Ärkasin hommikul. Puhanud. Päike paistis aknast sisse. Ise. Tegin ennast korda. Sõin. Ütleksin – täitis. Kõhtu ja rinda ja igale poole. Ma ei tea, mis minuga juhtunud oli. Kuidagi hea tunne oli. Puhanud ja värske. Nii hea tunne oli.
Asusin peatusesse. Noh, et tööle sõita. Ma ei tea, millest see tuli... Päike soojendas ja paistis ja värske õhk... Puud lehti täis ja oksad... Nii hea oli olla, et ma tundsin, et ei saa... Ma pidin oma rõõmu kellegagi jagama. Ja ma hüüdsin. Lausa hüüdsin: “Inimesed! Mul on nii hea olla.” Mees hallis ülikonnas piilus mind ajalehe tagant, muud midagi. Ent ma kordasin oma meeleolu: “Kas te kuulete! Mul on nii hea olla! Milline hommik! Ööbik laksutab alajaama katusel... Ah et keegi klopib hoopis vaipa... Aga milline muusika see on! Ja see ei ole lihtsalt muusika, see on... heli!” Ja ma tundsin, kuidas mu sandaalid justkui iseenesest mööda sillutist libisesid. “Vanainimene! Lubage, ma aitan teil üle tee minna. Ah sealt te alles tulitegi... Aga neiu, tahate, ma ostan teile Stimoroli? No kuidas ma saan tülitamata jätta! Vaadake, milline päev täna on! Võibolla on isegi kätte jõudnud...”
Ja tuligi... trollibuss. Läksin lausa peale. Keegi seisis minu varvastel, aga mind see ei heidutanud. Vastupidi: ma tundsin, et keegi võis minule toetuda, ma olin vajalik. “Küll on tore trollibussiga sõita! Näeb maailma... Tahate, ma hakkan pileteid komposteerima? See oli teie, palun. Ma võin teile neid veel läbi lüüa. Aga tahate, ma pakun teile istet? No küll ikka saab. Tõuske palun püsti. Nii. Ja nüüd teie istuge. Vääriline vahetus.”
Astusin trollibussist välja. Hingasin. Avalikult. Nii hea oli olla! Ümisesin viisikest ja krudistasin taskupõhja jäänud küpsisepuruga näppude vahel hõõrudes rütmi. Äkki jõudsin tööle. “Küll on teil ikka täna ilus ametivorm!” ütlesin valvuritädile ja patsutasin talle kolm korda vastu sissekannete raamatut. Nii suur tahtmine oli midagi ära teha! Läksin juhataja juurde ja avaldasin: “Olengi. Mind on vallanud, see paisub ja ma tahan kohustusi võtta. Võin isegi noortele jagada. Milline päev! Tahate, vahetame omavahel töösärgid? Mis te nüüd! Ma alles tahan pingutama hakata. Võin isegi kahe, lausa mitme eest! Kus on mu lõik? Mis puhkusest te räägite! Vaadake, milline värskus, mis hoovab! Ei, ma ei ole midagi ära teeninud! Ma alles tahan näidata, mis kõik peitub! Kuis ramm!” hüüdsin ja liikusin ennastsalgavalt töökoha suunas.
Küll oli see kena päev... Ka praegu on ilus. Mets ja jõgi ja linnud laulavad... Panen konksu otsa uue ussikese ja viskan vette. Varsti on kaks nädalat puhkust läbi. Siis jälle tööle. Puhanuna ja uue jõuga.
Madis Tross
Wednesday, May 12, 2010
LAULUSÕNU ANSAMBLILE “MAHAVOK” jm.
LAULAN LASTEL’ UNELAULU
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Kui on kätte jõudnud õhtu,
mängitud on mäng,
kui on kaasa võetud nähtu,
lapsi ootab säng.
Siis ma hakkan laulma laulu,
valvan laste und,
ehk on kaunim laulu kaudu
uinumise tund.
Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
võtab kaasa,
viib su ära –
kus on homme,
kus on täna.
Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
viib su maale,
kus on ilus,
sinna teele,
mis on sinus.
Unelaul, mis laulan teile,
ise tekib suul,
korra sünnib, sureb jälle –
nagu lehed puul.
Seni, kui on õues pime,
salapärane,
kanduks teile laul kui ime,
kus ka olete.
Andke mured minu kanda,
andke mulle nutt,
mina soovin teile anda
tee, kus muinasjutt.
Laulaks kõigil lastel laulu –
selleks puudub sund,
sooviks neile laulu kaudu
õnnerikast und.
Kui on taevas jälle päike,
valgus üle maa –
et võiks olla iga väike
õnnelikum raas.
TÄHETEEL
Sõnad Madis Tross
Muusika Mikk Targo
Kui on kord taas õhtu käes,
kaasas kõik see, mis tõi päev,
siis on aeg uinuda,
päevaga öö võrdseks saab ka mulle.
Kutsuvad mind tähed selles öös,
ärgata saab miski siis mu sees,
ihkab see kaugemaid
rännata teid, kokku viib mind ööga.
Siis ma suudan lennata
kui linnud taevateel,
mis jäi päeval kuulmata,
ma teada saan ehk veel
sel ööl, – sel ööl,
mis aina ootab.
Päikesetõus. Päev on taas.
Kusagil mind sõbrad ootamas.
Olgem siis viisakad –
maailma tulnud me kõik ju külla.
VÄIKE HOOV
Sõnad Madis Tross
Muusika Mikk Targo
Väike hoov maja ees
mängumaaks lapsele.
Enda jaoks maailma loob,
iga samm üllatust toob.
Puude latvade seest
päike tõusmas on teed.
Pilvede pealt mängima
lapsed on tulnud maailma.
Väikene hoov –
maailm nii suur.
Kingitud aeg on see,
kui avaneb
maailm nii rikkana.
Väikene hoov –
maailm nii suur.
Aiaga piirneb hoov,
sellest väljaspool
suur on tundmatus.
Meeldiv kummelilõhn,
kastepiiskade vihm
sätendab lillede pealt,
lapsele naeru toob sealt.
ON LÄINUD AASTAD
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Kui käes on loojang,
metsast tõuseb kuu,
ma seisan uksel kodu ees.
Siit ükskord läksin
väravast välja üksi
suurele teele.
Nii puhas taevas,
tähed helgivad,
kui kutsuks mind nad endaga.
Ja hallist loorist
ilmuvad selgelt hetked
lapseea aastaist.
Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.
Näen aias kivi, mille all, uskusin,
on peidus mees, kes salaja jälgib mind,
kas olen küllalt hea, et täita soov,
mis väga igatsesin siis väiksena.
On läinud aastad,
hetked ilusad,
neid iial tagasi ei saa.
Nüüd näen, et nõnda
suurena tunduda võis
väikene hoov siis.
Kui suureks sain ja tuli aeg lahkuda,
mind kurvalt mänguasjad jäid ootama.
Nüüd alles taipan, kuidas seovad mind
kõik asjad, millega ma siis mängisin.
Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.
On saanud paljud asjad nüüd selgemaks,
kuid nagu lapsel väljaspool aeda siis,
on siiski nõnda palju teadmata,
kuid kahjuks kiirelt on mu aeg möödunud.
PIISK IGAVIKU MERES
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Üks mees külvas kord maha seemne akende all
ning hoolt kandis siis, et ka seemnest idaneks taim.
Ja nii sirgus lill, tugevaks sai,
kui kord puhkes õis, suvevärvides särama lõi.
Südamega tehtud asjad
rõõmu toovad, kaitsjaks nad.
Kui ka ununeda võivad,
teoks on saanud, kord nad veel meenuvad.
Kuid siis möödus aeg, sügistuultes purunes õis,
mis veel hiljuti palju rõõmu mehele tõi.
Nii kord seotud sai lillega mees
ning see piisaks jäi teiste seas mere põhjatus vees.
KÕUEMEES
Sõnad Madis Tross
Muusika Roland Rand
Ma helisevast vaikusest
ja tormist naeru leida võin –
nii ilmad on võrdselt head mu jaoks.
Ma tõstan kõue poole käed,
ka tormis enda kaaslast näen –
saan nendelt ma jõudu endale.
Mu ainsast vaatest
mäed võiksid liikuda
ja ainsast viipest
puud võiksid murduda,
sest olen Kõuemees!
Nii sätendava vaikuse
kui välgusööstu taevateel –
ma püüan nad kinni endale.
Mu ainsast vaatest
mäed võiksid liikuda
ja ainsast viipest
puud võiksid murduda!
Saan jõudu tuulest
ja võimu pikse käest,
sest olen Kõuemees.
SULETUD SILMADEGA
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
On palju käijaid teel,
kel pilk on kaugel,
kes võivad õhtu eel
ka öelda: palju tõi päevatee.
On kahjuks rohkem neid,
kel pilk on maas vaid,
ja kui siis õhtu käes,
vaid öelda: väsitav oli päev.
Sa hetkeks seisata teel,
sa, mööduja,
siis võiks ju vaadata ka,
mis sünnib lausa su ees,
sa, mööduja,
kui aina kiirustad sa,
jääb palju nägemata,
peatu hetkeks, ehk näed,
on nõnda rikas su päev.
Kel silmad lahti teel,
neil rohkem leida,
kel silmad kinni veel,
need tõusku, ärgaku ülesse.
Jah, kõigi jaoks on päev
ju võrdselt kestev,
kuid kellel rõõm, kel vaev
on minna, lõpuni käia tee.
Kui läinud päev,
käes on öö
ja sa puhkad päevast,
ehk leiad end unenäos.
Võibolla näed
siis ka und,
kus kõik uskumatu,
ja imestad:
küll on kummaline
maailm unes.
See aga võib
olla ka nii,
kui sa ärkad taas
hommikul,
astud uksest ja
näed kui kummalist und:
siin, su ees on
võluriik, kus näib
justkui unenäos.
LENDUTÕUS
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
On varahommik ja päike on tõusmas,
ta kiirtes helgib ja sätendab taevas,
karge õhk on lõhnades,
suurim hetk mind ootab ees:
maailma vaatama nüüd lähen.
Ma tõstan pilgu ja täidan end väega,
siis kostab hüüe, mis lõhestab taeva
ning ma tõukan lahti end,
linnutiivul möödub lend,
taeva all maailma ma emban.
TAHAN RÄNNATA VAID
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Kõnnin mööda teed, mis lõputa,
kuhugi ei vii.
On südamesoov tee valida –
õnnelik ma nii.
Tahan rännata vaid – mis olemas,
kaunis siiski see.
Mis ka ootab ees, mis tulemas,
näha tahan veel.
Kui küsib siis keegi:
mis maailmas teinud?
Siis ütlen, et seegi
on väärt, mida näinud.
Kus lõpuks ma peatun,
ei olegi tähtis.
On vaja, et veatu
ma teel igal hetkel.
Sõbraks võtan kaasa, milleta
läbi ma ei saa –
pole kaotust siis, ja nõnda ma
lähen naerdes taas.
Kui vaid suudan ma leida usaldust,
astun kartmata,
siis ehk teada saan ka saladust,
mis veel kuulmata.
KIVIST
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Mu ümber kivist seinad,
all on kivist tee
ja möödujatel linnas
näod on kivist ees.
Külmad on neil hinged,
raske nende meel,
julmad on neil mängud –
haiget üha teeb.
Siis minu juurde
astub väike tüdruk, naeratab
ja ütleb mulle:
“Tule kaasa, lähme mängima!”
Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...
On jäänud kodupaigad
armsaks südames,
kuid möödujatel aina
näod on vihased.
Kurjad on neil pilgud,
võõras nende käsk,
haigeks on hing jäänud,
kaotatud on usk.
Vaid tüdruk naerab,
hoian kinni tema väiksest käest,
viib hetkeks sinna,
kust ma ükskord ära eksisin.
Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...
TANTSUGA LÄBI ELU
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Ma selles suures ilmas tantsuga minna soovin,
see on mu võimalustest ainuke, hea.
On üksnes see mu tunne, millega samme proovin –
ja nõnda sellest tantsust üksi ma tean.
Ma tantsin, tantsin, tantsin,
ja õnnest naeran, nutan,
kui sellelt reisilt võtan
nii suure rõõmu ma.
Siis tantsin, aina tantsin,
mis targemat võiks teha,
kui minna, jälle näha,
mis leian sellelt suurelt teelt.
Ma tantsus leian kaitset, kurjale vastu seisan,
kui jõud on otsas, tantsin loojangu eel.
Ma suurel reisil värvid, muusika kõikjal leian,
jääb sellest tantsust maha sätendus teel.
Ma tantsin, tantsin, tantsin...
Maailm mu ees nõnda kiirelt möödub, ma tean,
et siin saan olla vaid hetke, mis kingitud.
Ja et mul aega on vähe, ruttama pean,
siis võtan maailma ainult kui üllatust.
Tants annab kiiruse näha kingitust seal,
kust teised mööduvad, näha ei soovigi.
Ja kui kord siin ilmas kahjuks lõpeb mu aeg,
siis astun tundmata öösse tagasi.
Ma metsas hõljun tasa, tuhandeid hääli tunnen,
kui tantsin, kuulen, kuidas kasvavad puud.
Ma nähtamatu reisi saladust hästi tunnen
ja suudan lennata kui sügisetuul.
Ma tantsin, tantsin, tantsin...
Kui ainult õpiksid tantsima kaasa,
siis ühel päeval ehk reisi me teeksime koos...
KAUGEL MAAL
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Kaugele maha jäi kodutee,
kus lapseeas jooksime.
Kaugele maha jäid sõbrad need,
kellega koos laulsime,
naersime.
Kodus on olla tõesti hea,
isa ja ema ootamas –
tean, et nii hea
nende seas.
Koduga seotud mängumaad,
ilusad paigad, kaunimad
rännuteed.
Kaugele maha jäänud on see,
mõtteis näen vaid kõike veel.
Kaugele on viinud mind tee,
kust pöörduda tagasi
saab vaid siis,
kui on tehtud seal mu tööd,
lõpule jõudnud viimsed ööd
oodata
koduteed.
Tuleb veel praegu harjuda,
valusaid mõtteid tõrjuda
kaugel maal.
Kaugele koju jäi tüdruk hea,
sülle ta võtaksin seal.
Kaugele on viinud mind tee,
kust pöörduda tagasi
saab vaid siis,
kui on tehtud seal mu tööd,
lõpule jõudnud viimsed ööd
oodata
koduteed.
Tuleb veel praegu harjuda,
valusaid mõtteid tõrjuda
kaugel maal.
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Kui on kätte jõudnud õhtu,
mängitud on mäng,
kui on kaasa võetud nähtu,
lapsi ootab säng.
Siis ma hakkan laulma laulu,
valvan laste und,
ehk on kaunim laulu kaudu
uinumise tund.
Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
võtab kaasa,
viib su ära –
kus on homme,
kus on täna.
Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
viib su maale,
kus on ilus,
sinna teele,
mis on sinus.
Unelaul, mis laulan teile,
ise tekib suul,
korra sünnib, sureb jälle –
nagu lehed puul.
Seni, kui on õues pime,
salapärane,
kanduks teile laul kui ime,
kus ka olete.
Andke mured minu kanda,
andke mulle nutt,
mina soovin teile anda
tee, kus muinasjutt.
Laulaks kõigil lastel laulu –
selleks puudub sund,
sooviks neile laulu kaudu
õnnerikast und.
Kui on taevas jälle päike,
valgus üle maa –
et võiks olla iga väike
õnnelikum raas.
TÄHETEEL
Sõnad Madis Tross
Muusika Mikk Targo
Kui on kord taas õhtu käes,
kaasas kõik see, mis tõi päev,
siis on aeg uinuda,
päevaga öö võrdseks saab ka mulle.
Kutsuvad mind tähed selles öös,
ärgata saab miski siis mu sees,
ihkab see kaugemaid
rännata teid, kokku viib mind ööga.
Siis ma suudan lennata
kui linnud taevateel,
mis jäi päeval kuulmata,
ma teada saan ehk veel
sel ööl, – sel ööl,
mis aina ootab.
Päikesetõus. Päev on taas.
Kusagil mind sõbrad ootamas.
Olgem siis viisakad –
maailma tulnud me kõik ju külla.
VÄIKE HOOV
Sõnad Madis Tross
Muusika Mikk Targo
Väike hoov maja ees
mängumaaks lapsele.
Enda jaoks maailma loob,
iga samm üllatust toob.
Puude latvade seest
päike tõusmas on teed.
Pilvede pealt mängima
lapsed on tulnud maailma.
Väikene hoov –
maailm nii suur.
Kingitud aeg on see,
kui avaneb
maailm nii rikkana.
Väikene hoov –
maailm nii suur.
Aiaga piirneb hoov,
sellest väljaspool
suur on tundmatus.
Meeldiv kummelilõhn,
kastepiiskade vihm
sätendab lillede pealt,
lapsele naeru toob sealt.
ON LÄINUD AASTAD
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Kui käes on loojang,
metsast tõuseb kuu,
ma seisan uksel kodu ees.
Siit ükskord läksin
väravast välja üksi
suurele teele.
Nii puhas taevas,
tähed helgivad,
kui kutsuks mind nad endaga.
Ja hallist loorist
ilmuvad selgelt hetked
lapseea aastaist.
Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.
Näen aias kivi, mille all, uskusin,
on peidus mees, kes salaja jälgib mind,
kas olen küllalt hea, et täita soov,
mis väga igatsesin siis väiksena.
On läinud aastad,
hetked ilusad,
neid iial tagasi ei saa.
Nüüd näen, et nõnda
suurena tunduda võis
väikene hoov siis.
Kui suureks sain ja tuli aeg lahkuda,
mind kurvalt mänguasjad jäid ootama.
Nüüd alles taipan, kuidas seovad mind
kõik asjad, millega ma siis mängisin.
Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.
On saanud paljud asjad nüüd selgemaks,
kuid nagu lapsel väljaspool aeda siis,
on siiski nõnda palju teadmata,
kuid kahjuks kiirelt on mu aeg möödunud.
PIISK IGAVIKU MERES
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Üks mees külvas kord maha seemne akende all
ning hoolt kandis siis, et ka seemnest idaneks taim.
Ja nii sirgus lill, tugevaks sai,
kui kord puhkes õis, suvevärvides särama lõi.
Südamega tehtud asjad
rõõmu toovad, kaitsjaks nad.
Kui ka ununeda võivad,
teoks on saanud, kord nad veel meenuvad.
Kuid siis möödus aeg, sügistuultes purunes õis,
mis veel hiljuti palju rõõmu mehele tõi.
Nii kord seotud sai lillega mees
ning see piisaks jäi teiste seas mere põhjatus vees.
KÕUEMEES
Sõnad Madis Tross
Muusika Roland Rand
Ma helisevast vaikusest
ja tormist naeru leida võin –
nii ilmad on võrdselt head mu jaoks.
Ma tõstan kõue poole käed,
ka tormis enda kaaslast näen –
saan nendelt ma jõudu endale.
Mu ainsast vaatest
mäed võiksid liikuda
ja ainsast viipest
puud võiksid murduda,
sest olen Kõuemees!
Nii sätendava vaikuse
kui välgusööstu taevateel –
ma püüan nad kinni endale.
Mu ainsast vaatest
mäed võiksid liikuda
ja ainsast viipest
puud võiksid murduda!
Saan jõudu tuulest
ja võimu pikse käest,
sest olen Kõuemees.
SULETUD SILMADEGA
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
On palju käijaid teel,
kel pilk on kaugel,
kes võivad õhtu eel
ka öelda: palju tõi päevatee.
On kahjuks rohkem neid,
kel pilk on maas vaid,
ja kui siis õhtu käes,
vaid öelda: väsitav oli päev.
Sa hetkeks seisata teel,
sa, mööduja,
siis võiks ju vaadata ka,
mis sünnib lausa su ees,
sa, mööduja,
kui aina kiirustad sa,
jääb palju nägemata,
peatu hetkeks, ehk näed,
on nõnda rikas su päev.
Kel silmad lahti teel,
neil rohkem leida,
kel silmad kinni veel,
need tõusku, ärgaku ülesse.
Jah, kõigi jaoks on päev
ju võrdselt kestev,
kuid kellel rõõm, kel vaev
on minna, lõpuni käia tee.
Kui läinud päev,
käes on öö
ja sa puhkad päevast,
ehk leiad end unenäos.
Võibolla näed
siis ka und,
kus kõik uskumatu,
ja imestad:
küll on kummaline
maailm unes.
See aga võib
olla ka nii,
kui sa ärkad taas
hommikul,
astud uksest ja
näed kui kummalist und:
siin, su ees on
võluriik, kus näib
justkui unenäos.
LENDUTÕUS
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
On varahommik ja päike on tõusmas,
ta kiirtes helgib ja sätendab taevas,
karge õhk on lõhnades,
suurim hetk mind ootab ees:
maailma vaatama nüüd lähen.
Ma tõstan pilgu ja täidan end väega,
siis kostab hüüe, mis lõhestab taeva
ning ma tõukan lahti end,
linnutiivul möödub lend,
taeva all maailma ma emban.
TAHAN RÄNNATA VAID
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Kõnnin mööda teed, mis lõputa,
kuhugi ei vii.
On südamesoov tee valida –
õnnelik ma nii.
Tahan rännata vaid – mis olemas,
kaunis siiski see.
Mis ka ootab ees, mis tulemas,
näha tahan veel.
Kui küsib siis keegi:
mis maailmas teinud?
Siis ütlen, et seegi
on väärt, mida näinud.
Kus lõpuks ma peatun,
ei olegi tähtis.
On vaja, et veatu
ma teel igal hetkel.
Sõbraks võtan kaasa, milleta
läbi ma ei saa –
pole kaotust siis, ja nõnda ma
lähen naerdes taas.
Kui vaid suudan ma leida usaldust,
astun kartmata,
siis ehk teada saan ka saladust,
mis veel kuulmata.
KIVIST
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Mu ümber kivist seinad,
all on kivist tee
ja möödujatel linnas
näod on kivist ees.
Külmad on neil hinged,
raske nende meel,
julmad on neil mängud –
haiget üha teeb.
Siis minu juurde
astub väike tüdruk, naeratab
ja ütleb mulle:
“Tule kaasa, lähme mängima!”
Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...
On jäänud kodupaigad
armsaks südames,
kuid möödujatel aina
näod on vihased.
Kurjad on neil pilgud,
võõras nende käsk,
haigeks on hing jäänud,
kaotatud on usk.
Vaid tüdruk naerab,
hoian kinni tema väiksest käest,
viib hetkeks sinna,
kust ma ükskord ära eksisin.
Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...
TANTSUGA LÄBI ELU
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Ma selles suures ilmas tantsuga minna soovin,
see on mu võimalustest ainuke, hea.
On üksnes see mu tunne, millega samme proovin –
ja nõnda sellest tantsust üksi ma tean.
Ma tantsin, tantsin, tantsin,
ja õnnest naeran, nutan,
kui sellelt reisilt võtan
nii suure rõõmu ma.
Siis tantsin, aina tantsin,
mis targemat võiks teha,
kui minna, jälle näha,
mis leian sellelt suurelt teelt.
Ma tantsus leian kaitset, kurjale vastu seisan,
kui jõud on otsas, tantsin loojangu eel.
Ma suurel reisil värvid, muusika kõikjal leian,
jääb sellest tantsust maha sätendus teel.
Ma tantsin, tantsin, tantsin...
Maailm mu ees nõnda kiirelt möödub, ma tean,
et siin saan olla vaid hetke, mis kingitud.
Ja et mul aega on vähe, ruttama pean,
siis võtan maailma ainult kui üllatust.
Tants annab kiiruse näha kingitust seal,
kust teised mööduvad, näha ei soovigi.
Ja kui kord siin ilmas kahjuks lõpeb mu aeg,
siis astun tundmata öösse tagasi.
Ma metsas hõljun tasa, tuhandeid hääli tunnen,
kui tantsin, kuulen, kuidas kasvavad puud.
Ma nähtamatu reisi saladust hästi tunnen
ja suudan lennata kui sügisetuul.
Ma tantsin, tantsin, tantsin...
Kui ainult õpiksid tantsima kaasa,
siis ühel päeval ehk reisi me teeksime koos...
KAUGEL MAAL
Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa
Kaugele maha jäi kodutee,
kus lapseeas jooksime.
Kaugele maha jäid sõbrad need,
kellega koos laulsime,
naersime.
Kodus on olla tõesti hea,
isa ja ema ootamas –
tean, et nii hea
nende seas.
Koduga seotud mängumaad,
ilusad paigad, kaunimad
rännuteed.
Kaugele maha jäänud on see,
mõtteis näen vaid kõike veel.
Kaugele on viinud mind tee,
kust pöörduda tagasi
saab vaid siis,
kui on tehtud seal mu tööd,
lõpule jõudnud viimsed ööd
oodata
koduteed.
Tuleb veel praegu harjuda,
valusaid mõtteid tõrjuda
kaugel maal.
Kaugele koju jäi tüdruk hea,
sülle ta võtaksin seal.
Kaugele on viinud mind tee,
kust pöörduda tagasi
saab vaid siis,
kui on tehtud seal mu tööd,
lõpule jõudnud viimsed ööd
oodata
koduteed.
Tuleb veel praegu harjuda,
valusaid mõtteid tõrjuda
kaugel maal.
BUSSIS
Liikuge edasi, kodanikud! Võtke keskel koomale! Ega teie üksinda sõita ei taha. Ma ütlen: tagant ei mahu peale, keskel heida või pikali! Võtke veel ülespoole! Ma pean kindlasti peale saama, mul on kiire. Teistel on ka kiire! Sina, kodanik, polnud veel sündinudki, kui mul juba kiire oli! Ma juba ütlesin, et see buss seal ei peatu. Peatub või? Mis sa siis küsid, kui peatub! Ja kui peatubki, ega maha ikka ei saa. Laske uksed kinni panna! Näete, et rohkem peale ei mahu. Kuhu sa selle kontrabassiga trügid? Võta selle jaoks veotakso, kui transportida tahad! Filharmooniast! Filharmooniast! Ma, kurat, olen Õismäelt – ja pole kah häda midagi! Saime liikuma! Saime liikuma! Mida sa rõõmustad! Ennegi on liikuma hakatud, aga kuhu me välja oleme jõudnud! Inimesed lõikavad mälestuseks nimesid seljatugedesse... Siin rabele... nüüd on kellal klaas läinud. Sa ära tule õpetama! Mida sa õpetad! Eelmisel korral viisin parandusse: kaks päeva käis korralikult, siis hakkasid seierid nii kiiresti liikuma, et võisin vabalt porgandeid riivida! Mida sa oma piletist mulle silme alla topid! Nagu ise ei näeks, et mul on ühes käes portfell, ülejäänud käega hoian bussi käsipuust kinni. Sa, poiss, ära tehnikat lõhu! Kas sa kuuled! Pane komposter tagasi! Nii. Ja mis sul seal ninas on? Ära topi mutrit ninna! Olgu, pane tasku. Mis sul, mammi, seal korvis on? Õunad või? Kuule, see kõlbab ju süüa. Ma võtan veel kuus tükki. Kes on nahaalne? Inimesele on vitamiine vaja – muidu võibolla homme ei jaksagi enam bussi peale trügida. Kodanikud! Kuhu see pikk prillidega kadus? Ma küsin, kuhu see pikk kadus? Kurat, särgi tõmbas pintsaku alt ära... Mis see must siin pidevalt vedeleb? Kelle koer see on? Ma küsin, kuidas see koer mu jala alla sattus? Teie koer? Surnud! Muidugi on surnud, kui ei liiguta! Ära nüüd vesista, ma tegin nalja. Siin on nii kitsas, et su koer ei ulatugi põrandat puudutama. Mis sa niheled kogu aeg? Maha tahad minna? No oleksid võinud kohe öelda, kust kohast ma kinni hoian. Ega mina teadnud, on see bussi käsipuu või sinu põrandalambi vars... Oi, kodanikud, laske läbi, ma pean siin maha minema! Üks-kaks-kolm – kõrvale! Sina, sinises, rebi jalad ülespoole! Tehke keskmine uks lahti! Mismoodi – ei käi lahti? Milleks ta siis tehtud on, kui lahti ei käi? No võta suusad jalast ära, küll siis lahti hakkab käima! Nii, lõpuks ometi... Oi, kurat, pidage buss kinni! Mul jäi portfell bussi! Portfell jäi bussi – kahe pudeli õlle ja puhta aluspesuga! Kurat, sõitiski minema... No tühja sellega, vähemalt kodu juba paistab.
Madis Tross
Madis Tross
KUIDAS KIRJANIKUKS HAKATA
KUIDAS KIRJANIKUS HAKATA
Hakkaks õige kirjanikuks... Jah, kõigepealt võiks hakata lastekirjanikuks – lastele ei ole nii targalt vaja kirjutada. Peaasi, et oleks fantaasiat. Jah, fantaasia on peaasi. Aga muidu lihtsalt ja selgelt.
Nii, millest siis alustada...
“Elas kord tüdruk. Tema nimi oli...”
Ei, see on liiga tavaline. Võiks alustada ootamatult. Näiteks nii:
“Ema saatis tüdruku metsa lilli korjama.”
See on juba parem. Niisiis:
“Ema saatis...”
Ema saatis... Seda on varem juhtunud. Isa saatis – see on umbes sama. Teeme nii, et keegi ei saatnud, ise läks. Niisiis...
“Tüdruk läks metsa lilli korjama.”
Lilli korjama... Seda on juba kirjutatud. Seeni noppima... Ei ole hea. Pähkleid hankima... Väga hea!
“Tüdruk läks metsa...”
Metsa ei kõlba. Võibolla, et kingule...? Või sügavikku...? Mere äärde... Just: mere äärde! Niisiis...
