Mutt

                              Madis Tross


    SEE, KES ELAB MAA ALL

                  Õudusnäidend lastele kahes vaatuses





                    TEGELASED:

                    ANATOOLI
                    HUUBERT
                    STEEFAN
                    HERILANE
                    RÄSTIK
                    VÄIKE RÄSTIK
                    SEE, KES ELAB MAA ALL







                                            ESIMENE VAATUS

    Tegevus algab maa peal.

ANATOOLI: Seis! Seis!
HUUBERT (tuleb): Mis seis?
ANATOOLI: Nii. Keegi edasi ei lähe!
HUUBERT: Miks edasi ei või minna?
ANATOOLI: Ohtlik.
HUUBERT: Miks edasi minna ohtlik on?
ANATOOLI: Tähendab… ma ei teagi… Lihtsalt on ohtlik!
HUUBERT: Mis oht edasi on?
ANATOOLI: Ma ei tea! Tähendab… ma läksin mööda teerada, et viin männiokka maja ehitusele… Ja siis… Ja siis järsku…
HUUBERT: Mis siis juhtus?
ANATOOLI: Ja siis… järsku…
HUUBERT: Räägi nii, et ma aru saan!
ANATOOLI: Ma püüan.
HUUBERT: Nooh?
ANATOOLI: Ja siis, korraga… Maa hakkas kerkima! Täpselt minu all hakkas maa kerkima!
HUUBERT (mõtleb): Kuhu see maa kerkis?
ANATOOLI: Ülespoole!
HUUBERT: Ülespoole?
ANATOOLI: Nooh!
HUUBERT: Ja siis?
ANATOOLI: Ja siis ma aina tõusin ja tõusin… Kuni olin suure mäe otsas. Saad aru?
HUUBERT: Ei saa.
ANATOOLI: Maa minu all hakkas kerkima! Ma tõusin üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni olin suure mäe otsas.
HUUBERT: Mis mäe otsas?
ANATOOLI: Suure mäe otsas.
HUUBERT: Mäe otsas?
ANATOOLI: Nojah.
HUUBERT (mõtleb): Kust see mägi siis äkki ilmus?
ANATOOLI: Maa alt!
HUUBERT: Maa alt?
ANATOOLI: Nooh.
HUUBERT (mõtleb): Tõsiselt räägid või?
ANATOOLI: Nooh.
HUUBERT (mõtleb): Tule näita, kus see mägi on? Hommikul ma läksin siit teerada mööda ja mingit mäge ei olnud.
ANATOOLI: Aga nüüd on mägi!
STEEFAN (tuleb): Eest ära – näete, et ma tirin koormat!
ANATOOLI: Seis!
STEEFAN: Mis seis?
ANATOOLI: Edasi on ohtlik minna.
STEEFAN: Miks edasi on ohtlik minna?
ANATOOLI: Ma just rääkisin Huubertile.
STEEFAN: Mida?
ANATOOLI: Nii, kuula nüüd. Ma äsja tulin mööda teerada… kui järsku hakkas maa kerkima!
STEEFAN (mõtleb): Maa hakkas kerkima?
ANATOOLI. Nooh.
STEEFAN (mõtleb): Kuhu kerkima?
ANATOOLI: Üles! Kõrgele! Taevasse!
STEEFAN: Mida sa jutustad! Astuge raja pealt kõrvale, et ma mööda pääseksin!
HUUBERT: Ma rääkisin Anatoolile, et maa niisama ei kerki.
ANATOOLI: Aga kerkis!
STEEFAN: Kuhu ta kerkis?
NATOOLI: Ülespoole!
    (Maa hakkab kerkima.)
HUUBERT: Mis see oli?
STEEFAN: Kus?
HUUBERT: Maa värises.
STEEFAN: Kus?
HUUBERT: Meie all.
    (Maa kerkib.)
STEEFAN: Midagi tõesti toimub…
ANATOOLI: Ma ju rääkisin! Ma ju rääkisin!
HUUBERT: See ei ole võimalik!
STEEFAN: Maa kerkibki!
ANATOOLI: Põgeneme! Ruttu ära siit!
HUUBERT: Jookske!
    (KÕIK põgenevad. On tekkinud mägi.)
STEEFAN (tuleb): Hei! Mehed!
HUUBERT (tuleb): Mis see siis nüüd on?
ANATOOLI (tuleb): Kas kõik jäid terveks?
STEEFAN: Ma pole midagi sellist varem näinud.
NATOOLI: Ma ju rääkisin!
STEEFAN: Ja ongi… mägi!
    (KÕIK uurivad ümbrust.)
HUUBERT: Mida me nüüd teeme?
ANATOOLI: Püüame koju jõuda ja seal mõtleme, mida edasi teha.
HERILANE (tuleb): Nooh, mis kogunemine meil nüüd siin on?
STEEFAN: Oi, sina, herilane!
HUUBERT: Tere, herilane!
ANATOOLI: Sina, herilane, lendad ühtelugu ringi, vaatad maailma ka kaugemal… Oled sa midagi sellist kusagil veel näinud?
HERILANE: Mida?
ANATOOLI: Seda mäge?
HUUBERT: See mägi kerkis välja just nüüd maa alt.
ANATOOLI: Oled sa midagi sellist mujal näinud?
HERILANE: Olen.
STEEFAN: Mis see on?
HERILANE: Räägitakse, et maa all elab üks hirmus koletis. Tal on seal pikad käigud, kus ainult tema teed tunneb. Ja vahel lükkab ta mulla maa alt üles, et ta hingamiseks õhku saaks.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Kas ta on meile ohtlik?
HERILANE: Ma ütlen, maa peale ta niisama ei tule. Aga maa all on ta väga ohtlik.
HUUBERT: Mida ta meile teha võib?
HERILANE: Ta võib… Ta võib…
ANATOOLI: Nooh?
HERILANE: Ta võib kogu maailma segi paisata!
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Mida me teeme?
HUUBERT: Nooh?
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Olgu, ma viin oma koorma kohale.
ANATOOLI: See on ohtlik!
STEEFAN: Kus see oht siin on?
    (Maa hakkab kerkima.)
ANATOOLI: Maa kerkib jälle! Põgenege!
HUUBERT: Jookseme!
STEEFAN: Ruttu puu otsa!
    (KÕIK põgenevad.)
ANATOOLI (tuleb): On sinuga korras?
STEEFAN (tuleb): Jah.
ANATOOLI: Siin on hästi. Kus Huubert on?
HERILANE (tuleb): Huubert kukkus auku.
ANATOOLI: Kuhu auku?
HERILANE: Maa sisse auku.
STEEFAN: Koletise auku?
HERILANE: Jah. Ta ei jõudnud ära jooksta, koletis lükkas maa laiali ja Huubert kukkus auku.
ANATOOLI: Maa alla?
HERILANE: Jah.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Mida me nüüd teeme?
ANATOOLI: Me peame teda päästma minema.
STEEFAN: Maa alla?
ANATOOLI: Jah.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Julged saa maa alla minna? Seal on pime. Ja koletis võib meid rünnata!
ANATOOLI (mõtleb): Me peaksime kellegi appi kutsuma.
STEEFAN: Kelle me appi kutsume?
ANATOOLI (mõtleb): Rästiku.
STEEFAN: Mao?
ANATOOLI: Just! Madu oskab kitsastes käikudes ringi roomata. Rästik on ka mürgine, nii et koletis kardab teda.
STEEFAN (mõtleb): Julged sa rästiku juurde minna?
ANATOOLI: Ega eriti ei julge. Aga me peaksime siiski minema, vähemalt küsima, kas ta tuleb meile appi.
STEEFAN (mõtleb): Kus rästik elab?
HERILANE: Mina tean, kus ta elab. Kas ma kutsun ta siia?
STEEFAN: Julged sa rästiku juurde minna?
ANATOOLI: Kui me tahame Huuberti päästa, siis me peame rästiku appi kutsuma.
HERILANE: Ma lendan rästiku juurde ja räägin talle, mis mure teil on. Oodake teie siin. (Lahkub.)
STEEFAN: Kas sa kardad?
ANATOOLI: Natuke kardan küll.
STEEFAN: Ronime puu otsa, siis rästik ei saa meid kätte.
    (ANATOOLI ja STEEFAN  ronivad puu otsa.)
ANATOOLI: Kas sa arvad, et rästik ei oska puu otsa ronida?
STEEFAN: Kas ta siis oskab?
ANATOOLI: Maod oskavad väga hästi ronida. Ja ujuda oskavad nad ka.
STEEFAN: Olgu, ootame siin.
HERILANE (tuleb): Rästik tuleb siia!
STEEFAN: Peitu! Puu taha peitu!
RÄSTIK (tuleb): Kus su sõbrad sipelgad siis on? Mina ei näe kedagi.
HERILANE: Nad on peidus.
RÄSTIK: Miks nad peidus on?
HERILANE: Nad kardavad.
RÄSTIK: Tulgu peidust välja! Karta pole siin midagi.
HERILANE: Anatooli ja Steefan, tulge peidust välja!
RÄSTIK: Nooh!
ANATOOLI (tuleb): Tere, rästik!
RÄSTIK: Minu nimi on Nastja.
STEEFAN (tuleb): Tere, Nastja!
RÄSTIK: Mis mure teil siis on? Herilane rääkis, et teie sõber kukkus auku.
ANATOOLI: Jah, maa alla koletise auku.
STEEFAN: Me tahame ta ära päästa, aga me ei julge üksi maa alla minna.
RÄSTIK: Nii-nii…
STEEFAN: Herilane ütles, et sina võiksid meile appi tulla. Sina oled julge, osav…
RÄSTIK: Nii-nii…
ANATOOLI: Sind koletis kardab.
RÄSTIK: Milline koletis?
STEEFAN: See, kes maa all elab.
RÄSTIK: Te siis soovite, et ma teiega koos maa alla tuleksin?
ANATOOLI: Tähendab… me paluksime abi küll.
STEEFAN: Sina olen suur…
ANATOOLI: Ja pikk.
STEEFAN: Vaata, kui pisikesed meie oleme.
ANATOOLI: Paljaste kätega me koletise vastu ei saa.
RÄSTIK: Nii-nii…
ANATOOLI: Kas sa tuled meile appi?
STEEFAN: Palun tule appi!
RÄSTIK: Hea küll, ma tulen teile appi. Aitan teid.
STEEFAN: Ta tulebki! Ta tulebki appi!
ANATOOLI: Tasem!
STEEFAN: Mis?
ANATOOLI: Koletis võib meid kuulda.
RÄSTIK: Aga ma aitan teid ainult ühel tingimusel.
ANATOOLI: Mis tingimusel?
RÄSTK: Ma tulen teile appi, täidan teie palve, kui te lubate pärast ühe minu soovi täita.
STEEFAN: Mis soov see on?
RÄSTIK: Ma ei ütle seda praegu. Pärast saate teada.
    (KÕIK mõtlevad.)
NATOOLI: Kui me sinu soovi ei tea, siis me ju ei oska öelda, kas me selle täita suudame.
RÄSTIK: Ei teagi.
STEEFAN (mõtleb): Sa võid ju soovida midagi kurja?
RÄSTIK: Arvate? Teeme nii…
STEEFAN: Mismoodi?
RÄSTIK: Siin teeraja peal on männiokas. Kui te sellest üle astute, tuleb teil minu soov täita.
ANATOOLI: Aga kui me keeldume?
RÄSTIK: Kui te sellest okkast üle astute, siis te ei saa minu soovi täitmisest keelduda!
STEEFAN (mõtleb): Mida me teeme?
ANATOOLI: Herilane?
HERILANE: Jah?
ANATOOLI: Mida me tegema peaksime?
HERILANE: Rästik ei suudaks kellelegi halba soovida.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Aega pole, me peame Huubertile appi minema!
ANATOOLI: Astume siis üle okka.
STEEFAN: Oled kindel?
ANATOOLI: Läheme!
    (ANATOOLI ja STEEFAN astuvad üle okka.)
RÄSTIK: Tublid olete.
STEEFAN: Ja mis nüüd saab?
RÄSTIK: Nüüd läheme teie sõpra päästma.
ANATOOLI: Sa oled väga hea rästik!
RÄSTIK: Me toome teie sõbra maa peale tagasi!
STEEFAN (mõtleb): Aga maa all on ju pime! Kuidas me pimedas tegutseme?
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Meil on vaja laternat.
STEEFAN: Kust me laterna saame?
ANATOOLI: Jaaniussil on latern.
STEEFAN: Arvad, et ta annab selle meile?
ANATOOLI: Ma arvan, et annab.
STEEFAN: Läheme jaaniussi juurde!
HERILANE: Jaaniuss kardab sipelgaid. Ma lähen ise tema käest laternat küsima.
STEEFAN: Mida sa talle ütled?
HERILANE: Ma ütlen, et… nooh, et…
STEEFAN: Nooh?
HERILANE: Et mul on vaja maa alla minna.
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Aga kui ta küsib, mida sa maa all teed?
HERILANE: Siis ma ütlen, et…
STEEFAN: Nooh?
HERILANE: Ma ütlen, et… Ma ei tea, mida ma ütlen!
ANATOOLI: Ütle, et saa tood laterna õhtuks tagasi.
HERILANE: Nojah… Ma lähen siis jaaniussi juurde.
STEEFAN: Me ootame sind siin.
HERILANE: Ma teen ruttu. (Lahkub.)
STEEFAN: Arvad, et me suudame Huuberti õhtuks maa peale aidata?
NATOOLI: Ma ei tea.
STEEFAN: Mida sina, rästik, arvad?
RÄSTIK: Ma ei tea, ma pole varem pikalt maa all ringi liikunud. Ainult oma kodukäikudes, mida ma hästi tunnen.
STEEFAN: Võibolla me peaksime midagi süüa kaasa võtma?
ANATOOLI: Äkki peaksime? Rästik?
RÄSTIK: Jah?
STEEFAN: Kas me peaksime süüa kaasa võtma?
RÄSTIK: Mina võin päris kaua söömata olla. Aga teie?
ANATOOLI: Kui vaja, siis ka meie. On nii, Steefan?
STEEFAN: Jah. Me peame Huuberti koletise koopast välja aitama!
HERILANE (tuleb): Ma sain jaaniussi käest laterna.
STEEFAN: Näita!
HERILANE: Nooh.
ANATOOLI (uurib laternat): Kuidas see põlema läheb?
HERILANE: See läheb ise põlema, kui tuleb öö ja pimedaks läheb.
STEEFAN: Praegu pole ju öö!
HERILANE: Maa all on öö.
    (KÕIK mõtlevad.)
NATOOLI: Kas me läheme?
STEEFAN: Me peame Huuberti päästma!
RÄSTIK: Läheme siis.
    (Maa hakkab kerkima.)
ANATOOLI: Maa kerkib jälle! Põgenege!
STEEFAN: Ruttu puu otsa!
    (Suur segadus.)
RÄSTIK (tuleb): Kus te olete? Hei!
HERILANE (tuleb): On kõik korras?
RÄSTIK: Minuga küll.
HERILANE: Kus sipelgad on?
ANATOOLI: Me oleme siin.
HERILANE: Kus?
ANATOOLI: Siin!
HERILANE: Kus siin?
STEEFAN: Maa all!
HERILANE: Kus maa all?
ANATOOLI: Me kukkusime auku!
RÄSTIK: Ma näen teid. Olete terved?
STEEFAN: Jah.
RÄSTIK: Hea küll, me tuleme teile järele.
ANATOOLI: Võtke latern kaasa!
RÄSTIK: Kus latern on?
HERILANE: Minu käes.
RÄSTIK: Me tuleme maa alla. Kui sa kardad, jää siia.
HERILANE: Ma tulen kaasa.
STEEFAN: Kuhu te jääte?
RÄSTIK: Juba tuleme! Kas läheme?
HERILANE: Läheme.





                   TEINE VAATUS

    Tegevus algab maa all.

ANATOOLI: Ma ei näe mitte midagi. Kelle käes latern on?
RÄSTIK: Herilase käes.
ANATOOLI: Kus herilane on?
HERILANE: Ma juba tulen.
ANATOOLI: Näita valgust!
HERILANE: Nooh.
    (KÕIK uurivad ümbrust.)
STEEFAN: Siit läheb kaks käiku.
ANATOOLI: Nooh.
STEEFAN: Kumba käiku pidi me minema peaksime?
ANATOOLI: Ma ei tea.
STEEFAN: Huubert!
ANATOOLI: Tasa! Koletis võib meid kuulda.
STEEFAN: Mida me siis teeme?
ANATOOLI: Rästik!
RÄSTIK: Jah.
ANATOOLI: Kuhu me minema peaksime?
RÄSTIK: Ma ei tea.
STEEFAN: Läheme paremale.
ANALOOLI: Miks just paremale?
STEEFAN: Kui siin kitsas käigus mingi liikumine toimub, siis edasi minnes tuleks meil hoida paremale.
ANATOOLI: Arvad?
STEEFAN: Nooh.
    (KÕIK mõtlevad.)
RÄSTIK: Näita valust, herilane!
HERILANE: Kas ma pean kõige ees minema?
ANATOOLI: Sinu käes on ju latern.
STEEFAN: Rästik võiks ees minna ja siis tuleb herilane tema taga laternaga. Ja siis kõik ülejäänud.
ANATOOLI: Kes ülejäänud?
STEEFAN: Meie.
    (KÕIK mõtlevad.)
RÄSTIK: Läheme, herilane!
STEEFAN. Me tuleme järele.
HERILANE (peatub): Midagi on valesti.
ANATOOLI: Mis on valesti?
HERILANE (mõtleb): Kui Huubert koletise auku kukkus, siis peaks ta ju siin lähedal olema.
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Äkki koletis viis Huuberti minema?
STEEFAN: Võttis ta kinni?
ANATOOLI. Nooh.
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Hei! On siin keegi!
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Huubert, kus sa oled!
ANATOOLI: Vaiksemalt!
STEEFAN: Huubert!
HERILANE: Tasa!
STEEFAN: Mis on?
ANATOOLI: Koletis võib meid kuulda!
    (KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Mida me siis teeme?
ANATOOLI: Liigume vaikselt edasi.
RÄSTIK: Nooh?
STEEFAN: Huubert!
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Mis on?
ANATOOLI: Ma ütlesin, et liigume vaikselt.
STEEFAN: Me liigumegi vaikselt. Huubert!
ANATOOLI: Mida sa karjud!
STEEFAN: Ma ei karju ju.
ANATOOLI: Karjusid ju.
STEEFAN: Ma hüüdsin.
ANATOOLI: Ei ole vaja nii valjusti hüüda.
STEEFAN: Nooh.
ANATOOLI: Nii. Liigume vaikselt.
STEEFAN: Kui vaikselt?
ANATOOLI: Nii et koletis meid ei kuuleks.
STEEFAN: Nooh.
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Mis?
    (KÕIK kuulavad.)
ANATOOLI: Kas te ei kuulnud?
STEEFAN: Mida?
    (KÕIK kuulavad.)
HERILANE: Mida me kuulma pidime?
ANATOOLI: Tasa!
    (KÕIK kuulavad.)
STEEFAN: Nooh?
ANATOOLI: Jälle!
    (KÕIK kuulavad.)
STEEFAN: Mis?
ANATOOLI: Kas te siis tõesti ei kuulnud?
HERILANE: Mida?
RÄSTIK: Keegi tuleb.
(KÕIK kuulavad.)
STEEFAN: See võib koletis olla.
ANATOOLI: Kõik peitu!
STEEFAN: Kuhu meil siin peitu võimalik on minna?
ANATOOLI: Maa peale tagasi!
HERILANE: Oodake!
ANATOOLI: Kõik maa peale tagasi! Muidu sööb koletis meid ära!
HERILANE: Oodake!
RÄSTIK: Mis on, herilane?
HERILANE: Ma tahan selle koletisega kohtuda.
    (KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Sa tahad kohtuda koletisega?
HERILANE: Jah.
    (KÕIK mõtlevad.)
RÄSTIK: Ole minu juures.
    (KÕIK kuulavad.)
ANATOOLI: Ma kuulen ta hingamist.
STEEFAN: Põgeneme, enne kui on hilja!
ANATOOLI: Ruttu minema siit!
HERILANE: Oodake!
    (Maa väriseb.)
STEEFAN: Ta tuleb! Koletis tuleb!
ANATOOLI: Põgeneme!
HERILANE: Oodake!
STEEFAN: Mida siin enam oodata on!
ANATOOLI: Minu järel!
STEEFAN: Jookseme!
    (Maa väriseb.)
SEE, KES ELAB MAA ALL (tuleb): Kes siin on?
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Ärge hingake!
    (Maa väriseb.)
SEE, KES ELAB MAA ALL: On siin keegi?
ANATOOLI: Tasa!
    (KÕIK on vait.)
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kes siin on?
STEEFAN: Ära ütle midagi.
SEE, KES ELAB MAA ALL: On siin keegi?
HERILANE: Mina, herilane.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Missugune herilane?
HERILANE: Mina.
SEE, KES ELAB MAA ALL (mõtleb): Mida sa minu kodust otsid?
HERILANE: Mu sõber kukkus sinu koopasse ja ma tulin teda välja aitama.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Siis oled sa julge.
HERILANE: Kas sa oled näinud minu sõpra?
SEE, KES ELAB MAA ALL: Ei. Aga ma tean, kus ta on.
HERILANE: Kus siis?
SEE, KES ELAB MAA ALL: Sinu sõber on siin.
HERILANE: Kus?
HUUBERT (tuleb): Ma olen siin, sõbrad!
STEEFAN: No kuhu sa küll kadusid! Eks ole, me otsime sind igalt poolt, aga sa ei teata ka, kuhu sa läksid.
ANATOOLI: On sinuga korras?
HUUBERT: Jah.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Hea küll, ma aitan teid maa peale tagasi.
    (Maa kerkib.)
STEEFAN: Ma näen valgust! Me pääseme pimedusest välja!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Minge nüüd maa peale tagasi.
ANATOOLI: Tule, Huubert!
HUUBERT: Nägemist, mutt. Sinu juures oli väga vahva.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Minge nüüd!
STEEFAN: Kas sa vahel meile külla tuled?
HUUBERT: Tule ikka meile külla!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Mina ei saa teile külla tulla, mina ei saa maa peale tulla. Minu maailm on pimeduse riigis.
STEEFAN: Tead, mis? Siis me tuleme sulle ise külla. On nii, Huubert?
HUUBERT: Jah.
STEEFAN: Rästik?
RÄSTIK: Jah.
ANATOOLI: Mis sul on, rästik?
RÄSTIK: Ma pean maa peal varjulise koha leidma. Ma pean kusagile kivide vahele jõudma.
STEEFAN: Mis rästikul viga on?
HERILANE: Ma peame ta maa peale aitama.
STEEFAN: Kas ta hakkab surema?
HERILANE: Ei. Ta hakkab sünnitama.
STEEFAN: Sünnitama?
HERILANE: Rästik ei mune, nagu näiteks nastik. Rästik sünnitab.
STEEFAN: Kuidas me abiks saame olla?
HERILANE: Me peame ta maa peale aitama! Rästik sünnitab väikesed, läbipaistvad pojad, aga nad on kohe väga mürgised.
RÄSTIK: Aidake mind maa peale tagasi! Ma ei saa siit maa alt üksi välja!
HUUBERT: Mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Jah.
HUUBERT: Aita rästik maa alt välja!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kohe.
ANATOOLI: Pea vastu, rästik! Kohe saad maa peale tagasi.
RÄSTIK: Tehke tuttu!
HUUBERT: Tegutse, mutt!
RÄSRIK: Ma ei saa siin käigus ennast ümber pöörata.
ANATOOLI: Mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kohe olen maa peal.
STEEFAN: Valgus paistab!
ANATOOLI: Rutem, mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Nüüd peaksid sa maa peale pääsema.
STEEFAN: Aitame rästiku välja!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Mine, rästik!

