Mutt

                              Madis Tross


    SEE, KES ELAB MAA ALL

                  Õudusnäidend lastele kahes vaatuses





                    TEGELASED:

                    ANATOOLI
                    HUUBERT
                    STEEFAN
                    HERILANE
                    RÄSTIK
                    VÄIKE RÄSTIK
                    SEE, KES ELAB MAA ALL






                                            ESIMENE VAATUS

    Tegevus algab maa peal.

ANATOOLI: Seis! Seis!
HUUBERT (tuleb): Mis seis?
ANATOOLI: Nii. Keegi edasi ei lähe!
HUUBERT: Miks edasi ei või minna?
ANATOOLI: Ohtlik.
HUUBERT: Miks edasi minna ohtlik on?
ANATOOLI: Tähendab… ma ei teagi… Lihtsalt on ohtlik!
HUUBERT: Mis oht edasi on?
ANATOOLI: Ma ei tea! Tähendab… ma läksin mööda teerada, et viin männiokka maja ehitusele… Ja siis… Ja siis järsku…
HUUBERT: Mis siis juhtus?
ANATOOLI: Ja siis… järsku…
HUUBERT: Räägi nii, et ma aru saan!
ANATOOLI: Ma püüan.
HUUBERT: Nooh?
ANATOOLI: Ja siis, korraga… Maa hakkas kerkima! Täpselt minu all hakkas maa kerkima!
HUUBERT (mõtleb): Kuhu see maa kerkis?
ANATOOLI: Ülespoole!
HUUBERT: Ülespoole?
ANATOOLI: Nooh!
HUUBERT: Ja siis?
ANATOOLI: Ja siis ma aina tõusin ja tõusin… Kuni olin suure mäe otsas. Saad aru?
HUUBERT: Ei saa.
ANATOOLI: Maa minu all hakkas kerkima! Ma tõusin üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni olin suure mäe otsas.
HUUBERT: Mis mäe otsas?
ANATOOLI: Suure mäe otsas.
HUUBERT: Mäe otsas?
ANATOOLI: Nojah.
HUUBERT (mõtleb): Kust see mägi siis äkki ilmus?
ANATOOLI: Maa alt!
HUUBERT: Maa alt?
ANATOOLI: Nooh.
HUUBERT (mõtleb): Tõsiselt räägid või?
ANATOOLI: Nooh.
HUUBERT (mõtleb): Tule näita, kus see mägi on? Hommikul ma läksin siit teerada mööda ja mingit mäge ei olnud.
ANATOOLI: Aga nüüd on mägi!
STEEFAN (tuleb): Eest ära – näete, et ma tirin koormat!
ANATOOLI: Seis!
STEEFAN: Mis seis?
ANATOOLI: Edasi on ohtlik minna.
STEEFAN: Miks edasi on ohtlik minna?
ANATOOLI: Ma just rääkisin Huubertile.
STEEFAN: Mida?
ANATOOLI: Nii, kuula nüüd. Ma äsja tulin mööda teerada… kui järsku hakkas maa kerkima!
STEEFAN (mõtleb): Maa hakkas kerkima?
ANATOOLI. Nooh.
STEEFAN (mõtleb): Kuhu kerkima?
ANATOOLI: Üles! Kõrgele! Taevasse!
STEEFAN: Mida sa jutustad! Astuge raja pealt kõrvale, et ma mööda pääseksin!
HUUBERT: Ma rääkisin Anatoolile, et maa niisama ei kerki.
ANATOOLI: Aga kerkis!
STEEFAN: Kuhu ta kerkis?
NATOOLI: Ülespoole!
    (Maa hakkab kerkima.)
HUUBERT: Mis see oli?
STEEFAN: Kus?
HUUBERT: Maa värises.
STEEFAN: Kus?
HUUBERT: Meie all.
    (Maa kerkib.)
STEEFAN: Midagi tõesti toimub…
ANATOOLI: Ma ju rääkisin! Ma ju rääkisin!
HUUBERT: See ei ole võimalik!
STEEFAN: Maa kerkibki!
ANATOOLI: Põgeneme! Ruttu ära siit!
HUUBERT: Jookske!
