Showing posts with label Näidendid. Show all posts
Showing posts with label Näidendid. Show all posts
Tuesday, December 13, 2016
Mutt
Madis Tross
SEE, KES ELAB MAA ALL
Õudusnäidend lastele kahes vaatuses
TEGELASED:
ANATOOLI
HUUBERT
STEEFAN
HERILANE
RÄSTIK
VÄIKE RÄSTIK
SEE, KES ELAB MAA ALL
ESIMENE VAATUS
Tegevus algab maa peal.
ANATOOLI: Seis! Seis!
HUUBERT (tuleb): Mis seis?
ANATOOLI: Nii. Keegi edasi ei lähe!
HUUBERT: Miks edasi ei või minna?
ANATOOLI: Ohtlik.
HUUBERT: Miks edasi minna ohtlik on?
ANATOOLI: Tähendab… ma ei teagi… Lihtsalt on ohtlik!
HUUBERT: Mis oht edasi on?
ANATOOLI: Ma ei tea! Tähendab… ma läksin mööda teerada, et viin männiokka maja ehitusele… Ja siis… Ja siis järsku…
HUUBERT: Mis siis juhtus?
ANATOOLI: Ja siis… järsku…
HUUBERT: Räägi nii, et ma aru saan!
ANATOOLI: Ma püüan.
HUUBERT: Nooh?
ANATOOLI: Ja siis, korraga… Maa hakkas kerkima! Täpselt minu all hakkas maa kerkima!
HUUBERT (mõtleb): Kuhu see maa kerkis?
ANATOOLI: Ülespoole!
HUUBERT: Ülespoole?
ANATOOLI: Nooh!
HUUBERT: Ja siis?
ANATOOLI: Ja siis ma aina tõusin ja tõusin… Kuni olin suure mäe otsas. Saad aru?
HUUBERT: Ei saa.
ANATOOLI: Maa minu all hakkas kerkima! Ma tõusin üha kõrgemale ja kõrgemale, kuni olin suure mäe otsas.
HUUBERT: Mis mäe otsas?
ANATOOLI: Suure mäe otsas.
HUUBERT: Mäe otsas?
ANATOOLI: Nojah.
HUUBERT (mõtleb): Kust see mägi siis äkki ilmus?
ANATOOLI: Maa alt!
HUUBERT: Maa alt?
ANATOOLI: Nooh.
HUUBERT (mõtleb): Tõsiselt räägid või?
ANATOOLI: Nooh.
HUUBERT (mõtleb): Tule näita, kus see mägi on? Hommikul ma läksin siit teerada mööda ja mingit mäge ei olnud.
ANATOOLI: Aga nüüd on mägi!
STEEFAN (tuleb): Eest ära – näete, et ma tirin koormat!
ANATOOLI: Seis!
STEEFAN: Mis seis?
ANATOOLI: Edasi on ohtlik minna.
STEEFAN: Miks edasi on ohtlik minna?
ANATOOLI: Ma just rääkisin Huubertile.
STEEFAN: Mida?
ANATOOLI: Nii, kuula nüüd. Ma äsja tulin mööda teerada… kui järsku hakkas maa kerkima!
STEEFAN (mõtleb): Maa hakkas kerkima?
ANATOOLI. Nooh.
STEEFAN (mõtleb): Kuhu kerkima?
ANATOOLI: Üles! Kõrgele! Taevasse!
STEEFAN: Mida sa jutustad! Astuge raja pealt kõrvale, et ma mööda pääseksin!
HUUBERT: Ma rääkisin Anatoolile, et maa niisama ei kerki.
ANATOOLI: Aga kerkis!
STEEFAN: Kuhu ta kerkis?
NATOOLI: Ülespoole!
(Maa hakkab kerkima.)
HUUBERT: Mis see oli?
STEEFAN: Kus?
HUUBERT: Maa värises.
STEEFAN: Kus?
HUUBERT: Meie all.
(Maa kerkib.)
STEEFAN: Midagi tõesti toimub…
ANATOOLI: Ma ju rääkisin! Ma ju rääkisin!
HUUBERT: See ei ole võimalik!
STEEFAN: Maa kerkibki!
ANATOOLI: Põgeneme! Ruttu ära siit!
HUUBERT: Jookske!
(KÕIK põgenevad. On tekkinud mägi.)
STEEFAN (tuleb): Hei! Mehed!
HUUBERT (tuleb): Mis see siis nüüd on?
ANATOOLI (tuleb): Kas kõik jäid terveks?
STEEFAN: Ma pole midagi sellist varem näinud.
NATOOLI: Ma ju rääkisin!
STEEFAN: Ja ongi… mägi!
(KÕIK uurivad ümbrust.)
HUUBERT: Mida me nüüd teeme?
ANATOOLI: Püüame koju jõuda ja seal mõtleme, mida edasi teha.
HERILANE (tuleb): Nooh, mis kogunemine meil nüüd siin on?
STEEFAN: Oi, sina, herilane!
HUUBERT: Tere, herilane!
ANATOOLI: Sina, herilane, lendad ühtelugu ringi, vaatad maailma ka kaugemal… Oled sa midagi sellist kusagil veel näinud?
HERILANE: Mida?
ANATOOLI: Seda mäge?
HUUBERT: See mägi kerkis välja just nüüd maa alt.
ANATOOLI: Oled sa midagi sellist mujal näinud?
HERILANE: Olen.
STEEFAN: Mis see on?
HERILANE: Räägitakse, et maa all elab üks hirmus koletis. Tal on seal pikad käigud, kus ainult tema teed tunneb. Ja vahel lükkab ta mulla maa alt üles, et ta hingamiseks õhku saaks.
(KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Kas ta on meile ohtlik?
HERILANE: Ma ütlen, maa peale ta niisama ei tule. Aga maa all on ta väga ohtlik.
HUUBERT: Mida ta meile teha võib?
HERILANE: Ta võib… Ta võib…
ANATOOLI: Nooh?
HERILANE: Ta võib kogu maailma segi paisata!
(KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Mida me teeme?
HUUBERT: Nooh?
(KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Olgu, ma viin oma koorma kohale.
ANATOOLI: See on ohtlik!
STEEFAN: Kus see oht siin on?
(Maa hakkab kerkima.)
ANATOOLI: Maa kerkib jälle! Põgenege!
HUUBERT: Jookseme!
STEEFAN: Ruttu puu otsa!
(KÕIK põgenevad.)
ANATOOLI (tuleb): On sinuga korras?
STEEFAN (tuleb): Jah.
ANATOOLI: Siin on hästi. Kus Huubert on?
HERILANE (tuleb): Huubert kukkus auku.
ANATOOLI: Kuhu auku?
HERILANE: Maa sisse auku.
STEEFAN: Koletise auku?
HERILANE: Jah. Ta ei jõudnud ära jooksta, koletis lükkas maa laiali ja Huubert kukkus auku.
ANATOOLI: Maa alla?
HERILANE: Jah.
(KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Mida me nüüd teeme?
ANATOOLI: Me peame teda päästma minema.
STEEFAN: Maa alla?
ANATOOLI: Jah.
(KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Julged saa maa alla minna? Seal on pime. Ja koletis võib meid rünnata!
ANATOOLI (mõtleb): Me peaksime kellegi appi kutsuma.
STEEFAN: Kelle me appi kutsume?
ANATOOLI (mõtleb): Rästiku.
STEEFAN: Mao?
ANATOOLI: Just! Madu oskab kitsastes käikudes ringi roomata. Rästik on ka mürgine, nii et koletis kardab teda.
STEEFAN (mõtleb): Julged sa rästiku juurde minna?
ANATOOLI: Ega eriti ei julge. Aga me peaksime siiski minema, vähemalt küsima, kas ta tuleb meile appi.
STEEFAN (mõtleb): Kus rästik elab?
HERILANE: Mina tean, kus ta elab. Kas ma kutsun ta siia?
STEEFAN: Julged sa rästiku juurde minna?
ANATOOLI: Kui me tahame Huuberti päästa, siis me peame rästiku appi kutsuma.
HERILANE: Ma lendan rästiku juurde ja räägin talle, mis mure teil on. Oodake teie siin. (Lahkub.)
STEEFAN: Kas sa kardad?
ANATOOLI: Natuke kardan küll.
STEEFAN: Ronime puu otsa, siis rästik ei saa meid kätte.
(ANATOOLI ja STEEFAN ronivad puu otsa.)
ANATOOLI: Kas sa arvad, et rästik ei oska puu otsa ronida?
STEEFAN: Kas ta siis oskab?
ANATOOLI: Maod oskavad väga hästi ronida. Ja ujuda oskavad nad ka.
STEEFAN: Olgu, ootame siin.
HERILANE (tuleb): Rästik tuleb siia!
STEEFAN: Peitu! Puu taha peitu!
RÄSTIK (tuleb): Kus su sõbrad sipelgad siis on? Mina ei näe kedagi.
HERILANE: Nad on peidus.
RÄSTIK: Miks nad peidus on?
HERILANE: Nad kardavad.
RÄSTIK: Tulgu peidust välja! Karta pole siin midagi.
HERILANE: Anatooli ja Steefan, tulge peidust välja!
RÄSTIK: Nooh!
ANATOOLI (tuleb): Tere, rästik!
RÄSTIK: Minu nimi on Nastja.
STEEFAN (tuleb): Tere, Nastja!
RÄSTIK: Mis mure teil siis on? Herilane rääkis, et teie sõber kukkus auku.
ANATOOLI: Jah, maa alla koletise auku.
STEEFAN: Me tahame ta ära päästa, aga me ei julge üksi maa alla minna.
RÄSTIK: Nii-nii…
STEEFAN: Herilane ütles, et sina võiksid meile appi tulla. Sina oled julge, osav…
RÄSTIK: Nii-nii…
ANATOOLI: Sind koletis kardab.
RÄSTIK: Milline koletis?
STEEFAN: See, kes maa all elab.
RÄSTIK: Te siis soovite, et ma teiega koos maa alla tuleksin?
ANATOOLI: Tähendab… me paluksime abi küll.
STEEFAN: Sina olen suur…
ANATOOLI: Ja pikk.
STEEFAN: Vaata, kui pisikesed meie oleme.
ANATOOLI: Paljaste kätega me koletise vastu ei saa.
RÄSTIK: Nii-nii…
ANATOOLI: Kas sa tuled meile appi?
STEEFAN: Palun tule appi!
RÄSTIK: Hea küll, ma tulen teile appi. Aitan teid.
STEEFAN: Ta tulebki! Ta tulebki appi!
ANATOOLI: Tasem!
STEEFAN: Mis?
ANATOOLI: Koletis võib meid kuulda.
RÄSTIK: Aga ma aitan teid ainult ühel tingimusel.
ANATOOLI: Mis tingimusel?
RÄSTK: Ma tulen teile appi, täidan teie palve, kui te lubate pärast ühe minu soovi täita.
STEEFAN: Mis soov see on?
RÄSTIK: Ma ei ütle seda praegu. Pärast saate teada.
(KÕIK mõtlevad.)
NATOOLI: Kui me sinu soovi ei tea, siis me ju ei oska öelda, kas me selle täita suudame.
RÄSTIK: Ei teagi.
STEEFAN (mõtleb): Sa võid ju soovida midagi kurja?
RÄSTIK: Arvate? Teeme nii…
STEEFAN: Mismoodi?
RÄSTIK: Siin teeraja peal on männiokas. Kui te sellest üle astute, tuleb teil minu soov täita.
ANATOOLI: Aga kui me keeldume?
RÄSTIK: Kui te sellest okkast üle astute, siis te ei saa minu soovi täitmisest keelduda!
STEEFAN (mõtleb): Mida me teeme?
ANATOOLI: Herilane?
HERILANE: Jah?
ANATOOLI: Mida me tegema peaksime?
HERILANE: Rästik ei suudaks kellelegi halba soovida.
(KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Aega pole, me peame Huubertile appi minema!
ANATOOLI: Astume siis üle okka.
STEEFAN: Oled kindel?
ANATOOLI: Läheme!
(ANATOOLI ja STEEFAN astuvad üle okka.)
RÄSTIK: Tublid olete.
STEEFAN: Ja mis nüüd saab?
RÄSTIK: Nüüd läheme teie sõpra päästma.
ANATOOLI: Sa oled väga hea rästik!
RÄSTIK: Me toome teie sõbra maa peale tagasi!
STEEFAN (mõtleb): Aga maa all on ju pime! Kuidas me pimedas tegutseme?
(KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Meil on vaja laternat.
STEEFAN: Kust me laterna saame?
ANATOOLI: Jaaniussil on latern.
STEEFAN: Arvad, et ta annab selle meile?
ANATOOLI: Ma arvan, et annab.
STEEFAN: Läheme jaaniussi juurde!
HERILANE: Jaaniuss kardab sipelgaid. Ma lähen ise tema käest laternat küsima.
STEEFAN: Mida sa talle ütled?
HERILANE: Ma ütlen, et… nooh, et…
STEEFAN: Nooh?
HERILANE: Et mul on vaja maa alla minna.
(KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Aga kui ta küsib, mida sa maa all teed?
HERILANE: Siis ma ütlen, et…
STEEFAN: Nooh?
HERILANE: Ma ütlen, et… Ma ei tea, mida ma ütlen!
ANATOOLI: Ütle, et saa tood laterna õhtuks tagasi.
HERILANE: Nojah… Ma lähen siis jaaniussi juurde.
STEEFAN: Me ootame sind siin.
HERILANE: Ma teen ruttu. (Lahkub.)
STEEFAN: Arvad, et me suudame Huuberti õhtuks maa peale aidata?
NATOOLI: Ma ei tea.
STEEFAN: Mida sina, rästik, arvad?
RÄSTIK: Ma ei tea, ma pole varem pikalt maa all ringi liikunud. Ainult oma kodukäikudes, mida ma hästi tunnen.
STEEFAN: Võibolla me peaksime midagi süüa kaasa võtma?
ANATOOLI: Äkki peaksime? Rästik?
RÄSTIK: Jah?
STEEFAN: Kas me peaksime süüa kaasa võtma?
RÄSTIK: Mina võin päris kaua söömata olla. Aga teie?
ANATOOLI: Kui vaja, siis ka meie. On nii, Steefan?
STEEFAN: Jah. Me peame Huuberti koletise koopast välja aitama!
HERILANE (tuleb): Ma sain jaaniussi käest laterna.
STEEFAN: Näita!
HERILANE: Nooh.
ANATOOLI (uurib laternat): Kuidas see põlema läheb?
HERILANE: See läheb ise põlema, kui tuleb öö ja pimedaks läheb.
STEEFAN: Praegu pole ju öö!
HERILANE: Maa all on öö.
(KÕIK mõtlevad.)
NATOOLI: Kas me läheme?
STEEFAN: Me peame Huuberti päästma!
RÄSTIK: Läheme siis.
(Maa hakkab kerkima.)
ANATOOLI: Maa kerkib jälle! Põgenege!
STEEFAN: Ruttu puu otsa!
(Suur segadus.)
RÄSTIK (tuleb): Kus te olete? Hei!
HERILANE (tuleb): On kõik korras?
RÄSTIK: Minuga küll.
HERILANE: Kus sipelgad on?
ANATOOLI: Me oleme siin.
HERILANE: Kus?
ANATOOLI: Siin!
HERILANE: Kus siin?
STEEFAN: Maa all!
HERILANE: Kus maa all?
ANATOOLI: Me kukkusime auku!
RÄSTIK: Ma näen teid. Olete terved?
STEEFAN: Jah.
RÄSTIK: Hea küll, me tuleme teile järele.
ANATOOLI: Võtke latern kaasa!
RÄSTIK: Kus latern on?
HERILANE: Minu käes.
RÄSTIK: Me tuleme maa alla. Kui sa kardad, jää siia.
HERILANE: Ma tulen kaasa.
STEEFAN: Kuhu te jääte?
RÄSTIK: Juba tuleme! Kas läheme?
HERILANE: Läheme.
TEINE VAATUS
Tegevus algab maa all.
ANATOOLI: Ma ei näe mitte midagi. Kelle käes latern on?
RÄSTIK: Herilase käes.
ANATOOLI: Kus herilane on?
HERILANE: Ma juba tulen.
ANATOOLI: Näita valgust!
HERILANE: Nooh.
(KÕIK uurivad ümbrust.)
STEEFAN: Siit läheb kaks käiku.
ANATOOLI: Nooh.
STEEFAN: Kumba käiku pidi me minema peaksime?
ANATOOLI: Ma ei tea.
STEEFAN: Huubert!
ANATOOLI: Tasa! Koletis võib meid kuulda.
STEEFAN: Mida me siis teeme?
ANATOOLI: Rästik!
RÄSTIK: Jah.
ANATOOLI: Kuhu me minema peaksime?
RÄSTIK: Ma ei tea.
STEEFAN: Läheme paremale.
ANALOOLI: Miks just paremale?
STEEFAN: Kui siin kitsas käigus mingi liikumine toimub, siis edasi minnes tuleks meil hoida paremale.
ANATOOLI: Arvad?
STEEFAN: Nooh.
(KÕIK mõtlevad.)
RÄSTIK: Näita valust, herilane!
HERILANE: Kas ma pean kõige ees minema?
ANATOOLI: Sinu käes on ju latern.
STEEFAN: Rästik võiks ees minna ja siis tuleb herilane tema taga laternaga. Ja siis kõik ülejäänud.
ANATOOLI: Kes ülejäänud?
STEEFAN: Meie.
(KÕIK mõtlevad.)
RÄSTIK: Läheme, herilane!
STEEFAN. Me tuleme järele.
HERILANE (peatub): Midagi on valesti.
ANATOOLI: Mis on valesti?
HERILANE (mõtleb): Kui Huubert koletise auku kukkus, siis peaks ta ju siin lähedal olema.
(KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Äkki koletis viis Huuberti minema?
STEEFAN: Võttis ta kinni?
ANATOOLI. Nooh.
(KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Hei! On siin keegi!
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Huubert, kus sa oled!
ANATOOLI: Vaiksemalt!
STEEFAN: Huubert!
HERILANE: Tasa!
STEEFAN: Mis on?
ANATOOLI: Koletis võib meid kuulda!
(KÕIK mõtlevad.)
STEEFAN: Mida me siis teeme?
ANATOOLI: Liigume vaikselt edasi.
RÄSTIK: Nooh?
STEEFAN: Huubert!
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Mis on?
ANATOOLI: Ma ütlesin, et liigume vaikselt.
STEEFAN: Me liigumegi vaikselt. Huubert!
ANATOOLI: Mida sa karjud!
STEEFAN: Ma ei karju ju.
ANATOOLI: Karjusid ju.
STEEFAN: Ma hüüdsin.
ANATOOLI: Ei ole vaja nii valjusti hüüda.
STEEFAN: Nooh.
ANATOOLI: Nii. Liigume vaikselt.
STEEFAN: Kui vaikselt?
ANATOOLI: Nii et koletis meid ei kuuleks.
STEEFAN: Nooh.
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Mis?
(KÕIK kuulavad.)
ANATOOLI: Kas te ei kuulnud?
STEEFAN: Mida?
(KÕIK kuulavad.)
HERILANE: Mida me kuulma pidime?
ANATOOLI: Tasa!
(KÕIK kuulavad.)
STEEFAN: Nooh?
ANATOOLI: Jälle!
(KÕIK kuulavad.)
STEEFAN: Mis?
ANATOOLI: Kas te siis tõesti ei kuulnud?
HERILANE: Mida?
RÄSTIK: Keegi tuleb.
(KÕIK kuulavad.)
STEEFAN: See võib koletis olla.
ANATOOLI: Kõik peitu!
STEEFAN: Kuhu meil siin peitu võimalik on minna?
ANATOOLI: Maa peale tagasi!
HERILANE: Oodake!
ANATOOLI: Kõik maa peale tagasi! Muidu sööb koletis meid ära!
HERILANE: Oodake!
RÄSTIK: Mis on, herilane?
HERILANE: Ma tahan selle koletisega kohtuda.
(KÕIK mõtlevad.)
ANATOOLI: Sa tahad kohtuda koletisega?
HERILANE: Jah.
(KÕIK mõtlevad.)
RÄSTIK: Ole minu juures.
(KÕIK kuulavad.)
ANATOOLI: Ma kuulen ta hingamist.
STEEFAN: Põgeneme, enne kui on hilja!
ANATOOLI: Ruttu minema siit!
HERILANE: Oodake!
(Maa väriseb.)
STEEFAN: Ta tuleb! Koletis tuleb!
ANATOOLI: Põgeneme!
HERILANE: Oodake!
STEEFAN: Mida siin enam oodata on!
ANATOOLI: Minu järel!
STEEFAN: Jookseme!
(Maa väriseb.)
SEE, KES ELAB MAA ALL (tuleb): Kes siin on?
ANATOOLI: Tasa!
STEEFAN: Ärge hingake!
(Maa väriseb.)
SEE, KES ELAB MAA ALL: On siin keegi?
ANATOOLI: Tasa!
(KÕIK on vait.)
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kes siin on?
STEEFAN: Ära ütle midagi.
SEE, KES ELAB MAA ALL: On siin keegi?
HERILANE: Mina, herilane.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Missugune herilane?
HERILANE: Mina.
SEE, KES ELAB MAA ALL (mõtleb): Mida sa minu kodust otsid?
HERILANE: Mu sõber kukkus sinu koopasse ja ma tulin teda välja aitama.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Siis oled sa julge.
HERILANE: Kas sa oled näinud minu sõpra?
SEE, KES ELAB MAA ALL: Ei. Aga ma tean, kus ta on.
HERILANE: Kus siis?
SEE, KES ELAB MAA ALL: Sinu sõber on siin.
HERILANE: Kus?
HUUBERT (tuleb): Ma olen siin, sõbrad!
STEEFAN: No kuhu sa küll kadusid! Eks ole, me otsime sind igalt poolt, aga sa ei teata ka, kuhu sa läksid.
ANATOOLI: On sinuga korras?
HUUBERT: Jah.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Hea küll, ma aitan teid maa peale tagasi.
(Maa kerkib.)
STEEFAN: Ma näen valgust! Me pääseme pimedusest välja!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Minge nüüd maa peale tagasi.
ANATOOLI: Tule, Huubert!
HUUBERT: Nägemist, mutt. Sinu juures oli väga vahva.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Minge nüüd!
STEEFAN: Kas sa vahel meile külla tuled?
HUUBERT: Tule ikka meile külla!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Mina ei saa teile külla tulla, mina ei saa maa peale tulla. Minu maailm on pimeduse riigis.
STEEFAN: Tead, mis? Siis me tuleme sulle ise külla. On nii, Huubert?
HUUBERT: Jah.
STEEFAN: Rästik?
RÄSTIK: Jah.
ANATOOLI: Mis sul on, rästik?
RÄSTIK: Ma pean maa peal varjulise koha leidma. Ma pean kusagile kivide vahele jõudma.
STEEFAN: Mis rästikul viga on?
HERILANE: Ma peame ta maa peale aitama.
STEEFAN: Kas ta hakkab surema?
HERILANE: Ei. Ta hakkab sünnitama.
STEEFAN: Sünnitama?
HERILANE: Rästik ei mune, nagu näiteks nastik. Rästik sünnitab.
STEEFAN: Kuidas me abiks saame olla?
HERILANE: Me peame ta maa peale aitama! Rästik sünnitab väikesed, läbipaistvad pojad, aga nad on kohe väga mürgised.
RÄSTIK: Aidake mind maa peale tagasi! Ma ei saa siit maa alt üksi välja!
HUUBERT: Mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Jah.
HUUBERT: Aita rästik maa alt välja!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kohe.
ANATOOLI: Pea vastu, rästik! Kohe saad maa peale tagasi.
RÄSTIK: Tehke tuttu!
HUUBERT: Tegutse, mutt!
RÄSRIK: Ma ei saa siin käigus ennast ümber pöörata.
ANATOOLI: Mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kohe olen maa peal.
STEEFAN: Valgus paistab!
ANATOOLI: Rutem, mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Nüüd peaksid sa maa peale pääsema.
STEEFAN: Aitame rästiku välja!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Mine, rästik!
Järgmise päeva hommik.
HUUBERT: Mis su nimi on, väike rästik?
VÄIKE RÄSTIK: Ma ei tea, mis mu nimi on.
HUUBERT: Kas su ema ei öelnud sulle, mis su nimi on?
VÄIKE RÄSTIK: Ei öelnud. Ma olen alles väga väike ka.
ANATOOLI: Tead mis. Siis me paneme sulle ise nime.
VÄIKE RÄSTIK: Jah?
ANATOOLI: Me paneme sulle ühe ilusa nime.
VÄIKE RÄSTIK: Pange jah ilus nimi.
HUUBERT: Mis nime me talle paneme?
STEEFAN: Paneme talle nimeks…
VÄIKE RÄSTIK: Nooh?
STEEFAN: Paneme talle nimeks… Liisa.
VÄIKE RÄSTIK: Liisa… See on väga ilus nimi. Aitäh!
(Maa kerkib.)
STEEFAN: Maa kerkib.
VÄIKE RÄSTIK: Miks maa kerkib?
STEEFAN: Koletis tuleb.
VÄIKE RÄSTIK: Milline koletis?
HUUBERT: See, kes elab maa all.
VAIKE RÄSTIK: Kas ta tuleb meile kallale?
ANATOOLI: Ei tule.
HUUBERT: Ta on meie sõber mutt.
SEE, KES ELAB MAA ALL (tuleb): Juhtusin mööda minema ja mõtlesin, et vaatan, kuidas mu sõpradel läheb.
HUUBERT: Meil läheb hästi.
ANATOOLI: Ja siin on ka väike rästik.
SEE, KES ELAB MAA ALL: Ongi või?
ANATOOLI: Jah.
VÄIKE RÄSTIK: Tere, mutt!
SEE, KES ELAB MAA ALL: Tere, väike rästik!
HERILANE (tuleb): Nooh, kas sõbrad koos?
SEE, KES ELAB MAA ALL: Kes see on? Herilane?
HERILANE: Mina.
VAIKE RÄSTIK: Tere, herilane!
HERILANE: Ma tulin teiega hüvasti jätma. Ole õnnelik, Liisa!
VÄIKE RÄSTIK: Kas sa lähed ära?
HERILANE: Jah.
VÄIKE RÄSTIK: Kuhu sa lähed?
HERILANE (mõtleb kaua): Ma ei tea.
VÄIKE RÄSTIK: Kas me näeme veel?
HERILANE: Vist mitte.
VÄIKE RÄSTIK: Kas sa lähed ära surema?
HERILANE: Vist küll.
VÄIKE RÄSTIK: Ära sure ära!
HERILANE: Kõik herilased surevad sügisel ära. Ainult meie ema jääb ellu, et kevadel uued herilased üles kasvatada.
VÄIKE RÄSTIK: Mul on väga kahju, et sa ära lähed.
HERILANE: Vist küll.
RÄSTIK (tuleb): Tule nüüd koju! Pärast võid jälle sõpradega mängida.
VÄIKE RÄSTIK: Pärast mängime jälle!
STEEFAN: Oota, rästik!
RÄSTIK: Mis on?
STEEFAN: Sa lubasid hiljem meile oma soovi ütelda.
HUUBERT: Mis soovi?
ANATOOLI: Rästik lubas meile sinu päästmiseks appi tulla, kui me täidame ühe tema soovi.
RÄSTIK (mõtleb): Te olete minu soovi juba täitnud.
VÄIKE RÄSTIK: Mis soovi?
STEEFAN: Me ei tea.
RÄSTIK (mõtleb): Kunagi saate ehk teada.
Maamaja
Madis Tross
MAAMAJA
Komöödia kahes vaatuses
TEGELASED:
STEEFAN
ANNABELL
KIRJAKANDJA
LAURA
KONSTAABEL
HUUBERT
ESIMENE VAATUS
Elutuba kahekorruselise maja esimesel korrusel linna servas, hilisõhtu.
(Koputus uksele.)
STEEFAN: On siin keegi!
ANNABELL: Mis türa siin jälle toimub?
STEEFAN: Hei! On siin keegi?
ANNABELL: Putsi, raisk!
STEEFAN: Hoo-hoo-hoo!
ANNABELL: Mis hoo-hoo? Ära lõuga!
STEEFAN: On siin keegi?
ANNABELL: On küll keegi.
STEEFAN: Kop-kop!
ANNABELL: Tulen. Juba tulen.
STEEFAN: On siin keegi? Kop-kop!
ANNABELL: No mine perse! No mine perse, raisk!
STEEFAN: Kop-kop!
ANNABELL: Ma ütlesin, et tulen!
STEEFAN: Kop-kop! On siin keegi?
ANNABELL (avab ukse): Türa, sa kolistad siin ukse taga! Ajad lapse üles.
STEEFAN: Ma väga vabandan.
ANNABELL: Mida, türa, sa siin vabandad! Vaata, mis kell on!
STEEFAN: Mis see kell siis on?
ANNABELL: Kust mina tean! Ma ju ütlesin, et vaata!
STEEFAN: Ma tõesti vabandan. Aga…
ANNABELL: Tule sisse!
STEEFAN (tuleb): Tere õhtust.
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Tähendab… seda, et... Ma sõitsin siit mööda ja… nooh… eks ole, täiesti ootamatult, eks ole… nooh… juhtus nii, et…
ANNEBELL: Ära jutusta! Võta mantel maha!
STEEFAN: Muidugi, muidugi… Tähendab… eks ole… sõidan autoga, ja järsku…
ANNABELL: Ma ütlesin: võta mantel seljast!
STEEFAN: Eks ole. Sõidan autoga ja järsku…
ANNABELL: Ma tean küll, mis su autoga juhtus.
STEEFAN: Eks ole.
ANNABELL: Viimasel ajal ei anta üldse rahu. No ei anta rahu! Ühel läheb auto perse, siis läheb teisel perse…
STEEFAN: Nojah.
ANNABELL: Just enne juhtus… Nii, mees püüdis õnnetuspaigast põgeneda. Nii. Jõudsin talle järele, eks ole. Nii. Vaatasin, et kaugele ta ei jõua. Nii. Vasak jalg on vigastatud – ega sa siin mingit kiirust enam ei arenda. Püüdis jooksta. Nii, haarasin ta paremast käest, rebisin otsast ära – lahenda nüüd veel, mees, ristsõnu! Nii. Jõudis ikkagi lasteaiani. Hüüdis. No ma ei tea, mida tal enam hüüda oli. Aga üks laps kuulis. No ma ei teagi, kui vana ta oli, ehk viieaastane… Nii. Siis tulid mööda rada mingid tervisesportlased. Ütlesin neile, et mida te siin tolmutate! Te ei tolmuta siin midagi! Nii. Kuus esimest sain ruttu kätte. Aga üks jooksis järve äärde. Jõudsin järele. Nii. Ütlesin, et mida sa siin tolmutad! Mida sa siin tolmutad! Tirisin ta järve ja surusin vee alla. Nii. No ei ole vaja tolmutama tulla! Ei ole vaja tolmutama tulla! Nii, läksin tagasi koju. Siis tuli kirjakandaja. Ütlesin, et sa ei tolmuta mu postkasti umber! Nii. Ma ei mäletagi, kuhu ma selle kirjakandja toppisin… Õlut tahad?
STEEFAN: Mida?
ANNABELL: Ma küsin, kas sa õlut tahad?
STEEFAN: Tähendab… eks ole…
ANNABELL: Kas sa õlut tahad?
STEEFAN: Noo! Noo! (Võtab õlle.) Noo!
ANNABELL: Tule, ma näitan sulle aseme kätte.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Astu siit üle, ma ei ole jõudnud verd ära koristada.
STEEFAN: Tänan teid.
ANNBELLL: Ja ikka juhtub nii! Ikka juhtub!
STEEFAN: Mis asi juhtub?
ANNABELL: Alatihti läheb minu maja ligidal kellegi auto perse!
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Nii. Ja siis tulevad ja küsivad, kas sul võtit on. Ma pean ikka ja jälle ütlema, et mul ei ole võtit! Eelmine, aga võibolla juba üleeelmine autojuht kadus koos mu võtmega ära. Ja enne teda kõik mu eelmiste võtmetega. Siis küsivad, kas sul telefoni on, et kas saab helistada. Ma ütlen, et mine ja helista! Nii, ta läheb helistama, võtab toru, valib numbri. Ja siis…
STEEFAN: Mis siis?
ANNABELL: Valib numbri.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Ta on keskendunud, tegeleb tähelepanelikult asjaga.
STEEFAN: Ja siis?
ANNABELL: Ja siis hiilin ma ta selja taha.
STEEFAN: Nii, hiilite selja taha. Ja siis?
ANNABELL: Mis siis?
STEEFAN: Mis siis juhtub?
ANNABELL: Nii. Kuula nüüd!
STEEFAN: Jah.
ANNABELL: Nii. Ta valib numbri. Tahab kellegi endale appi kutsuda. Ja siis…
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Ja siis võtan ma telefonijuhtme ja tõmban selle ta kaela umber.
STEEFAN (mõtleb): Kaela ümber?
ANNABELL: Nooh.
STEEFAN: Kogemata?
ANNABELL: Aga muidugi! Aga muidugi! Tule, ma näitan sulle aseme kätte.
STEEFAN: Muidugi.
ANNABELL: Kui sa öösel lärmi kuuled, ära tee sellest väljagi.
STEEFAN: Mis lärmi?
ANNABELL: Mu tütrega võib juhtuda… nooh, kuidas ma nüüd mainima peaksingi… Ta magab kõrvaltoas.
STEEFAN: Ma saan aru.
ANNABELL: Sittagi sa aru saad! Sittagi sa aru saad!
STEEFAN: Millest?
ANNABELL: Nii. Võib tunduda, et Laura magab, aga samal ajal on ta kogu aeg valvel.
STEEFAN: Nojah, muidugi…
ANNABELL: Nii. Vahel, kui tütre toas mööbel liikuma on hakanud ja ma vaatama olen läinud…
STEEFAN: Mida te siis näinud olete?
ANNABELL: Laura lamab voodi kohal õhus… Silmad pahupidi… Suust vaht väljas…
STEEFAN: Vaht?
ANNABELL: Nojah.
STEEFAN: Suust vaht väljas?
ANNABELL: Aga muidugi!
STEEFAN (mõtleb): Nii. Ja edasi?
ANNABELL: Kuhu edasi?
STEEFAN: Millega see lõppenud on?
ANNABELL: No millega see ikka lõppenud on – hommikul on kirikuõpetaja surnud.
STEEFAN. Nojah…
ANNABELL: Tule nüüd, ma näitan sulle aseme kätte.
(Koputus uksele.)
STEEFAN: Vabandage.
ANNABELL: Jah?
STEEFAN: Kas mitte uksele ei koputatud?
ANNABELL: Arvad?
STEEFAN: Ma nagu kuulsin, et uksele koputati.
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Ma lähen vaatan.
STEEFAN: Minge vaadake.
ANNABELL (lahkub): Tere, Oschzwalth! Jäid hiljaks? No ega see paar minutit siia-sinna nii tähtis ka ei ole. Ma ei ole kindel. Aitäh! Aga ma tõesti ei saa lubada, et me homme näeme. (Tuleb tagasi.)
STEEFAN: Kes oli?
ANNABELL: Piimamees.
STEEFAN: Piimamees?
ANNABELL: Jah.
STEEFAN: Nüüd, vastu ööd?
ANNABELL: Need piimamehed ei ole ikka veel aru saanud, mis kell tulla tuleb! See on viimase kuu jooksul juba kolmas piimamees! Aga ei saa aru, mis kell tulla tuleb! Mine nüüd üles ja pane oma asjad ära.
STEEFAN: Mis asjad? Mul ei ole asju.
ANNABELL: Metallesemed võta taskutest välja ja aseta öökapile.
STEEFAN (mõtleb): Ma siis lähen.
ANNABELL: Mine, mine.
STEEFAN: Siit trepist või?
ANNABELL: No kust kurat siis veel! Aknast tahad sisse lennata või?
STEEFAN: Ma lähen siis trepist. (Lahkub.)
ANNABELL: Türa, ma ütlen! Suuna! Õpeta neile, kustkaudu oma ase üles leida! Tee jooniseid! Raisk! Viimane kord juhtus: seletasin mehele põhjalikult ära, kuhu minna tuleb. Nii. Läks üles. Nii. Kui kaua ta ära olla siis võis? Nii, eks ole…
(STEEFAN tuleb tagasi.)
Leidsid oma aseme üles?
STEEFAN: Ei.
ANNABELL: Mismoodi – ei?
STEEFAN: Uks oli kinni.
ANNABELL: Kinni?
STEEFAN: Jah.
ANNABELL: Türa, ei oska ust ka avada! Ma ütlen… putsi, raisk!
STEEFAN: Ma proovisin, aga uks oli kinni.
ANNABELL (mõtleb): Siis on see laps jälle tembutamas käinud.
STEEFAN: Milline laps?
ANNABELL: Laura.
STEEFAN: Teie tütar?
ANNABELL: Hea küll, pärast läheme koos üles. Teed soovid?
STEEFAN: Nojah, võib ju küll. Kas teie tütar on kodus?
ANNABELL: Ma arvan, et on.
STEEFAN: Ma vaatasin ülakorrusel ringi ja…
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Ja ma märkasin seina peale kirjutatud sõna “oogenh”.
ANNABELL: Mida?
STEEFAN: Seinale oli punase värviga kirjutatud sõna “oogenh”.