    Järgmise päeva hommik.

HUUBERT: Mis su nimi on, väike rästik?
VÄIKE RÄSTIK: Ma ei tea, mis mu nimi on.
HUUBERT: Kas su ema ei öelnud sulle, mis su nimi on?
VÄIKE RÄSTIK: Ei öelnud. Ma olen alles väga väike ka.
ANATOOLI: Tead mis. Siis me paneme sulle ise nime.
VÄIKE RÄSTIK: Jah?
ANATOOLI: Me paneme sulle ühe ilusa nime.
VÄIKE RÄSTIK: Pange jah ilus nimi.
HUUBERT: Mis nime me talle paneme?
STEEFAN: Paneme talle nimeks…
VÄIKE RÄSTIK: Nooh?
STEEFAN: Paneme talle nimeks… Liisa.
VÄIKE RÄSTIK: Liisa… See on väga ilus nimi. Aitäh!
    (Maa kerkib.)
STEEFAN: Maa kerkib.
VÄIKE RÄSTIK: Miks maa kerkib?
STEEFAN: Koletis tuleb.
VÄIKE RÄSTIK: Milline koletis?
HUUBERT: See, kes elab maa all.
VAIKE RÄSTIK: Kas ta tuleb meile kallale?
ANATOOLI: Ei tule.
HUUBERT: Ta on meie sõber mutt.
SEE, KES ELAB MAA ALL (tuleb): Juhtusin mööda minema ja mõtlesin, et vaatan, kuidas mu sõpradel läheb.
HUUBERT: Meil läheb hästi.
ANATOOLI: Ja siin on ka väike rästik.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Ongi või?
ANATOOLI: Jah.
VÄIKE RÄSTIK: Tere, mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Tere, väike rästik!
HERILANE (tuleb): Nooh, kas sõbrad koos?
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kes see on? Herilane?
HERILANE: Mina.
VAIKE RÄSTIK: Tere, herilane!
HERILANE: Ma tulin teiega hüvasti jätma. Ole õnnelik, Liisa!
VÄIKE RÄSTIK: Kas sa lähed ära?
HERILANE: Jah.
VÄIKE RÄSTIK: Kuhu sa lähed?
HERILANE (mõtleb kaua): Ma ei tea.
VÄIKE RÄSTIK: Kas me näeme veel?
HERILANE: Vist mitte.
VÄIKE RÄSTIK: Kas sa lähed ära surema?
HERILANE: Vist küll.
VÄIKE RÄSTIK: Ära sure ära!
HERILANE: Kõik herilased surevad sügisel ära. Ainult meie ema jääb ellu, et kevadel uued herilased üles kasvatada.
VÄIKE RÄSTIK: Mul on väga kahju, et sa ära lähed.
HERILANE: Vist küll.
RÄSTIK (tuleb): Tule nüüd koju! Pärast võid jälle sõpradega mängida.
VÄIKE RÄSTIK: Pärast mängime jälle!
STEEFAN: Oota, rästik!
RÄSTIK: Mis on?
STEEFAN: Sa lubasid hiljem meile oma soovi ütelda.
HUUBERT: Mis soovi?
ANATOOLI: Rästik lubas meile sinu päästmiseks appi tulla, kui me täidame ühe tema soovi.
RÄSTIK (mõtleb): Te olete minu soovi juba täitnud.
VÄIKE RÄSTIK: Mis soovi?
STEEFAN: Me ei tea.
RÄSTIK (mõtleb): Kunagi saate ehk teada.

Maamaja

                    Madis Tross

                    MAAMAJA

     Komöödia kahes vaatuses





                  TEGELASED:

                  STEEFAN
                  ANNABELL
                        KIRJAKANDJA
                  LAURA
                  KONSTAABEL
                  HUUBERT



























                    ESIMENE VAATUS               


    Elutuba kahekorruselise maja esimesel korrusel linna servas, hilisõhtu.
   