“Tüdruk läks mere äärde pähkleid korjama. Oli ilus päikesepaisteline päev.”
Päikesepaisteline... Parem nii:
“Oli parajalt pilves ja puhus keskmise tugevusega tuul.”
See on hea.
“Äkki tuli talle vastu hunt.”
Seda on juba juhtunud. Vastu tuli karu... Seda on ka ette tulnud. Vastu tuli orav... Täpselt!
“Vastu tuli orav.”
Nii, edasi!
“Orav ütles: “Tere, Vassilissa, kuhu sa lähed selle keskmise tugevusega tuulega? Tahad, ma annan sulle pähkleid?”
“Muidugi tahan! Ma tulingi just pähkleid korjama,” vastas tüdruk.
“Tule siis minu järel, ma viin su pähklisallu.”
Nad hakkasidki minema. Kuid järsku tõusis tuul tugevalt üle keskmise ja kohale lendas kuri lohe.
“Või teie rühite keskmise tugevusega tuulega minu pähklisalu poole!” möirgas lohe ja tahtis Vassilissa kohe konnaks muuta.””
Konnaks muuta... Konnaks muudetakse liiga sageli. Parem juba siiliks. Just:
“Tahtis Vassilissa kohe siiliks muuta. Kuid viimasel hetkel jõudis kohale Ivan, kes oli metsas parajasti puid raiumas. Ta võttis vöölt kirve ja hakkas kolmepealise lohega võitlema.”
Kolmepealine lohe ei ole hea – liiga tavaline. Parem nii:
“Kolmepealine Ivan hakkas ühepealise lohega võitlema.”
See on hea. Tõesti hea!
“Käis kohutav lahing. Eriti tugev tuul rebis maa küljest juurtega puid ja paiskas õhku kive. Siis hammustas lohe Ivanil ühe pea otsast ära. Aga Ivanile kasvasid kohe kaks asemele. Nüüd juba... neljapealine Ivan võttis kogu oma jõu kokku ja osava kirvelöögiga surmas lohe.”
Väga hea. Tõesti hea!
“Vassilissa langes Ivanile... kaeladesse ja tänas oma päästjat.”
Nüüd peaks armastus tekkima... Aga kuidas sa armastad neljapealist? Teeme nii, et armastust ei tekkinud.
“Vassilissa korjas korvitäie pähkleid ja asus koduteele.”
Lõpus peaks... mis asi see nüüd oligi...? Noh, mingi mõte peaks olema.
“Ärge sööge pähkleid koos koortega!”
Madis Tross
Hakkaks õige kirjanikuks... Jah, kõigepealt võiks hakata lastekirjanikuks – lastele ei ole nii targalt vaja kirjutada. Peaasi, et oleks fantaasiat. Jah, fantaasia on peaasi. Aga muidu lihtsalt ja selgelt.
Nii, millest siis alustada...
“Elas kord tüdruk. Tema nimi oli...”
Ei, see on liiga tavaline. Võiks alustada ootamatult. Näiteks nii:
“Ema saatis tüdruku metsa lilli korjama.”
See on juba parem. Niisiis:
“Ema saatis...”
Ema saatis... Seda on varem juhtunud. Isa saatis – see on umbes sama. Teeme nii, et keegi ei saatnud, ise läks. Niisiis...
“Tüdruk läks metsa lilli korjama.”
Lilli korjama... Seda on juba kirjutatud. Seeni noppima... Ei ole hea. Pähkleid hankima... Väga hea!
“Tüdruk läks metsa...”
Metsa ei kõlba. Võibolla, et kingule...? Või sügavikku...? Mere äärde... Just: mere äärde! Niisiis...
“Tüdruk läks mere äärde pähkleid korjama. Oli ilus päikesepaisteline päev.”
Päikesepaisteline... Parem nii:
“Oli parajalt pilves ja puhus keskmise tugevusega tuul.”
See on hea.
“Äkki tuli talle vastu hunt.”
Seda on juba juhtunud. Vastu tuli karu... Seda on ka ette tulnud. Vastu tuli orav... Täpselt!
“Vastu tuli orav.”
Nii, edasi!
“Orav ütles: “Tere, Vassilissa, kuhu sa lähed selle keskmise tugevusega tuulega? Tahad, ma annan sulle pähkleid?”
“Muidugi tahan! Ma tulingi just pähkleid korjama,” vastas tüdruk.
“Tule siis minu järel, ma viin su pähklisallu.”
Nad hakkasidki minema. Kuid järsku tõusis tuul tugevalt üle keskmise ja kohale lendas kuri lohe.
“Või teie rühite keskmise tugevusega tuulega minu pähklisalu poole!” möirgas lohe ja tahtis Vassilissa kohe konnaks muuta.””
Konnaks muuta... Konnaks muudetakse liiga sageli. Parem juba siiliks. Just:
“Tahtis Vassilissa kohe siiliks muuta. Kuid viimasel hetkel jõudis kohale Ivan, kes oli metsas parajasti puid raiumas. Ta võttis vöölt kirve ja hakkas kolmepealise lohega võitlema.”
Kolmepealine lohe ei ole hea – liiga tavaline. Parem nii:
“Kolmepealine Ivan hakkas ühepealise lohega võitlema.”
See on hea. Tõesti hea!
“Käis kohutav lahing. Eriti tugev tuul rebis maa küljest juurtega puid ja paiskas õhku kive. Siis hammustas lohe Ivanil ühe pea otsast ära. Aga Ivanile kasvasid kohe kaks asemele. Nüüd juba... neljapealine Ivan võttis kogu oma jõu kokku ja osava kirvelöögiga surmas lohe.”
Väga hea. Tõesti hea!
“Vassilissa langes Ivanile... kaeladesse ja tänas oma päästjat.”
Nüüd peaks armastus tekkima... Aga kuidas sa armastad neljapealist? Teeme nii, et armastust ei tekkinud.
“Vassilissa korjas korvitäie pähkleid ja asus koduteele.”
Lõpus peaks... mis asi see nüüd oligi...? Noh, mingi mõte peaks olema.
“Ärge sööge pähkleid koos koortega!”
Madis Tross
KIRVES
KIRVES
MEES: Tere päevast.
NAINE: Tere.
MEES: Vaatan, et teil siin päris kena kohvik.
NAINE: Selge.
MEES: Mis on selge?
NAINE: Kena kohvik.
MEES: Muidugi, muidugi...
NAINE: Mida pakkuda võib?
MEES: Ma võtaksin ühe... kirve.
NAINE: Nii... Mille?
MEES: Ma võtaksin ühe kirve.
NAINE: Kirve?
MEES: Jah.
NAINE: Mida te kirve all silmas peate?
MEES: Kirve all pean ma silmas kirvest. Te ometi teate, mis on kirves?
NAINE: Jah, aga siin on kohvik. Meil ei ole kirveid.
MEES: Nii-nii... teil ei ole kirveid...
NAINE: Ei ole.
MEES: Kuidas teie nimi on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Niisiis, Ene-Einar, kirveid teil pole?
NAINE: Ei.
MEES: Hea küll. Aga millega te siis... konservikarpe avate?
NAINE: Avajaga.
MEES: Niisiis... avajaga. Aga võtame vorsti.
NAINE: Nooh.
MEES: Millega te seda viilutate, et saia peale panna?
NAINE: Noaga.
MEES: Nii, noaga... Ja kirvest teil ei ole?
NAINE: Ei.
MEES: Halb. Halb, Einar-Ella! Mida teie lapsed küll mõtlevad? Mida minister arvab?
NAINE: Andke andeks...
MEES: Ilmselt ei saa ma siinkohal andeks anda. Aga hea küll, kas teil raamat vähemalt on?
NAINE: Milline raamat?
MEES: Kuhu kaebus sisse kirjutada?
NAINE : Raamat on.
MEES: Niisiis, kirjutame... Mis kell on?
NAINE: 14.26.
MEES: Nii... 14.26... ühtegi kirvest pole.
NAINE: Meil on kohvik.
MEES: Tean, Helle-Eldur, tean.
NAINE: Meil tõesti ei ole kirvest.
MEES: Ei ole midagi, Einar-Pille, ei ole midagi. Astun reedel läbi.
Madis Tross
MEES: Tere päevast.
NAINE: Tere.
MEES: Vaatan, et teil siin päris kena kohvik.
NAINE: Selge.
MEES: Mis on selge?
NAINE: Kena kohvik.
MEES: Muidugi, muidugi...
NAINE: Mida pakkuda võib?
MEES: Ma võtaksin ühe... kirve.
NAINE: Nii... Mille?
MEES: Ma võtaksin ühe kirve.
NAINE: Kirve?
MEES: Jah.
NAINE: Mida te kirve all silmas peate?
MEES: Kirve all pean ma silmas kirvest. Te ometi teate, mis on kirves?
NAINE: Jah, aga siin on kohvik. Meil ei ole kirveid.
MEES: Nii-nii... teil ei ole kirveid...
NAINE: Ei ole.
MEES: Kuidas teie nimi on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Niisiis, Ene-Einar, kirveid teil pole?
NAINE: Ei.
MEES: Hea küll. Aga millega te siis... konservikarpe avate?
NAINE: Avajaga.
MEES: Niisiis... avajaga. Aga võtame vorsti.
NAINE: Nooh.
MEES: Millega te seda viilutate, et saia peale panna?
NAINE: Noaga.
MEES: Nii, noaga... Ja kirvest teil ei ole?
NAINE: Ei.
MEES: Halb. Halb, Einar-Ella! Mida teie lapsed küll mõtlevad? Mida minister arvab?
NAINE: Andke andeks...
MEES: Ilmselt ei saa ma siinkohal andeks anda. Aga hea küll, kas teil raamat vähemalt on?
NAINE: Milline raamat?
MEES: Kuhu kaebus sisse kirjutada?
NAINE : Raamat on.
MEES: Niisiis, kirjutame... Mis kell on?
NAINE: 14.26.
MEES: Nii... 14.26... ühtegi kirvest pole.
NAINE: Meil on kohvik.
MEES: Tean, Helle-Eldur, tean.
NAINE: Meil tõesti ei ole kirvest.
MEES: Ei ole midagi, Einar-Pille, ei ole midagi. Astun reedel läbi.
Madis Tross
KIRVES 2
KIRVES 2
NAINE: Tere päevast.
MEES: Tere. Sattusin jälle teie kohvikusse... Kus siis Elle-Einar on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Täpselt.
NAINE: Ta ei tööta enam meil.
MEES: Ah nii.
NAINE: Mida pakkuda võib? Just saabusid uued kirved.
MEES: Kirved? Te siis teate seda lugu?
NAINE: Soovite kirvest?
MEES: Oh, jätame need kirved! See oli tookord... väike nali.
NAINE: Muidugi. Mida siis soovite?
MEES: Ma võtaksin ühe... ketaslõikaja.
NAINE: Nii. Ja millise?
MEES: Mis mõttes – millise?
NAINE: Bosch, Makita, AEG, Hilti, Stihl...
MEES: Nooh, kui juba, siis... Hilti.
NAINE: Nii, Hilti. Veel midagi?
MEES: Noh, kui priiskamiseks juba läks, siis võtaksin ühe... kohvi ka.
NAINE: Nii. Millega?
MEES: Mis mõttes – millega?
NAINE: Caparol, Vivacolor, Pinotex?
MEES: Ei saa aru?
NAINE: Kas me värvime kohvi roosaks, punaseks, lillaks?
MEES: Parem juba pruuniks.
NAINE: Niisiis RX 1463.
MEES: Jah, 1463.
NAINE: Siin on teie Hilti. Kas paneme käima ka?
MEES: Kuulge... see ongi... Hilti!
NAINE: Kas lülitame vooluvõrku?
MEES: Ma... mida ma sellega peale hakkan?
NAINE: Kust mina tean. Ise tellisite.
MEES: Ma... ma mõtlesin, et...
NAINE: Kas ühendan vooluvõrku?
MEES: Ma... ma tegin lihtsalt nalja. Ma...
NAINE: Tegite nalja?
MEES: Nooh.
NAINE: Tore nali küll! Me toome lennukiga Ameerikast kohale Hilti... ja teie teete lihtsalt nalja!
MEES: Andke andeks, ma tõesti...
NAINE: Kuidas teie nimi on?
MEES: Sõber.
NAINE: Niisiis, sõber, siin on teie arve.
MEES: 3600 krooni?
NAINE. 3600.
MEES: Kuulge... ma keeldun! Ma...
NAINE: Tahtsite nalja teha?
MEES: Nooh.
NAINE: Aga see nali, Põder...
MEES: Sõber.
NAINE: Just, just, sõber. See nali, Puder...
MEES: Ma ei ole Põder!
NAINE: Te ei ole põdur?
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Nooh, kui te sõber tahate olla, siis makske arve.
MEES: Milline arve?
NAINE: 3600 krooni.
MEES: Olen ma nõder või?
NAINE: Alles ütlesite, et Põder.
MEES: Sõber!
NAINE: Nii, sõber, kas te ise ka teate, kes te olete?
MEES: Muidugi tean! Kes teie olete?
NAINE: Kukk.
MEES: Kukk?
NAINE: Kukk.
MEES: Aga te olete ju... naine!
NAINE: Muidugi.
MEES: Siis te peaksite olema... Kana.
NAINE: Aga olen Kukk. Niisiis, Põder, 3600 krooni.
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Ja mis selles nii imelikku on?
MEES: Milles?
NAINE: Et ma naine olen.
MEES: Teate, Sukk, ma maksan... ma maksan teile need... 4600 krooni.
NAINE: 3600.
MEES: Just. Muide, Pukk, ega te järsku Pärnus ei suvita?
NAINE: Suvitan. Kust te teate?
MEES: Seda ma vaatan, et nii... ilusad jalad. Ja need...
NAINE: Te olete mind märganud?
MEES: Muidugi! Ja need...
NAINE: Te tõesti teate?
MEES: Ma ju räägin!
NAINE: Nii huvitav... Kas te kutsuksite mind... Viru keskusesse?
MEES: Kas te tuleksite?
NAINE: Muidugi!
MEES: Saame siis homme pool kuus Tammsaare juures kokku.
NAINE: Jess!
Madis Tross
NAINE: Tere päevast.
MEES: Tere. Sattusin jälle teie kohvikusse... Kus siis Elle-Einar on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Täpselt.
NAINE: Ta ei tööta enam meil.
MEES: Ah nii.
NAINE: Mida pakkuda võib? Just saabusid uued kirved.
MEES: Kirved? Te siis teate seda lugu?
NAINE: Soovite kirvest?
MEES: Oh, jätame need kirved! See oli tookord... väike nali.
NAINE: Muidugi. Mida siis soovite?
MEES: Ma võtaksin ühe... ketaslõikaja.
NAINE: Nii. Ja millise?
MEES: Mis mõttes – millise?
NAINE: Bosch, Makita, AEG, Hilti, Stihl...
MEES: Nooh, kui juba, siis... Hilti.
NAINE: Nii, Hilti. Veel midagi?
MEES: Noh, kui priiskamiseks juba läks, siis võtaksin ühe... kohvi ka.
NAINE: Nii. Millega?
MEES: Mis mõttes – millega?
NAINE: Caparol, Vivacolor, Pinotex?
MEES: Ei saa aru?
NAINE: Kas me värvime kohvi roosaks, punaseks, lillaks?
MEES: Parem juba pruuniks.
NAINE: Niisiis RX 1463.
MEES: Jah, 1463.
NAINE: Siin on teie Hilti. Kas paneme käima ka?
MEES: Kuulge... see ongi... Hilti!
NAINE: Kas lülitame vooluvõrku?
MEES: Ma... mida ma sellega peale hakkan?
NAINE: Kust mina tean. Ise tellisite.
MEES: Ma... ma mõtlesin, et...
NAINE: Kas ühendan vooluvõrku?
MEES: Ma... ma tegin lihtsalt nalja. Ma...
NAINE: Tegite nalja?
MEES: Nooh.
NAINE: Tore nali küll! Me toome lennukiga Ameerikast kohale Hilti... ja teie teete lihtsalt nalja!
MEES: Andke andeks, ma tõesti...
NAINE: Kuidas teie nimi on?
MEES: Sõber.
NAINE: Niisiis, sõber, siin on teie arve.
MEES: 3600 krooni?
NAINE. 3600.
MEES: Kuulge... ma keeldun! Ma...
NAINE: Tahtsite nalja teha?
MEES: Nooh.
NAINE: Aga see nali, Põder...
MEES: Sõber.
NAINE: Just, just, sõber. See nali, Puder...
MEES: Ma ei ole Põder!
NAINE: Te ei ole põdur?
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Nooh, kui te sõber tahate olla, siis makske arve.
MEES: Milline arve?
NAINE: 3600 krooni.
MEES: Olen ma nõder või?
NAINE: Alles ütlesite, et Põder.
MEES: Sõber!
NAINE: Nii, sõber, kas te ise ka teate, kes te olete?
MEES: Muidugi tean! Kes teie olete?
NAINE: Kukk.
MEES: Kukk?
NAINE: Kukk.
MEES: Aga te olete ju... naine!
NAINE: Muidugi.
MEES: Siis te peaksite olema... Kana.
NAINE: Aga olen Kukk. Niisiis, Põder, 3600 krooni.
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Ja mis selles nii imelikku on?
MEES: Milles?
NAINE: Et ma naine olen.
MEES: Teate, Sukk, ma maksan... ma maksan teile need... 4600 krooni.
NAINE: 3600.
MEES: Just. Muide, Pukk, ega te järsku Pärnus ei suvita?
NAINE: Suvitan. Kust te teate?
MEES: Seda ma vaatan, et nii... ilusad jalad. Ja need...
NAINE: Te olete mind märganud?
MEES: Muidugi! Ja need...
NAINE: Te tõesti teate?
MEES: Ma ju räägin!
NAINE: Nii huvitav... Kas te kutsuksite mind... Viru keskusesse?
MEES: Kas te tuleksite?
NAINE: Muidugi!
MEES: Saame siis homme pool kuus Tammsaare juures kokku.
NAINE: Jess!
Madis Tross
PERENAINE LIIDI
PERENAINE LIIDI
Ükskord perenaine Liidi
sõpradelt sai kingiks pliidi
(toidutegemise vahend),
nupud küljes, kaasas juhend.
Ega viivitatud kaua,
kohe tugevdati lauad,
osteti, mis kõlbab suhu:
liha, viljad, suhkur, jahu,
piim ja munad, juured, pealsed...
Juba varsti nägid sealsed,
kuidas ilmneb Liidi anne
kasutada potte, panne.
Sõivad sõsarad ja veljed,
seedisivad mahlad, süljed,
puhati ja jälle söödi,
poest ja putkast juurde toodi,
millel maitset, kõvem, tihe...
Järjekindlalt toimus nihe:
juurde võeti eluskaalus.
Peatset aga häda saabus.
Esmalt suri onu Uuno.
Tema järel tädi Aino.
Õhtupoole Einar langes,
öösel Meinhard tõmbus kangeks.
Viimaks tõbi Liidit tabas –
tal ka aastaid ligi sada.
Nüüd siis pisikene Veera
pliiti uurib, nuppe keerab, –
et ka järeltulev rahvas
koguks rammu, sirguks vahvaks.
Madis Tross
Ükskord perenaine Liidi
sõpradelt sai kingiks pliidi
(toidutegemise vahend),
nupud küljes, kaasas juhend.
Ega viivitatud kaua,
kohe tugevdati lauad,
osteti, mis kõlbab suhu:
liha, viljad, suhkur, jahu,
piim ja munad, juured, pealsed...
Juba varsti nägid sealsed,
kuidas ilmneb Liidi anne
kasutada potte, panne.
Sõivad sõsarad ja veljed,
seedisivad mahlad, süljed,
puhati ja jälle söödi,
poest ja putkast juurde toodi,
millel maitset, kõvem, tihe...
Järjekindlalt toimus nihe:
juurde võeti eluskaalus.
Peatset aga häda saabus.
Esmalt suri onu Uuno.
Tema järel tädi Aino.
Õhtupoole Einar langes,
öösel Meinhard tõmbus kangeks.
Viimaks tõbi Liidit tabas –
tal ka aastaid ligi sada.
Nüüd siis pisikene Veera
pliiti uurib, nuppe keerab, –
et ka järeltulev rahvas
koguks rammu, sirguks vahvaks.
Madis Tross
MÄLU
MÄLU
Mul on üks väike viga – olen hajameelne. Muidu täiesti normaalne, aga vahete-vahel kipun unustama – täiesti juhuslikult muidugi. Mõnikord tuleb see isegi kasuks: näiteks, kui olen kellegi käest võlgu võtnud või kui õhtul on naisega teatrisse minek. Aga tihtipeale ei ole see üldsegi mitte kasulik.
Näiteks lähen poodi ja panen kogemata juustu taskusse – täiesti juhuslikult muidugi. Aga pärast kisa kui palju – kui avastatakse. Sõimatakse, nimetatakse isegi vargaks – silmad häbi täis, julged sa siis veel tagasi minna. Või jälle – sõidan bussis. Ja alles pärast seda, kui kontroll mulle õlale patsutab ja ütleb: “Teie sõidupilet?” – meenub mulle, et ma unustasin pileti võtmata. Et selliseid olukordi vältida, otsustasin nüüd iga viie minuti tagant uue pileti osta.
Taksojuhid sõidutavad mind aga meeleldi, sest tihti leiavad nad tagaistmelt minu poolt sinna unustatud kindad, vihmavarju, harvemini kohvri või vabatehnika suusad.
Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Kevadel käisin turismirühmaga Ameerikas. Või oli see hoopis Armeenias? Ei mäleta enam. Olgu pealegi, käisin kus käisin. Järgmisel hommikul pärast tagasijõudmist ärkasin üles – naist ei ole! Minu naist ei ole. Naabri oma pesi juba kella viiest saati pesu – minu pesumasinaga muidugi. Sõimasin teda aknalt ja ütlesin, et margariini, mille ma eelmisel sügisel laenasin, enam tagasi ei too. Tema ainult irvitas selle peale ja ütles, et tegi mu lauavakstust kummipaadi – et hea pesuköögis kapsatünnile ligi hiilida. Järgmisel päeval põletasin ta kasvuhoone maha.
Olgu sellega kuidas oli, aga naist ei olnud. Hüüdsin – vaikus. Otsisin toad läbi – ikka vaikus. Mõtlesin, et äkki läks poodi – aga uks lukus ja võti seespool ees. Siis meenus, et äkki on veetsees. Ha-haa! Ei saanud ju olla! Ma lõin ju ukse enne äraminekut laudadega kinni – et naabrid kasutada ei saaks. Meil on selline... ühine... mitme peale...
Naine tuli tagasi alles kuu aja pärast. Ütles, et oli ka ekskursioonil, ja veel koos minuga. Jäi kogemata sinna. Huvitav küll. Aga võibolla tõesti, mul on selline... halb mälu – vahete-vahel. Tuli tagasi, kaks poisijõmpsikat käe kõrval. Küsisin siis, et kelle lapsed need on. Tema vaatas mind kuidagi imelikult ja küsis, et kas ma ei tunne oma lapsi ka enam ära või. Võibolla tõesti – mul on viimasel ajal mäluga midagi lahti. Küsisin siis, et kumb see Peeter nüüd on. “Milline Peeter? Milline Peeter, ah?” lõugas naine ja valas mulle kuuma suppi krae vahele. Kaheksa sekundi jooksul jõudsin kuus tiiru ümber maja joosta ja naabrimehe puujala kolmeks jupiks saagida.
Toas hakkas ekraan juba selgeks minema. Peeter... Peeter... Häh, see on ju mu enda nimi! Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Madis Tross
Mul on üks väike viga – olen hajameelne. Muidu täiesti normaalne, aga vahete-vahel kipun unustama – täiesti juhuslikult muidugi. Mõnikord tuleb see isegi kasuks: näiteks, kui olen kellegi käest võlgu võtnud või kui õhtul on naisega teatrisse minek. Aga tihtipeale ei ole see üldsegi mitte kasulik.
Näiteks lähen poodi ja panen kogemata juustu taskusse – täiesti juhuslikult muidugi. Aga pärast kisa kui palju – kui avastatakse. Sõimatakse, nimetatakse isegi vargaks – silmad häbi täis, julged sa siis veel tagasi minna. Või jälle – sõidan bussis. Ja alles pärast seda, kui kontroll mulle õlale patsutab ja ütleb: “Teie sõidupilet?” – meenub mulle, et ma unustasin pileti võtmata. Et selliseid olukordi vältida, otsustasin nüüd iga viie minuti tagant uue pileti osta.
Taksojuhid sõidutavad mind aga meeleldi, sest tihti leiavad nad tagaistmelt minu poolt sinna unustatud kindad, vihmavarju, harvemini kohvri või vabatehnika suusad.
Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Kevadel käisin turismirühmaga Ameerikas. Või oli see hoopis Armeenias? Ei mäleta enam. Olgu pealegi, käisin kus käisin. Järgmisel hommikul pärast tagasijõudmist ärkasin üles – naist ei ole! Minu naist ei ole. Naabri oma pesi juba kella viiest saati pesu – minu pesumasinaga muidugi. Sõimasin teda aknalt ja ütlesin, et margariini, mille ma eelmisel sügisel laenasin, enam tagasi ei too. Tema ainult irvitas selle peale ja ütles, et tegi mu lauavakstust kummipaadi – et hea pesuköögis kapsatünnile ligi hiilida. Järgmisel päeval põletasin ta kasvuhoone maha.
Olgu sellega kuidas oli, aga naist ei olnud. Hüüdsin – vaikus. Otsisin toad läbi – ikka vaikus. Mõtlesin, et äkki läks poodi – aga uks lukus ja võti seespool ees. Siis meenus, et äkki on veetsees. Ha-haa! Ei saanud ju olla! Ma lõin ju ukse enne äraminekut laudadega kinni – et naabrid kasutada ei saaks. Meil on selline... ühine... mitme peale...
Naine tuli tagasi alles kuu aja pärast. Ütles, et oli ka ekskursioonil, ja veel koos minuga. Jäi kogemata sinna. Huvitav küll. Aga võibolla tõesti, mul on selline... halb mälu – vahete-vahel. Tuli tagasi, kaks poisijõmpsikat käe kõrval. Küsisin siis, et kelle lapsed need on. Tema vaatas mind kuidagi imelikult ja küsis, et kas ma ei tunne oma lapsi ka enam ära või. Võibolla tõesti – mul on viimasel ajal mäluga midagi lahti. Küsisin siis, et kumb see Peeter nüüd on. “Milline Peeter? Milline Peeter, ah?” lõugas naine ja valas mulle kuuma suppi krae vahele. Kaheksa sekundi jooksul jõudsin kuus tiiru ümber maja joosta ja naabrimehe puujala kolmeks jupiks saagida.
Toas hakkas ekraan juba selgeks minema. Peeter... Peeter... Häh, see on ju mu enda nimi! Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Madis Tross
DIREKTOR
DIREKTOR
DIREKTOR: Sisse!
LEHMAN: Tere päevast. Mina olen Lehman, Uuno isa. Te kutsusite mind välja.
DIREKTOR: Muidugi. Niisiis, Uuno isa, istuge.
LEHMAN: Kas Uunoga on... halvasti? Tegi pahandust?
DIREKTOR: Rohkemgi veel. Ütleme nii, et Uuno... on olnud väga võimekas õpilane.
LEHMAN: Mis mõttes?
DIREKTOR: Sellest ma rääkida tahangi.
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Uuno on olnud asendamatu... kabevõistkonnas. Tema päralt on kooli kõigi aegade kuues tulemus hoota kaugushüppes.
LEHMAN: Rääkige ometi, mis Uunoga on! Kas ta tõmbas jälle kanepit?
DIREKTOR: Praegu ei ole jutt kanepist. Mõistate?
LEHMAN: Mida?
DIREKTOR: Teie poeg... ütleme nii, et teie poeg... Mul on sellest raske rääkida. Mõistate?
LEHMAN: Ei.
DIREKTOR: Olgu peale. Ütleme siis nii, et...
LEHMAN: Mis temaga lõpuks on?
DIREKTOR: Jah, mis temaga on...
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Niisiis... kuidas nüüd mainidagi...
LEHMAN: Rääkige ometi!
DIREKTOR: Kõik kulud korvab mõistagi kool.
LEHMAN: Mis kulud?
DIREKTOR: Jah, sisse!
LIISI: Vabandage, et tülitan.
DIREKTOR: Ei ole midagi.
LIISI: Ma tulen hiljem tagasi.
DIREKTOR: Räägi, mis sul oli?
LIISI: Ma... seda, et...
DIREKTOR: Mis su nimi on?
LIISI: Liisi neljandast tsee klassist.
DIREKTOR: Nii, Liisi, mis mure sul on?
LIISI: Kaheksandast bee klassist Uubert kutsus mu kaasa.
DIREKTOR: Kuhu ta su kutsus?
LIISI: Poiste peldikusse.
DIREKTOR: Ja sa läksid?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Nii, ja miks ta su kaasa kutsus?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle... et näitab mulle oma...
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert sulle näidata lubas?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle oma kahekümne kuuenda aasta kolme leopardiga rohelist.
DIREKTOR: Rohelist?
LIISI: See on üks mark.
DIREKTOR: Ma tean. Ja kas tal oli see... roheline?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Siis on ju hästi.
LIISI: Aga ta ütles, et kui ma seda endale tahan, pean ma näitama... pean ma näitama oma...
DIREKTOR: Mida ta näha tahtis? Räägi, Liisi.
LIISI: Ta ütles, et tahab näha mu... Issand, mul on nii häbi!
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert näha tahtis?