ANNABELL: Jälle! Ma olen lapsele kogu aeg rääkinud, et ta ei kirjutaks seintele.
STEEFAN: Mida see tähendab?
ANNABELL: Mis?
STEEFAN: “Oogenh”?
ANNABELL: Ma ei tea. Ma räägin talle kogu aeg, et ära kirjuta seintele. Kirjuta vihikusse.
STEEFAN: Mida see sõna “oogenh” tähendab?
ANNABELL: Kas sa siis üldse ei kuula mind! Ma ju äsja ütlesin, et ma ei tea, mida see sõna tähendab.
STEEFAN: Kas te tütre käest küsinud ei ole?
ANNABELL: Olen.
STEEFAN: Ja mis ta öelnud on?
ANNABELL: Ta ütleb, et siis sureb keegi ära.
STEEFAN: Ja kas sureb?
ANNABELL: Jah. Kas sa soovid teed piimaga või ilma?
STEEFAN: Piimaga.
ANNABELL: Sa oled esimene, kes teed piimaga tahab. Ma ei ole veel kedagi kohanud, kes teed piimaga tahab. Aga eks igasuguseid lollakaid leidub.
STEEFAN: Kui see teile tüli teeb, siis ma võin ka ilma piimata teed juua.
ANNABELL: Muidugi teeb tüli! Sinu pärast pean ma nüüd kusagilt piima otsima minema…
STEEFAN: Aga piimamees ju alles käis.
ANNABELL: Kust sa tead?
STEEFAN: Te ju ise ütlesite.
ANNABELL: Võibolla siis käis.
STEEFAN: Tegelikult… ega minu pärast ei ole piima vaja otsida.
ANNABELL: Kuule, kas sa ise oled ka endale selgeks teinud, kas tahad teed piimaga või ilma piimata?
STEEFAN: Parem siis ilma.
ANNABELL: Aga nii ütlegi siis! Mitte et algul piimaga ja veidi hiljem ilma piimata!
STEEFAN: Vabandage…
ANNABELL: Asi tuleb enda jaoks selgeks teha!
STEEFAN: Vabandage, ma jäin juhuslikult vaatama ja…
ANNABELL: Mida sa vaatama jäid?
STEEFAN: Täiesti juhuslikult jäin vaatama.
ANNABELL: Mida?
STEEFAN: Ärge nüüd kohe…
ANNABELL: Kas sa ei suuda selgelt välja öelda, mida sa vaatama jäid!
STEEFAN: Tähendab…
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Reied.
ANNABELL (mõtleb): Mis reied?
STEEFAN: Teie reied… on verised.
ANNABELL (uurib): Türa, jälle üks paharett hakkab sündima!
STEEFAN: Kes?
ANNABELL: Mine lase vanni soe vesi, ma tulen kohe järele.
STEEFAN: Aga…
ANNABELL: Mine juba!
STEEFAN: Jajah, juba lähen.
(STEEFAN lahkub. Koputus uksele.)
ANNABELL: Kes türa see veel on! Sisse!
KIRJAKANDJA (tuleb): Tere, proua! Teile on pakk.
ANNABELL: Pane siia lauale.
KIRJAKANJA: Kirjutage alla.
ANNABELL: Kuhu?
KIRJAKANDJA: Siia.
ANNABELL: Türa, leidsid ka aja, millal pakki tuua! Kuhu ma kirjutama pean?
KIRJAKANDJA: Siia.
ANNABELL (kirjutab): Jäta mind nüüd rahule.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Kas teiega on korras, proua?
ANNABELL: Mine juba!
KIRJAKANDJA: Muidugi. (Mõtleb.) Siiski, mulle näib, et te olete… pisut…
ANNABELL: Kui sa kohe ei lahku, jääb sinust ainult sodi järele!
STEEFAN (tuleb): Vesi jookseb. Kes see on?
KIRJAKANDJA: Ma ei soovi ülemäära pealetükkiv olla, aga mulle näib, et teie naine…
STEEFAN: Kes?
KIRJAKANDJA: Teie naine… vajaks ehk abi.
STEEFAN: Mis abi?
ANNABELL: Saada ta minema, enne kui majas uus laip on!
STEEFAN: Hakake minama!
KIRJAKANDJA: Olete ikka kindel, et teie naine abi ei vaja?
STEEFAN: Minge juba!
KIRJAKANDJA: Lähen. Juba lähen. Ei ole vaja ilmtingimata tõugata. (Lahkub.)
STEEFAN: Kuidas sul on?
ANNABELL: Aita mind vannituppa. Kohe hakkab paharet sündima.
STEEFAN: Läheme.
(ANNABELL ja STEEFAN lahkuvad. Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA (hiilib majja): Midagi on valesti. Midagi on siin väga valesti.
LAURA (seisab trepil): Mida sa soovid?
KIRJAKANDJA: Oi, ma ei pannud tähele.
LAURA: Mida sa soovid?
KIRJAKANDJA: Ma olen kirjakandja. Tõin paki. Näed, siin see on.
LAURA (tuleb trepist alla): See on hea, et sa paki tõid.
KIRJAKANDJA: Nojah… Ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Aga kuhu sul kiiret on? Istu, ema tuleb ka varsti.
KIRJAKANDJA: Ma hakkan parem minema.
LAURA: Kas sa teed soovid?
KIRJAKANDJA: Ma siiski…
LAURA: Ei ole vaja kiirustada. Ma näitan sulle, mis pilte ma täna joonistasin.
KIRJAKANDJA: Arvad?
LAURA: Vaata, siin on väikesed oogenhid. On ju armsad?
KIRJAKANDJA: Nojah… Aga miks need jooksjad ilma peadeta on?
LAURA: Oogenhid hammustasid neil pead otsast ära. Oogenhid on väga vallatud.
KIRJAKANDJA: Väga ilusad joonistused. Aga ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Ei ole vaja kiirustada. Niikuinii sa siit niisama lihtsalt ei pääse.
KIRJAKANDJA: Tähendab… kuidas ei pääse?
LAURA: Emal on siin ennegi onusid külas käinud. Aga pärast tuleb ikka minul jäätmed ära põletada.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Hea küll… Olgu pealegi… Tähendab… ma võtaksin ühe tee küll.
LAURA: Kas piimaga või ilma?
KIRJAKANDJA: Mul ükskõik. Mul täiesti ükskõik!
LAURA: Kohe toon sulle tee. (Annab KIRJAKANDJALE tee.) Mina olen Laura.
KIRJAKANDJA: Tänan, Laura.
LAURA: Ma pole sind varem näinud. Kas sa oled siinkandis uus kirjakandja?
KIRJAKANDJA: Jah.
LAURA: Nende kirjakandjatega on alatasa üks jama.
KIRJAKANDJA: Mis jama?
LAURA: Nii kui mõni on meile paki toonud, on ta pärast seda ära kadunud.
KIRJAKANDJA: Jah?
LAURA: Ma olen ema käest küsinud, kuhu need kirjakandjad kaovad.
KIRJAKANDJA: Ja mida ta öelnud on?
LAURA: Et nad on ära eksinud.
KIRJAKANDJA: Ära eksinud?
LAURA: Nojah. Kas sa mu lemmikloomi tahad näha?
KIRJAKANDJA: Mis loomi?
LAURA: Tule, ma näitan sulle oma lemmikloomi!
KIRJAKANDJA: Nooh?
LAURA (juhatab KIRJAKANDJA akvaariumi juurde): Vaata! On ju armsad?
KIRJAKANDJA: Need või?
LAURA: Nooh.
KIRJAKANDJA: Need on ju ussid.
LAURA: Aga mitte tavalised ussid. Need on ninaussid!
KIRJAKANDJA: Mis ninaussid?
LAURA: Need ronivad öösel, kui lapsed magavad, nende ninast sisse. Ma võtan neid vahel kooli kaasa ja lasen seal lahti. Nad ronivad õpilaste koolikottidesse ja öösel tulevad sealt välja ja siis ronivad nad magamise ajal ninast sisse.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Ja mis siis juhtub?
LAURA: Siis nad munevad tüdrukute kõhus.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Olgu pealegi, jätame need ussid nüüd omapead.
LAURA: Ma võin sulle rotte ka näidata.
KIRJAKANDJA: Mida sa nende rottidega teed?
LAURA: Rotid levitavad kõiksugu haigusi. Ma üksi ei jõua ju kõiki nakatada. Üksi ei jõua igale poole.
KIRJAKANDJA: Mis sul on, Laura? On sul halb?
LAURA (oksendab): Ei ole midagi… Pea hakkas ringi käima.
KIRJAKANDJA: Kas on ehk…
LAURA: Ei ole midagi. Küll ma pärast ära koristan.
KIRJAKANDJA: Tead mis, Laura?
LAURA: Mida?
KIRJAKANDJA: Sa hakkad mulle üha enam meeldima. Ma ei tea, mispärast… Sa oled… sa oled…
LAURA: Mis ma olen?
KIRJAKANDJA: Sa oled väga vahva tüdruk.
LAURA: Ma püüan. Aga ma muretsen oma ema pärast.
KIRJAKANDJA: Mis sinu emaga on?
LAURA: Ta teeb palju tööd. Ja need öised valvekorrad väsitvad ta päris ära.
KIRJAKANDJA: Kas ma saan su emale kuidagi abiks olla?
LAURA: Ma ei tea. Võibolla saad noad ära teritada? Saele uue keti peale panna?
KIRJAKANDJA (mõtleb): Hea küll. Kus see saag on?
LAURA: Kuuri all.
ANNABELL (tuleb): Kes sul külas on?
LAURA: Kirjakandja.
ANNABELL: Kirjakandja?
LAURA: Jah.
ANNABELL: Jälle see kirjakandja!
LAURA: Ta on minu sõber.
KIRJAKANDJA: Teil on väga tore tütar.
ANNABELL: Arvad?
KIRJAKANDJA: Aga muidugi!
ANNABELL (mõtleb): Kirjakandja?
KIRJAKANDJA: Täpselt!
LAURA: Ta lubas saele uue keti peale panna.
KIRJAKANDJA: Nooh.
ANNABELL: Kas sul homsed koolitükid on tehtud?
LAURA: Ma kohe teen ära.
ANNABELL: Sul on ju vaja kirjand kirjutada!
LAURA: Juba lähen kirjutama.
ANNABELL: Ma tegelen selle saega ise. Aga sina aita Laural kirjand kirjutada.
KIRJAKANDJA: Mis teemal sa kirjutama pead?
LAURA: “Seiklus suvevaheajal”.
KIRJAKANDJA: Ja mis seiklusest sa kirjutada tahad?
LAURA: Sellest, kuidas me maal vanaema juures tädi Aino kaevu viskasime.
KIRJAKANDJA: Väga põnev teema.
LAURA: Ma ju räägin!
KIRJAKANDJA: Mis tädi Ainost sai?
LAURA: Eks me tõmbasime ta hiljem välja.
KIRJAKANDJA: Siis olite küll tublid.
LAURA: Ma ju räägin!
ANNABELL: Hea küll, mine kirjuta mustand valmis. Siis vaatame onuga selle üle. Kas sul muud asjad on õpitud?
LAURA: Jah. Aga pärast kooli pean ma võistlustele minema.
ANNABELL: Mis võistlustele?
LAURA: Kergejõustiku.
ANNABELL: Mis alal sa võistled?
LAURA: Kaugushüppes.
ANNABELL: Jälle!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Mitte kuhugi sa ei lähe!
KIRJAKNDJA: Las laps võistleb. Miks ta võistelda ei tohi?
ANNABELL: Sina ei tea, mis jama sellest sündida võib.
KIRJAKANDJA: Mis jama siis?
ANNABELL: Palju see maailmarekord on?
KIRJAKANDJA: Milles?
ANNABELL: Kaugushüppes.
KIRJAKANDJA: Seitse meetrit millegagi.
ANNABELL: No näed nüüd! Näed nüüd!
KIRJAKANDJA: Mida?
ANNABELL: Seitse meetrit! Laura hüppas eelmine kord sada seitsekümmend meetrit!
KIRJAKANDJA: Jah!?
ANNABELL: Muidugi! Ja ta mitte ainult ei hüpanud, vaid lendas!
KIRJAKANDJA: Kuhu?
ANNABELL: Lasteaeda! Eks ole, pärast staadionit tuleb korvpalliplats, siis mururiba, siis sõidutee, aia ääres hekk… Ja Laura hüppas üle selle lasteaeda! Pärast käisin ma direktori juures selgitust andmas, et lasteaias ei olnud üldsegi mitte Laura.
LAURA: Ma luban, et seekord ma nii kaugele ei hüppa.
ANNABELL: Hea küll. Ja kui kõht tühjaks läheb, ära söö teiste laste nähes toorest liha!
LAURA: Ma luban.
ANNABELL: Hea küll, mine nüüd kirjandit kirjutama.
LAURA: Olgu. (Lahkub.)
ANNABELL: Küll need lapsed on ikka mõtlematud! Aga kuidas sa talle silmuse ülesseadmist pööningul ära keelad? Lihtsalt ei tõuse käsi!
KIRJAKANDJA: Te olete väga hea ema.
ANNABELL: Oleks mul Laura jaoks ainult rohkem aega. Nüüd tahab tüdruk ujumistreegingule minna. Ütleb, et suudab tunni aja jooksul kõige rohkem sportlasi vee alla tõmmata. Aga ma ei jõua temaga igale poole!
KIRJAKANDJA: Ma võin vahel teie juures abiks käia.
ANNABELL: Kui sa seda paljuks ei pea.
KIRJAKANDJA: Ma võin tõesti vahel abiks olla. Öelge ainult, mida ma tegema pean.
ANNABELL: Hea küll, mine vannituppa ja tassi see laip auto pakiruumi.
KIRJAKANDJA: Hea küll. (Lahkub.)
ANNABELL: Ei ole selle tüdrukuga kerge. Ei ole kerge. Mäletan, kui ta veel päris väike oli… Kui vana ta olla võiski? Ehk kaheaastane? Naabritel olid kanad. Ja ükskord tuleb Laura koju, kleit verine, suu sulgi täis…
LAURA (tuleb): Kus kirjakandja on?
ANNABELL: Koristab.
LAURA: Ma panin kirjandi visandi paberile. Vaata!
ANNABELL (loeb): “Tüdruk kergitas justkui juhuslikult oma seeliku, paljastades poisile oma päevitunud sihvaka jala… Poiss võttis tüdrukul käest ja suunas ta kuuvalgel ööl sirelipõõsa varju… Ja siis lõi tüdruk oma teravad hambad poisi kaela…” Aga väga hea ju! Väga hea!
LAURA: Arvad?
ANNABELL: Ainult üks koma on puudu.
LAURA: Kust see koma puudu on?
ANNABELL: Pärast “seelikut” tuleb koma.
LAURA: Kus?
ANNABELL: Siin.
LAURA: Ma panen koma.
STEEFAN (tuleb): Kurat! Ma poleks arvanud, et üks inimene nii raske võib olla! Ma olen ju inimesi tassinud küll. Küllaltki raske on purjus inimene. Nüüd ma tunnetan, et purjus inimesest on veel raskem surnud inimene!
ANNABELL: Laura, mine onule appi!
STEEFAN: Ta ei võta ju üldse jalgu alla!
ANNABELL: Laura tuleb appi.
STEEFAN: Ja ühte kinga ei leidnud ma kusagilt! Otsisin igalt poolt – pole kinga!
(Koputus uksele.)
LAURA: Ma teen lahti, äkki on Anatooli. (Lahkub.) Politsei!
STEEFAN: Kes?
LAURA (tuleb): Politsei!
STEEFAN: Mida me nüüd teeme?
ANNABELL: Minge üles, ma teen ukse lahti.
STEEFAN: Aga…
ANNABELL: Minge juba!
(LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
Sisse!
KONSTAABEL (tuleb): Tere õhtust.
ANNABELL: Tere.
KONSTAABEL: Kas tohib korraks sisse astuda?
ANNABELL: Tulge edasi.
KOSNSTAABEL: Nii-nii…
ANNABELL: Kas midagi on juhtunud?
KONSTAABEL: Nii-nii…
ANNABELL: Nooh?
KONSTAABEL: Miks te arvate, et midagi juhtunud võiks olla?
ANNABELL: Ma ei tea… Te ju ilma asjata siia ei tuleks?
KONSTAABEL: Nii-nii… Kas teie tütar on kodus?
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Nii-nii… Kas temaga rääkida saab?
ANNABELL: Ta magab.
KONSTAABEL: Nii-nii… Magab?
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Lihtsalt magab?
ANNABELL: Mis mõttes… lihtsalt?
KONSTAABEL: Nii-nii… On tulnud kaebus.
ANNABELL: Mis kaebus?
KONSTAABEL: Tunnistaja ütleb, et teie tütar… ründas… koera.
ANNABELL: Koera?
KONSTAABEL: Jah.
ANNABELL: Miks ta koera pidi ründama?
KONSTAABEL: Seda ma välja selgitada tahangi.
ANNABELL: Minu tütar ei ründa koera!
POLITSEI: Nii-nii… Aga see otsast rebitud jäse?
ANNABELL: Mis jäse?
KONSTAABEL: Jalg.
ANNABELL: Mida te räägite! Mida te räägite!
LAURA (tuleb): Mis lärm siin on! Ma pean homme hommikul vara tõusma, et kooli minna!
ANNABELL: Kõik saab kohe korda. Mine tagasi voodisse.
KONSTAABEL: Kas sina oled Laura?
LAURA: Jah. Mis siis?
KONSTAABEL: Mul on sulle paar küsimust.
LAURA: Mis küsimust?
ANNABELL: Jätke tüdruk rahule!
KONSTAABEL: Siiski, siiski.
LAURA: Nooh?
KONSTAABEL: Mis kell sa täna koju jõudsid?
LAURA: Kust mina tean! Valges jõudsin.
KONSTAABEL: Kas mitte ei hakanud juba hämarduma?
LAURA: Võibolla hakkas. Mis siis?
KONSTAABEL: Nii-nii. Kas sa õues oma kodu ligidal kellegagi kohtusid?
LAURA: No türa, ma ei pea arvet, kellega ma kohtun!
KONSTAABEL: Nii et kellegagi sa siiski kohtusid?
LAURA: No lõpeta ära! Lõpeta, mees, ära!
ANNABELL: Rahune, Laura! Rahune! Konstaabel teeb lihtsalt oma tööd.
LAURA: Türa, ma ütlen! Mul on homme koolipäev… ma…
ANNABELL: Rahune! Ole mõistlik, Laura!
LAURA: Vittu! Ma ütlen… see mees ei jõua siit kaugele!
ANNABELL: Laura! Ei ole vaja ägestuda.
KONSTAABEL: Vabandage…
LAURA: No on tüüp! No on tüüp! Kust kuradi august selline välja on ilmunud!
KONSTAABEL: Rohkem küsimusi mul praegu ei ole. Head ööd. (Lahkub.)
LAURA: Ma ütlen, raisk…
ANNABELL: Rahune! Ära mine talle järele! Ära mine järele! Võibolla on tal… sõbrad… lemmikloomad…
LAURA: Et see oleks viimane kord! Sa ei lase enam vastu ööd mingeid idioote majja!
ANNABELL: Rahune, Laura! Ma luban, et see oli viimane kord.
LAURA: Olgu… Olgu…
ANNABELL: Kus laip on?
LAURA: Vannitoas.
ANNABELL: Ikka veel vannitoas?
LAURA: Vähemalt enne ta oli seal.
ANNABELL: Nii, püüame temast vaikselt vabaneda.
LAURA: Steefan!
ANNABELL: Tasem!
STEEFAN (tuleb): Mis on?
ANNABELL: Kas see laip on ikka veel vannitoas?
STEEFAN: Nooh. Ma ei saanud ju midagi korraldada, kui politsei siin oli.
ANNABELL: Viige ta siit minema!
STEEFAN: Kuhu?
ANNABELL: Küll te võite mulle peavalu tekitada! Eks ole, laps peab hommikul kooli minema… Mingi laip vedeleb samal ajal… Laura!
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Tehke plats puhtaks! Näita Steefanile, kuhu laibad on asetatud.
LAURA: Läheme, Steefan!
ANNABELL: No see ei ole ju ometi normaalne! See ei ole ju normaalne!
STEEFAN: Kuhu me selle laiba viskame?
ANNABELL: Laura näitab sulle.
LAURA: Läheme, Steefan!
(LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
ANNABELL: Ma ütlen… nende lastega ei ole kerge! Ei ole kerge! Samas… mäletan, kui ma ise noor olin, siis suvelaagris… No kui tuju tuli, hakkasime panema! Ja panimegi! Mäletan…
STEEFAN (tuleb): Laura saatis küsima, kust me nööri saaksime.
ANNABELL: Nööri? Mida te nööriga teete?
STEEFAN: Me vaatasime Lauraga, et see laip liigutab.
ANNABELL: Ja siis?
STEEFAN: Ja siis ütles Laura, et seome selle laiba nööriga kinni, et ta ei rabeleks.
ANNABELL (mõtleb): Mis ta ei olegi siis surnud või?
STEEFAN: Vist küll.
ANNABELL: Oi neid lapsi! Oi neid lapsi küll!
STEEFAN: On siis kusagil nööri?
ANNABELL: Tooge see laip siia!
STEEFAN: Tähendab… kas teda kinni siduda ei ole vaja?
ANNABELL: Tooge ta siia, kuulame, mida tal öelda on.
STEEFAN: Olgu. (Lahkub.)
ANNABELL: Miks tehakse elu nii keeruliseks! Miks tehakse see nii keeruliseks! Kolisime tütrega linnakärast eemale… Et toimetame rahulikult suurest sahmimisest eemal… Et Laura saaks looduse lähedust tajudes tubliks naiseks sirguda…
(LAURA, STEEFAN ja HUUBERT tulevad.)
STEEFAN: Siin ta nüüd on! Ja edasi?
LAURA: Hoia teda püsti!
STEEFAN: Ma püüan!
HUUBERT: Mis kell on?
LAURA: Mis kuradi kell! Seisa püsti!
ANNABELL: Ei pane teda diivanile! Määrib mööbli verega kokku.
STEEFAN: Kuhu me ta siis paneme?
ANNABELL: Põrandale.
LAURA: Võta istet, Huubert.
ANNABELL: Oodake, ma panen ajalehti alla.
HUUBERT: Kas siin telefoni on?
LAURA: Mis kuradi telefoni! Seisa püsti!
HUUBERT: Ma pean oma naisele helistama.
LAURA: Midagi sa ei pea!
HUUBERT: Pean küll. Muidu tuleb igavene jama! Oi, milline jama siis tuleb!
STEEFAN: Ma arvan, et juba praegu on sul suur jama.
HUUBERT: Oi, milline jama siis tuleb!
ANNABELL (laotab põrandale ajalehti): Pange ta siia.
HUUBERT: Äitäh. Nii, viimane kord, kui ma öösel koju jõudsin… Ma ütlen… te ei tunne mu naist! Mis kell on?
ANNABELL: No näed nüüd isegi, Steefan, milliste isenditega pean ma päevast-päeva kokku puutuma.
HUUBERT: Te ei tunne mu naist!
ANNABELL: Ära kaaguta! Kas sa iseseisvalt liikuda saad?
HUUBERT: Ma ei liigu mitte kuhugi! Kui te mu naist tunneksite, saaksite aru, miks ma kuhugi ei liigu.
LAURA: Mida temaga teha, ema?
(Koputus uksele.)
HUUBERT: Nii, nüüd on ta siis mu üles leidnud…
ANNABELL: Ole vagusi! Ma lähen vaatan, kes seal on.
HUUBERT: Nüüd läheb jamaks. Nüüd alles läheb jamaks!
LAURA: Tasa!
ANNABELL: Politsei!
STEEFAN: Mis?
ANNABELL: Politsei!
LAURA: Mida me teeme?
HUUBERT: Seda ma arvasin. Seda oligi oodata!
STEEFAN: Ole sina vait!
HUUBERT: Ta kohe tahab mulle sitta keerata! Nüüd tüleb politseiga!
ANNABELL: Tirige ta diivani taha!
LAURA: Aita, Steefan!
ANNABELL: Ruttu!
STEEFAN: Liiguta ennast, Huubert!
HUUBERT: Nooh.
(LAURA, STEEFAN ja HUUBERT varjavad ennast diivani taga.)
ANNABELL (avab ukse): Jälle teie.
KONSTAABEL: Vabandage uuesti, et tülitan.
ANNABELL: Mis siis juhtunud on?
KONSTAABEL: Meile teatati, et…
ANNABELL: Mida teile teatati?
KONSTAABEL: Meile teatati, et teie aia taga on üks käsi.
ANNABELL: Käsi?
KONSTABEL: Jah.
ANNABELL: Mis käsi?
KONSTAABEL: Üks käsi.
ANNABELL (mõtleb): Nooh?
KONSTAABEL: Niisiis me tulime uurima ja… leidsimegi käe.
ANNABELL (mõtleb): Ja siis?
KONSTAABEL: Meid huvitab, miks see käsi just teie aia taga on.
ANNABELL: No minu oma see küll ei ole.
KONSTABEL: Ma tean. Oskate te välja pakkuda, miks on üks käsi teie aia taga?
ANNABELL: Ma ei tea.
KOSNSTAABEL: Niisiis teie ei tea…
ANNABELL: Ei.
KONSTAABEL: Aga kui natuke järele mõelda?
ANNABELL: Mida?
KONSTAABEL: Niisiis teil pole aimugi, kuidas käsi teie aia taha sattus?
ANNABELL: Ei ole.
KONSTAABEL: Aga võibolla teie tütar teab?
ANNABELL: Mis minu tütrel mingi käega pistmist peaks olema?
KONSTAABEL: Seda olekski huvitav teada saada.
ANNABELL: Laura on kogu aeg kodus olnud.
KONSTAABEL: Olete kindel?
ANNABELL: Ma oleksin ju näinud, kui ta uksest välja oleks läinud.
KONSTAABEL: Nii-nii. Aga kas te selle peale ei ole tulnud, et ta läks välja… kusagilt mujalt?
ANNABELL: Kust siis?
KONSTAABEL: Näiteks aknast?
ANNABELL: Miks ta oleks pidanud aknast välja minema?
KONSTAABEL: Seda me välja selgitada tahamegi.
ANNABELL: Eks selgitage siis!
KONSTAABEL: Nii-nii.
ANNABELL: Nooh?
KONSTAABEL: Hea küll, kui meil veel küsimusi on, võtame teiega ühenduse. Head ööd! (Lahkub.)
ANNABELL. Laura!
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Mida sa jälle teinud oled?
HUUBERT: Kas mu naine läks minema?
ANNABELL: Ole sina vait!
HUUBERT: Te ei tunne mu naist…
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Mida me oleme iga päev rääkinud! Mida me oleme rääkinud! Kodus on külmutuskapp toitu täis! Ja ikka sa lähed…
HUUBERT: Ma räägin oma naisele täpselt sama asja…
ANNABELL: Ole sina vait! Viige ta siit minema!
STEEFAN: Kuhu?
ANNABELL: Laura näitab. Tee midagi kasulikku ka, tüdruk!
LAURA: Võta ta jalgadest!
STEEFAN: Tule!
(LAURA ja STEEFAN viivad HUUBERTI uksest välja.)
ANNABELL: Ja sellised need lapsed on! (Mõtleb.) Tegelikult on ta väga andekas tüdruk… Kirjutab ilusaid luuletusi… Tal on kätt maalimiseks… Aga kasvanud ilma isata. Ma ütlen, tüdrukul peab olema üks meesterahvas kõrval! Kes annab nõu, suunab… kuulab ära mure… Kui teised tüdrukud teda koolis kiusavad, viib nad keldrisse, seob kinni ja piinab neid…
(LAURA ja STEEFAN tulevad.)
STEEFAN: Kus siin käsi pesta saab?
ANNABELL: Laura näitab. Mida te Huubertiga tegite?
STEEFAN: Laura ütles, et kaevame aia äärde augu ja matame maha.
ANNABELL: Laura, näita Steefanile, kus ta käed mullast puhtaks saab pesta.
LAURA: Tule, Steefan!
(LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
ANNABELL: Väga abivalmis see Steefan. Sellist meest oleks Laura kõrvale vaja. Ja mul on ka ju üksi raske kogu seda majapidamist korras hoida. Nüüd tulebki õunakorjamise aeg. Aga mina ei turni enam nii osavalt puude otsas.
(LAURA tuleb.)
Kuhu Steefan jäi?
LAURA: Ma panin ta magama.
ANNABELL: Mis mõttes magama? Ega sa ometi…
LAURA: Ära karda. Ta oli väsinud ja ma asetasin ta natukeseks puhkama.
ANNABELL: Kuhu?
LAURA: Sinu voodisse.
ANNABELL: Minu voodisse?
LAURA: Nojah.
ANNABELL (mõtleb): Las ta siis puhkab.
LAURA: Kas sa armastad teda?
ANNABELL: Keda? Steefanit?
LAURA: Jah.
ANNABELL: Ma ei tea… ma ei ole selle üle sügavuti endamisi arutelusid pidanud…
LAURA: Steefan võiks meie juurde jäädagi.
ANNABELL: Siia jääda?
LAURA: Nojah. Siis oleks sinul ka kergem. Steefan on ju väga vahva.
ANNABELL: Nooh… selle üle võiks tõesti mõelda.
LAURA: Mõtle siis.
ANNABELL: Ma mõtlen. Sest ega see ei ole niisama, et… keegi lihtsalt… tuleb ja… jääbki siia.
LAURA: Mõtle selle üle.
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Kes seal jälle on! (Lahkub.) Sina!
LAURA: Kes seal on?
ANNABELL: Kuidas sa siia said?
LAURA: Kes on?
ANNABELL: Mida sa tahad? Mine koju! (Tuleb tagasi.)
LAURA: Kes seal oli?
(Koputus uksele.)
ANNABELL: No ei anta rahu! Türa, mis elu see on! Mis elu see on! (Lahkub.) Ma ei lase sind sisse! Mine koju! Mis asi? Mis sul kadunud on?
(ANNABELL ja HUUBERT tulevad.)
HUUBERT: Vabandage, preili, aga mul on pintsak kadunud. Ma kahtlustan, et ma jätsin selle siia.
ANNABELL: Kus su pintsak olla võib?
HUUBERT: Ma kahtlustan, et kusagil… Las ma mõtlen.
ANNABELL: Mõtle rutem.
HUUBERT: Nii. Las ma nüüd uurin ümbrust.
ANNABELL: Nooh.
HUUBERT: Niisiis… Siin ruumis ma oma pintsakut ei näe.
ANNABELL: Kas sul oli see üldse seljas?
HUUBERT: Muidugi oli! Muidugi oli! Aga jälgime nüüd olukorda laiemalt. Nii, siin pintsakut ei ole. Kus ma veel võisin käia?
LAURA: Ma lähen vaatan ülevalt. (Lahkub.)
HUUBERT: Ma ei saa ilma pintsakuta koju ilmuda. Te ei tunne minu naist.
ANNABELL: Ma kujutan ette.
HUUBERT: Midagi ei kujuta te ette! Minu naist ei ole võimalik ette kujutada! Nii, millal see oli? Kevadel. Ei olnud kevadel. Talvel.
LAURA (tuleb): Siin on teie pintsak.
HUUBERT: Suur tänu. Nii, talvel. Ja järgmisel hommikul küsib naine, kus mu sall on. See pidi olema talvel. Nii. Aga mul polnud aimugi, kus mu sall on. Nii.
ANNABELL: Sa said oma pintsaku, mine nüüd koju.
HUUBERT: Las ma räägin lõpuni. Nii. Talv. Ja hommikul – pole!
ANNABELL: Mida?
HUUBERT: Salli pole! Hakkasin mõtlema, kus ma selle ära kaotada võisin.
ANNABELL: Hea küll…
HUUBERT: Ja teate, kust ma selle salli lõpuks üles leidsin?
LAURA: Kust siis?
HUUBERT: Kapi otsast! No ma ei viska ju rõivaid kapi otsa! Kapi otsas on tolm! Aga palju tänu teile. Kust siit õue saab?
ANNABELL: Siit.
HUUBERT: Palju tänu teile. (Lahkub.)
ANNABELL: Võimatu päev! Võimatu päev! No kuidas saab nii lühikese aja jooksul nii palju lolle kohata!
(Koputus uksele.)
Jälle! No ma ei saa aru, mis päev see küll täna on! Türa, ma ütlen! Öösel ei anta ka rahu! Türa, ma ütlen! (Lahkub.) Mis nüüd siis on? Tulge sisse!
(ANNABELL ja KONSTAABEL tulevad.)
KONSTAABEL: Vabandage veel kord tülitamast, aga nüüd on lugu küll väga tõsine.
LAURA: Mis siis juhtunud on?
KONSTAABEL: Me leidsime kirjakandja.
LAURA: Ja siis? Ta natukese aja eest lahkus siit.
KONSTAABEL: Seda ma arvasin. Seda ma arvasin.
ANNABELL: Mida sa arvasid?
KONSTAABEL: Nüüd on see kirjakandja surnud.
ANNABELL: Surnud?
KONSTAABEL: Jah. Ta leiti siit natuke maad eemalt. Kõri läbi näritud.
ANNABELL: Meil ei ole sellega mingit pistmist.
KONSTAABEL: Ma usun.
ANNABELL: Laura on terve päeva kodus olnud, pole kordagi väljas käinud.
KONSTAABEL: Keegi ei kahtlustagi Laurat.
ANNABELL: Mida te siis tahate?
KONSTAABEL: Ma palun teie abi.
ANNABELL: Mis abi?
KONSTAABEL: Nii, Laura on täna kodus olnud…
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Nii. Aga keegi ründab väljas elusolendeid! Nii. Nüüd ma vajangi teie abi. Kes võib see ründaja olla?
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Tead sa midagi?
LAURA: Ei.
ANNABELL: Ära valeta!
LAURA: Ma ei valeta!
ANNABELL (mõtleb): Ma vist tean, kes elusolendeid ründavad.
KONSTAABEL: Kes?
ANNABELL: Stefansonid.
KONSTAABEL: Sefansonid? Alek ja Anastassia?
LAURA: Kristina.
KONSTAABEL (mõtleb): Kas Kristina mitte surnud ei ole?
ANNABELL: Kristina ei sure! Vähemalt mitte tavalisel viisil.
KONSTAABEL: Kuidas teda peatada on võimalik?
LAURA: Ema!
ANNABELL (mõtleb): Me peame inimestele appi minema.
LAURA: Ma kardan sinu pärast, ema!
ANNABELL: Me võiksime ükskord miskit head ka teha.
KONSTAABEL: Mis toimuma hakkab?
LAURA: Ainult ema võib Kristina võita. Aga ma kardan!
ANNABELL: Ära karda, Laura. Ma tulen tagasi.
LAURA: Ära mine, ema! Palun, ära mine! Ma armastan sind!
ANNABELL: Ma tean.
TEINE VAATUS
Elutuba kahekorruselise maja esimesel korrusel linna servas, õhtu.
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Tulen! (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Teile on pakk. Kirjutaga alla.
ANNABELL: Jäta naljad! Astu edasi!
(KIRJAKANDJA ja ANNABELL tulevad.)
KIRJAKANDJA: Tegelikult, mul on üks väike pakk siiski. Aga ma annan selle hiljem üle.
ANNABELL: Jään põnevusega ootama.
KIRJAKANDJA: Teisi ei olegi veel tulnud?
ANNABELL: Küll nad saabuvad.
KIRJAKANDJA: Kus siis Laura on?
ANNABELL: Küpsetab kooki.
(Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA: Las ma avan ise.
ANNABELL: Nooh.
(KIRJAKANDJA lahkub.)
HUUBERT: Oi, postimees! Kas tahad mulle pakki üle anda?
KIRJAKANDJA: Tule sisse! Pärastpoole saad paki ka.
(HUUBERT ja KIRJAKANDJA tulevad.)
HUUBERT: Tere, Annabell!
ANNABELL: Astu edasi.
HUUBERT: Sain teie kirja kätte ja olin kohe valmis koosviibimisest osa võtma. Kus siis Laura on?
ANNABELL: Küpsetab kooki.
(Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA: Ma teen lahti. (Lahkub.)
STEEFAN: Postimees!
KIRJAKANDJA: Astu edasi.
STEEFAN: Kas pakki ka saab?
KIRJAKANDJA: Saab. Ikka saab.
(STEEFAN ja KIRJAKANDJA tulevad.)
STEEFAN: Tere, Annabell! Tere, Huubert!
ANNABELL: Tere!
HUUBERT: Tere!
STEEFAN: Kus siis…
KIRJAKANDJA: Küpsetab kooki.
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Postimees!
KIRJAKANDJA: Jah.
ANNABELLA: Tee uks lahti!
KIRJAKANDJA: Muidugi. (Lahkub.) Astuge edasi, konstaabel! Astuge edasi!
(KONSTAABEL ja KIRJAKANDJA tulevad.)
KONSTAABEL: Tere!
ANNBELL: Astuge edasi, astuge edasi!
STEEFAN: Tere.
HUUBERT. Kas ümbruses on rahulik? Kallaletunge pole toimunud?
KONSTAABEL: Seni on rahulik olnud.
HUUBERT: Siis on hästi.
KIRJAKANDJA: Ja Laura küpsetab kooki.
KONSTAABEL: Kooki?
KIRJAKANDJA: Aga muidugi. Aga muidugi.