    (Koputus uksele.)
STEEFAN: On siin keegi!
ANNABELL: Mis türa siin jälle toimub?
STEEFAN: Hei! On siin keegi?
ANNABELL: Putsi, raisk!
STEEFAN: Hoo-hoo-hoo!
ANNABELL: Mis hoo-hoo? Ära lõuga!
STEEFAN: On siin keegi?
ANNABELL: On küll keegi.
STEEFAN: Kop-kop!
ANNABELL: Tulen. Juba tulen.
STEEFAN: On siin keegi? Kop-kop!
ANNABELL: No mine perse! No mine perse, raisk!
STEEFAN: Kop-kop!
ANNABELL: Ma ütlesin, et tulen!
STEEFAN: Kop-kop! On siin keegi?
ANNABELL (avab ukse): Türa, sa kolistad siin ukse taga! Ajad lapse üles.
STEEFAN: Ma väga vabandan.
ANNABELL: Mida, türa, sa siin vabandad! Vaata, mis kell on!
STEEFAN: Mis see kell siis on?
ANNABELL: Kust mina tean! Ma ju ütlesin, et vaata!
STEEFAN: Ma tõesti vabandan. Aga…
ANNABELL: Tule sisse!
STEEFAN (tuleb): Tere õhtust.
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Tähendab… seda, et... Ma sõitsin siit mööda ja… nooh… eks ole, täiesti ootamatult, eks ole… nooh… juhtus nii, et…
ANNEBELL: Ära jutusta! Võta mantel maha!
STEEFAN: Muidugi, muidugi… Tähendab… eks ole… sõidan autoga, ja järsku…
ANNABELL: Ma ütlesin: võta mantel seljast!
STEEFAN: Eks ole. Sõidan autoga ja järsku…
ANNABELL: Ma tean küll, mis su autoga juhtus.
STEEFAN: Eks ole.
ANNABELL: Viimasel ajal ei anta üldse rahu. No ei anta rahu! Ühel läheb auto perse, siis läheb teisel perse…
STEEFAN: Nojah.
ANNABELL: Just enne juhtus… Nii, mees püüdis õnnetuspaigast põgeneda. Nii. Jõudsin talle järele, eks ole. Nii. Vaatasin, et kaugele ta ei jõua. Nii. Vasak jalg on vigastatud – ega sa siin mingit kiirust enam ei arenda. Püüdis jooksta. Nii, haarasin ta paremast käest, rebisin otsast ära – lahenda nüüd veel, mees, ristsõnu! Nii. Jõudis ikkagi lasteaiani. Hüüdis. No ma ei tea, mida tal enam hüüda oli. Aga üks laps kuulis. No ma ei teagi, kui vana ta oli, ehk viieaastane… Nii. Siis tulid mööda rada mingid tervisesportlased. Ütlesin neile, et mida te siin tolmutate! Te ei tolmuta siin midagi! Nii. Kuus esimest sain ruttu kätte. Aga üks jooksis järve äärde. Jõudsin järele. Nii. Ütlesin, et mida sa siin tolmutad! Mida sa siin tolmutad! Tirisin ta järve ja surusin vee alla. Nii. No ei ole vaja tolmutama tulla! Ei ole vaja tolmutama tulla! Nii, läksin tagasi koju. Siis tuli kirjakandaja. Ütlesin, et sa ei tolmuta mu postkasti umber! Nii. Ma ei mäletagi, kuhu ma selle kirjakandja toppisin… Õlut tahad?
STEEFAN: Mida?
ANNABELL: Ma küsin, kas sa õlut tahad?
STEEFAN: Tähendab… eks ole…
ANNABELL: Kas sa õlut tahad?
STEEFAN: Noo! Noo! (Võtab õlle.) Noo!
ANNABELL: Tule, ma näitan sulle aseme kätte.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Astu siit üle, ma ei ole jõudnud verd ära koristada.
STEEFAN: Tänan teid.
ANNBELLL: Ja ikka juhtub nii! Ikka juhtub!
STEEFAN: Mis asi juhtub?
ANNABELL: Alatihti läheb minu maja ligidal kellegi auto perse!
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Nii. Ja siis tulevad ja küsivad, kas sul võtit on. Ma pean ikka ja jälle ütlema, et mul ei ole võtit! Eelmine, aga võibolla juba üleeelmine autojuht kadus koos mu võtmega ära. Ja enne teda kõik mu eelmiste võtmetega. Siis küsivad, kas sul telefoni on, et kas saab helistada. Ma ütlen, et mine ja helista! Nii, ta läheb helistama, võtab toru, valib numbri. Ja siis…
STEEFAN: Mis siis?
ANNABELL: Valib numbri.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Ta on keskendunud, tegeleb tähelepanelikult asjaga.
STEEFAN: Ja siis?
ANNABELL: Ja siis hiilin ma ta selja taha.
STEEFAN: Nii, hiilite selja taha. Ja siis?
ANNABELL: Mis siis?
STEEFAN: Mis siis juhtub?
ANNABELL: Nii. Kuula nüüd!
STEEFAN: Jah.
ANNABELL: Nii. Ta valib numbri. Tahab kellegi endale appi kutsuda. Ja siis…
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Ja siis võtan ma telefonijuhtme ja tõmban selle ta kaela umber.
STEEFAN (mõtleb): Kaela ümber?
ANNABELL: Nooh.
STEEFAN: Kogemata?
ANNABELL: Aga muidugi! Aga muidugi! Tule, ma näitan sulle aseme kätte.
STEEFAN: Muidugi.
ANNABELL: Kui sa öösel lärmi kuuled, ära tee sellest väljagi.
STEEFAN: Mis lärmi?
ANNABELL: Mu tütrega võib juhtuda… nooh, kuidas ma nüüd mainima peaksingi… Ta magab kõrvaltoas.
STEEFAN: Ma saan aru.
ANNABELL: Sittagi sa aru saad! Sittagi sa aru saad!
STEEFAN: Millest?
ANNABELL: Nii. Võib tunduda, et Laura magab, aga samal ajal on ta kogu aeg valvel.
STEEFAN: Nojah, muidugi…
ANNABELL: Nii. Vahel, kui tütre toas mööbel liikuma on hakanud ja ma vaatama olen läinud…
STEEFAN: Mida te siis näinud olete?
ANNABELL: Laura lamab voodi kohal õhus… Silmad pahupidi… Suust vaht väljas…
STEEFAN: Vaht?
ANNABELL: Nojah.
STEEFAN: Suust vaht väljas?
ANNABELL: Aga muidugi!
STEEFAN (mõtleb): Nii. Ja edasi?
ANNABELL: Kuhu edasi?
STEEFAN: Millega see lõppenud on?
ANNABELL: No millega see ikka lõppenud on – hommikul on kirikuõpetaja surnud.
STEEFAN. Nojah…
ANNABELL: Tule nüüd, ma näitan sulle aseme kätte.
    (Koputus uksele.)
STEEFAN: Vabandage.
ANNABELL: Jah?
STEEFAN: Kas mitte uksele ei koputatud?
ANNABELL: Arvad?
STEEFAN: Ma nagu kuulsin, et uksele koputati.
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Ma lähen vaatan.
STEEFAN: Minge vaadake.
ANNABELL (lahkub): Tere, Oschzwalth! Jäid hiljaks? No ega see paar minutit siia-sinna nii tähtis ka ei ole. Ma ei ole kindel. Aitäh! Aga ma tõesti ei saa lubada, et me homme näeme. (Tuleb tagasi.)
STEEFAN: Kes oli?
ANNABELL: Piimamees.
STEEFAN: Piimamees?
ANNABELL: Jah.
STEEFAN: Nüüd, vastu ööd?
ANNABELL: Need piimamehed ei ole ikka veel aru saanud, mis kell tulla tuleb! See on viimase kuu jooksul juba kolmas piimamees! Aga ei saa aru, mis kell tulla tuleb! Mine nüüd üles ja pane oma asjad ära.
STEEFAN: Mis asjad? Mul ei ole asju.
ANNABELL: Metallesemed võta taskutest välja ja aseta öökapile.
STEEFAN (mõtleb): Ma siis lähen.
ANNABELL: Mine, mine.
STEEFAN: Siit trepist või?
ANNABELL: No kust kurat siis veel! Aknast tahad sisse lennata või?
STEEFAN: Ma lähen siis trepist. (Lahkub.)
ANNABELL: Türa, ma ütlen! Suuna! Õpeta neile, kustkaudu oma ase üles leida! Tee jooniseid! Raisk! Viimane kord juhtus: seletasin mehele põhjalikult ära, kuhu minna tuleb. Nii. Läks üles. Nii. Kui kaua ta ära olla siis võis? Nii, eks ole…
(STEEFAN tuleb tagasi.)
Leidsid oma aseme üles?
STEEFAN: Ei.
ANNABELL: Mismoodi – ei?
STEEFAN: Uks oli kinni.
ANNABELL: Kinni?
STEEFAN: Jah.
ANNABELL: Türa, ei oska ust ka avada! Ma ütlen… putsi, raisk!
STEEFAN: Ma proovisin, aga uks oli kinni.
ANNABELL (mõtleb): Siis on see laps jälle tembutamas käinud.
STEEFAN: Milline laps?
ANNABELL: Laura.
STEEFAN: Teie tütar?
ANNABELL: Hea küll, pärast läheme koos üles. Teed soovid?
STEEFAN: Nojah, võib ju küll. Kas teie tütar on kodus?
ANNABELL: Ma arvan, et on.
STEEFAN: Ma vaatasin ülakorrusel ringi ja…
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Ja ma märkasin seina peale kirjutatud sõna “oogenh”.
ANNABELL: Mida?
STEEFAN: Seinale oli punase värviga kirjutatud sõna “oogenh”.
ANNABELL: Jälle! Ma olen lapsele kogu aeg rääkinud, et ta ei kirjutaks seintele.
STEEFAN: Mida see tähendab?
ANNABELL: Mis?
STEEFAN: “Oogenh”?
ANNABELL: Ma ei tea. Ma räägin talle kogu aeg, et ära kirjuta seintele. Kirjuta vihikusse.
STEEFAN: Mida see sõna “oogenh” tähendab?
ANNABELL: Kas sa siis üldse ei kuula mind! Ma ju äsja ütlesin, et ma ei tea, mida see sõna tähendab.
STEEFAN: Kas te tütre käest küsinud ei ole?
ANNABELL: Olen.
STEEFAN: Ja mis ta öelnud on?
ANNABELL: Ta ütleb, et siis sureb keegi ära.
STEEFAN: Ja kas sureb?
ANNABELL: Jah. Kas sa soovid teed piimaga või ilma?
STEEFAN: Piimaga.
ANNABELL: Sa oled esimene, kes teed piimaga tahab. Ma ei ole veel kedagi kohanud, kes teed piimaga tahab. Aga eks igasuguseid lollakaid leidub.
STEEFAN: Kui see teile tüli teeb, siis ma võin ka ilma piimata teed juua.
ANNABELL: Muidugi teeb tüli! Sinu pärast pean ma nüüd kusagilt piima otsima minema…
STEEFAN: Aga piimamees ju alles käis.
ANNABELL: Kust sa tead?
STEEFAN: Te ju ise ütlesite.
ANNABELL: Võibolla siis käis.
STEEFAN: Tegelikult… ega minu pärast ei ole piima vaja otsida.
ANNABELL: Kuule, kas sa ise oled ka endale selgeks teinud, kas tahad teed piimaga või ilma piimata?
STEEFAN: Parem siis ilma.
ANNABELL: Aga nii ütlegi siis! Mitte et algul piimaga ja veidi hiljem ilma piimata!
STEEFAN: Vabandage…
ANNABELL: Asi tuleb enda jaoks selgeks teha!
STEEFAN: Vabandage, ma jäin juhuslikult vaatama ja…
ANNABELL: Mida sa vaatama jäid?
STEEFAN: Täiesti juhuslikult jäin vaatama.
ANNABELL: Mida?
STEEFAN: Ärge nüüd kohe…
ANNABELL: Kas sa ei suuda selgelt välja öelda, mida sa vaatama jäid!
STEEFAN: Tähendab…
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Reied.
ANNABELL (mõtleb): Mis reied?
STEEFAN: Teie reied… on verised.
ANNABELL (uurib): Türa, jälle üks paharett hakkab sündima!
STEEFAN: Kes?
ANNABELL: Mine lase vanni soe vesi, ma tulen kohe järele.
STEEFAN: Aga…
ANNABELL: Mine juba!
STEEFAN: Jajah, juba lähen.
    (STEEFAN lahkub. Koputus uksele.)
ANNABELL: Kes türa see veel on! Sisse!
KIRJAKANDJA (tuleb): Tere, proua! Teile on pakk.
ANNABELL: Pane siia lauale.
KIRJAKANJA: Kirjutage alla.
ANNABELL: Kuhu?
KIRJAKANDJA: Siia.
ANNABELL: Türa, leidsid ka aja, millal pakki tuua! Kuhu ma kirjutama pean?
KIRJAKANDJA: Siia.
ANNABELL (kirjutab): Jäta mind nüüd rahule.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Kas teiega on korras, proua?
ANNABELL: Mine juba!
KIRJAKANDJA: Muidugi. (Mõtleb.) Siiski, mulle näib, et te olete… pisut…
ANNABELL: Kui sa kohe ei lahku, jääb sinust ainult sodi järele!
STEEFAN (tuleb): Vesi jookseb. Kes see on?
KIRJAKANDJA: Ma ei soovi ülemäära pealetükkiv olla, aga mulle näib, et teie naine…
STEEFAN: Kes?
KIRJAKANDJA: Teie naine… vajaks ehk abi.
STEEFAN: Mis abi?
ANNABELL: Saada ta minema, enne kui majas uus laip on!
STEEFAN: Hakake minama!
KIRJAKANDJA: Olete ikka kindel, et teie naine abi ei vaja?
STEEFAN: Minge juba!
KIRJAKANDJA: Lähen. Juba lähen. Ei ole vaja ilmtingimata tõugata. (Lahkub.)
STEEFAN: Kuidas sul on?
ANNABELL: Aita mind vannituppa. Kohe hakkab paharet sündima.
STEEFAN: Läheme.
    (ANNABELL ja STEEFAN lahkuvad. Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA (hiilib majja): Midagi on valesti. Midagi on siin väga valesti.
LAURA (seisab trepil): Mida sa soovid?
KIRJAKANDJA: Oi, ma ei pannud tähele.
LAURA: Mida sa soovid?
KIRJAKANDJA: Ma olen kirjakandja. Tõin paki. Näed, siin see on.
LAURA (tuleb trepist alla): See on hea, et sa paki tõid.
KIRJAKANDJA: Nojah… Ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Aga kuhu sul kiiret on? Istu, ema tuleb ka varsti.
KIRJAKANDJA: Ma hakkan parem minema.
LAURA: Kas sa teed soovid?
KIRJAKANDJA: Ma siiski…
LAURA: Ei ole vaja kiirustada. Ma näitan sulle, mis pilte ma täna joonistasin.
KIRJAKANDJA: Arvad?
LAURA: Vaata, siin on väikesed oogenhid. On ju armsad?
KIRJAKANDJA: Nojah… Aga miks need jooksjad ilma peadeta on?
LAURA: Oogenhid hammustasid neil pead otsast ära. Oogenhid on väga vallatud.
KIRJAKANDJA: Väga ilusad joonistused. Aga ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Ei ole vaja kiirustada. Niikuinii sa siit niisama lihtsalt ei pääse.
KIRJAKANDJA: Tähendab… kuidas ei pääse?
LAURA: Emal on siin ennegi onusid külas käinud. Aga pärast tuleb ikka minul jäätmed ära põletada.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Hea küll… Olgu pealegi… Tähendab… ma võtaksin ühe tee küll.
LAURA: Kas piimaga või ilma?
KIRJAKANDJA: Mul ükskõik. Mul täiesti ükskõik!
LAURA: Kohe toon sulle tee. (Annab KIRJAKANDJALE tee.) Mina olen Laura.
KIRJAKANDJA: Tänan, Laura.
LAURA: Ma pole sind varem näinud. Kas sa oled siinkandis uus kirjakandja?
KIRJAKANDJA: Jah.
LAURA: Nende kirjakandjatega on alatasa üks jama.
KIRJAKANDJA: Mis jama?
LAURA: Nii kui mõni on meile paki toonud, on ta pärast seda ära kadunud.
KIRJAKANDJA: Jah?
LAURA: Ma olen ema käest küsinud, kuhu need kirjakandjad kaovad.
KIRJAKANDJA: Ja mida ta öelnud on?
LAURA: Et nad on ära eksinud.
KIRJAKANDJA: Ära eksinud?
LAURA: Nojah. Kas sa mu lemmikloomi tahad näha?
KIRJAKANDJA: Mis loomi?
LAURA: Tule, ma näitan sulle oma lemmikloomi!
KIRJAKANDJA: Nooh?
LAURA (juhatab KIRJAKANDJA akvaariumi juurde): Vaata! On ju armsad?
KIRJAKANDJA: Need või?
LAURA: Nooh.
KIRJAKANDJA: Need on ju ussid.
LAURA: Aga mitte tavalised ussid. Need on ninaussid!
KIRJAKANDJA: Mis ninaussid?
LAURA: Need ronivad öösel, kui lapsed magavad, nende ninast sisse. Ma võtan neid vahel kooli kaasa ja lasen seal lahti. Nad ronivad õpilaste koolikottidesse ja öösel tulevad sealt välja ja siis ronivad nad magamise ajal ninast sisse.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Ja mis siis juhtub?
LAURA: Siis nad munevad tüdrukute kõhus.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Olgu pealegi, jätame need ussid nüüd omapead.
LAURA: Ma võin sulle rotte ka näidata.
KIRJAKANDJA: Mida sa nende rottidega teed?
LAURA: Rotid levitavad kõiksugu haigusi. Ma üksi ei jõua ju kõiki nakatada. Üksi ei jõua igale poole.
KIRJAKANDJA: Mis sul on, Laura? On sul halb?
LAURA (oksendab): Ei ole midagi… Pea hakkas ringi käima.
KIRJAKANDJA: Kas on ehk…
LAURA: Ei ole midagi. Küll ma pärast ära koristan.
KIRJAKANDJA: Tead mis, Laura?
LAURA: Mida?
KIRJAKANDJA: Sa hakkad mulle üha enam meeldima. Ma ei tea, mispärast… Sa oled… sa oled…
LAURA: Mis ma olen?
KIRJAKANDJA: Sa oled väga vahva tüdruk.
LAURA: Ma püüan. Aga ma muretsen oma ema pärast.
KIRJAKANDJA: Mis sinu emaga on?
LAURA: Ta teeb palju tööd. Ja need öised valvekorrad väsitvad ta päris ära.
KIRJAKANDJA: Kas ma saan su emale kuidagi abiks olla?
LAURA: Ma ei tea. Võibolla saad noad ära teritada? Saele uue keti peale panna?
KIRJAKANDJA (mõtleb): Hea küll. Kus see saag on?
LAURA: Kuuri all.
ANNABELL (tuleb): Kes sul külas on?
LAURA: Kirjakandja.
ANNABELL: Kirjakandja?
LAURA: Jah.
ANNABELL: Jälle see kirjakandja!
LAURA: Ta on minu sõber.
KIRJAKANDJA: Teil on väga tore tütar.
ANNABELL: Arvad?
KIRJAKANDJA: Aga muidugi!
ANNABELL (mõtleb): Kirjakandja?
KIRJAKANDJA: Täpselt!
LAURA: Ta lubas saele uue keti peale panna.
KIRJAKANDJA: Nooh.
ANNABELL: Kas sul homsed koolitükid on tehtud?
LAURA: Ma kohe teen ära.
ANNABELL: Sul on ju vaja kirjand kirjutada!
LAURA: Juba lähen kirjutama.
ANNABELL: Ma tegelen selle saega ise. Aga sina aita Laural kirjand kirjutada.
KIRJAKANDJA: Mis teemal sa kirjutama pead?
LAURA: “Seiklus suvevaheajal”.
KIRJAKANDJA: Ja mis seiklusest sa kirjutada tahad?
LAURA: Sellest, kuidas me maal vanaema juures tädi Aino kaevu viskasime.
KIRJAKANDJA: Väga põnev teema.
LAURA: Ma ju räägin!
KIRJAKANDJA: Mis tädi Ainost sai?
LAURA: Eks me tõmbasime ta hiljem välja.
KIRJAKANDJA: Siis olite küll tublid.
LAURA: Ma ju räägin!
ANNABELL: Hea küll, mine kirjuta mustand valmis. Siis vaatame onuga selle üle. Kas sul muud asjad on õpitud?
LAURA: Jah. Aga pärast kooli pean ma võistlustele minema.
ANNABELL: Mis võistlustele?
LAURA: Kergejõustiku.
ANNABELL: Mis alal sa võistled?
LAURA: Kaugushüppes.
ANNABELL: Jälle!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Mitte kuhugi sa ei lähe!
KIRJAKNDJA: Las laps võistleb. Miks ta võistelda ei tohi?
ANNABELL: Sina ei tea, mis jama sellest sündida võib.
KIRJAKANDJA: Mis jama siis?
ANNABELL: Palju see maailmarekord on?
KIRJAKANDJA: Milles?
ANNABELL: Kaugushüppes.
KIRJAKANDJA: Seitse meetrit millegagi.
ANNABELL: No näed nüüd! Näed nüüd!
KIRJAKANDJA: Mida?
ANNABELL: Seitse meetrit! Laura hüppas eelmine kord sada seitsekümmend meetrit!
KIRJAKANDJA: Jah!?
ANNABELL: Muidugi! Ja ta mitte ainult ei hüpanud, vaid lendas!
KIRJAKANDJA: Kuhu?
ANNABELL: Lasteaeda! Eks ole, pärast staadionit tuleb korvpalliplats, siis mururiba, siis sõidutee, aia ääres hekk… Ja Laura hüppas üle selle lasteaeda! Pärast käisin ma direktori juures selgitust andmas, et lasteaias ei olnud üldsegi mitte Laura.
LAURA: Ma luban, et seekord ma nii kaugele ei hüppa.
ANNABELL: Hea küll. Ja kui kõht tühjaks läheb, ära söö teiste laste nähes toorest liha!
LAURA: Ma luban.
ANNABELL: Hea küll, mine nüüd kirjandit kirjutama.
