Ma selles suures ilmas tantsuga minna soovin, see on mu võimalustest ainuke, hea. On üksnes see mu tunne, millega samme proovin – ja nõnda sellest tantsust üksi ma tean.
Ma tantsin, tantsin, tantsin, ja õnnest naeran, nutan, kui sellelt reisilt võtan nii suure rõõmu ma. Siis tantsin, aina tantsin, mis targemat võiks teha, kui minna, jälle näha, mis leian sellelt suurelt teelt.
Ma tantsus leian kaitset, kurjale vastu seisan, kui jõud on otsas, tantsin loojangu eel. Ma suurel reisil värvid, muusika kõikjal leian, jääb sellest tantsust maha sätendus teel.
Ma tantsin, tantsin, tantsin...
Maailm mu ees nõnda kiirelt möödub, ma tean, et siin saan olla vaid hetke, mis kingitud. Ja et mul aega on vähe, ruttama pean, siis võtan maailma ainult kui üllatust. Tants annab kiiruse näha kingitust seal, kust teised mööduvad, näha ei soovigi. Ja kui kord siin ilmas kahjuks lõpeb mu aeg, siis astun tundmata öösse tagasi.
Ma metsas hõljun tasa, tuhandeid hääli tunnen, kui tantsin, kuulen, kuidas kasvavad puud. Ma nähtamatu reisi saladust hästi tunnen ja suudan lennata kui sügisetuul.
Ma tantsin, tantsin, tantsin...
Kui ainult õpiksid tantsima kaasa, siis ühel päeval ehk reisi me teeksime koos...
Kõnnin mööda teed, mis lõputa, kuhugi ei vii. On südamesoov tee valida – õnnelik ma nii.
Tahan rännata vaid – mis olemas, kaunis siiski see. Mis ka ootab ees, mis tulemas, näha tahan veel.
Kui küsib siis keegi: mis maailmas teinud? Siis ütlen, et seegi on väärt, mida näinud. Kus lõpuks ma peatun, ei olegi tähtis. On vaja, et veatu ma teel igal hetkel.
Sõbraks võtan kaasa, milleta läbi ma ei saa – pole kaotust siis, ja nõnda ma lähen naerdes taas. Kui vaid suudan ma leida usaldust, astun kartmata, siis ehk teada saan ka saladust, mis veel kuulmata.
On varahommik ja päike on tõusmas, ta kiirtes helgib ja sätendab taevas, karge õhk on lõhnades, suurim hetk mind ootab ees: maailma vaatama nüüd lähen.
Ma tõstan pilgu ja täidan end väega, siis kostab hüüe, mis lõhestab taeva ning ma tõukan lahti end, linnutiivul möödub lend, taeva all maailma ma emban.
On palju käijaid teel, kel pilk on kaugel, kes võivad õhtu eel ka öelda: palju tõi päevatee.
On kahjuks rohkem neid, kel pilk on maas vaid, ja kui siis õhtu käes, vaid öelda: väsitav oli päev.
Sa hetkeks seisata teel, sa, mööduja, siis võiks ju vaadata ka, mis sünnib lausa su ees, sa, mööduja, kui aina kiirustad sa, jääb palju nägemata, peatu hetkeks, ehk näed, on nõnda rikas su päev.
Kel silmad lahti teel, neil rohkem leida, kel silmad kinni veel, need tõusku, ärgaku ülesse.
Jah, kõigi jaoks on päev ju võrdselt kestev, kuid kellel rõõm, kel vaev on minna, lõpuni käia tee.
Kui läinud päev, käes on öö ja sa puhkad päevast, ehk leiad end unenäos. Võibolla näed siis ka und, kus kõik uskumatu, ja imestad: küll on kummaline maailm unes.
See aga võib olla ka nii, kui sa ärkad taas hommikul, astud uksest ja näed kui kummalist und: siin, su ees on võluriik, kus näib justkui unenäos.
Üks mees külvas kord maha seemne akende all ning hoolt kandis siis, et ka seemnest idaneks taim. Ja nii sirgus lill, tugevaks sai, kui kord puhkes õis, suvevärvides särama lõi.
Südamega tehtud asjad rõõmu toovad, kaitsjaks nad. Kui ka ununeda võivad, teoks on saanud, kord nad veel meenuvad.
Kuid siis möödus aeg, sügistuultes purunes õis, mis veel hiljuti palju rõõmu mehele tõi. Nii kord seotud sai lillega mees ning see piisaks jäi teiste seas mere põhjatus vees.
Kui on kätte jõudnud õhtu, mängitud on mäng, kui on kaasa võetud nähtu, lapsi ootab säng.
Siis ma hakkan laulma laulu, valvan laste und, ehk on kaunim laulu kaudu uinumise tund.
Maga, maga, uni tärkab, akna taga Keegi märkab, võtab kaasa, viib su ära – kus on homme, kus on täna. Maga, maga, uni tärkab, akna taga Keegi märkab, viib su maale, kus on ilus, sinna teele, mis on sinus.
Unelaul, mis laulan teile, ise tekib suul, korra sünnib, sureb jälle – nagu lehed puul.
Seni, kui on õues pime, salapärane, kanduks teile laul kui ime, kus ka olete.
Andke mured minu kanda, andke mulle nutt, mina soovin teile anda tee, kus muinasjutt.
Laulaks kõigil lastel laulu – selleks puudub sund, sooviks neile laulu kaudu õnnerikast und.
Kui on taevas jälle päike, valgus üle maa – et võiks olla iga väike õnnelikum raas.