KONSTAABEL: Küll see Laura on ikka vallatu tüdruk!
KIRJAKANDJA: Aga muidugi.
ANNABELL: Nii, nüüd vist ongi kõik kohal ja me võime laua äärde istuda.
(KÕIK istuvad laua äärde.)
Valage endale kohvi. Kohe peaks Laura koogiga tulema.
(Toimetatakse laua kohal.)
KONSTAABEL: Teil pidi mulle üks pakk olema?
KIRJAKANDJA: On. Aga selle saate hiljem kätte.
KONSTAABEL: Ega selles… mingit…
KIRJAKANDJA: Jäägu see üllatuseks. Jäägu üllatuseks.
KONSTAABEL: Te suutsite meile ikka tõelise lavastuse esitada.
ANNABELL: See oli Laura projekt.
STEEFAN: Laura on üldse üks andekas tüdruk.
KONSTAABEL: Suure kujutlusvõimega teotahtelised noored inimesed on ainult heakskiitu väärt. Ainult et… nooh… kuidas ma nüüd täpselt valjenduksingi…
HUUBERT: Püüate õigeid sõnu leida?
KONSTAABEL: Just. Niisiis… kujutlusvõimest ajendatud loomepalang peaks siiski jääme sotsiomeetria piiresse, mille ületamisega ei kaasne juhuslikult mänguväljale jäävate tahtmatult osalusse kaasatud sotsioomide erutamine psühhofüüsilise raputuseni, millega hiljem võib kaasneda alateadvusest esile kerkiv soporoosne mälestus, mis muude väliste retseptorite avaldumisel võib võimendudes suunata järgnevaid otsuseid mitte parimal loogilisel käitumisel referentomeetria maatriksijoonel.
(KÕIK mõtlevad.)
HUUBERT: Tähendab… kas te olete ikka politseinik?
KONSTAABEL: Jah. Miks te küsite?
HUUBERT: Tähendab… ma pole kohanud veel ühtegi politseinikku, kes oskaks moodustada liitlauset.
(KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: See oli segaliitlause.
ANNABELL: Valage endale kohvi juurde. Laura peaks varsti tulema.
STEEFAN: Oi, Laura on vahva tüdruk!
KIRJAKANDJA: Mina polegi teist nii andekat noort elusolendit näinud!
STEEFAN: Aga need tuleb üles leida! Avastada!
KIRJAKANDJA: See, mida Laura meile eelmisel külastusel pakkus, oli tõesti võimas!
KONSTAABEL: Isegi mina ei saanud algul aru, mis toimub.
KIRJAKANDJA: Millal te adusite, et tegemist on näitemänguga?
KONSTAABEL: Siis, kui ma aia tagant käe leidsin.
STEEFAN: See oli Laura idee.
KONSTAABEL: Ma olen ju näinud laipadelt ära rebitud jäsemeid. Mind juba niisama ära ei peta!
KIRJAKANDJA: Nojah.
ANNABELL: Huubert, mul on sulle üks ülesanne.
HUUBERT: Mis ülesanne?
ANNABELL: Tule!
(ANNABELL ja HUUBERT lahkuvad.)
KONSTAABEL: Huvitav, mis ülesanne Annabellil Huubertile on?
STEEFAN: Küll te hiljem seda lahendama jõuate hakata.
KONSTAABEL: Te teate midagi või?
STEEFAN: Ei tea ma midagi.
ANNABELL (tuleb): Nooh, Laurat pole veel tulnud?
KIRJAKANDJA: Ei.
KONSTAABEL: Kuhu Huubert jäi?
ANNABELL: Ta tuleb varsti tagasi. Saatsin ta kirvest tooma.
STEEFAN: Nooh.
KIRJAKANDJA: Mis kirvest?
KONSTAABEL: Mina olen juba vanem mees, mina enam kirvestega mässata ei jaksa. Aga eks noortel ole seda indu veel küll.
KIRJAKANDA: Mis indu?
KONSTAABEL: Millal see oligi… Ehk varakevadel. Nii. Tuli väljakutse. Läksin siis vaatama, et mis toimub. Nii. Sõitsin kohale.
HUUBERT (tuleb): Olengi tagasi.
KIRJAKANDJA: Nii ruttu?
KONSTAABEL: Nooh.
ANNABELL: Näita, mis sa tõid?
HUUBERT (näitab kirveid): Ega ma ei ole nüüd mingi asjatundja. Siin on kaks kirvest. See on kergem, lühema varrega. Aga see on raske, suure peaga. Eks sa ise otsusta, kumb sobilikum on.
ANNABELL: Steefan oskab ütelda. Kas politsei tuleb ka appi?
KONSTAABEL: Kuhu appi?
ANNABELL: Puid lõhkuma.
KONSTAABEL: Mis puid?
STEEFAN: Küttepuid. Kuuri juures on ju terve koorem puid. Homme hommikul läheb lõhkumiseks lahti.
KONSTAABEL: Ah nii! Aga miks mitte! Miks ka mitte! Mina olen kohal!
LAURA (tuleb): Tere õhtust!
HUUBERT: Oi, Laura!
LAURA: Tere!
KONSTAABEL: Tere! Loodan, et sa täna rumalusi ei tee.
STEEFAN: Las tüdruk arendab oma võimeid.
KIRJAKANDJA: Kuidas Laural võistlusel läks?
ANNABELL: Laura, kui kaugele sa seekord hüppasid?
LAURA: 140 meetri kanti.
ANNABELL: Aga tegelikult?
LAURA: 6.10.
STEEFAN: See on ju hea tulemus!
LAURA: Ma oleksin palju parema tulemuse saavutanud, kui ma kaks meetrit enne pakku ära poleks tõuganud.
KONSTAABEL: Oi seda vallatut tüdrukut küll!
ANNABELL: Laura, mine too nüüd kook lauale!
LAURA: Jah, ema. (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Enda tehtud kook või?
ANNABELL: Laura tegi.
KONSTAABEL: Ootan suure huviga.
STEEFAN: Kuidas maakonnas kuritegevuse tõkestamisega on?
KONSTAABEL: Nooh… kui nüüd see pangarööv, rongiõnnetus, tulistamine koolis, lennuki teliku purumine maandumisel, aga ka tulekahju ööklubis välja arvata, siis on… rahulik. Ütleksin isegi, et igav.
KIRJAKANDJA: Laura võiks ju midagi korraldada.
LAURA (tuleb): Siin on minu tehtud kook.
STEEFAN: Oo!
KIRJAKANDJA: Tõesti uhke!
KONSTAABEL: Teades Laurat, ma siiski loodan, et…
(KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: Jätke!
LAURA: Kas te soovite maasikaga või ploomiga tükki?
KONSTAABEL: Täiesti ükskõik. Täiesti ükskõik.
LAURA (toimetab laua ääres): Teile?
KIRJAKANDJA: Mina võtaksin maasikaga.
LAURA: Steefan?
STEEFAN: Mulle… Mis asi see sinine siin püsti on?
LAURA: Sõrm.
STEEFAN (mõtleb): Ma võtaksin parem ploomiga.
LAURA: See on sulle, ema.
KONSTAABEL: Oi, tõesti maitsev!
KIRJAKANDJA: Lausa sulab suus!
ANNABELL: Oi, ma täitsa unustasin!
KIRJAKANDJA: Mille te unustasite?
ANNABELL: Veini.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah?
ANNABELL: Ehk tooksid keldrist koogi kõrvale veini?
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Kirjakandja tuleb sinuga kaasa.
KIRJAKANDJA: Mina? Keldrisse?
STEEFAN: Minge aidake Laurat.
KIRJAKANDJA: Keldrisse?
KONSTAABEL: Minge Laurale appi.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Aga miks ka mite! Miks ka mitte!
LAURA: Tule!
(LAURA ja KIRJAKANDJA lahkuvad.)
KONSTAABEL: Oi seda vallatud tüdrukut küll!
ANNABELL: Ma toon veiniklaasid.
HUUBERT: See kook on tõesti matsev.
STEEFAN: No mida ma räägin! Mida ma räägin!
KONSTAABEL: Kook on tõesti hea. Aga mul on teile, Annabell, küsimus.
ANNABELL: Mis küsimus?
KONSTAABEL: Niisiis…
LAURA (tuleb): Ma ei oska öelda, kas see on hea vein.
HUUBERT: Ongi vein või?
LAURA: Nooh.
STEEFAN: Näita?
LAURA: Nooh.
STEEFAN: Mis meil siin siis on?
LAURA: Kirjakandja ütles, et see on hea vein.
STEEFAN: Nii. Vaatame.
KONSTAABEL: Kuhu kirjakandja jäi?
(KÕIK mõtlevad.)
LAURA: Mis kirjakandja?
(KÕIK mõtlevad.)
ANNABELL: Laura!
(KÕIK mõtlevad.)
LAURA: Kirjakandja… nooh…
ANNABELL: Laura!
LAURA: Eks ole, me läksime keldrisse veini tooma… Nooh… vaatasime, et… eks ole…
ANNABELL: Laura!
KONSTAABEL: Ma lähen vaatan, kuhu kirjakandja jäi.
KIRJAKANDJA (tuleb): Ega mina ei ole mingi asjatundja. Tõesti, veinidest ei tea ma suurt midagi…
ANNABELL: Läheme nüüd laua äärde tagasi.
(STEEFAN valab veini.)
KONSTAABEL: Aitab küll. Tänan.
KIRJAKANDJA: Mul on teile üks jutt.
HUUBERT: Tõesti hea vein.
KONSTAABEL: Mis jutt teil mulle on?
KIRJAKANDJA: Tähendab…
STEEFAN: Sõprade terviseks!
KIRJAKANDJA: Tähendab…
KONSTAABEL: Nooh?
KIRJAKANDJA: Ma läksin Lauraga keldrisse.
KONSTAABEL: Muidugi.
KIRJAKANDJA: Veini tooma.
KONSTAABEL: Nooh?
KIRJAKANDJA: Ja keldris… juhuslikult märkasin, et…
KONSTAABEL: Mida te märkasite?
HUUBERT: Minu naine teeb ka väga häid veine. Aga kuidas ma nüüd mainima peaksingi…
KIRJAKANDJA: Keldris ma märkasin…
HUUBERT: Me ei saa viimasel ajal mitte kõige paremini läbi…
STEEFAN: Nooh!
HUUBERT: Aga see ei tähenda, et me lahku peaksime minema. Meil on kaks last, kass, kilpkonn…
LAURA: Mis teil on?
HUUBERT: Kilpkonn. Akvaariumis.
STEEFAN (uurib suust võetud tükikest): Mis kõva asi see on?
KIRJAKANDJA: Mis asi?
STEEFAN: See.
KIRJAKANDJA: Kas te arvate sama, mida mina?
STEEFAN: Ma ei tea, mida te arvate.
KONSTAABEL (mõtleb): Pange see siia salvrätiku peale.
STEEFAN: Kas te kahtlustate, et Laura…
KONSTAABEL: Ma ei kahtlusta veel midagi.
KIRJAKANDJA: Tõesti väga hea kook. Aga nüüd on aeg lahkuda.
ANNABELL: Kuhu nüüd järsku nii kiire? Praegu pole väljas veel pimegi.
(LAURA läheb üles.)
KIRJAKANDJA: Aitäh kostitamast.
ANNABELL: Laura, tule ütle postimehele hüvasti!
KONSTAABEL: Ma hakkan ka minema.
ANNABELL: Laura!
KONSTAABEL: Väga meeldiv õhtu oli.
ANNABELL: Laura!
STEEFAN: Ma lähen ja kutsun ta alla. (Lahkub.)
ANNABELL: Kas panen sulle kooki kaasa?
KIRJAKANDJA: Ei ole vaja endale tüli teha.
ANNABELL: Ma siiski panen sulle kaasa…
STEEFAN (tuleb): Kus Laura on?
ANNABELL: Kas ta üleval ei olnud?
STEEFAN: Ei.
KONSTAABEL (mõtleb): Aga Laura läks ju enne üles?
(KÕIK mõtlevad.)
KIRJKANDJA: Kas mujalt kui siit õue ei pääse?
ANANBELL: Ei.
KONSTAABEL: Aga aknast?
STEEFAN: Miks ta pidi aknast õue minema?
KONSTAABEL: Selles olekski vaja selgusele jõuda.
KIRJAKANDJA: Ega te ometi mõtle, et…
LAURA: Ema! Ema!
STEEFAN: See on Laura hääl.
KIRJAKANDJA: See kostab õuest!
KONSTAABEL: Olge siin!
STEEFAN: Ma tulen kaasa.
KONSTAABEL: Olge teie siin! (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Mis toimub?
STEEFAN: Annabell!
ANNABELL: Ma ei tea.
STEEFAN: Sina peaksid ju teadma?
ANNABELL: Aga ei tea!
(KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: Kus need kirved said?
STEEFAN: Üks kirves on puudu.
KONSTAABEL (tuleb): Kas ta jooksis siia?
KIRJAKANDJA: Kes?
KONSTAABEL: Tüdruk?
STEEFAN: Keegi pole siia jooksnud?
KONSTAABEL: Tüdruk oli katusel!
KIRJAKANDJA: Katusel?
KONSTAABEL: Jah.
STEEFAN: Ja siis?
KONSTAABEL: Siis ta hüppas alla.
STEEFAN: Annabell!
KONSTAABEL: Kas teie tütar varem ka midagi sellist teinud on?
ANNABELL: Ei ole!
KIRJAKANDJA: Mida me nüüd siis teeme?
STEEFAN: Ma lähen õue.
LAURA (tuleb): Nooh, lõite pasaks, jah!
ANNABELL: Laura!
LAURA: Sitt püksis, mis!
KIRJAKANDJA: See ei ole Laura.
ANNABELL: No mis tempu sa küll teed!
KIRJAKANDJA: See ei ole õige Laura!
ANANBELL: Ehmatad külalised päris ära…
KIRJAKANDJA: Kuulake ta häält.
KONSTAABEL: Nooh.
KIRJAKANDJA: Laural ei ole nii madal hääl.
LAURA: Ma mõtlesin, et teen natuke nalja.
ANNABELL: Sellist nalja ei tehta!
LAURA: Anna andeks, ema!
ANNABELL: Laps tegi lihtsalt nalja. Ütle nüüd külalistele head aega.
LAURA: Andke andeks, kui ma kedagi ehmatasin.
KIRJAKANDJA: Ei ole midagi. Ei ole midagi…
STEEFAN: Hakkame nüüd minema.
KONSTAABEL: Hoidke oma tütar mõni aeg kodus.
LAURA: Mul on kõht tühjaks läinud.
ANNABELL: Sa alles sõid ju.
LAURA: Koogist üksi ei saa ju kõhtu täis.
ANNABELL: Saadame nüüd külalised ära.
KIRJAKANDJA: Muidugi, muidugi…
KONSTAABEL: Nägemist.
LAURA: Nägemist.
STEEFAN: Head aega.
HUUBERT: Nägemist.
(STEEFAN, KIRJAKANDJA ja HUUBERT lahkuvad.)
ANNABELL: Mine too need kirved nüüd siia.
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Mine siis!
LAURA (mõtleb): Ma arvan, et kirjakandja kahtlustab midagi.
KONSTAABEL: Keldris?
LAURA: Jah.
KONSTAABEL: Miks sa arvad, et ta midagi kahtlustab?
LAURA: Ta vaatas purke ja küsis, et mis asjad need seal vedeliku sees on.
KONSTAABEL: Ja mida sa talle ütlesid?
LAURA: Ma ütlesin, et ploomid.
KONSTAABEL: Ja siis?
LAURA: Ma arvan, et ta ei jäänud uskuma.
KONSTAABEL (mõtleb): Ma ei saa sinu tegevust lõpmatuseni varjata.
LAURA: Ma palun: viimane kord.
KONSTAABEL: Hea küll. Aga nüüd on tõesti viimane kord.
LAURA: Sa oled väga hea politsei!
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Ma teen lahti. (Lahkub.)
LAURA: Väga hea konstaabel.
KONSTAABEL: Olgu. Olgu. Aga ma aitan sind ainult ühel tingimusel.
LAURA: Mis tingimusel?
KONSTAABEL: Et sa ei ründa enam ümbruskonnas inimesi!
LAURA: Ma luban.
KONSTAABEL: Ja sa teed oma koolitükid ära.
LAURA: Teen ära.
(HUUBERT ja ANNABELL tulevad.)
HUBERT: Nii, läinud.
KONSTAABEL: Mis teil läinud on?
HUBERT: Steefan ja postimees on läinud.
KONSTAABEL: Kuhu läinud?
HUUBERT: Kust mina tean. Koju.
KONSTAABEL (mõtleb): Mul on ka aeg lahkuda.
HUUBERT: Aga kuhu teil minna on? Istume. Vestleme.
KONSTAABEL: Teie vestelge, aga mina pean homme hommikul ametis olema.
ANNABELL: Te olete väga hea konstaabel.
KONSTAABEL: Tänan.
HUUBERT: Politsei, kes oskab moodustada segaliitlauset.
KONSTAABEL: Hea küll, head õhtut. (Lahkub.)
ANNABELL: Mine nüüd magama. On hilja.
LAURA: Jah, ema. (Lahkub.)
ANNABELL: Oi neid lapsi küll! Oi neid lapsi küll! Ma koristan laua puhtaks. (Lahkub.)
LAURA (tuleb): Ma tahan sulle midagi rääkida.
HUUBERT: Arvad?
LAURA: Istu siia, võta õlut.
HUUBERT: Nooh?
LAURA: Nii, kuula nüüd.
HUUBERT: Nooh?
LAURA: Huubert!
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kas sa kuuled mind?
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kellega sa iganes täna kohtusid, need ei ole inimesed.
HUUBERT: Nooh.
LAURA: Huubert!
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kas sa saad minust aru?
HUUBERT: Nooh.
LAURA: Kirjakandja, piimamees, politsei… need ei ole inimesed!
HUUBERT: Kes nad siis on?
LAURA: Putukad.
HUUBERT: Mis putukad?
LAURA: No kuidas sa aru ei saa!
HUUBERT: Millest?
LAURA: Need, kellega sa kohtusid, ei ole inimesed!
HUUBERT (mõtleb): Olgu, ma lähen koju.
LAURA: Mitte kuhugi sa ei lähe!
HUUBERT: Jäta mind rahule!
LAURA: Midagi ei jäta! Kirjakandja, piimamees, ka konstaabel ei ole inimesed!
HUUBERT: Kes nad siis on?
LAURA: Nad on putukad!
HUUBERT: Putukad?
LAURA: Jah.
HUUBERT: Aga Steefan?
LAURA: Ma ei tea, mis putukas tema on. Aga kurja ta meile ei tee.
HUUBERT: Ja su ema?
LAURA: Enne ma läksin üles, teisele korrusele oma tuppa… Minnes mööda ema toast, kuulsin sisinat… Ma lükkasin ukse praokile… Ema oli voodis ja tema kohal oli suur põrnikas.
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, Laura, ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Miks sa ei usu mind! Huubert!
HUUBERT: Ma arvan, et sul on suur kujutlusvõime. Sa mõtled välja asju…
LAURA: Midagi ei mõtle ma välja!
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, läheme koos üles ja vaatame, mis põrnikas seal on.
LAURA: Ei! Me ei saa niisama tema vastu. Me peame põrnikaga võitlemiseks valmis olema!
HUUBERT: Ma tahan valmis olla.
LAURA: Sa siis tuled mulle appi?
HUUBERT (mõtleb): Aga sa ise? Kas sina oled inimene?
LAURA: Ma ei tea. Ma vähemalt püüan.
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, mida ma tegema peaksin?
LAURA: Ma ei tea. Aga kui meil on soov, kui meil on suur soov, siis me jääme inimesteks!
HUUBERT: Mida me tegema peaksime?
LAURA: Siit ära põgenema!
ANNABELL (tuleb): Minu eest ei ole võimlik põgeneda. Mitte kuhugi ei ole minu eest võimalik ära jooksta. (Mõtleb kaua.) Minge siis. Tehke asju oma äranägemise järgi. Aga kuidas ma ka ei sooviks, minu eest te ära põgeneda ei saa.
LAURA: Ema!
ANNABELL: Jah.
LAURA: Ma armastan sind, ema!
ANNABELL: Ma tean.
MAAMAJA
Komöödia kahes vaatuses
TEGELASED:
STEEFAN
ANNABELL
KIRJAKANDJA
LAURA
KONSTAABEL
HUUBERT
ESIMENE VAATUS
Elutuba kahekorruselise maja esimesel korrusel linna servas, hilisõhtu.
(Koputus uksele.)
STEEFAN: On siin keegi!
ANNABELL: Mis türa siin jälle toimub?
STEEFAN: Hei! On siin keegi?
ANNABELL: Putsi, raisk!
STEEFAN: Hoo-hoo-hoo!
ANNABELL: Mis hoo-hoo? Ära lõuga!
STEEFAN: On siin keegi?
ANNABELL: On küll keegi.
STEEFAN: Kop-kop!
ANNABELL: Tulen. Juba tulen.
STEEFAN: On siin keegi? Kop-kop!
ANNABELL: No mine perse! No mine perse, raisk!
STEEFAN: Kop-kop!
ANNABELL: Ma ütlesin, et tulen!
STEEFAN: Kop-kop! On siin keegi?
ANNABELL (avab ukse): Türa, sa kolistad siin ukse taga! Ajad lapse üles.
STEEFAN: Ma väga vabandan.
ANNABELL: Mida, türa, sa siin vabandad! Vaata, mis kell on!
STEEFAN: Mis see kell siis on?
ANNABELL: Kust mina tean! Ma ju ütlesin, et vaata!
STEEFAN: Ma tõesti vabandan. Aga…
ANNABELL: Tule sisse!
STEEFAN (tuleb): Tere õhtust.
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Tähendab… seda, et... Ma sõitsin siit mööda ja… nooh… eks ole, täiesti ootamatult, eks ole… nooh… juhtus nii, et…
ANNEBELL: Ära jutusta! Võta mantel maha!
STEEFAN: Muidugi, muidugi… Tähendab… eks ole… sõidan autoga, ja järsku…
ANNABELL: Ma ütlesin: võta mantel seljast!
STEEFAN: Eks ole. Sõidan autoga ja järsku…
ANNABELL: Ma tean küll, mis su autoga juhtus.
STEEFAN: Eks ole.
ANNABELL: Viimasel ajal ei anta üldse rahu. No ei anta rahu! Ühel läheb auto perse, siis läheb teisel perse…
STEEFAN: Nojah.
ANNABELL: Just enne juhtus… Nii, mees püüdis õnnetuspaigast põgeneda. Nii. Jõudsin talle järele, eks ole. Nii. Vaatasin, et kaugele ta ei jõua. Nii. Vasak jalg on vigastatud – ega sa siin mingit kiirust enam ei arenda. Püüdis jooksta. Nii, haarasin ta paremast käest, rebisin otsast ära – lahenda nüüd veel, mees, ristsõnu! Nii. Jõudis ikkagi lasteaiani. Hüüdis. No ma ei tea, mida tal enam hüüda oli. Aga üks laps kuulis. No ma ei teagi, kui vana ta oli, ehk viieaastane… Nii. Siis tulid mööda rada mingid tervisesportlased. Ütlesin neile, et mida te siin tolmutate! Te ei tolmuta siin midagi! Nii. Kuus esimest sain ruttu kätte. Aga üks jooksis järve äärde. Jõudsin järele. Nii. Ütlesin, et mida sa siin tolmutad! Mida sa siin tolmutad! Tirisin ta järve ja surusin vee alla. Nii. No ei ole vaja tolmutama tulla! Ei ole vaja tolmutama tulla! Nii, läksin tagasi koju. Siis tuli kirjakandaja. Ütlesin, et sa ei tolmuta mu postkasti umber! Nii. Ma ei mäletagi, kuhu ma selle kirjakandja toppisin… Õlut tahad?
STEEFAN: Mida?
ANNABELL: Ma küsin, kas sa õlut tahad?
STEEFAN: Tähendab… eks ole…
ANNABELL: Kas sa õlut tahad?
STEEFAN: Noo! Noo! (Võtab õlle.) Noo!
ANNABELL: Tule, ma näitan sulle aseme kätte.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Astu siit üle, ma ei ole jõudnud verd ära koristada.
STEEFAN: Tänan teid.
ANNBELLL: Ja ikka juhtub nii! Ikka juhtub!
STEEFAN: Mis asi juhtub?
ANNABELL: Alatihti läheb minu maja ligidal kellegi auto perse!
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Nii. Ja siis tulevad ja küsivad, kas sul võtit on. Ma pean ikka ja jälle ütlema, et mul ei ole võtit! Eelmine, aga võibolla juba üleeelmine autojuht kadus koos mu võtmega ära. Ja enne teda kõik mu eelmiste võtmetega. Siis küsivad, kas sul telefoni on, et kas saab helistada. Ma ütlen, et mine ja helista! Nii, ta läheb helistama, võtab toru, valib numbri. Ja siis…
STEEFAN: Mis siis?
ANNABELL: Valib numbri.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Ta on keskendunud, tegeleb tähelepanelikult asjaga.
STEEFAN: Ja siis?
ANNABELL: Ja siis hiilin ma ta selja taha.
STEEFAN: Nii, hiilite selja taha. Ja siis?
ANNABELL: Mis siis?
STEEFAN: Mis siis juhtub?
ANNABELL: Nii. Kuula nüüd!
STEEFAN: Jah.
ANNABELL: Nii. Ta valib numbri. Tahab kellegi endale appi kutsuda. Ja siis…
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Ja siis võtan ma telefonijuhtme ja tõmban selle ta kaela umber.
STEEFAN (mõtleb): Kaela ümber?
ANNABELL: Nooh.
STEEFAN: Kogemata?
ANNABELL: Aga muidugi! Aga muidugi! Tule, ma näitan sulle aseme kätte.
STEEFAN: Muidugi.
ANNABELL: Kui sa öösel lärmi kuuled, ära tee sellest väljagi.
STEEFAN: Mis lärmi?
ANNABELL: Mu tütrega võib juhtuda… nooh, kuidas ma nüüd mainima peaksingi… Ta magab kõrvaltoas.
STEEFAN: Ma saan aru.
ANNABELL: Sittagi sa aru saad! Sittagi sa aru saad!
STEEFAN: Millest?
ANNABELL: Nii. Võib tunduda, et Laura magab, aga samal ajal on ta kogu aeg valvel.
STEEFAN: Nojah, muidugi…
ANNABELL: Nii. Vahel, kui tütre toas mööbel liikuma on hakanud ja ma vaatama olen läinud…
STEEFAN: Mida te siis näinud olete?
ANNABELL: Laura lamab voodi kohal õhus… Silmad pahupidi… Suust vaht väljas…
STEEFAN: Vaht?
ANNABELL: Nojah.
STEEFAN: Suust vaht väljas?
ANNABELL: Aga muidugi!
STEEFAN (mõtleb): Nii. Ja edasi?
ANNABELL: Kuhu edasi?
STEEFAN: Millega see lõppenud on?
ANNABELL: No millega see ikka lõppenud on – hommikul on kirikuõpetaja surnud.
STEEFAN. Nojah…
ANNABELL: Tule nüüd, ma näitan sulle aseme kätte.
(Koputus uksele.)
STEEFAN: Vabandage.
ANNABELL: Jah?
STEEFAN: Kas mitte uksele ei koputatud?
ANNABELL: Arvad?
STEEFAN: Ma nagu kuulsin, et uksele koputati.
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Ma lähen vaatan.
STEEFAN: Minge vaadake.
ANNABELL (lahkub): Tere, Oschzwalth! Jäid hiljaks? No ega see paar minutit siia-sinna nii tähtis ka ei ole. Ma ei ole kindel. Aitäh! Aga ma tõesti ei saa lubada, et me homme näeme. (Tuleb tagasi.)
STEEFAN: Kes oli?
ANNABELL: Piimamees.
STEEFAN: Piimamees?
ANNABELL: Jah.
STEEFAN: Nüüd, vastu ööd?
ANNABELL: Need piimamehed ei ole ikka veel aru saanud, mis kell tulla tuleb! See on viimase kuu jooksul juba kolmas piimamees! Aga ei saa aru, mis kell tulla tuleb! Mine nüüd üles ja pane oma asjad ära.
STEEFAN: Mis asjad? Mul ei ole asju.
ANNABELL: Metallesemed võta taskutest välja ja aseta öökapile.
STEEFAN (mõtleb): Ma siis lähen.
ANNABELL: Mine, mine.
STEEFAN: Siit trepist või?
ANNABELL: No kust kurat siis veel! Aknast tahad sisse lennata või?
STEEFAN: Ma lähen siis trepist. (Lahkub.)
ANNABELL: Türa, ma ütlen! Suuna! Õpeta neile, kustkaudu oma ase üles leida! Tee jooniseid! Raisk! Viimane kord juhtus: seletasin mehele põhjalikult ära, kuhu minna tuleb. Nii. Läks üles. Nii. Kui kaua ta ära olla siis võis? Nii, eks ole…
(STEEFAN tuleb tagasi.)
Leidsid oma aseme üles?
STEEFAN: Ei.
ANNABELL: Mismoodi – ei?
STEEFAN: Uks oli kinni.
ANNABELL: Kinni?
STEEFAN: Jah.
ANNABELL: Türa, ei oska ust ka avada! Ma ütlen… putsi, raisk!
STEEFAN: Ma proovisin, aga uks oli kinni.
ANNABELL (mõtleb): Siis on see laps jälle tembutamas käinud.
STEEFAN: Milline laps?
ANNABELL: Laura.
STEEFAN: Teie tütar?
ANNABELL: Hea küll, pärast läheme koos üles. Teed soovid?
STEEFAN: Nojah, võib ju küll. Kas teie tütar on kodus?
ANNABELL: Ma arvan, et on.
STEEFAN: Ma vaatasin ülakorrusel ringi ja…
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Ja ma märkasin seina peale kirjutatud sõna “oogenh”.
ANNABELL: Mida?
STEEFAN: Seinale oli punase värviga kirjutatud sõna “oogenh”.
ANNABELL: Jälle! Ma olen lapsele kogu aeg rääkinud, et ta ei kirjutaks seintele.
STEEFAN: Mida see tähendab?
ANNABELL: Mis?
STEEFAN: “Oogenh”?
ANNABELL: Ma ei tea. Ma räägin talle kogu aeg, et ära kirjuta seintele. Kirjuta vihikusse.
STEEFAN: Mida see sõna “oogenh” tähendab?
ANNABELL: Kas sa siis üldse ei kuula mind! Ma ju äsja ütlesin, et ma ei tea, mida see sõna tähendab.
STEEFAN: Kas te tütre käest küsinud ei ole?
ANNABELL: Olen.
STEEFAN: Ja mis ta öelnud on?
ANNABELL: Ta ütleb, et siis sureb keegi ära.
STEEFAN: Ja kas sureb?
ANNABELL: Jah. Kas sa soovid teed piimaga või ilma?
STEEFAN: Piimaga.
ANNABELL: Sa oled esimene, kes teed piimaga tahab. Ma ei ole veel kedagi kohanud, kes teed piimaga tahab. Aga eks igasuguseid lollakaid leidub.
STEEFAN: Kui see teile tüli teeb, siis ma võin ka ilma piimata teed juua.
ANNABELL: Muidugi teeb tüli! Sinu pärast pean ma nüüd kusagilt piima otsima minema…
STEEFAN: Aga piimamees ju alles käis.
ANNABELL: Kust sa tead?
STEEFAN: Te ju ise ütlesite.
ANNABELL: Võibolla siis käis.
STEEFAN: Tegelikult… ega minu pärast ei ole piima vaja otsida.
ANNABELL: Kuule, kas sa ise oled ka endale selgeks teinud, kas tahad teed piimaga või ilma piimata?
STEEFAN: Parem siis ilma.
ANNABELL: Aga nii ütlegi siis! Mitte et algul piimaga ja veidi hiljem ilma piimata!
STEEFAN: Vabandage…
ANNABELL: Asi tuleb enda jaoks selgeks teha!
STEEFAN: Vabandage, ma jäin juhuslikult vaatama ja…
ANNABELL: Mida sa vaatama jäid?
STEEFAN: Täiesti juhuslikult jäin vaatama.
ANNABELL: Mida?
STEEFAN: Ärge nüüd kohe…
ANNABELL: Kas sa ei suuda selgelt välja öelda, mida sa vaatama jäid!
STEEFAN: Tähendab…
ANNABELL: Nooh?
STEEFAN: Reied.
ANNABELL (mõtleb): Mis reied?
STEEFAN: Teie reied… on verised.
ANNABELL (uurib): Türa, jälle üks paharett hakkab sündima!
STEEFAN: Kes?
ANNABELL: Mine lase vanni soe vesi, ma tulen kohe järele.
STEEFAN: Aga…
ANNABELL: Mine juba!
STEEFAN: Jajah, juba lähen.
(STEEFAN lahkub. Koputus uksele.)
ANNABELL: Kes türa see veel on! Sisse!
KIRJAKANDJA (tuleb): Tere, proua! Teile on pakk.
ANNABELL: Pane siia lauale.
KIRJAKANJA: Kirjutage alla.
ANNABELL: Kuhu?
KIRJAKANDJA: Siia.
ANNABELL: Türa, leidsid ka aja, millal pakki tuua! Kuhu ma kirjutama pean?
KIRJAKANDJA: Siia.
ANNABELL (kirjutab): Jäta mind nüüd rahule.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Kas teiega on korras, proua?
ANNABELL: Mine juba!
KIRJAKANDJA: Muidugi. (Mõtleb.) Siiski, mulle näib, et te olete… pisut…
ANNABELL: Kui sa kohe ei lahku, jääb sinust ainult sodi järele!
STEEFAN (tuleb): Vesi jookseb. Kes see on?
KIRJAKANDJA: Ma ei soovi ülemäära pealetükkiv olla, aga mulle näib, et teie naine…
STEEFAN: Kes?
KIRJAKANDJA: Teie naine… vajaks ehk abi.
STEEFAN: Mis abi?
ANNABELL: Saada ta minema, enne kui majas uus laip on!
STEEFAN: Hakake minama!
KIRJAKANDJA: Olete ikka kindel, et teie naine abi ei vaja?
STEEFAN: Minge juba!
KIRJAKANDJA: Lähen. Juba lähen. Ei ole vaja ilmtingimata tõugata. (Lahkub.)
STEEFAN: Kuidas sul on?
ANNABELL: Aita mind vannituppa. Kohe hakkab paharet sündima.
STEEFAN: Läheme.
(ANNABELL ja STEEFAN lahkuvad. Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA (hiilib majja): Midagi on valesti. Midagi on siin väga valesti.
LAURA (seisab trepil): Mida sa soovid?
KIRJAKANDJA: Oi, ma ei pannud tähele.
LAURA: Mida sa soovid?
KIRJAKANDJA: Ma olen kirjakandja. Tõin paki. Näed, siin see on.
LAURA (tuleb trepist alla): See on hea, et sa paki tõid.
KIRJAKANDJA: Nojah… Ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Aga kuhu sul kiiret on? Istu, ema tuleb ka varsti.
KIRJAKANDJA: Ma hakkan parem minema.
LAURA: Kas sa teed soovid?
KIRJAKANDJA: Ma siiski…
LAURA: Ei ole vaja kiirustada. Ma näitan sulle, mis pilte ma täna joonistasin.
KIRJAKANDJA: Arvad?
LAURA: Vaata, siin on väikesed oogenhid. On ju armsad?
KIRJAKANDJA: Nojah… Aga miks need jooksjad ilma peadeta on?
LAURA: Oogenhid hammustasid neil pead otsast ära. Oogenhid on väga vallatud.
KIRJAKANDJA: Väga ilusad joonistused. Aga ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Ei ole vaja kiirustada. Niikuinii sa siit niisama lihtsalt ei pääse.
KIRJAKANDJA: Tähendab… kuidas ei pääse?
LAURA: Emal on siin ennegi onusid külas käinud. Aga pärast tuleb ikka minul jäätmed ära põletada.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Hea küll… Olgu pealegi… Tähendab… ma võtaksin ühe tee küll.
LAURA: Kas piimaga või ilma?
KIRJAKANDJA: Mul ükskõik. Mul täiesti ükskõik!
LAURA: Kohe toon sulle tee. (Annab KIRJAKANDJALE tee.) Mina olen Laura.
KIRJAKANDJA: Tänan, Laura.
LAURA: Ma pole sind varem näinud. Kas sa oled siinkandis uus kirjakandja?
KIRJAKANDJA: Jah.
LAURA: Nende kirjakandjatega on alatasa üks jama.
KIRJAKANDJA: Mis jama?
LAURA: Nii kui mõni on meile paki toonud, on ta pärast seda ära kadunud.
KIRJAKANDJA: Jah?
LAURA: Ma olen ema käest küsinud, kuhu need kirjakandjad kaovad.
KIRJAKANDJA: Ja mida ta öelnud on?
LAURA: Et nad on ära eksinud.
KIRJAKANDJA: Ära eksinud?
LAURA: Nojah. Kas sa mu lemmikloomi tahad näha?
KIRJAKANDJA: Mis loomi?
LAURA: Tule, ma näitan sulle oma lemmikloomi!
KIRJAKANDJA: Nooh?
LAURA (juhatab KIRJAKANDJA akvaariumi juurde): Vaata! On ju armsad?
KIRJAKANDJA: Need või?
LAURA: Nooh.