    (KÕIK põgenevad. On tekkinud mägi.)
STEEFAN (tuleb): Hei! Mehed!
HUUBERT (tuleb): Mis see siis nüüd on?
ANATOOLI (tuleb): Kas kõik jäid terveks?
STEEFAN: Ma pole midagi sellist varem näinud.
NATOOLI: Ma ju rääkisin!
STEEFAN: Ja ongi… mägi!
    (KÕIK uurivad ümbrust.)
HUUBERT: Mida me nüüd teeme?
ANATOOLI: Püüame koju jõuda ja seal mõtleme, mida edasi teha.
HERILANE (tuleb): Nooh, mis kogunemine meil nüüd siin on?
STEEFAN: Oi, sina, herilane!
HUUBERT: Tere, herilane!
ANATOOLI: Sina, herilane, lendad ühtelugu ringi, vaatad maailma ka kaugemal… Oled sa midagi sellist kusagil veel näinud?
HERILANE: Mida?
ANATOOLI: Seda mäge?
HUUBERT: See mägi kerkis välja just nüüd maa alt.
ANATOOLI: Oled sa midagi sellist mujal näinud?
HERILANE: Olen.
STEEFAN: Mis see on?
HERILANE: Räägitakse, et maa all elab üks hirmus koletis. Tal on seal pikad käigud, kus ainult tema teed tunneb. Ja vahel lükkab ta mulla maa alt üles, et ta hingamiseks õhku saaks.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Kas ta on meile ohtlik?
HERILANE: Ma ütlen, maa peale ta niisama ei tule. Aga maa all on ta väga ohtlik.
HUUBERT: Mida ta meile teha võib?
HERILANE: Ta võib… Ta võib…
ANATOOLI: Nooh?
HERILANE: Ta võib kogu maailma segi paisata!
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Mida me teeme?
HUUBERT: Nooh?
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Olgu, ma viin oma koorma kohale.
ANATOOLI: See on ohtlik!
STEEFAN: Kus see oht siin on?
    (Maa hakkab kerkima.)
ANATOOLI: Maa kerkib jälle! Põgenege!
HUUBERT: Jookseme!
STEEFAN: Ruttu puu otsa!
    (KÕIK põgenevad.)
ANATOOLI (tuleb): On sinuga korras?
STEEFAN (tuleb): Jah.
ANATOOLI: Siin on hästi. Kus Huubert on?
HERILANE (tuleb): Huubert kukkus auku.
ANATOOLI: Kuhu auku?
HERILANE: Maa sisse auku.
STEEFAN: Koletise auku?
HERILANE: Jah. Ta ei jõudnud ära jooksta, koletis lükkas maa laiali ja Huubert kukkus auku.
ANATOOLI: Maa alla?
HERILANE: Jah.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Mida me nüüd teeme?
ANATOOLI: Me peame teda päästma minema.
STEEFAN: Maa alla?
ANATOOLI: Jah.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Julged saa maa alla minna? Seal on pime. Ja koletis võib meid rünnata!
ANATOOLI (mõtleb): Me peaksime kellegi appi kutsuma.
STEEFAN: Kelle me appi kutsume?
ANATOOLI (mõtleb): Rästiku.
STEEFAN: Mao?
ANATOOLI: Just! Madu oskab kitsastes käikudes ringi roomata. Rästik on ka mürgine, nii et koletis kardab teda.
STEEFAN (mõtleb): Julged sa rästiku juurde minna?
ANATOOLI: Ega eriti ei julge. Aga me peaksime siiski minema, vähemalt küsima, kas ta tuleb meile appi.
STEEFAN (mõtleb): Kus rästik elab?
HERILANE: Mina tean, kus ta elab. Kas ma kutsun ta siia?
STEEFAN: Julged sa rästiku juurde minna?