LIISI: Ta tahtis, et ma näitaksin oma... kolmekümnenda neljanda aasta Euroopa naaritsat.
DIREKTOR: Ja kas sa näitasid talle oma... naaritsat?
LIISI: Ma ei julgenud. Ma jooksin kohe teie juurde.
DIREKTOR: Õigesti tegid, Liisi. Õigesti tegid.
LIISI: Tõesti, ma...
DIREKTOR: Ei ole midagi, Liisi. Ei ole midagi.
LIISI: Ma hakkasin pärast ise ka mõtlema, et ei ole midagi. Vabandage... Head aega.
DIREKTOR: Oh neid lapsi küll! Nii, mis teil oli?
LEHMAN: Me rääkisime minu pojast.
DIREKTOR: Õigus küll. Niisiis, Einartil läheb viimasel ajal väga hästi.
LEHMAN: Minu poeg on Uuno.
DIREKTOR: Kes?
LEHMAN: Uuno.
DIREKTOR: Niisiis Uuno.
LEHMAN: Kas ta saab ikka klassi ära lõpetada?
DIREKTOR: Teate, Uunoga on nüüd nii, et me ei tea isegi, kuidas temaga on. Aga me kontrollime kõiki variante.
LEHMAN: Mis variante te kontrollite?
DIREKTOR: Jah, sisse!
PUUKSLÕOKE: Vabandust, et segan, aga asi on kiireloomuline.
DIREKTOR: Mis siis juhtunud on, õpetaja Puukslõoke?
PUUKSLÕOKE: Nii, teise tunni ajal olid veel olemas, aga nüüd on läinud!
DIREKTOR: Mis teil läinud on?
PUUKSLÕOKE: Kuidas – mis! Ajud on läinud!
DIREKTOR: Olete te ikka kindel, et teil need olemas olid?
PUUKSLÕOKE: Muidugi! Tähendab... mitte minul. Ajud olid bioloogia klassis viieliitrises purgis.
DIREKTOR: Ja kus need ajud siis nüüd on?
PUUKSLÕOKE: Kust mina tean! Ajud on... läinud!
DIREKTOR: Kas te kappi vaatasite?
PUUKSLÕOKE: Kappi ma ei vaadanud.
DIREKTOR: Vaadake kappi, Puukslõoke.
PUUKSLÕOKE: Ma vaatan kappi. Vabandage...
DIREKTOR: Nii. Mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Nii, Uuno isa, mis siis mureks?
LEHMAN: Te ütlesite, et Uunoga on halvasti.
DIREKTOR: Missuguse Uunoga?
LEHMAN: Minu pojaga.
DIREKTOR: Nii-nii... Vaadake, teie poeg...
LEHMAN: Kas ta visatakse koolist välja?
DIREKTOR: Vaadake, teie poega... ei ole võimalik enam kuhugi välja visata.
LEHMAN: Mis mõttes... ei ole võimalik välja visata?
DIREKTOR: Sest teie poeg lendas juba välja.
LEHMAN: Kust välja?
DIREKTOR: Aknast välja!
LEHMAN: Aknast välja?
DIREKTOR: Aknast välja! Ta tegi koos pinginaabriga keemia tunnis salaja 1-2-3-propaantriüültrinitraati.
LEHMAN: Mis see on?
DIREKTOR: See on nitroglütseriin. Sisse!
PUUKSLÕOKE: Olidki! Vaatasin kappi, ja mida ma näen! Ajud ongi kapis!
DIREKTOR: Siis on ju tore.
PUUKSLÕOKE: Aga kuidas nad kappi said! Raisk, ma ütlen...
DIREKTOR: Hea küll, minge nüüd klassi tagasi.
PUUKSLÕOKE: Kurat, kuidas nad siis...
DIREKTOR: Minge nüüd.
PUUKSLÕOKE: Jajah. Nägemist.
DIREKTOR: Nii, Ülo isa, mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Just: Uuno isa.
LEHMAN: Te ütlesite, et mu poeg lendas aknast välja.
DIREKTOR: Muidugi! Kui pirakas käis, lendas Ülo aknast välja!
LEHMAN: Kumb siis lendas välja: Ülo või Uuno?
DIREKTOR: Mõlemad! Aga muretsemiseks ei ole põhjust: kõik kulud kannab kool.
LEHMAN: Kulud kannab kool?
DIREKTOR: Jah, sest me saame kõvasti tasuta reklaami. Juba praegu on inglise keele süvaõppega klassi neliteist inimest ühele kohale.
LEHMAN: Aga Uuno?
DIREKTOR: Missugune Uuno?
LEHMAN: Minu poeg.
DIREKTOR: Temaga on kõik korras. Ainult veidi kriimustatud.
LEHMAN: Siis on hästi.
DIREKTOR: Uskuge mind: kogu kool on Uuno saavutuse üle uhke.
LEHMAN: Tänan teid.
DIREKTOR: Mis te nüüd! Tänada tuleb hoopis teid!
LEHMAN: Nägemist.
DIREKTOR: Nägemist.
Madis Tross
DIREKTOR: Sisse!
LEHMAN: Tere päevast. Mina olen Lehman, Uuno isa. Te kutsusite mind välja.
DIREKTOR: Muidugi. Niisiis, Uuno isa, istuge.
LEHMAN: Kas Uunoga on... halvasti? Tegi pahandust?
DIREKTOR: Rohkemgi veel. Ütleme nii, et Uuno... on olnud väga võimekas õpilane.
LEHMAN: Mis mõttes?
DIREKTOR: Sellest ma rääkida tahangi.
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Uuno on olnud asendamatu... kabevõistkonnas. Tema päralt on kooli kõigi aegade kuues tulemus hoota kaugushüppes.
LEHMAN: Rääkige ometi, mis Uunoga on! Kas ta tõmbas jälle kanepit?
DIREKTOR: Praegu ei ole jutt kanepist. Mõistate?
LEHMAN: Mida?
DIREKTOR: Teie poeg... ütleme nii, et teie poeg... Mul on sellest raske rääkida. Mõistate?
LEHMAN: Ei.
DIREKTOR: Olgu peale. Ütleme siis nii, et...
LEHMAN: Mis temaga lõpuks on?
DIREKTOR: Jah, mis temaga on...
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Niisiis... kuidas nüüd mainidagi...
LEHMAN: Rääkige ometi!
DIREKTOR: Kõik kulud korvab mõistagi kool.
LEHMAN: Mis kulud?
DIREKTOR: Jah, sisse!
LIISI: Vabandage, et tülitan.
DIREKTOR: Ei ole midagi.
LIISI: Ma tulen hiljem tagasi.
DIREKTOR: Räägi, mis sul oli?
LIISI: Ma... seda, et...
DIREKTOR: Mis su nimi on?
LIISI: Liisi neljandast tsee klassist.
DIREKTOR: Nii, Liisi, mis mure sul on?
LIISI: Kaheksandast bee klassist Uubert kutsus mu kaasa.
DIREKTOR: Kuhu ta su kutsus?
LIISI: Poiste peldikusse.
DIREKTOR: Ja sa läksid?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Nii, ja miks ta su kaasa kutsus?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle... et näitab mulle oma...
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert sulle näidata lubas?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle oma kahekümne kuuenda aasta kolme leopardiga rohelist.
DIREKTOR: Rohelist?
LIISI: See on üks mark.
DIREKTOR: Ma tean. Ja kas tal oli see... roheline?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Siis on ju hästi.
LIISI: Aga ta ütles, et kui ma seda endale tahan, pean ma näitama... pean ma näitama oma...
DIREKTOR: Mida ta näha tahtis? Räägi, Liisi.
LIISI: Ta ütles, et tahab näha mu... Issand, mul on nii häbi!
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert näha tahtis?
LIISI: Ta tahtis, et ma näitaksin oma... kolmekümnenda neljanda aasta Euroopa naaritsat.
DIREKTOR: Ja kas sa näitasid talle oma... naaritsat?
LIISI: Ma ei julgenud. Ma jooksin kohe teie juurde.
DIREKTOR: Õigesti tegid, Liisi. Õigesti tegid.
LIISI: Tõesti, ma...
DIREKTOR: Ei ole midagi, Liisi. Ei ole midagi.
LIISI: Ma hakkasin pärast ise ka mõtlema, et ei ole midagi. Vabandage... Head aega.
DIREKTOR: Oh neid lapsi küll! Nii, mis teil oli?
LEHMAN: Me rääkisime minu pojast.
DIREKTOR: Õigus küll. Niisiis, Einartil läheb viimasel ajal väga hästi.
LEHMAN: Minu poeg on Uuno.
DIREKTOR: Kes?
LEHMAN: Uuno.
DIREKTOR: Niisiis Uuno.
LEHMAN: Kas ta saab ikka klassi ära lõpetada?
DIREKTOR: Teate, Uunoga on nüüd nii, et me ei tea isegi, kuidas temaga on. Aga me kontrollime kõiki variante.
LEHMAN: Mis variante te kontrollite?
DIREKTOR: Jah, sisse!
PUUKSLÕOKE: Vabandust, et segan, aga asi on kiireloomuline.
DIREKTOR: Mis siis juhtunud on, õpetaja Puukslõoke?
PUUKSLÕOKE: Nii, teise tunni ajal olid veel olemas, aga nüüd on läinud!
DIREKTOR: Mis teil läinud on?
PUUKSLÕOKE: Kuidas – mis! Ajud on läinud!
DIREKTOR: Olete te ikka kindel, et teil need olemas olid?
PUUKSLÕOKE: Muidugi! Tähendab... mitte minul. Ajud olid bioloogia klassis viieliitrises purgis.
DIREKTOR: Ja kus need ajud siis nüüd on?
PUUKSLÕOKE: Kust mina tean! Ajud on... läinud!
DIREKTOR: Kas te kappi vaatasite?
PUUKSLÕOKE: Kappi ma ei vaadanud.
DIREKTOR: Vaadake kappi, Puukslõoke.
PUUKSLÕOKE: Ma vaatan kappi. Vabandage...
DIREKTOR: Nii. Mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Nii, Uuno isa, mis siis mureks?
LEHMAN: Te ütlesite, et Uunoga on halvasti.
DIREKTOR: Missuguse Uunoga?
LEHMAN: Minu pojaga.
DIREKTOR: Nii-nii... Vaadake, teie poeg...
LEHMAN: Kas ta visatakse koolist välja?
DIREKTOR: Vaadake, teie poega... ei ole võimalik enam kuhugi välja visata.
LEHMAN: Mis mõttes... ei ole võimalik välja visata?
DIREKTOR: Sest teie poeg lendas juba välja.
LEHMAN: Kust välja?
DIREKTOR: Aknast välja!
LEHMAN: Aknast välja?
DIREKTOR: Aknast välja! Ta tegi koos pinginaabriga keemia tunnis salaja 1-2-3-propaantriüültrinitraati.
LEHMAN: Mis see on?
DIREKTOR: See on nitroglütseriin. Sisse!
PUUKSLÕOKE: Olidki! Vaatasin kappi, ja mida ma näen! Ajud ongi kapis!
DIREKTOR: Siis on ju tore.
PUUKSLÕOKE: Aga kuidas nad kappi said! Raisk, ma ütlen...
DIREKTOR: Hea küll, minge nüüd klassi tagasi.
PUUKSLÕOKE: Kurat, kuidas nad siis...
DIREKTOR: Minge nüüd.
PUUKSLÕOKE: Jajah. Nägemist.
DIREKTOR: Nii, Ülo isa, mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Just: Uuno isa.
LEHMAN: Te ütlesite, et mu poeg lendas aknast välja.
DIREKTOR: Muidugi! Kui pirakas käis, lendas Ülo aknast välja!
LEHMAN: Kumb siis lendas välja: Ülo või Uuno?
DIREKTOR: Mõlemad! Aga muretsemiseks ei ole põhjust: kõik kulud kannab kool.
LEHMAN: Kulud kannab kool?
DIREKTOR: Jah, sest me saame kõvasti tasuta reklaami. Juba praegu on inglise keele süvaõppega klassi neliteist inimest ühele kohale.
LEHMAN: Aga Uuno?
DIREKTOR: Missugune Uuno?
LEHMAN: Minu poeg.
DIREKTOR: Temaga on kõik korras. Ainult veidi kriimustatud.
LEHMAN: Siis on hästi.
DIREKTOR: Uskuge mind: kogu kool on Uuno saavutuse üle uhke.
LEHMAN: Tänan teid.
DIREKTOR: Mis te nüüd! Tänada tuleb hoopis teid!
LEHMAN: Nägemist.
DIREKTOR: Nägemist.
Madis Tross
TUNNIKONTROLL
TUNNIKONTROLL
ÕPETAJA: Istuge. Nii, mis tund meil praegu on?
I ÕPILANE: Peaks olema füüsika.
ÕPETAJA: Füüsika? Huvitav küll. Aga olgu pealegi. Niisiis, teeme kiiresti tunnikontrolli. (Jagab laiali paberilehed.) Ülesanne on järgmine. Püssist lastakse välja kuuegrammine kuul kiirusega 610 meetrit sekundis. Nii. Kuul põrkab vastu 40kilost võimlemismatti, mis liigub koos kuuliga edasi 880 meetrit sekundis. Küsimus üks: mis aastal toimus Jüriöö ülestõus?
II ÕPILANE: See on ju ajalugu.
ÕPETAJA: Mis?
II ÕPILANE: See on ajalugu!
ÕPETAJA: Ajalugu? Olgu siis ajalugu – vahet pole. Nii. Küsimus kaks: kuhu Orpljohhina sepiku peitis?
I ÕPILANE: Pidi olema ju füüsika!
ÕPETAJA: Täpselt! Ja küsimus kolm: mis kell on?
III ÕPILANE: 9.55.
ÕPETAJA: Ei ütle teistele ette! Nii. Vastamiseks on aega... viisteist minutit. Läks! (Lahendatakse ülesannet.) Veeliks, mis sul seal põues on?
II ÕPILANE: Midagi ei ole.
ÕPETAJA: Mida sa sealt siis otsid? Tee tasku tühjaks.
II ÕPILANE (võtab taskust kala).
ÕPETAJA: Mis see on?
II ÕPILANE: See on kala.
ÕPETAJA: Ma näen, et kala. Miks see sul taskus on?
II ÕPILANE: See on rahvuskala.
IV ÕPILANE: Räim.
ÕPETAJA: Ma tean, et rahvuskala. Aga miks see sul taskus on? Kala peaks olema taldrikul, mitte taskus.
II ÕPILANE: Ta oligi taldrikul. (Võtab põuest taldriku.)
ÕPETAJA: Hea küll, tunni lõpus saad kala koos taldrikuga tagasi. Nüüd ülesannet lahendama! (Lahendatakse ülesannet.) Einar, mis sa sinna laua alla piilud?
I ÕPILANE: Ma ei piilu.
ÕPETAJA: Piilusid ju! Mis seal laua all on?
I ÕPILANE: Jalad.
ÕPETAJA: Mis jalad?
I ÕPILANE: Pille jalad.
ÕPETAJA: Nii, kaks.
I ÕPILANE: Miks kaks kohe?
ÕPETAJA: Mitu jalga tal siis on?
I ÕPILANE (vaatab järele): Kaks.
ÕPETAJA: Aga mõnel on neli.
I ÕPILANE: Kellel on neli?
ÕPETAJA: Kitsel on neli. Sipelgal kuus. Krabil kümme.
IV ÕPILANE: Ma ei ole krabi.
ÕPETAJA: No näed nüüd! Ta ei ole krabi. Nii. Mis kell on?
III ÕPILANE: 10.07.
ÕPETAJA: Tähendab, ülesande lahendamiseks on jäänud aega... kolm minutit. (Lahendatakse ülesannet.) Mis lõhn siin on? Ma küsin, kust see hais tuleb?
II ÕPILANE: Mis hais?
ÕPETAJA: Kes peeretas?
III ÕPILANE: Mina ei peeretanud.
IV ÕPILANE: Muidugi ta peeretas!
III ÕPILANE: Ise sa peeretasid!
I ÕPILANE: Võibolla on see kala?
ÕPETAJA: Kala peeretas?
I ÕPILANE: Rahvuskala.
ÕPETAJA: Hea küll. On ülesanne lahendatud?
(ÕPILASED annavad tööd ÕPETAJALE.)
Madis Tross
ÕPETAJA: Istuge. Nii, mis tund meil praegu on?
I ÕPILANE: Peaks olema füüsika.
ÕPETAJA: Füüsika? Huvitav küll. Aga olgu pealegi. Niisiis, teeme kiiresti tunnikontrolli. (Jagab laiali paberilehed.) Ülesanne on järgmine. Püssist lastakse välja kuuegrammine kuul kiirusega 610 meetrit sekundis. Nii. Kuul põrkab vastu 40kilost võimlemismatti, mis liigub koos kuuliga edasi 880 meetrit sekundis. Küsimus üks: mis aastal toimus Jüriöö ülestõus?
II ÕPILANE: See on ju ajalugu.
ÕPETAJA: Mis?
II ÕPILANE: See on ajalugu!
ÕPETAJA: Ajalugu? Olgu siis ajalugu – vahet pole. Nii. Küsimus kaks: kuhu Orpljohhina sepiku peitis?
I ÕPILANE: Pidi olema ju füüsika!
ÕPETAJA: Täpselt! Ja küsimus kolm: mis kell on?
III ÕPILANE: 9.55.
ÕPETAJA: Ei ütle teistele ette! Nii. Vastamiseks on aega... viisteist minutit. Läks! (Lahendatakse ülesannet.) Veeliks, mis sul seal põues on?
II ÕPILANE: Midagi ei ole.
ÕPETAJA: Mida sa sealt siis otsid? Tee tasku tühjaks.
II ÕPILANE (võtab taskust kala).
ÕPETAJA: Mis see on?
II ÕPILANE: See on kala.
ÕPETAJA: Ma näen, et kala. Miks see sul taskus on?
II ÕPILANE: See on rahvuskala.
IV ÕPILANE: Räim.
ÕPETAJA: Ma tean, et rahvuskala. Aga miks see sul taskus on? Kala peaks olema taldrikul, mitte taskus.
II ÕPILANE: Ta oligi taldrikul. (Võtab põuest taldriku.)
ÕPETAJA: Hea küll, tunni lõpus saad kala koos taldrikuga tagasi. Nüüd ülesannet lahendama! (Lahendatakse ülesannet.) Einar, mis sa sinna laua alla piilud?
I ÕPILANE: Ma ei piilu.
ÕPETAJA: Piilusid ju! Mis seal laua all on?
I ÕPILANE: Jalad.
ÕPETAJA: Mis jalad?
I ÕPILANE: Pille jalad.
ÕPETAJA: Nii, kaks.
I ÕPILANE: Miks kaks kohe?
ÕPETAJA: Mitu jalga tal siis on?
I ÕPILANE (vaatab järele): Kaks.
ÕPETAJA: Aga mõnel on neli.
I ÕPILANE: Kellel on neli?
ÕPETAJA: Kitsel on neli. Sipelgal kuus. Krabil kümme.
IV ÕPILANE: Ma ei ole krabi.
ÕPETAJA: No näed nüüd! Ta ei ole krabi. Nii. Mis kell on?
III ÕPILANE: 10.07.
ÕPETAJA: Tähendab, ülesande lahendamiseks on jäänud aega... kolm minutit. (Lahendatakse ülesannet.) Mis lõhn siin on? Ma küsin, kust see hais tuleb?
II ÕPILANE: Mis hais?
ÕPETAJA: Kes peeretas?
III ÕPILANE: Mina ei peeretanud.
IV ÕPILANE: Muidugi ta peeretas!
III ÕPILANE: Ise sa peeretasid!
I ÕPILANE: Võibolla on see kala?
ÕPETAJA: Kala peeretas?
I ÕPILANE: Rahvuskala.
ÕPETAJA: Hea küll. On ülesanne lahendatud?
(ÕPILASED annavad tööd ÕPETAJALE.)
Madis Tross
PÕLEB
PÕLEB
MEES: Hallo! Hallo! 112, jah? Kas te kuulete mind?
NAINE: Kes räägib?
MEES: Hallo! Kas te kuulete mind?
NAINE: Kui te karjute, ei kuule ma midagi.
MEES: Jajah... Põleb! Ma ütlen...
NAINE: Rääkige vaiksemalt!
MEES: Jah, ma püüan... ma püüan...
NAINE: No nii, mis teil oli?
MEES: Ma ütlen... põleb! Maja põleb!
NAINE: Ah nii! Kust te teate, et põleb?
MEES: N-no kuidas ma siis ei tea! Ma ju näen: maja põleb!
NAINE: Nii et põleb?
MEES: Muidugi: maja põleb!
NAINE: Nii et tuli on suur?
MEES: No... no ikka kõik on leekides!
NAINE: Kas tuletõrjujad on juba kohal?
MEES: Ei... veel ei ole. Ega ma muidu ei helistaks.
NAINE: Selge. Kuidas inimestega on?
MEES: Inimestega...
NAINE: Ma küsin, kas palju rahvast on vaatamas?
MEES: Nooh... ikka on. Ja tuleb aina juurde. Aga eks te pääse läbi.
NAINE: Muidugi. Ja kus kohas see asub?
MEES: Nooh, ma helistan siit... Naaritsa poe juurest.
NAINE: Nii, ja mis bussiga sinna sõita saab?
MEES: Bussiga? Kas te tulete siis bussiga kustutama?
NAINE: Mina ei tule üldse kustutama. Mina tulen vaatama.
MEES: Hallo! Kas see ei olegi siis 112?
NAINE: Ei, see on koolimaja.
Madis Tross
MEES: Hallo! Hallo! 112, jah? Kas te kuulete mind?
NAINE: Kes räägib?
MEES: Hallo! Kas te kuulete mind?
NAINE: Kui te karjute, ei kuule ma midagi.
MEES: Jajah... Põleb! Ma ütlen...
NAINE: Rääkige vaiksemalt!
MEES: Jah, ma püüan... ma püüan...
NAINE: No nii, mis teil oli?
MEES: Ma ütlen... põleb! Maja põleb!
NAINE: Ah nii! Kust te teate, et põleb?
MEES: N-no kuidas ma siis ei tea! Ma ju näen: maja põleb!
NAINE: Nii et põleb?
MEES: Muidugi: maja põleb!
NAINE: Nii et tuli on suur?
MEES: No... no ikka kõik on leekides!
NAINE: Kas tuletõrjujad on juba kohal?
MEES: Ei... veel ei ole. Ega ma muidu ei helistaks.
NAINE: Selge. Kuidas inimestega on?
MEES: Inimestega...
NAINE: Ma küsin, kas palju rahvast on vaatamas?
MEES: Nooh... ikka on. Ja tuleb aina juurde. Aga eks te pääse läbi.
NAINE: Muidugi. Ja kus kohas see asub?
MEES: Nooh, ma helistan siit... Naaritsa poe juurest.
NAINE: Nii, ja mis bussiga sinna sõita saab?
MEES: Bussiga? Kas te tulete siis bussiga kustutama?
NAINE: Mina ei tule üldse kustutama. Mina tulen vaatama.
MEES: Hallo! Kas see ei olegi siis 112?
NAINE: Ei, see on koolimaja.
Madis Tross
KINGITUS
KINGITUS
Tore juubel oli. Palju lilli, kingitusi, sõnavõtte, inimesi – mõnda tundsin isiklikult... Sooviti õnne, anti üle, löödi kokku – alguses klaase... Küsiti, kas ma veel edasi jään... Nii et tore oli. Kodus vaatasin kingid veel kord üle: mõnda saab isegi kasutada, mõnda lihtsalt asetada – eriti seda kõige suuremat. Ja asetasingi seinale.
Öösel voodis lamades kuulen, nagu keegi ohkaks kusagil. Küllap on see lihtsalt väsimusest. Otsin mugava asendi ja proovin uinuda. Kuid – tõepoolest: keegi ohkab ju! Tundub isegi, nagu kaasneks ohkamisega õrn vilin. Kummaline... Ma kuulatan tähelepanelikult, et tabada hääle suunda. See tuleks nagu kõrvaltoast. Mis see siis on? Ma tõusen ettevaatlikult voodist ja hiilin uks juurde. Nüüd kuulen ma selgelt, et toas toimub midagi. Kuidagi imelik tunne on, igasugused mõtted tulevad pähe. Püüan rahuneda ja olukorrale mingi seletuse leida. Ma süütan tule ja vaatan otsivalt ringi. Võtan siis laua alt tühja veinipudeli ja hiilin vaikselt ukse juurde tagasi. Tunnen: pulss 128, vererõhk 160/120, temperatuur 24,1 – toas. Ma kogun julgust ja lükkan ukse lahti. Miski libiseb üle toa. Ei, see oli lihtsalt vari, valgusest. Ma kuulan tähelepanelikult, kuid nüüd on toas vaikne, ei ainsatki heli. Siis libistan käe ümber nurga ja süütan tule. Mitte midagi ei juhtunud. Ma pigistan pudeli tugevamalt pihku, kõverdan põlvedest jalad, paiskan kurgupõhjast lause “hurraa!”, ja hüppan tuppa. Toas ei ole kedagi, ka kõik esemed tunduvad alles olevat. Ainult et – kingitus seinal oleks nagu paigast nihkunud, nagu veidi ukse poole liikunud. Või tundub see nii?... Olen lihtsalt väsinud, liiga palju muljeid ühe päeva jooksul. Hakkan toast ära tulema, kui mulle tundub, et just praegu ta liikus! Võimatu! Ma lahkun kiiresti toast ja tõmban ukse enda järel kinni. Süda peksab tugevalt ja aeg-ajal läbistavad mind värinad. Mis see siis on? Ma olen ju täie teadvuse juures. Aga võibolla... Ei, paljugi, mis räägitakse! Ma võpatan: toast kostab selgesti oigamist. Mida teha? Mida teha? Ma astun telefoni juurde ja valin väriseva käega numbri.
ELMAR: Hallo.
MINA: Elmar, sina? Enn siin.
ELMAR: Noh, kas pidu veel kestab?
MINA: Ei, mis pidu siin enam. Asi on tõsine: ma olen väsinud, tahan magada, aga kõrvaltoas, saad aru...
ELMAR: Ei taha ära minna või?
MINA: Juba läinud. Õigemini... kuidas nüüd öelda... üks siiski on.
ELMAR: Väsis nii ära, et enam ei liiguta või?
MINA: Vastupidi: just liigutab. Tõsi küll, vaevaliselt, aga siiski. Ma ei tea, mida teha. Ta ohkab.
ELMAR: Anna talle üks lonks, siis läheb paremaks. Aga ainult üks lonks.
MINA: Ei, sa ei saanud aru. Ma sain ta kingiks. Nägid ise, see pruun.
EMAR: Ah soo! Ma ei saanud alguses aru.
MINA: Eks ole. Ja nüüd on mul mure.
ELMAR: Muidugi, eks linna tingimustes ole raske pidada.
MINA: Ma ei soovi teda üldse pidada!
ELMAR: Mõni aeg kannatad ära. Ma räägin sugulastega – võibolla võtavad enda juurde maale.
MINA: Issand, ta tuleb lähemale!
ELMAR: Mis sa kardad! Mänguhoos niisama näksib. Sa ära teda ainult voodisse lase, muidu ei saa pärast üldse lahti. Ja anna talle puupulki või kummipalli närida – see on hammastele hea. On ta sul emane või isane?
MINA: Kust mina tean!
ELMAR: No kas sa siis vahet ei oska teha?
MINA: Mis tähtsust sel praegu on!
ELMAR: No kuidas siis ei ole!
MINA: Ta ei ole... ta ei ole... Aah, niikuinii ei saa sa aru.
Ma asetan toru hargile. Kõrvaltoast kostab jälle hääli: keegi kraabiks nagu ust. Ma olen endast väljas. Mida teha? No mida teha! Ma võtan toru ja valin uuesti.
UUDO: Jah.
MINA: Magasid juba?
UUDO: Mhõhõh. Kes räägib?
MINA: Enn siin.
UUDO: Missugune Enn?
MINA: Enn, noh. Ei tunne ära või?
UUDO: Ah sina. Mis sa tahad, ma juba magan.
MINA: Asi on selles, et... Sa katsu nüüd aru saada. Ma tahan ka magada, aga mul seinal... liigub.
UUDO: Pritsi klorofossiga.
MINA: Arvan, st sellest pole kasu.
UUSO: Muidugi, tõrjet tuleb üheaegselt kogu majas teha.
MINA: Ma ei mõtle seda. Kuula nüüd! Asi on tõsine. Mäletad, peol, see suur… Ma võtsin ta kaasa...
UUDO: Koju?
MINA: Nojah. Aga nüüd ta hakkas elama!
UUDO: Elab sinu juures?
MINA: Muidugi! Ja nüüd ma ei saa temast lahti. Võibolla on see lihtsalt väsimusest.
UUDO: Mis, sa loll, kirjutasid ta endale sisse või?
MINA: Issand! Ma sain ta kingiks! Riputasin seinale, aga tema...
UUDO: Ei lähe tapeediga kokku või?
MINA: Asi ei ole selles! Saad aru, ta hakkas liikuma! Tahab ära tulla!
UUDO: Puuri augud seina, löö punnid sisse ja nendesse konksud – küll pidama jääb.
MINA: Issand! Mitte midagi ei saa sa aru!
UUDO: Hea küll, homme räägime – on juba hilja.
Ta pani toru ära. Ma olen täiesti nõutu. Järsku ma märkan, et toa uks oleks nagu liikunud. Ma haaran taas toru ja valin 112.
KORRAPIDAJA: Korrapidaja kuuleb.
MINA: Ma palun teid: sõitke kiiresti kohale!