KIRJAKANDJA: Need on ju ussid.
LAURA: Aga mitte tavalised ussid. Need on ninaussid!
KIRJAKANDJA: Mis ninaussid?
LAURA: Need ronivad öösel, kui lapsed magavad, nende ninast sisse. Ma võtan neid vahel kooli kaasa ja lasen seal lahti. Nad ronivad õpilaste koolikottidesse ja öösel tulevad sealt välja ja siis ronivad nad magamise ajal ninast sisse.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Ja mis siis juhtub?
LAURA: Siis nad munevad tüdrukute kõhus.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Olgu pealegi, jätame need ussid nüüd omapead.
LAURA: Ma võin sulle rotte ka näidata.
KIRJAKANDJA: Mida sa nende rottidega teed?
LAURA: Rotid levitavad kõiksugu haigusi. Ma üksi ei jõua ju kõiki nakatada. Üksi ei jõua igale poole.
KIRJAKANDJA: Mis sul on, Laura? On sul halb?
LAURA (oksendab): Ei ole midagi… Pea hakkas ringi käima.
KIRJAKANDJA: Kas on ehk…
LAURA: Ei ole midagi. Küll ma pärast ära koristan.
KIRJAKANDJA: Tead mis, Laura?
LAURA: Mida?
KIRJAKANDJA: Sa hakkad mulle üha enam meeldima. Ma ei tea, mispärast… Sa oled… sa oled…
LAURA: Mis ma olen?
KIRJAKANDJA: Sa oled väga vahva tüdruk.
LAURA: Ma püüan. Aga ma muretsen oma ema pärast.
KIRJAKANDJA: Mis sinu emaga on?
LAURA: Ta teeb palju tööd. Ja need öised valvekorrad väsitvad ta päris ära.
KIRJAKANDJA: Kas ma saan su emale kuidagi abiks olla?
LAURA: Ma ei tea. Võibolla saad noad ära teritada? Saele uue keti peale panna?
KIRJAKANDJA (mõtleb): Hea küll. Kus see saag on?
LAURA: Kuuri all.
ANNABELL (tuleb): Kes sul külas on?
LAURA: Kirjakandja.
ANNABELL: Kirjakandja?
LAURA: Jah.
ANNABELL: Jälle see kirjakandja!
LAURA: Ta on minu sõber.
KIRJAKANDJA: Teil on väga tore tütar.
ANNABELL: Arvad?
KIRJAKANDJA: Aga muidugi!
ANNABELL (mõtleb): Kirjakandja?
KIRJAKANDJA: Täpselt!
LAURA: Ta lubas saele uue keti peale panna.
KIRJAKANDJA: Nooh.
ANNABELL: Kas sul homsed koolitükid on tehtud?
LAURA: Ma kohe teen ära.
ANNABELL: Sul on ju vaja kirjand kirjutada!
LAURA: Juba lähen kirjutama.
ANNABELL: Ma tegelen selle saega ise. Aga sina aita Laural kirjand kirjutada.
KIRJAKANDJA: Mis teemal sa kirjutama pead?
LAURA: “Seiklus suvevaheajal”.
KIRJAKANDJA: Ja mis seiklusest sa kirjutada tahad?
LAURA: Sellest, kuidas me maal vanaema juures tädi Aino kaevu viskasime.
KIRJAKANDJA: Väga põnev teema.
LAURA: Ma ju räägin!
KIRJAKANDJA: Mis tädi Ainost sai?
LAURA: Eks me tõmbasime ta hiljem välja.
KIRJAKANDJA: Siis olite küll tublid.
LAURA: Ma ju räägin!
ANNABELL: Hea küll, mine kirjuta mustand valmis. Siis vaatame onuga selle üle. Kas sul muud asjad on õpitud?
LAURA: Jah. Aga pärast kooli pean ma võistlustele minema.
ANNABELL: Mis võistlustele?
LAURA: Kergejõustiku.
ANNABELL: Mis alal sa võistled?
LAURA: Kaugushüppes.
ANNABELL: Jälle!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Mitte kuhugi sa ei lähe!
KIRJAKNDJA: Las laps võistleb. Miks ta võistelda ei tohi?
ANNABELL: Sina ei tea, mis jama sellest sündida võib.
KIRJAKANDJA: Mis jama siis?
ANNABELL: Palju see maailmarekord on?
KIRJAKANDJA: Milles?
ANNABELL: Kaugushüppes.
KIRJAKANDJA: Seitse meetrit millegagi.
ANNABELL: No näed nüüd! Näed nüüd!
KIRJAKANDJA: Mida?
ANNABELL: Seitse meetrit! Laura hüppas eelmine kord sada seitsekümmend meetrit!
KIRJAKANDJA: Jah!?
ANNABELL: Muidugi! Ja ta mitte ainult ei hüpanud, vaid lendas!
KIRJAKANDJA: Kuhu?
ANNABELL: Lasteaeda! Eks ole, pärast staadionit tuleb korvpalliplats, siis mururiba, siis sõidutee, aia ääres hekk… Ja Laura hüppas üle selle lasteaeda! Pärast käisin ma direktori juures selgitust andmas, et lasteaias ei olnud üldsegi mitte Laura.
LAURA: Ma luban, et seekord ma nii kaugele ei hüppa.
ANNABELL: Hea küll. Ja kui kõht tühjaks läheb, ära söö teiste laste nähes toorest liha!
LAURA: Ma luban.
ANNABELL: Hea küll, mine nüüd kirjandit kirjutama.
LAURA: Olgu. (Lahkub.)
ANNABELL: Küll need lapsed on ikka mõtlematud! Aga kuidas sa talle silmuse ülesseadmist pööningul ära keelad? Lihtsalt ei tõuse käsi!
KIRJAKANDJA: Te olete väga hea ema.
ANNABELL: Oleks mul Laura jaoks ainult rohkem aega. Nüüd tahab tüdruk ujumistreegingule minna. Ütleb, et suudab tunni aja jooksul kõige rohkem sportlasi vee alla tõmmata. Aga ma ei jõua temaga igale poole!
KIRJAKANDJA: Ma võin vahel teie juures abiks käia.
ANNABELL: Kui sa seda paljuks ei pea.
KIRJAKANDJA: Ma võin tõesti vahel abiks olla. Öelge ainult, mida ma tegema pean.
ANNABELL: Hea küll, mine vannituppa ja tassi see laip auto pakiruumi.
KIRJAKANDJA: Hea küll. (Lahkub.)
ANNABELL: Ei ole selle tüdrukuga kerge. Ei ole kerge. Mäletan, kui ta veel päris väike oli… Kui vana ta olla võiski? Ehk kaheaastane? Naabritel olid kanad. Ja ükskord tuleb Laura koju, kleit verine, suu sulgi täis…
LAURA (tuleb): Kus kirjakandja on?
ANNABELL: Koristab.
LAURA: Ma panin kirjandi visandi paberile. Vaata!
ANNABELL (loeb): “Tüdruk kergitas justkui juhuslikult oma seeliku, paljastades poisile oma päevitunud sihvaka jala… Poiss võttis tüdrukul käest ja suunas ta kuuvalgel ööl sirelipõõsa varju… Ja siis lõi tüdruk oma teravad hambad poisi kaela…” Aga väga hea ju! Väga hea!
LAURA: Arvad?
ANNABELL: Ainult üks koma on puudu.
LAURA: Kust see koma puudu on?
ANNABELL: Pärast “seelikut” tuleb koma.
LAURA: Kus?
ANNABELL: Siin.
LAURA: Ma panen koma.
STEEFAN (tuleb): Kurat! Ma poleks arvanud, et üks inimene nii raske võib olla! Ma olen ju inimesi tassinud küll. Küllaltki raske on purjus inimene. Nüüd ma tunnetan, et purjus inimesest on veel raskem surnud inimene!
ANNABELL: Laura, mine onule appi!
STEEFAN: Ta ei võta ju üldse jalgu alla!
ANNABELL: Laura tuleb appi.
STEEFAN: Ja ühte kinga ei leidnud ma kusagilt! Otsisin igalt poolt – pole kinga!
(Koputus uksele.)
LAURA: Ma teen lahti, äkki on Anatooli. (Lahkub.) Politsei!
STEEFAN: Kes?
LAURA (tuleb): Politsei!
STEEFAN: Mida me nüüd teeme?
ANNABELL: Minge üles, ma teen ukse lahti.
STEEFAN: Aga…
ANNABELL: Minge juba!
(LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
Sisse!
KONSTAABEL (tuleb): Tere õhtust.
ANNABELL: Tere.
KONSTAABEL: Kas tohib korraks sisse astuda?
ANNABELL: Tulge edasi.
KOSNSTAABEL: Nii-nii…
ANNABELL: Kas midagi on juhtunud?
KONSTAABEL: Nii-nii…
ANNABELL: Nooh?
KONSTAABEL: Miks te arvate, et midagi juhtunud võiks olla?
ANNABELL: Ma ei tea… Te ju ilma asjata siia ei tuleks?
KONSTAABEL: Nii-nii… Kas teie tütar on kodus?
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Nii-nii… Kas temaga rääkida saab?
ANNABELL: Ta magab.
KONSTAABEL: Nii-nii… Magab?
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Lihtsalt magab?
ANNABELL: Mis mõttes… lihtsalt?
KONSTAABEL: Nii-nii… On tulnud kaebus.
ANNABELL: Mis kaebus?
KONSTAABEL: Tunnistaja ütleb, et teie tütar… ründas… koera.
ANNABELL: Koera?
KONSTAABEL: Jah.
ANNABELL: Miks ta koera pidi ründama?
KONSTAABEL: Seda ma välja selgitada tahangi.
ANNABELL: Minu tütar ei ründa koera!
POLITSEI: Nii-nii… Aga see otsast rebitud jäse?
ANNABELL: Mis jäse?
KONSTAABEL: Jalg.
ANNABELL: Mida te räägite! Mida te räägite!
LAURA (tuleb): Mis lärm siin on! Ma pean homme hommikul vara tõusma, et kooli minna!
ANNABELL: Kõik saab kohe korda. Mine tagasi voodisse.
KONSTAABEL: Kas sina oled Laura?
LAURA: Jah. Mis siis?
KONSTAABEL: Mul on sulle paar küsimust.
LAURA: Mis küsimust?
ANNABELL: Jätke tüdruk rahule!
KONSTAABEL: Siiski, siiski.
LAURA: Nooh?
KONSTAABEL: Mis kell sa täna koju jõudsid?
LAURA: Kust mina tean! Valges jõudsin.
KONSTAABEL: Kas mitte ei hakanud juba hämarduma?
LAURA: Võibolla hakkas. Mis siis?
KONSTAABEL: Nii-nii. Kas sa õues oma kodu ligidal kellegagi kohtusid?
LAURA: No türa, ma ei pea arvet, kellega ma kohtun!
KONSTAABEL: Nii et kellegagi sa siiski kohtusid?
LAURA: No lõpeta ära! Lõpeta, mees, ära!
ANNABELL: Rahune, Laura! Rahune! Konstaabel teeb lihtsalt oma tööd.
LAURA: Türa, ma ütlen! Mul on homme koolipäev… ma…
ANNABELL: Rahune! Ole mõistlik, Laura!
LAURA: Vittu! Ma ütlen… see mees ei jõua siit kaugele!
ANNABELL: Laura! Ei ole vaja ägestuda.
KONSTAABEL: Vabandage…
LAURA: No on tüüp! No on tüüp! Kust kuradi august selline välja on ilmunud!
KONSTAABEL: Rohkem küsimusi mul praegu ei ole. Head ööd. (Lahkub.)
LAURA: Ma ütlen, raisk…
ANNABELL: Rahune! Ära mine talle järele! Ära mine järele! Võibolla on tal… sõbrad… lemmikloomad…
LAURA: Et see oleks viimane kord! Sa ei lase enam vastu ööd mingeid idioote majja!
ANNABELL: Rahune, Laura! Ma luban, et see oli viimane kord.
LAURA: Olgu… Olgu…
ANNABELL: Kus laip on?
LAURA: Vannitoas.
ANNABELL: Ikka veel vannitoas?
LAURA: Vähemalt enne ta oli seal.
ANNABELL: Nii, püüame temast vaikselt vabaneda.
LAURA: Steefan!
ANNABELL: Tasem!
STEEFAN (tuleb): Mis on?
ANNABELL: Kas see laip on ikka veel vannitoas?
STEEFAN: Nooh. Ma ei saanud ju midagi korraldada, kui politsei siin oli.
ANNABELL: Viige ta siit minema!
STEEFAN: Kuhu?
ANNABELL: Küll te võite mulle peavalu tekitada! Eks ole, laps peab hommikul kooli minema… Mingi laip vedeleb samal ajal… Laura!
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Tehke plats puhtaks! Näita Steefanile, kuhu laibad on asetatud.
LAURA: Läheme, Steefan!
ANNABELL: No see ei ole ju ometi normaalne! See ei ole ju normaalne!
STEEFAN: Kuhu me selle laiba viskame?
ANNABELL: Laura näitab sulle.
LAURA: Läheme, Steefan!
(LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
ANNABELL: Ma ütlen… nende lastega ei ole kerge! Ei ole kerge! Samas… mäletan, kui ma ise noor olin, siis suvelaagris… No kui tuju tuli, hakkasime panema! Ja panimegi! Mäletan…
STEEFAN (tuleb): Laura saatis küsima, kust me nööri saaksime.
ANNABELL: Nööri? Mida te nööriga teete?
STEEFAN: Me vaatasime Lauraga, et see laip liigutab.
ANNABELL: Ja siis?
STEEFAN: Ja siis ütles Laura, et seome selle laiba nööriga kinni, et ta ei rabeleks.
ANNABELL (mõtleb): Mis ta ei olegi siis surnud või?
STEEFAN: Vist küll.
ANNABELL: Oi neid lapsi! Oi neid lapsi küll!
STEEFAN: On siis kusagil nööri?
ANNABELL: Tooge see laip siia!
STEEFAN: Tähendab… kas teda kinni siduda ei ole vaja?
ANNABELL: Tooge ta siia, kuulame, mida tal öelda on.
STEEFAN: Olgu. (Lahkub.)
ANNABELL: Miks tehakse elu nii keeruliseks! Miks tehakse see nii keeruliseks! Kolisime tütrega linnakärast eemale… Et toimetame rahulikult suurest sahmimisest eemal… Et Laura saaks looduse lähedust tajudes tubliks naiseks sirguda…
(LAURA, STEEFAN ja HUUBERT tulevad.)
STEEFAN: Siin ta nüüd on! Ja edasi?
LAURA: Hoia teda püsti!
STEEFAN: Ma püüan!
HUUBERT: Mis kell on?
LAURA: Mis kuradi kell! Seisa püsti!
ANNABELL: Ei pane teda diivanile! Määrib mööbli verega kokku.
STEEFAN: Kuhu me ta siis paneme?
ANNABELL: Põrandale.
LAURA: Võta istet, Huubert.
ANNABELL: Oodake, ma panen ajalehti alla.
HUUBERT: Kas siin telefoni on?
LAURA: Mis kuradi telefoni! Seisa püsti!
HUUBERT: Ma pean oma naisele helistama.
LAURA: Midagi sa ei pea!
HUUBERT: Pean küll. Muidu tuleb igavene jama! Oi, milline jama siis tuleb!
STEEFAN: Ma arvan, et juba praegu on sul suur jama.
HUUBERT: Oi, milline jama siis tuleb!
ANNABELL (laotab põrandale ajalehti): Pange ta siia.
HUUBERT: Äitäh. Nii, viimane kord, kui ma öösel koju jõudsin… Ma ütlen… te ei tunne mu naist! Mis kell on?
ANNABELL: No näed nüüd isegi, Steefan, milliste isenditega pean ma päevast-päeva kokku puutuma.
HUUBERT: Te ei tunne mu naist!
ANNABELL: Ära kaaguta! Kas sa iseseisvalt liikuda saad?
HUUBERT: Ma ei liigu mitte kuhugi! Kui te mu naist tunneksite, saaksite aru, miks ma kuhugi ei liigu.
LAURA: Mida temaga teha, ema?
(Koputus uksele.)
HUUBERT: Nii, nüüd on ta siis mu üles leidnud…
ANNABELL: Ole vagusi! Ma lähen vaatan, kes seal on.
HUUBERT: Nüüd läheb jamaks. Nüüd alles läheb jamaks!
LAURA: Tasa!
ANNABELL: Politsei!
STEEFAN: Mis?
ANNABELL: Politsei!
LAURA: Mida me teeme?
HUUBERT: Seda ma arvasin. Seda oligi oodata!
STEEFAN: Ole sina vait!
HUUBERT: Ta kohe tahab mulle sitta keerata! Nüüd tüleb politseiga!
ANNABELL: Tirige ta diivani taha!
LAURA: Aita, Steefan!
ANNABELL: Ruttu!
STEEFAN: Liiguta ennast, Huubert!
HUUBERT: Nooh.
(LAURA, STEEFAN ja HUUBERT varjavad ennast diivani taga.)
ANNABELL (avab ukse): Jälle teie.
KONSTAABEL: Vabandage uuesti, et tülitan.
ANNABELL: Mis siis juhtunud on?
KONSTAABEL: Meile teatati, et…
ANNABELL: Mida teile teatati?
KONSTAABEL: Meile teatati, et teie aia taga on üks käsi.
ANNABELL: Käsi?
KONSTABEL: Jah.
ANNABELL: Mis käsi?
KONSTAABEL: Üks käsi.
ANNABELL (mõtleb): Nooh?
KONSTAABEL: Niisiis me tulime uurima ja… leidsimegi käe.
ANNABELL (mõtleb): Ja siis?
KONSTAABEL: Meid huvitab, miks see käsi just teie aia taga on.
ANNABELL: No minu oma see küll ei ole.
KONSTABEL: Ma tean. Oskate te välja pakkuda, miks on üks käsi teie aia taga?
ANNABELL: Ma ei tea.
KOSNSTAABEL: Niisiis teie ei tea…
ANNABELL: Ei.
KONSTAABEL: Aga kui natuke järele mõelda?
ANNABELL: Mida?
KONSTAABEL: Niisiis teil pole aimugi, kuidas käsi teie aia taha sattus?
ANNABELL: Ei ole.
KONSTAABEL: Aga võibolla teie tütar teab?
ANNABELL: Mis minu tütrel mingi käega pistmist peaks olema?
KONSTAABEL: Seda olekski huvitav teada saada.
ANNABELL: Laura on kogu aeg kodus olnud.
KONSTAABEL: Olete kindel?
ANNABELL: Ma oleksin ju näinud, kui ta uksest välja oleks läinud.
KONSTAABEL: Nii-nii. Aga kas te selle peale ei ole tulnud, et ta läks välja… kusagilt mujalt?
ANNABELL: Kust siis?
KONSTAABEL: Näiteks aknast?
ANNABELL: Miks ta oleks pidanud aknast välja minema?
KONSTAABEL: Seda me välja selgitada tahamegi.
ANNABELL: Eks selgitage siis!
KONSTAABEL: Nii-nii.
ANNABELL: Nooh?
KONSTAABEL: Hea küll, kui meil veel küsimusi on, võtame teiega ühenduse. Head ööd! (Lahkub.)
ANNABELL. Laura!
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Mida sa jälle teinud oled?
HUUBERT: Kas mu naine läks minema?
ANNABELL: Ole sina vait!
HUUBERT: Te ei tunne mu naist…
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Mida me oleme iga päev rääkinud! Mida me oleme rääkinud! Kodus on külmutuskapp toitu täis! Ja ikka sa lähed…
HUUBERT: Ma räägin oma naisele täpselt sama asja…
ANNABELL: Ole sina vait! Viige ta siit minema!
STEEFAN: Kuhu?
ANNABELL: Laura näitab. Tee midagi kasulikku ka, tüdruk!
LAURA: Võta ta jalgadest!
STEEFAN: Tule!
(LAURA ja STEEFAN viivad HUUBERTI uksest välja.)
ANNABELL: Ja sellised need lapsed on! (Mõtleb.) Tegelikult on ta väga andekas tüdruk… Kirjutab ilusaid luuletusi… Tal on kätt maalimiseks… Aga kasvanud ilma isata. Ma ütlen, tüdrukul peab olema üks meesterahvas kõrval! Kes annab nõu, suunab… kuulab ära mure… Kui teised tüdrukud teda koolis kiusavad, viib nad keldrisse, seob kinni ja piinab neid…
(LAURA ja STEEFAN tulevad.)
STEEFAN: Kus siin käsi pesta saab?
ANNABELL: Laura näitab. Mida te Huubertiga tegite?
STEEFAN: Laura ütles, et kaevame aia äärde augu ja matame maha.
ANNABELL: Laura, näita Steefanile, kus ta käed mullast puhtaks saab pesta.
LAURA: Tule, Steefan!
(LAURA ja STEEFAN lahkuvad.)
ANNABELL: Väga abivalmis see Steefan. Sellist meest oleks Laura kõrvale vaja. Ja mul on ka ju üksi raske kogu seda majapidamist korras hoida. Nüüd tulebki õunakorjamise aeg. Aga mina ei turni enam nii osavalt puude otsas.
(LAURA tuleb.)
Kuhu Steefan jäi?
LAURA: Ma panin ta magama.
ANNABELL: Mis mõttes magama? Ega sa ometi…
LAURA: Ära karda. Ta oli väsinud ja ma asetasin ta natukeseks puhkama.
ANNABELL: Kuhu?
LAURA: Sinu voodisse.
ANNABELL: Minu voodisse?
LAURA: Nojah.
ANNABELL (mõtleb): Las ta siis puhkab.
LAURA: Kas sa armastad teda?
ANNABELL: Keda? Steefanit?
LAURA: Jah.
ANNABELL: Ma ei tea… ma ei ole selle üle sügavuti endamisi arutelusid pidanud…
LAURA: Steefan võiks meie juurde jäädagi.
ANNABELL: Siia jääda?
LAURA: Nojah. Siis oleks sinul ka kergem. Steefan on ju väga vahva.
ANNABELL: Nooh… selle üle võiks tõesti mõelda.
LAURA: Mõtle siis.
ANNABELL: Ma mõtlen. Sest ega see ei ole niisama, et… keegi lihtsalt… tuleb ja… jääbki siia.
LAURA: Mõtle selle üle.
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Kes seal jälle on! (Lahkub.) Sina!
LAURA: Kes seal on?
ANNABELL: Kuidas sa siia said?
LAURA: Kes on?
ANNABELL: Mida sa tahad? Mine koju! (Tuleb tagasi.)
LAURA: Kes seal oli?
(Koputus uksele.)
ANNABELL: No ei anta rahu! Türa, mis elu see on! Mis elu see on! (Lahkub.) Ma ei lase sind sisse! Mine koju! Mis asi? Mis sul kadunud on?
(ANNABELL ja HUUBERT tulevad.)
HUUBERT: Vabandage, preili, aga mul on pintsak kadunud. Ma kahtlustan, et ma jätsin selle siia.
ANNABELL: Kus su pintsak olla võib?
HUUBERT: Ma kahtlustan, et kusagil… Las ma mõtlen.
ANNABELL: Mõtle rutem.
HUUBERT: Nii. Las ma nüüd uurin ümbrust.
ANNABELL: Nooh.
HUUBERT: Niisiis… Siin ruumis ma oma pintsakut ei näe.
ANNABELL: Kas sul oli see üldse seljas?
HUUBERT: Muidugi oli! Muidugi oli! Aga jälgime nüüd olukorda laiemalt. Nii, siin pintsakut ei ole. Kus ma veel võisin käia?
LAURA: Ma lähen vaatan ülevalt. (Lahkub.)
HUUBERT: Ma ei saa ilma pintsakuta koju ilmuda. Te ei tunne minu naist.
ANNABELL: Ma kujutan ette.
HUUBERT: Midagi ei kujuta te ette! Minu naist ei ole võimalik ette kujutada! Nii, millal see oli? Kevadel. Ei olnud kevadel. Talvel.
LAURA (tuleb): Siin on teie pintsak.
HUUBERT: Suur tänu. Nii, talvel. Ja järgmisel hommikul küsib naine, kus mu sall on. See pidi olema talvel. Nii. Aga mul polnud aimugi, kus mu sall on. Nii.
ANNABELL: Sa said oma pintsaku, mine nüüd koju.
HUUBERT: Las ma räägin lõpuni. Nii. Talv. Ja hommikul – pole!
ANNABELL: Mida?
HUUBERT: Salli pole! Hakkasin mõtlema, kus ma selle ära kaotada võisin.
ANNABELL: Hea küll…
HUUBERT: Ja teate, kust ma selle salli lõpuks üles leidsin?
LAURA: Kust siis?
HUUBERT: Kapi otsast! No ma ei viska ju rõivaid kapi otsa! Kapi otsas on tolm! Aga palju tänu teile. Kust siit õue saab?
ANNABELL: Siit.
HUUBERT: Palju tänu teile. (Lahkub.)
ANNABELL: Võimatu päev! Võimatu päev! No kuidas saab nii lühikese aja jooksul nii palju lolle kohata!
(Koputus uksele.)
Jälle! No ma ei saa aru, mis päev see küll täna on! Türa, ma ütlen! Öösel ei anta ka rahu! Türa, ma ütlen! (Lahkub.) Mis nüüd siis on? Tulge sisse!
(ANNABELL ja KONSTAABEL tulevad.)
KONSTAABEL: Vabandage veel kord tülitamast, aga nüüd on lugu küll väga tõsine.
LAURA: Mis siis juhtunud on?
KONSTAABEL: Me leidsime kirjakandja.
LAURA: Ja siis? Ta natukese aja eest lahkus siit.
KONSTAABEL: Seda ma arvasin. Seda ma arvasin.
ANNABELL: Mida sa arvasid?
KONSTAABEL: Nüüd on see kirjakandja surnud.
ANNABELL: Surnud?
KONSTAABEL: Jah. Ta leiti siit natuke maad eemalt. Kõri läbi näritud.
ANNABELL: Meil ei ole sellega mingit pistmist.
KONSTAABEL: Ma usun.
ANNABELL: Laura on terve päeva kodus olnud, pole kordagi väljas käinud.
KONSTAABEL: Keegi ei kahtlustagi Laurat.
ANNABELL: Mida te siis tahate?
KONSTAABEL: Ma palun teie abi.
ANNABELL: Mis abi?
KONSTAABEL: Nii, Laura on täna kodus olnud…
ANNABELL: Jah.
KONSTAABEL: Nii. Aga keegi ründab väljas elusolendeid! Nii. Nüüd ma vajangi teie abi. Kes võib see ründaja olla?
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah.
ANNABELL: Tead sa midagi?
LAURA: Ei.
ANNABELL: Ära valeta!
LAURA: Ma ei valeta!
ANNABELL (mõtleb): Ma vist tean, kes elusolendeid ründavad.
KONSTAABEL: Kes?
ANNABELL: Stefansonid.
KONSTAABEL: Sefansonid? Alek ja Anastassia?
LAURA: Kristina.
KONSTAABEL (mõtleb): Kas Kristina mitte surnud ei ole?
ANNABELL: Kristina ei sure! Vähemalt mitte tavalisel viisil.
KONSTAABEL: Kuidas teda peatada on võimalik?
LAURA: Ema!
ANNABELL (mõtleb): Me peame inimestele appi minema.
LAURA: Ma kardan sinu pärast, ema!
ANNABELL: Me võiksime ükskord miskit head ka teha.
KONSTAABEL: Mis toimuma hakkab?
LAURA: Ainult ema võib Kristina võita. Aga ma kardan!
ANNABELL: Ära karda, Laura. Ma tulen tagasi.
LAURA: Ära mine, ema! Palun, ära mine! Ma armastan sind!
ANNABELL: Ma tean.
TEINE VAATUS
Elutuba kahekorruselise maja esimesel korrusel linna servas, õhtu.
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Tulen! (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Teile on pakk. Kirjutaga alla.
ANNABELL: Jäta naljad! Astu edasi!
(KIRJAKANDJA ja ANNABELL tulevad.)
KIRJAKANDJA: Tegelikult, mul on üks väike pakk siiski. Aga ma annan selle hiljem üle.
ANNABELL: Jään põnevusega ootama.
KIRJAKANDJA: Teisi ei olegi veel tulnud?
ANNABELL: Küll nad saabuvad.
KIRJAKANDJA: Kus siis Laura on?
ANNABELL: Küpsetab kooki.
(Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA: Las ma avan ise.
ANNABELL: Nooh.
(KIRJAKANDJA lahkub.)
HUUBERT: Oi, postimees! Kas tahad mulle pakki üle anda?
KIRJAKANDJA: Tule sisse! Pärastpoole saad paki ka.
(HUUBERT ja KIRJAKANDJA tulevad.)
HUUBERT: Tere, Annabell!
ANNABELL: Astu edasi.
HUUBERT: Sain teie kirja kätte ja olin kohe valmis koosviibimisest osa võtma. Kus siis Laura on?
ANNABELL: Küpsetab kooki.
(Koputus uksele.)
KIRJAKANDJA: Ma teen lahti. (Lahkub.)
STEEFAN: Postimees!
KIRJAKANDJA: Astu edasi.
STEEFAN: Kas pakki ka saab?
KIRJAKANDJA: Saab. Ikka saab.
(STEEFAN ja KIRJAKANDJA tulevad.)
STEEFAN: Tere, Annabell! Tere, Huubert!
ANNABELL: Tere!
HUUBERT: Tere!
STEEFAN: Kus siis…
KIRJAKANDJA: Küpsetab kooki.
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Postimees!
KIRJAKANDJA: Jah.
ANNABELLA: Tee uks lahti!
KIRJAKANDJA: Muidugi. (Lahkub.) Astuge edasi, konstaabel! Astuge edasi!
(KONSTAABEL ja KIRJAKANDJA tulevad.)
KONSTAABEL: Tere!
ANNBELL: Astuge edasi, astuge edasi!
STEEFAN: Tere.
HUUBERT. Kas ümbruses on rahulik? Kallaletunge pole toimunud?
KONSTAABEL: Seni on rahulik olnud.
HUUBERT: Siis on hästi.
KIRJAKANDJA: Ja Laura küpsetab kooki.
KONSTAABEL: Kooki?
KIRJAKANDJA: Aga muidugi. Aga muidugi.
KONSTAABEL: Küll see Laura on ikka vallatu tüdruk!
KIRJAKANDJA: Aga muidugi.
ANNABELL: Nii, nüüd vist ongi kõik kohal ja me võime laua äärde istuda.
(KÕIK istuvad laua äärde.)
Valage endale kohvi. Kohe peaks Laura koogiga tulema.
(Toimetatakse laua kohal.)
KONSTAABEL: Teil pidi mulle üks pakk olema?
KIRJAKANDJA: On. Aga selle saate hiljem kätte.
KONSTAABEL: Ega selles… mingit…
KIRJAKANDJA: Jäägu see üllatuseks. Jäägu üllatuseks.
KONSTAABEL: Te suutsite meile ikka tõelise lavastuse esitada.
ANNABELL: See oli Laura projekt.
STEEFAN: Laura on üldse üks andekas tüdruk.
KONSTAABEL: Suure kujutlusvõimega teotahtelised noored inimesed on ainult heakskiitu väärt. Ainult et… nooh… kuidas ma nüüd täpselt valjenduksingi…
HUUBERT: Püüate õigeid sõnu leida?
KONSTAABEL: Just. Niisiis… kujutlusvõimest ajendatud loomepalang peaks siiski jääme sotsiomeetria piiresse, mille ületamisega ei kaasne juhuslikult mänguväljale jäävate tahtmatult osalusse kaasatud sotsioomide erutamine psühhofüüsilise raputuseni, millega hiljem võib kaasneda alateadvusest esile kerkiv soporoosne mälestus, mis muude väliste retseptorite avaldumisel võib võimendudes suunata järgnevaid otsuseid mitte parimal loogilisel käitumisel referentomeetria maatriksijoonel.
(KÕIK mõtlevad.)
HUUBERT: Tähendab… kas te olete ikka politseinik?
KONSTAABEL: Jah. Miks te küsite?
HUUBERT: Tähendab… ma pole kohanud veel ühtegi politseinikku, kes oskaks moodustada liitlauset.
(KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: See oli segaliitlause.
ANNABELL: Valage endale kohvi juurde. Laura peaks varsti tulema.
STEEFAN: Oi, Laura on vahva tüdruk!
KIRJAKANDJA: Mina polegi teist nii andekat noort elusolendit näinud!
STEEFAN: Aga need tuleb üles leida! Avastada!
KIRJAKANDJA: See, mida Laura meile eelmisel külastusel pakkus, oli tõesti võimas!
KONSTAABEL: Isegi mina ei saanud algul aru, mis toimub.
KIRJAKANDJA: Millal te adusite, et tegemist on näitemänguga?
KONSTAABEL: Siis, kui ma aia tagant käe leidsin.
STEEFAN: See oli Laura idee.
KONSTAABEL: Ma olen ju näinud laipadelt ära rebitud jäsemeid. Mind juba niisama ära ei peta!
KIRJAKANDJA: Nojah.
ANNABELL: Huubert, mul on sulle üks ülesanne.
HUUBERT: Mis ülesanne?
ANNABELL: Tule!
(ANNABELL ja HUUBERT lahkuvad.)
KONSTAABEL: Huvitav, mis ülesanne Annabellil Huubertile on?
STEEFAN: Küll te hiljem seda lahendama jõuate hakata.
KONSTAABEL: Te teate midagi või?
STEEFAN: Ei tea ma midagi.
ANNABELL (tuleb): Nooh, Laurat pole veel tulnud?
KIRJAKANDJA: Ei.
KONSTAABEL: Kuhu Huubert jäi?
ANNABELL: Ta tuleb varsti tagasi. Saatsin ta kirvest tooma.
STEEFAN: Nooh.
KIRJAKANDJA: Mis kirvest?
KONSTAABEL: Mina olen juba vanem mees, mina enam kirvestega mässata ei jaksa. Aga eks noortel ole seda indu veel küll.
KIRJAKANDA: Mis indu?
KONSTAABEL: Millal see oligi… Ehk varakevadel. Nii. Tuli väljakutse. Läksin siis vaatama, et mis toimub. Nii. Sõitsin kohale.
HUUBERT (tuleb): Olengi tagasi.
KIRJAKANDJA: Nii ruttu?
KONSTAABEL: Nooh.
ANNABELL: Näita, mis sa tõid?
HUUBERT (näitab kirveid): Ega ma ei ole nüüd mingi asjatundja. Siin on kaks kirvest. See on kergem, lühema varrega. Aga see on raske, suure peaga. Eks sa ise otsusta, kumb sobilikum on.
ANNABELL: Steefan oskab ütelda. Kas politsei tuleb ka appi?
KONSTAABEL: Kuhu appi?
ANNABELL: Puid lõhkuma.
KONSTAABEL: Mis puid?
STEEFAN: Küttepuid. Kuuri juures on ju terve koorem puid. Homme hommikul läheb lõhkumiseks lahti.
KONSTAABEL: Ah nii! Aga miks mitte! Miks ka mitte! Mina olen kohal!
LAURA (tuleb): Tere õhtust!
HUUBERT: Oi, Laura!
LAURA: Tere!
KONSTAABEL: Tere! Loodan, et sa täna rumalusi ei tee.
STEEFAN: Las tüdruk arendab oma võimeid.
KIRJAKANDJA: Kuidas Laural võistlusel läks?
ANNABELL: Laura, kui kaugele sa seekord hüppasid?
LAURA: 140 meetri kanti.
ANNABELL: Aga tegelikult?
LAURA: 6.10.
STEEFAN: See on ju hea tulemus!
LAURA: Ma oleksin palju parema tulemuse saavutanud, kui ma kaks meetrit enne pakku ära poleks tõuganud.
KONSTAABEL: Oi seda vallatut tüdrukut küll!
ANNABELL: Laura, mine too nüüd kook lauale!
LAURA: Jah, ema. (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Enda tehtud kook või?
ANNABELL: Laura tegi.
KONSTAABEL: Ootan suure huviga.
STEEFAN: Kuidas maakonnas kuritegevuse tõkestamisega on?
KONSTAABEL: Nooh… kui nüüd see pangarööv, rongiõnnetus, tulistamine koolis, lennuki teliku purumine maandumisel, aga ka tulekahju ööklubis välja arvata, siis on… rahulik. Ütleksin isegi, et igav.
KIRJAKANDJA: Laura võiks ju midagi korraldada.
LAURA (tuleb): Siin on minu tehtud kook.
STEEFAN: Oo!
KIRJAKANDJA: Tõesti uhke!
KONSTAABEL: Teades Laurat, ma siiski loodan, et…
(KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: Jätke!
LAURA: Kas te soovite maasikaga või ploomiga tükki?
KONSTAABEL: Täiesti ükskõik. Täiesti ükskõik.
LAURA (toimetab laua ääres): Teile?
KIRJAKANDJA: Mina võtaksin maasikaga.
LAURA: Steefan?
STEEFAN: Mulle… Mis asi see sinine siin püsti on?
LAURA: Sõrm.
STEEFAN (mõtleb): Ma võtaksin parem ploomiga.
LAURA: See on sulle, ema.
KONSTAABEL: Oi, tõesti maitsev!
KIRJAKANDJA: Lausa sulab suus!
ANNABELL: Oi, ma täitsa unustasin!
KIRJAKANDJA: Mille te unustasite?
ANNABELL: Veini.