ANATOOLI: Kui me tahame Huuberti päästa, siis me peame rästiku appi kutsuma.
HERILANE: Ma lendan rästiku juurde ja räägin talle, mis mure teil on. Oodake teie siin. (Lahkub.)
STEEFAN: Kas sa kardad?
ANATOOLI: Natuke kardan küll.
STEEFAN: Ronime puu otsa, siis rästik ei saa meid kätte.
    (ANATOOLI ja STEEFAN  ronivad puu otsa.)
ANATOOLI: Kas sa arvad, et rästik ei oska puu otsa ronida?
STEEFAN: Kas ta siis oskab?
ANATOOLI: Maod oskavad väga hästi ronida. Ja ujuda oskavad nad ka.
STEEFAN: Olgu, ootame siin.
HERILANE (tuleb): Rästik tuleb siia!
STEEFAN: Peitu! Puu taha peitu!
RÄSTIK (tuleb): Kus su sõbrad sipelgad siis on? Mina ei näe kedagi.
HERILANE: Nad on peidus.
RÄSTIK: Miks nad peidus on?
HERILANE: Nad kardavad.
RÄSTIK: Tulgu peidust välja! Karta pole siin midagi.
HERILANE: Anatooli ja Steefan, tulge peidust välja!
RÄSTIK: Nooh!
ANATOOLI (tuleb): Tere, rästik!
RÄSTIK: Minu nimi on Nastja.
STEEFAN (tuleb): Tere, Nastja!
RÄSTIK: Mis mure teil siis on? Herilane rääkis, et teie sõber kukkus auku.
ANATOOLI: Jah, maa alla koletise auku.
STEEFAN: Me tahame ta ära päästa, aga me ei julge üksi maa alla minna.
RÄSTIK: Nii-nii…
STEEFAN: Herilane ütles, et sina võiksid meile appi tulla. Sina oled julge, osav…
RÄSTIK: Nii-nii…
ANATOOLI: Sind koletis kardab.
RÄSTIK: Milline koletis?
STEEFAN: See, kes maa all elab.
RÄSTIK: Te siis soovite, et ma teiega koos maa alla tuleksin?
ANATOOLI: Tähendab… me paluksime abi küll.
STEEFAN: Sina olen suur…
ANATOOLI: Ja pikk.
STEEFAN: Vaata, kui pisikesed meie oleme.
ANATOOLI: Paljaste kätega me koletise vastu ei saa.
RÄSTIK: Nii-nii…
ANATOOLI: Kas sa tuled meile appi?
STEEFAN: Palun tule appi!
RÄSTIK: Hea küll, ma tulen teile appi. Aitan teid.
STEEFAN: Ta tulebki! Ta tulebki appi!
ANATOOLI: Tasem!
STEEFAN: Mis?
ANATOOLI: Koletis võib meid kuulda.
RÄSTIK: Aga ma aitan teid ainult ühel tingimusel.
ANATOOLI: Mis tingimusel?
RÄSTK: Ma tulen teile appi, täidan teie palve, kui te lubate pärast ühe minu soovi täita.
STEEFAN: Mis soov see on?
RÄSTIK: Ma ei ütle seda praegu. Pärast saate teada.
    (KÕIK mõtlevad.)
NATOOLI: Kui me sinu soovi ei tea, siis me ju ei oska öelda, kas me selle täita suudame.
RÄSTIK: Ei teagi.
STEEFAN (mõtleb): Sa võid ju soovida midagi kurja?
RÄSTIK: Arvate? Teeme nii…
STEEFAN: Mismoodi?
RÄSTIK: Siin teeraja peal on männiokas. Kui te sellest üle astute, tuleb teil minu soov täita.
ANATOOLI: Aga kui me keeldume?
RÄSTIK: Kui te sellest okkast üle astute, siis te ei saa minu soovi täitmisest keelduda!
STEEFAN (mõtleb): Mida me teeme?
ANATOOLI: Herilane?
HERILANE: Jah?
ANATOOLI: Mida me tegema peaksime?
HERILANE: Rästik ei suudaks kellelegi halba soovida.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Aega pole, me peame Huubertile appi minema!