KORRAPIDAJA: Mis lahti on?
MINA: Asi on tõsine. Mul korteris... ta tuleb aina lähemale!
KORARPIDAJA: On ta relvastatud?
MINA: Ei tea. Vasara kaheksa–viis. Tulge ruttu!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule.
MINA: V a s a r a k a ...
KORRAPIDAJA: Mis, ta on vasaraga?
MINA: Ei ole ta vasaraga. Ma sain kingituseks...
KORRAPIDAJA: Te saite vasara kingituseks?
MINA: Vasaraga lõin ma ta seinale. Nüüd ta oigab. Tahab ära minna.
KORRAPIDAJA: Hoidke teda kinni! Aga ärge vasaraga enam lööge. Kohe sõidame välja. Aadress?
MINA: Mis aadress?
KORRAPIDAJA: Teie aadress?
MINA: Ma juba ütlsin: Vasara...
KORRAPIDAJA: Jätke see vasar juba rahule!
MINA: Ma elan Vasara tänaval!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule. Hallo!
MINA: V a s a r a t ä n a v a l ...
KORRAPIDAJA: Mis, te viskasite vasara tänavale? See on ju asitõend!
MINA: Ma elan Vasara tänaval! Vasara kaheksa–viis.
KORRAPIDAJA: Nüüd sain aru. Kohe tuleme.
Ma istusin väsinult maha. Mu pea oli tühi, ma ei mõelnud enam millelegi ja mul hakkas kergem. Ma kuulatasin: kõrvaltoas oli kõik vaikne. Varsti oli kohal politsei. Näitasin käega ukse suunas. Püstoleid enda ees hoides tormasid nad tuppa. “Eh, teid, ikka lasite minema!” hõikas üks toast. Ma tõusin püsti, asetasin telefonitoru hargile ja astusin tuppa. Imestusega nägin, et aken on pärani lahti ja kingitus kadunud.
Madis Tross
Tore juubel oli. Palju lilli, kingitusi, sõnavõtte, inimesi – mõnda tundsin isiklikult... Sooviti õnne, anti üle, löödi kokku – alguses klaase... Küsiti, kas ma veel edasi jään... Nii et tore oli. Kodus vaatasin kingid veel kord üle: mõnda saab isegi kasutada, mõnda lihtsalt asetada – eriti seda kõige suuremat. Ja asetasingi seinale.
Öösel voodis lamades kuulen, nagu keegi ohkaks kusagil. Küllap on see lihtsalt väsimusest. Otsin mugava asendi ja proovin uinuda. Kuid – tõepoolest: keegi ohkab ju! Tundub isegi, nagu kaasneks ohkamisega õrn vilin. Kummaline... Ma kuulatan tähelepanelikult, et tabada hääle suunda. See tuleks nagu kõrvaltoast. Mis see siis on? Ma tõusen ettevaatlikult voodist ja hiilin uks juurde. Nüüd kuulen ma selgelt, et toas toimub midagi. Kuidagi imelik tunne on, igasugused mõtted tulevad pähe. Püüan rahuneda ja olukorrale mingi seletuse leida. Ma süütan tule ja vaatan otsivalt ringi. Võtan siis laua alt tühja veinipudeli ja hiilin vaikselt ukse juurde tagasi. Tunnen: pulss 128, vererõhk 160/120, temperatuur 24,1 – toas. Ma kogun julgust ja lükkan ukse lahti. Miski libiseb üle toa. Ei, see oli lihtsalt vari, valgusest. Ma kuulan tähelepanelikult, kuid nüüd on toas vaikne, ei ainsatki heli. Siis libistan käe ümber nurga ja süütan tule. Mitte midagi ei juhtunud. Ma pigistan pudeli tugevamalt pihku, kõverdan põlvedest jalad, paiskan kurgupõhjast lause “hurraa!”, ja hüppan tuppa. Toas ei ole kedagi, ka kõik esemed tunduvad alles olevat. Ainult et – kingitus seinal oleks nagu paigast nihkunud, nagu veidi ukse poole liikunud. Või tundub see nii?... Olen lihtsalt väsinud, liiga palju muljeid ühe päeva jooksul. Hakkan toast ära tulema, kui mulle tundub, et just praegu ta liikus! Võimatu! Ma lahkun kiiresti toast ja tõmban ukse enda järel kinni. Süda peksab tugevalt ja aeg-ajal läbistavad mind värinad. Mis see siis on? Ma olen ju täie teadvuse juures. Aga võibolla... Ei, paljugi, mis räägitakse! Ma võpatan: toast kostab selgesti oigamist. Mida teha? Mida teha? Ma astun telefoni juurde ja valin väriseva käega numbri.
ELMAR: Hallo.
MINA: Elmar, sina? Enn siin.
ELMAR: Noh, kas pidu veel kestab?
MINA: Ei, mis pidu siin enam. Asi on tõsine: ma olen väsinud, tahan magada, aga kõrvaltoas, saad aru...
ELMAR: Ei taha ära minna või?
MINA: Juba läinud. Õigemini... kuidas nüüd öelda... üks siiski on.
ELMAR: Väsis nii ära, et enam ei liiguta või?
MINA: Vastupidi: just liigutab. Tõsi küll, vaevaliselt, aga siiski. Ma ei tea, mida teha. Ta ohkab.
ELMAR: Anna talle üks lonks, siis läheb paremaks. Aga ainult üks lonks.
MINA: Ei, sa ei saanud aru. Ma sain ta kingiks. Nägid ise, see pruun.
EMAR: Ah soo! Ma ei saanud alguses aru.
MINA: Eks ole. Ja nüüd on mul mure.
ELMAR: Muidugi, eks linna tingimustes ole raske pidada.
MINA: Ma ei soovi teda üldse pidada!
ELMAR: Mõni aeg kannatad ära. Ma räägin sugulastega – võibolla võtavad enda juurde maale.
MINA: Issand, ta tuleb lähemale!
ELMAR: Mis sa kardad! Mänguhoos niisama näksib. Sa ära teda ainult voodisse lase, muidu ei saa pärast üldse lahti. Ja anna talle puupulki või kummipalli närida – see on hammastele hea. On ta sul emane või isane?
MINA: Kust mina tean!
ELMAR: No kas sa siis vahet ei oska teha?
MINA: Mis tähtsust sel praegu on!
ELMAR: No kuidas siis ei ole!
MINA: Ta ei ole... ta ei ole... Aah, niikuinii ei saa sa aru.
Ma asetan toru hargile. Kõrvaltoast kostab jälle hääli: keegi kraabiks nagu ust. Ma olen endast väljas. Mida teha? No mida teha! Ma võtan toru ja valin uuesti.
UUDO: Jah.
MINA: Magasid juba?
UUDO: Mhõhõh. Kes räägib?
MINA: Enn siin.
UUDO: Missugune Enn?
MINA: Enn, noh. Ei tunne ära või?
UUDO: Ah sina. Mis sa tahad, ma juba magan.
MINA: Asi on selles, et... Sa katsu nüüd aru saada. Ma tahan ka magada, aga mul seinal... liigub.
UUDO: Pritsi klorofossiga.
MINA: Arvan, st sellest pole kasu.
UUSO: Muidugi, tõrjet tuleb üheaegselt kogu majas teha.
MINA: Ma ei mõtle seda. Kuula nüüd! Asi on tõsine. Mäletad, peol, see suur… Ma võtsin ta kaasa...
UUDO: Koju?
MINA: Nojah. Aga nüüd ta hakkas elama!
UUDO: Elab sinu juures?
MINA: Muidugi! Ja nüüd ma ei saa temast lahti. Võibolla on see lihtsalt väsimusest.
UUDO: Mis, sa loll, kirjutasid ta endale sisse või?
MINA: Issand! Ma sain ta kingiks! Riputasin seinale, aga tema...
UUDO: Ei lähe tapeediga kokku või?
MINA: Asi ei ole selles! Saad aru, ta hakkas liikuma! Tahab ära tulla!
UUDO: Puuri augud seina, löö punnid sisse ja nendesse konksud – küll pidama jääb.
MINA: Issand! Mitte midagi ei saa sa aru!
UUDO: Hea küll, homme räägime – on juba hilja.
Ta pani toru ära. Ma olen täiesti nõutu. Järsku ma märkan, et toa uks oleks nagu liikunud. Ma haaran taas toru ja valin 112.
KORRAPIDAJA: Korrapidaja kuuleb.
MINA: Ma palun teid: sõitke kiiresti kohale!
KORRAPIDAJA: Mis lahti on?
MINA: Asi on tõsine. Mul korteris... ta tuleb aina lähemale!
KORARPIDAJA: On ta relvastatud?
MINA: Ei tea. Vasara kaheksa–viis. Tulge ruttu!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule.
MINA: V a s a r a k a ...
KORRAPIDAJA: Mis, ta on vasaraga?
MINA: Ei ole ta vasaraga. Ma sain kingituseks...
KORRAPIDAJA: Te saite vasara kingituseks?
MINA: Vasaraga lõin ma ta seinale. Nüüd ta oigab. Tahab ära minna.
KORRAPIDAJA: Hoidke teda kinni! Aga ärge vasaraga enam lööge. Kohe sõidame välja. Aadress?
MINA: Mis aadress?
KORRAPIDAJA: Teie aadress?
MINA: Ma juba ütlsin: Vasara...
KORRAPIDAJA: Jätke see vasar juba rahule!
MINA: Ma elan Vasara tänaval!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule. Hallo!
MINA: V a s a r a t ä n a v a l ...
KORRAPIDAJA: Mis, te viskasite vasara tänavale? See on ju asitõend!
MINA: Ma elan Vasara tänaval! Vasara kaheksa–viis.
KORRAPIDAJA: Nüüd sain aru. Kohe tuleme.
Ma istusin väsinult maha. Mu pea oli tühi, ma ei mõelnud enam millelegi ja mul hakkas kergem. Ma kuulatasin: kõrvaltoas oli kõik vaikne. Varsti oli kohal politsei. Näitasin käega ukse suunas. Püstoleid enda ees hoides tormasid nad tuppa. “Eh, teid, ikka lasite minema!” hõikas üks toast. Ma tõusin püsti, asetasin telefonitoru hargile ja astusin tuppa. Imestusega nägin, et aken on pärani lahti ja kingitus kadunud.
Madis Tross
VANA JAHIPÜSS
VANA JAHIPÜSS
Jegor suri teisipäeva varahommikul. Serafim suri kolmapäeva pärastlõunal. Arkaadi... ei ole aga siiamaani surnud. Mõned teadsid rääkida, et ta on juba kolmsada aastat vana. See võis ka tõsi olla, sest Arkaadi on surematu Kaštšei tütrepoeg. Inimesed ütlesid: see ei ole võimalik, Arkaadi ei saa lõputult edasi elada, tal oleks juba ammu aeg ära surra! Aga Arkaadi ei teinud külarahva jutust väljagi ja elas muudkui edasi. Vähe sellest: ta kavatses koguni naise võtta. Teadagi, kelle! Jegori ainukese tütre teisest abielust, rahvamaja noorsootöö vanemmetoodiku, imekauni Vassilissa.
Laupäeval, 6. septembril toimus rahvamajas tantsuõhtu. Niisiis tantsiti, joodi teed, võimalik, et vesteldi... kui Arkaadi järsku Vassilissa juurde läks ja tema tantsima võttis.
“Sina, Vassilissa, oled imekaunis!” alustas Arkaadi keskustelu. “Võibolla läheksime pärastpoole minu metsamajja järve ääres? Teeksime koldesse tule, küpsetaksime liha, kuulaksime raadiot...”
“Issand, kui äge!” ehmatas Vassilissa ning peeretas.
“Eks ole! Kõigepealt vestleksime niisama, siis aga läheksime kahekesi koos... puid lõhkuma. Kas tuled?”
Vassilissa nuuskas nina ja ütles: “Tulen!”
Seda juttu kuulis aga tahtlikult pealt Serafimi noorem poeg Innokenti. Peab mainima, et Serafimi kaks vanemat poega olid normaalsed, Innokenti aga... napakas. Tema käis kaks korda nädalas rahvamajas trummi harjutamas ning armus samuti Vassilissasse.
Arkaadi ja Vassilissa suundusid metsamajja järve ääres. Innokenti aga tormas koju, võttis kapi pealt isa vana jahipüssi – ja edasi kohe Arkaadile ja Vassilissale järele.
Nemad aga istusid metsamajas kolde ääres, Arkaadi tegi suitsu, Vassilissa puhkas niisama jalgu, tema ei suitsetanud.
Innokenti aga tormas metsamaja suunas, hüppas üle mahalangenud siberi nulu, kukkus vastu liiklusmärki, lahmas läbi oja... Ühesõnaga: tema jooksis muudkui edasi.
Arkaadi tegi aga suitsu, Vassilissa istus niisama, tema ei suitsetanud.
Järsku paisati uks pärani ja lävel seisis jahipüssiga Innokenti. Ta hingeldas, sest oli jooksnud väga kiiresti.
“Eh, Vassilissa!” jõudis ta pead vangutada, enne kui surnult põrandale prantsatas.
Nojah... Ma ju ütlesin teile, et ta oli napakas.
Madis Tross
Jegor suri teisipäeva varahommikul. Serafim suri kolmapäeva pärastlõunal. Arkaadi... ei ole aga siiamaani surnud. Mõned teadsid rääkida, et ta on juba kolmsada aastat vana. See võis ka tõsi olla, sest Arkaadi on surematu Kaštšei tütrepoeg. Inimesed ütlesid: see ei ole võimalik, Arkaadi ei saa lõputult edasi elada, tal oleks juba ammu aeg ära surra! Aga Arkaadi ei teinud külarahva jutust väljagi ja elas muudkui edasi. Vähe sellest: ta kavatses koguni naise võtta. Teadagi, kelle! Jegori ainukese tütre teisest abielust, rahvamaja noorsootöö vanemmetoodiku, imekauni Vassilissa.
Laupäeval, 6. septembril toimus rahvamajas tantsuõhtu. Niisiis tantsiti, joodi teed, võimalik, et vesteldi... kui Arkaadi järsku Vassilissa juurde läks ja tema tantsima võttis.
“Sina, Vassilissa, oled imekaunis!” alustas Arkaadi keskustelu. “Võibolla läheksime pärastpoole minu metsamajja järve ääres? Teeksime koldesse tule, küpsetaksime liha, kuulaksime raadiot...”
“Issand, kui äge!” ehmatas Vassilissa ning peeretas.
“Eks ole! Kõigepealt vestleksime niisama, siis aga läheksime kahekesi koos... puid lõhkuma. Kas tuled?”
Vassilissa nuuskas nina ja ütles: “Tulen!”
Seda juttu kuulis aga tahtlikult pealt Serafimi noorem poeg Innokenti. Peab mainima, et Serafimi kaks vanemat poega olid normaalsed, Innokenti aga... napakas. Tema käis kaks korda nädalas rahvamajas trummi harjutamas ning armus samuti Vassilissasse.
Arkaadi ja Vassilissa suundusid metsamajja järve ääres. Innokenti aga tormas koju, võttis kapi pealt isa vana jahipüssi – ja edasi kohe Arkaadile ja Vassilissale järele.
Nemad aga istusid metsamajas kolde ääres, Arkaadi tegi suitsu, Vassilissa puhkas niisama jalgu, tema ei suitsetanud.
Innokenti aga tormas metsamaja suunas, hüppas üle mahalangenud siberi nulu, kukkus vastu liiklusmärki, lahmas läbi oja... Ühesõnaga: tema jooksis muudkui edasi.
Arkaadi tegi aga suitsu, Vassilissa istus niisama, tema ei suitsetanud.
Järsku paisati uks pärani ja lävel seisis jahipüssiga Innokenti. Ta hingeldas, sest oli jooksnud väga kiiresti.
“Eh, Vassilissa!” jõudis ta pead vangutada, enne kui surnult põrandale prantsatas.
Nojah... Ma ju ütlesin teile, et ta oli napakas.
Madis Tross
KAEVAVAD
KAEVAVAD
ESIMENE: Huvitav, mida see naabrimees seal kaevab?… Ega ometi… Ta kavatseb sinna aia äärde puid istutada! Seda küll lubada ei tohi – kasvavad suureks, varjavad kogu päikese ära. Seda tuleb takistada… Jõudu!
TEINE: Jõudu tarvis.
ESIMENE: Vaatan, et muudkui kaevad ja kaevad…
TEINE: Jah, mõtlesin, et istutan mõned õunapuud juurde.
ESIMENE: Muidugi, eks oma aiast ole hea võtta. Aga ma vaatan, et see muld siin… nagu kehvavõitu.
TEINE: Kui ikka korralikult hoolt kanda, kasvab ka siin.
ESIMENE: Jah, ega hoolt kandmata saaki ei tule. Ma oma aias küll higi ja vaeva näinud. Sellepärast ütlengi, et koht… nagu… ei ole kõige parem. Kahju, kui teise vaev tühja läheb.
TEINE: Mis sellel kohal siis viga?
ESIMENE: Nooh, sa võibolla ei tea… tramm.
TEINE: Mis tramm?
ESIMENE: Kiirtramm – maa all.
TEINE: Miks just maa all?
ESIMENE: Noh, siis saab otse kohale. Võibolla oled kuulnud, panevad trammi kiiremini liikuma: ühes otsas peale, teises maha, nagu tuulispask ilma peatusteta.
TEINE: Miks peatusteta?
ESIMENE: Kuidas ta muidu kiiremini saaks. Sa oled ometi trammi näinud?
TEINE: Jah, aga mis see õunapuudesse puutub?
ESIMENE: Puutub küll. Vibratsioon. Mõistad? Sõidab paar korda puu alt läbi, ei jää ühtegi õuna külge.
TEINE: Noo, ega see tramm ometi siit sõitma hakka!
ESIMENE: Kust veel? Lasnamäe poolt juba kaevavad, varsti on otsaga siin.
TEINE: Kes siia metsa äärde ikka sõidab?
ESIMENENE: Ega seda ei küsita, kuhu sa sõita tahad. Lubavad kiiresti kohale viia, istud heas lootuses aga peale. Alles hiljem saad aru, kuhu sohu sind veetud on.
TEINE: No mis mõte on see trammitee siia kaevata!
ESIMENE: Seda leitakse kunagi hiljem, et mõtet ei olnud.
TEINE: Seda nüüd küll…
ESIMENE: Ja ega nad seal maa all ju ei näe, kus otsaga parajasti on. Kui lõpuks päike näkku lööb, on ümberringi Hiiumaa kadakad.
TEINE: Nooh, siis võiksid juba veidi veel kaevata…
ESIMENE: Eks ole, ja sina seal… Mis see siis on? Maa kerkib… Püha vägi! Mida see… Ega ometi tõesti…?
TEINE: Ja ongi kohal…
ESIMENE: Kuidas siis…
KOLMAS: Mis koht see on?
ESIMENE: Pääsküla!
KOLMAS: Pääs… pääs-kula… Eesti või?
TEINE: Tallinn.
KOLMAS: Oi, kurat! Tagasi, mehed! Vale koht.
ESIMENE: Kust teie siis…?
KOLMAS: Riiast.
TEINE: Aitab, enam ei istuta ma ühtegi puud!
Madis Tross
ESIMENE: Huvitav, mida see naabrimees seal kaevab?… Ega ometi… Ta kavatseb sinna aia äärde puid istutada! Seda küll lubada ei tohi – kasvavad suureks, varjavad kogu päikese ära. Seda tuleb takistada… Jõudu!
TEINE: Jõudu tarvis.
ESIMENE: Vaatan, et muudkui kaevad ja kaevad…
TEINE: Jah, mõtlesin, et istutan mõned õunapuud juurde.
ESIMENE: Muidugi, eks oma aiast ole hea võtta. Aga ma vaatan, et see muld siin… nagu kehvavõitu.
TEINE: Kui ikka korralikult hoolt kanda, kasvab ka siin.
ESIMENE: Jah, ega hoolt kandmata saaki ei tule. Ma oma aias küll higi ja vaeva näinud. Sellepärast ütlengi, et koht… nagu… ei ole kõige parem. Kahju, kui teise vaev tühja läheb.
TEINE: Mis sellel kohal siis viga?
ESIMENE: Nooh, sa võibolla ei tea… tramm.
TEINE: Mis tramm?
ESIMENE: Kiirtramm – maa all.
TEINE: Miks just maa all?
ESIMENE: Noh, siis saab otse kohale. Võibolla oled kuulnud, panevad trammi kiiremini liikuma: ühes otsas peale, teises maha, nagu tuulispask ilma peatusteta.
TEINE: Miks peatusteta?
ESIMENE: Kuidas ta muidu kiiremini saaks. Sa oled ometi trammi näinud?
TEINE: Jah, aga mis see õunapuudesse puutub?
ESIMENE: Puutub küll. Vibratsioon. Mõistad? Sõidab paar korda puu alt läbi, ei jää ühtegi õuna külge.
TEINE: Noo, ega see tramm ometi siit sõitma hakka!
ESIMENE: Kust veel? Lasnamäe poolt juba kaevavad, varsti on otsaga siin.
TEINE: Kes siia metsa äärde ikka sõidab?
ESIMENENE: Ega seda ei küsita, kuhu sa sõita tahad. Lubavad kiiresti kohale viia, istud heas lootuses aga peale. Alles hiljem saad aru, kuhu sohu sind veetud on.
TEINE: No mis mõte on see trammitee siia kaevata!
ESIMENE: Seda leitakse kunagi hiljem, et mõtet ei olnud.
TEINE: Seda nüüd küll…
ESIMENE: Ja ega nad seal maa all ju ei näe, kus otsaga parajasti on. Kui lõpuks päike näkku lööb, on ümberringi Hiiumaa kadakad.
TEINE: Nooh, siis võiksid juba veidi veel kaevata…
ESIMENE: Eks ole, ja sina seal… Mis see siis on? Maa kerkib… Püha vägi! Mida see… Ega ometi tõesti…?
TEINE: Ja ongi kohal…
ESIMENE: Kuidas siis…
KOLMAS: Mis koht see on?
ESIMENE: Pääsküla!
KOLMAS: Pääs… pääs-kula… Eesti või?
TEINE: Tallinn.
KOLMAS: Oi, kurat! Tagasi, mehed! Vale koht.
ESIMENE: Kust teie siis…?
KOLMAS: Riiast.
TEINE: Aitab, enam ei istuta ma ühtegi puud!
Madis Tross
REKORD
REKORD
Vaatleja Juhan Umbusk teatab Väike-Õismäe ringilt:
“Tohutu elamuse valmistasid tuhandetele uudistajatele Uudo Puu ja tema 4aastane poeg Veeliks. Katsetamisel oli uus sõiduauto Zaporožets Raketa, mis on mõeldud vaatamiseks eelkõige noortele juhtidele. Auto on põhimõtteliselt uue konstruktsiooniga: selle viies ratas, millele on andnud rahvas juba tabava nimegi – rooliratas, parandab märgatavalt teelpüsivust, mootor ei asu enam taga, nagu varem, vaid tagaistmel, oluliselt on vähenenud kütusekulu (100 km kohta 0,4 tm puid), auto on varustatud erilise seadmega, mis võimaldab juhil varakult avastada vihmasadu ja eristada maanteed põllust. Hoolikalt korrastatud teelõigul oli 500 m pikkune distants tähistatud värviliste lipukestega, mis kergendasid tunduvalt Zaporožetsi ülesleidmist katsetamise piirkonnas. Pikka aega ei antud stardiluba, kuna tuul oli tõusnud ohtlikult tugevaks. Päeva teisel poolel see siiski saadi ja Zaporožets sööstis paigalt. Saanud kiiruseks 7 km/h, suutis 4aastane Veeliks Zaporožetsist mööduda, kuid siis väsis ja oli sunnitud auto endast ette laskma. Kui aga Veeliks lähedalasuva liivakasti poole suundus, oli kõigile selge, et Zaporožetsi võitu ei väära enam miski. Distantsi edukalt läbinud, suutis Uudo Puu auto peatada. Ja siis sündis ka uus rekord: autost väljumiseks kulus juhil kõigest 11 min 14 sek. Katsetajate enesetunne on hea, nad viibivad pideva arstliku kontroll all.”
Madis Tross
Vaatleja Juhan Umbusk teatab Väike-Õismäe ringilt:
“Tohutu elamuse valmistasid tuhandetele uudistajatele Uudo Puu ja tema 4aastane poeg Veeliks. Katsetamisel oli uus sõiduauto Zaporožets Raketa, mis on mõeldud vaatamiseks eelkõige noortele juhtidele. Auto on põhimõtteliselt uue konstruktsiooniga: selle viies ratas, millele on andnud rahvas juba tabava nimegi – rooliratas, parandab märgatavalt teelpüsivust, mootor ei asu enam taga, nagu varem, vaid tagaistmel, oluliselt on vähenenud kütusekulu (100 km kohta 0,4 tm puid), auto on varustatud erilise seadmega, mis võimaldab juhil varakult avastada vihmasadu ja eristada maanteed põllust. Hoolikalt korrastatud teelõigul oli 500 m pikkune distants tähistatud värviliste lipukestega, mis kergendasid tunduvalt Zaporožetsi ülesleidmist katsetamise piirkonnas. Pikka aega ei antud stardiluba, kuna tuul oli tõusnud ohtlikult tugevaks. Päeva teisel poolel see siiski saadi ja Zaporožets sööstis paigalt. Saanud kiiruseks 7 km/h, suutis 4aastane Veeliks Zaporožetsist mööduda, kuid siis väsis ja oli sunnitud auto endast ette laskma. Kui aga Veeliks lähedalasuva liivakasti poole suundus, oli kõigile selge, et Zaporožetsi võitu ei väära enam miski. Distantsi edukalt läbinud, suutis Uudo Puu auto peatada. Ja siis sündis ka uus rekord: autost väljumiseks kulus juhil kõigest 11 min 14 sek. Katsetajate enesetunne on hea, nad viibivad pideva arstliku kontroll all.”
Madis Tross
ÖINE SÕIT
ÖINE SÕIT
Kas nüüd võib kohe sisse tulla? – Ääh… Siin on ka nii kitsas. Ma istun siiasamasse… Vaatan küll, et roheline tuli on katusel, aga ei tea, millal see käsi nüüd üles tõsta. Seal oli pime ka. Mõtlesin, et kui äkki liiga hilja tõstan, et jõua enam peatada. Liiga vara ka pisut imelik – mõtlevad, et nagu ei oleks varem sõitnud. Hõ-hõõ! Jah… Palju see pilet nüüd maksab? – Kolmkümmend kopikat… Ah soo! Helvi ütles ka, et kolmkümmend kopikat. Ütles veel, et kui kollane tuli on katusel, siis ära kätt tõsta, ainult kui roheline on. Kolmkümmend kopikat… Nojah, kolmkümmend kopikat. Saab vähemalt kodu. Helvi ütles, et kui tahad, võta võtmed ja mine kodu, et nemad peavad pidu edasi. Kus need võtmed nüüd said? Andis ju võtmed? Siin ei ole… Aa – siin! Alles on. No oli ikka uhke pidu! Ega ma seal kedagi ei tundnud, ainult Oskarit tundsin. Kõik torti anti ja… No Oskarit tunnen ma juba ammu. Nüüd on tal neli last, enne ei olnud ühtegi. Ma ei mäleta, kas Oskar oli see mees, kellega me läbi metsa tulles karu kohtasime? Ikka tema oli. No karu oli paari sammu kaugusel! Murdis oksi nagu inimene ja mõmises. Ega me teda ennast ei näinud – pime oli. Muidu põder teeb umbes sama häält, aga põder ta ei olnud. Huvitav, et siis hirmu ei olnudki, hirm tuli alles pärast – kui me kodu hakkasime jõudma… Teil on laps puha ära väsinud. Kohe silmad kinni ja magab. Nojah, öö aeg ka… Ei, muidugi, las laps magab. Las ta magab… Ei tea, kas homme poed ka lahti on? Et kui linnas juba olen, ostaks suuskadele need kiired klambrid peale… Või teie olete ämbriga… Ei, ei, muidugi ei ole see minu asi. Mis see minu asi on… Jah… Mkhõõ… Aga kui ikka mõtlema hakata: üks inimene on järsku ämbriga… öösel… Muidugi, mis see minu asi on. Nojah – ämbriga… Näed, mõnes majas alles tuled põlevad. Kõrged majad ka… Meil muidu Soomet ei näita. Kui antenn on, ikka ei näe. Soomes peaks küll Soomet nägema. Anne, meie zootehnik, tema käis Soomes. No nüüd on sellest oma neli aastat möödas. Ei, mis ma räägin, rohkem: kuus aastat vähemalt. Ei, nii palju ikka ei ole. Umbes viis aastat. Jah, siis uut katlamaja veel ei olnud. Nooh, nii kui esimesse poodi läks – Anne, ma mõtlen, teie teda ei tea… Nojah, astus esimesse poodi sisse ja läks hulluks. Pärast räägiti, et ta oli juba enne hull. Tema vend oli küll hull, nüüd on ta surnud, aga muidu hea inimene. Aga kui see Anne enne hull oli, kas teda siis Soome oleks lastud? Võibolla et varem lasti… Muidu ta noa ja kahvliga oskas küll süüa… Aga Lätisse lastakse küll. No lätlased, need on kõik hullud. Käisid meil ükskord majandit vaatamas. Ma ei tea, kas neil endil siis majandit ei ole, et meil vaatamas käisid? Noh, tegime neile kõik söögid ja, ahjukartulid ja, mulgi kapsad ja, verivorstid kõik olid… Jah, ja kaunistuseks panime kõrvale pisikesed nahast pastlad – Luise teeb neid siiamaani veel. Nooh, need lätlased sõid kõik toidu ära ja pastlad ka. – Lembit rääkis. Aga võibolla tõesti võtsid mälestuseks kaasa. Ega mind ennast seal ei olnud ka… Kuskohal me juba oleme… Meil on lund ikka palju rohkem kui siin. Aga siin nad viivad muist ära ka… Palun pidage seal poe juures kinni, ma lähen maha. Ei, natuke edasi, seal… Mis? – Ah et foor… Mis? – Nojah, muidugi, muidugi, punane tuli.. Häh, need tuled ka aina põlevad! No ma lähen siin siis nüüd maha. Ega mul palju maad minna ei ole, natuke jalutada. Te ise sõidate muidu edasi, jah? – Lähen, juba lähen… Vaata, kui uhke link! Teisel pool on teistmoodi. Uunol on vannitoa ukse küljes ka midagi sellist – oli hotellist toonud. Mina ise pole hotelli veel saanud. No see Uuno on üldse üks… Panen, muidugi panen. Ega ma siis ust lahti ei jäta. Teil ei lubata vist lahtise uksega sõita ka? No kõike head. Praegu ei oska öelda, millal ma jälle linna saan… Jajah. Kõike head!
