilise väljakutsumiseks. Miski minu sees andis endast märku,
ma õppisin teda tundma ja nüüd me teeme koos igasuguseid vigureid.
VANAMEES: Praegu on
suvi... Varsti tuleb sügis. Siis talv. Kevad... Jälle suvi. Ring saab täis –
mine edasi või tagasi. Tagasi minnes jõuame tagasi pärale. Praegu on suvi...
Suvi on ilus. Sügisel peab juba kütma hakkama. Aga kui ei kütaks?... Talv on ka
ilus. Kui sajab nii palju lund, et kõik enda alla matab, siis on seda lund küll
palju. Kevadel on pori, kõik niriseb. Linnud laulavad... Mis mina sinna teha
saan! Ja siis ongi jälle suvi. Kõik oleks justkui teada. Aga armastus – millest
see veel tuleb?... Ta läks ära... Nad mõlemad läksid ära. Jätsid mu maha. Ühel
päeval tundsid, et neil pole mind enam vaja. Mõtlesid, et mujal saab kergemini
läbi. Mõtlesid või tundsid?... Ükskõik – ära läksid ikkagi.
KÕRTSMIK: Varsti müün
selle maja maha ja ostan Põhjatorni juurde uue. Nende aastatega olen ikka nii
palju suutnud kõrvale panna, et kui see maja maha müüa, saab uue ostmiseks raha
kokku. Siis võib ehk ka ühe poisi või tüdruku abiks võtta. Ma olen juba kõik
läbi mõelnud, kuidas äri korraldada. Kui kõrtsi sisse tulla, siis esikust
paremale viib trepp teisele korrusele, kus on ühel pool koridori kaks, teisel
pool kolm eraldi tuba. Need jäävad külalistele, igasse tuppa kaks voodit – jah,
nii on paras. Esikus trepi kõrval on nagi riiete jaoks. Esikust vasakule jääb
kaks tuba, nendes hakkan ma ise elama – minu jaoks piisab. Esikust otse läbi
võlvialuse läheb saali, see ei ole küll suur – neljale lauale paras –, aga
saali tagumises otsas võlvkaarte taga on veel kaks ruumi, kuhu mahub kummassegi
üks laud. Seega kokku kuus lauda, igasse kaheksa inimest. Müügilett jääb
esikust saali tulles vasakule. Kööki saab nii leti tagant kui ka saalist.
Letist paremale jääb veel üks tuba, see jääks vajaduse korral poisile või tüdrukule.
Kogu sisustuse kujundan ise: tumedad lauad ja toolid, tume lett, uste ja akende
ees punased eesriided, seintel madalamal tumedad puust tahvlid, kõrgemal
heledad värvitud seinad, lakitud põrandad ja laed – kõik peab kaunis olema ja
hubase tunde looma. Minu maja saab paljudele meelispaigaks, linna sisse sõitnud
peatuvad ikka minu juures. Võibolla saab nädalalõpuks isegi pillimehed kutsuda.
Siis on seal lõbus: muusika mängib, tüdruk punases kleidis valgete käiste ja
põllega kannab laudadele veini ja pirukaid, rahvas naerab ja on õnnelik –
vähemalt ühel õhtul nädalas unustab oma mured ja on õnnelik. Ma arvan, et seda
ei olegi nii vähe.
VANAMEES: Hea küll, ma
räägin teile oma unenäo. Ma ei tea, mis tänav see oli või kus linnas ma üldse
viibisin – tuttav koht see igatahes ei olnud. Ma hakkasin jooksma. Õieti ma
rohkem nagu hüppasin. Tõukasin ennast pikkade sammudega maast lahti. Hüpped
läksid aina pikemaks, kiirus kasvas, varsti ma võisin juba päris kaua õhus
püsida, enne kui järgmise tõuke pidin tegema. Ma tundsin ennast kergena, kiirus
aina kasvas. Siis tõukasin ennast maast lahti, tõmbasin jalad vastu rinda
kõverasse ja lendasin. Ma lendasin mööda pikka tänavat majade vahel ja see oli
tore. Korraga märkasin eemal mingeid kujusid mulle vastu lendamas. Ma tundsin
nende ees hirmu ja tahtsin õhus ringi keerata, et tagasi lennata. Tänav oli aga
kitsas ja ma pidin hoo maha võtma, et mitte vastu maja lennata. Kui ma tagasi
hakkasin lendama, olid kujud juba päris lähedal. Mu hoog oli raugenud ja ma ei
saanud nende eest ära. Mul oli kohutav hirm. Kujud jõudsid mulle üha lähemale
ja sundisid mind maanduma. Need olid kivist kujud. Järsku ma tundsin, et nad ei
soovigi mulle halba. Siis ütlesid nad mulle õpetussõnu – neid oli täpselt
kümme. Unes ma sain nendest õpetussõnadest aru ja teadsin, et need on õiged.
Aga pärast ärkamist ei mäleta ma enam midagi, mida nad ütlesid. Ma unustan
alatihti ära, mida mulle on õpetatud.
KLOUN: Ühe mägiküla servas elas kord mees. Tema naine oli surnud
varakult ja nüüd olid seltsiks talle vaid taimed, mida ta oma aias kasvatas.
Tema aed oli alati hoolitsetud: varakevadest kuni hilissügiseni õitsesid seal
lilled ja tema aeda käis imetlemas kogu külarahvas. Ta oli teinud tublisti tööd
ja teeninud korralikult, nii et vanaduspäevadel ei pidanud ta raha pärast
puudust tundma. Inimesed pidasid temast lugu, mõned küll peamiselt sellepärast,
et neil võimalus oli temalt raha välja meelitada. Nad kasutasid ära mehe
usaldust ja head südant ning laenasid tema käest erinevatel ettekäänetel: kas oli
tarvis veskit ehitada või lagunenud teed parandada... Ja kui mees lõpuks raha
tagasi läks küsima, öeldi talle, et tema samuti veskit kasutab ja teed kõnnib,
ja nii jäigi tihti osa rahast tagasi saamata. Mõned pidasid teda koguni
nõdrameelseks, sest et ta lilledega kõneles ja vahel neile isegi laulis.