ANATOOLI: Astume siis üle okka.
STEEFAN: Oled kindel?
ANATOOLI: Läheme!
    (ANATOOLI ja STEEFAN astuvad üle okka.)
RÄSTIK: Tublid olete.
STEEFAN: Ja mis nüüd saab?
RÄSTIK: Nüüd läheme teie sõpra päästma.
ANATOOLI: Sa oled väga hea rästik!
RÄSTIK: Me toome teie sõbra maa peale tagasi!
STEEFAN (mõtleb): Aga maa all on ju pime! Kuidas me pimedas tegutseme?
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Meil on vaja laternat.
STEEFAN: Kust me laterna saame?
ANATOOLI: Jaaniussil on latern.
STEEFAN: Arvad, et ta annab selle meile?
ANATOOLI: Ma arvan, et annab.
STEEFAN: Läheme jaaniussi juurde!
HERILANE: Jaaniuss kardab sipelgaid. Ma lähen ise tema käest laternat küsima.
STEEFAN: Mida sa talle ütled?
HERILANE: Ma ütlen, et… nooh, et…
STEEFAN: Nooh?
HERILANE: Et mul on vaja maa alla minna.
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Aga kui ta küsib, mida sa maa all teed?
HERILANE: Siis ma ütlen, et…
STEEFAN: Nooh?
HERILANE: Ma ütlen, et… Ma ei tea, mida ma ütlen!
ANATOOLI: Ütle, et saa tood laterna õhtuks tagasi.
HERILANE: Nojah… Ma lähen siis jaaniussi juurde.
STEEFAN: Me ootame sind siin.
HERILANE: Ma teen ruttu. (Lahkub.)
STEEFAN: Arvad, et me suudame Huuberti õhtuks maa peale aidata?
NATOOLI: Ma ei tea.
STEEFAN: Mida sina, rästik, arvad?
RÄSTIK: Ma ei tea, ma pole varem pikalt maa all ringi liikunud. Ainult oma kodukäikudes, mida ma hästi tunnen.
STEEFAN: Võibolla me peaksime midagi süüa kaasa võtma?
ANATOOLI: Äkki peaksime? Rästik?
RÄSTIK: Jah?
STEEFAN: Kas me peaksime süüa kaasa võtma?
RÄSTIK: Mina võin päris kaua söömata olla. Aga teie?
ANATOOLI: Kui vaja, siis ka meie. On nii, Steefan?
STEEFAN: Jah. Me peame Huuberti koletise koopast välja aitama!
HERILANE (tuleb): Ma sain jaaniussi käest laterna.
STEEFAN: Näita!
HERILANE: Nooh.
ANATOOLI (uurib laternat): Kuidas see põlema läheb?
HERILANE: See läheb ise põlema, kui tuleb öö ja pimedaks läheb.
STEEFAN: Praegu pole ju öö!
HERILANE: Maa all on öö.
    (KÕIK mõtlevad.)
NATOOLI: Kas me läheme?
STEEFAN: Me peame Huuberti päästma!
RÄSTIK: Läheme siis.
    (Maa hakkab kerkima.)
ANATOOLI: Maa kerkib jälle! Põgenege!
STEEFAN: Ruttu puu otsa!
    (Suur segadus.)
RÄSTIK (tuleb): Kus te olete? Hei!
HERILANE (tuleb): On kõik korras?
RÄSTIK: Minuga küll.
HERILANE: Kus sipelgad on?
ANATOOLI: Me oleme siin.
HERILANE: Kus?
ANATOOLI: Siin!
HERILANE: Kus siin?
STEEFAN: Maa all!
HERILANE: Kus maa all?
ANATOOLI: Me kukkusime auku!
RÄSTIK: Ma näen teid. Olete terved?
STEEFAN: Jah.
RÄSTIK: Hea küll, me tuleme teile järele.
ANATOOLI: Võtke latern kaasa!
RÄSTIK: Kus latern on?
HERILANE: Minu käes.
RÄSTIK: Me tuleme maa alla. Kui sa kardad, jää siia.
HERILANE: Ma tulen kaasa.
STEEFAN: Kuhu te jääte?
RÄSTIK: Juba tuleme! Kas läheme?
HERILANE: Läheme.