Madis Tross
Kas nüüd võib kohe sisse tulla? – Ääh… Siin on ka nii kitsas. Ma istun siiasamasse… Vaatan küll, et roheline tuli on katusel, aga ei tea, millal see käsi nüüd üles tõsta. Seal oli pime ka. Mõtlesin, et kui äkki liiga hilja tõstan, et jõua enam peatada. Liiga vara ka pisut imelik – mõtlevad, et nagu ei oleks varem sõitnud. Hõ-hõõ! Jah… Palju see pilet nüüd maksab? – Kolmkümmend kopikat… Ah soo! Helvi ütles ka, et kolmkümmend kopikat. Ütles veel, et kui kollane tuli on katusel, siis ära kätt tõsta, ainult kui roheline on. Kolmkümmend kopikat… Nojah, kolmkümmend kopikat. Saab vähemalt kodu. Helvi ütles, et kui tahad, võta võtmed ja mine kodu, et nemad peavad pidu edasi. Kus need võtmed nüüd said? Andis ju võtmed? Siin ei ole… Aa – siin! Alles on. No oli ikka uhke pidu! Ega ma seal kedagi ei tundnud, ainult Oskarit tundsin. Kõik torti anti ja… No Oskarit tunnen ma juba ammu. Nüüd on tal neli last, enne ei olnud ühtegi. Ma ei mäleta, kas Oskar oli see mees, kellega me läbi metsa tulles karu kohtasime? Ikka tema oli. No karu oli paari sammu kaugusel! Murdis oksi nagu inimene ja mõmises. Ega me teda ennast ei näinud – pime oli. Muidu põder teeb umbes sama häält, aga põder ta ei olnud. Huvitav, et siis hirmu ei olnudki, hirm tuli alles pärast – kui me kodu hakkasime jõudma… Teil on laps puha ära väsinud. Kohe silmad kinni ja magab. Nojah, öö aeg ka… Ei, muidugi, las laps magab. Las ta magab… Ei tea, kas homme poed ka lahti on? Et kui linnas juba olen, ostaks suuskadele need kiired klambrid peale… Või teie olete ämbriga… Ei, ei, muidugi ei ole see minu asi. Mis see minu asi on… Jah… Mkhõõ… Aga kui ikka mõtlema hakata: üks inimene on järsku ämbriga… öösel… Muidugi, mis see minu asi on. Nojah – ämbriga… Näed, mõnes majas alles tuled põlevad. Kõrged majad ka… Meil muidu Soomet ei näita. Kui antenn on, ikka ei näe. Soomes peaks küll Soomet nägema. Anne, meie zootehnik, tema käis Soomes. No nüüd on sellest oma neli aastat möödas. Ei, mis ma räägin, rohkem: kuus aastat vähemalt. Ei, nii palju ikka ei ole. Umbes viis aastat. Jah, siis uut katlamaja veel ei olnud. Nooh, nii kui esimesse poodi läks – Anne, ma mõtlen, teie teda ei tea… Nojah, astus esimesse poodi sisse ja läks hulluks. Pärast räägiti, et ta oli juba enne hull. Tema vend oli küll hull, nüüd on ta surnud, aga muidu hea inimene. Aga kui see Anne enne hull oli, kas teda siis Soome oleks lastud? Võibolla et varem lasti… Muidu ta noa ja kahvliga oskas küll süüa… Aga Lätisse lastakse küll. No lätlased, need on kõik hullud. Käisid meil ükskord majandit vaatamas. Ma ei tea, kas neil endil siis majandit ei ole, et meil vaatamas käisid? Noh, tegime neile kõik söögid ja, ahjukartulid ja, mulgi kapsad ja, verivorstid kõik olid… Jah, ja kaunistuseks panime kõrvale pisikesed nahast pastlad – Luise teeb neid siiamaani veel. Nooh, need lätlased sõid kõik toidu ära ja pastlad ka. – Lembit rääkis. Aga võibolla tõesti võtsid mälestuseks kaasa. Ega mind ennast seal ei olnud ka… Kuskohal me juba oleme… Meil on lund ikka palju rohkem kui siin. Aga siin nad viivad muist ära ka… Palun pidage seal poe juures kinni, ma lähen maha. Ei, natuke edasi, seal… Mis? – Ah et foor… Mis? – Nojah, muidugi, muidugi, punane tuli.. Häh, need tuled ka aina põlevad! No ma lähen siin siis nüüd maha. Ega mul palju maad minna ei ole, natuke jalutada. Te ise sõidate muidu edasi, jah? – Lähen, juba lähen… Vaata, kui uhke link! Teisel pool on teistmoodi. Uunol on vannitoa ukse küljes ka midagi sellist – oli hotellist toonud. Mina ise pole hotelli veel saanud. No see Uuno on üldse üks… Panen, muidugi panen. Ega ma siis ust lahti ei jäta. Teil ei lubata vist lahtise uksega sõita ka? No kõike head. Praegu ei oska öelda, millal ma jälle linna saan… Jajah. Kõike head!
Madis Tross
EHK LÄHEB TÄKKESSE
EHK LÄHEB TÄKKESSE
OSKAR: Tere, Einar!
EINAR: Sina, Oskar! Tere!
OSKAR: Mis sul seal kotis koliseb?
EINAR: Ei tea, kas tohib rääkida?
OSKAR: Nüüd tohib kõigest rääkida.
EINAR (mõtleb): Pudelid.
OSKAR: Pudelid?
EINAR: Neli korda seisin järjekorras, nüüd on kaheksa pudelit olemas.
OSKAR: Mis, sa oled jooma hakanud või?
EINAR: Mis sa nüüd! Ma olen karskusseltsi liige…
OSKAR: Nüüd saan aru: sa ostad eest ära, et teised juua ei saaks.
EINAR: Jäta! Ma ei võta niisama järjekorda, kus on üle saja inimese. Välja arvatud korteri- ja telefonijärjekord. Muide, viimases ole ma 149, kusjuures kaheksa aastat tagasi oli teine.
OSKAR: Mille tarvis sa neid pudeleid siis kokku ostad? Sünnipäevaks või?
EINAR: Ei. Ma tahan Bulgaariasse sõita.
OSKAR (mõtleb): Ei saa aru.
EINAR: Bulgaariasse, noh. Maailma tahan näha.
OSKAR (mõtleb): Bulgaariasse?
EINAR: Noh.
OSKAR: Pudelitega?
EINAR: Nojah, äkki uuest aastast ütlevad, et kellel 60 pudelit ette näidata pole, see välismaale ei saa.
OSKAR (mõtleb): Ära aja jama!
EINAR: Kunagi ei või teada, mida nad välja võivad mõelda. Esimest korda tahtsin sõita kaheksa aastat tagasi, siis öeldi, et ei saa: onu elab Kanadas. Imelik… Onu sai siia küll sõita, kuigi tal elavad siin kaks venda, üks õde, kaks vennapoega, üks vennatütar, kaks tädi, kaks täditütart ja üks isa. Siis suri onu ära. Tahtsin uuesti sõita, aga siis öeldi, et viie aasta pärast – siis on tehnika vananenud – tehases, kus ma töötasin. Mõtlesin, et mis uut tehnikat seal tehase sööklas ikka nii väga oli, viimane, mille üheksa aastat tagasi saime, oli külmutuskapp. Viie aasta pärast proovisin uuesti. Siis aga öeldi: “Tuleta, mees, meelde, mida sa kaks aastat tagasi ütlesid.” – “Kus?” – “Ajalehekioski juures.” – “Arvatavasti: “Üks Õhtuleht, palun.”” – “Ei, sa ütlesid, et “nii see enam edasi kesta ei saa.”.” – “Mis asi?” – “Siia on kirjutatud, et… “jama”.” – “Nooh, võibolla olin ma kaks päeva järjest lehest ilma jäänud.” – “Ära keeruta, mees!” öeldi mulle. “Sa ütlesid seda esmaspäeval, aga pühapäeval Õhtulehte ei ilmu – nii et kaks päeva järjest ei saanud sa lehest ilma jääda.” – “Võibolla jäin ma pühapäeval Noorte Häälest ilma,” püüdsin ennast kaitsta. – “Mõttetult keerutad, mees! Siia on kirjutatud, et ajalehekiosk oli remondis.” – “Noh, siis on ju selge, miks ma ütlesin, et nii see jama enam edasi kesta ei saa.” – “Nüüd lähed, mees, oma jutuga päris rappa!” – “Kuidas rappa?” ei saanud ma aru. – “Alles sa ütlesid, et tahtsid Õhtulehte osta.” – “Ja siis?” küsisin. – “Mõtle nüüd ise: kas normaalne inimene läheb teist päeva järjest ajalehte ostma kioskist, mis on remondis?” Selle peale ei osanud ma enam midagi öelda ja tulin ära.
OSKAR: Ja nüüd arvad, et järgmisel korral on pudelitest abi?
EINAR: Tuleb loota – ehk juhtub tingimusega kokku langema.
OSKAR: Noh, palju tervist sulle!
EINAR: Vaja seda läheb.
OSKAR (mõtleb): Tõesti… Äkki peaks naisele ütlema, et ta vanu pudelikorke ära ei viskaks.
Madis Tross
OSKAR: Tere, Einar!
EINAR: Sina, Oskar! Tere!
OSKAR: Mis sul seal kotis koliseb?
EINAR: Ei tea, kas tohib rääkida?
OSKAR: Nüüd tohib kõigest rääkida.
EINAR (mõtleb): Pudelid.
OSKAR: Pudelid?
EINAR: Neli korda seisin järjekorras, nüüd on kaheksa pudelit olemas.
OSKAR: Mis, sa oled jooma hakanud või?
EINAR: Mis sa nüüd! Ma olen karskusseltsi liige…
OSKAR: Nüüd saan aru: sa ostad eest ära, et teised juua ei saaks.
EINAR: Jäta! Ma ei võta niisama järjekorda, kus on üle saja inimese. Välja arvatud korteri- ja telefonijärjekord. Muide, viimases ole ma 149, kusjuures kaheksa aastat tagasi oli teine.
OSKAR: Mille tarvis sa neid pudeleid siis kokku ostad? Sünnipäevaks või?
EINAR: Ei. Ma tahan Bulgaariasse sõita.
OSKAR (mõtleb): Ei saa aru.
EINAR: Bulgaariasse, noh. Maailma tahan näha.
OSKAR (mõtleb): Bulgaariasse?
EINAR: Noh.
OSKAR: Pudelitega?
EINAR: Nojah, äkki uuest aastast ütlevad, et kellel 60 pudelit ette näidata pole, see välismaale ei saa.
OSKAR (mõtleb): Ära aja jama!
EINAR: Kunagi ei või teada, mida nad välja võivad mõelda. Esimest korda tahtsin sõita kaheksa aastat tagasi, siis öeldi, et ei saa: onu elab Kanadas. Imelik… Onu sai siia küll sõita, kuigi tal elavad siin kaks venda, üks õde, kaks vennapoega, üks vennatütar, kaks tädi, kaks täditütart ja üks isa. Siis suri onu ära. Tahtsin uuesti sõita, aga siis öeldi, et viie aasta pärast – siis on tehnika vananenud – tehases, kus ma töötasin. Mõtlesin, et mis uut tehnikat seal tehase sööklas ikka nii väga oli, viimane, mille üheksa aastat tagasi saime, oli külmutuskapp. Viie aasta pärast proovisin uuesti. Siis aga öeldi: “Tuleta, mees, meelde, mida sa kaks aastat tagasi ütlesid.” – “Kus?” – “Ajalehekioski juures.” – “Arvatavasti: “Üks Õhtuleht, palun.”” – “Ei, sa ütlesid, et “nii see enam edasi kesta ei saa.”.” – “Mis asi?” – “Siia on kirjutatud, et… “jama”.” – “Nooh, võibolla olin ma kaks päeva järjest lehest ilma jäänud.” – “Ära keeruta, mees!” öeldi mulle. “Sa ütlesid seda esmaspäeval, aga pühapäeval Õhtulehte ei ilmu – nii et kaks päeva järjest ei saanud sa lehest ilma jääda.” – “Võibolla jäin ma pühapäeval Noorte Häälest ilma,” püüdsin ennast kaitsta. – “Mõttetult keerutad, mees! Siia on kirjutatud, et ajalehekiosk oli remondis.” – “Noh, siis on ju selge, miks ma ütlesin, et nii see jama enam edasi kesta ei saa.” – “Nüüd lähed, mees, oma jutuga päris rappa!” – “Kuidas rappa?” ei saanud ma aru. – “Alles sa ütlesid, et tahtsid Õhtulehte osta.” – “Ja siis?” küsisin. – “Mõtle nüüd ise: kas normaalne inimene läheb teist päeva järjest ajalehte ostma kioskist, mis on remondis?” Selle peale ei osanud ma enam midagi öelda ja tulin ära.
OSKAR: Ja nüüd arvad, et järgmisel korral on pudelitest abi?
EINAR: Tuleb loota – ehk juhtub tingimusega kokku langema.
OSKAR: Noh, palju tervist sulle!
EINAR: Vaja seda läheb.
OSKAR (mõtleb): Tõesti… Äkki peaks naisele ütlema, et ta vanu pudelikorke ära ei viskaks.
Madis Tross
TEHASES
TEHASES
Tulge edasi! Tulge edasi, palun! Nii… Siin ongi, nii-öelda, meie tsehh. Siin me valmistame voolikuid. Suuri ja väikesi, peenikesi ja jämedaid, voolikuid, millel on augud otstes, ja voolikuid, millel auke ei ole, voolikuid, mis venivad, ja voolikuid, mida venitada ei tohi, selliseid, mida saab peale suruda, ja selliseid, mida sisse pista, voolikuid, mis on pealt siledad, ja voolikuid, mis on voltis, voolikuid, mis on kummist, plastmassist või riidest… Mis? See… See ei ole voolik. See on varrukas. Einar, roni välja, meil on külalised! Pärast remondid edasi. Ongi korras? Jah, see on masin. See on masin. Näete, siin on kaks nuppu. On punane nupp ja on must nupp. Kui vajutada punasele nupule, hakkab masin tööle. Kui aga mustale, jääb seisma. Siin ilma hariduseta enam läbi ei saa! Vajutad punasele nupule… Oi, kurat… vastupidi. Kui vajutada mustale, läheb käima, kui aga punasele, jääb seisma. Me püüame ikka selle poole, et vahe vaimse ja füüsilise töö vahel kaoks. Vajutad mustale nupule – ja siis pole muud, kui viiekümnekiloseid rulle peale tõsta. Kuidas? See seal? See ei ole masin. See on ausammas. Püstitasime aasta pärast seda, kui Paul Pääsuke kuuplaani seitsmesaja viie protsendiliselt täitis. Jaa! Sest üksnes selline tulemus võis tagada kogu brigaadi kuuplaani eduka täitmise, kuna brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja langes rekordtulemuse saavutamisel Paul Pääsukesele abiks olles vaid kaheksakümne kolmele protsendile. Suurepärasest töövõidust said innustuse brigaadi teised liikmed. Ja juba järgmisel kuul ületas Ülo Kesa Paul Pääsukese tulemuse kahesaja kuuekümne protsendi võrra. Kuid ka inimvõimetel on piir: koos viimaste rekorditega läheneb brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja kahetsusväärse kiirusega nullile. Paul Pääsukesele kui teenäitajale püstitasime aga ausamba. See ei olnud muidugi lihtne. See ei olnud lihtne. Sanitaarremondi lükkasime edasi, puhkekodu tuusikud jätsime välja võtmata, spordisaali kasutamisest loobusime… Aga ausamba saime püsti! Siin on meie staažikaim tööline Meinhard Kesa. Tuhande üheksasaja kahekümne kuuendast aastast tehases. Tema teab paljustki rääkida. Ütleb, et algusaastatel olid voolikud lühemad… kitsamad… kahvatumad… Isa jälgedes astuvad lapsed ja lapselapsed Einar, Ülo, Valdur, Jooseph, Pius, Liispett, Märt XVI ja Aavo. Nii et kolm põlvkonda Kesasid, kellele on voolikud südamelähedaseks saanud. Ei, mitte arterid. Voolikud. Siin on tööriistalukksepp-insener Valdur, tubli töömees. Ka koduteel mõtleb eelseisvatele ülesannetele, isegi bussis viilib edasi. Keera ennast siia, Valdur. Räägi külalistele, kuidas läheb. Vasta küsimustele. Mütsi võid pähe jätta. Kuidas siis on? Oled rahul? Piim oli hapu… Mis piim? Ah soo! Küllap ajasid segi, andsid kogemata petti. Aga see on hea, et ütled. Alati, kui märkad, ütle. Jõudu sulle, Valdur. Jõudu! Liigume… Jõudu! Astume edasi, mehed! Nii… Septembris moodustasime oma noortebrigaadi. Algul oli noortega küll veidi raskusi, aga juhtmete tsehhist saime neid kaks juurde. Sinna saatsime kolm meest asemele. Nüüd on neil tööveteranide brigaad. Noored on meil tublid. Näete, annavad seinalehte välja. Selle pealt on kohe näha, et kahekümne teisel detsembril algab talv. Albert lubas selle puhul kütma hakata. Ei, see ei ole Albert. See on karu koopas, magab talveund. Aga see joonistus on “Kelgutamas” – punane pliiats, tavott, rebimine. Ei, see ei ole brigaad… seal kelgul. Kelguga viiakse vanapaberit. Ain Ustav oli saja kuuekümne kiloga tublim. Nüüd tuleb tal kolmekordne hind kinni maksta. Laupäeval oli meil spordipäev. Lasime suuskadel mäest alla. Kalle Parv on siiamaani leidmata. Pühapäeval tegime noorte eestvedamisel ühiskülastuse kinno. Aavo Kesa viidi pärast esimest seeriat traumapunkti. Tormas pimedas raudteel mängivat last päästma. Ka loomaaias oleme käinud. Huvitav oli. Ainult et ära tulles võtsime sealt… kogemata… ohutustehnika inseneri asemel kaasa… Kaks päeva püüdsid! Siis saadi kätte. Nooh, see oligi lühike ülevaade meie tsehhi töötajatest ja nende tegemistest. Lähme siitkaudu. Jah, palun? Seitsesada viis. Paul Pääsuke. Paul, Paul. Tugev pee – nagu pedaal. Kaks ääd – Pääsuke. Andke, ma kirjutan ise. Nii. Head aega! Nägemiseni! Palun. Head aega! Nägemiseni! Kõike head! Püüame. Nägemiseni! Ikka, ikka! Kuhu sa, kurat, lähed! Nägemiseni!
Madis Tross
Tulge edasi! Tulge edasi, palun! Nii… Siin ongi, nii-öelda, meie tsehh. Siin me valmistame voolikuid. Suuri ja väikesi, peenikesi ja jämedaid, voolikuid, millel on augud otstes, ja voolikuid, millel auke ei ole, voolikuid, mis venivad, ja voolikuid, mida venitada ei tohi, selliseid, mida saab peale suruda, ja selliseid, mida sisse pista, voolikuid, mis on pealt siledad, ja voolikuid, mis on voltis, voolikuid, mis on kummist, plastmassist või riidest… Mis? See… See ei ole voolik. See on varrukas. Einar, roni välja, meil on külalised! Pärast remondid edasi. Ongi korras? Jah, see on masin. See on masin. Näete, siin on kaks nuppu. On punane nupp ja on must nupp. Kui vajutada punasele nupule, hakkab masin tööle. Kui aga mustale, jääb seisma. Siin ilma hariduseta enam läbi ei saa! Vajutad punasele nupule… Oi, kurat… vastupidi. Kui vajutada mustale, läheb käima, kui aga punasele, jääb seisma. Me püüame ikka selle poole, et vahe vaimse ja füüsilise töö vahel kaoks. Vajutad mustale nupule – ja siis pole muud, kui viiekümnekiloseid rulle peale tõsta. Kuidas? See seal? See ei ole masin. See on ausammas. Püstitasime aasta pärast seda, kui Paul Pääsuke kuuplaani seitsmesaja viie protsendiliselt täitis. Jaa! Sest üksnes selline tulemus võis tagada kogu brigaadi kuuplaani eduka täitmise, kuna brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja langes rekordtulemuse saavutamisel Paul Pääsukesele abiks olles vaid kaheksakümne kolmele protsendile. Suurepärasest töövõidust said innustuse brigaadi teised liikmed. Ja juba järgmisel kuul ületas Ülo Kesa Paul Pääsukese tulemuse kahesaja kuuekümne protsendi võrra. Kuid ka inimvõimetel on piir: koos viimaste rekorditega läheneb brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja kahetsusväärse kiirusega nullile. Paul Pääsukesele kui teenäitajale püstitasime aga ausamba. See ei olnud muidugi lihtne. See ei olnud lihtne. Sanitaarremondi lükkasime edasi, puhkekodu tuusikud jätsime välja võtmata, spordisaali kasutamisest loobusime… Aga ausamba saime püsti! Siin on meie staažikaim tööline Meinhard Kesa. Tuhande üheksasaja kahekümne kuuendast aastast tehases. Tema teab paljustki rääkida. Ütleb, et algusaastatel olid voolikud lühemad… kitsamad… kahvatumad… Isa jälgedes astuvad lapsed ja lapselapsed Einar, Ülo, Valdur, Jooseph, Pius, Liispett, Märt XVI ja Aavo. Nii et kolm põlvkonda Kesasid, kellele on voolikud südamelähedaseks saanud. Ei, mitte arterid. Voolikud. Siin on tööriistalukksepp-insener Valdur, tubli töömees. Ka koduteel mõtleb eelseisvatele ülesannetele, isegi bussis viilib edasi. Keera ennast siia, Valdur. Räägi külalistele, kuidas läheb. Vasta küsimustele. Mütsi võid pähe jätta. Kuidas siis on? Oled rahul? Piim oli hapu… Mis piim? Ah soo! Küllap ajasid segi, andsid kogemata petti. Aga see on hea, et ütled. Alati, kui märkad, ütle. Jõudu sulle, Valdur. Jõudu! Liigume… Jõudu! Astume edasi, mehed! Nii… Septembris moodustasime oma noortebrigaadi. Algul oli noortega küll veidi raskusi, aga juhtmete tsehhist saime neid kaks juurde. Sinna saatsime kolm meest asemele. Nüüd on neil tööveteranide brigaad. Noored on meil tublid. Näete, annavad seinalehte välja. Selle pealt on kohe näha, et kahekümne teisel detsembril algab talv. Albert lubas selle puhul kütma hakata. Ei, see ei ole Albert. See on karu koopas, magab talveund. Aga see joonistus on “Kelgutamas” – punane pliiats, tavott, rebimine. Ei, see ei ole brigaad… seal kelgul. Kelguga viiakse vanapaberit. Ain Ustav oli saja kuuekümne kiloga tublim. Nüüd tuleb tal kolmekordne hind kinni maksta. Laupäeval oli meil spordipäev. Lasime suuskadel mäest alla. Kalle Parv on siiamaani leidmata. Pühapäeval tegime noorte eestvedamisel ühiskülastuse kinno. Aavo Kesa viidi pärast esimest seeriat traumapunkti. Tormas pimedas raudteel mängivat last päästma. Ka loomaaias oleme käinud. Huvitav oli. Ainult et ära tulles võtsime sealt… kogemata… ohutustehnika inseneri asemel kaasa… Kaks päeva püüdsid! Siis saadi kätte. Nooh, see oligi lühike ülevaade meie tsehhi töötajatest ja nende tegemistest. Lähme siitkaudu. Jah, palun? Seitsesada viis. Paul Pääsuke. Paul, Paul. Tugev pee – nagu pedaal. Kaks ääd – Pääsuke. Andke, ma kirjutan ise. Nii. Head aega! Nägemiseni! Palun. Head aega! Nägemiseni! Kõike head! Püüame. Nägemiseni! Ikka, ikka! Kuhu sa, kurat, lähed! Nägemiseni!
Madis Tross
NII KAUNIS PÄEV
NII KAUNIS PÄEV
Ärkasin hommikul. Puhanud. Päike paistis aknast sisse. Ise. Tegin ennast korda. Sõin. Ütleksin – täitis. Kõhtu ja rinda ja igale poole. Ma ei tea, mis minuga juhtunud oli. Kuidagi hea tunne oli. Puhanud ja värske. Nii hea tunne oli.
Asusin peatusesse. Noh, et tööle sõita. Ma ei tea, millest see tuli... Päike soojendas ja paistis ja värske õhk... Puud lehti täis ja oksad... Nii hea oli olla, et ma tundsin, et ei saa... Ma pidin oma rõõmu kellegagi jagama. Ja ma hüüdsin. Lausa hüüdsin: “Inimesed! Mul on nii hea olla.” Mees hallis ülikonnas piilus mind ajalehe tagant, muud midagi. Ent ma kordasin oma meeleolu: “Kas te kuulete! Mul on nii hea olla! Milline hommik! Ööbik laksutab alajaama katusel... Ah et keegi klopib hoopis vaipa... Aga milline muusika see on! Ja see ei ole lihtsalt muusika, see on... heli!” Ja ma tundsin, kuidas mu sandaalid justkui iseenesest mööda sillutist libisesid. “Vanainimene! Lubage, ma aitan teil üle tee minna. Ah sealt te alles tulitegi... Aga neiu, tahate, ma ostan teile Stimoroli? No kuidas ma saan tülitamata jätta! Vaadake, milline päev täna on! Võibolla on isegi kätte jõudnud...”
Ja tuligi... trollibuss. Läksin lausa peale. Keegi seisis minu varvastel, aga mind see ei heidutanud. Vastupidi: ma tundsin, et keegi võis minule toetuda, ma olin vajalik. “Küll on tore trollibussiga sõita! Näeb maailma... Tahate, ma hakkan pileteid komposteerima? See oli teie, palun. Ma võin teile neid veel läbi lüüa. Aga tahate, ma pakun teile istet? No küll ikka saab. Tõuske palun püsti. Nii. Ja nüüd teie istuge. Vääriline vahetus.”
Astusin trollibussist välja. Hingasin. Avalikult. Nii hea oli olla! Ümisesin viisikest ja krudistasin taskupõhja jäänud küpsisepuruga näppude vahel hõõrudes rütmi. Äkki jõudsin tööle. “Küll on teil ikka täna ilus ametivorm!” ütlesin valvuritädile ja patsutasin talle kolm korda vastu sissekannete raamatut. Nii suur tahtmine oli midagi ära teha! Läksin juhataja juurde ja avaldasin: “Olengi. Mind on vallanud, see paisub ja ma tahan kohustusi võtta. Võin isegi noortele jagada. Milline päev! Tahate, vahetame omavahel töösärgid? Mis te nüüd! Ma alles tahan pingutama hakata. Võin isegi kahe, lausa mitme eest! Kus on mu lõik? Mis puhkusest te räägite! Vaadake, milline värskus, mis hoovab! Ei, ma ei ole midagi ära teeninud! Ma alles tahan näidata, mis kõik peitub! Kuis ramm!” hüüdsin ja liikusin ennastsalgavalt töökoha suunas.
Küll oli see kena päev... Ka praegu on ilus. Mets ja jõgi ja linnud laulavad... Panen konksu otsa uue ussikese ja viskan vette. Varsti on kaks nädalat puhkust läbi. Siis jälle tööle. Puhanuna ja uue jõuga.
Madis Tross
Ärkasin hommikul. Puhanud. Päike paistis aknast sisse. Ise. Tegin ennast korda. Sõin. Ütleksin – täitis. Kõhtu ja rinda ja igale poole. Ma ei tea, mis minuga juhtunud oli. Kuidagi hea tunne oli. Puhanud ja värske. Nii hea tunne oli.
Asusin peatusesse. Noh, et tööle sõita. Ma ei tea, millest see tuli... Päike soojendas ja paistis ja värske õhk... Puud lehti täis ja oksad... Nii hea oli olla, et ma tundsin, et ei saa... Ma pidin oma rõõmu kellegagi jagama. Ja ma hüüdsin. Lausa hüüdsin: “Inimesed! Mul on nii hea olla.” Mees hallis ülikonnas piilus mind ajalehe tagant, muud midagi. Ent ma kordasin oma meeleolu: “Kas te kuulete! Mul on nii hea olla! Milline hommik! Ööbik laksutab alajaama katusel... Ah et keegi klopib hoopis vaipa... Aga milline muusika see on! Ja see ei ole lihtsalt muusika, see on... heli!” Ja ma tundsin, kuidas mu sandaalid justkui iseenesest mööda sillutist libisesid. “Vanainimene! Lubage, ma aitan teil üle tee minna. Ah sealt te alles tulitegi... Aga neiu, tahate, ma ostan teile Stimoroli? No kuidas ma saan tülitamata jätta! Vaadake, milline päev täna on! Võibolla on isegi kätte jõudnud...”