STEEFAN: Nooh?
ANNABELL: Laura!
LAURA: Jah?
ANNABELL: Ehk tooksid keldrist koogi kõrvale veini?
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Kirjakandja tuleb sinuga kaasa.
KIRJAKANDJA: Mina? Keldrisse?
STEEFAN: Minge aidake Laurat.
KIRJAKANDJA: Keldrisse?
KONSTAABEL: Minge Laurale appi.
KIRJAKANDJA (mõtleb): Aga miks ka mite! Miks ka mitte!
LAURA: Tule!
(LAURA ja KIRJAKANDJA lahkuvad.)
KONSTAABEL: Oi seda vallatud tüdrukut küll!
ANNABELL: Ma toon veiniklaasid.
HUUBERT: See kook on tõesti matsev.
STEEFAN: No mida ma räägin! Mida ma räägin!
KONSTAABEL: Kook on tõesti hea. Aga mul on teile, Annabell, küsimus.
ANNABELL: Mis küsimus?
KONSTAABEL: Niisiis…
LAURA (tuleb): Ma ei oska öelda, kas see on hea vein.
HUUBERT: Ongi vein või?
LAURA: Nooh.
STEEFAN: Näita?
LAURA: Nooh.
STEEFAN: Mis meil siin siis on?
LAURA: Kirjakandja ütles, et see on hea vein.
STEEFAN: Nii. Vaatame.
KONSTAABEL: Kuhu kirjakandja jäi?
(KÕIK mõtlevad.)
LAURA: Mis kirjakandja?
(KÕIK mõtlevad.)
ANNABELL: Laura!
(KÕIK mõtlevad.)
LAURA: Kirjakandja… nooh…
ANNABELL: Laura!
LAURA: Eks ole, me läksime keldrisse veini tooma… Nooh… vaatasime, et… eks ole…
ANNABELL: Laura!
KONSTAABEL: Ma lähen vaatan, kuhu kirjakandja jäi.
KIRJAKANDJA (tuleb): Ega mina ei ole mingi asjatundja. Tõesti, veinidest ei tea ma suurt midagi…
ANNABELL: Läheme nüüd laua äärde tagasi.
(STEEFAN valab veini.)
KONSTAABEL: Aitab küll. Tänan.
KIRJAKANDJA: Mul on teile üks jutt.
HUUBERT: Tõesti hea vein.
KONSTAABEL: Mis jutt teil mulle on?
KIRJAKANDJA: Tähendab…
STEEFAN: Sõprade terviseks!
KIRJAKANDJA: Tähendab…
KONSTAABEL: Nooh?
KIRJAKANDJA: Ma läksin Lauraga keldrisse.
KONSTAABEL: Muidugi.
KIRJAKANDJA: Veini tooma.
KONSTAABEL: Nooh?
KIRJAKANDJA: Ja keldris… juhuslikult märkasin, et…
KONSTAABEL: Mida te märkasite?
HUUBERT: Minu naine teeb ka väga häid veine. Aga kuidas ma nüüd mainima peaksingi…
KIRJAKANDJA: Keldris ma märkasin…
HUUBERT: Me ei saa viimasel ajal mitte kõige paremini läbi…
STEEFAN: Nooh!
HUUBERT: Aga see ei tähenda, et me lahku peaksime minema. Meil on kaks last, kass, kilpkonn…
LAURA: Mis teil on?
HUUBERT: Kilpkonn. Akvaariumis.
STEEFAN (uurib suust võetud tükikest): Mis kõva asi see on?
KIRJAKANDJA: Mis asi?
STEEFAN: See.
KIRJAKANDJA: Kas te arvate sama, mida mina?
STEEFAN: Ma ei tea, mida te arvate.
KONSTAABEL (mõtleb): Pange see siia salvrätiku peale.
STEEFAN: Kas te kahtlustate, et Laura…
KONSTAABEL: Ma ei kahtlusta veel midagi.
KIRJAKANDJA: Tõesti väga hea kook. Aga nüüd on aeg lahkuda.
ANNABELL: Kuhu nüüd järsku nii kiire? Praegu pole väljas veel pimegi.
(LAURA läheb üles.)
KIRJAKANDJA: Aitäh kostitamast.
ANNABELL: Laura, tule ütle postimehele hüvasti!
KONSTAABEL: Ma hakkan ka minema.
ANNABELL: Laura!
KONSTAABEL: Väga meeldiv õhtu oli.
ANNABELL: Laura!
STEEFAN: Ma lähen ja kutsun ta alla. (Lahkub.)
ANNABELL: Kas panen sulle kooki kaasa?
KIRJAKANDJA: Ei ole vaja endale tüli teha.
ANNABELL: Ma siiski panen sulle kaasa…
STEEFAN (tuleb): Kus Laura on?
ANNABELL: Kas ta üleval ei olnud?
STEEFAN: Ei.
KONSTAABEL (mõtleb): Aga Laura läks ju enne üles?
(KÕIK mõtlevad.)
KIRJKANDJA: Kas mujalt kui siit õue ei pääse?
ANANBELL: Ei.
KONSTAABEL: Aga aknast?
STEEFAN: Miks ta pidi aknast õue minema?
KONSTAABEL: Selles olekski vaja selgusele jõuda.
KIRJAKANDJA: Ega te ometi mõtle, et…
LAURA: Ema! Ema!
STEEFAN: See on Laura hääl.
KIRJAKANDJA: See kostab õuest!
KONSTAABEL: Olge siin!
STEEFAN: Ma tulen kaasa.
KONSTAABEL: Olge teie siin! (Lahkub.)
KIRJAKANDJA: Mis toimub?
STEEFAN: Annabell!
ANNABELL: Ma ei tea.
STEEFAN: Sina peaksid ju teadma?
ANNABELL: Aga ei tea!
(KÕIK mõtlevad.)
KIRJAKANDJA: Kus need kirved said?
STEEFAN: Üks kirves on puudu.
KONSTAABEL (tuleb): Kas ta jooksis siia?
KIRJAKANDJA: Kes?
KONSTAABEL: Tüdruk?
STEEFAN: Keegi pole siia jooksnud?
KONSTAABEL: Tüdruk oli katusel!
KIRJAKANDJA: Katusel?
KONSTAABEL: Jah.
STEEFAN: Ja siis?
KONSTAABEL: Siis ta hüppas alla.
STEEFAN: Annabell!
KONSTAABEL: Kas teie tütar varem ka midagi sellist teinud on?
ANNABELL: Ei ole!
KIRJAKANDJA: Mida me nüüd siis teeme?
STEEFAN: Ma lähen õue.
LAURA (tuleb): Nooh, lõite pasaks, jah!
ANNABELL: Laura!
LAURA: Sitt püksis, mis!
KIRJAKANDJA: See ei ole Laura.
ANNABELL: No mis tempu sa küll teed!
KIRJAKANDJA: See ei ole õige Laura!
ANANBELL: Ehmatad külalised päris ära…
KIRJAKANDJA: Kuulake ta häält.
KONSTAABEL: Nooh.
KIRJAKANDJA: Laural ei ole nii madal hääl.
LAURA: Ma mõtlesin, et teen natuke nalja.
ANNABELL: Sellist nalja ei tehta!
LAURA: Anna andeks, ema!
ANNABELL: Laps tegi lihtsalt nalja. Ütle nüüd külalistele head aega.
LAURA: Andke andeks, kui ma kedagi ehmatasin.
KIRJAKANDJA: Ei ole midagi. Ei ole midagi…
STEEFAN: Hakkame nüüd minema.
KONSTAABEL: Hoidke oma tütar mõni aeg kodus.
LAURA: Mul on kõht tühjaks läinud.
ANNABELL: Sa alles sõid ju.
LAURA: Koogist üksi ei saa ju kõhtu täis.
ANNABELL: Saadame nüüd külalised ära.
KIRJAKANDJA: Muidugi, muidugi…
KONSTAABEL: Nägemist.
LAURA: Nägemist.
STEEFAN: Head aega.
HUUBERT: Nägemist.
(STEEFAN, KIRJAKANDJA ja HUUBERT lahkuvad.)
ANNABELL: Mine too need kirved nüüd siia.
LAURA: Jah, ema.
ANNABELL: Mine siis!
LAURA (mõtleb): Ma arvan, et kirjakandja kahtlustab midagi.
KONSTAABEL: Keldris?
LAURA: Jah.
KONSTAABEL: Miks sa arvad, et ta midagi kahtlustab?
LAURA: Ta vaatas purke ja küsis, et mis asjad need seal vedeliku sees on.
KONSTAABEL: Ja mida sa talle ütlesid?
LAURA: Ma ütlesin, et ploomid.
KONSTAABEL: Ja siis?
LAURA: Ma arvan, et ta ei jäänud uskuma.
KONSTAABEL (mõtleb): Ma ei saa sinu tegevust lõpmatuseni varjata.
LAURA: Ma palun: viimane kord.
KONSTAABEL: Hea küll. Aga nüüd on tõesti viimane kord.
LAURA: Sa oled väga hea politsei!
(Koputus uksele.)
ANNABELL: Ma teen lahti. (Lahkub.)
LAURA: Väga hea konstaabel.
KONSTAABEL: Olgu. Olgu. Aga ma aitan sind ainult ühel tingimusel.
LAURA: Mis tingimusel?
KONSTAABEL: Et sa ei ründa enam ümbruskonnas inimesi!
LAURA: Ma luban.
KONSTAABEL: Ja sa teed oma koolitükid ära.
LAURA: Teen ära.
(HUUBERT ja ANNABELL tulevad.)
HUBERT: Nii, läinud.
KONSTAABEL: Mis teil läinud on?
HUBERT: Steefan ja postimees on läinud.
KONSTAABEL: Kuhu läinud?
HUUBERT: Kust mina tean. Koju.
KONSTAABEL (mõtleb): Mul on ka aeg lahkuda.
HUUBERT: Aga kuhu teil minna on? Istume. Vestleme.
KONSTAABEL: Teie vestelge, aga mina pean homme hommikul ametis olema.
ANNABELL: Te olete väga hea konstaabel.
KONSTAABEL: Tänan.
HUUBERT: Politsei, kes oskab moodustada segaliitlauset.
KONSTAABEL: Hea küll, head õhtut. (Lahkub.)
ANNABELL: Mine nüüd magama. On hilja.
LAURA: Jah, ema. (Lahkub.)
ANNABELL: Oi neid lapsi küll! Oi neid lapsi küll! Ma koristan laua puhtaks. (Lahkub.)
LAURA (tuleb): Ma tahan sulle midagi rääkida.
HUUBERT: Arvad?
LAURA: Istu siia, võta õlut.
HUUBERT: Nooh?
LAURA: Nii, kuula nüüd.
HUUBERT: Nooh?
LAURA: Huubert!
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kas sa kuuled mind?
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kellega sa iganes täna kohtusid, need ei ole inimesed.
HUUBERT: Nooh.
LAURA: Huubert!
HUUBERT: Jah.
LAURA: Kas sa saad minust aru?
HUUBERT: Nooh.
LAURA: Kirjakandja, piimamees, politsei… need ei ole inimesed!
HUUBERT: Kes nad siis on?
LAURA: Putukad.
HUUBERT: Mis putukad?
LAURA: No kuidas sa aru ei saa!
HUUBERT: Millest?
LAURA: Need, kellega sa kohtusid, ei ole inimesed!
HUUBERT (mõtleb): Olgu, ma lähen koju.
LAURA: Mitte kuhugi sa ei lähe!
HUUBERT: Jäta mind rahule!
LAURA: Midagi ei jäta! Kirjakandja, piimamees, ka konstaabel ei ole inimesed!
HUUBERT: Kes nad siis on?
LAURA: Nad on putukad!
HUUBERT: Putukad?
LAURA: Jah.
HUUBERT: Aga Steefan?
LAURA: Ma ei tea, mis putukas tema on. Aga kurja ta meile ei tee.
HUUBERT: Ja su ema?
LAURA: Enne ma läksin üles, teisele korrusele oma tuppa… Minnes mööda ema toast, kuulsin sisinat… Ma lükkasin ukse praokile… Ema oli voodis ja tema kohal oli suur põrnikas.
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, Laura, ma hakkan nüüd minema.
LAURA: Miks sa ei usu mind! Huubert!
HUUBERT: Ma arvan, et sul on suur kujutlusvõime. Sa mõtled välja asju…
LAURA: Midagi ei mõtle ma välja!
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, läheme koos üles ja vaatame, mis põrnikas seal on.
LAURA: Ei! Me ei saa niisama tema vastu. Me peame põrnikaga võitlemiseks valmis olema!
HUUBERT: Ma tahan valmis olla.
LAURA: Sa siis tuled mulle appi?
HUUBERT (mõtleb): Aga sa ise? Kas sina oled inimene?
LAURA: Ma ei tea. Ma vähemalt püüan.
HUUBERT (mõtleb): Hea küll, mida ma tegema peaksin?
LAURA: Ma ei tea. Aga kui meil on soov, kui meil on suur soov, siis me jääme inimesteks!
HUUBERT: Mida me tegema peaksime?
LAURA: Siit ära põgenema!
ANNABELL (tuleb): Minu eest ei ole võimlik põgeneda. Mitte kuhugi ei ole minu eest võimalik ära jooksta. (Mõtleb kaua.) Minge siis. Tehke asju oma äranägemise järgi. Aga kuidas ma ka ei sooviks, minu eest te ära põgeneda ei saa.
LAURA: Ema!
ANNABELL: Jah.
LAURA: Ma armastan sind, ema!
ANNABELL: Ma tean.
Wednesday, May 12, 2010
JUNN
Madis Tross
JUNN
Lühike näidend kahe pika vaheajaga
TEGELASED:
ESIMENE
TEINE
KOLMAS
NELJAS
ESIMENE VAATUS
ESIMENE (tuleb): Tere päevast.
TEINE: Tere.
(Paus.)
ESIMENE: Vabandage, kas see junn on teie oma?
TEINE: Milline junn?
ESIMENE: See seal.
TEINE: Kus?
ESIMENE: Jões.
(Paus.)
TEINE: Te mõtlete seda pruuni või?
ESIMENE: Just. Näete, ujub tasapisi allavoolu.
TEINE: Ja siis?
ESIMENE: Ma küsin, kas see on teie junn?
TEINE: Miks te arvate, et see minu oma võiks olla?
ESIMENE: Püüate mu küsimusest kõrvale põigata?
TEINE: Ma ei püüa kuhugi põigata.
ESIMENE: Siis, palun, vastake.
TEINE: Mida ma vastama pean?
ESIMENE: Kuidas see junn jõkke sattus!
TEINE: See seal või?
ESIMENE: See jah.
TEINE: Kust mina tean!
(Paus.)
ESIMENE: Tähendab, teie ei tea.
TEINE: Mis teil selle junniga pistmist on?
ESIMENE: Niisiis, teil pole aimugi.
TEINE: Ei ole.
ESIMENE: Nii-nii… Aga kui järele mõelda?
TEINE: Mida?
ESIMENE: Hea küll. Püüan teile meelde tuletada.
TEINE: Noh?
ESIMENE: Niisiis… Teie viibisite siin kaldal. Kedagi teist läheduses ei olnud. Nii. Junn ujub jões. Allavoolu. Ütleb see teile midagi?
TEINE: Mida?
ESIMENE: Eh, teid! Nii mõttetult vastu puigelda…
TEINE: Ma ei puikle kuhugi.
ESIMENE: Siis vastake mu küsimusele.
TEINE: Millisele küsimusele?
ESIMENE: Kuidas see junn jõkke sattus!
TEINE: Kust mina tean!
ESIMENE: Nii. Teie ei tea.
TEINE: Ei.
ESIMENE: Aga kui natuke meenutada?
TEINE: Ma ei taha midagi meenutada.
ESIMENE: Nii et üht-teist te ikkagi teate?
TEINE: Midagi ma ei tea. Head aega.
ESIMENE: Peame kinni, palun!
TEINE: Ärge rebige! Laske mind lahti!
ESIMENE: Ma ei rebi teid. Aga ikkagi – teie seda junni varem näinud ei ole?
TEINE: Ma ei saa aru… Võtke see junn endale! Mulle pole seda vaja. Kurat…
ESIMENE: Miks nüüd järsku… nii ägedalt kohe?
TEINE: Mida te tahate? Mida te minust lõpuks tahate!
ESIMENE: Hea küll. Hea küll. Liigume siis ajas pisut tagasi.
TEINE: Kuhu tagasi?
ESIMENE: Mis kell on?
TEINE: Mis kuradi kell!
ESIMENE: Küsimusi esitan praegu mina. Niisiis ma ootan vastust.
TEINE: Mida ma vastama pean?
ESIMENE: Mis kell on?
TEINE: Mul pole kella!
ESIMENE: Eh, teid! Nii hoolimatult… Ükskõikselt… Lausa…
TEINE: Head aega!
KOLMAS (tuleb): Tere päevast.
TEINE: Tere.
KOLMAS: Vabandage, mul on teile küsimus.
ESIMENE: Küsige.
KOLMAS: Tähendab… see küsimus… see võib tunduda… nooh…
ESIMENE: Küsige julgesti.
KOLMAS: Jajah, muidugi… Tähendab… ega te siin jões ühte junni ei näinud?
TEINE: Junni?
KOLMAS: Jah.
(Paus.)
ESIMENE: Üks junn ujus siit mööda küll.
TEINE: Kas see oli teie junn?
KOLMAS: Võibolla oli.
TEINE: No näete nüüd! Aga teie süüdistate kohe mind.
ESIMENE: Milline teie junn välja näeb?
KOLMAS: Noh, selline… pruun. Umbes nii pikk.
ESIMENE: See, mida meie nägime, oli palju pikem.
TEINE: Ei olnud pikem.
ESIMENE: Muidugi oli!
TEINE: Mida te räägite! Nii pikki junne polegi olemas!
KOLMAS: Kas ta oli prillidega?
TEINE: Kes?
KOLMAS: Junn.
(Paus.)
TEINE: Oli ta prillidega?
ESIMENE: Mina küll prille ei näinud.
KOLMAS: Ta prillid võisid vette kukkuda.
TEINE: Muidugi kukkusid prillid vette!
KOLMAS: Ma pean oma junni üles leidma! Ma pean ta kätte saama!
TEINE: Rahu! Me saame teie junni kätte.
KOLMAS: Kas te aitate mul teda otsida?
TEINE: Muidugi.
NELJAS (tuleb): Tervitus!
TEINE: Tere.
NELJAS: Ega siit üks junn juhuslikult mööda ei ujunud?
(Paus.)
ESIMENE: Ujus.
NELJAS: Kurat küll, ma ütlen! Peaaegu oleksin ta kätte saanud. Eks ole, lapsed sulistavad ujumiskohas vees, kui üks suur junn nende poole hiilib!
ESIMENE: Kas ta oli prillidega?
NELJAS: Kes?
ESIMENE: Junn.
TEINE: Prillid võisid vette kukkuda.
NELJAS: Kurat, peaaegu oleksin ta kätte saanud!
KOLMAS: See oli minu junn.
NELJAS: Teie junn? Teate ju, et junne valveta ei jäeta.
TEINE: Hea küll, otsime junni üles, enne kui söögiaeg kätte jõuab.
ESIMENE: Tasa! Ma nägin teda.
NELJAS: Kus?
ESIMENE: Seal.
(Paus.)
NELJAS: Kus seal?
ESIMENE: Seal. Puhmastes.
TEINE: Ongi!
ESIMENE: Tasa!
KOLMAS: Olge siin. Ma meelitan ta enda juurde. Ärge teie tulge. (Lahkub.)
NELJAS: Ma ütlen, kurat…
ESIMENE: Tasem!
NELJAS: Junni ei jäeta niisama… omapead.
TEINE: Ega tüdruk siis meelega…
ESIMENE: Kuhu ta nii kauaks jääb?
TEINE: Kes?
ESIMENE: Tüdruk.
(Paus.)
NELJAS: Ma lähen uurin.
TEINE: Hirmutate junni ära.
NELJAS: Ma hiilin vaikselt. (Lahkub.)
ESIMENE: Mis see oli?
TEINE: Kus?
ESIMENE: Tasa!
(Paus.)
TEINE: Mis?
ESIMENE: Kas te ei kuulnud?
TEINE: Mida?
ESIMENE: Jälle!
(Paus.)
TEINE: Mida ma kuulma pidin?
NELJAS (tuleb): Kuhu tüdruk läks?
TEINE: Jõe äärde. Kas te ei näinud teda?
NELJAS: Ei.
ESIMENE: Aga junni te nägite?
NELJAS: Mitte kedagi ei näinud. Ma mõtlesin, et tüdruk tuli tagasi.
ESIMENE: Ei tulnud.
TEINE: Äkki junn… nooh…
ESIMENE: Mida te mõtlete?
TEINE: Äkki junn… lihtsalt… trahh!
(Paus.)
ESIMENE: Mis ta nimi oligi?
TEINE: Kelle?
ESIMENE: Tüdruku.
TEINE: Kust mina tean.
ESIMENE: Ta ju ütles oma nime?
TEINE: Midagi ta ei öelnud.
(Paus.)
ESIMENE: Tütarlaps! Ae!
TEINE: Ae! Ae!
ESIMENE: Uu-uu!
NELJAS: Hoo-hoo-hoo!
TEINE: Aa-ee!
ESIMENE: Midagi on lahti.
NELJAS: Ma ju räägin!
(Paus.)
TEINE: Võibolla läks ta koju?
ESIMENE: Koju?
TEINE: Nojah. Sai oma junni kätte ja läks koju.
NELJAS: Kus ta elab?
TEINE: Kust mina tean.
(Paus.)
NELJAS: Olgu. Mina lähen ujumiskohta tagasi. (Lahkub.)
ESIMENE: Mida meie nüüd teeme?
TEINE: Olete te ikka kindel, et jões junni nägite?
ESIMENE: Muidugi! Te ise ju nägite ka.
TEINE: Nii pikka junni pole olemas.
ESIMENE: Aga tüdruk oli ju ometi olemas?
TEINE: Ma ei ole kindel.
(Paus.)
ESIMENE: Mis siis ikka… Head päeva.
TEINE: Head päeva.
VAHEAEG
Vaheajal pakutakse külastajatele junne. Suur junn maksab kümme krooni, väike kaheksa krooni, lastele on väike junn viis krooni.
JÄRGMINE VAATUS
KOLMAS: Heinrich! Heinrich!
ESIMENE: Teid hüütakse.
TEINE: Mina pole Heinrich.
KOLMAS: Heinrich!
TEINE: See on tüdruku hääl.
ESIMENE: Ta kutsub vist junni.
KOLMAS (tuleb): Kas ta tuli siia?
TEINE: Kes?
KOLMAS: Junn.
ESIMENE: Keegi ei tulnud siia.
TEINE: Te olete verine.
KOLMAS: Kust?
TEINE: Teie põlv on verine.
KOLMAS: Ah see. Pole midagi, kriimustasin kivi vastu.
ESIMENE: Kas te junni nägite?
NELJAS (tuleb): Kuulsin hõikeid. Te olete ju haavatud!
KOLMAS: Ei ole midagi. Kriimustasin jalga.
TEINE: Vastu kivi.
ESIMENE: Kas te junni nägite?
NELJAS: Ei.
TEINE: Huvitav…
NELJAS: Ma ütlen, junni ei tohi valveta jätta!
ESIMENE: On ta varem ka… ära jooksnud?
NELJAS: Junni ei jäeta omapead! Sa jätad junni valveta – ja ühel hetkel… polegi! Junni polegi enam! Läinud!
TEINE: Hea küll, mõtleme, mida teha.
NELJAS: Ega see ei ole niisama, et jätad junni valveta. Algul mõtled, et olgu, las jalutab. Aga siis, ühel hetkel avastad, et junni polegi enam!
TEINE: Olgu…
NELJAS: Ühel mu tuttaval juhtus ka. Nii. Hommikul ärkab naine üles, vaatab… No mis hommik see enam oli! Kell oli juba… Mis see kell olla võiski…
TEINE: Hea küll…
NELJAS: Päike oli juba kõrgel. Mõtles, et teeb mõned võileivad. Et annab ühe junnile ka. Vaatab ümberringi… Pole! Läinud!
ESIMENE: On ta varem ka ära jooksnud?
NELJAS: Junn peab olema rihma otsas! Nii. Aga naine, eks ole…
TEINE: Mis ta nimi on?
NELJAS: Nikita. Nii. Naine mõtleb, et annab ühe…
TEINE: Ma mõtlen junni nime.
NELJAS: Millise junni?
TEINE: Tüdruku.
NELJAS: Nii. Sellest ma rääkida tahangi. Eks ole, tegi hommikul mõned võileivad. Vaatab – junni pole! Hüüab – mitte midagi! Läinud!
ESIMENE: Jätame praegu selle…
NELJAS: Ja teate, mis juhtus? Naine oli hommikul välja kusele läinud. Nii. Jättis ukse kogemata lahti. Nii. Vaatab… junni pole!
TEINE: Olgu…
NELJAS: Nii. Kaks päeva oli kadunud. Naine mõtles juba, et ei näegi enam oma junni. Ja teate, mis siis juhtus?
KOLMAS: Mis siis juhtus?
NELJAS: Nii. Öösel… saate aru… öösel… Mõistate?
TEINE: Mida?
NELJAS: Nii. Kuulake nüüd. Öösel… keegi hiiliks nagu ümber maja. Ja siis… järsku… Mõistate?
TEINE: Noh?
NELJAS: Ja siis… järsku… pole enam! Läinud!
(Paus.)
KOLMAS: Mis oli läinud?
NELJAS: Katus. Katus oli läinud!
(Paus.)
TEINE: Mis katus?
NELJAS: Maja katus. Torm. Viis katuse minema!
(Paus.)
KOLMAS: Aga junn?
NELJAS: Junniga ei juhtunud midagi. Kui katus maha prantsatas, oli junn eemal. Aga ma ütlen: junni ei jäeta… omapead! Nii. Vaatame nüüd…
ESIMENE: Vaatame, kuidas me tüdruku junni üles leiame.
NELJAS: Täpselt! Ega see ei ole niisama, et junn… muudkui läheb.
TEINE: Võibolla läks ta üksi koju?
(Paus.)
ESIMENE: Võis ta koju minna?
KOLMAS: Ma ei tea. Varem pole ta ära kadunud.
NELJAS: Aga nüüd on läinud!
KOLMAS: Ma lähen sinna, kus ma teda viimati nägin. Äkki tuli tagasi ja ootab seal.
TEINE: Ma tulen teiega.
NELJAS: Otsime meie mööda kallast allavoolu.
ESIMENE: Siin saame jälle kokku.
(KÕIK lahkuvad.)
JÄLLE VAHEAEG
Vaheajal pakutakse külastajatele junne. Suur junn maksab kümme krooni, väike kaheksa krooni, lastele on väike junn viis krooni.
VEEL ÜKS VAATUS
NELJAS (tuleb): Noh, kuidas on?
TEINE: Korras.
NELJAS: Saite junni kätte?
TEINE: Jah.
NELJAS: Siis on hästi.
TEINE: Kuhu teie sõber jäi?
NELJAS: Milline sõber?
TEINE: See, kellega te junni otsima läksite.
NELJAS: Kas ta siia ei tulnud?
TEINE: Ei.
NELJAS: Huvitav. Ma mõtlesin, et ta tuli siia.
TEINE: Kedagi pole siia tulnud.
NELJAS: Aga tüdruk?
TEINE: Tüdruk läks koju
NELJAS: Kus ta junn siis oli?
TEINE: Ootas jõe ääres. Samas, kust ta kaduma läks.
NELJAS: Teinekord tuleb hoolikam olla. Need junnid juba on sellised, et nii kui omapead jätad, on läinud. Mu tuttava naisterahvaga juhtus samamoodi. Läks hommikul välja kusele…
TEINE: Te juba rääkisite sellest.
NELJAS: Millal?
TEINE: Enne te rääkisite sellest.
NELJAS: Te mõtlete seda, kui majal katus pealt lendas?
TEINE: Täpselt.
NELJAS: Nii. Ja teate, mis selle juures kõige huvitavam on?
TEINE: Noh?
NELJAS: Nii. Kuulake nüüd. Naine ärkab hommikul üles, mõtleb, et teeb mõned võileivad…
TEINE: Te juba rääkisite sellest.
NELJAS: Ma tean. Niisiis… hommik. No mis hommik see enam oli! Pühapäev.
TEINE: Olgu, ma hakkan nüüd minema.
NELJAS: Kas me Einarit ära ei ootagi?
TEINE: Keda?
NELJAS: Einarit.
TEINE: Kes see Einar on?
NELJAS: See, kellega ma koos junni läksin otsima.
TEINE: Kas ta pidi siia tulema?
NELJAS: Nii me ju kokku leppisime.
TEINE: Ma mõtlesin, et ta läks koju.
NELJAS: Mulle ei öelnud ta midagi.
TEINE: Teie ju olite temaga koos?
NELJAS: Ta kadus ära.
TEINE: Kuhu ta kadus?
NELJAS: Ühel hetkel oli läinud.
TEINE: Jõe ääres?
NELJAS: Nojah.
(Paus.)
TEINE: Kuhu ta siis kadus?
NELJAS: Kust mina tean! Tema otsis kalda äärest, mina vaatasin eemalt. Hüüdsin. Ja ühel hetkel – vaikus! Ta ei vastanud.
(Paus.)
TEINE: Ta pidi ju teid kuulma?
NELJAS: Nojah. Aga ta ei vastanud.
(Paus.)
TEINE: Arvate, et ta võis minema hiilida?
NELJAS: Ma ei tea. Ma mõtlesin, et ta tuli siia.
TEINE: Ei tulnud.
(Paus.)
NELJAS: Siis ma tõesti ei tea…
TEINE: Äkki ta… noh…
NELJAS: Arvate?
TEINE: Ta pidi ju teie hüüdmist kuulma.
NELJAS: Muidugi pidi!
(Paus.)
TEINE: Mida me nüüd siis teeme?
NELJAS: Ma ei tea.
(Paus.)
TEINE: Me peaksime teda otsima minema.
ESIMENE (tuleb): Noh, mida kuulda? Kas tüdruk sa junni kätte?
NELJAS: No kuhu te küll kadusite! Kõik otsivad, aga teid pole kusagil!
ESIMENE: Kuhu ma kadusin?
NELJAS: Kust mina tean! Ma hüüan nagu segane, aga mitte keegi ei vasta!
ESIMENE: Mida ma vastama pidin?
NELJAS: Et te olemas olete.
ESIMENE: Miks ma sellest kogu maailmale teada peaksin andma?
NELJAS: Et inimesed ei muretseks! Inimesed ju muretsevad! Küsivad, kuhu te jäite? Eks ole, ma hüüan nagu segane – mitte midagi! Vaikus!
ESIMENE: Kas tüdruk sai junni kätte?
TEINE: Jah.
NELJAS: Eks ole, me muretseme teie pärast, hüüame, aga teie ei vasta! Lihtsalt ei vasta ja kõik! Oleksite võinud vähemalt vastu hüüda. Inimesed ju muretsevad teie pärast.
TEINE: Hea küll…
NELJAS (võtab seljakotist pudeli): Kas keegi lonksu tahab?
TEINE: Mis see teil on?
NELJAS: Viski.
ESIMENE: Sellise palava ilmaga joote viskit?
NELJAS: Ega ma ei joogi. Ma küsisin, kas teie tahate.
TEINE: Mina ühe lonksu isegi võtaksin.
ESIMENE: Mina võtaksin ka.
TEINE: Miks see pudel mudane on?
NELJAS: Jõest leidsin.
TEINE: Jõest?
NELJAS: Nojah. Otsisin junni, aga leidsin kalda äärest pudeli.
ESIMENE: Kas seda juua ka kõlbab?
NELJAS: Täiesti terve pudel, kork peal.
TEINE: Siis ma proovin. Täitsa korralik viski.
ESIMENE: Andke, ma maitsen. Kõlbab küll.
NELJAS: Ma võtan ka tilga. Noo – ongi viski! Täitsa viski!
TEINE: Andke, ma võtan veel ühe lonksu.
ESIMENE: Ainult ühe pudeli leidsitegi?
NELJAS: Palju neid siis olema pidi?
ESIMENE: Mina leidsin ükskord metsa alt terve kasti! Mitte viskit, õlut.
TEINE: Ja juua kõlbas?
ESIMENE: Kõlbas.
KOLMAS: Heinrich! Heinrich!
TEINE: See on tüdruku hääl.
(Paus.)
ESIMENE: Mis siis nüüd lahti on?
KOLMAS: Heinrich!
NELJAS: Te ju ütlesite, et tüdruk sai junni kätte?
TEINE: Nooh.
KOLMAS: Heinrich!
ESIMENE: Lähme uurime.
(KÕIK lahkuvad.)
JUNN
Lühike näidend kahe pika vaheajaga
TEGELASED:
ESIMENE
TEINE
KOLMAS
NELJAS
ESIMENE VAATUS
ESIMENE (tuleb): Tere päevast.
TEINE: Tere.
(Paus.)
ESIMENE: Vabandage, kas see junn on teie oma?
TEINE: Milline junn?
ESIMENE: See seal.
TEINE: Kus?
ESIMENE: Jões.
(Paus.)
TEINE: Te mõtlete seda pruuni või?
ESIMENE: Just. Näete, ujub tasapisi allavoolu.
TEINE: Ja siis?
ESIMENE: Ma küsin, kas see on teie junn?
TEINE: Miks te arvate, et see minu oma võiks olla?
ESIMENE: Püüate mu küsimusest kõrvale põigata?
TEINE: Ma ei püüa kuhugi põigata.
ESIMENE: Siis, palun, vastake.
TEINE: Mida ma vastama pean?
ESIMENE: Kuidas see junn jõkke sattus!
TEINE: See seal või?
ESIMENE: See jah.
TEINE: Kust mina tean!
(Paus.)
ESIMENE: Tähendab, teie ei tea.
TEINE: Mis teil selle junniga pistmist on?
ESIMENE: Niisiis, teil pole aimugi.
TEINE: Ei ole.
ESIMENE: Nii-nii… Aga kui järele mõelda?
TEINE: Mida?
ESIMENE: Hea küll. Püüan teile meelde tuletada.
TEINE: Noh?
ESIMENE: Niisiis… Teie viibisite siin kaldal. Kedagi teist läheduses ei olnud. Nii. Junn ujub jões. Allavoolu. Ütleb see teile midagi?
TEINE: Mida?
ESIMENE: Eh, teid! Nii mõttetult vastu puigelda…
TEINE: Ma ei puikle kuhugi.
ESIMENE: Siis vastake mu küsimusele.
TEINE: Millisele küsimusele?
ESIMENE: Kuidas see junn jõkke sattus!
TEINE: Kust mina tean!
ESIMENE: Nii. Teie ei tea.
TEINE: Ei.
ESIMENE: Aga kui natuke meenutada?
TEINE: Ma ei taha midagi meenutada.
ESIMENE: Nii et üht-teist te ikkagi teate?
TEINE: Midagi ma ei tea. Head aega.
ESIMENE: Peame kinni, palun!
TEINE: Ärge rebige! Laske mind lahti!
ESIMENE: Ma ei rebi teid. Aga ikkagi – teie seda junni varem näinud ei ole?
TEINE: Ma ei saa aru… Võtke see junn endale! Mulle pole seda vaja. Kurat…
ESIMENE: Miks nüüd järsku… nii ägedalt kohe?
TEINE: Mida te tahate? Mida te minust lõpuks tahate!
ESIMENE: Hea küll. Hea küll. Liigume siis ajas pisut tagasi.
TEINE: Kuhu tagasi?
ESIMENE: Mis kell on?
TEINE: Mis kuradi kell!
ESIMENE: Küsimusi esitan praegu mina. Niisiis ma ootan vastust.
TEINE: Mida ma vastama pean?
ESIMENE: Mis kell on?
TEINE: Mul pole kella!
ESIMENE: Eh, teid! Nii hoolimatult… Ükskõikselt… Lausa…
TEINE: Head aega!
KOLMAS (tuleb): Tere päevast.
TEINE: Tere.
KOLMAS: Vabandage, mul on teile küsimus.
ESIMENE: Küsige.
KOLMAS: Tähendab… see küsimus… see võib tunduda… nooh…
ESIMENE: Küsige julgesti.
KOLMAS: Jajah, muidugi… Tähendab… ega te siin jões ühte junni ei näinud?
TEINE: Junni?
KOLMAS: Jah.
(Paus.)
ESIMENE: Üks junn ujus siit mööda küll.
TEINE: Kas see oli teie junn?
KOLMAS: Võibolla oli.
TEINE: No näete nüüd! Aga teie süüdistate kohe mind.
ESIMENE: Milline teie junn välja näeb?
KOLMAS: Noh, selline… pruun. Umbes nii pikk.
ESIMENE: See, mida meie nägime, oli palju pikem.
TEINE: Ei olnud pikem.
ESIMENE: Muidugi oli!
TEINE: Mida te räägite! Nii pikki junne polegi olemas!
KOLMAS: Kas ta oli prillidega?
TEINE: Kes?
KOLMAS: Junn.
(Paus.)
TEINE: Oli ta prillidega?
ESIMENE: Mina küll prille ei näinud.
KOLMAS: Ta prillid võisid vette kukkuda.
TEINE: Muidugi kukkusid prillid vette!
KOLMAS: Ma pean oma junni üles leidma! Ma pean ta kätte saama!