          TEINE VAATUS

    Tegevus algab maa all.

ANATOOLI: Ma ei näe mitte midagi. Kelle käes latern on?
RÄSTIK: Herilase käes.
ANATOOLI: Kus herilane on?
HERILANE: Ma juba tulen.
ANATOOLI: Näita valgust!
HERILANE: Nooh.
    (KÕIK uurivad ümbrust.)
STEEFAN: Siit läheb kaks käiku.
ANATOOLI: Nooh.
STEEFAN: Kumba käiku pidi me minema peaksime?
ANATOOLI: Ma ei tea.
STEEFAN: Huubert!
ANATOOLI: Tasa! Koletis võib meid kuulda.
STEEFAN: Mida me siis teeme?
ANATOOLI: Rästik!
RÄSTIK: Jah.
ANATOOLI: Kuhu me minema peaksime?
RÄSTIK: Ma ei tea.
STEEFAN: Läheme paremale.
ANALOOLI: Miks just paremale?
STEEFAN: Kui siin kitsas käigus mingi liikumine toimub, siis edasi minnes tuleks meil hoida paremale.
ANATOOLI: Arvad?
STEEFAN: Nooh.
    (KÕIK mõtlevad.)
RÄSTIK: Näita valust, herilane!
HERILANE: Kas ma pean kõige ees minema?
ANATOOLI: Sinu käes on ju latern.
STEEFAN: Rästik võiks ees minna ja siis tuleb herilane tema taga laternaga. Ja siis kõik ülejäänud.
ANATOOLI: Kes ülejäänud?
STEEFAN: Meie.
    (KÕIK mõtlevad.)
RÄSTIK: Läheme, herilane!
STEEFAN. Me tuleme järele.
HERILANE (peatub): Midagi on valesti.
ANATOOLI: Mis on valesti?
HERILANE (mõtleb): Kui Huubert koletise auku kukkus, siis peaks ta ju siin lähedal olema.
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Äkki koletis viis Huuberti minema?
STEEFAN: Võttis ta kinni?
ANATOOLI. Nooh.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Hei! On siin keegi!
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Huubert, kus sa oled!
ANATOOLI: Vaiksemalt!
STEEFAN: Huubert!
HERILANE: Tasa!
STEEFAN: Mis on?
ANATOOLI: Koletis võib meid kuulda!
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Mida me siis teeme?
ANATOOLI: Liigume vaikselt edasi.
RÄSTIK: Nooh?
STEEFAN: Huubert!
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Mis on?
ANATOOLI: Ma ütlesin, et liigume vaikselt.
STEEFAN: Me liigumegi vaikselt. Huubert!
ANATOOLI: Mida sa karjud!
STEEFAN: Ma ei karju ju.
ANATOOLI: Karjusid ju.
STEEFAN: Ma hüüdsin.
ANATOOLI: Ei ole vaja nii valjusti hüüda.
STEEFAN: Nooh.
ANATOOLI: Nii. Liigume vaikselt.
STEEFAN: Kui vaikselt?
ANATOOLI: Nii et koletis meid ei kuuleks.
STEEFAN: Nooh.
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Mis?
    (KÕIK kuulavad.)
ANATOOLI: Kas te ei kuulnud?
STEEFAN: Mida?
    (KÕIK kuulavad.)
HERILANE: Mida me kuulma pidime?
ANATOOLI: Tasa!
    (KÕIK kuulavad.)
STEEFAN: Nooh?
ANATOOLI: Jälle!
    (KÕIK kuulavad.)
STEEFAN: Mis?
ANATOOLI: Kas te siis tõesti ei kuulnud?
HERILANE: Mida?
RÄSTIK: Keegi tuleb.
(KÕIK kuulavad.)
STEEFAN: See võib koletis olla.
ANATOOLI: Kõik peitu!
STEEFAN: Kuhu meil siin peitu võimalik on minna?
ANATOOLI: Maa peale tagasi!
HERILANE: Oodake!
ANATOOLI: Kõik maa peale tagasi! Muidu sööb koletis meid ära!
HERILANE: Oodake!
RÄSTIK: Mis on, herilane?
HERILANE: Ma tahan selle koletisega kohtuda.
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Sa tahad kohtuda koletisega?
HERILANE: Jah.
    (KÕIK mõtlevad.)
RÄSTIK: Ole minu juures.
    (KÕIK kuulavad.)
ANATOOLI: Ma kuulen ta hingamist.
STEEFAN: Põgeneme, enne kui on hilja!
ANATOOLI: Ruttu minema siit!
HERILANE: Oodake!