LAURA: Olgu. (Lahkub.)
ANNABELL: Küll need lapsed on ikka mõtlematud! Aga kuidas sa talle silmuse ülesseadmist pööningul ära keelad? Lihtsalt ei tõuse käsi!
KIRJAKANDJA: Te olete väga hea ema.
ANNABELL: Oleks mul Laura jaoks ainult rohkem aega. Nüüd tahab tüdruk ujumistreegingule minna. Ütleb, et suudab tunni aja jooksul kõige rohkem sportlasi vee alla tõmmata. Aga ma ei jõua temaga igale poole!
KIRJAKANDJA: Ma võin vahel teie juures abiks käia.
ANNABELL: Kui sa seda paljuks ei pea.
KIRJAKANDJA: Ma võin tõesti vahel abiks olla. Öelge ainult, mida ma tegema pean.
ANNABELL: Hea küll, mine vannituppa ja tassi see laip auto pakiruumi.
KIRJAKANDJA: Hea küll. (Lahkub.)
ANNABELL: Ei ole selle tüdrukuga kerge. Ei ole kerge. Mäletan, kui ta veel päris väike oli… Kui vana ta olla võiski? Ehk kaheaastane? Naabritel olid kanad. Ja ükskord tuleb Laura koju, kleit verine, suu sulgi täis…
LAURA (tuleb): Kus kirjakandja on?
ANNABELL: Koristab.
LAURA: Ma panin kirjandi visandi paberile. Vaata!
ANNABELL (loeb): “Tüdruk kergitas justkui juhuslikult oma seeliku, paljastades poisile oma päevitunud sihvaka jala… Poiss võttis tüdrukul käest ja suunas ta kuuvalgel ööl sirelipõõsa varju… Ja siis lõi tüdruk oma teravad hambad poisi kaela…” Aga väga hea ju! Väga hea!
LAURA: Arvad?
ANNABELL: Ainult üks koma on puudu.
LAURA: Kust see koma puudu on?
ANNABELL: Pärast “seelikut” tuleb koma.
LAURA: Kus?
ANNABELL: Siin.
LAURA: Ma panen koma.
STEEFAN (tuleb): Kurat! Ma poleks arvanud, et üks inimene nii raske võib olla! Ma olen ju inimesi tassinud küll. Küllaltki raske on purjus inimene. Nüüd ma tunnetan, et purjus inimesest on veel raskem surnud inimene!
ANNABELL: Laura, mine onule appi!
STEEFAN: Ta ei võta ju üldse jalgu alla!
ANNABELL: Laura tuleb appi.
STEEFAN: Ja ühte kinga ei leidnud ma kusagilt! Otsisin igalt poolt – pole kinga!
    (Koputus uksele.)
LAURA: Ma teen lahti, äkki on Anatooli. (Lahkub.) Politsei!
STEEFAN: Kes?
LAURA (tuleb): Politsei!
STEEFAN: Mida me nüüd teeme?
ANNABELL: Minge üles, ma teen ukse lahti.
STEEFAN: Aga…
ANNABELL: Minge juba!
    (LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
    Sisse!
KONSTAABEL (tuleb): Tere õhtust.
ANNABELL: Tere.
KONSTAABEL: Kas tohib korraks sisse astuda?
ANNABELL: Tulge edasi.
KOSNSTAABEL: Nii-nii…
ANNABELL: Kas midagi on juhtunud?
KONSTAABEL: Nii-nii…
ANNABELL: Nooh?
KONSTAABEL: Miks te arvate, et midagi juhtunud võiks olla?
ANNABELL: Ma ei tea… Te ju ilma asjata siia ei tuleks?
KONSTAABEL: Nii-nii… Kas teie tütar on kodus?
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Nii-nii… Kas temaga rääkida saab?
ANNABELL: Ta magab.
KONSTAABEL: Nii-nii… Magab?
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Lihtsalt magab?
ANNABELL: Mis mõttes… lihtsalt?
KONSTAABEL: Nii-nii… On tulnud kaebus.
ANNABELL: Mis kaebus?
KONSTAABEL: Tunnistaja ütleb, et teie tütar… ründas… koera.
ANNABELL: Koera?
KONSTAABEL: Jah.
ANNABELL: Miks ta koera pidi ründama?
KONSTAABEL: Seda ma välja selgitada tahangi.
ANNABELL: Minu tütar ei ründa koera!
POLITSEI: Nii-nii… Aga see otsast rebitud jäse?
ANNABELL: Mis jäse?
KONSTAABEL: Jalg.
ANNABELL: Mida te räägite! Mida te räägite!
LAURA (tuleb): Mis lärm siin on! Ma pean homme hommikul vara tõusma, et kooli minna!
ANNABELL: Kõik saab kohe korda. Mine tagasi voodisse.
KONSTAABEL: Kas sina oled Laura?
LAURA: Jah. Mis siis?
KONSTAABEL: Mul on sulle paar küsimust.
LAURA: Mis küsimust?
ANNABELL: Jätke tüdruk rahule!
KONSTAABEL: Siiski, siiski.
LAURA: Nooh?
KONSTAABEL: Mis kell sa täna koju jõudsid?
LAURA: Kust mina tean! Valges jõudsin.
KONSTAABEL: Kas mitte ei hakanud juba hämarduma?
LAURA: Võibolla hakkas. Mis siis?
KONSTAABEL: Nii-nii. Kas sa õues oma kodu ligidal kellegagi kohtusid?
LAURA: No türa, ma ei pea arvet, kellega ma kohtun!
KONSTAABEL: Nii et kellegagi sa siiski kohtusid?
LAURA: No lõpeta ära! Lõpeta, mees, ära!
ANNABELL: Rahune, Laura! Rahune! Konstaabel teeb lihtsalt oma tööd.
LAURA: Türa, ma ütlen! Mul on homme koolipäev… ma…
ANNABELL: Rahune! Ole mõistlik, Laura!
LAURA: Vittu! Ma ütlen… see mees ei jõua siit kaugele!
ANNABELL: Laura! Ei ole vaja ägestuda.
KONSTAABEL: Vabandage…
LAURA: No on tüüp! No on tüüp! Kust kuradi august selline välja on ilmunud!
KONSTAABEL: Rohkem küsimusi mul praegu ei ole. Head ööd. (Lahkub.)
LAURA: Ma ütlen, raisk…
ANNABELL: Rahune! Ära mine talle järele! Ära mine järele! Võibolla on tal… sõbrad… lemmikloomad…
LAURA: Et see oleks viimane kord! Sa ei lase enam vastu ööd mingeid idioote majja!
ANNABELL: Rahune, Laura! Ma luban, et see oli viimane kord.
LAURA: Olgu… Olgu…
ANNABELL: Kus laip on?
LAURA: Vannitoas.
ANNABELL: Ikka veel vannitoas?
LAURA: Vähemalt enne ta oli seal.
ANNABELL: Nii, püüame temast vaikselt vabaneda.
LAURA: Steefan!
ANNABELL: Tasem!
STEEFAN (tuleb): Mis on?
ANNABELL: Kas see laip on ikka veel vannitoas?
STEEFAN: Nooh. Ma ei saanud ju midagi korraldada, kui politsei siin oli.
ANNABELL: Viige ta siit minema!
STEEFAN: Kuhu?
ANNABELL: Küll te võite mulle peavalu tekitada! Eks ole, laps peab hommikul kooli minema… Mingi laip vedeleb samal ajal… Laura!
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Tehke plats puhtaks! Näita Steefanile, kuhu laibad on asetatud.
LAURA: Läheme, Steefan!
ANNABELL: No see ei ole ju ometi normaalne! See ei ole ju normaalne!
STEEFAN: Kuhu me selle laiba viskame?
ANNABELL: Laura näitab sulle.
LAURA: Läheme, Steefan!
    (LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
ANNABELL: Ma ütlen… nende lastega ei ole kerge! Ei ole kerge! Samas… mäletan, kui ma ise noor olin, siis suvelaagris… No kui tuju tuli, hakkasime panema! Ja panimegi! Mäletan…
STEEFAN (tuleb): Laura saatis küsima, kust me nööri saaksime.
ANNABELL: Nööri? Mida te nööriga teete?
STEEFAN: Me vaatasime Lauraga, et see laip liigutab.
ANNABELL: Ja siis?
STEEFAN: Ja siis ütles Laura, et seome selle laiba nööriga kinni, et ta ei rabeleks.
ANNABELL (mõtleb): Mis ta ei olegi siis surnud või?
STEEFAN: Vist küll.
ANNABELL: Oi neid lapsi! Oi neid lapsi küll!
STEEFAN: On siis kusagil nööri?
ANNABELL: Tooge see laip siia!
STEEFAN: Tähendab… kas teda kinni siduda ei ole vaja?
ANNABELL: Tooge ta siia, kuulame, mida tal öelda on.
STEEFAN: Olgu. (Lahkub.)
ANNABELL: Miks tehakse elu nii keeruliseks! Miks tehakse see nii keeruliseks! Kolisime tütrega linnakärast eemale… Et toimetame rahulikult suurest sahmimisest eemal… Et Laura saaks looduse lähedust tajudes tubliks naiseks sirguda…
    (LAURA, STEEFAN ja HUUBERT tulevad.)
STEEFAN: Siin ta nüüd on! Ja edasi?
LAURA: Hoia teda püsti!
STEEFAN: Ma püüan!
HUUBERT: Mis kell on?
LAURA: Mis kuradi kell! Seisa püsti!
ANNABELL: Ei pane teda diivanile! Määrib mööbli verega kokku.
STEEFAN: Kuhu me ta siis paneme?
ANNABELL: Põrandale.
LAURA: Võta istet, Huubert.
ANNABELL: Oodake, ma panen ajalehti alla.
HUUBERT: Kas siin telefoni on?
LAURA: Mis kuradi telefoni! Seisa püsti!
HUUBERT: Ma pean oma naisele helistama.
LAURA: Midagi sa ei pea!
HUUBERT: Pean küll. Muidu tuleb igavene jama! Oi, milline jama siis tuleb!
STEEFAN: Ma arvan, et juba praegu on sul suur jama.
HUUBERT: Oi, milline jama siis tuleb!
ANNABELL (laotab põrandale ajalehti): Pange ta siia.
HUUBERT: Äitäh. Nii, viimane kord, kui ma öösel koju jõudsin… Ma ütlen… te ei tunne mu naist! Mis kell on?
ANNABELL: No näed nüüd isegi, Steefan, milliste isenditega pean ma päevast-päeva kokku puutuma.
HUUBERT: Te ei tunne mu naist!
ANNABELL: Ära kaaguta! Kas sa iseseisvalt liikuda saad?
HUUBERT: Ma ei liigu mitte kuhugi! Kui te mu naist tunneksite, saaksite aru, miks ma kuhugi ei liigu.
LAURA: Mida temaga teha, ema?
    (Koputus uksele.)
HUUBERT: Nii, nüüd on ta siis mu üles leidnud…
ANNABELL: Ole vagusi! Ma lähen vaatan, kes seal on.
HUUBERT: Nüüd läheb jamaks. Nüüd alles läheb jamaks!
LAURA: Tasa!
ANNABELL: Politsei!
STEEFAN: Mis?
ANNABELL: Politsei!
LAURA: Mida me teeme?
HUUBERT: Seda ma arvasin. Seda oligi oodata!
STEEFAN: Ole sina vait!
HUUBERT: Ta kohe tahab mulle sitta keerata! Nüüd tüleb politseiga!
ANNABELL: Tirige ta diivani taha!
LAURA: Aita, Steefan!
ANNABELL: Ruttu!
STEEFAN: Liiguta ennast, Huubert!
HUUBERT: Nooh.
    (LAURA, STEEFAN ja HUUBERT varjavad ennast diivani taga.)
ANNABELL (avab ukse): Jälle teie.
KONSTAABEL: Vabandage uuesti, et tülitan.
ANNABELL: Mis siis juhtunud on?
KONSTAABEL: Meile teatati, et…
ANNABELL: Mida teile teatati?
KONSTAABEL: Meile teatati, et teie aia taga on üks käsi.
ANNABELL: Käsi?
KONSTABEL: Jah.
ANNABELL: Mis käsi?
KONSTAABEL: Üks käsi.
ANNABELL (mõtleb): Nooh?
KONSTAABEL: Niisiis me tulime uurima ja… leidsimegi käe.
ANNABELL (mõtleb): Ja siis?
KONSTAABEL: Meid huvitab, miks see käsi just teie aia taga on.
ANNABELL: No minu oma see küll ei ole.
KONSTABEL: Ma tean. Oskate te välja pakkuda, miks on üks käsi teie aia taga?
ANNABELL: Ma ei tea.
KOSNSTAABEL: Niisiis teie ei tea…
ANNABELL: Ei.
KONSTAABEL: Aga kui natuke järele mõelda?
ANNABELL: Mida?
KONSTAABEL: Niisiis teil pole aimugi, kuidas käsi teie aia taha sattus?
ANNABELL: Ei ole.
KONSTAABEL: Aga võibolla teie tütar teab?
ANNABELL: Mis minu tütrel mingi käega pistmist peaks olema?
KONSTAABEL: Seda olekski huvitav teada saada.
ANNABELL: Laura on kogu aeg kodus olnud.
KONSTAABEL: Olete kindel?
ANNABELL: Ma oleksin ju näinud, kui ta uksest välja oleks läinud.
KONSTAABEL: Nii-nii. Aga kas te selle peale ei ole tulnud, et ta läks välja… kusagilt mujalt?
ANNABELL: Kust siis?
KONSTAABEL: Näiteks aknast?
ANNABELL: Miks ta oleks pidanud aknast välja minema?
KONSTAABEL: Seda me välja selgitada tahamegi.
ANNABELL: Eks selgitage siis!
KONSTAABEL: Nii-nii.
ANNABELL: Nooh?
KONSTAABEL: Hea küll, kui meil veel küsimusi on, võtame teiega ühenduse. Head ööd! (Lahkub.)
ANNABELL. Laura!
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Mida sa jälle teinud oled?
HUUBERT: Kas mu naine läks minema?
ANNABELL: Ole sina vait!
HUUBERT: Te ei tunne mu naist…
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Mida me oleme iga päev rääkinud! Mida me oleme rääkinud! Kodus on külmutuskapp toitu täis! Ja ikka sa lähed…
HUUBERT: Ma räägin oma naisele täpselt sama asja…
ANNABELL: Ole sina vait! Viige ta siit minema!
STEEFAN: Kuhu?
ANNABELL: Laura näitab. Tee midagi kasulikku ka, tüdruk!
LAURA: Võta ta jalgadest!
STEEFAN: Tule!
    (LAURA ja STEEFAN viivad HUUBERTI uksest välja.)
ANNABELL: Ja sellised need lapsed on! (Mõtleb.) Tegelikult on ta väga andekas tüdruk… Kirjutab ilusaid luuletusi… Tal on kätt maalimiseks… Aga kasvanud ilma isata. Ma ütlen, tüdrukul peab olema üks meesterahvas kõrval! Kes annab nõu, suunab… kuulab ära mure… Kui teised tüdrukud teda koolis kiusavad, viib nad keldrisse, seob kinni ja piinab neid…
    (LAURA ja STEEFAN tulevad.)
STEEFAN: Kus siin käsi pesta saab?
ANNABELL: Laura näitab. Mida te Huubertiga tegite?
STEEFAN: Laura ütles, et kaevame aia äärde augu ja matame maha.
ANNABELL: Laura, näita Steefanile, kus ta käed mullast puhtaks saab pesta.
LAURA: Tule, Steefan!
    (LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
ANNABELL: Väga abivalmis see Steefan. Sellist meest oleks Laura kõrvale vaja. Ja mul on ka ju üksi raske kogu seda majapidamist korras hoida. Nüüd tulebki õunakorjamise aeg. Aga mina ei turni enam nii osavalt puude otsas.
(LAURA tuleb.)
Kuhu Steefan jäi?
LAURA: Ma panin ta magama.
ANNABELL: Mis mõttes magama? Ega sa ometi…
LAURA: Ära karda. Ta oli väsinud ja ma asetasin ta natukeseks puhkama.
ANNABELL: Kuhu?
LAURA: Sinu voodisse.
ANNABELL: Minu voodisse?
LAURA: Nojah.
ANNABELL (mõtleb): Las ta siis puhkab.
LAURA: Kas sa armastad teda?
ANNABELL: Keda? Steefanit?
LAURA: Jah.
ANNABELL: Ma ei tea… ma ei ole selle üle sügavuti endamisi arutelusid pidanud…
LAURA: Steefan võiks meie juurde jäädagi.
ANNABELL: Siia jääda?
LAURA: Nojah. Siis oleks sinul ka kergem. Steefan on ju väga vahva.
ANNABELL: Nooh… selle üle võiks tõesti mõelda.
LAURA: Mõtle siis.
ANNABELL: Ma mõtlen. Sest ega see ei ole niisama, et… keegi lihtsalt… tuleb ja… jääbki siia.
LAURA: Mõtle selle üle.
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Kes seal jälle on! (Lahkub.) Sina!
LAURA: Kes seal on?
ANNABELL: Kuidas sa siia said?
LAURA: Kes on?
ANNABELL: Mida sa tahad? Mine koju! (Tuleb tagasi.)
LAURA: Kes seal oli?
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: No ei anta rahu! Türa, mis elu see on! Mis elu see on! (Lahkub.) Ma ei lase sind sisse! Mine koju! Mis asi? Mis sul kadunud on?
    (ANNABELL ja HUUBERT tulevad.)
HUUBERT: Vabandage, preili, aga mul on pintsak kadunud. Ma kahtlustan, et ma jätsin selle siia.
ANNABELL: Kus su pintsak olla võib?
HUUBERT: Ma kahtlustan, et kusagil… Las ma mõtlen.
ANNABELL: Mõtle rutem.
HUUBERT: Nii. Las ma nüüd uurin ümbrust.
ANNABELL: Nooh.
HUUBERT: Niisiis… Siin ruumis ma oma pintsakut ei näe.
ANNABELL: Kas sul oli see üldse seljas?
HUUBERT: Muidugi oli! Muidugi oli! Aga jälgime nüüd olukorda laiemalt. Nii, siin pintsakut ei ole. Kus ma veel võisin käia?
LAURA: Ma lähen vaatan ülevalt. (Lahkub.)
HUUBERT: Ma ei saa ilma pintsakuta koju ilmuda. Te ei tunne minu naist.
ANNABELL: Ma kujutan ette.
HUUBERT: Midagi ei kujuta te ette! Minu naist ei ole võimalik ette kujutada! Nii, millal see oli? Kevadel. Ei olnud kevadel. Talvel.
LAURA (tuleb): Siin on teie pintsak.
HUUBERT: Suur tänu. Nii, talvel. Ja järgmisel hommikul küsib naine, kus mu sall on. See pidi olema talvel. Nii. Aga mul polnud aimugi, kus mu sall on. Nii.
ANNABELL: Sa said oma pintsaku, mine nüüd koju.
HUUBERT: Las ma räägin lõpuni. Nii. Talv. Ja hommikul – pole!
ANNABELL: Mida?
HUUBERT: Salli pole! Hakkasin mõtlema, kus ma selle ära kaotada võisin.
ANNABELL: Hea küll…
HUUBERT: Ja teate, kust ma selle salli lõpuks üles leidsin?
LAURA: Kust siis?
HUUBERT: Kapi otsast! No ma ei viska ju rõivaid kapi otsa! Kapi otsas on tolm! Aga palju tänu teile. Kust siit õue saab?
ANNABELL: Siit.
HUUBERT: Palju tänu teile. (Lahkub.)
ANNABELL: Võimatu päev! Võimatu päev! No kuidas saab nii lühikese aja jooksul nii palju lolle kohata!
    (Koputus uksele.)
Jälle! No ma ei saa aru, mis päev see küll täna on! Türa, ma ütlen! Öösel ei anta ka rahu! Türa, ma ütlen! (Lahkub.) Mis nüüd siis on? Tulge sisse!
    (ANNABELL ja KONSTAABEL tulevad.)
KONSTAABEL: Vabandage veel kord tülitamast, aga nüüd on lugu küll väga tõsine.
LAURA: Mis siis juhtunud on?
KONSTAABEL: Me leidsime kirjakandja.
LAURA: Ja siis? Ta natukese aja eest lahkus siit.
KONSTAABEL: Seda ma arvasin. Seda ma arvasin.
ANNABELL: Mida sa arvasid?
KONSTAABEL: Nüüd on see kirjakandja surnud.
ANNABELL: Surnud?
KONSTAABEL: Jah. Ta leiti siit natuke maad eemalt. Kõri läbi näritud.
ANNABELL: Meil ei ole sellega mingit pistmist.
KONSTAABEL: Ma usun.
ANNABELL: Laura on terve päeva kodus olnud, pole kordagi väljas käinud.
KONSTAABEL: Keegi ei kahtlustagi Laurat.
ANNABELL: Mida te siis tahate?
KONSTAABEL: Ma palun teie abi.
ANNABELL: Mis abi?
KONSTAABEL: Nii, Laura on täna kodus olnud…
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Nii. Aga keegi ründab väljas elusolendeid! Nii. Nüüd ma vajangi teie abi. Kes võib see ründaja olla?
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Tead sa midagi?
LAURA: Ei.
ANNABELL: Ära valeta!
LAURA: Ma ei valeta!
ANNABELL (mõtleb): Ma vist tean, kes elusolendeid ründavad.
KONSTAABEL: Kes?
ANNABELL: Stefansonid.
KONSTAABEL: Sefansonid? Alek ja Anastassia?
LAURA: Kristina.
KONSTAABEL (mõtleb): Kas Kristina mitte surnud ei ole?
ANNABELL: Kristina ei sure! Vähemalt mitte tavalisel viisil.
KONSTAABEL: Kuidas teda peatada on võimalik?
LAURA: Ema!
ANNABELL (mõtleb): Me peame inimestele appi minema.
LAURA: Ma kardan sinu pärast, ema!
ANNABELL: Me võiksime ükskord miskit head ka teha.
KONSTAABEL: Mis toimuma hakkab?
LAURA: Ainult ema võib Kristina võita. Aga ma kardan!
ANNABELL: Ära karda, Laura. Ma tulen tagasi.
LAURA: Ära mine, ema! Palun, ära mine! Ma armastan sind!
ANNABELL: Ma tean.




