TEINE: Rahu! Me saame teie junni kätte.
KOLMAS: Kas te aitate mul teda otsida?
TEINE: Muidugi.
NELJAS (tuleb): Tervitus!
TEINE: Tere.
NELJAS: Ega siit üks junn juhuslikult mööda ei ujunud?
(Paus.)
ESIMENE: Ujus.
NELJAS: Kurat küll, ma ütlen! Peaaegu oleksin ta kätte saanud. Eks ole, lapsed sulistavad ujumiskohas vees, kui üks suur junn nende poole hiilib!
ESIMENE: Kas ta oli prillidega?
NELJAS: Kes?
ESIMENE: Junn.
TEINE: Prillid võisid vette kukkuda.
NELJAS: Kurat, peaaegu oleksin ta kätte saanud!
KOLMAS: See oli minu junn.
NELJAS: Teie junn? Teate ju, et junne valveta ei jäeta.
TEINE: Hea küll, otsime junni üles, enne kui söögiaeg kätte jõuab.
ESIMENE: Tasa! Ma nägin teda.
NELJAS: Kus?
ESIMENE: Seal.
(Paus.)
NELJAS: Kus seal?
ESIMENE: Seal. Puhmastes.
TEINE: Ongi!
ESIMENE: Tasa!
KOLMAS: Olge siin. Ma meelitan ta enda juurde. Ärge teie tulge. (Lahkub.)
NELJAS: Ma ütlen, kurat…
ESIMENE: Tasem!
NELJAS: Junni ei jäeta niisama… omapead.
TEINE: Ega tüdruk siis meelega…
ESIMENE: Kuhu ta nii kauaks jääb?
TEINE: Kes?
ESIMENE: Tüdruk.
(Paus.)
NELJAS: Ma lähen uurin.
TEINE: Hirmutate junni ära.
NELJAS: Ma hiilin vaikselt. (Lahkub.)
ESIMENE: Mis see oli?
TEINE: Kus?
ESIMENE: Tasa!
(Paus.)
TEINE: Mis?
ESIMENE: Kas te ei kuulnud?
TEINE: Mida?
ESIMENE: Jälle!
(Paus.)
TEINE: Mida ma kuulma pidin?
NELJAS (tuleb): Kuhu tüdruk läks?
TEINE: Jõe äärde. Kas te ei näinud teda?
NELJAS: Ei.
ESIMENE: Aga junni te nägite?
NELJAS: Mitte kedagi ei näinud. Ma mõtlesin, et tüdruk tuli tagasi.
ESIMENE: Ei tulnud.
TEINE: Äkki junn… nooh…
ESIMENE: Mida te mõtlete?
TEINE: Äkki junn… lihtsalt… trahh!
(Paus.)
ESIMENE: Mis ta nimi oligi?
TEINE: Kelle?
ESIMENE: Tüdruku.
TEINE: Kust mina tean.
ESIMENE: Ta ju ütles oma nime?
TEINE: Midagi ta ei öelnud.
(Paus.)
ESIMENE: Tütarlaps! Ae!
TEINE: Ae! Ae!
ESIMENE: Uu-uu!
NELJAS: Hoo-hoo-hoo!
TEINE: Aa-ee!
ESIMENE: Midagi on lahti.
NELJAS: Ma ju räägin!
(Paus.)
TEINE: Võibolla läks ta koju?
ESIMENE: Koju?
TEINE: Nojah. Sai oma junni kätte ja läks koju.
NELJAS: Kus ta elab?
TEINE: Kust mina tean.
(Paus.)
NELJAS: Olgu. Mina lähen ujumiskohta tagasi. (Lahkub.)
ESIMENE: Mida meie nüüd teeme?
TEINE: Olete te ikka kindel, et jões junni nägite?
ESIMENE: Muidugi! Te ise ju nägite ka.
TEINE: Nii pikka junni pole olemas.
ESIMENE: Aga tüdruk oli ju ometi olemas?
TEINE: Ma ei ole kindel.
(Paus.)
ESIMENE: Mis siis ikka… Head päeva.
TEINE: Head päeva.
VAHEAEG
Vaheajal pakutakse külastajatele junne. Suur junn maksab kümme krooni, väike kaheksa krooni, lastele on väike junn viis krooni.
JÄRGMINE VAATUS
KOLMAS: Heinrich! Heinrich!
ESIMENE: Teid hüütakse.
TEINE: Mina pole Heinrich.
KOLMAS: Heinrich!
TEINE: See on tüdruku hääl.
ESIMENE: Ta kutsub vist junni.
KOLMAS (tuleb): Kas ta tuli siia?
TEINE: Kes?
KOLMAS: Junn.
ESIMENE: Keegi ei tulnud siia.
TEINE: Te olete verine.
KOLMAS: Kust?
TEINE: Teie põlv on verine.
KOLMAS: Ah see. Pole midagi, kriimustasin kivi vastu.
ESIMENE: Kas te junni nägite?
NELJAS (tuleb): Kuulsin hõikeid. Te olete ju haavatud!
KOLMAS: Ei ole midagi. Kriimustasin jalga.
TEINE: Vastu kivi.
ESIMENE: Kas te junni nägite?
NELJAS: Ei.
TEINE: Huvitav…
NELJAS: Ma ütlen, junni ei tohi valveta jätta!
ESIMENE: On ta varem ka… ära jooksnud?
NELJAS: Junni ei jäeta omapead! Sa jätad junni valveta – ja ühel hetkel… polegi! Junni polegi enam! Läinud!
TEINE: Hea küll, mõtleme, mida teha.
NELJAS: Ega see ei ole niisama, et jätad junni valveta. Algul mõtled, et olgu, las jalutab. Aga siis, ühel hetkel avastad, et junni polegi enam!
TEINE: Olgu…
NELJAS: Ühel mu tuttaval juhtus ka. Nii. Hommikul ärkab naine üles, vaatab… No mis hommik see enam oli! Kell oli juba… Mis see kell olla võiski…
TEINE: Hea küll…
NELJAS: Päike oli juba kõrgel. Mõtles, et teeb mõned võileivad. Et annab ühe junnile ka. Vaatab ümberringi… Pole! Läinud!
ESIMENE: On ta varem ka ära jooksnud?
NELJAS: Junn peab olema rihma otsas! Nii. Aga naine, eks ole…
TEINE: Mis ta nimi on?
NELJAS: Nikita. Nii. Naine mõtleb, et annab ühe…
TEINE: Ma mõtlen junni nime.
NELJAS: Millise junni?
TEINE: Tüdruku.
NELJAS: Nii. Sellest ma rääkida tahangi. Eks ole, tegi hommikul mõned võileivad. Vaatab – junni pole! Hüüab – mitte midagi! Läinud!
ESIMENE: Jätame praegu selle…
NELJAS: Ja teate, mis juhtus? Naine oli hommikul välja kusele läinud. Nii. Jättis ukse kogemata lahti. Nii. Vaatab… junni pole!
TEINE: Olgu…
NELJAS: Nii. Kaks päeva oli kadunud. Naine mõtles juba, et ei näegi enam oma junni. Ja teate, mis siis juhtus?
KOLMAS: Mis siis juhtus?
NELJAS: Nii. Öösel… saate aru… öösel… Mõistate?
TEINE: Mida?
NELJAS: Nii. Kuulake nüüd. Öösel… keegi hiiliks nagu ümber maja. Ja siis… järsku… Mõistate?
TEINE: Noh?
NELJAS: Ja siis… järsku… pole enam! Läinud!
(Paus.)
KOLMAS: Mis oli läinud?
NELJAS: Katus. Katus oli läinud!
(Paus.)
TEINE: Mis katus?
NELJAS: Maja katus. Torm. Viis katuse minema!
(Paus.)
KOLMAS: Aga junn?
NELJAS: Junniga ei juhtunud midagi. Kui katus maha prantsatas, oli junn eemal. Aga ma ütlen: junni ei jäeta… omapead! Nii. Vaatame nüüd…
ESIMENE: Vaatame, kuidas me tüdruku junni üles leiame.
NELJAS: Täpselt! Ega see ei ole niisama, et junn… muudkui läheb.
TEINE: Võibolla läks ta üksi koju?
(Paus.)
ESIMENE: Võis ta koju minna?
KOLMAS: Ma ei tea. Varem pole ta ära kadunud.
NELJAS: Aga nüüd on läinud!
KOLMAS: Ma lähen sinna, kus ma teda viimati nägin. Äkki tuli tagasi ja ootab seal.
TEINE: Ma tulen teiega.
NELJAS: Otsime meie mööda kallast allavoolu.
ESIMENE: Siin saame jälle kokku.
(KÕIK lahkuvad.)
JÄLLE VAHEAEG
Vaheajal pakutakse külastajatele junne. Suur junn maksab kümme krooni, väike kaheksa krooni, lastele on väike junn viis krooni.
VEEL ÜKS VAATUS
NELJAS (tuleb): Noh, kuidas on?
TEINE: Korras.
NELJAS: Saite junni kätte?
TEINE: Jah.
NELJAS: Siis on hästi.
TEINE: Kuhu teie sõber jäi?
NELJAS: Milline sõber?
TEINE: See, kellega te junni otsima läksite.
NELJAS: Kas ta siia ei tulnud?
TEINE: Ei.
NELJAS: Huvitav. Ma mõtlesin, et ta tuli siia.
TEINE: Kedagi pole siia tulnud.
NELJAS: Aga tüdruk?
TEINE: Tüdruk läks koju
NELJAS: Kus ta junn siis oli?
TEINE: Ootas jõe ääres. Samas, kust ta kaduma läks.
NELJAS: Teinekord tuleb hoolikam olla. Need junnid juba on sellised, et nii kui omapead jätad, on läinud. Mu tuttava naisterahvaga juhtus samamoodi. Läks hommikul välja kusele…
TEINE: Te juba rääkisite sellest.
NELJAS: Millal?
TEINE: Enne te rääkisite sellest.
NELJAS: Te mõtlete seda, kui majal katus pealt lendas?
TEINE: Täpselt.
NELJAS: Nii. Ja teate, mis selle juures kõige huvitavam on?
TEINE: Noh?
NELJAS: Nii. Kuulake nüüd. Naine ärkab hommikul üles, mõtleb, et teeb mõned võileivad…
TEINE: Te juba rääkisite sellest.
NELJAS: Ma tean. Niisiis… hommik. No mis hommik see enam oli! Pühapäev.
TEINE: Olgu, ma hakkan nüüd minema.
NELJAS: Kas me Einarit ära ei ootagi?
TEINE: Keda?
NELJAS: Einarit.
TEINE: Kes see Einar on?
NELJAS: See, kellega ma koos junni läksin otsima.
TEINE: Kas ta pidi siia tulema?
NELJAS: Nii me ju kokku leppisime.
TEINE: Ma mõtlesin, et ta läks koju.
NELJAS: Mulle ei öelnud ta midagi.
TEINE: Teie ju olite temaga koos?
NELJAS: Ta kadus ära.
TEINE: Kuhu ta kadus?
NELJAS: Ühel hetkel oli läinud.
TEINE: Jõe ääres?
NELJAS: Nojah.
(Paus.)
TEINE: Kuhu ta siis kadus?
NELJAS: Kust mina tean! Tema otsis kalda äärest, mina vaatasin eemalt. Hüüdsin. Ja ühel hetkel – vaikus! Ta ei vastanud.
(Paus.)
TEINE: Ta pidi ju teid kuulma?
NELJAS: Nojah. Aga ta ei vastanud.
(Paus.)
TEINE: Arvate, et ta võis minema hiilida?
NELJAS: Ma ei tea. Ma mõtlesin, et ta tuli siia.
TEINE: Ei tulnud.
(Paus.)
NELJAS: Siis ma tõesti ei tea…
TEINE: Äkki ta… noh…
NELJAS: Arvate?
TEINE: Ta pidi ju teie hüüdmist kuulma.
NELJAS: Muidugi pidi!
(Paus.)
TEINE: Mida me nüüd siis teeme?
NELJAS: Ma ei tea.
(Paus.)
TEINE: Me peaksime teda otsima minema.
ESIMENE (tuleb): Noh, mida kuulda? Kas tüdruk sa junni kätte?
NELJAS: No kuhu te küll kadusite! Kõik otsivad, aga teid pole kusagil!
ESIMENE: Kuhu ma kadusin?
NELJAS: Kust mina tean! Ma hüüan nagu segane, aga mitte keegi ei vasta!
ESIMENE: Mida ma vastama pidin?
NELJAS: Et te olemas olete.
ESIMENE: Miks ma sellest kogu maailmale teada peaksin andma?
NELJAS: Et inimesed ei muretseks! Inimesed ju muretsevad! Küsivad, kuhu te jäite? Eks ole, ma hüüan nagu segane – mitte midagi! Vaikus!
ESIMENE: Kas tüdruk sai junni kätte?
TEINE: Jah.
NELJAS: Eks ole, me muretseme teie pärast, hüüame, aga teie ei vasta! Lihtsalt ei vasta ja kõik! Oleksite võinud vähemalt vastu hüüda. Inimesed ju muretsevad teie pärast.
TEINE: Hea küll…
NELJAS (võtab seljakotist pudeli): Kas keegi lonksu tahab?
TEINE: Mis see teil on?
NELJAS: Viski.
ESIMENE: Sellise palava ilmaga joote viskit?
NELJAS: Ega ma ei joogi. Ma küsisin, kas teie tahate.
TEINE: Mina ühe lonksu isegi võtaksin.
ESIMENE: Mina võtaksin ka.
TEINE: Miks see pudel mudane on?
NELJAS: Jõest leidsin.
TEINE: Jõest?
NELJAS: Nojah. Otsisin junni, aga leidsin kalda äärest pudeli.
ESIMENE: Kas seda juua ka kõlbab?
NELJAS: Täiesti terve pudel, kork peal.
TEINE: Siis ma proovin. Täitsa korralik viski.
ESIMENE: Andke, ma maitsen. Kõlbab küll.
NELJAS: Ma võtan ka tilga. Noo – ongi viski! Täitsa viski!
TEINE: Andke, ma võtan veel ühe lonksu.
ESIMENE: Ainult ühe pudeli leidsitegi?
NELJAS: Palju neid siis olema pidi?
ESIMENE: Mina leidsin ükskord metsa alt terve kasti! Mitte viskit, õlut.
TEINE: Ja juua kõlbas?
ESIMENE: Kõlbas.
KOLMAS: Heinrich! Heinrich!
TEINE: See on tüdruku hääl.
(Paus.)
ESIMENE: Mis siis nüüd lahti on?
KOLMAS: Heinrich!
NELJAS: Te ju ütlesite, et tüdruk sai junni kätte?
TEINE: Nooh.
KOLMAS: Heinrich!
ESIMENE: Lähme uurime.
(KÕIK lahkuvad.)
KLOUN
Madis Tross
Näidend kahes vaatuses
TEGELASED:
KÕRTSMIK
VANAMEES
MEES
KLOUN
POISS
Laval tagapool müügilett, selle ees lauad ja toolid, taga uks, vasakul välisuks, paremal esimesed astmed trepist, mis viib teisele korrusele võõrastetubadesse.
ESIMENE VAATUS
(KÕRTSMIK toimetab leti taga.)
VANAMEES (tuleb välisuksest): Tere õhtust.
KÕRTSMIK: Tere, Vanamees! Sind pole enam miskipärast näha olnud.
VANAMEES: Ma ei näidanud ennast. Arvan, et sellest ei sündinud kellelegi kahju.
KÕRTSMIK: Noh, mingil määral ju toidad ka sina mind.
VANAMEES: Siis, kui mul jälle natuke raha on.
KÕRTSMIK: Palju pole sul seda tõesti olnud.
VANAMEES: Omadega olen välja tulnud.
KÕRTSMIK: Tänu minu abile.
VANAMEES: Olen siis mõõdutunde kaotanud.
KÕRTSMIK: Aga abi võib lõppeda.
VANAMEES: Seda räägid sa alati.
KÕRTSMIK: Aga ükskord võib see siiski juhtuda.
VANAMEES: Püüan ennast muuta. (Vaatab ringi.) On sul ikka lahti?
KÕRTSMIK: Mida soovid?
VANAMEES: Nagu sa ise ei teaks.
KÕRTSMIK: Veini?
VANAMEES: Head veini.
KÕRTSMIK: Minul halba ei olegi. (Toimetab leti taga.) Esiisadest on kasu olnud, et oma teadmised edasi andsid – ilma nendeta oleksid sa kuivale jäänud.
VANAMEES: Küllap oleksid siis ise midagi välja mõelnud.
KÕRTSMIK: Kui kõike peaks uuesti välja mõtlema, ei jõuaks me kaugele.
VANAMEES: Arvad, et praegu oleme kaugele jõudnud?
KÕRTSMIK: Paigast ikka nihkunud.
VANAMEES: Igaüks alustab algusest. See, mis teised meile on jätnud, see on lihtsalt olemas – nagu kunagi tühi maa.
KÕRTSMIK (annab VANAMEHELE veiniklaasi): Arvesta nüüd suutäied välja, et jälle võlgu ei peaks jooma.
VANAMEES: Kiusatusest on raske vabaneda.
KÕRTSMIK: Tuleb enda vastu nõudlikum olla.
VANAMEES: Püüan. Kogu aeg püüan. (Joob.) Täna nii vähe rahvast.
KÕRTSMIK: Ilus õhtu – inimesed alles põllul.
VANAMEES: Ilus! Sinu jaoks on ilus… Vihma oleks tarvis. Maa kõrbeb. Ei mäletagi, millal viimati sadas.
KÕRTSMIK: Eks tuleb siis kasta.
VANAMEES: Pead siis kõike tegema, mis iseenesest võiks olla! Mina oma aias saan veel hakkama, aga põllul… Kes sinna vett jõuab vedada…
KÕRTSMIK: Tõesti imelik suvi tänavu…
VANAMEES: Viimasel ajal tundub üldse kõik nii imelik… Ei tea, mis lahti on. Noh, sinu terviseks! (Joob.) Kuulsin, et Torre on linnas.
KÕRTSMIK: Homme on tal etendus, kõnnib köiel üle linnaväljaku.
VANAMEES: Midagi sellist võib ainult tema endale lubada. Peatub ta sinu juures?
KÕRTSMIK: Puhkab praegu üleval.
VANAMEES: Tahtsin teda näha.
KÕRTSMIK: Paljud tahavad teda näha ja koos temaga lõbutseda. Sellepärast ta minu juures peatubki.
VANAMEES: Muidugi, siin on rahulikum kui suures võõrastemajas. (Joob.) Olin talle kunagi justkui isa eest. Me elasime lähestikku. Tema isa jõi palju. Kui ta purjus oli, muutus ta tihti kurjaks ja peksis väikest Torret. Vahel, kui poiss teadis, et isa on joonud, ei julgenud ta koju minna ja tuli minu juurde. Isa karistas teda iga väiksemagi asja eest, vahel päris asjata. Ta ise ütleb, et tänu isale temast kloun saigi. (Paus.) Aga las ta praegu puhkab, ei hakka teda tülitama. (Joob.) Täna puhkan ka mina. Puhkan kuni õhtuni, siis…
KÕRTSMIK: Mis – siis?
(Paus.)
VANAMEES: Ei midagi… (Võtab laua taga istet.)
KÕRTSMIK: Igatahes Torre üle võid sa uhkust tunda.
VANAMEES: Nii see on: kui enda üle ei saa uhke olla, siis tuleb teiste üle olla.
MEES (tuleb välisuksest): Tervitus kõigile! Näe, Vanamees ka välja ilmunud.
KÕRTSMIK: Tere, kirjamees! Said ka aega läbi astuda.
MEES: Sellise palavusega on võimatu töötada – eriti, kui peab mõtlema.
VANAMEES: Oled mõtlema hakanud või?
MEES: Mis teha, elu sunnib peale.
VANAMEES: Väga huvitav mõte. On sul neid veel?
MEES: Eks ajapikku tule uusi kogemusi. Noh, kas homme on linnaväljakule minek? Köis tõmmatakse kõrgele majade vahele…
KÕRTSMIK: Seal üleval võib olla päris tore jalutada.
MEES: Tuulevaikse ilmaga.
VANAMEES: Ülevaade on hea.
KÕRTSMIK: Sa, Vanamees, ei taha ka proovima minna?
VANAMEES: Mul on maa pealgi küllalt tegemist.
MEES: No näed! Aga mõni igatseb kõrguste järele.
KÕRTSMIK: Eks igaühel oma mured.
MEES: Ta on alati teistest erinenud.
VANAMEES: Peab vist varakult kohale minema, et head kohta saada. Sinna tuleb kindlasti palju rahvast.
KÕRTSMIK: Liiga alla ei maksa ka trügida – kukub veel kaela.
MEES: Ha-haa! Siis tuleb klouni matus. Huvitav, mismoodi näeb välja üks klouni matus?
KÕRTSMIK: Vist väga naljakas.
MEES: Mõtleks vaid: kõik veiderdajad üle maailma ja muud narrid tulevad kokku. Siis võib küll lõbus olla.
KÕRTSMIK: Hea küll, soovid ka midagi?
MEES: Vala veini.
(KÕRTSMIK toimetab leti taga.)
On ikka palavus…
VANAMEES: See tuleb… see tuleb… Palav on.
MEES: Aga hull on ta olnud küll – Torre, ma mõtlen. Juba kooli ajal tegi vapustavaid trikke. Mäletan…
KÕRTSMIK (annab MEHELE veiniklaasi): Sinu vein.
MEES: Tänan. (Joob.) Mäletan… olime kord poistega pagariäri juures. Müügil olid maitsvad saiad – rosinate ja pähklitega. Aga meil polnud raha osta. Siis tuli sinna Torre. Ka temal polnud raha. Aga saiu tahtsime küll. Torre ütles, et ta on midagi välja mõelnud, ja kutsus meid endaga kaasa. Läksime sisse. Leti juures andis ta kaupmehele valge paberitüki ja küsis selle eest saiu. Kaupmees pani paberitüki tasku, andis meile saiad ja Torrele raha ka veel tagasi.
KÕRTSMIK: Ta on hullemaidki asju teinud. Siin ikka kuuleb üht-teist.
KLOUN (tuleb ülevalt): Tere õhtust.
(Paus.)
MEES: Kas sa näed! Või tema varjab ennast üleval, aga sina, Karl, ei või ette hoiatada!
KÕRTSMIK: Mkhõõ… Rääkisime just sinust…
KLOUN: Tere, Hanno.
MEES: No tere siis, rännumees! Kas koduigatsus oli suur?
KLOUN: Igatsus on kogu aeg suur olnud – vahel ei oska öeldagi, mille järele. Tere, Rao.
VANAMEES: Tere, Torre. Tore sind jälle näha.
KLOUN: Minul sind samuti.
MEES: Mis siis mujal maailmas ka uudist?
KLOUN: Mis seal ikka – kogu see jama kestab edasi.
(Paus.)
MEES: Seda tuleks tähistada – vala veel üks vein!
KÕRTSMIK: Saab tehtud. (Toimetab leti taga.)
KLOUN: Ühe hea veini võib ju endale lubada – see valmistaks teilegi rõõmu.
MEES: Räägi nüüd, kust sa siis ka tuled?
KLOUN: Ülevalt. Magasin pisut.
MEES: Ma mõtlen üldiselt?
KLOUN: Huvitav oleks endalgi teada.
KÕRTSMIK (tuleb leti tagant kahe veiniklaasiga, millest ühe annab KLOUNILE): Palun.
(KÕIK kogunevad KLOUNI ümber.)
MEES: Nooh… meie taaskohtumise puhul – terviseks!
(MEES ja KLOUN löövad klaasid kokku.)
VANAMEES: Kuule…
KLOUN: Terviseks!
VANAMEES: Kuule, mu klaas on tühi.
KÕRTSMIK: Ole ikka mu külaliseks.
VANAMEES: Kuule…
KLOUN: Püüan.
(KÕRTSMIK ja KLOUN löövad klaasid kokku.)
VANAMEES: Mu klaas on tühi.
KÕRTSMIK: Mis sul on?
VANAMEES: Vein on otsas.
KÕRTSMIK: Ma ju hoiatasin sind: laskemoona tuleb otsustavaks hetkeks säästa! (Läheb leti taha toimetama.)
VANAMEES: Oskaks ainult ette aimata…
KÕRTSMIK: Pea!
VANAMEES: Mis – pea?
KÕRTSMIK: Pea sul on ju otsas!
(Paus.)
VANAMEES: Ah nii…
KÕRTSMIK (annab VANAMEHELE veiniklaasi): Ole nüüd tähelepanelik.
VANAMEES (astub KLOUNI juurde): Seda et… Olen sinu peale ikka mõelnud. Mäletan, kui sa veel väike poiss olid… Ükskord leidsid sa metsast kanakulli poja ja tõid ta minu juurde. Me toitsime teda seni, kuni ta lendama hakkas. Mäletad?
KLOUN: Muidugi.
VANAMEES: Aga algul oli ta ikka tige küll! Nii kui käe ligidale viisid, heitis selili ja ajas varbad laiali, et ennast kaitsta. Ta tegi mingit häält ka, vist piiksus… Kuule, kas ta piiksus?
KLOUN: Kähises.
VANAMEES: Kähises?… Võibolla et kähises… Mingit häält ta ju tegi… Ja siis ühel päeval tõusis ta lendu… Mäletan seda selgesti: me võtsime nööri ta jala ümbert lahti, et ta saaks pisut ringi liikuda, kuni me tal silma peal hoiame. Tema aga tegi paar hüpet ja oligi läinud – nagu oleks kogu aeg lennata osanud. Veel mitu päeva tiirutas ta mu maja kohal, siis läks oma teed. (Paus.) Vahel tundub mulle, et sa võiksid nagu see kanakull õhku tõusta ja lennata, kuigi sa varem pole seda proovinud. Ühel päeval lihtsalt tõukad ennast maast lahti ja lendad… Noh… Noh…
KLOUN: Sinu terviseks!
(VANAMEES ja KLOUN löövad klaasid kokku.)
MEES: Noh, sinu kojujõudmise puhul…
(KÕIK joovad.)
KLOUN: Vahel tundub, et tulen ja tulen ega jõua kunagi enam koju. (Paus.) Käisin täna üle pika aja oma sünnimaja vaatamas. Ma elasin seal kuni neljanda eluaastani. Vaatasin maja ja aeda – kõik seal oli justkui endine, isegi lõhn, nagu oleksin vahepeal vaid korraks naaberhoovi sisse põiganud. Aga ma ei oleks uskunud, et nii väike hoov võis kunagi nii suure maailmana tunduda! See oli ilus aeg… Vähemalt praegu tundub, et siis oli ilus aeg. Aga räägi nüüd, kuidas sinul läheb?
MEES: Mis seal ikka. Kirjutan ikka tasapisi. Üht-teist on ikka ilmunud ka. Nii et kuidagimoodi ikka ära elab.
KÕRTSMIK: Ta on meil nüüd kuulus.
KLOUN: Kuulus? See on vahva.
MEES: Võibolla oled minu viimastest luuletustest midagi lugenud?
KLOUN: Ma loen luuletusi vähe.
MEES: Mida sa siis loed?
KLOUN: Ma loen viimasel ajal üldse vähe, eriti luuletusi.
MEES: Miks?
KLOUN: Mul ei ole mitte kunagi olnud tarvis öelda, et maailm on korraldatud valesti. Aga luuletusi lugedes tuleb mul tihti öelda, et sõnad on valed või jutustus igav. Maailma sisse mahun ma alati ära. Kui ma mahun ära luuletuse sisse, siis on see hea luuletus. Aga neid on vähe.
MEES: Kui sa midagi ei loe, mida sa siis… üldse teed?
KLOUN: Vaatan, – vaatan maailma, ja see on midagi väärt.
MEES: Ja sellest on küllalt?
KLOUN: Tavaliselt on sellest küllalt.
(Paus.)
MEES: Miks sa sinna köiele siis veel lähed?
KLOUN: See aitab mul maailma erilisena näha. Sinul on vaja luuletada, see kaitseb sind maailma eest, aga takistab nägemast, mis maailm veel võib olla. Mina tahan olla vahel ka kaitsetu, ja siis avab maailm mulle oma saladused.
MEES: Kas see ei ole ohtlik, olla kaitsetu?
KLOUN: Kindlasti on see ohtlik, aga ainult nii üllatab maailm mind tõeliselt. Võibolla teeb luuletamine sind õnnelikuks. Siis ehk ei olegi see kasutu. (Joob.) Noh, Vanamees! Lõhud ikka veel puid?
VANAMEES: Talvel käin metsas puid maha võtmas ja suvel lõhun neid – puudest kaugemale polegi nagu saanud. Sina aga rändad ja rändad, näed maid ja inimesi… Ka mina igatsesin kunagi kodunt eemale, maailma näha. Siis polnud see võimalik. Nüüd on mul siingi küllalt tegemist. (Paus.) Aga homme tulen sind linnaväljakule vaatama.
KÕRTSMIK: Me kõik tuleme.
KLOUN: Teie terviseks!
(KÕIK joovad.)
MEES: Sa käid palju ringi, kuuled üht-teist. Räägitakse, et Esseri kuningas valmistub sõjakäiguks. Tead sa sellest täpsemalt? (Paus.) Kas tuleb sõda?
KLOUN: Ei tule.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Võibolla tungivad nad lõuna poole?
KLOUN: Võibolla.
(POISS tuleb välisuksest.)
MEES: Nojah, vahel mõtlevad inimesed enda jaoks ise ohud välja, et võitlusvalmidust kõrgel hoida. (Joob.)
KÕRTSMIK: Mida sina soovid?
POISS: Ma ei tea… ma tulin oma isa otsima.
MEES (KLOUNILE): Räägi nüüd, mida sa vahepeal teinud oled? Kus kõik ära jõudnud käia? (Paus.) Kuuled sa mind?
KÕRTSMIK: Kas su isa pidi siia tulema?
POISS: Ma ei tea. Ma tulin maalt, mu kodu on Urmis. Ema ütles, et mu isa on võibolla linnas ja võibolla ei ole ka. Mu isa läks ära juba väga ammu.
(KLOUN joob.)
KÕRTSMIK: Mis su isa nimi on?
POISS: Ma ei tea, ma pole teda kunagi näinud.
KÕRTSMIK: Kas su ema ei öelnud sulle, mis su isa nimi on?
POISS: Ta ei tea.
(Paus.)
MEES: Kuidas sa kavatsed siis oma isa üles leida, kui sa tema nimegi ei tea?
POISS: Ma tunnen ta ära.
(Paus.)
MEES: Alles sa ütlesid, et pole teda näinud.
(Paus.)
POISS: Ma ei tea.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Kas sul Tunitis tuttavaid on?
POISS: Ei ole, mul ei ole siin tuttavaid. Võibolla isa on.
KÕRTSMIK: Ja mida sa edasi kavatsed teha?
POISS: Ei tea. Otsin isa.
KLOUN: Las poiss puhkab kõigepealt.
KÕRTSMIK: Jajah. Kas su kõht on tühi?
POISS: Natuke on tühi.
KÕRTSMIK: Istu siia. Ma lähen vaatan sulle midagi süüa. (Lahkub leti taga olevast uksest.)
(MEES joob.)
KLOUN: Õhtu juba käes, aga nii palju ootab veel ees…
(Paus.)
VANAMEES: Mis?
KLOUN: Ütlesin, et õhtu on.
(Paus.)
VANAMEES: Jajah. (Joob.)
KÕRTSMIK (tuleb tagasi ja paneb taldriku POISI ette lauale): Söö nüüd kõigepealt kõht täis. Siis mõtleme, mida edasi teha.
POISS. Aitäh! (Asub sööma.)
KÕRTSMIK: Mis temaga teha?
(Paus.)
MEES: Võibolla võtta hommikul linnaväljakule kaasa ja lasta teatada, et ta isa otsib. Võibolla on isa linnaväljakul ja nad leiavad teineteise.
KÕRTSMIK: Kui juba ema ei tea isa nime, siis on kahtlane, kas isa üldse teab, et tal poeg on.
(Paus.)
MEES: Võibolla ema ei taha miskipärast, et poiss leiaks isa, ja sellepärast ei öelnud tema nime.
Kõrtsmik: Miks ta siis poisi otsima lubas?
MEES: Poiss võis lihtsalt kodunt ära joosta.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Nojah, poiss ütles ju, et tunneb isa ära.
MEES: Kui ta teda näinudki pole?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Äkki on isal mingi märk?
MEES: Mis märk?
KÕRTSMIK: Noh, mingi arm kusagil?
(Paus.)
MEES: Ei tea… Igatahes ainus, mida me teha saame, on poiss homme linnaväljakule kaasa võtta.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Nojah… (Läheb leti taha toimetama.)
VAAMEES: Jääd sa seekord kauaks Tunitisse?
KLOUN: Ei tea. Vahel mõtlen, et jäängi siia ega sõida enam kuhugi. Jään siia ja vaatan, mis siin toimub. Aga kui natuke aega on kusagil paigal oldud, tuleb tahtmine hobune vankri ette panna ja jälle minna… Mulle meeldib rännata. Ja kus ma ka ei viibiks, olen seal alati kellegi külaline. Püüan siis viisaks olla, et mind tagasi oodataks.
VANAMEES: Siis sul on, mida meenutada.
KLOUN: Kindlasti. Kevadel nägin ma…
VANAMEES: Mida sa nägid?
KLOUN: Ma nägin… ma nägin… inimest.
MEES: Inimest?
KLOUN: Suurt inimest.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mida ta nägi?
MEES: Inimest.
KÕRTSMIK: Ja siis?
VANAMEES: Räägi sellest.
(Paus.)
KLOUN: Teel Arisesse peatusin ühes külas Auge jõe ääres. Ma ei kavatsenud sinna kauaks jääda, üksnes toitu osta ja siis edasi sõita. Kuid järgmisel päeval peeti kevadpidu ja mind paluti sellest osa võtta. Õhtul tehti tuld, aga enne seda korraldati tublidele talumeestele pidusöök. See toimus küla servas ühes kõige tavalisemas kõrtsis. (Paus.) Esinesid koolilapsed. Nad mängisid pilli ja laulsid nagu lapsed ikka, aga mulle see meeldis. (Paus.) Etendus oli just lõppenud, kui sisse astus taat – just nimelt taat – sellisena, nagu mina ta oma kujutluses olin loonud. Ma ei tea, kui vana ta oli, aga küllap oli ta õige vana. Ta vaatas korraks inimesi, asetas siis käe südamele – ja tegi kummarduse. (Paus.) Ma ei suuda seda seletada, mis minus sel hetkel toimus. Mulle tundub, et ta tegi seda nii aeglaselt, et kui mind kord enam ei ole, siis tema kummardab veel edasi. (Paus.) Temaga koos oli eit. Nad juhatati laua juurde oma kohtadele. Ja enne, kui nad lauda istusid, tegi taat teist korda kummarduse. Eit ei kummardanud, see-eest oli taadi kummardus niivõrd sügav, et ta oleks võinud selle teha mitte üksnes eide, vaid kogu maailma eest. (Paus.) Oma sealviibimise ajal ma ei märganud, et nad oleksid kordagi kellegagi rääkinud, isegi omavahel mitte. Kui neile laualt midagi pakuti, võtsid nad selle vastu tagasihoidliku noogutusega. Mulle tundus, nagu näeksid nad ainult seda, mida nad parajasti näha soovivad. (Paus.) Taat püüdis kahvliga lihalõiku katki saada. See ei õnnestunud ja ta toppis selle tervelt suhu. Ometi polnud ma veel kedagi nii kaunilt söömas näinud. (Paus.) Jämedast maavillasest lõngast kampsuni peal oli tal hall kuub. See oli vana ja võibolla ta ainuke kuub, kuid puhas hoitud. Võmalik, et ta kandis seda ainult kord aastas pidupäeva puhul. Ja järsku mulle tundus, et ma pole kedagi teist nii kaunilt riides näinud. (Paus.) Ma ei olnud harjunud seda kõike vaatama ja ma sulgesin silmad... Ja järsku nägin ma merd. Oli õhtu. Päike oli just loojumas, ainult pool temast ulatus üle merepinna. Tuult ei olnud ja vesi oli sile nagu klaas. Siis nägin ma merel laeva ja sellel inimesi. Nad olid tulnud kuldkalakest püüdma ja tõmbasid parajasti võrku välja. Aga võrgus ei olnud kuldkalakest. Võrgus oli seesama taat, kes kummardused oli teinud. Mehed laeval sattusid raevu. Osa neist tormas pootshaakide järele, et taat nende abil kätte saada. (Paus.) Nad kiskusid ta pootshaakidega tükkideks. (Paus.) Päike, mis oli just loojumas, tõusis taas taevasse ja tuli laevale nii lähedale, et see põlema süttis. (Paus.) Siis nägin ma randa. Kõikjal oli liiv. Keset tühjust kasvas vaid kõrge puu, mille otsas oli suure linnu pesa. Rannas kõndis tüdruk. Lained kandsid taadi puruks rebitud keha tükid kaldale. Tüdruk korjas need üles ja viis linnule... (Paus.) Ma avasin silmad. Varsti oli minu kord esineda. Ma oleksin väga tahtnud sellele taadile midagi ilusat öelda, aga talle polnud mul midagi öelda. Mina suutsin ainult nalja teha. Ma olen alati ainult nalja teinud – inimesed on mind selleks sundinud. Ja isegi siis, kui see taat kord sureb, isegi siis ma naeran – sest ma olen kloun. Ma olen kloun! Ainult üht asja sooviksin ma siis: et ma suudaksin talle samasuguse kummarduse teha, nagu selle tegi taat.