Ja tuligi... trollibuss. Läksin lausa peale. Keegi seisis minu varvastel, aga mind see ei heidutanud. Vastupidi: ma tundsin, et keegi võis minule toetuda, ma olin vajalik. “Küll on tore trollibussiga sõita! Näeb maailma... Tahate, ma hakkan pileteid komposteerima? See oli teie, palun. Ma võin teile neid veel läbi lüüa. Aga tahate, ma pakun teile istet? No küll ikka saab. Tõuske palun püsti. Nii. Ja nüüd teie istuge. Vääriline vahetus.”
Astusin trollibussist välja. Hingasin. Avalikult. Nii hea oli olla! Ümisesin viisikest ja krudistasin taskupõhja jäänud küpsisepuruga näppude vahel hõõrudes rütmi. Äkki jõudsin tööle. “Küll on teil ikka täna ilus ametivorm!” ütlesin valvuritädile ja patsutasin talle kolm korda vastu sissekannete raamatut. Nii suur tahtmine oli midagi ära teha! Läksin juhataja juurde ja avaldasin: “Olengi. Mind on vallanud, see paisub ja ma tahan kohustusi võtta. Võin isegi noortele jagada. Milline päev! Tahate, vahetame omavahel töösärgid? Mis te nüüd! Ma alles tahan pingutama hakata. Võin isegi kahe, lausa mitme eest! Kus on mu lõik? Mis puhkusest te räägite! Vaadake, milline värskus, mis hoovab! Ei, ma ei ole midagi ära teeninud! Ma alles tahan näidata, mis kõik peitub! Kuis ramm!” hüüdsin ja liikusin ennastsalgavalt töökoha suunas.
Küll oli see kena päev... Ka praegu on ilus. Mets ja jõgi ja linnud laulavad... Panen konksu otsa uue ussikese ja viskan vette. Varsti on kaks nädalat puhkust läbi. Siis jälle tööle. Puhanuna ja uue jõuga.
Madis Tross
ÕNNEHETKEL
ÕNNEHETKEL
Nüüd on see siis käes – kahetoaline korter – uues elamurajoonis! Viisteist aastat ootasin: neli üldistel alustel, üksteist eelisjärjekorras! Aah! Kui hea on pühapäeva hommikul tõusta: lähed klosetti – ei mingit järjekorda! –, tõmbad vett peale, käid dušši alt läbi – keegi ei ole vanni pesu likku pannud –, jood tassikese kohvi – keegi ei tõrva pliidi peal suuski. Tunned, nagu oleksid tõesti kodus… Tahad, keerad raadio lahti, tahad, vaatad televiisorit – keegi ei võta tolmuimejaga põrandaid, keegi ei tärista õmblusmasinaga, ei puhasta kanaarilindude puure. Ja aknast – milline vaade! Ümberringi, kuhu aga silm ulatub, laiub kuldhall liivaväli, ei ainsatki puud! – ainult laiguti kõrbenud rohi ja siin-seal murenenud paneelid liigendavad lausa kogu kehaga tunnetatavat looduslähedast maastikku! Ja otse üle välja – pole kolme kilomeetritki minna! – kui oled mere ääres… Jahe tuul leevendab keskpäevast leitsakut ja kannab ninna meeldivalt vürtsist mudalõhna. Ja äkki – viuu! – ja üle sinu pea, justkui looduse sõnumit endaga kandes, lendab linnuke! Sa ei tea, mis lind see on – võibolla et kurg –, aga see ei ole tähtis… Jälle viuu! – ja veel lähemalt, justkui sinu mõtetele tänulik olles ja sind tiivaga õrnalt paitada tahtes, lendab üle pea teine lind… Taas viuu! – ja õige lähedalt, nagu õrn tuulehoog sinu häbelikkust kõige selle kauni vastu varjates, juukseid silmile puhudes, lendab üle pea tühi õllepudel…
Päike paistab otse vastu ja saadab merepinnale tasastel lainetel helkiva hõbedase vihu. Sa tõstad käe silmadele katteks ja vaatad merele. Inimene ujub… Ei, tal ei ole halbu kavatsusi, ta lihtsalt ujub ja tunneb rõõmu tema käte vahelt välja ihkavate lainete sülelemisest. Ta haarab kinni vees ulpivast kastist, keerab ennast selili, ajab kõhu veest välja – ja jääb mõneks ajaks liikumatuks; ainult aeg-ajalt võtab ta vett suhu ja paiskab vaala tekitatud joana üles. Puhanud veidi, ujub mees kohati veepinda katva õlikile alt läbi sukeldudes suure veest välja ulatuva kivini. Ta üritab mitmest kohast üles ronida, kuid libiseb taas vette; siis kaob ta kivi avamerepoolse külje taha – veel mitu korda on näha ainult ta kivi pealt kinni hoidvaid käsi, kuni ta lõpuks sihile jõuab. Ta hõõrub oma paremat käsivart, viskab kordamööda jalgu ette, neid õrnalt väristades, urgitseb midagi jalge vahelt, paneb siis pöidlad ujumispükste kummi taha ja veab käsi paar korda kõhult ristluuni ja tagasi, ise imelikult niheledes. Siis istub mees maha, näoga päikese poole, kõverdab jalad, nii et põlved on selja tagant välja paista, toetab keha taha asetatud kätele, ajab pea kuklasse ja laseb päikesel end soojendada. Mere kohal liuglev kajakas otsib sobivat maandumispaika ja laskub siis samale kivile. Ta kõõritab mehe poole, tiibu igaks juhuks lennuvalmis hoides, teeb sinna oma häda ja tõuseb taas lendu. Aga inimene, – inimene on kultuurne: tema ei tee oma häda kivile, tema teeb kivi kõrvale…
Taas üle liivavälja tulles meeldivalt väsinuna koju jõudnud, tekib tunne, nagu oleksid midagi suurt ületanud, nagu kõrbet täitumata ja täitunud unistuste vahel, milles iga astutud samm saab kord tuule poolt liivaga taas kinni uhutud.
Käid mööda korterit ringi ja arutad: suuremasse tuppa mahub täpselt kaheksa inimese söögilaud. Saab korralikult külalisi vastu võtta: kui mõni tahab korraks ära käia, – keegi ei pea püsti tõusma, keegi ei ole sunnitud koridori taganema… Väiksem tuba jääb lapsele, kööki läheme meie naisega, köök on suur. Aga esikusse… esikusse teen ma kabineti. Istun mugavasse tooli, süütan kirjutuslaual lambi, võtan ette puhta paberi ja pliiatsi – ning hakkan unistama – kolmetoalisest korterist: varsti saab tütar täisealiseks, abiellub, tulevad… tulevad jälle täis sõdimisi pikad aastad uue korteri saamiseni.
Madis Tross
Nüüd on see siis käes – kahetoaline korter – uues elamurajoonis! Viisteist aastat ootasin: neli üldistel alustel, üksteist eelisjärjekorras! Aah! Kui hea on pühapäeva hommikul tõusta: lähed klosetti – ei mingit järjekorda! –, tõmbad vett peale, käid dušši alt läbi – keegi ei ole vanni pesu likku pannud –, jood tassikese kohvi – keegi ei tõrva pliidi peal suuski. Tunned, nagu oleksid tõesti kodus… Tahad, keerad raadio lahti, tahad, vaatad televiisorit – keegi ei võta tolmuimejaga põrandaid, keegi ei tärista õmblusmasinaga, ei puhasta kanaarilindude puure. Ja aknast – milline vaade! Ümberringi, kuhu aga silm ulatub, laiub kuldhall liivaväli, ei ainsatki puud! – ainult laiguti kõrbenud rohi ja siin-seal murenenud paneelid liigendavad lausa kogu kehaga tunnetatavat looduslähedast maastikku! Ja otse üle välja – pole kolme kilomeetritki minna! – kui oled mere ääres… Jahe tuul leevendab keskpäevast leitsakut ja kannab ninna meeldivalt vürtsist mudalõhna. Ja äkki – viuu! – ja üle sinu pea, justkui looduse sõnumit endaga kandes, lendab linnuke! Sa ei tea, mis lind see on – võibolla et kurg –, aga see ei ole tähtis… Jälle viuu! – ja veel lähemalt, justkui sinu mõtetele tänulik olles ja sind tiivaga õrnalt paitada tahtes, lendab üle pea teine lind… Taas viuu! – ja õige lähedalt, nagu õrn tuulehoog sinu häbelikkust kõige selle kauni vastu varjates, juukseid silmile puhudes, lendab üle pea tühi õllepudel…
Päike paistab otse vastu ja saadab merepinnale tasastel lainetel helkiva hõbedase vihu. Sa tõstad käe silmadele katteks ja vaatad merele. Inimene ujub… Ei, tal ei ole halbu kavatsusi, ta lihtsalt ujub ja tunneb rõõmu tema käte vahelt välja ihkavate lainete sülelemisest. Ta haarab kinni vees ulpivast kastist, keerab ennast selili, ajab kõhu veest välja – ja jääb mõneks ajaks liikumatuks; ainult aeg-ajalt võtab ta vett suhu ja paiskab vaala tekitatud joana üles. Puhanud veidi, ujub mees kohati veepinda katva õlikile alt läbi sukeldudes suure veest välja ulatuva kivini. Ta üritab mitmest kohast üles ronida, kuid libiseb taas vette; siis kaob ta kivi avamerepoolse külje taha – veel mitu korda on näha ainult ta kivi pealt kinni hoidvaid käsi, kuni ta lõpuks sihile jõuab. Ta hõõrub oma paremat käsivart, viskab kordamööda jalgu ette, neid õrnalt väristades, urgitseb midagi jalge vahelt, paneb siis pöidlad ujumispükste kummi taha ja veab käsi paar korda kõhult ristluuni ja tagasi, ise imelikult niheledes. Siis istub mees maha, näoga päikese poole, kõverdab jalad, nii et põlved on selja tagant välja paista, toetab keha taha asetatud kätele, ajab pea kuklasse ja laseb päikesel end soojendada. Mere kohal liuglev kajakas otsib sobivat maandumispaika ja laskub siis samale kivile. Ta kõõritab mehe poole, tiibu igaks juhuks lennuvalmis hoides, teeb sinna oma häda ja tõuseb taas lendu. Aga inimene, – inimene on kultuurne: tema ei tee oma häda kivile, tema teeb kivi kõrvale…
Taas üle liivavälja tulles meeldivalt väsinuna koju jõudnud, tekib tunne, nagu oleksid midagi suurt ületanud, nagu kõrbet täitumata ja täitunud unistuste vahel, milles iga astutud samm saab kord tuule poolt liivaga taas kinni uhutud.
Käid mööda korterit ringi ja arutad: suuremasse tuppa mahub täpselt kaheksa inimese söögilaud. Saab korralikult külalisi vastu võtta: kui mõni tahab korraks ära käia, – keegi ei pea püsti tõusma, keegi ei ole sunnitud koridori taganema… Väiksem tuba jääb lapsele, kööki läheme meie naisega, köök on suur. Aga esikusse… esikusse teen ma kabineti. Istun mugavasse tooli, süütan kirjutuslaual lambi, võtan ette puhta paberi ja pliiatsi – ning hakkan unistama – kolmetoalisest korterist: varsti saab tütar täisealiseks, abiellub, tulevad… tulevad jälle täis sõdimisi pikad aastad uue korteri saamiseni.
Madis Tross
SALAPÄRANE LAEGAS
SALAPÄRANE LAEGAS
(Tummõudusfilmi ideekavand)
MAJA. Pimedus. Tõenäoliselt on öö. Ekraaniga risti ilmub üha laienev valgusriba: uksest hiilib keegi välja. Uks sulgub ja jälle on pimedus. Ekraanile ilmub kiri: “Kolin”1.
ÕU. Majast väljub mees ja suundub metsa poole. Midagi on tal õlal. Kaamera lähenedes selgub, et see on labidas.
METS, mis jätab üpris hirmuäratava mulje; ka ekraanile ilmub kiri: “Hirmuäratav mulje”. Mees on peatunud. Ta uurib midagi. Ilmub kiri “Sahin”2. Mees võpatab ja vaatab kohkunult üles. Lõpuks näib ta olevat otsustanud ja hakkab kaevama.
MAJA. Pimedus. Ilmub kiri: “Karjatus”3. Läheb hämaraks: naine on süüdanud tule ja ühtlasi avastanud, et voodi on tühi.
METS. Mees kaevab. On näha, et ta on väsinud; seda peaks aru saama ka sellest, et mees on vööst saati augus.
ÕU. Majast väljub naine. Paistab, et ta on hirmunud. Ta hõikab midagi. Siis kuulatab. Keegi ei vasta, kirja ei ilmu.
METS. Mees on kaelast saati augus. Kaevata on raske, tema liigutused on üha vaevalisemad.
MAJA. Pimedus. Läbi avaneva ukse hämar valgus. Naine tuleb tuppa. Ta suudleb kordamööda kõiki nelja last ja kohendab nende tekke.
METS. Harvalt visatakse üle auguääre liiva. Lõpuks heitmine lakkab ja nõrkenud mees ronib välja. Vaevaliselt veab ta ennast puu alla külili. Pimeneb.
Ekraanile ilmub kiri: “Huilged”4. Järgmisel hetkel ilmuvad vaatevälja indiaanlased. Neid on väga palju. Mees hüppab püsti ja püüab ennast labidaga kaitsta. See on lootusetu ja peagi lastakse ta nooltega läbi. Verd on väga palju. Viimane jõud on lõppemas ja mees langeb maha. Ta on verest üleni märg. Pimeneb.
Mees avab silmad ja saab aru, et võitlus indiaanlastega oli paljalt uni. Sajab vihma. Ta võtab labida, hüppab auku ja hakkab vihaselt kaevama. Järsku kolksatab labidatera millegi vastu. Ilmub kiri: “Kolksatus”5. Mees töötab närviliselt edasi, kuni välja ilmub laegas. Sajab tugevalt vihma.6
MAJA. Mees tormab laekaga tuppa, ta hingeldab.7 Ähvardavalt vaatab teda naine ja on valmis kohe midagi haarama (kaamera näitab nurgas seisvaid ahjuroopi ja söetange). Lapsed nutavad ja hoiavad ema ümbert kinni. Mees näitab laegast. Naine ei tea, mida teha. Siis langeb mehele kaela. Paistab, et nad on õnnelikud. Ka lapsed on nutu järele jätnud ja karglevad ema-isa ümber.
On saabunud otsustav hetk: hinge kinni pidades jälgitakse, kuidas isa ahjuroobiga laegast avab. Tal on tükk tegemist. Siis laegas avaneb: selles on hulk diplomeid, aukirju ja medaleid.
__________
1 Filmi näitamise ajal võiks saali uksehoidja sellel kohal raputada klaastaaraga täidetud kotti.
2 Nüüd teeb uksehoidja öökulli häält (“huu-huu”) ja jäljendab lendamise sahinat vihmavarju korduva avamise ja sulgemisega.
3 Uksehoidja karjatab kiledalt.
4 Nüüd on aeg tegevusse tulla ka kino koristajal: kurgupõhjast välja paisatud õhujoa käega vahelduval summutamisel ning hiljem peopesadega vastu reisi tagumisel tekkinud helidega aitab ta kaasa vaenlase rünnaku ilmestamisele.
5 Koristaja lööb harjga vastu prügikühvlit.
6 Koristaja valab kastekannust vett.
7. Uksehoidja on juba varem alustanud lamavas asendis kätekõverdusi, et nüüd tema sisse- ja väljahingamine oleks kõigile saalisolijatele hästi kuulda.
Madis Tross
(Tummõudusfilmi ideekavand)
MAJA. Pimedus. Tõenäoliselt on öö. Ekraaniga risti ilmub üha laienev valgusriba: uksest hiilib keegi välja. Uks sulgub ja jälle on pimedus. Ekraanile ilmub kiri: “Kolin”1.
ÕU. Majast väljub mees ja suundub metsa poole. Midagi on tal õlal. Kaamera lähenedes selgub, et see on labidas.
METS, mis jätab üpris hirmuäratava mulje; ka ekraanile ilmub kiri: “Hirmuäratav mulje”. Mees on peatunud. Ta uurib midagi. Ilmub kiri “Sahin”2. Mees võpatab ja vaatab kohkunult üles. Lõpuks näib ta olevat otsustanud ja hakkab kaevama.
MAJA. Pimedus. Ilmub kiri: “Karjatus”3. Läheb hämaraks: naine on süüdanud tule ja ühtlasi avastanud, et voodi on tühi.
METS. Mees kaevab. On näha, et ta on väsinud; seda peaks aru saama ka sellest, et mees on vööst saati augus.
ÕU. Majast väljub naine. Paistab, et ta on hirmunud. Ta hõikab midagi. Siis kuulatab. Keegi ei vasta, kirja ei ilmu.
METS. Mees on kaelast saati augus. Kaevata on raske, tema liigutused on üha vaevalisemad.
MAJA. Pimedus. Läbi avaneva ukse hämar valgus. Naine tuleb tuppa. Ta suudleb kordamööda kõiki nelja last ja kohendab nende tekke.
METS. Harvalt visatakse üle auguääre liiva. Lõpuks heitmine lakkab ja nõrkenud mees ronib välja. Vaevaliselt veab ta ennast puu alla külili. Pimeneb.
Ekraanile ilmub kiri: “Huilged”4. Järgmisel hetkel ilmuvad vaatevälja indiaanlased. Neid on väga palju. Mees hüppab püsti ja püüab ennast labidaga kaitsta. See on lootusetu ja peagi lastakse ta nooltega läbi. Verd on väga palju. Viimane jõud on lõppemas ja mees langeb maha. Ta on verest üleni märg. Pimeneb.
Mees avab silmad ja saab aru, et võitlus indiaanlastega oli paljalt uni. Sajab vihma. Ta võtab labida, hüppab auku ja hakkab vihaselt kaevama. Järsku kolksatab labidatera millegi vastu. Ilmub kiri: “Kolksatus”5. Mees töötab närviliselt edasi, kuni välja ilmub laegas. Sajab tugevalt vihma.6
MAJA. Mees tormab laekaga tuppa, ta hingeldab.7 Ähvardavalt vaatab teda naine ja on valmis kohe midagi haarama (kaamera näitab nurgas seisvaid ahjuroopi ja söetange). Lapsed nutavad ja hoiavad ema ümbert kinni. Mees näitab laegast. Naine ei tea, mida teha. Siis langeb mehele kaela. Paistab, et nad on õnnelikud. Ka lapsed on nutu järele jätnud ja karglevad ema-isa ümber.
On saabunud otsustav hetk: hinge kinni pidades jälgitakse, kuidas isa ahjuroobiga laegast avab. Tal on tükk tegemist. Siis laegas avaneb: selles on hulk diplomeid, aukirju ja medaleid.
__________
1 Filmi näitamise ajal võiks saali uksehoidja sellel kohal raputada klaastaaraga täidetud kotti.
2 Nüüd teeb uksehoidja öökulli häält (“huu-huu”) ja jäljendab lendamise sahinat vihmavarju korduva avamise ja sulgemisega.
3 Uksehoidja karjatab kiledalt.
4 Nüüd on aeg tegevusse tulla ka kino koristajal: kurgupõhjast välja paisatud õhujoa käega vahelduval summutamisel ning hiljem peopesadega vastu reisi tagumisel tekkinud helidega aitab ta kaasa vaenlase rünnaku ilmestamisele.
5 Koristaja lööb harjga vastu prügikühvlit.
6 Koristaja valab kastekannust vett.
7. Uksehoidja on juba varem alustanud lamavas asendis kätekõverdusi, et nüüd tema sisse- ja väljahingamine oleks kõigile saalisolijatele hästi kuulda.
Madis Tross
KUUSK
KUUSK
I
ESIMENE: Vabandage, mul on teile küsimus.
TEINE: Küsige, palun.
ESIMENE: Öelge, palun, kust te selle kuuse saite?
TEINE: Kuuse?
ESIMENE: Jah. Teil on ju kuusk käes?
TEINE: Näete, seal kaupluse juures müüakse. Praegu just toodi.
ESIMENE: Ma näen, et müüakse. Ma mõlten konkreetselt – teie kuuske?
TEINE: Selle ma ostsingi sealt.
ESIMENE: Arvate? Nii koheva ja… korrapärase?
TEINE: Õnnestus jah tänavu aasta ilus…
ESIMENE: Nii… Teil õnnestus…?
TEINE: Õnnestus.
EIMENE: Kas see õnnestumine ei olnud mitte juhuslikult ette kavatsetud?
TEINE: Ma ei mõista?
ESIMENE: Püüate mu küsimusest kõrvale põigata?
TEINE: Ma ei püüa kuhugi põigata. Ma tahan teada, mida teil vaja on?
ESIMENE: Hea küll, püüan teile meelde tuletada.
TEINE: Mul on kõik meeles.
ESIMENE: Siis ilma keerutamata! Niisiis – te kavatsesite kuuse muretseda. Rõhutan: muretseda!
TEINE: Seda küll. Ma ei mõista, mida te…
ESIMENE: Hea küll. Näete, mis kaupluse juures toimub?
TEINE: Mis siis toimub?
ESIMENE: Kaupluse ümbrus on rahvast täis, kõik trügivad, igaüks tahab ilusamat kuuske…
TEINE: Nojah. Aga miks te seda mulle räägite?
ESIMENE: Jätame teeskluse, palun!
TEINE: Ma ei saa millestki aru!
ESIMENE: Küll pärast jõuate järele mõelda. Aga nüüd asja juurde.
TEINE: Hea küll, tehke kiiremini.
ESIMENE: Ilmaaegu suhtute asjasse nii üleolevalt. Ma tean rohkem, kui te arvate.
TEINE: Tore! Head aega!
ESIMENE: Kannatage! Te pole mulle veel vastanud.
TEINE: Mida ma teile vastama pean?
ESIMENE: Kust te selle kuuse saite?
TEINE: Ma juba ütlesin: kaupluse juurest ostsin!
ESIMENE: Ja see on kõik?
TEINE: Mis siis veel?
ESIMENE: Jätame selle mängu. Teid on ju läbi näha.
TEINE: Mida te tahate? Öelge lõpuks, mida te minust tahate?
ESIMENE: Hea küll, räägime siis otse välja. Kuused just toodi, polnud jõutud veel mahagi laadida, kui teil juba käes! Kas see ütleb teile midagi?
TEINE: Te tahate teada, kuidas ma nii ruttu kuuse sain?
ESIMENE: Just. Niisiis ma ootan vastust.
TEINE: Hea küll… Auto tuli ette, kuuski tõsteti maha, ma olin seal ligidal, märkasin ühte ilusat kuuske ja haarasin selle…
ESIMENE: Stopp! Nägite nüüd, rääkisitegi ennast vahele.
TEINE: Mismoodi? Kuhu vahele?
EIMENE: Te ütlesite: “haarasin”…
TEINE: Nojah, haarasin…
ESIMENE: Näidake oma käsi!
TEINE: Mis need käed siia puutuvad?
ESIMENE: Küsimusi esitan praegu mina!
TEINE: Noh, vaadake siis!
ESIMENE: Nii. Ja nüüd öelge, kus te seisite, kui kuuski maha laaditi?
TEINE: Öelge lõpuks, mida te minust tahate!
EIMENE: Palun, jätame sellise tooni. Arvate, et mulle pakub rõõmu siin teiega jännata.
TEINE: Siis – head aega!
ESIMENE: Peame kinni, palun!
TEINE: Laske kuusk lahti!
ESIMENE: Soovitan teil mõistlik olla. Te ei taha ju… avalikult?
TEINE: Öelge siis, mida teil vaja on?
ESIMENE: Hea küll, asume siis konkreetsete faktide juurde. Mis päev täna on?
TEINE: Esmaspäev.
ESIMENE: Aga täpsemalt?
TEINE: Mhõõh…
ESIMENE: Hea küll, tuletan teile meelde: täna on selle aasta viimane päev. Nüüd, palun, jätkake!
TEINE: Midagi ma ei jätka!
EIMENE: Asjata. Asjata. Mida teie töökaaslased küll mõtlevad…
TEINE: Tead… käige kuradile!
ESIMENE: Või niimoodi siis! Kas te arvate, et teised ei taha uut aastat korralikult vastu võtta? Kuuske ehtida, küünlaid külge panna? Kui kõik seda teed läheksid nagu teie? Näete, kuused on juba otsas. Paar nirakat vedeleb veel maas. Inimesed ootavad ja külmetavad, millal uued tuuakse. Aga võibolla enam ei toodagi? Kas te sellele olete mõelnud? Mul on endal kaks last. Küsivad: isa, milllal sa kuuse tood? Niisiis, kas me hakkame lõpuks rääkima või ei hakka?
TEINE: Mul pole teiega millestki rääkida.
ESIMENE: Siis, palun, tulge kaasa!
TEINE: Kaasa? Kuhu?
ESIMENE: Eh teid! Nii mõttetult vastu puigelda…
TEINE: Teate… Hea küll, ma tunnistan üles. Käisin metsas, käisin, võtsin salaja. Kahetsen. Palju mul trahvi maksta tuleb?
ESIMENE: Lõpuks võtsite aru pähe. Aga hea seegi, kui mitte kunagi. Nüüd minge!
TEINE: Kuhu?
ESIMENE: Koju. Või mujale.
TEINE: Aga trahv?
ESIMENE: Sellepärast ärge muretsege. Kui on… siis.
TEINE: Kas ma võin nüüd minna?
ESIMENE: Minge. Kuusk jätke siia, palun!
TEINE: Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Teile samuti. Head aega. Nüüd on mul ilus kuusk olemas…
TEINE: Kurat, kust ma nüüd uue kuuse saan? Ja kust ta üldse teadis, et ma selle metsast tõin?…
II
KOLMAS: Vabandage, kus nii ilusaid kuuski müüakse?
ESIMENE: Mis?
KOLMAS: Miks te nii erutute?
ESIMENE: Ma… ma ei osanud arvata…
KOLMAS: Võibolla ütleksite, kust te nii ilusa kuuse saite?
ESIMENE: Ah kuuse… Ma ostsin selle. Seal kaupluse juures just müüdi.
KOLMAS: Ma tean, et müüdi. Kümme minutit tagasi lõppesid otsa.
ESIMENE: Jah, ei vedanud teil…
KOLMAS: Aga – pange nüüd hästi tähele – kui te ka viimase kuuse oleksite saanud, mis selle välimust arvestades on kaheldav, siis kaupluse juurest siia on umbes kolme minuti tee. Mõistate?
ESIMENE: Nojah, nii kolm minutit võib tulla küll.
KOLMAS: Niisiis, kus te nii kaua viibisite?
ESIMENE: Mina või?
KOLMAS: Just teie.
ESIMENE: Ma… rääkisin sõbraga juttu.
KOLMAS: Mitte sõbraga, vaid kaasosalisega. Teie “sõber” tunnistas juba kõik üles.
ESIMENE: Kuradi kurat! Või kohe kaebama! Ise ei suuda mees olla!
KOLMAS: Niisiis, kas võtate süü omaks?
ESIMENE: Jah. Muretsesin ebaausal teel. Võtke kuusk!
KOLMAS: Pole vaja, ma tegin nalja.
ESIMENE: Nalja? Mismoodi nalja?
KOLMAS: Tegin lihtsalt nalja. Harjutasin, noh.
ESIMENE: Mida te harjutasite? Võtke kuusk ja laske mul minna.
KOLMAS: Mul pole vaja teie kuuske.
ESIMENE: Ma ütlen ausalt: kuuse sain pettusega. Võtke nüüd!
KOLMAS: Ma usun, te olete aus inimene. Nägin teid enne kaupluse juures ilma kuuseta.
ESIMENE: Öelge siis, mida te tahate? Mida te minust tahate?
KOLMAS: Ma ei taha teist midagi. Tegin lihtsalt nalja. Vabandage! Saate aru, minu unistus on saada uurijaks. Ja selleks ma lihtsalt harjutasin. Vabandage väga!
ESIMENE: Ahsoo! Või uurite! Ah nii…
KOLMAS: Nojah. Proovisin, kuidas välja tuleb.
ESIMENE: Noh, miks ta siis ei tule! Jah… Kas ma võin nüüd koju minna?
KOLMAS: Aga muidugi. Vabandage veel kord!
ESIMENE: Palun, palun! Või teie lihtsalt harjutasite?
KOLMAS: Lihtsalt harjutasin.
ESIMENE : Või harjutasite, hõ-hõõ! Nojah, hõ-hõõ! Kõike head siis!
KOLMAS: Nägemist. Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Ikka, ikka! Või tema harjutab!…
III
NELJAS: Vabandage…
ESIMENE: Te tahate teada, kust ma nii ilusa kuuse sain? Ma ütlen teile: varastasin!
NELJAS: Ma tahtsin teada, palju kell on.
ESIMENE: Ma näen teie mõttekäiku ette: kuused lõppesid viisteist minutit tagasi otsa, siia tulekuks kulub kõigest kolm minutit. Kas pole nii?
NELJAS: Ma ei saanud nüüd päris hästi aru… Palju see kell siis ongi?
ESIMENE: Te ei saanud aru! Aga võibolla te lihtsalt harjutate? Võtke kuusk!
NELJAS: Mida ma võtma pean?
ESIMENE: Ma ütlesin, võtke kuusk!
NELJAS: Jah, aga mida!