(Paus.) Ühel kevadel jäi mees äkitselt raskesti haigeks. Kuna ta elas üksinda,
siis käisid sõbrad teda aeg-ajalt vaatamas, põetasid teda ja abistasid
majapidamistöödes. Mehe seisund halvenes iga päevaga, nii et ta lõpuks ainult
voodis pidi lamama. Nähes haiguse süvenemist ja aimates, millega see lõppeda
võib, oli keegi sõpradest nüüd alati tema juures. Pärast järjekordset
haigushoogu, kui mees oli pisut toibunud, laskis ta kõik sõbrad enda juurde
kutsuda. Neid oli neli. Nad kogunesid mehe voodi ümber ja ootasid
kannatamatusega, mida ta ütleb. Mees vaatas tükk aega sõpru ja hakkas siis
rääkima: “Haigus võtab üha rohkem võimust, ma näen, et ma ei suuda talle enam
vastu seista ja ma tahan teha oma viimase otsuse.” Ta palus meestel akna juurde
minna ja sellelt eesriided kõrvale lükata. Sõbrad tegid seda ja mees jätkas:
“Vaadake aknast välja! Te näete Kara mäge, mida vahel kutsutakse ka Helkivaks
mäeks, sest et päike tema tagant tõuseb. Te olete ainukesed inimesed, kes mind
siit ilmast lahkumiseni on saatnud, mul pole kedagi teist ja seepärast palun ma
teil täita ka oma viimase soovi – matke mind selle mäe tippu.” Sõbrad vaatasid
üksteisele nõutult otsa, kui mees jätkas: “Ma olen eluaeg tahtnud seal ära
käia, kuid saatus on soovinud teisiti. See väike varandus, mille ma aastatega
olen ausalt teeninud ja kõrvale pannud, jaotage endi vahel võrdsetes osades
ära.” Ta kobas käega voodi serva all, leidis sealt võtme ja libistas selle
vaevaliselt mööda tekki teiste suunas. “Siin on laeka võti, sealt leiate kõik.”
Kui pärast mõningast kõhlust üks sõpradest võtme enda kätte oli võtnud, jätkas
mees: “Nüüd jätke mind üksi, mulle pole enam inimesi vaja. Surm hiilib ümber
maja ja palub luba sisse tulla – milleks lasta tal nii kaua oodata!” (Paus.)
Kui mehed majast eemaldusid, siis tundus neile, nagu kostaks sealt laulu. Ja
kui nad järgmisel hommikul tagasi tulid, siis oli mees surnud. Muidu oli kõik
nagu ennegi. (Paus.) Inimesed tulid mehega hüvasti jätma ja neil oli kahju –
kõige rohkem ilmselt tema ilusast aiast, kus üksi jäänud lilled kaunilt
õitsesid. Pärast tavakohaseid toiminguid asusid sõbrad mehe viimast soovi
täitma. Arvestades teekonna pikkust, muretsesid nad vajalikul hulgal toitu ja
vett, võtsid kaasa labida ja kirka, asetasid surnu tihedast linasest riidest
kotti ning asusid teele. Nii kaugele mäkke kui võimalik sõitsid nad ratsa, siis
saadeti hobused alla tagasi. Edasi mindi jalgsi. Nad kandsid meest okstest
tehtud raamil, tavaliselt neljakesi, raskesti läbitavates kohtades kahekesi,
üksteist aeg-ajalt välja vahetades. Teekond oli raske: nad pidid ületama järske
nõlvakuid ja läbima kitsaid kaljulõhesid, kus kotti sai tassida vaid seljas.
Ilmad olid erakordselt kuumad, mehe kandmine kulutas palju jõudu ja nad
tarbisid vett rohkem, kui algul olid arvanud vaja minevat. Kolmanda päeva õhtul
pärast väsitavat ronimist tekkis meeste vahel vaidlus: kas minna edasi või
matta mees sinnasamasse. Lõpuks jõuti otsusele, et mehe viimane soov tuleb
täita – muidu võib neile veel õnnetus osaks saada. Ja nii jätkatigi järgmisel
päeval tõusu. Suure vaevaga mindi veel kaks päeva, siis oli vesi ja toit
lõpukorral. Aga kuna oli minna veel ligi kolmandik teekonnast, lisaks
tagasitulek, siis kaaluti otsustavalt, mida edasi teha. Kolm meest arvasid, et
surnu tuleb mäele viia – nad tundsid mingit seletamatut hirmu, nad kartsid
meest, kellest nad eluaeg olid arvanud end üle olevat. Neljas mees aga ütles:
“Kui te tunnete, et peate edasi minema, siis tehke seda, mina lähen homme alla
tagasi. Kehal on ükskõik, kus ta oma viimset puhkust veedab, kui aga miski
temas on selle mäega seotud, siis saab ta sinna ilma meie abita.” (Paus.)
Järgmisel päeval mindigi lahku. Neljas mees jättis oma osa toidust teistele,
ainult pisut vett võttis kaasa. Ta oli surmani nõrkenud, kui üks lambakarjus ta
juhuslikult maas lamamast leidis. Pärast käidi veel mitmel korral mägedes teisi
mehi otsimas, aga seni ei ole neist midagi teada. Tagasi pöördunud mees aga
hooliteb nüüd aias lillede eest ja seal on sama kaunis kui ennegi.