               TEINE VAATUS


    Elutuba kahekorruselise maja esimesel korrusel linna servas, õhtu.


    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Tulen! (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Teile on pakk. Kirjutaga alla.
ANNABELL: Jäta naljad! Astu edasi!
    (KIRJAKANDJA ja ANNABELL tulevad.)
KIRJAKANDJA: Tegelikult, mul on üks väike pakk siiski. Aga ma annan selle hiljem üle.
ANNABELL: Jään põnevusega ootama.
KIRJAKANDJA: Teisi ei olegi veel tulnud?
ANNABELL: Küll nad saabuvad.
KIRJAKANDJA: Kus siis Laura on?
ANNABELL: Küpsetab kooki.
    (Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA: Las ma avan ise.
ANNABELL: Nooh.
    (KIRJAKANDJA lahkub.)
HUUBERT: Oi, postimees! Kas tahad mulle pakki üle anda?
KIRJAKANDJA: Tule sisse! Pärastpoole saad paki ka.
    (HUUBERT ja KIRJAKANDJA tulevad.)
HUUBERT: Tere, Annabell!
ANNABELL: Astu edasi.
HUUBERT: Sain teie kirja kätte ja olin kohe valmis koosviibimisest osa võtma. Kus siis Laura on?
ANNABELL: Küpsetab kooki.
    (Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA: Ma teen lahti. (Lahkub.)
STEEFAN: Postimees!
KIRJAKANDJA: Astu edasi.
STEEFAN: Kas pakki ka saab?
KIRJAKANDJA: Saab. Ikka saab.
    (STEEFAN ja KIRJAKANDJA tulevad.)
STEEFAN: Tere, Annabell! Tere, Huubert!
ANNABELL: Tere!
HUUBERT: Tere!
STEEFAN: Kus siis…
KIRJAKANDJA: Küpsetab kooki.
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Postimees!
KIRJAKANDJA: Jah.
ANNABELLA: Tee uks lahti!
KIRJAKANDJA: Muidugi. (Lahkub.) Astuge edasi, konstaabel! Astuge edasi!
    (KONSTAABEL ja KIRJAKANDJA tulevad.)
KONSTAABEL: Tere!
ANNBELL: Astuge edasi, astuge edasi!
STEEFAN: Tere.
HUUBERT. Kas ümbruses on rahulik? Kallaletunge pole toimunud?
KONSTAABEL: Seni on rahulik olnud.
HUUBERT: Siis on hästi.
KIRJAKANDJA: Ja Laura küpsetab kooki.
KONSTAABEL: Kooki?
KIRJAKANDJA: Aga muidugi. Aga muidugi.
KONSTAABEL: Küll see Laura on ikka vallatu tüdruk!
KIRJAKANDJA: Aga muidugi.
ANNABELL: Nii, nüüd vist ongi kõik kohal ja me võime laua äärde istuda.
    (KÕIK istuvad laua äärde.)
Valage endale kohvi. Kohe peaks Laura koogiga tulema.
    (Toimetatakse laua kohal.)
KONSTAABEL: Teil pidi mulle üks pakk olema?
KIRJAKANDJA: On. Aga selle saate hiljem kätte.
KONSTAABEL: Ega selles… mingit…
KIRJAKANDJA: Jäägu see üllatuseks. Jäägu üllatuseks.
KONSTAABEL: Te suutsite meile ikka tõelise lavastuse esitada.
ANNABELL: See oli Laura projekt.
STEEFAN: Laura on üldse üks andekas tüdruk.
KONSTAABEL: Suure kujutlusvõimega teotahtelised noored inimesed on ainult heakskiitu väärt. Ainult et… nooh… kuidas ma nüüd täpselt valjenduksingi…
HUUBERT: Püüate õigeid sõnu leida?
KONSTAABEL: Just. Niisiis… kujutlusvõimest ajendatud loomepalang peaks siiski jääme sotsiomeetria piiresse, mille ületamisega ei kaasne juhuslikult mänguväljale jäävate tahtmatult osalusse kaasatud sotsioomide erutamine psühhofüüsilise raputuseni, millega hiljem võib kaasneda alateadvusest esile kerkiv soporoosne mälestus, mis muude väliste retseptorite avaldumisel võib võimendudes suunata järgnevaid otsuseid mitte parimal loogilisel käitumisel referentomeetria maatriksijoonel.
    (KÕIK mõtlevad.)
HUUBERT: Tähendab… kas te olete ikka politseinik?
KONSTAABEL: Jah. Miks te küsite?
HUUBERT: Tähendab… ma pole kohanud veel ühtegi politseinikku, kes oskaks moodustada liitlauset.
    (KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: See oli segaliitlause.
ANNABELL: Valage endale kohvi juurde. Laura peaks varsti tulema.
STEEFAN: Oi, Laura on vahva tüdruk!
KIRJAKANDJA: Mina polegi teist nii andekat noort elusolendit näinud!
STEEFAN: Aga need tuleb üles leida! Avastada!
KIRJAKANDJA: See, mida Laura meile eelmisel külastusel pakkus, oli tõesti võimas!
KONSTAABEL: Isegi mina ei saanud algul aru, mis toimub.
KIRJAKANDJA: Millal te adusite, et tegemist on näitemänguga?
KONSTAABEL: Siis, kui ma aia tagant käe leidsin.
STEEFAN: See oli Laura idee.
KONSTAABEL: Ma olen ju näinud laipadelt ära rebitud jäsemeid. Mind juba niisama ära ei peta!
KIRJAKANDJA: Nojah.
ANNABELL: Huubert, mul on sulle üks ülesanne.
HUUBERT: Mis ülesanne?
ANNABELL: Tule!
    (ANNABELL ja HUUBERT lahkuvad.)
KONSTAABEL: Huvitav, mis ülesanne Annabellil Huubertile on?
STEEFAN: Küll te hiljem seda lahendama jõuate hakata.
KONSTAABEL: Te teate midagi või?
STEEFAN: Ei tea ma midagi.
ANNABELL (tuleb): Nooh, Laurat pole veel tulnud?
KIRJAKANDJA: Ei.
KONSTAABEL: Kuhu Huubert jäi?
ANNABELL: Ta tuleb varsti tagasi. Saatsin ta kirvest tooma.
STEEFAN: Nooh.
KIRJAKANDJA: Mis kirvest?
KONSTAABEL: Mina olen juba vanem mees, mina enam kirvestega mässata ei jaksa. Aga eks noortel ole seda indu veel küll.
KIRJAKANDA: Mis indu?
KONSTAABEL: Millal see oligi… Ehk varakevadel. Nii. Tuli väljakutse. Läksin siis vaatama, et mis toimub. Nii. Sõitsin kohale.
HUUBERT (tuleb): Olengi tagasi.
KIRJAKANDJA: Nii ruttu?
KONSTAABEL: Nooh.
ANNABELL: Näita, mis sa tõid?
HUUBERT (näitab kirveid): Ega ma ei ole nüüd mingi asjatundja. Siin on kaks kirvest. See on kergem, lühema varrega. Aga see on raske, suure peaga. Eks sa ise otsusta, kumb sobilikum on.
ANNABELL: Steefan oskab ütelda. Kas politsei tuleb ka appi?
KONSTAABEL: Kuhu appi?
ANNABELL: Puid lõhkuma.
KONSTAABEL: Mis puid?
STEEFAN: Küttepuid. Kuuri juures on ju terve koorem puid. Homme hommikul läheb lõhkumiseks lahti.
KONSTAABEL: Ah nii! Aga miks mitte! Miks ka mitte! Mina olen kohal!
LAURA (tuleb): Tere õhtust!
HUUBERT: Oi, Laura!
LAURA: Tere!
KONSTAABEL: Tere! Loodan, et sa täna rumalusi ei tee.
STEEFAN: Las tüdruk arendab oma võimeid.
KIRJAKANDJA: Kuidas Laural võistlusel läks?
ANNABELL: Laura, kui kaugele sa seekord hüppasid?
LAURA: 140 meetri kanti.
ANNABELL: Aga tegelikult?
LAURA: 6.10.
STEEFAN: See on ju hea tulemus!
LAURA: Ma oleksin palju parema tulemuse saavutanud, kui ma kaks meetrit enne pakku ära poleks tõuganud.
KONSTAABEL: Oi seda vallatut tüdrukut küll!
ANNABELL: Laura, mine too nüüd kook lauale!
LAURA: Jah, ema. (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Enda tehtud kook või?
ANNABELL: Laura tegi.
KONSTAABEL: Ootan suure huviga.
STEEFAN: Kuidas maakonnas kuritegevuse tõkestamisega on?
KONSTAABEL: Nooh… kui nüüd see pangarööv, rongiõnnetus, tulistamine koolis, lennuki teliku purumine maandumisel, aga ka tulekahju ööklubis välja arvata, siis on… rahulik. Ütleksin isegi, et igav.
KIRJAKANDJA: Laura võiks ju midagi korraldada.
LAURA (tuleb): Siin on minu tehtud kook.
STEEFAN: Oo!
KIRJAKANDJA: Tõesti uhke!
KONSTAABEL: Teades Laurat, ma siiski loodan, et…
    (KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: Jätke!
LAURA: Kas te soovite maasikaga või ploomiga tükki?
KONSTAABEL: Täiesti ükskõik. Täiesti ükskõik.
LAURA (toimetab laua ääres): Teile?
KIRJAKANDJA: Mina võtaksin maasikaga.
LAURA: Steefan?
STEEFAN: Mulle… Mis asi see sinine siin püsti on?
LAURA: Sõrm.
STEEFAN (mõtleb): Ma võtaksin parem ploomiga.
LAURA: See on sulle, ema.
KONSTAABEL: Oi, tõesti maitsev!
KIRJAKANDJA: Lausa sulab suus!
ANNABELL: Oi, ma täitsa unustasin!
KIRJAKANDJA: Mille te unustasite?
ANNABELL: Veini.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah?
ANNABELL: Ehk tooksid keldrist koogi kõrvale veini?
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Kirjakandja tuleb sinuga kaasa.
KIRJAKANDJA: Mina? Keldrisse?
STEEFAN: Minge aidake Laurat.
KIRJAKANDJA: Keldrisse?
KONSTAABEL: Minge Laurale appi.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Aga miks ka mite! Miks ka mitte!
LAURA: Tule!
    (LAURA ja KIRJAKANDJA lahkuvad.)
KONSTAABEL: Oi seda vallatud tüdrukut küll!
ANNABELL: Ma toon veiniklaasid.
HUUBERT: See kook on tõesti matsev.
STEEFAN: No mida ma räägin! Mida ma räägin!
KONSTAABEL: Kook on tõesti hea. Aga mul on teile, Annabell, küsimus.
ANNABELL: Mis küsimus?
KONSTAABEL: Niisiis…
LAURA (tuleb): Ma ei oska öelda, kas see on hea vein.
HUUBERT: Ongi vein või?
LAURA: Nooh.
STEEFAN: Näita?
LAURA: Nooh.
STEEFAN: Mis meil siin siis on?
LAURA: Kirjakandja ütles, et see on hea vein.
STEEFAN: Nii. Vaatame.
KONSTAABEL: Kuhu kirjakandja jäi?
    (KÕIK mõtlevad.)
LAURA: Mis kirjakandja?
    (KÕIK mõtlevad.)
ANNABELL: Laura!
    (KÕIK mõtlevad.)
LAURA: Kirjakandja… nooh…
ANNABELL: Laura!
LAURA: Eks ole, me läksime keldrisse veini tooma… Nooh… vaatasime, et… eks ole…
ANNABELL: Laura!
KONSTAABEL: Ma lähen vaatan, kuhu kirjakandja jäi.
KIRJAKANDJA (tuleb): Ega mina ei ole mingi asjatundja. Tõesti, veinidest ei tea ma suurt midagi…
ANNABELL: Läheme nüüd laua äärde tagasi.
    (STEEFAN valab veini.)
KONSTAABEL: Aitab küll. Tänan.
KIRJAKANDJA: Mul on teile üks jutt.
HUUBERT: Tõesti hea vein.
KONSTAABEL: Mis jutt teil mulle on?
KIRJAKANDJA: Tähendab…
STEEFAN: Sõprade terviseks!
KIRJAKANDJA: Tähendab…
KONSTAABEL: Nooh?
KIRJAKANDJA: Ma läksin Lauraga keldrisse.
KONSTAABEL: Muidugi.
KIRJAKANDJA: Veini tooma.
KONSTAABEL: Nooh?
KIRJAKANDJA: Ja keldris… juhuslikult märkasin, et…
KONSTAABEL: Mida te märkasite?
HUUBERT: Minu naine teeb ka väga häid veine. Aga kuidas ma nüüd mainima peaksingi…
KIRJAKANDJA: Keldris ma märkasin…
HUUBERT: Me ei saa viimasel ajal mitte kõige paremini läbi…
STEEFAN: Nooh!
HUUBERT: Aga see ei tähenda, et me lahku peaksime minema. Meil on kaks last, kass, kilpkonn…
LAURA: Mis teil on?
HUUBERT: Kilpkonn. Akvaariumis.
STEEFAN (uurib suust võetud tükikest): Mis kõva asi see on?
KIRJAKANDJA: Mis asi?
STEEFAN: See.
KIRJAKANDJA: Kas te arvate sama, mida mina?
STEEFAN: Ma ei tea, mida te arvate.
KONSTAABEL (mõtleb): Pange see siia salvrätiku peale.
STEEFAN: Kas te kahtlustate, et Laura…
KONSTAABEL: Ma ei kahtlusta veel midagi.
KIRJAKANDJA: Tõesti väga hea kook. Aga nüüd on aeg lahkuda.
ANNABELL: Kuhu nüüd järsku nii kiire? Praegu pole väljas veel pimegi.
    (LAURA läheb üles.)
KIRJAKANDJA: Aitäh kostitamast.
ANNABELL: Laura, tule ütle postimehele hüvasti!
KONSTAABEL: Ma hakkan ka minema.
ANNABELL: Laura!
KONSTAABEL: Väga meeldiv õhtu oli.
ANNABELL: Laura!
STEEFAN: Ma lähen ja kutsun ta alla. (Lahkub.)
ANNABELL: Kas panen sulle kooki kaasa?
KIRJAKANDJA: Ei ole vaja endale tüli teha.
ANNABELL: Ma siiski panen sulle kaasa…
STEEFAN (tuleb): Kus Laura on?
ANNABELL: Kas ta üleval ei olnud?
STEEFAN: Ei.
KONSTAABEL (mõtleb): Aga Laura läks ju enne üles?
    (KÕIK mõtlevad.)
KIRJKANDJA: Kas mujalt kui siit õue ei pääse?
ANANBELL: Ei.
KONSTAABEL: Aga aknast?
STEEFAN: Miks ta pidi aknast õue minema?
KONSTAABEL: Selles olekski vaja selgusele jõuda.
KIRJAKANDJA: Ega te ometi mõtle, et…
LAURA: Ema! Ema!
STEEFAN: See on Laura hääl.
KIRJAKANDJA: See kostab õuest!
KONSTAABEL: Olge siin!
STEEFAN: Ma tulen kaasa.
KONSTAABEL: Olge teie siin! (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Mis toimub?
STEEFAN: Annabell!
ANNABELL: Ma ei tea.
STEEFAN: Sina peaksid ju teadma?
ANNABELL: Aga ei tea!
    (KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: Kus need kirved said?
STEEFAN: Üks kirves on puudu.
KONSTAABEL (tuleb): Kas ta jooksis siia?
KIRJAKANDJA: Kes?
KONSTAABEL: Tüdruk?
STEEFAN: Keegi pole siia jooksnud?
KONSTAABEL: Tüdruk oli katusel!
KIRJAKANDJA: Katusel?
KONSTAABEL: Jah.
STEEFAN: Ja siis?
KONSTAABEL: Siis ta hüppas alla.
STEEFAN: Annabell!
KONSTAABEL: Kas teie tütar varem ka midagi sellist teinud on?
ANNABELL: Ei ole!
KIRJAKANDJA: Mida me nüüd siis teeme?
STEEFAN: Ma lähen õue.
LAURA (tuleb): Nooh, lõite pasaks, jah!
ANNABELL: Laura!
LAURA: Sitt püksis, mis!
KIRJAKANDJA: See ei ole Laura.
ANNABELL: No mis tempu sa küll teed!
KIRJAKANDJA: See ei ole õige Laura!
ANANBELL: Ehmatad külalised päris ära…
KIRJAKANDJA: Kuulake ta häält.
KONSTAABEL: Nooh.
KIRJAKANDJA: Laural ei ole nii madal hääl.
LAURA: Ma mõtlesin, et teen natuke nalja.
ANNABELL: Sellist nalja ei tehta!
LAURA: Anna andeks, ema!
ANNABELL: Laps tegi lihtsalt nalja. Ütle nüüd külalistele head aega.
LAURA: Andke andeks, kui ma kedagi ehmatasin.
KIRJAKANDJA: Ei ole midagi. Ei ole midagi…
STEEFAN: Hakkame nüüd minema.
KONSTAABEL: Hoidke oma tütar mõni aeg kodus.
LAURA: Mul on kõht tühjaks läinud.
ANNABELL: Sa alles sõid ju.
LAURA: Koogist üksi ei saa ju kõhtu täis.
ANNABELL: Saadame nüüd külalised ära.
KIRJAKANDJA: Muidugi, muidugi…
KONSTAABEL: Nägemist.
LAURA: Nägemist.
STEEFAN: Head aega.
HUUBERT: Nägemist.
    (STEEFAN, KIRJAKANDJA ja HUUBERT lahkuvad.)
ANNABELL: Mine too need kirved nüüd siia.
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Mine siis!
LAURA (mõtleb): Ma arvan, et kirjakandja kahtlustab midagi.
KONSTAABEL: Keldris?
LAURA: Jah.
KONSTAABEL: Miks sa arvad, et ta midagi kahtlustab?
LAURA: Ta vaatas purke ja küsis, et mis asjad need seal vedeliku sees on.
KONSTAABEL: Ja mida sa talle ütlesid?
LAURA: Ma ütlesin, et ploomid.
KONSTAABEL: Ja siis?
LAURA: Ma arvan, et ta ei jäänud uskuma.
KONSTAABEL (mõtleb): Ma ei saa sinu tegevust lõpmatuseni varjata.
LAURA: Ma palun: viimane kord.
KONSTAABEL: Hea küll. Aga nüüd on tõesti viimane kord.
LAURA: Sa oled väga hea politsei!
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Ma teen lahti. (Lahkub.)
LAURA: Väga hea konstaabel.
KONSTAABEL: Olgu. Olgu. Aga ma aitan sind ainult ühel tingimusel.
LAURA: Mis tingimusel?
KONSTAABEL: Et sa ei ründa enam ümbruskonnas inimesi!
LAURA: Ma luban.
KONSTAABEL: Ja sa teed oma koolitükid ära.
LAURA: Teen ära.
    (HUUBERT ja ANNABELL tulevad.)
HUBERT: Nii, läinud.
KONSTAABEL: Mis teil läinud on?
HUBERT: Steefan ja postimees on läinud.
KONSTAABEL: Kuhu läinud?
HUUBERT: Kust mina tean. Koju.
KONSTAABEL (mõtleb): Mul on ka aeg lahkuda.
HUUBERT: Aga kuhu teil minna on? Istume. Vestleme.
KONSTAABEL: Teie vestelge, aga mina pean homme hommikul ametis olema.
ANNABELL: Te olete väga hea konstaabel.
KONSTAABEL: Tänan.
HUUBERT: Politsei, kes oskab moodustada segaliitlauset.
KONSTAABEL: Hea küll, head õhtut. (Lahkub.)
ANNABELL: Mine nüüd magama. On hilja.
LAURA: Jah, ema. (Lahkub.)
ANNABELL: Oi neid lapsi küll! Oi neid lapsi küll! Ma koristan laua puhtaks. (Lahkub.)
LAURA (tuleb): Ma tahan sulle midagi rääkida.
HUUBERT: Arvad?
LAURA: Istu siia, võta õlut.
HUUBERT: Nooh?
LAURA: Nii, kuula nüüd.
HUUBERT: Nooh?
LAURA: Huubert!
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kas sa kuuled mind?
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kellega sa iganes täna kohtusid, need ei ole inimesed.
HUUBERT: Nooh.
LAURA: Huubert!
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kas sa saad minust aru?
HUUBERT: Nooh.
LAURA: Kirjakandja, piimamees, politsei… need ei ole inimesed!
HUUBERT: Kes nad siis on?
LAURA: Putukad.
HUUBERT: Mis putukad?
LAURA: No kuidas sa aru ei saa!
HUUBERT: Millest?
LAURA: Need, kellega sa kohtusid, ei ole inimesed!
HUUBERT (mõtleb): Olgu, ma lähen koju.
LAURA: Mitte kuhugi sa ei lähe!
HUUBERT: Jäta mind rahule!
LAURA: Midagi ei jäta! Kirjakandja, piimamees, ka konstaabel ei ole inimesed!
HUUBERT: Kes nad siis on?
LAURA: Nad on putukad!
HUUBERT: Putukad?
LAURA: Jah.
HUUBERT: Aga Steefan?
LAURA: Ma ei tea, mis putukas tema on. Aga kurja ta meile ei tee.
HUUBERT: Ja su ema?
LAURA: Enne ma läksin üles, teisele korrusele oma tuppa… Minnes mööda ema toast, kuulsin sisinat… Ma lükkasin ukse praokile… Ema oli voodis ja tema kohal oli suur põrnikas.
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, Laura, ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Miks sa ei usu mind! Huubert!
HUUBERT: Ma arvan, et sul on suur kujutlusvõime. Sa mõtled välja asju…
LAURA: Midagi ei mõtle ma välja!
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, läheme koos üles ja vaatame, mis põrnikas seal on.
LAURA: Ei! Me ei saa niisama tema vastu. Me peame põrnikaga võitlemiseks valmis olema!
HUUBERT: Ma tahan valmis olla.
LAURA: Sa siis tuled mulle appi?
HUUBERT (mõtleb): Aga sa ise? Kas sina oled inimene?
LAURA: Ma ei tea. Ma vähemalt püüan.
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, mida ma tegema peaksin?
LAURA: Ma ei tea. Aga kui meil on soov, kui meil on suur soov, siis me jääme inimesteks!
HUUBERT: Mida me tegema peaksime?
LAURA: Siit ära põgenema!
ANNABELL (tuleb): Minu eest ei ole võimlik põgeneda. Mitte kuhugi ei ole minu eest võimalik ära jooksta. (Mõtleb kaua.) Minge siis. Tehke asju oma äranägemise järgi. Aga kuidas ma ka ei sooviks, minu eest te ära põgeneda ei saa.
LAURA: Ema!
ANNABELL: Jah.
LAURA: Ma armastan sind, ema!
ANNABELL: Ma tean.

Maamaja

                    Madis Tross

                    MAAMAJA

     Komöödia kahes vaatuses





                  TEGELASED:

                  STEEFAN
                  ANNABELL
                        KIRJAKANDJA
                  LAURA
                  KONSTAABEL
                  HUUBERT



























                    ESIMENE VAATUS               


    Elutuba kahekorruselise maja esimesel korrusel linna servas, hilisõhtu.
   