    (Maa väriseb.)
STEEFAN: Ta tuleb! Koletis tuleb!
ANATOOLI: Põgeneme!
HERILANE: Oodake!
STEEFAN: Mida siin enam oodata on!
ANATOOLI: Minu järel!
STEEFAN: Jookseme!
    (Maa väriseb.)
SEE, KES ELAB MAA ALL (tuleb): Kes siin on?
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Ärge hingake!
    (Maa väriseb.)
SEE, KES ELAB MAA ALL: On siin keegi?
ANATOOLI: Tasa!
    (KÕIK on vait.)
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kes siin on?
STEEFAN: Ära ütle midagi.
SEE, KES ELAB MAA ALL: On siin keegi?
HERILANE: Mina, herilane.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Missugune herilane?
HERILANE: Mina.
SEE, KES ELAB MAA ALL (mõtleb): Mida sa minu kodust otsid?
HERILANE: Mu sõber kukkus sinu koopasse ja ma tulin teda välja aitama.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Siis oled sa julge.
HERILANE: Kas sa oled näinud minu sõpra?
SEE, KES ELAB MAA ALL: Ei. Aga ma tean, kus ta on.
HERILANE: Kus siis?
SEE, KES ELAB MAA ALL: Sinu sõber on siin.
HERILANE: Kus?
HUUBERT (tuleb): Ma olen siin, sõbrad!
STEEFAN: No kuhu sa küll kadusid! Eks ole, me otsime sind igalt poolt, aga sa ei teata ka, kuhu sa läksid.
ANATOOLI: On sinuga korras?
HUUBERT: Jah.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Hea küll, ma aitan teid maa peale tagasi.
    (Maa kerkib.)
STEEFAN: Ma näen valgust! Me pääseme pimedusest välja!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Minge nüüd maa peale tagasi.
ANATOOLI: Tule, Huubert!
HUUBERT: Nägemist, mutt. Sinu juures oli väga vahva.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Minge nüüd!
STEEFAN: Kas sa vahel meile külla tuled?
HUUBERT: Tule ikka meile külla!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Mina ei saa teile külla tulla, mina ei saa maa peale tulla. Minu maailm on pimeduse riigis.
STEEFAN: Tead, mis? Siis me tuleme sulle ise külla. On nii, Huubert?
HUUBERT: Jah.
STEEFAN: Rästik?
RÄSTIK: Jah.
ANATOOLI: Mis sul on, rästik?
RÄSTIK: Ma pean maa peal varjulise koha leidma. Ma pean kusagile kivide vahele jõudma.
STEEFAN: Mis rästikul viga on?
HERILANE: Ma peame ta maa peale aitama.
STEEFAN: Kas ta hakkab surema?
HERILANE: Ei. Ta hakkab sünnitama.
STEEFAN: Sünnitama?
HERILANE: Rästik ei mune, nagu näiteks nastik. Rästik sünnitab.
STEEFAN: Kuidas me abiks saame olla?
HERILANE: Me peame ta maa peale aitama! Rästik sünnitab väikesed, läbipaistvad pojad, aga nad on kohe väga mürgised.
RÄSTIK: Aidake mind maa peale tagasi! Ma ei saa siit maa alt üksi välja!
HUUBERT: Mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Jah.
HUUBERT: Aita rästik maa alt välja!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kohe.
ANATOOLI: Pea vastu, rästik! Kohe saad maa peale tagasi.
RÄSTIK: Tehke tuttu!
HUUBERT: Tegutse, mutt!
RÄSRIK: Ma ei saa siin käigus ennast ümber pöörata.
ANATOOLI: Mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kohe olen maa peal.
STEEFAN: Valgus paistab!
ANATOOLI: Rutem, mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Nüüd peaksid sa maa peale pääsema.
STEEFAN: Aitame rästiku välja!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Mine, rästik!