(Paus.)
VANAMEES: Kurat! (Rapsib käega pükse.)
KÕRTSMIK: Lasid püksid täis või?
VANAMEES: Veini läks peale…
POISS (viib taldriku KÕRTSMIKULE): Aitäh!
KÕRTSMIK: Kas said kõhu täis või tahad veel?
POISS: Aitäh, rohkem ei taha.
MEES: Räägi, kas sa põgenesid kodunt ära?
POISS: Ei. Ema ei tahtnud algul lasta, aga ma ütlesin talle, et tulen varsti tagasi, ja siis ta lasi…
MEES: Aga kui sa isa ei leia?
(Paus.)
POISS: Ei tea. Aga kui leian, siis ma võtan ta kaasa. Kindlasti võtan kaasa.
MEES: Muidugi…
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mis su nimi on?
POISS: Ken. Ken Kolda.
KÕRTSMIK: Kuula nüüd, Ken. Täna öösel oled sa minu juures. Homme aga läheme koos linnaväljakule. Seal on palju rahvast – kõik tulevad Klouni etendust vaatama – ja võibolla on ka sinu isa seal.
(Paus.)
POISS: Kas sina oled tõesti kloun?
KLOUN: Jah. Mis siis?
POISS: Ma pole kunagi klouni näinud, muud midagi.
KLOUN: Nüüd sa siis näed.
(Paus.)
POISS: Ema rääkis, et klounid on alati lõbusad.
KLOUN: Kas su ema rääkis nii?
POISS: Jaa.
KLOUN: Õigesti rääkis, klounid on lõbusad.
POISS: Kuidas nad küll suudavad?
KLOUN: Neil ei jää midagi muud üle. Vaatad maailma, vaatad tähelepanelikult, ja hakkadki naerma – et edasi elada.
POISS: Ja mitte kunagi ei nuta?
(Paus.)
KLOUN: Kus sa ütlesid end elavat?
POISS: Urmis. See on siit lõuna poole, Aidust edasi.
KLOUN: Tean. Siis oli sul päris pikk maa tulla.
POISS: Ma tulin otse läbi metsa – ma tunnen metsa hästi.
KLOUN: Siis oled sa julge – metsas on palju loomi.
POISS: Ma ei näinud loomi. Ainult sõdureid…
MEES: Mis, sa nägid sõdureid?
(Paus.)
POISS: Jah.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Kuskohas sa neid nägid?
MEES: Oli neid palju?
VANAMEES: Kuhupoole nad läksid?
MEES: Tulid nad siiapoole?
KÕRTSMIK: Ärge rääkige läbisegi!
(Paus.)
KLOUN: Nägid sa ikka sõdureid?
(Paus.)
POISS: Ma ei tea, ma läksin eemalt mööda.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Võibolla olid need puuraiujad?
VANAMEES: Puuraiujad – püssidega!
MEES: Räägi, kas nad olid püssidega?
KÕRTSMIK: Oskad sa vastata?
VANAMEES: Võibolla olid need jahimehed – metsas on praegu palju hunte.
MEES: Mis keelt nad rääkisid?
VANAMEES: Poiss läks ju kaugelt mööda!
KÕRTSMIK: Kas nad võtsid su kinni ka?
MEES: Seda ma kartsin. Ma kohe tundsin seda!
VANAMEES: Need võisid jahimehed küll olla.
MEES: Jahimehed! Eks ole, tuhat jahimeest järsku metsas! Mida nad seal jahivad!
VANAMEES: Kust sa tead, et neid tuhat oli?
MEES: Poiss ütles ju!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Tuleta nüüd hästi meelde, kui palju sõdureid sa nägid?
VANAMEES: Miks sa arvad, et need just sõdurid olid?
KÕRTSMIK: Ega sinu käest ei küsitud!
MEES: Las poiss räägib!
KÕRTSMIK: Rahu! Las ta mõtleb rahulikult.
(Paus.)
POISS: Ma ei tea, ma läksin eemalt mööda.
(Paus.)
KLOUN: Ma arvan, et varsti saame teada…
MEES: Varsti teada! Siis võib juba hilja olla! Mida teha, kurat võtaks!
KÕRTSMIK: Võibolla tuleks sellest teatada?
VANAMEES: Kui need olid Esseri sõdurid, siis nad juba… Kus sa neid nägid?
POISS: Aidu ligidal metsas.
VANAMEES: Noh, ja arvate, et nad võisid sinna märkamatult jõuda?
(Paus.)
MEES: Miks siis nii rahulik on?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Võibolla oli poiss esimene, kes neid nägi?
(Paus.)
MEES: Vasta nüüd selgelt. Kas need, keda sa metsaas nägid, olid püssidega?
POISS: Olid küll püssidega.
MEES: Nii. Ja kui palju neid oli? (Paus.) Oli neid sada? Tuhat?
POISS: Vist oli.
MEES: Kui palju neid siis oli?
POISS: Ma ei tea. Sada.
MEES: Ja kas nad tulid siiapoole?
POISS: Jah, tulid.
(Paus.)
MEES (annab KÕRTSMIKULE raha): Siin on sulle veini eest.
KÕRTSMIK: Mida sa teha kavatsed?
MEES: Koju lähen. Mõtlen, et saadan naise ja lapsed igaks juhuks Saugasse – mul on seal tuttavaid. (Paus.) Väiksem tütar Heli saab alles kaheaastaseks. Tema ei saa sõjast aru. Ta läheks vist ka kõige ägedama lahingu ajal aasale lilli korjama. Talle meeldivad lilled väga – igasugused lilled. Vahel on see päris tüütu: lähed temaga kuhugi, sul on kiire, aga tema tahab aina lilli korjata. (Paus.) Ja teate, mida ta täna tegi? Koristas! Ta oli piimakruusi ümber ajanud. Kuulen teisest toast kohmitsemist. Lähen uurima – ta on kapist puhta rätiku võtnud ja pühib sellega põrandat. Nii tore oli teda vaadata, tema ei pannud mind tähelegi. Siis viis märja rätiku kappi tagasi. Ja teate, kui ta veel päris pisike oli – te ei oska arvatagi, kui pisike ta oli. Ta oli ikka, noh... noh...
POISS: Kui need olid sõdurid, kas nad tulevad siis siia?
KLOUN: Need ei olnud sõdurid.
KÕRTSMIK: Kust sina nii täpselt tead?
KLOUN: Ma näen.
KÕRTSMIK: Mida sa näed?
KLOUN: Et need ei olnud sõdurid.
KÕRTSMIK: Kuidas?
KLOUN: Mul on hea nägemine.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Kurat sinust aru saab – millal sa nalja teed või millal tõsiselt räägid.
MEES: Lähen nüüd. Igaks juhuks tuleb valmis olla. (Paus.) Tahtis korda luua…
KÕRTSMIK: Mis?
(Paus.)
MEES: Ei midagi. (Läheb välisukseni.) Tahaks loota, et homme näeme.
KÕRTSMIK: Küll kohtume.
VANAMEES: Kõike head.
KLOUN: Nägemiseni.
POISS: Head aega.
MEES: Noh, lähen. (Lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Mida sina teha kavatsed?
VANAMEES: Ootan, mis saab edasi.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Nojah… (Võtab MEHE veiniklaasi ja läheb leti taha toimetama.)
POISS: Miks inimesed sõdivad?
(Paus.)
VANAMEES: Eks ikka sellepärast, et nad tahavad elada.
POISS: Kuidas nii?
VANAMEES: Kõik tegemised tehaks selle pärast, et tahetakse elada. Need, mida inimesed nimetavad heaks, ja need, mida halvaks, sest ühed tegemised rõõmustavad neid, teised aga kurvastavad. Inimesed teevad, mida nad suudavad, ja mitte keegi ei saa neid selles takistada. Kõik olenab vaid sellest, mida nad teha tahavad.
POISS: Miks nad siis sõdida tahavad?
VANAMEES: Ju nad arvavad, et saavad sellest kasu. Aga kasu tahavad inimesed saada, sest siis tulevad nad maailmas toime. See võib olla muidugi erinev, mida keegi kasulikuks peab.
(Paus.)
KLOUN: Jälgisin kord, kuidas koolipoisid püssist laskmis harjutasid. Läksin ühe juurde ja küsisin ta käest: “Kui sinu ees seisab samasugune väike poiss nagu sa ise, kas sa siis laseksid tema pihta?” Poiss hoidis pilgu maas ja vaikis kaua. Siis ütles: “Ma ei saa ju teisiti. Kui ma seda ei teeks, saaksin ma karistada!”
(Paus.)
POISS: Ma võin teid päästa, kui sõda tuleb.
KÕRTSMIK: Päästa!? Kuidas saad sina meid päästa?
POISS: Kui ma läbi metsa tulin, kohtasin üht vana meest. Me vaatasime tükk aega teineteisele otsa. Siis ta ütles, et tahab mulle midagi anda, ja kutsus mind kaasa. Ma ei julgenud hästi minna, aga läksin ikkagi. Ta nägi natuke hirmus välja, aga ma ei kartnud ka.
VANAMEES: See oli Haari. Mis ta sinuga tegi?
POISS: Ta andis mulle midagi juua. Ma jäin magama ja unes nägin oma isa. (Paus.) Ma ei tea… ma ei rääkinud talle, et ma isa lähen otsima. Alles pärast ütlesin. Kui ma ära hakkasin tulema, andis Haari mulle võlukepikese. Ta ütles, et saan sellega täita ühe soovi, kui väga tahan.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Ja mida sa kavatsed soovida?
POISS: Ei tea. Aga ma võin soovida, et sõda ei tuleks.
KÕRTSMIK: Ha-haa! Mõtleks vaid: korra viibutada – siuhti! – ja maailm ongi päästetud! Vanamees võib sulle neid pilpaid tuhat tükki lõhkuda.
KLOUN: Ära lobise! Võlukepikese kinkimine on väga tõsine asi.
(Paus.)
VANAMEES: Tule näita oma võlukepikest.
(POISS kõhkleb, siis annab VANAMEHELE võlukepikese. VANAMEES uurib seda ja annab POISILE tagasi.)
Tead mis, sa õige võlu mulle üks vein – siis võibolla päästadki maailma.
POISS: Kuidas?
VANAMEES: Noh… Sina võlud mulle veini. Mina jään siia seda jooma. Koju minnes kohtan aga ühte ilusat… naist. Me saame tuttavaks, hakkame teineteist armastama… Meil sünnib poeg, kellest saab kuningas, tark valitseja, kes teeb kõigi rahvastega igavese rahu. Mitte kunagi enam sõda!
KÕRTSMIK: Tore küll! Sina mõtled veel naist võtta!
VANAMEES: Miks mitte?
KÕRTSMIK: Huvitav, millest te elama hakkaksite. Viimane raha kulub sul veini peale.
VANAMEES: Küll me kuidagi ikka ära elaksime.
KÕRTSMIK: Aah, mis sa jutustad! Kui sa ei ole seni naist saanud, ei saa sa seda kunagi.
VANAMEES: Mul oli naine! Ja… jah… Aga kui sa mulle veini ei võlu, siis ma lähen siit varem ära ega kohtagi seda ilusat naist. Ja nii ei sünni ka kuningat, kes rahu teeks. (Paus.) Võibolla lähen siis hoopis tee äärde röövima, et veini ostmiseks raha saada, ja teen sellega palju halba.
KÕRTSMIK: Vargile läheksid sa küll!
VANAMEES (POISILE): Ära karda, ma rääkisin niisama. Vargile ma ei lähe ja veini ei ole sul vaja mulle võluda. (Paus.) Ükskord ma tõesti varastasin. See oli väga ammu. Ma võisin siis nii kümneaastane olla. Käisin siis tihti aasal mängimas. Õhtuti tulid sinna hirved sööma ja neid oli tore vaadata. Ükskord koju minnes nägin tee peal ühte meest. Ta lamas selili üle mahalangenud puu, pea allapoole. Ta ei saanud ennast liigutada, ainult oigas aeg-ajalt. Ma ei tea, miks ta seal niimoodi oli. Ta palus, et ma teda aitaksin. Ma ei julgenud teda puudutada. Siis ta ütles, et ma võtaksin ta taskust abistamise eest raha. Ma kartsin teda puudutada. Siis, nähes, et ta ei saa mulle midagi teha, võtsin ma raha ja jooksin minema. (Paus.) Ma ei aidanud teda… Ma ei tea, mis temaga oli… Võibolla oli ta purjus. Ma ei aidanud teda. Jooksin minema… (Annab KÕRTSMIKULE veiniklaasi.) Vala mulle veini.
KÕRTSMIK (toimetab leti taga.)
KLOUN: Sa jood liiga palju.
VANAMEES: Täna on mul joomise päev. Siis pean jälle vahet. Täna on lihtsalt selline päev. Kukkus nii välja. (Võtab veiniklaasi ja läheb laua taha istuma.)
KLOUN: Pane oma võlukepike ära ja hoia seda hästi. Igaühele sellist ei anta.
POISS: Kas sellega saab tõesti midagi soovida?
(Paus.)
KLOUN: Jah, saab.
POISS: Aga kui keegi selle ära varastab ja ise midagi soovib?
KLOUN: See on sulle kingitud ja sellega saad ainult sina soovida.
(Paus.)
POISS: Mida sa homme linnaväljakul teed?
KLOUN: Kõnnin mööda köit – kõrgel maa kohal.
POISS: Kas see on hirmus?
KLOUN: Ei ole.
POISS: Aga sa võid ju alla kukkuda!
KLOUN: Ei kuku.
POISS: Aga kui järsku libised?
KLOUN: Ei kuku alla.
(Paus.)
POISS: Kas klounina on hea elada?
KLOUN: Ma arvan, et sama hea on elada tavalise poisina. Kloun näeb ainult maailma teisiti.
POISS: Kuidas ta seda näeb?
KLOUN: Kloun näeb asju nii, et need tunduvad talle naljakatena, ja siis ta aina naerab ja naerab.
(Paus.)
POISS: Mina tahan ka klouniks hakata.
KLOUN: Klouniks ei saa hakata. Klouniks saadakase iseenesest.
POISS: Kuidas?
KLOUN: See lihtsalt juhtub. Ühel päeval märkad, et oledki kloun, ja sinna pole midagi parata. Ja siis sa lähed köiele või neelad tuld, sest midagi paremat ei oska sa enam välja mõelda.
POISS: Aga kas köiel kõndimist õppida saab?
KLOUN: Õppida saab.
POISS: Kas sa mind õpetad?
(Paus.)
KLOUN: Sa juba õpid. Ma lähen üles, panen homseks asjad valmis. (Läheb üles.)
KÕRTSMIK (tuleb leti tagant): Kuule, Vanamees, mis sa arvad, kas selle võlukepikesega…
VANAMEES: Tasa!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mis on?
VANAMEES: Kas sa ei kuulnud?
KÕRTSMIK: Mida?
(Paus.)
VANAMEES: Jälle!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mis?
VANAMEES: Kas sa ei kuule siis!
MEES (tuleb välisuksest): Ha-haa! Need olid vist tõepoolest jahimehed, keda poiss metsas nägi. Linnas käib praegu suur möll. Kõik tormavad ringi, kellel püss, kellel nuga või lihtsalt mingi kaigas peos.
KÕRTSMIK: Mis siis lahti on?
MEES: Hundid!
KÕRTSMIK: Mis hundid?
MEES: Linnas on hundid!
VANAMEES: Kes?
MEES: Hommikust saadik peetakse huntidele jahti. Ju neil ei olnud siis kuhugi mujale põgeneda, kui ainult linna.
VANAMEES: Ära aja jama!
MEES: Muidugi! Linnas on hundid!
VANAMEES: Tõsiselt räägid või?
MEES: Noh.
KÕRTSMIK: Kuradi kõrts, muudkui passi siin leti taga, kuhugi minna ei saa!
VANAMEES: Palju neid siis kätte on saadud?
MEES: Ei tea, igaüks räägib ise juttu. Üks hunt olla kaheksa kuuli saanud, aga ikka minema pääsenud.
KÕRTSMIK: Kurat, nad jamavad, lasta ei oska!
MEES: Mõned jälle räägivad, et ühele mehele olla hunt kõrri karanud.
VANAMEES: Kui loom väljapääsu ei leia, võib ta rünnata.
POISS: Mis mehest sai?
MEES: Ei tea. Ma lähen vaatan, mis seal veel juhtub.
(POISS läheb MEHEGA kaasa.)
VANAMEES: Kuhu sina lähed?
POISS: Ma…
VANAMEES: Tule tagasi! Vaja, et sinuga veel midagi juhtub.
(POISS tuleb tagasi, MEES lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Kurat, nüüd passi siin!
VANAMEES: Või läks mehele kallale…
POISS: Miks nad siis ajavad hunte taga!
VANAMEES: Ju neil on siis huntide vastu viha.
KÕRTSMIK: Hundid on viimasel ajal palju loomi murdnud.
VANAMEES: Mina kitsi ja lambaid ei kasvata ja mulle hundid korda ei lähe. Minul on viha hoopis muttide vastu. Suur viha. Ma tapan neid, kuigi nad ei tea, et ma ei luba neil oma aias tuhnida. Muidugi, nemad kaevavad maa sees käike ja otsivad süüa, et elada. Ja mina jälle kasvatan taimi selleks, et elada. Aga keegi peab loobuma... Mutt on kõige vastikum loom, keda ma üldse tean! Taimed on just tärganud, oma esimesed võrsed päikese poole sirutanud – kui ta tuleb ja noorte taimede alt läbi läheb, need üles kergitab ja juured purustab. Kui taimed just ära ei sure, siis kiratsevad kaua. Ma olen kõiksugu vahenditega püüdnud neid aiamaalt eemal hoida, aga muttidest lahti ei saa. Vahel õhtuti aias toimetades märkan, kuidas mutt hunnikut ajab. Ma võtan labida ja hiilin vaikselt juurde. Mind haarab ärev tunne, et nüüd saan ta lõpuks kätte. Mu süda hakkab kiiremini taguma, keha läheb soojaks, aeg jääks nagu seisma. Ma tõstan labida, surun selle tugevamalt pihku ja sihin hästi. Hunnik kerkib. Ma ei julge veel lüüa, ootan, et ta tuleks lähemale. Mutt lükkab taas mulda. Nüüd on ta siinsamas! Ja siis ma löön. Ma tõmban labida maa seest välja ja virutan uuesti. Siis hakkan nagu meeletu maad taguma. Kogu ümbruse peksan läbi, et muti surm oleks kindel. Siis istun maha ja puhkan veidi. Ma olen nii väsinud, nagu oleksin pika päeva rasket tööd teinud. Siis tõusen ja hakkan maad lahti kaevama, et mutt välja võtta. Ma keeran mulla korralikult läbi, aga mutti ei ole. Ma tõstan mulla veel kord ühest hunnikust teise, isegi kaugemalt otsin, – aga mutti ei ole! Mitte kusagil ei ole! Ma ei saa aru, kuhu ta võis kaduda! Ma vaatan veel kord, hoolikalt tõstan mulla läbi – mitte midagi. Ja nii on iga kord. Muidu ma püüan neid lõksudega. Nad ei taha sinna ka minna, aga nii kümme mutti saan ikka suve jooksul kätte. Pärast, kui olen surnud muti lõksust välja võtnud, siis on kahju küll. Siis on kahju... No miks peavad nad just minu aias tuhnima! Sonkigu metsas – seal on ruumi küll! Aga muttide hävitamisega päästan ma palju taimi. Jah, igale tapmisele on vaja leida õigustus. Õigustuse peab leidma, muidu läheb inimene hulluks. Matan muti maha ja palun vabandust – nagu võiks ta mulle veel ohtlikuks saada. (Joob.)
MEES (tuleb välisuksest): Kus Torre on?
KÕRTSMIK: Oma toas.
MEES: Nii. Oma toas.
VANAMEES: Mis linnas toimub?
MEES: Üks mees on vigastatud. Tahab, et Torre tema juurde läheks.
KÕRTSMIK: Ma lähen kutsun ta ülevalt alla. (Läheb üles.)
MEES: Arno Agan on ta nimi – kui Torre küsib.
VANAMEES: Mis temaga juhtus?
MEES: Hunt ründas. Peast jookseb verd.
VANAMEES: Hundid on erilised loomad, kellel on palju võimu. Kui nad sulle tee peale ette jäävad…
KÕRTSMIK (tuleb ülevalt): Ooh… ooh… see ei ole võimalik!
MEES: Mis juhtus?
KÕRTSMIK: See ei saa võimalik olla!
MEES: Mis asi?
KÕRTSMIK: Seal… seal toas… seal…
VANAMEES: Räägi selgelt!
KÕRTSMIK: Seal on hunt!
MEES: Kes?
KÕRTSMIK: Hunt. Istus Klouni voodis.
(Paus.)
VANAMEES: Hunt?
KÕRTSMIK: Jah.
(Paus.)
MEES: Segaseks oled läinud või?
KÕRTSMIK: Jah. Klouni toas on hunt!
(Paus.)
MEES: Ära aja jama! Kuidas see hunt sinna sai?
KÕRTSMIK: Ei tea. Päris hunt oli.
POISS: Aga Kloun?
KÕRTSMIK: Ei… ma lähen hulluks…
VANAMEES: Kas Kloun oli üleval?
KÕRTSMIK: Nii. Kloun… Kloun…
MEES: Kas Kloun oli toas?
KÕRTSMIK: Ma ei tea… ei olnud!
(Paus.)
VANAMEES: Aga Kloun läks ju enne üles?
KÕRTSMIK: Vist läks.
POISS: Läks küll, ma ise nägin. Ütles, et läheb asju valmis panema.
(Paus.)
MEES: Sa oled ilmselt pisut väsinud.
VANAMEES: Ennast tööga üle pingutanud.
KÕRTSMIK: Seal oli hunt! Ma ju ise nägin!
MEES: Eks ole, hunt hüppas aknast sisse, sõi Klouni ära ja heitis voodisse pikutama!
VANAMEES: Ha-haa! Sa oled üldse meil natuke… kuidas öelda… nii...
MEES: Juhtub seda sinuga tihti?
KÕRTSMIK: Seal oli hunt! Ma olen… ma olen…
VANAMEES: Oled, oled.
MEES: Võibolla on tal palavik? Räägi, on sul palavik?
VANAMEES: Praegu on kuumad ilmad. Võta üks korralik klõmakas – lööb selgeks.
MEES: Võibolla peaks ta mägedesse saatma – seal on jahedam.
KÕRTSMIK: Tead…
VANAMEES: Pole viga, sa oled sõprade keskel.
MEES: Kas sa mind näed?
KÕRTSMIK: Ole vait! Mine vaata ise, kui ei usu!
(Paus.)
MEES: Seda ma just teha kavatsengi. (Paus.) Nii et sa ütled, et seal on hunt?
KÕRTSMIK: Jaa!
MEES: Istus voodis?
KÕRTSMIK: Jaa, istus!
MEES: Ja Klouni ei olnud?
KÕRTSMIK: Mine juba!
MEES: Miks ma ei lähe, muidugi lähen. (Paus.) Aga Kloun läks ju enne üles?
POISS: Läks küll.
MEES: Nii, Kloun läks üles…
KÕRTSMIK: Nüüd lõid kartma, jah?
MEES: Mis siin karta! Karta pole siin midagi. Aga ma mõtlen, et kui seal ka on hunt – las ta siis olla! Lõpuks koristad sina ju ise oma tube – mis minul sellega pistmist!
KÕRTSMIK: Häh, ei julge! Ainult rääkimas olete mehed…
VANAMEES: Lähme, ma tulen kaasa.
MEES: Jaa, lähme vaatame koos!
(MEES ja VANAMEES lähevad trepini.)
VANAMEES: Tead, see Torre võis midagi korda saata – ta on ennegi trikke teinud.
(Paus.)
MEES: Kuule, sul püssi on?
KÕRTSMIK: Püssi?
MEES: Noh, igaks juhuks.
VANAMEES: Jah, ehmataks teda veidi.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Üks vana püstol on. Kunagi sai muretsetud – mine tea, mida kõike võib ette tulla. (Laheb leti taha toimetama.) Näed. (Annab MEHELE püstoli.)
MEES (uurib püsolit): See ikka laseb ka?
KÕRTSMIK: Ei tea, pole proovinud.
VANAMEES: On see üldse laetud?
KÕRTSMIK: Ta on mul alati laetud – mkhõõ, igaks juhuks…
VANAMEES: Näita!
MEES: Hea küll, lähme! Mine sina ees.
VANAMEES: Miks mina?
MEES: Sa nagu vanem…
VANAMEES: Sinu käes on ju püstol!
(Paus.)
MEES: Lähme kuulame kõigepealt ukse taga.
(MEES ja VANAMEES lähevad üles. Pikk paus. Siis tulevad alla.)
MEES: Ha-haa! Oi, ussike!
VANAMEES: Talle tuleks vist tõesti arst kutsuda.
KÕRTSMIK: Mis oli?
VANAMEES: Terve tuba hunte täis!
KÕRTSMIK: Räägi tõsiselt!
MEES: Polnud seal mingisugust hunti.
VANAMEES: Isegi linade vahelt otsisime.
MEES: Igalt poolt.
POISS: Aga Kloun?
MEES: Mis kloun?
POISS: Kas Kloun oli üleval?
MEES: Ei olnud seal kedagi.
POISS: Aga Kloun läks ju enne üles?
(Paus.)
VANAMEES: Õigus küll.
(Paus.)
MEES: Olete te ikka kindlad, et Kloun läks üles?
POISS: Mina nägin.
VANAMEES: Ta läks tõesti üles.
MEES: Ja pärast seda pole alla tulnud?
KÕRTSMIK: Me oleme kogu aeg siin olnud.
MEES: Siis pidi ta akna kaudu välja minema.
KÕRTSMIK: Teiselt korruselt?
MEES: Tema jaoks ei ole see mingi kõrgus.
KÕRTSMIK: Aga milleks?
VANAMEES: Seda ei või meie teada, milleks tema kusagil sees või väljas käib.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Ma ei ole ju ometi hulluks läinud. Seal oli hunt!
VANAMEES: Juhtub, juhtub.
KÕRTSMIK: Ma ju nägin!
MEES: Oot, oot! Te ütlete, et ta läks asju valmis panema.
POISS: Jah.
MEES: Aga toas polnud ju mingisuguseid asju!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Millises toas te käisite?
MEES: Kuidas – millises?
KÕRTSMIK: Üleval on ju kaks tuba!
(Paus.)
VANAMEES: Nüüd lähed sina ees.
MEES: Eks ole, ise ajab toad segi, et vastutusest kõrvale hoida, nüüd mingu mina!
VANAMEES: Sinu käes on ju püstol!
MEES: Mis see püstol siia puutub! Õigest kohast tuleb otsida!
VANAMEES: Ise ütlesid, et lähme kuulame kõigepealt…
POISS: Ma lähen ise.
MEES: Noh, selge jutt! Aga sina – püstol, püstol! See võibolla ei lasegi. Kas see püstol laseb?
KÕRTSMIK: Ei tea, pole proovinud.
MEES: Näed, ta ei tea!
VANAMEES: Kas sa ei karda?
POISS: Kui valge on, siis ma loomi ei karda. Kui ma looma näen, siis ei karda.
VANAMEES: Ole ettevaatlik.
KÕRTSMIK: Anna talle püstol.
MEES (annab POISILE püstoli): Sa lasta oskad?
POISS: Ma lähen parem ilma… ( Annab püstoli MEHELE tagasi.)
VANAMEES: Kõigepealt kuula ukse taga, kas toas on vaikne. Siis praota uks ja piilu sisse. Kohe ära ust pärani lükka.
POISS: Ma saan hakkama küll. (Läheb üles.)
MEES: Ole ettevaatlik!
KÕRTSMIK: Parempoolne uks!
(Paus.)
VANAMEES: Kuule, millises toas me siis käisime? Me käisimegi parempoolses toas.
MEES: Las ma mõtlen… Muidugi käisime me parempoolses toas.
VANAMEES: Kuule, me käisime ju parempoolses toas.
KÕRTSMIK: Ega te midagi segi ei aja?
VANAMEES: Tõsijutt, paremas… kurat… parempoolses toas käisime.
KÕRTSMIK: Ja Klouni asju seal ei olnud?
VANAMEES: Nooh.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mis ta nimi nüüd oligi?
MEES: Kelle?
KÕRTSMIK: Poisi.
VANAMEES: Ken.
KÕRTSMIK (läheb trepini): Ken, oled sa toas juba? (Paus.) Mis sa teed seal?
MEES (lähen trepini): Ken!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Midagi on lahti.
VANAMEES: Siin võib tõesti segaseks minna.
KÕRTSMIK: Ma ju rääkisin!
(Paus.)
MEES: Ma lähen vaatan.
(KLOUN tuleb välisuksest.)
KÕRTSMIK (märkab KLOUNI esimesena): Sa…
VANAMEES: Noo! Tjah…
KÕRTSMIK (läheb KLOUNI juurde ja patsutab teda): No nii… Mis siis nüüd! Jah… Ennäe!
KLOUN: Mis teiega on?
KÕRTSMIK: On, on-on.
MEES: Me siin…
VANAMEES: Keegi otsis sind.
MEES: Jaa!
KÕRTSMIK: Tahtis näha, hõ-hõõ…
KLOUN: Ma tulin just tema juurest. Kõik on korras.
KÕRTSMIK: No näed – korras!
KLOUN: Milleks see sul on?
MEES (vaatab püstolit): See… Ah soo! Tead… ümberringi muudkui tulistavad… mis siis meiegi… eks ole. (Annab püstoli KÕRTSMIKULE.) Igaks juhuks…
KLOUN: Kus siis poiss on?
KÕRTSMIK: Poiss? Ah soo…
MEES: Ei tea, läks üles, aga tagasi pole tulnud.
KLOUN: Las siis olla. Las puhkab.
KÕRTSMIK: Aga…
MEES: Anna midagi juua.
KÕRTSMIK: Muidugi, muidugi… (Läheb leti taha toimetama.)
VANAMEES: Ja kõht on vahepeal tühjaks läinud.
MEES: Kuidagi palav päev täna…
KLOUN: Võibolla tulev veel äikest.
KÕRTSMIK: Äikest ikka! (Annab MEHELE veiniklaasi.) Torre, sa ei soovi?
KLOUN: Ei, pean esinemiseks valmis olema.
KÕRTSMIK: Oh, homseni veel nii palju aega.
KLOUN: Ma pean iga hetk valmis olema.
(Paus.)
VANAMEES: Vala mulle juurde.
KÕRTSMIK: Sul ikka raha on?
VANAMEES (otsib raha): Ma pole kunagi tasumata jätnud. Vahel ainult hiljem… Näed. (Annab KÕRTSMIKULE raha.)
KÕRTSMIK: Sellest ei jätku ju!
VANAMEES: Teinekord toon ära. Ma olen ju alati ära toonud.
KÕRTSMIK: Hea küll, ühe veel saad. (Valab VANAMEHELE veini.) Teinekord võta rohkem kaasa.
VANAMEES: Aitäh. (Läheb laua taha istuma.)
KÕRTSMIK: Arvab, et kui raha vähe kaasa võtab, siis joob ka vähem. Aga kui raha otsas, tahab ikka juurde. Räägitakse, et tal on tegelikul raha küll. Teeb tublisti tööd, aga midagi ei kuluta – kui just vahel siin.
MEES: Olen ka kuulnud. Huvitav, mis ta sellega teeb?
KÕRTSMIK: Ei tea. Ta ise ei räägi ka sellest. Olen tahtnud temalt raha laenata – noh, uue kõrts jaoks –, aga tema ütleb, et tal ei ole.
MEES: Võibolla kogub?
KÕRTSMIK: Aga milleks?
MEES (joob): Mõned teavad rääkida, et tal on kusagil poeg.
KLOUN: Ma tahan veel ühe tuttava juures ära käia. Tulen varsti tagasi. (Lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Noh, mis te nüüd ütlete!
VANAMEES: Imelik.
MEES: Mis asi on imelik?
VANAMEES: Kõik on imelik. Aga võibolla varsti saan teada. Juba täna õhtul.
KÕRTSMIK: Sa oled tõesti pisut imelik.
VANAMEES: Juba täna õhtul… (Joob.)
MEES: Hea küll, vaata nüüd midagi süüa.
KÕRTSMIK: Jah. (Paus.) Huvitav, mis see poiss seal üleval teeb?
(Paus.)
MEES: Õigus küll.
VANAMEES: Poiss… Võibolla seal polegi poissi. Võibolla pole seda poissi üldse olemas.
(Paus.)
MEES: Lähen vaatan.
KÕRTSMIK: Miks ta sinna üles üldse jäi? Ta läks ju Klouni kutsuma.
MEES: Kohe saame teada. (Läheb trepini.) Ken! (Paus.) Ken!
KÕRTSMIK (läheb trepini): Ken, on sinuga kõik korras?
(Paus.)
MEES: Kas sa kuuled, Ken!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Hakkab pihta…
POISS (tuleb ülevalt): Oh, andke andeks – jäin kogemata magama.
MEES: Magama!? Sa jäid magama?
POISS: Täna tuli palju käia, väsisin vist väga ära.
KÕRTSMIK: Sa läksid ju Klouni kutsuma.
VANAMEES: Või hunti.
POISS: Hunti ma ei näinud. Aga Kloun ütles, et kõik on korras. Kas lähen kutsun ta alla?
(Paus.)
MEES: Ma ei saa enam millestki aru…
KÕRTSMIK: Oot-oot! Sa tahad öelda, et Kloun on praegu üleval?
POISS: Jah, puhkab oma voodis.
KÕRTSMIK: Nii, puhkab… Tore küll!
MEES: Palju neid kloune siis on!?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mõtle nüüd hästi järele – kas Kloun oli ikka üleval?
POISS: Muidugi oli. Miks ma peaksin valetama.
(Paus.)
MEES: Aitab tsirkusest! Nüüd lähen mina vaatama. (Paus.) Kas keegi kaasa ei tulegi? (Paus.) Olgu peale, saab mis saab. (Läheb üles.)
TEINE VAATUS
(MEES tuleb ülevalt.)
KÕRTSMIK: Mis on?
(Paus.)
MEES: Midagi ei ole – uks on lukus.
KÕRTSMIK: Ega sina ust lukku ei keeranud?
POISS: Ei.
KÕRTSMIK: Siis keeras Kloun.
VANAMEES: Kas sa katsusid ikka korralikult?
MEES: Jah.
VANAMEES: Koputasid ja keegi avama ei tulnud?
MEES: Ei.
(Paus.)
VANAMEES: Need on selle nõia trikid. Ma tean temast nii mõndagi.
POISS: Missuguse nõia?
VANAMEES: Klouni.
POISS: Kas tema on siis nõid?
VANAMEES: Ta teeb asju, mida teisid teha ei suuda – sellepärast on ta nõid.
MEES: Hea küll, ärme teeme temast väljagi.
VANAMEES: Jah, anna lõpuks midagi süüa.
KÕRTSMIK (läheb leti taha toimetama): Süüa on igatahes meeldivam kui ühe tola tempude pärast segaseks minna.
MEES: Mina küll ei kavatse minna.
VANAMEES: Segasena on vist päris hea elada.
KÕRTSMIK: Sina peaksid seda ju teadma.
VANAMEES: Ei, ma mõtlen tõsiselt. Segane ei mõtle paljudest asjadest ega muretse nende puudumise pärast. Ma mõtlen Pegot. Talle ei tule pähegi, et ta peaks kunagi naise võtma. Ta mängib järve ääres, ehitab liivast losse ega tunne muret. Ta on nagu laps. Aga võibolla muretseb ta millegi pärast, millest meie aimatagi ei oska. Eks lastelgi ole mured. Teine asi on jalutute ja pimedatega – kui nad just sünnist saadik vigased ei ole. Vahel neid kohates ütlen endale, et peaksin ainuüksi sellepärast õnnelik olema, et minuga midagi sarnast pole juhtunud. Ma saan kõndida ja näha – kas sellest ei ole siis veel küllalt! Ma näen jahedal hommikul päikesekiirtes sätendavaid kastepiisku ja sõbralik tuul kannab minuni õide puhkenud lillede lõhna, mis kõik kuulutab: jälle on alanud uus päev! Lapsed jooksevad pühapäeva hommikul kilgates sinisele aasale ja nende pillid hüüavad ikka ja jälle: kui ilus on elu! Vaata ja tunne rõõmu uuest päevast, mis sulle on kingitud. (Paus.) Aga kurbus tuleb ikkagi, vaikselt ja hiilivalt nagu lähenev sügis ja sa tajud kõikjal algavat surmaund. Sa kardad unustada seda, mida oled näinud, ja tahad näha seda, mis veel tuleb. Mida lähemal oled lõpule, seda kaunimaks kõik muutub, seda rohkem tahad sa elada. Miks on kõik nii üürike – korra vaid tajuda, mööda minnes puudutada! Ja ühel päeval ei mäleta sa enam sedagi, et oled midagi puudutanud.
(Paus.)
POISS: Minu ema on pime. Ta jäi pimedaks siis, kui ma sündisin. Ta näeb ainult heledaid ja tumedaid laike. Vahel ta vaatab mind kaua ja siis ma küsin, mida ta näeb. Ta ütleb, et ma helendan, nagu oleksin üleni kullast.