    (Koputus uksele.)
STEEFAN: On siin keegi!
ANNABELL: Mis türa siin jälle toimub?
STEEFAN: Hei! On siin keegi?
ANNABELL: Putsi, raisk!
STEEFAN: Hoo-hoo-hoo!
ANNABELL: Mis hoo-hoo? Ära lõuga!
STEEFAN: On siin keegi?
ANNABELL: On küll keegi.
STEEFAN: Kop-kop!
ANNABELL: Tulen. Juba tulen.
STEEFAN: On siin keegi? Kop-kop!
ANNABELL: No mine perse! No mine perse, raisk!
STEEFAN: Kop-kop!
ANNABELL: Ma ütlesin, et tulen!
STEEFAN: Kop-kop! On siin keegi?
ANNABELL (avab ukse): Türa, sa kolistad siin ukse taga! Ajad lapse üles.
STEEFAN: Ma väga vabandan.
ANNABELL: Mida, türa, sa siin vabandad! Vaata, mis kell on!
STEEFAN: Mis see kell siis on?
ANNABELL: Kust mina tean! Ma ju ütlesin, et vaata!
STEEFAN: Ma tõesti vabandan. Aga…
ANNABELL: Tule sisse!
STEEFAN (tuleb): Tere õhtust.
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Tähendab… seda, et... Ma sõitsin siit mööda ja… nooh… eks ole, täiesti ootamatult, eks ole… nooh… juhtus nii, et…
ANNEBELL: Ära jutusta! Võta mantel maha!
STEEFAN: Muidugi, muidugi… Tähendab… eks ole… sõidan autoga, ja järsku…
ANNABELL: Ma ütlesin: võta mantel seljast!
STEEFAN: Eks ole. Sõidan autoga ja järsku…
ANNABELL: Ma tean küll, mis su autoga juhtus.
STEEFAN: Eks ole.
ANNABELL: Viimasel ajal ei anta üldse rahu. No ei anta rahu! Ühel läheb auto perse, siis läheb teisel perse…
STEEFAN: Nojah.
ANNABELL: Just enne juhtus… Nii, mees püüdis õnnetuspaigast põgeneda. Nii. Jõudsin talle järele, eks ole. Nii. Vaatasin, et kaugele ta ei jõua. Nii. Vasak jalg on vigastatud – ega sa siin mingit kiirust enam ei arenda. Püüdis jooksta. Nii, haarasin ta paremast käest, rebisin otsast ära – lahenda nüüd veel, mees, ristsõnu! Nii. Jõudis ikkagi lasteaiani. Hüüdis. No ma ei tea, mida tal enam hüüda oli. Aga üks laps kuulis. No ma ei teagi, kui vana ta oli, ehk viieaastane… Nii. Siis tulid mööda rada mingid tervisesportlased. Ütlesin neile, et mida te siin tolmutate! Te ei tolmuta siin midagi! Nii. Kuus esimest sain ruttu kätte. Aga üks jooksis järve äärde. Jõudsin järele. Nii. Ütlesin, et mida sa siin tolmutad! Mida sa siin tolmutad! Tirisin ta järve ja surusin vee alla. Nii. No ei ole vaja tolmutama tulla! Ei ole vaja tolmutama tulla! Nii, läksin tagasi koju. Siis tuli kirjakandaja. Ütlesin, et sa ei tolmuta mu postkasti umber! Nii. Ma ei mäletagi, kuhu ma selle kirjakandja toppisin… Õlut tahad?
STEEFAN: Mida?
ANNABELL: Ma küsin, kas sa õlut tahad?
STEEFAN: Tähendab… eks ole…
ANNABELL: Kas sa õlut tahad?
STEEFAN: Noo! Noo! (Võtab õlle.) Noo!
ANNABELL: Tule, ma näitan sulle aseme kätte.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Astu siit üle, ma ei ole jõudnud verd ära koristada.
STEEFAN: Tänan teid.
ANNBELLL: Ja ikka juhtub nii! Ikka juhtub!
STEEFAN: Mis asi juhtub?
ANNABELL: Alatihti läheb minu maja ligidal kellegi auto perse!
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Nii. Ja siis tulevad ja küsivad, kas sul võtit on. Ma pean ikka ja jälle ütlema, et mul ei ole võtit! Eelmine, aga võibolla juba üleeelmine autojuht kadus koos mu võtmega ära. Ja enne teda kõik mu eelmiste võtmetega. Siis küsivad, kas sul telefoni on, et kas saab helistada. Ma ütlen, et mine ja helista! Nii, ta läheb helistama, võtab toru, valib numbri. Ja siis…
STEEFAN: Mis siis?
ANNABELL: Valib numbri.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Ta on keskendunud, tegeleb tähelepanelikult asjaga.
STEEFAN: Ja siis?
ANNABELL: Ja siis hiilin ma ta selja taha.
STEEFAN: Nii, hiilite selja taha. Ja siis?
ANNABELL: Mis siis?
STEEFAN: Mis siis juhtub?
ANNABELL: Nii. Kuula nüüd!
STEEFAN: Jah.
ANNABELL: Nii. Ta valib numbri. Tahab kellegi endale appi kutsuda. Ja siis…
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Ja siis võtan ma telefonijuhtme ja tõmban selle ta kaela umber.
STEEFAN (mõtleb): Kaela ümber?
ANNABELL: Nooh.
STEEFAN: Kogemata?
ANNABELL: Aga muidugi! Aga muidugi! Tule, ma näitan sulle aseme kätte.
STEEFAN: Muidugi.
ANNABELL: Kui sa öösel lärmi kuuled, ära tee sellest väljagi.
STEEFAN: Mis lärmi?
ANNABELL: Mu tütrega võib juhtuda… nooh, kuidas ma nüüd mainima peaksingi… Ta magab kõrvaltoas.
STEEFAN: Ma saan aru.
ANNABELL: Sittagi sa aru saad! Sittagi sa aru saad!
STEEFAN: Millest?
ANNABELL: Nii. Võib tunduda, et Laura magab, aga samal ajal on ta kogu aeg valvel.
STEEFAN: Nojah, muidugi…
ANNABELL: Nii. Vahel, kui tütre toas mööbel liikuma on hakanud ja ma vaatama olen läinud…
STEEFAN: Mida te siis näinud olete?
ANNABELL: Laura lamab voodi kohal õhus… Silmad pahupidi… Suust vaht väljas…
STEEFAN: Vaht?
ANNABELL: Nojah.
STEEFAN: Suust vaht väljas?
ANNABELL: Aga muidugi!
STEEFAN (mõtleb): Nii. Ja edasi?
ANNABELL: Kuhu edasi?
STEEFAN: Millega see lõppenud on?
ANNABELL: No millega see ikka lõppenud on – hommikul on kirikuõpetaja surnud.
STEEFAN. Nojah…
ANNABELL: Tule nüüd, ma näitan sulle aseme kätte.
    (Koputus uksele.)
STEEFAN: Vabandage.
ANNABELL: Jah?
STEEFAN: Kas mitte uksele ei koputatud?
ANNABELL: Arvad?
STEEFAN: Ma nagu kuulsin, et uksele koputati.
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Ma lähen vaatan.
STEEFAN: Minge vaadake.
ANNABELL (lahkub): Tere, Oschzwalth! Jäid hiljaks? No ega see paar minutit siia-sinna nii tähtis ka ei ole. Ma ei ole kindel. Aitäh! Aga ma tõesti ei saa lubada, et me homme näeme. (Tuleb tagasi.)
STEEFAN: Kes oli?
ANNABELL: Piimamees.
STEEFAN: Piimamees?
ANNABELL: Jah.
STEEFAN: Nüüd, vastu ööd?
ANNABELL: Need piimamehed ei ole ikka veel aru saanud, mis kell tulla tuleb! See on viimase kuu jooksul juba kolmas piimamees! Aga ei saa aru, mis kell tulla tuleb! Mine nüüd üles ja pane oma asjad ära.
STEEFAN: Mis asjad? Mul ei ole asju.
ANNABELL: Metallesemed võta taskutest välja ja aseta öökapile.
STEEFAN (mõtleb): Ma siis lähen.
ANNABELL: Mine, mine.
STEEFAN: Siit trepist või?
ANNABELL: No kust kurat siis veel! Aknast tahad sisse lennata või?
STEEFAN: Ma lähen siis trepist. (Lahkub.)
ANNABELL: Türa, ma ütlen! Suuna! Õpeta neile, kustkaudu oma ase üles leida! Tee jooniseid! Raisk! Viimane kord juhtus: seletasin mehele põhjalikult ära, kuhu minna tuleb. Nii. Läks üles. Nii. Kui kaua ta ära olla siis võis? Nii, eks ole…
(STEEFAN tuleb tagasi.)
Leidsid oma aseme üles?
STEEFAN: Ei.
ANNABELL: Mismoodi – ei?
STEEFAN: Uks oli kinni.
ANNABELL: Kinni?
STEEFAN: Jah.
ANNABELL: Türa, ei oska ust ka avada! Ma ütlen… putsi, raisk!
STEEFAN: Ma proovisin, aga uks oli kinni.
ANNABELL (mõtleb): Siis on see laps jälle tembutamas käinud.
STEEFAN: Milline laps?
ANNABELL: Laura.
STEEFAN: Teie tütar?
ANNABELL: Hea küll, pärast läheme koos üles. Teed soovid?
STEEFAN: Nojah, võib ju küll. Kas teie tütar on kodus?
ANNABELL: Ma arvan, et on.
STEEFAN: Ma vaatasin ülakorrusel ringi ja…
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Ja ma märkasin seina peale kirjutatud sõna “oogenh”.
ANNABELL: Mida?
STEEFAN: Seinale oli punase värviga kirjutatud sõna “oogenh”.
ANNABELL: Jälle! Ma olen lapsele kogu aeg rääkinud, et ta ei kirjutaks seintele.
STEEFAN: Mida see tähendab?
ANNABELL: Mis?
STEEFAN: “Oogenh”?
ANNABELL: Ma ei tea. Ma räägin talle kogu aeg, et ära kirjuta seintele. Kirjuta vihikusse.
STEEFAN: Mida see sõna “oogenh” tähendab?
ANNABELL: Kas sa siis üldse ei kuula mind! Ma ju äsja ütlesin, et ma ei tea, mida see sõna tähendab.
STEEFAN: Kas te tütre käest küsinud ei ole?
ANNABELL: Olen.
STEEFAN: Ja mis ta öelnud on?
ANNABELL: Ta ütleb, et siis sureb keegi ära.
STEEFAN: Ja kas sureb?
ANNABELL: Jah. Kas sa soovid teed piimaga või ilma?
STEEFAN: Piimaga.
ANNABELL: Sa oled esimene, kes teed piimaga tahab. Ma ei ole veel kedagi kohanud, kes teed piimaga tahab. Aga eks igasuguseid lollakaid leidub.
STEEFAN: Kui see teile tüli teeb, siis ma võin ka ilma piimata teed juua.
ANNABELL: Muidugi teeb tüli! Sinu pärast pean ma nüüd kusagilt piima otsima minema…
STEEFAN: Aga piimamees ju alles käis.
ANNABELL: Kust sa tead?
STEEFAN: Te ju ise ütlesite.
ANNABELL: Võibolla siis käis.
STEEFAN: Tegelikult… ega minu pärast ei ole piima vaja otsida.
ANNABELL: Kuule, kas sa ise oled ka endale selgeks teinud, kas tahad teed piimaga või ilma piimata?
STEEFAN: Parem siis ilma.
ANNABELL: Aga nii ütlegi siis! Mitte et algul piimaga ja veidi hiljem ilma piimata!
STEEFAN: Vabandage…
ANNABELL: Asi tuleb enda jaoks selgeks teha!
STEEFAN: Vabandage, ma jäin juhuslikult vaatama ja…
ANNABELL: Mida sa vaatama jäid?
STEEFAN: Täiesti juhuslikult jäin vaatama.
ANNABELL: Mida?
STEEFAN: Ärge nüüd kohe…
ANNABELL: Kas sa ei suuda selgelt välja öelda, mida sa vaatama jäid!
STEEFAN: Tähendab…
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Reied.
ANNABELL (mõtleb): Mis reied?
STEEFAN: Teie reied… on verised.
ANNABELL (uurib): Türa, jälle üks paharett hakkab sündima!
STEEFAN: Kes?
ANNABELL: Mine lase vanni soe vesi, ma tulen kohe järele.
STEEFAN: Aga…
ANNABELL: Mine juba!
STEEFAN: Jajah, juba lähen.
    (STEEFAN lahkub. Koputus uksele.)
ANNABELL: Kes türa see veel on! Sisse!
KIRJAKANDJA (tuleb): Tere, proua! Teile on pakk.
ANNABELL: Pane siia lauale.
KIRJAKANJA: Kirjutage alla.
ANNABELL: Kuhu?
KIRJAKANDJA: Siia.
ANNABELL: Türa, leidsid ka aja, millal pakki tuua! Kuhu ma kirjutama pean?
KIRJAKANDJA: Siia.
ANNABELL (kirjutab): Jäta mind nüüd rahule.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Kas teiega on korras, proua?
ANNABELL: Mine juba!
KIRJAKANDJA: Muidugi. (Mõtleb.) Siiski, mulle näib, et te olete… pisut…
ANNABELL: Kui sa kohe ei lahku, jääb sinust ainult sodi järele!
STEEFAN (tuleb): Vesi jookseb. Kes see on?
KIRJAKANDJA: Ma ei soovi ülemäära pealetükkiv olla, aga mulle näib, et teie naine…
STEEFAN: Kes?
KIRJAKANDJA: Teie naine… vajaks ehk abi.
STEEFAN: Mis abi?
ANNABELL: Saada ta minema, enne kui majas uus laip on!
STEEFAN: Hakake minama!
KIRJAKANDJA: Olete ikka kindel, et teie naine abi ei vaja?
STEEFAN: Minge juba!
KIRJAKANDJA: Lähen. Juba lähen. Ei ole vaja ilmtingimata tõugata. (Lahkub.)
STEEFAN: Kuidas sul on?
ANNABELL: Aita mind vannituppa. Kohe hakkab paharet sündima.
STEEFAN: Läheme.
    (ANNABELL ja STEEFAN lahkuvad. Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA (hiilib majja): Midagi on valesti. Midagi on siin väga valesti.
LAURA (seisab trepil): Mida sa soovid?
KIRJAKANDJA: Oi, ma ei pannud tähele.
LAURA: Mida sa soovid?
KIRJAKANDJA: Ma olen kirjakandja. Tõin paki. Näed, siin see on.
LAURA (tuleb trepist alla): See on hea, et sa paki tõid.
KIRJAKANDJA: Nojah… Ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Aga kuhu sul kiiret on? Istu, ema tuleb ka varsti.
KIRJAKANDJA: Ma hakkan parem minema.
LAURA: Kas sa teed soovid?
KIRJAKANDJA: Ma siiski…
LAURA: Ei ole vaja kiirustada. Ma näitan sulle, mis pilte ma täna joonistasin.
KIRJAKANDJA: Arvad?
LAURA: Vaata, siin on väikesed oogenhid. On ju armsad?
KIRJAKANDJA: Nojah… Aga miks need jooksjad ilma peadeta on?
LAURA: Oogenhid hammustasid neil pead otsast ära. Oogenhid on väga vallatud.
KIRJAKANDJA: Väga ilusad joonistused. Aga ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Ei ole vaja kiirustada. Niikuinii sa siit niisama lihtsalt ei pääse.
KIRJAKANDJA: Tähendab… kuidas ei pääse?
LAURA: Emal on siin ennegi onusid külas käinud. Aga pärast tuleb ikka minul jäätmed ära põletada.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Hea küll… Olgu pealegi… Tähendab… ma võtaksin ühe tee küll.
LAURA: Kas piimaga või ilma?
KIRJAKANDJA: Mul ükskõik. Mul täiesti ükskõik!
LAURA: Kohe toon sulle tee. (Annab KIRJAKANDJALE tee.) Mina olen Laura.
KIRJAKANDJA: Tänan, Laura.
LAURA: Ma pole sind varem näinud. Kas sa oled siinkandis uus kirjakandja?
KIRJAKANDJA: Jah.
LAURA: Nende kirjakandjatega on alatasa üks jama.
KIRJAKANDJA: Mis jama?
LAURA: Nii kui mõni on meile paki toonud, on ta pärast seda ära kadunud.
KIRJAKANDJA: Jah?
LAURA: Ma olen ema käest küsinud, kuhu need kirjakandjad kaovad.
KIRJAKANDJA: Ja mida ta öelnud on?
LAURA: Et nad on ära eksinud.
KIRJAKANDJA: Ära eksinud?
LAURA: Nojah. Kas sa mu lemmikloomi tahad näha?
KIRJAKANDJA: Mis loomi?
LAURA: Tule, ma näitan sulle oma lemmikloomi!
KIRJAKANDJA: Nooh?
LAURA (juhatab KIRJAKANDJA akvaariumi juurde): Vaata! On ju armsad?
KIRJAKANDJA: Need või?
LAURA: Nooh.
KIRJAKANDJA: Need on ju ussid.
LAURA: Aga mitte tavalised ussid. Need on ninaussid!
KIRJAKANDJA: Mis ninaussid?
LAURA: Need ronivad öösel, kui lapsed magavad, nende ninast sisse. Ma võtan neid vahel kooli kaasa ja lasen seal lahti. Nad ronivad õpilaste koolikottidesse ja öösel tulevad sealt välja ja siis ronivad nad magamise ajal ninast sisse.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Ja mis siis juhtub?
LAURA: Siis nad munevad tüdrukute kõhus.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Olgu pealegi, jätame need ussid nüüd omapead.
LAURA: Ma võin sulle rotte ka näidata.
KIRJAKANDJA: Mida sa nende rottidega teed?
LAURA: Rotid levitavad kõiksugu haigusi. Ma üksi ei jõua ju kõiki nakatada. Üksi ei jõua igale poole.
KIRJAKANDJA: Mis sul on, Laura? On sul halb?
LAURA (oksendab): Ei ole midagi… Pea hakkas ringi käima.
KIRJAKANDJA: Kas on ehk…
LAURA: Ei ole midagi. Küll ma pärast ära koristan.
KIRJAKANDJA: Tead mis, Laura?
LAURA: Mida?
KIRJAKANDJA: Sa hakkad mulle üha enam meeldima. Ma ei tea, mispärast… Sa oled… sa oled…
LAURA: Mis ma olen?
KIRJAKANDJA: Sa oled väga vahva tüdruk.
LAURA: Ma püüan. Aga ma muretsen oma ema pärast.
KIRJAKANDJA: Mis sinu emaga on?
LAURA: Ta teeb palju tööd. Ja need öised valvekorrad väsitvad ta päris ära.
KIRJAKANDJA: Kas ma saan su emale kuidagi abiks olla?
LAURA: Ma ei tea. Võibolla saad noad ära teritada? Saele uue keti peale panna?
KIRJAKANDJA (mõtleb): Hea küll. Kus see saag on?
LAURA: Kuuri all.
ANNABELL (tuleb): Kes sul külas on?
LAURA: Kirjakandja.
ANNABELL: Kirjakandja?
LAURA: Jah.
ANNABELL: Jälle see kirjakandja!
LAURA: Ta on minu sõber.
KIRJAKANDJA: Teil on väga tore tütar.
ANNABELL: Arvad?
KIRJAKANDJA: Aga muidugi!
ANNABELL (mõtleb): Kirjakandja?
KIRJAKANDJA: Täpselt!
LAURA: Ta lubas saele uue keti peale panna.
KIRJAKANDJA: Nooh.
ANNABELL: Kas sul homsed koolitükid on tehtud?
LAURA: Ma kohe teen ära.
ANNABELL: Sul on ju vaja kirjand kirjutada!
LAURA: Juba lähen kirjutama.
ANNABELL: Ma tegelen selle saega ise. Aga sina aita Laural kirjand kirjutada.
KIRJAKANDJA: Mis teemal sa kirjutama pead?
LAURA: “Seiklus suvevaheajal”.
KIRJAKANDJA: Ja mis seiklusest sa kirjutada tahad?
LAURA: Sellest, kuidas me maal vanaema juures tädi Aino kaevu viskasime.
KIRJAKANDJA: Väga põnev teema.
LAURA: Ma ju räägin!
KIRJAKANDJA: Mis tädi Ainost sai?
LAURA: Eks me tõmbasime ta hiljem välja.
KIRJAKANDJA: Siis olite küll tublid.
LAURA: Ma ju räägin!
ANNABELL: Hea küll, mine kirjuta mustand valmis. Siis vaatame onuga selle üle. Kas sul muud asjad on õpitud?
LAURA: Jah. Aga pärast kooli pean ma võistlustele minema.
ANNABELL: Mis võistlustele?
LAURA: Kergejõustiku.
ANNABELL: Mis alal sa võistled?
LAURA: Kaugushüppes.
ANNABELL: Jälle!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Mitte kuhugi sa ei lähe!
KIRJAKNDJA: Las laps võistleb. Miks ta võistelda ei tohi?
ANNABELL: Sina ei tea, mis jama sellest sündida võib.
KIRJAKANDJA: Mis jama siis?
ANNABELL: Palju see maailmarekord on?
KIRJAKANDJA: Milles?
ANNABELL: Kaugushüppes.
KIRJAKANDJA: Seitse meetrit millegagi.
ANNABELL: No näed nüüd! Näed nüüd!
KIRJAKANDJA: Mida?
ANNABELL: Seitse meetrit! Laura hüppas eelmine kord sada seitsekümmend meetrit!
KIRJAKANDJA: Jah!?
ANNABELL: Muidugi! Ja ta mitte ainult ei hüpanud, vaid lendas!
KIRJAKANDJA: Kuhu?
ANNABELL: Lasteaeda! Eks ole, pärast staadionit tuleb korvpalliplats, siis mururiba, siis sõidutee, aia ääres hekk… Ja Laura hüppas üle selle lasteaeda! Pärast käisin ma direktori juures selgitust andmas, et lasteaias ei olnud üldsegi mitte Laura.
LAURA: Ma luban, et seekord ma nii kaugele ei hüppa.
ANNABELL: Hea küll. Ja kui kõht tühjaks läheb, ära söö teiste laste nähes toorest liha!
LAURA: Ma luban.
ANNABELL: Hea küll, mine nüüd kirjandit kirjutama.