ESIMENE: Kas te siis aru ei saa – kuusk!
NELJAS: Ah see. Ma mõtlesin, et te minu poole pöördute.
ESIMENE: Just teie poole ma pöördungi. Kuradi kuusk! Võtke juba!
NELJAS: Mina olen Kuusk.
ESIMENE: Kuidas?
NELJAS: Minu nimi on Kuusk.
ESIMENE: Teie olete kuusk?
NELJAS: Kuusk.
ESIMENE: Nii. Kust te selle kuuse saite?
NELJAS: Eks ikka isa käest.
ESIMENE: Ah nii. Kas teie isa on metsamees?
NELJAS: Oli. Nüüd on ta juba kuus aastat surnud.
ESIMENE: Siis on hästi säilinud.
NELJAS: Jah, ega tervisel pole häda midagi. Ainult see jalg teeb vahel haiget. Lõin kogemata kirvega põlve.
ESIMENE: Maapinna lähedalt tuleb maha võtta.
NELJAS: Jalg või?
ESIMENE: Üldiselt nimetatakse seda tüveks.
NELJAS: Võibolla et tüveks… Igatahes vannid parajalt tulise veega aitavad.
ESIMENE: Ah nii! Kas okkad maha ei lange?
NELJAS: Mida te okaste all silmas peate?
ESIMENE: Noh, kas koort lahti ei löö?
NELJAS: Ha-haa! Küll on teil ikka mõisted! Ei löö ta midagi lahti, ainult sinakaks tõmbub.
ESIMENE: Vaataks! Siis on see võibolla hoopiski siberi nulg?
NELJAS: Nüüd ma ei saa enam aru… Jalg või?
ESIMENE: Tüvi. Tüvi. Ise metsamees! Seda nimetatakse tüveks!
NELJAS: Hea küll, palju see kell nüüd on?
ESIMENE: Pool kuus juba.
NELJAS: Peab minema hakkama. Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Teile ka. Oma kuuse jätsite maha!
NELJAS: See on teie kuusk!
ESIMENE: Minu?
NELJAS: Kas siis ei ole või?
ESIMENE: Ahjaa, muidugi… No kõike head!
Madis Tross
I
ESIMENE: Vabandage, mul on teile küsimus.
TEINE: Küsige, palun.
ESIMENE: Öelge, palun, kust te selle kuuse saite?
TEINE: Kuuse?
ESIMENE: Jah. Teil on ju kuusk käes?
TEINE: Näete, seal kaupluse juures müüakse. Praegu just toodi.
ESIMENE: Ma näen, et müüakse. Ma mõlten konkreetselt – teie kuuske?
TEINE: Selle ma ostsingi sealt.
ESIMENE: Arvate? Nii koheva ja… korrapärase?
TEINE: Õnnestus jah tänavu aasta ilus…
ESIMENE: Nii… Teil õnnestus…?
TEINE: Õnnestus.
EIMENE: Kas see õnnestumine ei olnud mitte juhuslikult ette kavatsetud?
TEINE: Ma ei mõista?
ESIMENE: Püüate mu küsimusest kõrvale põigata?
TEINE: Ma ei püüa kuhugi põigata. Ma tahan teada, mida teil vaja on?
ESIMENE: Hea küll, püüan teile meelde tuletada.
TEINE: Mul on kõik meeles.
ESIMENE: Siis ilma keerutamata! Niisiis – te kavatsesite kuuse muretseda. Rõhutan: muretseda!
TEINE: Seda küll. Ma ei mõista, mida te…
ESIMENE: Hea küll. Näete, mis kaupluse juures toimub?
TEINE: Mis siis toimub?
ESIMENE: Kaupluse ümbrus on rahvast täis, kõik trügivad, igaüks tahab ilusamat kuuske…
TEINE: Nojah. Aga miks te seda mulle räägite?
ESIMENE: Jätame teeskluse, palun!
TEINE: Ma ei saa millestki aru!
ESIMENE: Küll pärast jõuate järele mõelda. Aga nüüd asja juurde.
TEINE: Hea küll, tehke kiiremini.
ESIMENE: Ilmaaegu suhtute asjasse nii üleolevalt. Ma tean rohkem, kui te arvate.
TEINE: Tore! Head aega!
ESIMENE: Kannatage! Te pole mulle veel vastanud.
TEINE: Mida ma teile vastama pean?
ESIMENE: Kust te selle kuuse saite?
TEINE: Ma juba ütlesin: kaupluse juurest ostsin!
ESIMENE: Ja see on kõik?
TEINE: Mis siis veel?
ESIMENE: Jätame selle mängu. Teid on ju läbi näha.
TEINE: Mida te tahate? Öelge lõpuks, mida te minust tahate?
ESIMENE: Hea küll, räägime siis otse välja. Kuused just toodi, polnud jõutud veel mahagi laadida, kui teil juba käes! Kas see ütleb teile midagi?
TEINE: Te tahate teada, kuidas ma nii ruttu kuuse sain?
ESIMENE: Just. Niisiis ma ootan vastust.
TEINE: Hea küll… Auto tuli ette, kuuski tõsteti maha, ma olin seal ligidal, märkasin ühte ilusat kuuske ja haarasin selle…
ESIMENE: Stopp! Nägite nüüd, rääkisitegi ennast vahele.
TEINE: Mismoodi? Kuhu vahele?
EIMENE: Te ütlesite: “haarasin”…
TEINE: Nojah, haarasin…
ESIMENE: Näidake oma käsi!
TEINE: Mis need käed siia puutuvad?
ESIMENE: Küsimusi esitan praegu mina!
TEINE: Noh, vaadake siis!
ESIMENE: Nii. Ja nüüd öelge, kus te seisite, kui kuuski maha laaditi?
TEINE: Öelge lõpuks, mida te minust tahate!
EIMENE: Palun, jätame sellise tooni. Arvate, et mulle pakub rõõmu siin teiega jännata.
TEINE: Siis – head aega!
ESIMENE: Peame kinni, palun!
TEINE: Laske kuusk lahti!
ESIMENE: Soovitan teil mõistlik olla. Te ei taha ju… avalikult?
TEINE: Öelge siis, mida teil vaja on?
ESIMENE: Hea küll, asume siis konkreetsete faktide juurde. Mis päev täna on?
TEINE: Esmaspäev.
ESIMENE: Aga täpsemalt?
TEINE: Mhõõh…
ESIMENE: Hea küll, tuletan teile meelde: täna on selle aasta viimane päev. Nüüd, palun, jätkake!
TEINE: Midagi ma ei jätka!
EIMENE: Asjata. Asjata. Mida teie töökaaslased küll mõtlevad…
TEINE: Tead… käige kuradile!
ESIMENE: Või niimoodi siis! Kas te arvate, et teised ei taha uut aastat korralikult vastu võtta? Kuuske ehtida, küünlaid külge panna? Kui kõik seda teed läheksid nagu teie? Näete, kuused on juba otsas. Paar nirakat vedeleb veel maas. Inimesed ootavad ja külmetavad, millal uued tuuakse. Aga võibolla enam ei toodagi? Kas te sellele olete mõelnud? Mul on endal kaks last. Küsivad: isa, milllal sa kuuse tood? Niisiis, kas me hakkame lõpuks rääkima või ei hakka?
TEINE: Mul pole teiega millestki rääkida.
ESIMENE: Siis, palun, tulge kaasa!
TEINE: Kaasa? Kuhu?
ESIMENE: Eh teid! Nii mõttetult vastu puigelda…
TEINE: Teate… Hea küll, ma tunnistan üles. Käisin metsas, käisin, võtsin salaja. Kahetsen. Palju mul trahvi maksta tuleb?
ESIMENE: Lõpuks võtsite aru pähe. Aga hea seegi, kui mitte kunagi. Nüüd minge!
TEINE: Kuhu?
ESIMENE: Koju. Või mujale.
TEINE: Aga trahv?
ESIMENE: Sellepärast ärge muretsege. Kui on… siis.
TEINE: Kas ma võin nüüd minna?
ESIMENE: Minge. Kuusk jätke siia, palun!
TEINE: Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Teile samuti. Head aega. Nüüd on mul ilus kuusk olemas…
TEINE: Kurat, kust ma nüüd uue kuuse saan? Ja kust ta üldse teadis, et ma selle metsast tõin?…
II
KOLMAS: Vabandage, kus nii ilusaid kuuski müüakse?
ESIMENE: Mis?
KOLMAS: Miks te nii erutute?
ESIMENE: Ma… ma ei osanud arvata…
KOLMAS: Võibolla ütleksite, kust te nii ilusa kuuse saite?
ESIMENE: Ah kuuse… Ma ostsin selle. Seal kaupluse juures just müüdi.
KOLMAS: Ma tean, et müüdi. Kümme minutit tagasi lõppesid otsa.
ESIMENE: Jah, ei vedanud teil…
KOLMAS: Aga – pange nüüd hästi tähele – kui te ka viimase kuuse oleksite saanud, mis selle välimust arvestades on kaheldav, siis kaupluse juurest siia on umbes kolme minuti tee. Mõistate?
ESIMENE: Nojah, nii kolm minutit võib tulla küll.
KOLMAS: Niisiis, kus te nii kaua viibisite?
ESIMENE: Mina või?
KOLMAS: Just teie.
ESIMENE: Ma… rääkisin sõbraga juttu.
KOLMAS: Mitte sõbraga, vaid kaasosalisega. Teie “sõber” tunnistas juba kõik üles.
ESIMENE: Kuradi kurat! Või kohe kaebama! Ise ei suuda mees olla!
KOLMAS: Niisiis, kas võtate süü omaks?
ESIMENE: Jah. Muretsesin ebaausal teel. Võtke kuusk!
KOLMAS: Pole vaja, ma tegin nalja.
ESIMENE: Nalja? Mismoodi nalja?
KOLMAS: Tegin lihtsalt nalja. Harjutasin, noh.
ESIMENE: Mida te harjutasite? Võtke kuusk ja laske mul minna.
KOLMAS: Mul pole vaja teie kuuske.
ESIMENE: Ma ütlen ausalt: kuuse sain pettusega. Võtke nüüd!
KOLMAS: Ma usun, te olete aus inimene. Nägin teid enne kaupluse juures ilma kuuseta.
ESIMENE: Öelge siis, mida te tahate? Mida te minust tahate?
KOLMAS: Ma ei taha teist midagi. Tegin lihtsalt nalja. Vabandage! Saate aru, minu unistus on saada uurijaks. Ja selleks ma lihtsalt harjutasin. Vabandage väga!
ESIMENE: Ahsoo! Või uurite! Ah nii…
KOLMAS: Nojah. Proovisin, kuidas välja tuleb.
ESIMENE: Noh, miks ta siis ei tule! Jah… Kas ma võin nüüd koju minna?
KOLMAS: Aga muidugi. Vabandage veel kord!
ESIMENE: Palun, palun! Või teie lihtsalt harjutasite?
KOLMAS: Lihtsalt harjutasin.
ESIMENE : Või harjutasite, hõ-hõõ! Nojah, hõ-hõõ! Kõike head siis!
KOLMAS: Nägemist. Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Ikka, ikka! Või tema harjutab!…
III
NELJAS: Vabandage…
ESIMENE: Te tahate teada, kust ma nii ilusa kuuse sain? Ma ütlen teile: varastasin!
NELJAS: Ma tahtsin teada, palju kell on.
ESIMENE: Ma näen teie mõttekäiku ette: kuused lõppesid viisteist minutit tagasi otsa, siia tulekuks kulub kõigest kolm minutit. Kas pole nii?
NELJAS: Ma ei saanud nüüd päris hästi aru… Palju see kell siis ongi?
ESIMENE: Te ei saanud aru! Aga võibolla te lihtsalt harjutate? Võtke kuusk!
NELJAS: Mida ma võtma pean?
ESIMENE: Ma ütlesin, võtke kuusk!
NELJAS: Jah, aga mida!
ESIMENE: Kas te siis aru ei saa – kuusk!
NELJAS: Ah see. Ma mõtlesin, et te minu poole pöördute.
ESIMENE: Just teie poole ma pöördungi. Kuradi kuusk! Võtke juba!
NELJAS: Mina olen Kuusk.
ESIMENE: Kuidas?
NELJAS: Minu nimi on Kuusk.
ESIMENE: Teie olete kuusk?
NELJAS: Kuusk.
ESIMENE: Nii. Kust te selle kuuse saite?
NELJAS: Eks ikka isa käest.
ESIMENE: Ah nii. Kas teie isa on metsamees?
NELJAS: Oli. Nüüd on ta juba kuus aastat surnud.
ESIMENE: Siis on hästi säilinud.
NELJAS: Jah, ega tervisel pole häda midagi. Ainult see jalg teeb vahel haiget. Lõin kogemata kirvega põlve.
ESIMENE: Maapinna lähedalt tuleb maha võtta.
NELJAS: Jalg või?
ESIMENE: Üldiselt nimetatakse seda tüveks.
NELJAS: Võibolla et tüveks… Igatahes vannid parajalt tulise veega aitavad.
ESIMENE: Ah nii! Kas okkad maha ei lange?
NELJAS: Mida te okaste all silmas peate?
ESIMENE: Noh, kas koort lahti ei löö?
NELJAS: Ha-haa! Küll on teil ikka mõisted! Ei löö ta midagi lahti, ainult sinakaks tõmbub.
ESIMENE: Vaataks! Siis on see võibolla hoopiski siberi nulg?
NELJAS: Nüüd ma ei saa enam aru… Jalg või?
ESIMENE: Tüvi. Tüvi. Ise metsamees! Seda nimetatakse tüveks!
NELJAS: Hea küll, palju see kell nüüd on?
ESIMENE: Pool kuus juba.
NELJAS: Peab minema hakkama. Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Teile ka. Oma kuuse jätsite maha!
NELJAS: See on teie kuusk!
ESIMENE: Minu?
NELJAS: Kas siis ei ole või?
ESIMENE: Ahjaa, muidugi… No kõike head!
Madis Tross
TEILE, NALJATEGIJAD!
TEILE, NALJATEGIJAD!
Nii, minu sõnavõtt on võibolla ootamatu ja võibolla ma ei ole võetud küsimuses asjatundja, aga sügav nördimus ja unetud ööd sunnivad mind üles astuma – üheksandale korrusele. Ma veel ei tee seda, aga kui midagi ei muutu, siis ma tulen alla tagasi – ja mitte enam trepist. Kuna küsimust veel ei ole, siis ma tõstatan selle. Nimelt jälgivad minu paistetanud silmad kurbusega meie huumori tänast päeva. Millest me õieti kirjutame? Nali on nii vesine nagu käterätik minu valutava pea ümber. Vähe on olulist, aina pidev virisemine ja pisiasjades sorimine. Toon näiteid. Soe vesi võeti ära. Mõtleks, kus õnnetus! Gaasi ei võetud ju ära! Ja alati on ka vesi tagasi tulnud – vähemalt enne demonstratsiooni. Aga mida peavad esikimod tegema? Raiu pool päeva jäässe auku – siis ka sooja vett ei saa. Või niiluse ääres. Seal on küll vesi vähemalt leige, aga nii kui ämbri sisse viskad, on koos käega läinud… Või teine näide. Kurdetakse halva liikluskorralduse üle. Hommikuti ei saa bussi peale. Aga meil on ju laiad teed! Igal aastal asfalteeritakse. Varsti on teekate nii paks, et esimeste korruste elanikud võivad vabalt aknast tänavale astuda. Ainult mine ja kõnni! Ära pole ka kuhugi eksida. Aga kuidas mujal on? Ütleme… džunglis? Kangelased peavad endile kirvestega teed rajama. Siis ka ei ole kindel, kas kohale jõuavad. Äkki tuleb ja naksab? Edaspidi hüppa terve elu ühel jalal… Nii on lood mujal. Meie aga viriseme mingite tühiste asjade pärast.
Ka paljude karikaturistidega ei saa rahule jääda. Mõni mees joonistab juba mitukümmend aastat põlluserval seisvaid traktoreid ja viljas pikutavaid mehi. Aga kus need mehed siis pikutama peaksid? Tolmusel teel või? Majandi poolt neile usaldatud uute töörõivastega. Ja kes on üldse süüdi, et traktor seisab? Traktoristi kritiseerime küll, aga võibolla on süüdi hoopis seltsimees? Või isegi… Ma jätan selle ütlemata. Muidu mõtlevad veel, kust ma selliseid mõtteid võtan. Nii et pintslit, karikaturistid, olete küll varmalt valmis haarama, aga et läheks ja paneks ise käe külge, ütleks kas või julgustava sõna – seda ei ole!
Pinnapealsusest on vaja vabaneda. Tuleb tungida juurteni! Põhi on vaja välja kaevata! Nii et võtkem sulgede ja pintslite asemel kätte labidad ja kirkad ning asugem tööle! Võtame kas või paju. Või, veel parem, kuuse. Aga võib ka kase, männi, jalaka, saare, pihlaka, tamme, vahtra, remmelga, isegi terve kesa või lehtmetsa võib võtta. Mida me nendest teame? Ainult seda, et kodanik Lehtmets töötab seal ja on ennast näidanud, usaldust äratanud ja seetõttu ka saanud. Aga mida ta mõtleb, seda me ei tea. Midagi ta pidi ju mõtlema, kui nõustus – saja kümne rublase palgaga. Vaja välja selgitada ja siis… Aga kust siis mina hakkan saama?…
Mõned valdkonnad ei ole üldse mahtunud humoristide vaatevälja. Ikka veel on vähe puudutatud oktoobrilaste ja pioneerielu. Ütleme… pioneer tülitab kassi. Aga meie ei reageeri sellele, läheme rahulikult mööda. Aga milleni see välja võib viia? Täna tülitab kassi, homme aga kodanik Lehtmetsa. Ja siis kasvata kuni pensionini inimesi ümber.
Rõõmustab, et positiivsele kangelasele on senisest enam rõhku pandud. Ainult et negatiivses keskkonnas – bussis, kaupluses, trepikojas… Aga millised tagajärjed sellel võivad olla? Positiivne kangelane muutub… Teate, mu pea valutab nii hirmsasti, et ma olen sunnitud lõpetama. Tahaksin vaid rõhutada, et mõelgem ikka enne järele, millest me kirjutame või joonistame.
Madis Tross
Nii, minu sõnavõtt on võibolla ootamatu ja võibolla ma ei ole võetud küsimuses asjatundja, aga sügav nördimus ja unetud ööd sunnivad mind üles astuma – üheksandale korrusele. Ma veel ei tee seda, aga kui midagi ei muutu, siis ma tulen alla tagasi – ja mitte enam trepist. Kuna küsimust veel ei ole, siis ma tõstatan selle. Nimelt jälgivad minu paistetanud silmad kurbusega meie huumori tänast päeva. Millest me õieti kirjutame? Nali on nii vesine nagu käterätik minu valutava pea ümber. Vähe on olulist, aina pidev virisemine ja pisiasjades sorimine. Toon näiteid. Soe vesi võeti ära. Mõtleks, kus õnnetus! Gaasi ei võetud ju ära! Ja alati on ka vesi tagasi tulnud – vähemalt enne demonstratsiooni. Aga mida peavad esikimod tegema? Raiu pool päeva jäässe auku – siis ka sooja vett ei saa. Või niiluse ääres. Seal on küll vesi vähemalt leige, aga nii kui ämbri sisse viskad, on koos käega läinud… Või teine näide. Kurdetakse halva liikluskorralduse üle. Hommikuti ei saa bussi peale. Aga meil on ju laiad teed! Igal aastal asfalteeritakse. Varsti on teekate nii paks, et esimeste korruste elanikud võivad vabalt aknast tänavale astuda. Ainult mine ja kõnni! Ära pole ka kuhugi eksida. Aga kuidas mujal on? Ütleme… džunglis? Kangelased peavad endile kirvestega teed rajama. Siis ka ei ole kindel, kas kohale jõuavad. Äkki tuleb ja naksab? Edaspidi hüppa terve elu ühel jalal… Nii on lood mujal. Meie aga viriseme mingite tühiste asjade pärast.
Ka paljude karikaturistidega ei saa rahule jääda. Mõni mees joonistab juba mitukümmend aastat põlluserval seisvaid traktoreid ja viljas pikutavaid mehi. Aga kus need mehed siis pikutama peaksid? Tolmusel teel või? Majandi poolt neile usaldatud uute töörõivastega. Ja kes on üldse süüdi, et traktor seisab? Traktoristi kritiseerime küll, aga võibolla on süüdi hoopis seltsimees? Või isegi… Ma jätan selle ütlemata. Muidu mõtlevad veel, kust ma selliseid mõtteid võtan. Nii et pintslit, karikaturistid, olete küll varmalt valmis haarama, aga et läheks ja paneks ise käe külge, ütleks kas või julgustava sõna – seda ei ole!
Pinnapealsusest on vaja vabaneda. Tuleb tungida juurteni! Põhi on vaja välja kaevata! Nii et võtkem sulgede ja pintslite asemel kätte labidad ja kirkad ning asugem tööle! Võtame kas või paju. Või, veel parem, kuuse. Aga võib ka kase, männi, jalaka, saare, pihlaka, tamme, vahtra, remmelga, isegi terve kesa või lehtmetsa võib võtta. Mida me nendest teame? Ainult seda, et kodanik Lehtmets töötab seal ja on ennast näidanud, usaldust äratanud ja seetõttu ka saanud. Aga mida ta mõtleb, seda me ei tea. Midagi ta pidi ju mõtlema, kui nõustus – saja kümne rublase palgaga. Vaja välja selgitada ja siis… Aga kust siis mina hakkan saama?…
Mõned valdkonnad ei ole üldse mahtunud humoristide vaatevälja. Ikka veel on vähe puudutatud oktoobrilaste ja pioneerielu. Ütleme… pioneer tülitab kassi. Aga meie ei reageeri sellele, läheme rahulikult mööda. Aga milleni see välja võib viia? Täna tülitab kassi, homme aga kodanik Lehtmetsa. Ja siis kasvata kuni pensionini inimesi ümber.
Rõõmustab, et positiivsele kangelasele on senisest enam rõhku pandud. Ainult et negatiivses keskkonnas – bussis, kaupluses, trepikojas… Aga millised tagajärjed sellel võivad olla? Positiivne kangelane muutub… Teate, mu pea valutab nii hirmsasti, et ma olen sunnitud lõpetama. Tahaksin vaid rõhutada, et mõelgem ikka enne järele, millest me kirjutame või joonistame.
Madis Tross
ARMASTUSEAVALDUS
ARMASTUSEAVALDUS
ARTHUR: Tere.
ARST: Tere. Teie nimi, palun?
ARTHUR: Mm... vaadake...
ARST: Nimi, palun?
ARTHUR: Ma tahtsin öelda... seda, et... Üldiselt...
ARST: Teie nimi, palun?
ARTHUR: Mis?
ARST: Kuidas teie nimi on?
ARTHUR: Arthur. Vaadake, kuidas nüüd öelda... Asi ei ole selles, nagu te võibolla arvate.
ARST: Täielik nimi?
ARTHUR: Ah?
ARST: Teie täielik nimi?
ARTHUR: Ahah. Arthur-Elmar Arvel.
ARST: Mis ajast?
ARTHUR: Kuidas?
ARST: Mis ajast te arvel olete?
ARTHUR: Sündimisest saadik loomulikult.
ARST: Te peate seda siis loomulikuks?
ARTHUR: Mida?
ARST: Haigust.
ARTHUR: Jah. Ei, tähendab, te saite minust valesti aru. Nime pean loomulikuks, et on sündimiset saadik.
ARST: Selge. Kohe otsin teie kaardi.
ARTHUR: Kaardi? Kaarti mul siin küll ei tohiks olla.
ARST: Kui te arvel olete, siis peab olema.
ARTHUR: Ei, te ei saanud ikka aru. Mitte mina ei ole arvel, vaid nimi on Arvel. Tähendab, mina olen ka Arvel, aga mina ei ole siin arvel.
ARST: Selge.
ARTHUR: Mis asi?
ARST: Teie ei olegi Arvel.
ARTHUR: Ei ole. Tähendab, olen küll Arvel, aga ainult nimi. Mina ise arvel ei ole. Püüdke nüüd aru saada: Arthur ja Elmar on mõlemad eesnimed, nagu näiteks... no ütleme... nagu Enn-Harald või aas-käoking. Saate aru?
ARST: Saan.
ARTHUR: Ja Arvel on perekonnanimi – üksinda. Nagu näiteks... no ütleme... nooh, saate aru?
ARST: Selge. Mis teid vaevab?
ARTHUR: Saladuses hoitud südamesoov.
ARST: Nii, ja kuidas see avaldub?
ARTHUR: Meeletuses!
ARST: Nii-nii. Ja on teil see juba ammu?
ARTHUR: Sellest ajast peale, kui teid kohtasin.
ARST: Tõesti huvitav. Kontrollimiseks kirjutame teid kolmeks päevaks haiglasse.
ARTHUR: Haiglasse!? Ma ei ole ju haige! Teatud mõttes muidugi küll, aga see ei ole see. Ma tulin siia ise, vabatahtlikult.
ARST: See on tore. Mõni tuleb kinni siduda, siis ka ei tule.
ARTHUR: Saage aru: ma ei tulnud teie kui psühhiaarti juurde, vaid kui psühhiaater teie juurde. Isiklikus asjas.
ARST: Rääkige, ma kuulan.
ARTHUR: Jah... jah... Kuidas seda nüüd öeldagi... Tähendab... ma armastan teid.
ARST: Te ei ole mitte esimene, kes mulle seda ütleb.
ARTHUR: Jah!? Ja kuidas te sellele olete vaadanud?
ARST: Igaühele haigusele omasest seisukohast.
ARTHUR: Ei, te ei saanud ikka aru!
ARST: Seda otsustan juba mina. Ja kui vaja, kutsun komisjoni kokku.
ARTHUR: Mingit komisjoni ei ole vaja! Armastus – see on isiklik asi. Saate aru?
ARST: Saan. Võtke riidest lahti!
ARTHUR: Jah, kohe... Mis? Siin, praegu!?
ARST: Ärge viitke aega, teised ootavad!
ARTHUR: Teised? Missugused teised?
ARST: Ärge karjuge! Ega teie ainuke patsient ei ole.
ARTHUR: Muidugi ei ole! Ma ei ole üldse patsient! Ma tulin ainult ütlema, et armastan teid. Saate aru: ma olen terve! Vaadake: silmad liiguvad – ei liigu, liiguvad – ei liigu. Peavad liikuma! Plõnn-plõnn! Ma näen teid! Uu-uu! Vasakul poi! Kas sa küprokit oskad paigaldada? Ndinn!
Madis Tross
ARTHUR: Tere.
ARST: Tere. Teie nimi, palun?
ARTHUR: Mm... vaadake...
ARST: Nimi, palun?
ARTHUR: Ma tahtsin öelda... seda, et... Üldiselt...
ARST: Teie nimi, palun?
ARTHUR: Mis?
ARST: Kuidas teie nimi on?
ARTHUR: Arthur. Vaadake, kuidas nüüd öelda... Asi ei ole selles, nagu te võibolla arvate.
ARST: Täielik nimi?
ARTHUR: Ah?
ARST: Teie täielik nimi?
ARTHUR: Ahah. Arthur-Elmar Arvel.
ARST: Mis ajast?
ARTHUR: Kuidas?
ARST: Mis ajast te arvel olete?
ARTHUR: Sündimisest saadik loomulikult.
ARST: Te peate seda siis loomulikuks?
ARTHUR: Mida?
ARST: Haigust.
ARTHUR: Jah. Ei, tähendab, te saite minust valesti aru. Nime pean loomulikuks, et on sündimiset saadik.
ARST: Selge. Kohe otsin teie kaardi.
ARTHUR: Kaardi? Kaarti mul siin küll ei tohiks olla.
ARST: Kui te arvel olete, siis peab olema.
ARTHUR: Ei, te ei saanud ikka aru. Mitte mina ei ole arvel, vaid nimi on Arvel. Tähendab, mina olen ka Arvel, aga mina ei ole siin arvel.
ARST: Selge.
ARTHUR: Mis asi?
ARST: Teie ei olegi Arvel.
ARTHUR: Ei ole. Tähendab, olen küll Arvel, aga ainult nimi. Mina ise arvel ei ole. Püüdke nüüd aru saada: Arthur ja Elmar on mõlemad eesnimed, nagu näiteks... no ütleme... nagu Enn-Harald või aas-käoking. Saate aru?
ARST: Saan.
ARTHUR: Ja Arvel on perekonnanimi – üksinda. Nagu näiteks... no ütleme... nooh, saate aru?
ARST: Selge. Mis teid vaevab?
ARTHUR: Saladuses hoitud südamesoov.
ARST: Nii, ja kuidas see avaldub?
ARTHUR: Meeletuses!
ARST: Nii-nii. Ja on teil see juba ammu?
ARTHUR: Sellest ajast peale, kui teid kohtasin.
ARST: Tõesti huvitav. Kontrollimiseks kirjutame teid kolmeks päevaks haiglasse.
ARTHUR: Haiglasse!? Ma ei ole ju haige! Teatud mõttes muidugi küll, aga see ei ole see. Ma tulin siia ise, vabatahtlikult.
ARST: See on tore. Mõni tuleb kinni siduda, siis ka ei tule.
ARTHUR: Saage aru: ma ei tulnud teie kui psühhiaarti juurde, vaid kui psühhiaater teie juurde. Isiklikus asjas.
ARST: Rääkige, ma kuulan.
ARTHUR: Jah... jah... Kuidas seda nüüd öeldagi... Tähendab... ma armastan teid.
ARST: Te ei ole mitte esimene, kes mulle seda ütleb.