    Järgmise päeva hommik.

HUUBERT: Mis su nimi on, väike rästik?
VÄIKE RÄSTIK: Ma ei tea, mis mu nimi on.
HUUBERT: Kas su ema ei öelnud sulle, mis su nimi on?
VÄIKE RÄSTIK: Ei öelnud. Ma olen alles väga väike ka.
ANATOOLI: Tead mis. Siis me paneme sulle ise nime.
VÄIKE RÄSTIK: Jah?
ANATOOLI: Me paneme sulle ühe ilusa nime.
VÄIKE RÄSTIK: Pange jah ilus nimi.
HUUBERT: Mis nime me talle paneme?
STEEFAN: Paneme talle nimeks…
VÄIKE RÄSTIK: Nooh?
STEEFAN: Paneme talle nimeks… Liisa.
VÄIKE RÄSTIK: Liisa… See on väga ilus nimi. Aitäh!
    (Maa kerkib.)
STEEFAN: Maa kerkib.
VÄIKE RÄSTIK: Miks maa kerkib?
STEEFAN: Koletis tuleb.
VÄIKE RÄSTIK: Milline koletis?
HUUBERT: See, kes elab maa all.
VAIKE RÄSTIK: Kas ta tuleb meile kallale?
ANATOOLI: Ei tule.
HUUBERT: Ta on meie sõber mutt.
SEE, KES ELAB MAA ALL (tuleb): Juhtusin mööda minema ja mõtlesin, et vaatan, kuidas mu sõpradel läheb.
HUUBERT: Meil läheb hästi.
ANATOOLI: Ja siin on ka väike rästik.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Ongi või?
ANATOOLI: Jah.
VÄIKE RÄSTIK: Tere, mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Tere, väike rästik!
HERILANE (tuleb): Nooh, kas sõbrad koos?
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kes see on? Herilane?
HERILANE: Mina.
VAIKE RÄSTIK: Tere, herilane!
HERILANE: Ma tulin teiega hüvasti jätma. Ole õnnelik, Liisa!
VÄIKE RÄSTIK: Kas sa lähed ära?
HERILANE: Jah.
VÄIKE RÄSTIK: Kuhu sa lähed?
HERILANE (mõtleb kaua): Ma ei tea.
VÄIKE RÄSTIK: Kas me näeme veel?
HERILANE: Vist mitte.
VÄIKE RÄSTIK: Kas sa lähed ära surema?
HERILANE: Vist küll.
VÄIKE RÄSTIK: Ära sure ära!
HERILANE: Kõik herilased surevad sügisel ära. Ainult meie ema jääb ellu, et kevadel uued herilased üles kasvatada.
VÄIKE RÄSTIK: Mul on väga kahju, et sa ära lähed.
HERILANE: Vist küll.
RÄSTIK (tuleb): Tule nüüd koju! Pärast võid jälle sõpradega mängida.
VÄIKE RÄSTIK: Pärast mängime jälle!
STEEFAN: Oota, rästik!
RÄSTIK: Mis on?
STEEFAN: Sa lubasid hiljem meile oma soovi ütelda.
HUUBERT: Mis soovi?
ANATOOLI: Rästik lubas meile sinu päästmiseks appi tulla, kui me täidame ühe tema soovi.
RÄSTIK (mõtleb): Te olete minu soovi juba täitnud.
VÄIKE RÄSTIK: Mis soovi?
STEEFAN: Me ei tea.
RÄSTIK (mõtleb): Kunagi saate ehk teada.