LAURA: Olgu. (Lahkub.)
ANNABELL: Küll need lapsed on ikka mõtlematud! Aga kuidas sa talle silmuse ülesseadmist pööningul ära keelad? Lihtsalt ei tõuse käsi!
KIRJAKANDJA: Te olete väga hea ema.
ANNABELL: Oleks mul Laura jaoks ainult rohkem aega. Nüüd tahab tüdruk ujumistreegingule minna. Ütleb, et suudab tunni aja jooksul kõige rohkem sportlasi vee alla tõmmata. Aga ma ei jõua temaga igale poole!
KIRJAKANDJA: Ma võin vahel teie juures abiks käia.
ANNABELL: Kui sa seda paljuks ei pea.
KIRJAKANDJA: Ma võin tõesti vahel abiks olla. Öelge ainult, mida ma tegema pean.
ANNABELL: Hea küll, mine vannituppa ja tassi see laip auto pakiruumi.
KIRJAKANDJA: Hea küll. (Lahkub.)
ANNABELL: Ei ole selle tüdrukuga kerge. Ei ole kerge. Mäletan, kui ta veel päris väike oli… Kui vana ta olla võiski? Ehk kaheaastane? Naabritel olid kanad. Ja ükskord tuleb Laura koju, kleit verine, suu sulgi täis…
LAURA (tuleb): Kus kirjakandja on?
ANNABELL: Koristab.
LAURA: Ma panin kirjandi visandi paberile. Vaata!
ANNABELL (loeb): “Tüdruk kergitas justkui juhuslikult oma seeliku, paljastades poisile oma päevitunud sihvaka jala… Poiss võttis tüdrukul käest ja suunas ta kuuvalgel ööl sirelipõõsa varju… Ja siis lõi tüdruk oma teravad hambad poisi kaela…” Aga väga hea ju! Väga hea!
LAURA: Arvad?
ANNABELL: Ainult üks koma on puudu.
LAURA: Kust see koma puudu on?
ANNABELL: Pärast “seelikut” tuleb koma.
LAURA: Kus?
ANNABELL: Siin.
LAURA: Ma panen koma.
STEEFAN (tuleb): Kurat! Ma poleks arvanud, et üks inimene nii raske võib olla! Ma olen ju inimesi tassinud küll. Küllaltki raske on purjus inimene. Nüüd ma tunnetan, et purjus inimesest on veel raskem surnud inimene!
ANNABELL: Laura, mine onule appi!
STEEFAN: Ta ei võta ju üldse jalgu alla!
ANNABELL: Laura tuleb appi.
STEEFAN: Ja ühte kinga ei leidnud ma kusagilt! Otsisin igalt poolt – pole kinga!
    (Koputus uksele.)
LAURA: Ma teen lahti, äkki on Anatooli. (Lahkub.) Politsei!
STEEFAN: Kes?
LAURA (tuleb): Politsei!
STEEFAN: Mida me nüüd teeme?
ANNABELL: Minge üles, ma teen ukse lahti.
STEEFAN: Aga…
ANNABELL: Minge juba!
    (LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
    Sisse!
KONSTAABEL (tuleb): Tere õhtust.
ANNABELL: Tere.
KONSTAABEL: Kas tohib korraks sisse astuda?
ANNABELL: Tulge edasi.
KOSNSTAABEL: Nii-nii…
ANNABELL: Kas midagi on juhtunud?
KONSTAABEL: Nii-nii…
ANNABELL: Nooh?
KONSTAABEL: Miks te arvate, et midagi juhtunud võiks olla?
ANNABELL: Ma ei tea… Te ju ilma asjata siia ei tuleks?
KONSTAABEL: Nii-nii… Kas teie tütar on kodus?
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Nii-nii… Kas temaga rääkida saab?
ANNABELL: Ta magab.
KONSTAABEL: Nii-nii… Magab?
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Lihtsalt magab?
ANNABELL: Mis mõttes… lihtsalt?
KONSTAABEL: Nii-nii… On tulnud kaebus.
ANNABELL: Mis kaebus?
KONSTAABEL: Tunnistaja ütleb, et teie tütar… ründas… koera.
ANNABELL: Koera?
KONSTAABEL: Jah.
ANNABELL: Miks ta koera pidi ründama?
KONSTAABEL: Seda ma välja selgitada tahangi.
ANNABELL: Minu tütar ei ründa koera!
POLITSEI: Nii-nii… Aga see otsast rebitud jäse?
ANNABELL: Mis jäse?
KONSTAABEL: Jalg.
ANNABELL: Mida te räägite! Mida te räägite!
LAURA (tuleb): Mis lärm siin on! Ma pean homme hommikul vara tõusma, et kooli minna!
ANNABELL: Kõik saab kohe korda. Mine tagasi voodisse.
KONSTAABEL: Kas sina oled Laura?
LAURA: Jah. Mis siis?
KONSTAABEL: Mul on sulle paar küsimust.
LAURA: Mis küsimust?
ANNABELL: Jätke tüdruk rahule!
KONSTAABEL: Siiski, siiski.
LAURA: Nooh?
KONSTAABEL: Mis kell sa täna koju jõudsid?
LAURA: Kust mina tean! Valges jõudsin.
KONSTAABEL: Kas mitte ei hakanud juba hämarduma?
LAURA: Võibolla hakkas. Mis siis?
KONSTAABEL: Nii-nii. Kas sa õues oma kodu ligidal kellegagi kohtusid?
LAURA: No türa, ma ei pea arvet, kellega ma kohtun!
KONSTAABEL: Nii et kellegagi sa siiski kohtusid?
LAURA: No lõpeta ära! Lõpeta, mees, ära!
ANNABELL: Rahune, Laura! Rahune! Konstaabel teeb lihtsalt oma tööd.
LAURA: Türa, ma ütlen! Mul on homme koolipäev… ma…
ANNABELL: Rahune! Ole mõistlik, Laura!
LAURA: Vittu! Ma ütlen… see mees ei jõua siit kaugele!
ANNABELL: Laura! Ei ole vaja ägestuda.
KONSTAABEL: Vabandage…
LAURA: No on tüüp! No on tüüp! Kust kuradi august selline välja on ilmunud!
KONSTAABEL: Rohkem küsimusi mul praegu ei ole. Head ööd. (Lahkub.)
LAURA: Ma ütlen, raisk…
ANNABELL: Rahune! Ära mine talle järele! Ära mine järele! Võibolla on tal… sõbrad… lemmikloomad…
LAURA: Et see oleks viimane kord! Sa ei lase enam vastu ööd mingeid idioote majja!
ANNABELL: Rahune, Laura! Ma luban, et see oli viimane kord.
LAURA: Olgu… Olgu…
ANNABELL: Kus laip on?
LAURA: Vannitoas.
ANNABELL: Ikka veel vannitoas?
LAURA: Vähemalt enne ta oli seal.
ANNABELL: Nii, püüame temast vaikselt vabaneda.
LAURA: Steefan!
ANNABELL: Tasem!
STEEFAN (tuleb): Mis on?
ANNABELL: Kas see laip on ikka veel vannitoas?
STEEFAN: Nooh. Ma ei saanud ju midagi korraldada, kui politsei siin oli.
ANNABELL: Viige ta siit minema!
STEEFAN: Kuhu?
ANNABELL: Küll te võite mulle peavalu tekitada! Eks ole, laps peab hommikul kooli minema… Mingi laip vedeleb samal ajal… Laura!
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Tehke plats puhtaks! Näita Steefanile, kuhu laibad on asetatud.
LAURA: Läheme, Steefan!
ANNABELL: No see ei ole ju ometi normaalne! See ei ole ju normaalne!
STEEFAN: Kuhu me selle laiba viskame?
ANNABELL: Laura näitab sulle.
LAURA: Läheme, Steefan!
    (LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
ANNABELL: Ma ütlen… nende lastega ei ole kerge! Ei ole kerge! Samas… mäletan, kui ma ise noor olin, siis suvelaagris… No kui tuju tuli, hakkasime panema! Ja panimegi! Mäletan…
STEEFAN (tuleb): Laura saatis küsima, kust me nööri saaksime.
ANNABELL: Nööri? Mida te nööriga teete?
STEEFAN: Me vaatasime Lauraga, et see laip liigutab.
ANNABELL: Ja siis?
STEEFAN: Ja siis ütles Laura, et seome selle laiba nööriga kinni, et ta ei rabeleks.
ANNABELL (mõtleb): Mis ta ei olegi siis surnud või?
STEEFAN: Vist küll.
ANNABELL: Oi neid lapsi! Oi neid lapsi küll!
STEEFAN: On siis kusagil nööri?
ANNABELL: Tooge see laip siia!
STEEFAN: Tähendab… kas teda kinni siduda ei ole vaja?
ANNABELL: Tooge ta siia, kuulame, mida tal öelda on.
STEEFAN: Olgu. (Lahkub.)
ANNABELL: Miks tehakse elu nii keeruliseks! Miks tehakse see nii keeruliseks! Kolisime tütrega linnakärast eemale… Et toimetame rahulikult suurest sahmimisest eemal… Et Laura saaks looduse lähedust tajudes tubliks naiseks sirguda…
    (LAURA, STEEFAN ja HUUBERT tulevad.)
STEEFAN: Siin ta nüüd on! Ja edasi?
LAURA: Hoia teda püsti!
STEEFAN: Ma püüan!
HUUBERT: Mis kell on?
LAURA: Mis kuradi kell! Seisa püsti!
ANNABELL: Ei pane teda diivanile! Määrib mööbli verega kokku.
STEEFAN: Kuhu me ta siis paneme?
ANNABELL: Põrandale.
LAURA: Võta istet, Huubert.
ANNABELL: Oodake, ma panen ajalehti alla.
HUUBERT: Kas siin telefoni on?
LAURA: Mis kuradi telefoni! Seisa püsti!
HUUBERT: Ma pean oma naisele helistama.
LAURA: Midagi sa ei pea!
HUUBERT: Pean küll. Muidu tuleb igavene jama! Oi, milline jama siis tuleb!
STEEFAN: Ma arvan, et juba praegu on sul suur jama.
HUUBERT: Oi, milline jama siis tuleb!
ANNABELL (laotab põrandale ajalehti): Pange ta siia.
HUUBERT: Äitäh. Nii, viimane kord, kui ma öösel koju jõudsin… Ma ütlen… te ei tunne mu naist! Mis kell on?
ANNABELL: No näed nüüd isegi, Steefan, milliste isenditega pean ma päevast-päeva kokku puutuma.
HUUBERT: Te ei tunne mu naist!
ANNABELL: Ära kaaguta! Kas sa iseseisvalt liikuda saad?
HUUBERT: Ma ei liigu mitte kuhugi! Kui te mu naist tunneksite, saaksite aru, miks ma kuhugi ei liigu.
LAURA: Mida temaga teha, ema?
    (Koputus uksele.)
HUUBERT: Nii, nüüd on ta siis mu üles leidnud…
ANNABELL: Ole vagusi! Ma lähen vaatan, kes seal on.
HUUBERT: Nüüd läheb jamaks. Nüüd alles läheb jamaks!
LAURA: Tasa!
ANNABELL: Politsei!
STEEFAN: Mis?
ANNABELL: Politsei!
LAURA: Mida me teeme?
HUUBERT: Seda ma arvasin. Seda oligi oodata!
STEEFAN: Ole sina vait!
HUUBERT: Ta kohe tahab mulle sitta keerata! Nüüd tüleb politseiga!
ANNABELL: Tirige ta diivani taha!
LAURA: Aita, Steefan!
ANNABELL: Ruttu!
STEEFAN: Liiguta ennast, Huubert!
HUUBERT: Nooh.
    (LAURA, STEEFAN ja HUUBERT varjavad ennast diivani taga.)
ANNABELL (avab ukse): Jälle teie.
KONSTAABEL: Vabandage uuesti, et tülitan.
ANNABELL: Mis siis juhtunud on?
KONSTAABEL: Meile teatati, et…
ANNABELL: Mida teile teatati?
KONSTAABEL: Meile teatati, et teie aia taga on üks käsi.
ANNABELL: Käsi?
KONSTABEL: Jah.
ANNABELL: Mis käsi?
KONSTAABEL: Üks käsi.
ANNABELL (mõtleb): Nooh?
KONSTAABEL: Niisiis me tulime uurima ja… leidsimegi käe.
ANNABELL (mõtleb): Ja siis?
KONSTAABEL: Meid huvitab, miks see käsi just teie aia taga on.
ANNABELL: No minu oma see küll ei ole.
KONSTABEL: Ma tean. Oskate te välja pakkuda, miks on üks käsi teie aia taga?
ANNABELL: Ma ei tea.
KOSNSTAABEL: Niisiis teie ei tea…
ANNABELL: Ei.
KONSTAABEL: Aga kui natuke järele mõelda?
ANNABELL: Mida?
KONSTAABEL: Niisiis teil pole aimugi, kuidas käsi teie aia taha sattus?
ANNABELL: Ei ole.
KONSTAABEL: Aga võibolla teie tütar teab?
ANNABELL: Mis minu tütrel mingi käega pistmist peaks olema?
KONSTAABEL: Seda olekski huvitav teada saada.
ANNABELL: Laura on kogu aeg kodus olnud.
KONSTAABEL: Olete kindel?
ANNABELL: Ma oleksin ju näinud, kui ta uksest välja oleks läinud.
KONSTAABEL: Nii-nii. Aga kas te selle peale ei ole tulnud, et ta läks välja… kusagilt mujalt?
ANNABELL: Kust siis?
KONSTAABEL: Näiteks aknast?
ANNABELL: Miks ta oleks pidanud aknast välja minema?
KONSTAABEL: Seda me välja selgitada tahamegi.
ANNABELL: Eks selgitage siis!
KONSTAABEL: Nii-nii.
ANNABELL: Nooh?
KONSTAABEL: Hea küll, kui meil veel küsimusi on, võtame teiega ühenduse. Head ööd! (Lahkub.)
ANNABELL. Laura!
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Mida sa jälle teinud oled?
HUUBERT: Kas mu naine läks minema?
ANNABELL: Ole sina vait!
HUUBERT: Te ei tunne mu naist…
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Mida me oleme iga päev rääkinud! Mida me oleme rääkinud! Kodus on külmutuskapp toitu täis! Ja ikka sa lähed…
HUUBERT: Ma räägin oma naisele täpselt sama asja…
ANNABELL: Ole sina vait! Viige ta siit minema!
STEEFAN: Kuhu?
ANNABELL: Laura näitab. Tee midagi kasulikku ka, tüdruk!
LAURA: Võta ta jalgadest!
STEEFAN: Tule!
    (LAURA ja STEEFAN viivad HUUBERTI uksest välja.)
ANNABELL: Ja sellised need lapsed on! (Mõtleb.) Tegelikult on ta väga andekas tüdruk… Kirjutab ilusaid luuletusi… Tal on kätt maalimiseks… Aga kasvanud ilma isata. Ma ütlen, tüdrukul peab olema üks meesterahvas kõrval! Kes annab nõu, suunab… kuulab ära mure… Kui teised tüdrukud teda koolis kiusavad, viib nad keldrisse, seob kinni ja piinab neid…
    (LAURA ja STEEFAN tulevad.)
STEEFAN: Kus siin käsi pesta saab?
ANNABELL: Laura näitab. Mida te Huubertiga tegite?
STEEFAN: Laura ütles, et kaevame aia äärde augu ja matame maha.
ANNABELL: Laura, näita Steefanile, kus ta käed mullast puhtaks saab pesta.
LAURA: Tule, Steefan!
    (LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
ANNABELL: Väga abivalmis see Steefan. Sellist meest oleks Laura kõrvale vaja. Ja mul on ka ju üksi raske kogu seda majapidamist korras hoida. Nüüd tulebki õunakorjamise aeg. Aga mina ei turni enam nii osavalt puude otsas.
(LAURA tuleb.)
Kuhu Steefan jäi?
LAURA: Ma panin ta magama.
ANNABELL: Mis mõttes magama? Ega sa ometi…
LAURA: Ära karda. Ta oli väsinud ja ma asetasin ta natukeseks puhkama.
ANNABELL: Kuhu?
LAURA: Sinu voodisse.
ANNABELL: Minu voodisse?
LAURA: Nojah.
ANNABELL (mõtleb): Las ta siis puhkab.
LAURA: Kas sa armastad teda?
ANNABELL: Keda? Steefanit?
LAURA: Jah.
ANNABELL: Ma ei tea… ma ei ole selle üle sügavuti endamisi arutelusid pidanud…
LAURA: Steefan võiks meie juurde jäädagi.
ANNABELL: Siia jääda?
LAURA: Nojah. Siis oleks sinul ka kergem. Steefan on ju väga vahva.
ANNABELL: Nooh… selle üle võiks tõesti mõelda.
LAURA: Mõtle siis.
ANNABELL: Ma mõtlen. Sest ega see ei ole niisama, et… keegi lihtsalt… tuleb ja… jääbki siia.
LAURA: Mõtle selle üle.
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Kes seal jälle on! (Lahkub.) Sina!
LAURA: Kes seal on?
ANNABELL: Kuidas sa siia said?
LAURA: Kes on?
ANNABELL: Mida sa tahad? Mine koju! (Tuleb tagasi.)
LAURA: Kes seal oli?
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: No ei anta rahu! Türa, mis elu see on! Mis elu see on! (Lahkub.) Ma ei lase sind sisse! Mine koju! Mis asi? Mis sul kadunud on?
    (ANNABELL ja HUUBERT tulevad.)
HUUBERT: Vabandage, preili, aga mul on pintsak kadunud. Ma kahtlustan, et ma jätsin selle siia.
ANNABELL: Kus su pintsak olla võib?
HUUBERT: Ma kahtlustan, et kusagil… Las ma mõtlen.
ANNABELL: Mõtle rutem.
HUUBERT: Nii. Las ma nüüd uurin ümbrust.
ANNABELL: Nooh.
HUUBERT: Niisiis… Siin ruumis ma oma pintsakut ei näe.
ANNABELL: Kas sul oli see üldse seljas?
HUUBERT: Muidugi oli! Muidugi oli! Aga jälgime nüüd olukorda laiemalt. Nii, siin pintsakut ei ole. Kus ma veel võisin käia?
LAURA: Ma lähen vaatan ülevalt. (Lahkub.)
HUUBERT: Ma ei saa ilma pintsakuta koju ilmuda. Te ei tunne minu naist.
ANNABELL: Ma kujutan ette.
HUUBERT: Midagi ei kujuta te ette! Minu naist ei ole võimalik ette kujutada! Nii, millal see oli? Kevadel. Ei olnud kevadel. Talvel.
LAURA (tuleb): Siin on teie pintsak.
HUUBERT: Suur tänu. Nii, talvel. Ja järgmisel hommikul küsib naine, kus mu sall on. See pidi olema talvel. Nii. Aga mul polnud aimugi, kus mu sall on. Nii.
ANNABELL: Sa said oma pintsaku, mine nüüd koju.
HUUBERT: Las ma räägin lõpuni. Nii. Talv. Ja hommikul – pole!
ANNABELL: Mida?
HUUBERT: Salli pole! Hakkasin mõtlema, kus ma selle ära kaotada võisin.
ANNABELL: Hea küll…
HUUBERT: Ja teate, kust ma selle salli lõpuks üles leidsin?
LAURA: Kust siis?
HUUBERT: Kapi otsast! No ma ei viska ju rõivaid kapi otsa! Kapi otsas on tolm! Aga palju tänu teile. Kust siit õue saab?
ANNABELL: Siit.
HUUBERT: Palju tänu teile. (Lahkub.)
ANNABELL: Võimatu päev! Võimatu päev! No kuidas saab nii lühikese aja jooksul nii palju lolle kohata!
    (Koputus uksele.)
Jälle! No ma ei saa aru, mis päev see küll täna on! Türa, ma ütlen! Öösel ei anta ka rahu! Türa, ma ütlen! (Lahkub.) Mis nüüd siis on? Tulge sisse!
    (ANNABELL ja KONSTAABEL tulevad.)
KONSTAABEL: Vabandage veel kord tülitamast, aga nüüd on lugu küll väga tõsine.
LAURA: Mis siis juhtunud on?
KONSTAABEL: Me leidsime kirjakandja.
LAURA: Ja siis? Ta natukese aja eest lahkus siit.
KONSTAABEL: Seda ma arvasin. Seda ma arvasin.
ANNABELL: Mida sa arvasid?
KONSTAABEL: Nüüd on see kirjakandja surnud.
ANNABELL: Surnud?
KONSTAABEL: Jah. Ta leiti siit natuke maad eemalt. Kõri läbi näritud.
ANNABELL: Meil ei ole sellega mingit pistmist.
KONSTAABEL: Ma usun.
ANNABELL: Laura on terve päeva kodus olnud, pole kordagi väljas käinud.
KONSTAABEL: Keegi ei kahtlustagi Laurat.
ANNABELL: Mida te siis tahate?
KONSTAABEL: Ma palun teie abi.
ANNABELL: Mis abi?
KONSTAABEL: Nii, Laura on täna kodus olnud…
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Nii. Aga keegi ründab väljas elusolendeid! Nii. Nüüd ma vajangi teie abi. Kes võib see ründaja olla?
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Tead sa midagi?
LAURA: Ei.
ANNABELL: Ära valeta!
LAURA: Ma ei valeta!
ANNABELL (mõtleb): Ma vist tean, kes elusolendeid ründavad.
KONSTAABEL: Kes?
ANNABELL: Stefansonid.
KONSTAABEL: Sefansonid? Alek ja Anastassia?
LAURA: Kristina.
KONSTAABEL (mõtleb): Kas Kristina mitte surnud ei ole?
ANNABELL: Kristina ei sure! Vähemalt mitte tavalisel viisil.
KONSTAABEL: Kuidas teda peatada on võimalik?
LAURA: Ema!
ANNABELL (mõtleb): Me peame inimestele appi minema.
LAURA: Ma kardan sinu pärast, ema!
ANNABELL: Me võiksime ükskord miskit head ka teha.
KONSTAABEL: Mis toimuma hakkab?
LAURA: Ainult ema võib Kristina võita. Aga ma kardan!
ANNABELL: Ära karda, Laura. Ma tulen tagasi.
LAURA: Ära mine, ema! Palun, ära mine! Ma armastan sind!
ANNABELL: Ma tean.






