ARTHUR: Jah!? Ja kuidas te sellele olete vaadanud?
ARST: Igaühele haigusele omasest seisukohast.
ARTHUR: Ei, te ei saanud ikka aru!
ARST: Seda otsustan juba mina. Ja kui vaja, kutsun komisjoni kokku.
ARTHUR: Mingit komisjoni ei ole vaja! Armastus – see on isiklik asi. Saate aru?
ARST: Saan. Võtke riidest lahti!
ARTHUR: Jah, kohe... Mis? Siin, praegu!?
ARST: Ärge viitke aega, teised ootavad!
ARTHUR: Teised? Missugused teised?
ARST: Ärge karjuge! Ega teie ainuke patsient ei ole.
ARTHUR: Muidugi ei ole! Ma ei ole üldse patsient! Ma tulin ainult ütlema, et armastan teid. Saate aru: ma olen terve! Vaadake: silmad liiguvad – ei liigu, liiguvad – ei liigu. Peavad liikuma! Plõnn-plõnn! Ma näen teid! Uu-uu! Vasakul poi! Kas sa küprokit oskad paigaldada? Ndinn!
Madis Tross
VIIMANE KOHTUMINE
VIIMANE KOHTUMINE
Sa tulid! Sa ikkagi tulid, Anna-Elts, kallis. Istu, palun. Ma kutsusin sind selleks, et... Mul on raske rääkida... Ma tahtsin öelda, et ma... armastan sind endiselt. Meeletult! Kuhu nüüd! Oota, las ma räägin lõpuni. Nii, kuhu ma jäingi... Anna-Elts, kallis, minu tunded sinu vastu pole jahtunud, pidevalt kolmkümmend üheksa. No hommikuti on küll veidi jahedamad... Oota, ära mine veel ära! Kuula mind lõpuni. Anna, kallis, ma kingin sulle oma südame. Tõsi küll, ta ei ole just suurem asi – müokardiit... reumaatiline... Aga ma annan kopsu! Vasaku. Paremas on mõned augud – tuberkuloos... lapsepõlves. Anna-Elts, kallis, tule mulle naiseks! Me elaksime õnnelikult. Läheksime koos teatrisse. Pärast jutustad mulle, mis seal toimus. Süüa teen ise – mul see konks, siin parema köndi otsas... Anna-Elts, kallis, ma ei jäta sind kellelegi. Kui keegi peaks... ma pureks ta kas või hammastega...! See on ajutiselt, see on ajutiselt. Kohe lasen uued panna. Oota, Anna! Ära mine ära! Ma ei jõua sulle järele! Kuradi voolikud! Annaaa...!
Madis Tross
Sa tulid! Sa ikkagi tulid, Anna-Elts, kallis. Istu, palun. Ma kutsusin sind selleks, et... Mul on raske rääkida... Ma tahtsin öelda, et ma... armastan sind endiselt. Meeletult! Kuhu nüüd! Oota, las ma räägin lõpuni. Nii, kuhu ma jäingi... Anna-Elts, kallis, minu tunded sinu vastu pole jahtunud, pidevalt kolmkümmend üheksa. No hommikuti on küll veidi jahedamad... Oota, ära mine veel ära! Kuula mind lõpuni. Anna, kallis, ma kingin sulle oma südame. Tõsi küll, ta ei ole just suurem asi – müokardiit... reumaatiline... Aga ma annan kopsu! Vasaku. Paremas on mõned augud – tuberkuloos... lapsepõlves. Anna-Elts, kallis, tule mulle naiseks! Me elaksime õnnelikult. Läheksime koos teatrisse. Pärast jutustad mulle, mis seal toimus. Süüa teen ise – mul see konks, siin parema köndi otsas... Anna-Elts, kallis, ma ei jäta sind kellelegi. Kui keegi peaks... ma pureks ta kas või hammastega...! See on ajutiselt, see on ajutiselt. Kohe lasen uued panna. Oota, Anna! Ära mine ära! Ma ei jõua sulle järele! Kuradi voolikud! Annaaa...!
Madis Tross
KÕRVALEHIILIJA ANKEET
KÕRVALEHIILIJA ANKEET
Tervise üle ei saa nuriseda. Olen ratastooliga juba harjunud ja valitsen täiuslikult selle mitmesuguseid liikumisvõimalusi, eriti siledal maastikul. Parem silm ei näe, vasak eraldab ümbritsevast vaid kõrghooneid ja muid maastiku piirjooni. Kuulmine on võimalik ainult lisaaparatuuri abil; ujuda ei oska. Biovoolude vahelduva katkemise tagajärjel selja- ja peaaju vahel haaran tihti kirve järele – miks põgenevad, ei tea. Tugeva nuuskamishoo ajal lööb valu vasaku puujala põlvekonstruktsiooni – mudel VGD 67-A. Külmade saabumisel, samuti jahedate loodemussoonide ajal langevad – kuni järgmise dekaadi esimeste päevadeni – juuksed välja. Pärastlõunaste pettekujutelmade tõttu kardan kõiki, kes püüavad mulle läheneda. Viimasel ajal tarvitan sel puhul jaanalinnu võtet, pistes pea liiva sisse, kuid tuleb mainida, et põhjaranniku paesel pinnasel on seda raske kasutada. Kuigi viimasel ajal on märgata mõningate haiguskollete arenemist – kopsud: sisse saan hingata, välja ei saa; neerud – ei absorbeeri; samuti rohevetikate ulatuslik paljunemine selja- ja niudepiirkonnas –, olen vaatamata kõigele sellele ustav, ei tagane ja annan igakülgse panuse.
Madis Tross
Tervise üle ei saa nuriseda. Olen ratastooliga juba harjunud ja valitsen täiuslikult selle mitmesuguseid liikumisvõimalusi, eriti siledal maastikul. Parem silm ei näe, vasak eraldab ümbritsevast vaid kõrghooneid ja muid maastiku piirjooni. Kuulmine on võimalik ainult lisaaparatuuri abil; ujuda ei oska. Biovoolude vahelduva katkemise tagajärjel selja- ja peaaju vahel haaran tihti kirve järele – miks põgenevad, ei tea. Tugeva nuuskamishoo ajal lööb valu vasaku puujala põlvekonstruktsiooni – mudel VGD 67-A. Külmade saabumisel, samuti jahedate loodemussoonide ajal langevad – kuni järgmise dekaadi esimeste päevadeni – juuksed välja. Pärastlõunaste pettekujutelmade tõttu kardan kõiki, kes püüavad mulle läheneda. Viimasel ajal tarvitan sel puhul jaanalinnu võtet, pistes pea liiva sisse, kuid tuleb mainida, et põhjaranniku paesel pinnasel on seda raske kasutada. Kuigi viimasel ajal on märgata mõningate haiguskollete arenemist – kopsud: sisse saan hingata, välja ei saa; neerud – ei absorbeeri; samuti rohevetikate ulatuslik paljunemine selja- ja niudepiirkonnas –, olen vaatamata kõigele sellele ustav, ei tagane ja annan igakülgse panuse.
Madis Tross
TERVES KEHAS TERVE MÕISTUS
TERVES KEHAS TERVE MÕISTUS
(Telesaade)
Dr M: Tere õhtust.
Dr N: Tere, lugupeetavad patsiendid. Mul on rõõm, et teid üha rohkem on – meie saadet vaatamas. Meie poolehoidjate arvukust näitab juba meile saabuv pidevalt kasvav kirjadetulv.
Dr M: Jah, kirju on viimasel ajal tõesti palju tulnud. Osa neist valisimegi täna vastamiseks. Tänane teema on maagia, täpsemalt see, mis puudutab imeravi ja imeravijaid. Vaatamata teaduse tormilisele arengule ei ole esivanemate uskumused üleloomulikesse jõududesse kadunud. Kirjades märgitakse lausa vapustavaid asju.
Dr N: Näiteks see kiri. Enn-Peep Puitmets kirjutab, et ta mäletab oma eelmistest eludest kuut viimast, kusjuures ta märgib, et kolm elu tagasi oli ta Przevalski, neli elu tagasi aga przevalski hobune. Kuidas te, doktor Emm, seda kommenteerite?
Dr. M: See on kahtlemata vale. Muidugi, Przevalski te võisite ju olla, aga przevalski hobune... olin mina.
Dr N: Ah nii...
Dr M: Jah. Aga nüüd edasi. Amaalie Känd Viljandist kirjutab, et ta on kuulnud, et heaks abimeheks haiguste vastu võitlemisel on nõelravi. Ta küsib, kas selleks ka õmblusmasina nõelad kõlbavad, ja kui kõlbavad, siis kuhu need pista?
Dr N: Teate, õmblusmasina nõelad kõlbavad. Kuhu aga neid pista, sellele vastab meie järgmises saates Inga Pullot õmblusettevõttest Marat.
Dr M: Järgmine kiri on Tallinnast. Bertha Buss küsib, kust saada musta kukke või vähemalt kana. Poes müügil olevad on kõik ilma sulgedeta ja müüjad ei oska midagi vastata, kas üks või teine lind sulgedega oli must või mingit muud värvust. Ja mis kõige hullem – ta kirjutab – nendest kanadest ei pigista tilkagi verd välja. Siis ta kurdab veel, et isegi öösel on ristmikel häirivalt tihe liiklus, mis takistab raviprotseduuri edukat läbiviimist. Mida vastate, doktor Enn?
Dr N: Mis puutub musta kanasse, siis mõningatel juhtudel on võimalik seda isegi saada. Teate, isegi mul ükskord õnnestus. Selline mütakas käis, et mul ei olnud mitte üksnes kana, vaid ka köögi seinad ja lagi mustad. Pärast seda pole ma mikrolaineahju enam kasutanud. Kui te tahate aga kolme tilka verd – nagu ma kirjast järeldan –, siis peate ristmikel lihtsalt kauem passima.
Dr M: Televaataja Rusikas... Vabandust! Televaataja Riisikas kirjutab, et ta on avastanud endal üleloomuliku võime kätt mingile liikuvale objektile suunates see peatada.
Dr N: Me võtsime selle inimesega ühenduse. Tema võimete kontrollimisel aga selgus, et ilma politseisauata ei suuda ta midagi.
Dr M: U Mägisoo Pärnust on saatnud meile lisaks kirjale veel terve kaustiku, kus ta pikaajalisi vaatlusi kokku võttes jõuab järelduseni, et peeruvalgel kuivatatud sireliõite söömine parandab silmanägemist. Ainult et peerge on põrandaliistudest raske tahuda – kurdab ta oma kirjas. Muide, kaustiku sisu on huvipakkuv. Siin on mitmesuguseid jooniseid, tabeleid; kokkuvõtvas osas märgib ta, et eriti aktiivset mõju nägemise paranemisele avaldavad saviliivmuldades kasvava 22-aastase puu lõunaküljelt umbes 1,3 meetri kõrguselt pärast päikesetõusu korjatud enam kui 5-lehelised õied, mida tuleb süüa keskööl noore kuu ajal madisepäeva paiku. See kõik kehtib keskmiste tingimuste juures, millised ta toob ära ka eraldi tabelis. Kui aga näiteks korjamisele eelnenud sügisel sadas palju vihma ja talvel ei ületanud lumekatte paksus kaheksat sentimeetrit, siis tuleb õisi korjata tavalise 1,3 meetri asemel 1,6 meetri kõrguselt. Mida te sellest kõigest arvate, doktor Enn?
Dr. N: Peab ütlema, et küsimus tuli mulle ootamatult. Aga ma arvan, et kui te juba peeruvalgel suudate eristada, mitme lehega üks või teine õis on, siis on teie nägemine niigi hea.
Dr M: See oli tänaseks kõik.
Dr N: Kaunist paranemist.
Madis Tross
(Telesaade)
Dr M: Tere õhtust.
Dr N: Tere, lugupeetavad patsiendid. Mul on rõõm, et teid üha rohkem on – meie saadet vaatamas. Meie poolehoidjate arvukust näitab juba meile saabuv pidevalt kasvav kirjadetulv.
Dr M: Jah, kirju on viimasel ajal tõesti palju tulnud. Osa neist valisimegi täna vastamiseks. Tänane teema on maagia, täpsemalt see, mis puudutab imeravi ja imeravijaid. Vaatamata teaduse tormilisele arengule ei ole esivanemate uskumused üleloomulikesse jõududesse kadunud. Kirjades märgitakse lausa vapustavaid asju.
Dr N: Näiteks see kiri. Enn-Peep Puitmets kirjutab, et ta mäletab oma eelmistest eludest kuut viimast, kusjuures ta märgib, et kolm elu tagasi oli ta Przevalski, neli elu tagasi aga przevalski hobune. Kuidas te, doktor Emm, seda kommenteerite?
Dr. M: See on kahtlemata vale. Muidugi, Przevalski te võisite ju olla, aga przevalski hobune... olin mina.
Dr N: Ah nii...
Dr M: Jah. Aga nüüd edasi. Amaalie Känd Viljandist kirjutab, et ta on kuulnud, et heaks abimeheks haiguste vastu võitlemisel on nõelravi. Ta küsib, kas selleks ka õmblusmasina nõelad kõlbavad, ja kui kõlbavad, siis kuhu need pista?
Dr N: Teate, õmblusmasina nõelad kõlbavad. Kuhu aga neid pista, sellele vastab meie järgmises saates Inga Pullot õmblusettevõttest Marat.
Dr M: Järgmine kiri on Tallinnast. Bertha Buss küsib, kust saada musta kukke või vähemalt kana. Poes müügil olevad on kõik ilma sulgedeta ja müüjad ei oska midagi vastata, kas üks või teine lind sulgedega oli must või mingit muud värvust. Ja mis kõige hullem – ta kirjutab – nendest kanadest ei pigista tilkagi verd välja. Siis ta kurdab veel, et isegi öösel on ristmikel häirivalt tihe liiklus, mis takistab raviprotseduuri edukat läbiviimist. Mida vastate, doktor Enn?
Dr N: Mis puutub musta kanasse, siis mõningatel juhtudel on võimalik seda isegi saada. Teate, isegi mul ükskord õnnestus. Selline mütakas käis, et mul ei olnud mitte üksnes kana, vaid ka köögi seinad ja lagi mustad. Pärast seda pole ma mikrolaineahju enam kasutanud. Kui te tahate aga kolme tilka verd – nagu ma kirjast järeldan –, siis peate ristmikel lihtsalt kauem passima.
Dr M: Televaataja Rusikas... Vabandust! Televaataja Riisikas kirjutab, et ta on avastanud endal üleloomuliku võime kätt mingile liikuvale objektile suunates see peatada.
Dr N: Me võtsime selle inimesega ühenduse. Tema võimete kontrollimisel aga selgus, et ilma politseisauata ei suuda ta midagi.
Dr M: U Mägisoo Pärnust on saatnud meile lisaks kirjale veel terve kaustiku, kus ta pikaajalisi vaatlusi kokku võttes jõuab järelduseni, et peeruvalgel kuivatatud sireliõite söömine parandab silmanägemist. Ainult et peerge on põrandaliistudest raske tahuda – kurdab ta oma kirjas. Muide, kaustiku sisu on huvipakkuv. Siin on mitmesuguseid jooniseid, tabeleid; kokkuvõtvas osas märgib ta, et eriti aktiivset mõju nägemise paranemisele avaldavad saviliivmuldades kasvava 22-aastase puu lõunaküljelt umbes 1,3 meetri kõrguselt pärast päikesetõusu korjatud enam kui 5-lehelised õied, mida tuleb süüa keskööl noore kuu ajal madisepäeva paiku. See kõik kehtib keskmiste tingimuste juures, millised ta toob ära ka eraldi tabelis. Kui aga näiteks korjamisele eelnenud sügisel sadas palju vihma ja talvel ei ületanud lumekatte paksus kaheksat sentimeetrit, siis tuleb õisi korjata tavalise 1,3 meetri asemel 1,6 meetri kõrguselt. Mida te sellest kõigest arvate, doktor Enn?
Dr. N: Peab ütlema, et küsimus tuli mulle ootamatult. Aga ma arvan, et kui te juba peeruvalgel suudate eristada, mitme lehega üks või teine õis on, siis on teie nägemine niigi hea.
Dr M: See oli tänaseks kõik.
Dr N: Kaunist paranemist.
Madis Tross
JOOMISPSÜHHOLOOGIA
JOOMISPSÜHHOLOOGIA
Täna räägime joomispsühholoogiast. Mõni sõna sissejuhatuseks.
Joomispsühholoogia on psühholoogia kui teaduse võrdlemisi uus kõrvalharu, mis uurib joomise põhjusi, seaduspärasusi ja avaldumisvorme ning joojate osa esemelise ja hingelise maailma mõjutamisel looduses ja ühiskonnas.
Lühidalt üldisest. Joomise põhjusi on põhiliselt kolme liiki: ühed joovad kurbusest, teised rõõmust ja kolmandad igasugusel juhul.
Ajaliselt võib joojaid jaotada tänapäeval kahte suuremasse rühma: need, kes joovad põhiliselt vabast ajast, ja teised, kes võtavad enamjaolt tööajast. Esimesed võivad muutuda rohkem kaasinimestele ohtlikuks, teised ühiskonnale ja iseendale, kui näiteks kättpidi tööpingi vahele jäävad. Eraldi rühma moodustavad pensionärid, koduperenaised, invaliidid, tuukrid, kosmonaudid jt, keda nende tegevuse iseärasuse tõttu kahte eelmisesse rühma ei ole päris õige jaotada.
Vanuseliselt on joojaid kõige rohkem 16.–66. eluaastani. Märgatavalt väheneb joojate arv alla 12 eluaastat ja peaaegu üldse ei esine neid üle 121 eluaasta.
Täna vaatleme lähemalt inimeste käitumist ja vastastikuseid suhteid ühe joomisprotsessi vältel. Kui te tähelepanelikult jälgite joomist teostatavat seltskonda, siis võite eristada nelja üksteisest suhteliselt erinevat etappi.
Esimese etapi ajal ei ilmne inimeste käitumises erilisi tundemärke, mis eraldaksid neid nende tavapärasest tegevusest. Nad on vahest et ainult pisut lõbusamad, ootusärevamad, lahkemad.
Teise etapi ajal on mõningaid muutusi juba märgata. Inimesed räägivad palju ja vastavad teie küsimustele ka siis, kui te neilt midagi küsinud ei ole. Teemad vahelduvad pidevalt ja põhiliselt siis, kui keegi on seltskonnast korraks lahkunud. Selle etapi ajal ilmnevad enamusel mitmesugused varjatud anded, mistõtttu on neid ohtlik klaveri taha lasta või lubada neil puid lõhkuma minna. Mingil juhul ei tohi mainida, et teil näiteks televiisor, triikraud või pesumasin katki on, sest siis soovivad kõik tungivalt, et te neid kohe parandama laseksite. Vestluse oskuslikul suunamisel võite saladuskatte all teada saada, kuidas teie lauanaaber auto jaoks tagavaraosi või sauna ehitamiseks laudu on saanud.
Kolmanda etapi ajaks on soovitav peoruumis mõningaid ümberkorraldusi teha. Koristage ära laudlinad, et neisse keegi tordiseid käsi ei saaks pühkida, istmed katke hoolikalt kilega, seintele kleepige käidavamatesse kohtadesse näo kõrgusele umbes poolemeetrise laiusega vakstud. Kui võimalik, kinnitage toidunõud laua külge; tähtis on, et tuhatoosid oleksid võimalikult silmatorkava värvuse ja kujuga ning piisavalt suured, et neid keegi tasku ei saaks pista. Mõned soovitavad teekonna peotoast kuni tualetini eredavärviliste lipukestega tähistada, kuid viimasel ajal on sellest loobutud, sest lippe kandva nööri taga seisja võib arvata, et näitus on avatud, ja tal tuleb tahtmine midagi kaasa võtta. Talvel on soovitatav maja välisuksed lukustada, eriti kui elate maal ja metsa ääres; kõrgemate korruste elanikud peaksid ära võtma kõik rõdulingid ja aknakremoonid. Kui näiteks toas on kummipuu või palm, siis on parem see vaateväljalt ära viia, Kui aga kuhugi pole viia, siis võite puu alla ja okstele puistata väikesi valgeid paberitükikesi – see jäteb mulje, et on talv, ja teie külalised ei hakka sussidega õunu alla pilduma. Kui majas on väikesi lapsi, siis pange unejuturaamat juba varem valmis, et te pärast kogemata telefoniraamatut ette ei loeks. Ohtlikuks võib saada lapsele “lennukitegemine”, sest pärast mõnda “pikeerimist” võite avastada, et hoiate käes ainult lapse pükse.
Kolmas etapp on tegevuselt kõige mitmekesisem ja väljendusrikkam. Kui keegi teid tantsima palub, siis minge kohe, sest muidu võib ta partneriks võtta vanaema büsti. Kui te olete värsisepp, siis lugege oma luuletused ette esimesel nõudmisel, sest muidu hakkavad seda teised tegema. Kui te olete kunstnik, ja keegi tahab teie uut maali ära osta, siis pakkige paberi sisse leivalõikamislaud. Tähelepanelikul vaatlemisel võite märgata, et üks või teine külaline otsib midagi. Kui ta juhuslikult avastab, et teie teda jälgite, siis teeb ta, nagu paneks kingapaelu kinni, kuigi ise on sokis.
Neljanda etapi ajal on inimene põhiliselt liikumatu. Või vastupidi: liigub tohutu kiirusega – kui ta näiteks aknast alla kukub. Kui keegi magab teie kingade otsas, siis nende kättesaamisks aitab vahel mõningate märgusõnade kasutamisest, näiteks: “Ei tea, kelle sajakroonine siin vedeleb?” või “Rööpad vabaks – rong tuleb!” – mida tuleb öelda selgel, tungival toonil. Mõni sulgeb ennast tualetti ega välju sealt enne, kui teised ukse maha on lõhkunud. Otsimisel võite leida oma külalisi veel voodi alt, seinakapist, kaminast, tiigist ja mujalt.
Joomise jätkudes pikema aja jooksul võivad mõningatel juhtudel etapid korduda, kuid uus tsükkel algab sel juhul eelmise tsükli ühe võrra kõrgemast etapist. Mõne puhul võib mõni etapp ka vahelt ära jääda, näiteks pärast esimest tuleb kohe kolmas või pärast teist neljas. Miks see nii on, sellest räägime mõnel järgmisel korral.
Ühe või teise etapi saabumist või kestvust on võimalik tahtlikult pikendada. Selleks on kõige parem suunata osavõtjate tegevus joomiselt kõrvale. Näiteks, võib mängida mitmesuguseid lauamänge, nagu “Trips-traps-trull” – kui seda ei tehta tulise ahjuroobiga parketi peal – või “Lend Kuule” – kui seda ei võeta ette katusel ja soojavee boileriga. Ei ole soovitatav korraldada ujumisvõistlusi, maastikumänge ega muid osavõtjaid kaduda võimaldavaid üritusi.
Tänaseks kõik. Kohtumiseni!
Madis Tross
Täna räägime joomispsühholoogiast. Mõni sõna sissejuhatuseks.
Joomispsühholoogia on psühholoogia kui teaduse võrdlemisi uus kõrvalharu, mis uurib joomise põhjusi, seaduspärasusi ja avaldumisvorme ning joojate osa esemelise ja hingelise maailma mõjutamisel looduses ja ühiskonnas.
Lühidalt üldisest. Joomise põhjusi on põhiliselt kolme liiki: ühed joovad kurbusest, teised rõõmust ja kolmandad igasugusel juhul.
Ajaliselt võib joojaid jaotada tänapäeval kahte suuremasse rühma: need, kes joovad põhiliselt vabast ajast, ja teised, kes võtavad enamjaolt tööajast. Esimesed võivad muutuda rohkem kaasinimestele ohtlikuks, teised ühiskonnale ja iseendale, kui näiteks kättpidi tööpingi vahele jäävad. Eraldi rühma moodustavad pensionärid, koduperenaised, invaliidid, tuukrid, kosmonaudid jt, keda nende tegevuse iseärasuse tõttu kahte eelmisesse rühma ei ole päris õige jaotada.
Vanuseliselt on joojaid kõige rohkem 16.–66. eluaastani. Märgatavalt väheneb joojate arv alla 12 eluaastat ja peaaegu üldse ei esine neid üle 121 eluaasta.
Täna vaatleme lähemalt inimeste käitumist ja vastastikuseid suhteid ühe joomisprotsessi vältel. Kui te tähelepanelikult jälgite joomist teostatavat seltskonda, siis võite eristada nelja üksteisest suhteliselt erinevat etappi.
Esimese etapi ajal ei ilmne inimeste käitumises erilisi tundemärke, mis eraldaksid neid nende tavapärasest tegevusest. Nad on vahest et ainult pisut lõbusamad, ootusärevamad, lahkemad.
Teise etapi ajal on mõningaid muutusi juba märgata. Inimesed räägivad palju ja vastavad teie küsimustele ka siis, kui te neilt midagi küsinud ei ole. Teemad vahelduvad pidevalt ja põhiliselt siis, kui keegi on seltskonnast korraks lahkunud. Selle etapi ajal ilmnevad enamusel mitmesugused varjatud anded, mistõtttu on neid ohtlik klaveri taha lasta või lubada neil puid lõhkuma minna. Mingil juhul ei tohi mainida, et teil näiteks televiisor, triikraud või pesumasin katki on, sest siis soovivad kõik tungivalt, et te neid kohe parandama laseksite. Vestluse oskuslikul suunamisel võite saladuskatte all teada saada, kuidas teie lauanaaber auto jaoks tagavaraosi või sauna ehitamiseks laudu on saanud.
Kolmanda etapi ajaks on soovitav peoruumis mõningaid ümberkorraldusi teha. Koristage ära laudlinad, et neisse keegi tordiseid käsi ei saaks pühkida, istmed katke hoolikalt kilega, seintele kleepige käidavamatesse kohtadesse näo kõrgusele umbes poolemeetrise laiusega vakstud. Kui võimalik, kinnitage toidunõud laua külge; tähtis on, et tuhatoosid oleksid võimalikult silmatorkava värvuse ja kujuga ning piisavalt suured, et neid keegi tasku ei saaks pista. Mõned soovitavad teekonna peotoast kuni tualetini eredavärviliste lipukestega tähistada, kuid viimasel ajal on sellest loobutud, sest lippe kandva nööri taga seisja võib arvata, et näitus on avatud, ja tal tuleb tahtmine midagi kaasa võtta. Talvel on soovitatav maja välisuksed lukustada, eriti kui elate maal ja metsa ääres; kõrgemate korruste elanikud peaksid ära võtma kõik rõdulingid ja aknakremoonid. Kui näiteks toas on kummipuu või palm, siis on parem see vaateväljalt ära viia, Kui aga kuhugi pole viia, siis võite puu alla ja okstele puistata väikesi valgeid paberitükikesi – see jäteb mulje, et on talv, ja teie külalised ei hakka sussidega õunu alla pilduma. Kui majas on väikesi lapsi, siis pange unejuturaamat juba varem valmis, et te pärast kogemata telefoniraamatut ette ei loeks. Ohtlikuks võib saada lapsele “lennukitegemine”, sest pärast mõnda “pikeerimist” võite avastada, et hoiate käes ainult lapse pükse.
Kolmas etapp on tegevuselt kõige mitmekesisem ja väljendusrikkam. Kui keegi teid tantsima palub, siis minge kohe, sest muidu võib ta partneriks võtta vanaema büsti. Kui te olete värsisepp, siis lugege oma luuletused ette esimesel nõudmisel, sest muidu hakkavad seda teised tegema. Kui te olete kunstnik, ja keegi tahab teie uut maali ära osta, siis pakkige paberi sisse leivalõikamislaud. Tähelepanelikul vaatlemisel võite märgata, et üks või teine külaline otsib midagi. Kui ta juhuslikult avastab, et teie teda jälgite, siis teeb ta, nagu paneks kingapaelu kinni, kuigi ise on sokis.
Neljanda etapi ajal on inimene põhiliselt liikumatu. Või vastupidi: liigub tohutu kiirusega – kui ta näiteks aknast alla kukub. Kui keegi magab teie kingade otsas, siis nende kättesaamisks aitab vahel mõningate märgusõnade kasutamisest, näiteks: “Ei tea, kelle sajakroonine siin vedeleb?” või “Rööpad vabaks – rong tuleb!” – mida tuleb öelda selgel, tungival toonil. Mõni sulgeb ennast tualetti ega välju sealt enne, kui teised ukse maha on lõhkunud. Otsimisel võite leida oma külalisi veel voodi alt, seinakapist, kaminast, tiigist ja mujalt.
Joomise jätkudes pikema aja jooksul võivad mõningatel juhtudel etapid korduda, kuid uus tsükkel algab sel juhul eelmise tsükli ühe võrra kõrgemast etapist. Mõne puhul võib mõni etapp ka vahelt ära jääda, näiteks pärast esimest tuleb kohe kolmas või pärast teist neljas. Miks see nii on, sellest räägime mõnel järgmisel korral.
Ühe või teise etapi saabumist või kestvust on võimalik tahtlikult pikendada. Selleks on kõige parem suunata osavõtjate tegevus joomiselt kõrvale. Näiteks, võib mängida mitmesuguseid lauamänge, nagu “Trips-traps-trull” – kui seda ei tehta tulise ahjuroobiga parketi peal – või “Lend Kuule” – kui seda ei võeta ette katusel ja soojavee boileriga. Ei ole soovitatav korraldada ujumisvõistlusi, maastikumänge ega muid osavõtjaid kaduda võimaldavaid üritusi.
Tänaseks kõik. Kohtumiseni!
Madis Tross
Subscribe to:
Posts (Atom)