               TEINE VAATUS


    Elutuba kahekorruselise maja esimesel korrusel linna servas, õhtu.


    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Tulen! (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Teile on pakk. Kirjutaga alla.
ANNABELL: Jäta naljad! Astu edasi!
    (KIRJAKANDJA ja ANNABELL tulevad.)
KIRJAKANDJA: Tegelikult, mul on üks väike pakk siiski. Aga ma annan selle hiljem üle.
ANNABELL: Jään põnevusega ootama.
KIRJAKANDJA: Teisi ei olegi veel tulnud?
ANNABELL: Küll nad saabuvad.
KIRJAKANDJA: Kus siis Laura on?
ANNABELL: Küpsetab kooki.
    (Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA: Las ma avan ise.
ANNABELL: Nooh.
    (KIRJAKANDJA lahkub.)
HUUBERT: Oi, postimees! Kas tahad mulle pakki üle anda?
KIRJAKANDJA: Tule sisse! Pärastpoole saad paki ka.
    (HUUBERT ja KIRJAKANDJA tulevad.)
HUUBERT: Tere, Annabell!
ANNABELL: Astu edasi.
HUUBERT: Sain teie kirja kätte ja olin kohe valmis koosviibimisest osa võtma. Kus siis Laura on?
ANNABELL: Küpsetab kooki.
    (Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA: Ma teen lahti. (Lahkub.)
STEEFAN: Postimees!
KIRJAKANDJA: Astu edasi.
STEEFAN: Kas pakki ka saab?
KIRJAKANDJA: Saab. Ikka saab.
    (STEEFAN ja KIRJAKANDJA tulevad.)
STEEFAN: Tere, Annabell! Tere, Huubert!
ANNABELL: Tere!
HUUBERT: Tere!
STEEFAN: Kus siis…
KIRJAKANDJA: Küpsetab kooki.
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Postimees!
KIRJAKANDJA: Jah.
ANNABELLA: Tee uks lahti!
KIRJAKANDJA: Muidugi. (Lahkub.) Astuge edasi, konstaabel! Astuge edasi!
    (KONSTAABEL ja KIRJAKANDJA tulevad.)
KONSTAABEL: Tere!
ANNBELL: Astuge edasi, astuge edasi!
STEEFAN: Tere.
HUUBERT. Kas ümbruses on rahulik? Kallaletunge pole toimunud?
KONSTAABEL: Seni on rahulik olnud.
HUUBERT: Siis on hästi.
KIRJAKANDJA: Ja Laura küpsetab kooki.
KONSTAABEL: Kooki?
KIRJAKANDJA: Aga muidugi. Aga muidugi.
KONSTAABEL: Küll see Laura on ikka vallatu tüdruk!
KIRJAKANDJA: Aga muidugi.
ANNABELL: Nii, nüüd vist ongi kõik kohal ja me võime laua äärde istuda.
    (KÕIK istuvad laua äärde.)
Valage endale kohvi. Kohe peaks Laura koogiga tulema.
    (Toimetatakse laua kohal.)
KONSTAABEL: Teil pidi mulle üks pakk olema?
KIRJAKANDJA: On. Aga selle saate hiljem kätte.
KONSTAABEL: Ega selles… mingit…
KIRJAKANDJA: Jäägu see üllatuseks. Jäägu üllatuseks.
KONSTAABEL: Te suutsite meile ikka tõelise lavastuse esitada.
ANNABELL: See oli Laura projekt.
STEEFAN: Laura on üldse üks andekas tüdruk.
KONSTAABEL: Suure kujutlusvõimega teotahtelised noored inimesed on ainult heakskiitu väärt. Ainult et… nooh… kuidas ma nüüd täpselt valjenduksingi…
HUUBERT: Püüate õigeid sõnu leida?
KONSTAABEL: Just. Niisiis… kujutlusvõimest ajendatud loomepalang peaks siiski jääme sotsiomeetria piiresse, mille ületamisega ei kaasne juhuslikult mänguväljale jäävate tahtmatult osalusse kaasatud sotsioomide erutamine psühhofüüsilise raputuseni, millega hiljem võib kaasneda alateadvusest esile kerkiv soporoosne mälestus, mis muude väliste retseptorite avaldumisel võib võimendudes suunata järgnevaid otsuseid mitte parimal loogilisel käitumisel referentomeetria maatriksijoonel.
    (KÕIK mõtlevad.)
HUUBERT: Tähendab… kas te olete ikka politseinik?
KONSTAABEL: Jah. Miks te küsite?
HUUBERT: Tähendab… ma pole kohanud veel ühtegi politseinikku, kes oskaks moodustada liitlauset.
    (KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: See oli segaliitlause.
ANNABELL: Valage endale kohvi juurde. Laura peaks varsti tulema.
STEEFAN: Oi, Laura on vahva tüdruk!
KIRJAKANDJA: Mina polegi teist nii andekat noort elusolendit näinud!
STEEFAN: Aga need tuleb üles leida! Avastada!
KIRJAKANDJA: See, mida Laura meile eelmisel külastusel pakkus, oli tõesti võimas!
KONSTAABEL: Isegi mina ei saanud algul aru, mis toimub.
KIRJAKANDJA: Millal te adusite, et tegemist on näitemänguga?
KONSTAABEL: Siis, kui ma aia tagant käe leidsin.
STEEFAN: See oli Laura idee.
KONSTAABEL: Ma olen ju näinud laipadelt ära rebitud jäsemeid. Mind juba niisama ära ei peta!
KIRJAKANDJA: Nojah.
ANNABELL: Huubert, mul on sulle üks ülesanne.
HUUBERT: Mis ülesanne?
ANNABELL: Tule!
    (ANNABELL ja HUUBERT lahkuvad.)
KONSTAABEL: Huvitav, mis ülesanne Annabellil Huubertile on?
STEEFAN: Küll te hiljem seda lahendama jõuate hakata.
KONSTAABEL: Te teate midagi või?
STEEFAN: Ei tea ma midagi.
ANNABELL (tuleb): Nooh, Laurat pole veel tulnud?
KIRJAKANDJA: Ei.
KONSTAABEL: Kuhu Huubert jäi?
ANNABELL: Ta tuleb varsti tagasi. Saatsin ta kirvest tooma.
STEEFAN: Nooh.
KIRJAKANDJA: Mis kirvest?
KONSTAABEL: Mina olen juba vanem mees, mina enam kirvestega mässata ei jaksa. Aga eks noortel ole seda indu veel küll.
KIRJAKANDA: Mis indu?
KONSTAABEL: Millal see oligi… Ehk varakevadel. Nii. Tuli väljakutse. Läksin siis vaatama, et mis toimub. Nii. Sõitsin kohale.
HUUBERT (tuleb): Olengi tagasi.
KIRJAKANDJA: Nii ruttu?
KONSTAABEL: Nooh.
ANNABELL: Näita, mis sa tõid?
HUUBERT (näitab kirveid): Ega ma ei ole nüüd mingi asjatundja. Siin on kaks kirvest. See on kergem, lühema varrega. Aga see on raske, suure peaga. Eks sa ise otsusta, kumb sobilikum on.
ANNABELL: Steefan oskab ütelda. Kas politsei tuleb ka appi?
KONSTAABEL: Kuhu appi?
ANNABELL: Puid lõhkuma.
KONSTAABEL: Mis puid?
STEEFAN: Küttepuid. Kuuri juures on ju terve koorem puid. Homme hommikul läheb lõhkumiseks lahti.
KONSTAABEL: Ah nii! Aga miks mitte! Miks ka mitte! Mina olen kohal!
LAURA (tuleb): Tere õhtust!
HUUBERT: Oi, Laura!
LAURA: Tere!
KONSTAABEL: Tere! Loodan, et sa täna rumalusi ei tee.
STEEFAN: Las tüdruk arendab oma võimeid.
KIRJAKANDJA: Kuidas Laural võistlusel läks?
ANNABELL: Laura, kui kaugele sa seekord hüppasid?
LAURA: 140 meetri kanti.
ANNABELL: Aga tegelikult?
LAURA: 6.10.
STEEFAN: See on ju hea tulemus!
LAURA: Ma oleksin palju parema tulemuse saavutanud, kui ma kaks meetrit enne pakku ära poleks tõuganud.
KONSTAABEL: Oi seda vallatut tüdrukut küll!
ANNABELL: Laura, mine too nüüd kook lauale!
LAURA: Jah, ema. (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Enda tehtud kook või?
ANNABELL: Laura tegi.
KONSTAABEL: Ootan suure huviga.
STEEFAN: Kuidas maakonnas kuritegevuse tõkestamisega on?
KONSTAABEL: Nooh… kui nüüd see pangarööv, rongiõnnetus, tulistamine koolis, lennuki teliku purumine maandumisel, aga ka tulekahju ööklubis välja arvata, siis on… rahulik. Ütleksin isegi, et igav.
KIRJAKANDJA: Laura võiks ju midagi korraldada.
LAURA (tuleb): Siin on minu tehtud kook.
STEEFAN: Oo!
KIRJAKANDJA: Tõesti uhke!
KONSTAABEL: Teades Laurat, ma siiski loodan, et…
    (KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: Jätke!
LAURA: Kas te soovite maasikaga või ploomiga tükki?
KONSTAABEL: Täiesti ükskõik. Täiesti ükskõik.
LAURA (toimetab laua ääres): Teile?
KIRJAKANDJA: Mina võtaksin maasikaga.
LAURA: Steefan?
STEEFAN: Mulle… Mis asi see sinine siin püsti on?
LAURA: Sõrm.
STEEFAN (mõtleb): Ma võtaksin parem ploomiga.
LAURA: See on sulle, ema.
KONSTAABEL: Oi, tõesti maitsev!
KIRJAKANDJA: Lausa sulab suus!
ANNABELL: Oi, ma täitsa unustasin!
KIRJAKANDJA: Mille te unustasite?
ANNABELL: Veini.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah?
ANNABELL: Ehk tooksid keldrist koogi kõrvale veini?
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Kirjakandja tuleb sinuga kaasa.
KIRJAKANDJA: Mina? Keldrisse?
STEEFAN: Minge aidake Laurat.
KIRJAKANDJA: Keldrisse?
KONSTAABEL: Minge Laurale appi.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Aga miks ka mite! Miks ka mitte!
LAURA: Tule!
    (LAURA ja KIRJAKANDJA lahkuvad.)
KONSTAABEL: Oi seda vallatud tüdrukut küll!
ANNABELL: Ma toon veiniklaasid.
HUUBERT: See kook on tõesti matsev.
STEEFAN: No mida ma räägin! Mida ma räägin!
KONSTAABEL: Kook on tõesti hea. Aga mul on teile, Annabell, küsimus.
ANNABELL: Mis küsimus?
KONSTAABEL: Niisiis…
LAURA (tuleb): Ma ei oska öelda, kas see on hea vein.
HUUBERT: Ongi vein või?
LAURA: Nooh.
STEEFAN: Näita?
LAURA: Nooh.
STEEFAN: Mis meil siin siis on?
LAURA: Kirjakandja ütles, et see on hea vein.
STEEFAN: Nii. Vaatame.
KONSTAABEL: Kuhu kirjakandja jäi?
    (KÕIK mõtlevad.)
LAURA: Mis kirjakandja?
    (KÕIK mõtlevad.)
ANNABELL: Laura!
    (KÕIK mõtlevad.)
LAURA: Kirjakandja… nooh…
ANNABELL: Laura!
LAURA: Eks ole, me läksime keldrisse veini tooma… Nooh… vaatasime, et… eks ole…
ANNABELL: Laura!
KONSTAABEL: Ma lähen vaatan, kuhu kirjakandja jäi.
KIRJAKANDJA (tuleb): Ega mina ei ole mingi asjatundja. Tõesti, veinidest ei tea ma suurt midagi…
ANNABELL: Läheme nüüd laua äärde tagasi.
    (STEEFAN valab veini.)
KONSTAABEL: Aitab küll. Tänan.
KIRJAKANDJA: Mul on teile üks jutt.
HUUBERT: Tõesti hea vein.
KONSTAABEL: Mis jutt teil mulle on?
KIRJAKANDJA: Tähendab…
STEEFAN: Sõprade terviseks!
KIRJAKANDJA: Tähendab…
KONSTAABEL: Nooh?
KIRJAKANDJA: Ma läksin Lauraga keldrisse.
KONSTAABEL: Muidugi.
KIRJAKANDJA: Veini tooma.
KONSTAABEL: Nooh?
KIRJAKANDJA: Ja keldris… juhuslikult märkasin, et…
KONSTAABEL: Mida te märkasite?
HUUBERT: Minu naine teeb ka väga häid veine. Aga kuidas ma nüüd mainima peaksingi…
KIRJAKANDJA: Keldris ma märkasin…
HUUBERT: Me ei saa viimasel ajal mitte kõige paremini läbi…
STEEFAN: Nooh!
HUUBERT: Aga see ei tähenda, et me lahku peaksime minema. Meil on kaks last, kass, kilpkonn…
LAURA: Mis teil on?
HUUBERT: Kilpkonn. Akvaariumis.
STEEFAN (uurib suust võetud tükikest): Mis kõva asi see on?
KIRJAKANDJA: Mis asi?
STEEFAN: See.
KIRJAKANDJA: Kas te arvate sama, mida mina?
STEEFAN: Ma ei tea, mida te arvate.
KONSTAABEL (mõtleb): Pange see siia salvrätiku peale.
STEEFAN: Kas te kahtlustate, et Laura…
KONSTAABEL: Ma ei kahtlusta veel midagi.
KIRJAKANDJA: Tõesti väga hea kook. Aga nüüd on aeg lahkuda.
ANNABELL: Kuhu nüüd järsku nii kiire? Praegu pole väljas veel pimegi.
    (LAURA läheb üles.)
KIRJAKANDJA: Aitäh kostitamast.
ANNABELL: Laura, tule ütle postimehele hüvasti!
KONSTAABEL: Ma hakkan ka minema.
ANNABELL: Laura!
KONSTAABEL: Väga meeldiv õhtu oli.
ANNABELL: Laura!
STEEFAN: Ma lähen ja kutsun ta alla. (Lahkub.)
ANNABELL: Kas panen sulle kooki kaasa?
KIRJAKANDJA: Ei ole vaja endale tüli teha.
ANNABELL: Ma siiski panen sulle kaasa…
STEEFAN (tuleb): Kus Laura on?
ANNABELL: Kas ta üleval ei olnud?
STEEFAN: Ei.
KONSTAABEL (mõtleb): Aga Laura läks ju enne üles?
    (KÕIK mõtlevad.)
KIRJKANDJA: Kas mujalt kui siit õue ei pääse?
ANANBELL: Ei.
KONSTAABEL: Aga aknast?
STEEFAN: Miks ta pidi aknast õue minema?
KONSTAABEL: Selles olekski vaja selgusele jõuda.
KIRJAKANDJA: Ega te ometi mõtle, et…
LAURA: Ema! Ema!
STEEFAN: See on Laura hääl.
KIRJAKANDJA: See kostab õuest!
KONSTAABEL: Olge siin!
STEEFAN: Ma tulen kaasa.
KONSTAABEL: Olge teie siin! (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Mis toimub?
STEEFAN: Annabell!
ANNABELL: Ma ei tea.
STEEFAN: Sina peaksid ju teadma?
ANNABELL: Aga ei tea!
    (KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: Kus need kirved said?
STEEFAN: Üks kirves on puudu.
KONSTAABEL (tuleb): Kas ta jooksis siia?
KIRJAKANDJA: Kes?
KONSTAABEL: Tüdruk?
STEEFAN: Keegi pole siia jooksnud?
KONSTAABEL: Tüdruk oli katusel!
KIRJAKANDJA: Katusel?
KONSTAABEL: Jah.
STEEFAN: Ja siis?
KONSTAABEL: Siis ta hüppas alla.
STEEFAN: Annabell!
KONSTAABEL: Kas teie tütar varem ka midagi sellist teinud on?
ANNABELL: Ei ole!
KIRJAKANDJA: Mida me nüüd siis teeme?
STEEFAN: Ma lähen õue.
LAURA (tuleb): Nooh, lõite pasaks, jah!
ANNABELL: Laura!
LAURA: Sitt püksis, mis!
KIRJAKANDJA: See ei ole Laura.
ANNABELL: No mis tempu sa küll teed!
KIRJAKANDJA: See ei ole õige Laura!
ANANBELL: Ehmatad külalised päris ära…
KIRJAKANDJA: Kuulake ta häält.
KONSTAABEL: Nooh.
KIRJAKANDJA: Laural ei ole nii madal hääl.
LAURA: Ma mõtlesin, et teen natuke nalja.
ANNABELL: Sellist nalja ei tehta!
LAURA: Anna andeks, ema!
ANNABELL: Laps tegi lihtsalt nalja. Ütle nüüd külalistele head aega.
LAURA: Andke andeks, kui ma kedagi ehmatasin.
KIRJAKANDJA: Ei ole midagi. Ei ole midagi…
STEEFAN: Hakkame nüüd minema.
KONSTAABEL: Hoidke oma tütar mõni aeg kodus.
LAURA: Mul on kõht tühjaks läinud.
ANNABELL: Sa alles sõid ju.
LAURA: Koogist üksi ei saa ju kõhtu täis.
ANNABELL: Saadame nüüd külalised ära.
KIRJAKANDJA: Muidugi, muidugi…
KONSTAABEL: Nägemist.
LAURA: Nägemist.
STEEFAN: Head aega.
HUUBERT: Nägemist.
    (STEEFAN, KIRJAKANDJA ja HUUBERT lahkuvad.)
ANNABELL: Mine too need kirved nüüd siia.
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Mine siis!
LAURA (mõtleb): Ma arvan, et kirjakandja kahtlustab midagi.
KONSTAABEL: Keldris?
LAURA: Jah.
KONSTAABEL: Miks sa arvad, et ta midagi kahtlustab?
LAURA: Ta vaatas purke ja küsis, et mis asjad need seal vedeliku sees on.
KONSTAABEL: Ja mida sa talle ütlesid?
LAURA: Ma ütlesin, et ploomid.
KONSTAABEL: Ja siis?
LAURA: Ma arvan, et ta ei jäänud uskuma.
KONSTAABEL (mõtleb): Ma ei saa sinu tegevust lõpmatuseni varjata.
LAURA: Ma palun: viimane kord.
KONSTAABEL: Hea küll. Aga nüüd on tõesti viimane kord.
LAURA: Sa oled väga hea politsei!
    (Koputus uksele.)
ANNABELL: Ma teen lahti. (Lahkub.)
LAURA: Väga hea konstaabel.
KONSTAABEL: Olgu. Olgu. Aga ma aitan sind ainult ühel tingimusel.
LAURA: Mis tingimusel?
KONSTAABEL: Et sa ei ründa enam ümbruskonnas inimesi!
LAURA: Ma luban.
KONSTAABEL: Ja sa teed oma koolitükid ära.
LAURA: Teen ära.
    (HUUBERT ja ANNABELL tulevad.)
HUBERT: Nii, läinud.
KONSTAABEL: Mis teil läinud on?
HUBERT: Steefan ja postimees on läinud.
KONSTAABEL: Kuhu läinud?
HUUBERT: Kust mina tean. Koju.
KONSTAABEL (mõtleb): Mul on ka aeg lahkuda.
HUUBERT: Aga kuhu teil minna on? Istume. Vestleme.
KONSTAABEL: Teie vestelge, aga mina pean homme hommikul ametis olema.
ANNABELL: Te olete väga hea konstaabel.
KONSTAABEL: Tänan.
HUUBERT: Politsei, kes oskab moodustada segaliitlauset.
KONSTAABEL: Hea küll, head õhtut. (Lahkub.)
ANNABELL: Mine nüüd magama. On hilja.
LAURA: Jah, ema. (Lahkub.)
ANNABELL: Oi neid lapsi küll! Oi neid lapsi küll! Ma koristan laua puhtaks. (Lahkub.)
LAURA (tuleb): Ma tahan sulle midagi rääkida.
HUUBERT: Arvad?
LAURA: Istu siia, võta õlut.
HUUBERT: Nooh?
LAURA: Nii, kuula nüüd.
HUUBERT: Nooh?
LAURA: Huubert!
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kas sa kuuled mind?
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kellega sa iganes täna kohtusid, need ei ole inimesed.
HUUBERT: Nooh.
LAURA: Huubert!
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kas sa saad minust aru?
HUUBERT: Nooh.
LAURA: Kirjakandja, piimamees, politsei… need ei ole inimesed!
HUUBERT: Kes nad siis on?
LAURA: Putukad.
HUUBERT: Mis putukad?
LAURA: No kuidas sa aru ei saa!
HUUBERT: Millest?
LAURA: Need, kellega sa kohtusid, ei ole inimesed!
HUUBERT (mõtleb): Olgu, ma lähen koju.
LAURA: Mitte kuhugi sa ei lähe!
HUUBERT: Jäta mind rahule!
LAURA: Midagi ei jäta! Kirjakandja, piimamees, ka konstaabel ei ole inimesed!
HUUBERT: Kes nad siis on?
LAURA: Nad on putukad!
HUUBERT: Putukad?
LAURA: Jah.
HUUBERT: Aga Steefan?
LAURA: Ma ei tea, mis putukas tema on. Aga kurja ta meile ei tee.
HUUBERT: Ja su ema?
LAURA: Enne ma läksin üles, teisele korrusele oma tuppa… Minnes mööda ema toast, kuulsin sisinat… Ma lükkasin ukse praokile… Ema oli voodis ja tema kohal oli suur põrnikas.
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, Laura, ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Miks sa ei usu mind! Huubert!
HUUBERT: Ma arvan, et sul on suur kujutlusvõime. Sa mõtled välja asju…
LAURA: Midagi ei mõtle ma välja!
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, läheme koos üles ja vaatame, mis põrnikas seal on.
LAURA: Ei! Me ei saa niisama tema vastu. Me peame põrnikaga võitlemiseks valmis olema!
HUUBERT: Ma tahan valmis olla.
LAURA: Sa siis tuled mulle appi?
HUUBERT (mõtleb): Aga sa ise? Kas sina oled inimene?
LAURA: Ma ei tea. Ma vähemalt püüan.
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, mida ma tegema peaksin?
LAURA: Ma ei tea. Aga kui meil on soov, kui meil on suur soov, siis me jääme inimesteks!
HUUBERT: Mida me tegema peaksime?
LAURA: Siit ära põgenema!
ANNABELL (tuleb): Minu eest ei ole võimlik põgeneda. Mitte kuhugi ei ole minu eest võimalik ära jooksta. (Mõtleb kaua.) Minge siis. Tehke asju oma äranägemise järgi. Aga kuidas ma ka ei sooviks, minu eest te ära põgeneda ei saa.
LAURA: Ema!
ANNABELL: Jah.
LAURA: Ma armastan sind, ema!
ANNABELL: Ma tean.