(KÕRTSMIK toimetab leti taga, VANAMEES ja MEES joovad.)
KÕRTSMIK (viib lauale kausi juustu ja puuviljadega): Sööge nüüd.
(TEISED peale KÕRTSMIKU istuvad laua taha sööma.)
Võta julgesti.
POISS: Aitäh!
(KÕRTSMIK läheb leti taha toimetama, TEISED söövad.)
VANAMEES: Tulin täna mööda teed ja nägin mingit sitikat.
MEES: Mis ta tegi?
VANAMEES: Läks kuhugi.
MEES: Ja siis?
VANAMEES: Võtsin rohukõrre ja keerasin ta selja peale.
MEES: Jõud käis üle või?
VANAMEES: Ta ei saa vist kunagi teda, et mina ta selja peale keerasin.
MEES (uurib õuna): Kurat, ussitanud!
(Paus.)
VANAMEES: Minul ka!
MEES: Näita!
VANAMEES: Noh.
(Paus.)
MEES: Kuule, su õunad on ussitanud!
KÕRTSMIK: Mis sa räägid!
MEES: Tule vaata – täitsa ussitanud!
KÕRTSMIK: Ma ei pannud tähelegi. Vist on siis tipust sisse roninud.
VANAMEES (uurib teist õuna): See on ka ussitanud!
KÕRTSMIK: Mina ei saa aru, miks need ussid ei võinud ühe õuna sisse ronida – oleksid teised terveks jäänud!
MEES: Huvitav, mitmele ussile jätkuks ühest õunast?
VANAMEES: Oleneb õuna suurusest.
MEES: Ütleme, et sellisest.
VANAMEES: Seda peab uurima.
KLOUN (tuleb ülevalt): Olengi tagasi.
VANAMEES: Ainata võib.
KÕRTSMIK: Tagasi, jah?
MEES: Me siin… sööme parajasti.
VANAMEES: Katsume keha kinnitada.
MEES: Ei ole ka… nii-öelda… isu?
KLOUN: Ei, praegu ei soovi, ma olen söönud.
MEES: Ah soo.
VANAMEES: Siin polegi midagi süüa – kõik ussitanud.
KLOUN: Ussitanud?
VANAMEES: Nojah, toit on ussitanud.
KÕRTSMIK: Mida sa seletad!
VANAMEES: Muidugi – usse täis!
KÕRTSMIK: Seda et… kuidas sa nüüd… siia said?
KLOUN: Tulin.
MEES: Tema meil tuleb, nii-öelda.
KLOUN: Kas said natuke puhata?
POISS: Jah.
KLOUN: Siis on hästi.
KÕRTSMIK: Võibolla soovid midagi juua?
KLOUN: Ei, homme tuleb köiel tasakaal säilitada.
VANAMEES: Vala mulle veel.
KÕRTSMIK: Enne otsi raha välja.
VANAMEES (otsib raha): Kus ma ta… Siin ei ole… Siin… Kuule, mul ei ole praegu raha.
KÕRTSMIK: Otsi, otsi.
VANAMEES: Järgmisel korral maksan ära – ma olen ju alati ära maksnud.
KÕRTSMIK: Ei, niisama ma ei anna.
VANAMEES: Sa oled ju alati andnud.
KÕRTSMIK: Paljugi mis olen. Nüüd on sellel lõpp.
VANAMEES: Mul ei ole praegu raha. Homme toon ära.
KÕRTSMIK: Ma ütlesin ei! Ja aitab jutust.
VANAMEES: Sa siis ei anna mulle?
KÕRTSMIK: Ei. Teinekord võta rohkem raha kaasa või joo vähem.
(MEES joob.)
VANAMEES: Siis ma peeretan su kõrtsi peale! Mul on teisigi kohti, kuhu minna.
KÕRTSMIK: Võid astuma hakata.
VANAMEES: Lähengi! Ja enam sa mind siin ei näe.
KÕRTSMIK: Ainult tänane võlg too ära.
VANAMEES: Missugune võlg?
KÕRTSMIK: Viimase veini eest sa ju ei maksnud!
VANAMEES: Veini eest on mul piisavalt makstud. Arvad, et ma aru ei saanud, mida sa mulle viimati valasid.
KÕRTSMIK: Mida sa räägid! See oli väga hea vein!
VANAMEES: Arvad, et üks vanamees enam maitsest aru ei saa?
KÕRTSMIK: See oli ju hoopis teine vein!
KLOUN (on läinud akna juurde): Tulge vaadake!
VANAMEES: Isegi õunu ei saa korralikke antud!
KLOUN: Tulge ruttu siia!
KÕRTSMIK: Kuulete, mida ta räägib! Ma olen alati ausalt teeninud.
VANAMEES: Jutusta, jutusta!
KÕRTSMIK: Joomisest segi läinud! Sulle ei tohikski enam anda!
POISS (on läinud akna juurde): Mis see on?
MEES: Kus? (Läheb akna juurde.)
VANAMEES (on läinud akna juurde): Päike…
MEES: See ei saa päike olla.
VANAMEES: …kõrgel taevas.
KÕRTSMIK (läheb akna juurde): Kus on päike?
MEES: Päike peaks praegu loojuma.
KÕRTSMIK: Ja hoopis sealpool.
(Paus.)
MEES: Mis see siis on?
POISS: See on ju päike! Päike tõusis uuesti taevasse!
KÕRTSMIK: Võimatu!
VANAMEES: Mina lähen minema. Te näete und. (Hakkab minema.)
MEES: See ei saa ometi päike olla!
KÕRTSMIK: Muidugi ei saa! Ma tean kindlalt, et päike loojub sealpool.
VANAMEES: Loojugu või tõusku kus tahab. (Läheb välisukseni.)
KÕRTSMIK: See tähendab midagi. Kindlasti tähendab see midagi.
POISS: Ta hakkab kustuma. Ei, need on pilved…
VANAMEES (tuleb tagasi): Kus on pilved?
MEES: See oleks nagu suits…
(Paus.)
POISS: Polegi enam…
VANAMEES: Vahel ei jõua tähelegi panna, kui päev juba möödas.
MEES: Magad sa või?
KLOUN: Jäin mõtlema.
MEES: Mis see sinu arvates oli?
KLOUN: Nägid ju isegi.
KÕRTSMIK: See tähendab midagi. Kindlasti tähendab see midagi.
VANAMEES: Eks hiljem ole näha.
MEES: Kummalised asjad toimuvad viimasel ajal…
KÕRTSMIK: Mida me nüüd siis teeme?
VANAMEES: Kas sa annad mulle ühe veini või ei anna?
KÕRTSMIK: Ah jaa, veini… (Läheb leti taha toimetama.)
MEES: Tulen kohe tagasi. (Lahkub välisuksest.)
VANAMEES (võtab KÕRTSMIKU käest veiniklaasi): Homme toon raha ära.
KÕRTSMIK: Jajah. Mis? Jah, muidugi.
MEES (tuleb välisuksest): Seda oligi arvata.
VANAMEES: Mida?
MEES: Päike loojub, aga hoopis sealpool.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Ma ju tean seda!
MEES (annab KÕRTSMIKULE raha): Aitäh kostitamast.
KÕRTSMIK: Hakkad minema?
MEES: On aeg. (Läheb välisukse poole.)
KÕRTSMIK (saadab MEEST): Kas tuled hommikul siit läbi – võtaksime poisi kaasa ja läheksime koos linnaväljakule?
MEES: Tulen siis läbi. Noh, homseni!
VANAMEES: Homseni!
POISS: Head aega!
KLOUN: Kõike head!
MEES: Vaata, et sa siis alt ei vea!
KLOUN: Püüan.
MEES: Nägemist.
KÕRTSMIK: Ole tubli!
(MEES lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Ei tea… Ei tea… (Võtab tühjad klaasid ja lahkub leti taga olevast uksest.)
(VANAMEES läheb välisukse poole.)
KLOUN: Lähed ka minema?
VANAMEES: Teen ühe tubaka. (Lahkub välisuksest.)
POISS: Ütle, kas see, mida me nägime, oli tõesti päike?
KLOUN: Mida sina arvad?
POISS: Ma ei tea.
KLOUN: Nägid sa päikest?
POISS: Jah.
KLOUN: Ju see siis oli päike.
(Paus.)
POISS: Aga kuidas ta saab taevas olla, kui on loojanguaeg?
KLOUN: Küllap siis saab.
POISS: Aga see on ju ime!
KLOUN: Küllap siis on.
(Paus.)
POISS: Ära mine homme köiele.
KLOUN: Miks?
POISS: Ma kardan.
KLOUN: Sa kardad sellepärast, et kujutad ette, nagu peaksid ise köiel kõndima.
POISS: Kas sina siis üldse ei karda?
(Paus.)
KLOUN: Mul on üks abiline. Väga hea abiline. Ja kui ma vahel ei ole endas kindel, siis ta tuleb ja läheb minu eest.
POISS: Ja keegi ei saa sellest teada?
KLOUN: Võibolla saab. Aga ta ei räägi sellest, sest ta teab, et kui keegi suudab enda asemel abilise köiele saata, siis on see sama, nagu läheks ta ise.
(Paus.)
POISS: Kus sinu abline praegu on?
KLOUN: Siin. Seisab sinu ees.
(Paus.)
POISS: Kas siis sina… Kas siis siin ei olegi sina ise?
KLOUN: Olen ikka. Ma tahtsin öelda, et minu abiline näeb välja täpselt samasugune nagu mina.
POISS: Kus ta praegu on?
KLOUN: Ta ei ütle mulle seda, ta võib olla igal pool.
POISS: Kuidas ta teab siis sulle appi tulla?
KLOUN: Ma kutsun teda.
POISS: Kust?
KLOUN: Ma kutsun teda metsast.
POISS: Metsast?
(Paus.)
KLOUN: Kunagi kartsin ma üksinda öösel metsas käia. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma kartsin. Võibolla pimedust ja tundmatuid varje selles. Öösel üksikus kohas kaovad tavapärased pidepunktid, millest ohu korral muidu kinni saaks haarata, ja sa seisad vastamisi tundmatute jõududega, mis sind hiljem kõikjal jälitada võivad. Tasapisi sain ma metsas elavate vaimudega tuttavaks ja nüüd oskan nende võimu ära kasutada abilise väljakutsumiseks. (Paus.) Miski minu sees andis endast märku, ma õppisin teda tundma ja nüüd me teeme koos igasuguseid vigureid.
(Paus.)
POISS: Mina ei karda üksinda metsas käia.
KLOUN: Sa pole lihtsalt olnud kohtades, kus metsa võim sulle kergelt ligi võib pääseda. Kui sa aga saad kord tunda, mida mets endast tõeliselt kujutab, siis tuleb sul kaaluda iga oma sammu, et ta sind vigastamatult välja laseks.
POISS: Mida mets mulle teha võib?
KLOUN: Kõike. Ta võib sind abistada, aga võib ka tappa, kui sa küllalt tugev ei ole ja vigu teed.
POISS: Kuidas ma tean, et ma käitun õigesti?
KLOUN: Miski sosistab sulle kõrva. Kui sa võidad metsa endale sõbraks, võib ta sulle palju saladusi avaldada.
POISS: Milliseid saladusi?
KLOUN: Ta ütleb sulle, et sa oled tühine selles lõputus voolus, aga ometi nii tähtis, et ilma sinuta läbi ei saa.
(Paus.)
POISS: Aga kas mina suudaksin köiel kõndida? Kui ma oma võlukepikese appi võtaksin, kas ma siis suudaksin?
(Paus.)
KLOUN: Võibolla suudaksid. Kas sa aga suudaksid oma võlukepikest just selle pärast kasutada?
POISS: Milleks ma peaksin seda siis kasutama?
KLOUN: Ma ei tea. Võibolla ei olegi sellel tähtsust.
(Paus.)
POISS: Aga kui minu soov täitub, siis ma olen ju õnnelik.
KLOUN: Sel hetkel oled sa õnnelik. Aga võib juhtuda, et ees ootab veel pikk rännak.
POISS: Aga kui ma soovin, et oleksin kogu aeg õnnelik?
KLOUN: Kardan, et siis sa unustaksid varsti, mis on õnn.
VANAMEES (tuleb välisuksest): Õhtu juba käes…
KÕRTSMIK (tuleb leti taga olevast uksest): Mõtlesin, et keegi tuli.
VANAMEES: Läksin ja jälle tulin. Huvitav, kui kaua see niimoodi kestab?
KÕRTSMIK: Mis asi?
(Paus.)
VANAMEES: Praegu on suvi... Varsti tuleb sügis. Siis talv. Kevad... Jälle suvi. Ring saab täis – mine edasi või tagasi. Tagasi minnes jõuame tagasi pärale. Praegu on suvi... Suvi on ilus. Sügisel peab juba kütma hakkama. Aga kui ei kütaks?... Talv on ka ilus. Kui sajab nii palju lund, et kõik enda alla matab, siis on seda lund küll palju. Kevadel on pori, kõik niriseb. Linnud laulavad... Mis mina sinna teha saan! Ja siis ongi jälle suvi. Kõik oleks justkui teada. Aga armastus – millest see veel tuleb?... Ta läks ära... Nad mõlemad läksid ära. Jätsid mu maha. Ühel päeval tundsid, et neil pole mind enam vaja. Mõtlesid, et mujal saab kergemini läbi. Mõtlesid või tundsid?... Ükskõik – ära läksid ikkagi.
KÕRTSMIK: Millest sa räägid?
VANAMEES: Ah, ei midagi. Kuule, Torre, kas sina oled kedagi armastanud? Ma mõtlen – tõsiselt armastanud?
KÕRTSMIK: Kas klounid üldse armastavad?
(Paus.)
KLOUN: Jah, ka klounid armastavad.
POISS: Kas klounidel lapsi ka on?
KÕRTSMIK: Väikesi tolasid.
KLOUN: Küllap klounidel on ka lapsi – väikesi tolasid. Aga ma mõtlen, et mida rohkem on neil lapsi, seda väiksemad klounid nad ise on. Aga ma võin ka eksida.
VANAMEES: See on… inimlik.
KLOUN: Kõik, mida inimesed teevad, on inimlik.
(MEES tuleb välisuksest.)
KÕRTSMIK: Noh, mõtlesid umber? (Paus.) Kas juhtus midagi?
MEES: Anna mulle vett!
(KÕRTSMIK valab klaasi vett ja annab selle MEHELE.)
MEES (joob klaasi tühjaks): Ikkagi on see nii. Seda võis karta.
KÕRTSMIK: Millest sa räägid?
MEES: Esseri kuningas on alustanud sõda.
(Paus.)
VANAMEES: Need olid siis ikkagi sõdurid…
KÕRTSMIK: Kui kaugel nad on?
MEES: Ei tea täpselt. Aidu pool külad põlevad. Isegi siia on tulekuma paista.
KÕRTSMIK: Siis on nad hommikuks võibolla siin.
POISS: Ma tahan koju!
KLOUN: Praegu ei saa sa kuhugi minna. Mõtleme, mida teha.
KÕRTSMIK: Mis lärm seal on?
(TEISED peale VANAMEHE jooksevad välja.)
VANAMEES (läheb leti taha): Jooge! Pidutsege! See on võibolla teie viimane pidu. (Valab veini.) Korra veel pidutseda! Tehke seda siis suurelt! Võta! Võta üks korralik suutäis! (Joob.) Veel? Valan kõigile. (Valab veini.) Sulle? Võta. Sina saad vähem – muidu sa ei taipagi, et pidutsed. (Joob.) Jumal! Oled sa olemas või ei ole? Ma ei ole sinust kunagi välja teinud, nüüd küsin: mis pasa oled sa kokku keeranud? Kas sa kuuled mind? Tule lagedale, raisk!
(TEISED peale MEHE tulevad välisuksest.)
VANAMEES: Näed, ongi kohal! Ja terve kari kohe!
KÕRTSMIK: Mida sa teed seal?
VANAMEES: Müün! Ega siis vein või voolamata jääda! Tulge, ma valan kõigile! Pidu läheb edasi!
KÕRTSMIK: Kao siit, hull vanamees!
VANAMEES: Muretsed mingi veini pärast! Kui meie seda praegu ei joo, joovad selle homme Esseri sõdurid. Ja nemad sulle selle eest maksma juba ei hakka.
KÕRTSMIK: Pole sinu asi, kes mu veini joovad!
VANAMEES: Ahah! Arvad, et kõrts aitab sul sõja üle elada? Keegi peab siin ju toimetama.
KLOUN: Jätke järele juba! Mõtleme, mida ette võtta. Mida poisiga teha?
VANAMEES: Teda pole olemas.
KÕRTSMIK: Keda?
VANAMEES: Kas sina usud jumalat?
KÕRTSMIK: Praegu on vaja inimestele mõelda.
VANAMEES: Mina ei usu. Ma ei saa ju teda uskuda! Mis üldse toimub?
KÕRTSMIK: Kuulake mind. Ma tean mägedes ühte kohta, kus me võiksime varju leida. Võibolla lüüakse vaenlane varsti tagasi. On vaja ainult söök ja vesi kaasa võtta.
VANAMEES: Ja veini raatsid siia jätta?
KÕRTSMIK: Jäta see vein juba ükskord rahule! Noh, kas tulete? (Paus.) Öelge nüüd midagi!
POISS: Kui Kloun läheb…
KÕRTSMIK: Mõelge rutem! Meil pole palju aega.
POISS: Kas sina lähed?
KLOUN: Ma ei ole kindel…
KÕRTSMIK: Aga sina?
VANAMEES: Mina lähen koju. Kastan veel taimed ära. Teen korda, kus midagi lohakil.
KÕRTSMIK: Mõelge ometi! Mõelge ometi natuke!
VANAMEES: Kirjas on: jumal lõi inimese enda sarnaseks. Kui jumal on kõrtsmiku sarnane – no mis asja ma temaga siis veel üldse jändan!
(MEES tuleb välisuksest.)
KÕRTSMIK: Kuidas on? Mis sõduritest kuulda on?
MEES: Kohe räägin. Aga enne vala mulle üks vein. Vala kõigile!
KÕRTSMIK: Räägi nüüd!
MEES: Nii. Asi on selles, et… sõda ei ole!
(Paus.)
VANAMEES: Kuidas ei ole?
MEES: Lihtsalt ei ole ja kõik!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Aga poles ju! Me ju nägime.
MEES: Põles küll. Aga nüüd juba kustutatakse. Jahimehed olid lihtsalt metsa kogemata põlema pannud.
VANAMEES: Räägid sa ikka tõsiselt?
MEES: Kas te siis aru ei saa? Sõda ei ole!
(Paus.)
VANAMEES: Ah nii… Või lihtsalt metsa põlema pannud… No teevad ikka tempe! Ha-haa! Või panid metsa põlema! No on ikka naljamehed!
POISS: Sõda ei olegi! Nüüd ma saan jälle koju! Eks, nüüd ma võin jälle koju minna?
KLOUN: Jah.
KÕRTSMIK: Ha-ha-haa! Pidu läheb edasi! Nii, nüüd tulge ja võtke, mida keegi soovib. Teen kõigile välja! (Läheb leti taha toimetama.)
VANAMEES: Või juba kustutavad…
KLOUN: Sel puhul võib endale ühe joogi lubada.
POISS: Kuidas see mets siis põlema läks?
VANAMEES: Noo, mets läks põlema!
KÕRTSMIK: Poisile ka üks jook.
MEES: Ei tea, küllap tegid lõket ega kustutanud korralikult ära.
VANAMEES: Nojah, pole tükk aega sadanud ka.
KÕRTSMIK: Tulge ja võtke nüüd!
MEES: Tänavu on üldse üks imelik suvi. (Võtab klaasi.)
VANAMEES: Kurat, muudkui tassi nendele taimedele vett! Ma viin iga päev näed sellisele… (mõõdab sammudega) jah, sellisele lapile vähemalt kolm-neli ämbritäit vett!
KÕRTSMIK: See on sulle.
KLOUN (võtab klaasi): Tänan.
VANAMEES: Maa on nii kuiv, et algul ei võta vett sissegi, voolab peenralt maha. Meie pool on kehv muld ka – raske ja liivane.
KÕRTSMIK: Vanamees!
VANAMEES: Jah. (Võtab klaasi.) Mõtlen, et peaks metsast jälle turvast tooma – kaks aastat tagasi sai veetud.
KÕRTSMIK: See on sinu jook.
POISS: Aitäh! (Võtab klaasi.)
KLOUN: Terviseks!
MEES: Terviseks!
VANAMEES: Nooh!
(KÕIK joovad.)
KÕRTSMIK: Jah… Varsti müün selle maja maha ja ostan uue. Nende aastatega olen ikka nii palju suutnud kõrvale panna, et kui see maja maha müüa, saab uue ostmiseks raha kokku. Siis võib ehk ka ühe poisi või tüdruku abiks võtta. Võibolla isegi kaks – oleneb, kuidas äri edeneb.
MEES: Oled lõpuks midagi sobivat leidnud?
KÕRTSMIK: Jah, üks koht on nüüd enam-vähem kindel.
MEES: Kus see asub?
KÕRTSMIK: Põhjatorni juures.
MEES: Noo! Seal on kallid majad.
KÕRTSMIK: See-eest käib seal ka rahvast. Ma olen juba kõik läbi mõelnud, kuidas äri korraldada. Kui kõrtsi sisse tulla, siis esikust paremale viib trepp teisele korrusele, kus on ühel pool koridori kaks, teisel pool kolm eraldi tuba. Need jäävad külalistele, igasse tuppa kaks voodit – jah, nii on paras. Esikus trepi kõrval on nagi riiete jaoks. Esikust vasakule jääb kaks tuba, nendes hakkan ma ise elama – minu jaoks piisab. Esikust otse läbi võlvialuse läheb saali, see ei ole küll suur – neljale lauale paras –, aga saali tagumises otsas võlvkaarte taga on veel kaks ruumi, kuhu mahub kummassegi üks laud. Seega kokku kuus lauda, igasse kaheksa inimest. Müügilett jääb esikust saali tulles vasakule. Kööki saab nii leti tagant kui ka saalist. Letist paremale jääb veel üks tuba, see jääks vajaduse korral poisile või tüdrukule. Kogu sisustuse kujundan ise: tumedad lauad ja toolid, tume lett, uste ja akende ees punased eesriided, seintel madalamal tumedad puust tahvlid, kõrgemal heledad värvitud seinad, lakitud põrandad ja laed – kõik peab kaunis olema ja hubase tunde looma. Minu maja saab paljudele meelispaigaks, linna sisse sõitnud peatuvad ikka minu juures. Võibolla saab nädalalõpuks isegi pillimehed kutsuda. Siis on seal lõbus: muusika mängib, tüdruk punases kleidis valgete käiste ja põllega kannab laudadele veini ja pirukaid, rahvas naerab ja on õnnelik – vähemalt ühel õhtul nädalas unustab oma mured ja on õnnelik. Ma arvan, et seda ei olegi nii vähe. Ja sina, Torre, tuled vahel esinema – rahvas tahab lõbustamist. Kas tuled?
KLOUN: Püüan.
KÕRTSMIK: Oh, oleks see kõik juba olemas!… Kas keegi veel soovib? Noh, Vanamees?
VANAMEES: Mul on alles veel.
KÕRTSMIK: Sulle?
MEES: Ei, aitäh.
KÕRTSMIK: Kui tasuta saab, siis ei kiirusta keegi. Sulle ma ei hakka pakkumagi – lähed homme turnima. Ei tea, kas kuningas ka vaatama tuleb?
MEES: Äkki tulebki.
KLOUN: Ühesuguse huviga ootavad kõik, et ma köielt alla kukuksin.
KÕRTSMIK: Noo, meie küll ei oota!
KLOUN: Kas tõesti? Kui köis oleks maapinnast… vaid rinna kõrgusel – kas te siis tuleksite vaatama?
KÕRTSMIK: Nooh… siis võiksin ehk minagi proovida…
MEES: Mida sa meie uuest kuningast arvad?
KLOUN: Ei tea, pole teda veel näinud.
MEES: Annaks ta rahvale suuremad vabadused, muud ma ei soovikski.
KLOUN: Mina olen küllalt vaba. Kui mind miski millegagi seobki, siis ei saa kuningas mind sellest vabastada. Kuningas ei saa sellest, mida mina võin teha, endale pooltki lubada.
KÕRTSMIK: Köiel turnida ta kindlasti ei suuda. Aga makse saaks ta ju vähendada.
VANAMEES: Võibolla ei saa.
KÕRTSMIK: Et siin veini müüa, pean ma poole teenitud rahast ära andma.
VANAMEES: Sitt lugu küll.
KÕRTSMIK: Ja üldse, mis ei võiks kõik kuningad olla? Oleks ju päris vahva.
KLOUN: Kõik ei saa kuningad olla. Kõik ei saa isegi kõrtsmikud olla. Igaühel oma asjad, mille pärast rõõmustada või kurvastada. Asjad võivad erinevad olla, aga tunded on alati sama kaalukad. Tundeid ei saa ära võtta, sest muidu ei leiaks inimene ennast maailmas üles.
(Paus.)
VANAMEES: Kurat, nad panid ju metsa põlema! Kust ma nüüd puid võtan?
KÕRTSMIK: Ega sa Aidus ometi puid käi tegemas?
VANAMEES: Kui seal palju põles, hakatakse siit ju rohkem võtma. Ei, peab uurima minema. (Läheb välisukse poole.)
KÕRTSMIK: Pea nüüd kinni! Kuhu sa vastu ööd lähed? Enam pole sinna midagi parata.
VANAMEES (tuleb tagasi): Kuradi jahimehed! Pidid nad nende huntidega jändama – just nüüd, kui on nii kuiv! (Joob.)
MEES: Ei tea, mis huntidest on saanud? (Paus.) Ega sina ei tea, mis huntidest on saanud?
KLOUN: Paljud pääsesid minema.
(Paus.)
VANAMEES: On ikka imelik päev täna…
KÕRTSMIK: Ei tea, millega see veel lõpeb?
KLOUN: See ei lõpegi.
(Paus.)
MEES: Ja mis mõte sel on?
KLOUN: Mõni kulutab terve elu, et seda välja mõelda. Mina ennast iga asjaga ei vaeva ja ma ei tunne enast sellepärast sugugi halvasti. Olen kuulnud mehest, kes raiskas viiskümend aastat, et öelda, et selle meeldivalt lõhnava lille nimi on roos. Aga roos lõhnab vaatamata sellele, kas nimetada teda roosiks või mõne muu nimega. Aga on veel palju teisi lilli, mis lõhnavad sama meeldivalt. Kuid nende lõhn jäi tal tundmata, sest ta istus vaid roosi ees ja mõtles, mis talle nimeks panna. Soovitan sullegi: ära vaeva ennast sooviga saada heaks luuletajaks. Astu uksest välja ja leia maailm kogu tema rikkuses. Ja võibolla ühel päeval kirjutad sa häid luuletusi, nii nagu keegi teine seda veel teinud pole.
MEES: Me oleme erinevad…
KLOUN: Ei, me oleme väga sarnased! Meie erinevus on ainult selles, et sinu luuletamine seob sind ülemäära.
MEES: Ma ei saa tegutseda nagu sina. Mul on kodu, lapsed…
KLOUN: Ma pole öelnud, et peaksid kogu maailma läbi sõitma, et teada saada, mida see endast kujutab.
MEES: Ma teen, mis suudan.
KLOUN: Ei, sa ei tee seda! Sa tahad saada heaks luulutajaks ja võib juhtuda, et kunagi ka saad selleks, aga siis sa märkad, et vahepeal on möödunud viiskümmend aastat, mida ei saa enam tagasi.
MEES: Ma ei tea, mis on sinu jaoks hea luuletus, aga minu luuletusi loetakse.
KLOUN: Sellest ei piisa! Ma ei räägiks seda juttu sellele, kes ei hakka kunagi hästi kirjutama. Sina võiksid seda.
MEES: Oled sa minu luuletusi üldse lugenud?
KLOUN: Ma tean väga hästi, kuidas sa kirjutad.
MEES: Sina, teadja, kõnni oma köiel ja vaata, et sa sealt alla ei kuku. Küll teised oma asjadega hakkama saavad.
POISS: Kas ma saaksin magama minna?
MEES: Tema tuleb õpetama, kuidas teised elama peaksid!
KÕRTSMIK: Oled väsinud?
POISS: Jah.
KÕRTSMIK: Pärast sellist päeva pole ka ime. Torre, sinu käes on võti – tee poisile uks lahti!
POISS: Mis kell me homme linnaväljakule läheme?
KÕRTSMIK: Ära muretse, ma äratan su õigel ajal üles. Kui muidugi… Nojah…
KLOUN: Lähme siis.
POISS: Head ööd!
KÕRTSMIK: Head ööd!
VANAMEES: Ilusaid unenägusid!
MEES: Head ööd!
(KLOUN ja POISS lähevad üles.)
KÕRTSMIK: Et nüüd jälle midagi tobedat ei juhtuks.
MEES: Eks seda ole varsti näha.
KÕRTSMIK: Näha, näha! Kui ta sinu majas tembutaks, räägiksid teist juttu. Või tema õpetab, kuidas elada! Aga teised mingu samal ajal segaseks! Kui teeks nii, et homme…
MEES: Mis homme?
KÕRTSMIK: Et tal saaks sellest homme isu otsa!
(Paus.)
MEES: Kuidas?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Köis tõmmatakse kõrgele majade vahele. Tema… hakkab minema… Teate ju… köis on kõrgel.
MEES: Nojah.
KÕRTSMIK: Nii. Jõuab keskele… Ja seal järsku… libiseb. Seal on libe.
VANAMEES: Aga kui ei ole?
KÕRTSMIK: Selles see asi ongi. Tähendab… Katsuge nüüd aru saada.
VANAMEES: Nooh.
KÕRTSMIK: Seda, et libe oleks… seda saab teha.
(Paus.)
VANAMEES: Et ta alla kukuks?
KÕRTSMIK: Ta libiseb… kaotab tasakaalu…
MEES: Ja kukub alla?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Nojah.
(Paus.)
VANAMEES: Kui ta on nõid, siis ta ei kuku alla.
(Paus.)
MEES: Aga kui ei ole?
KÕRTSMIK: Eks siis ole näha.
(Paus.)
MEES: Kuidas sa teed, et libe oleks?
KÕRTSMIK: Et libe oleks… määrime köie keskelt rasvaga kokku. Ma tean, köis on tal vankris.
MEES: Meid võidakse kahtlustama hakata, kui avastatakse, et köis on rasvaga kokku määritud.
KÕRTSMIK: Vanker on hoovis, sinna pääseb igaüks juurde.
MEES: Hea küll. Aga kui ta meie plaanist teada saab?
KÕRTSMIK: Kuidas?
VANAMEES: Seda ei oska sina aimatagi, kuidas tema millestki teada võib saada.
MEES: Tasub meile äkki kätte?
KÕRTSMIK: Mis ta ikka teha võib.
MEES: Ta võib su tappa – nagu oleks see õnnetus. Jääd ühel päeval metsas murduva puu alla.
VANAMEES: Tappa ta ei saa.
MEES: Kust sina tead?
VANAMEES: Kui ta on nõid, siis ta tappa ei saa. Nõid võib hirmutada, aga mitte kunagi tappa – seda on ta mulle ise rääkinud.
MEES: Siis ta hirmutabki su surnuks! Karli ta juba hirmutaski peaaegu surnuks.
KÕRTSMIK: Nii hull see asi nüüd ka ei olnud.
MEES: Aga kui ta ei ole nõid?
KÕRTSMIK: Siis ta ei saa ka meie plaanist teada.
MEES: Sel juhul… Mind on ta igatahes ära tüüdanud!
KÕRTSMIK: Küll te näete, varsti saab ta jälle millegi tobedaga hakkama.
VANAMEES: Tembutab.
KÕRTSMIK: Aga homme teeme meie talle üllatuse.
MEES: Siis vaadaku ise, kuidas toime tuleb.
(Paus.)
VANAMEES: Mõtlete te seda tõsiselt või?
(Paus.)
MEES: Mis sa nüüd! Niisama vahetasime mõtteid.
KÕRTSMIK: Eh, sind, naljast ei saa ka enam aru!
MEES: Ta vaatab kindlasti oma köie hoolikalt üle.
VANAMEES: Ma juba mõtlesin…
KÕRTSMIK: Tasa! Ta tuleb.
MEES: Huvitav, kust siis seekord?
(KLOUN tuleb ülevalt.)
KÕRTSMIK: Noh, kas poiss jäi magama?
KLOUN: Küllap ta jäi.
MEES: Näeb ilusaid unenägusid.
VANAMEES: Unenägusid on tore näha – kui nad meeldivad on. Vahel on nad väga ilusad.
KÕRTSMIK: Mida sa siis näed ka?
MEES: Kuldset kirvest.
KÕRTSMIK: Ja naisi!
VANAMEES: Naisi vahel ka. Aga täna nägin ma väga kummalist unenägu.
KÕRTSMIK: Sa oled ise ka kummaline.
VANAMEES: Mis mõttes?
KLOUN: Mida sa siis nägid?
KÕRTSMIK: Paksu naist – nagu see, kes trepist alla astus ja jalaluu murdis – nii raske oli.
MEES: Ha-ha-haa!
KÕRTSMIK: Sa tead ka seda lugu või?
MEES: No miks ma seda lugu ei tea!
VANAMEES: Te mõtlete Rasva-tädi või?
KÕRTSMIK: Teist nii paksu pole olemas.
MEES: Nüüd on sellest kaks aastat möödas.
KLOUN: Räägi, mida sa unes nägid?
KÕRTSMIK: Sellel paksul on mees ka.
MEES: Noo!
KLOUN: Kuulake inimene ära!
MEES: Inimene tahab rääkida.
KÕRTSMIK: Kus see inimene on?
MEES: Nooh, mida sa siis räägid?
KÕRTSMIK: Ei tea, kumma jala ta murdis, kas selle, millega maha astus, või selle, millele astumise ajal toetas?
MEES: Nii paks inimene ei saagi jalgu liigutada.
KÕRTSMIK: Trepist alla ju tuli!
MEES: Ja õnnetus oligi käes!
KÕRTSMIK: Teinekord püsigu paigal!
KLOUN: Tahtis maailma näha.
KÕRTSMIK: Aga jalge alt lõi kõikuma.
MEES: Maailma näha… Me võime talle jutustada.
KÕRTSMIK: Täpselt!
MEES: Mina ei saa aru, kuidas võib inimene nii paksuks minna. Mina näiteks ei lähe paksuks. Võin süüa palju tahes, aga ikka ei lähe!
VANAMEES: Tal on kalduvus – nagu sinul lolliks minna.
MEES: Aga see ei hakka kaugelt silma.
KÕRSTSMISK: Huvitav, kui palju nii paks inimene üldse sööb? Ütleme päevas?
MEES: Seda tuleks uurida.
VANAMEES: Sa kirjuta temast luuletus.
MEES: Raskeks läheb, ei mahu kujutluspilti ära.
KLOUN: Vanamees tahtis oma unenägu jutustada.
MEES: Miks ta siis juba ei alusta?
KLOUN: Ootab sobivat juhust.
VANAMEES: Aah…
MEES: Räägi ikka!
KÕRTSMIK: Me oleme head kuulajad.
(Paus.)
VANAMEES: Hea küll.
MEES: Ha-ha-haa! Tahtis maailma näha!
KLOUN: Kuula nüüd!
MEES: Nooh.
KÕRTSMIK: Vanamees räägib.
MEES: Tss!
(Paus.)
VANAMEES: Ma nägin unes, et lendan.
KÕRTSMIK: Trepist alla!
VANAMEES: Ei.
MEES: Ole nüüd vait!
KÕRTSMIK: Jah.
VANAMEES: Ma lendasin majade vahel mööda mingit tänavat.
KÕRTSMIK: Mina olen ka lendamist näinud.
MEES: Mina jälle ujun. Vahel on hästi kerge…
KLOUN: Tasa!
MEES: Ära ehmata!
VANAMEES: Aah, ei räägi…
MEES: Mis sa nüüd alt vead! Kui juba alustasid, siis tuleb lõpuni rääkida.
KÕRTSMIK: Algus oli väga huvitav.
MEES: Eks ole, me koguneme siia kokku…
KLOUN: Hea küll, ainult Vanamees räägib.
(Paus.)
VANAMEES: Hea küll, ma räägin teile oma unenäo. Ma ei tea, mis tänav see oli või kus linnas ma üldse viibisin – tuttav koht see igatahes ei olnud. Ma hakkasin jooksma. Õieti ma rohkem nagu hüppasin. Tõukasin ennast pikkade sammudega maast lahti. Hüpped läksid aina pikemaks, kiirus kasvas, varsti ma võisin juba päris kaua õhus püsida, enne kui järgmise tõuke pidin tegema. Ma tundsin ennast kergena, kiirus aina kasvas. Siis tõukasin ennast maast lahti, tõmbasin jalad vastu rinda kõverasse ja lendasin. Ma lendasin mööda pikka tänavat majade vahel ja see oli tore. Korraga märkasin eemal mingeid kujusid mulle vastu lendamas. Ma tundsin nende ees hirmu ja tahtsin õhus ringi keerata, et tagasi lennata. Tänav oli aga kitsas ja ma pidin hoo maha võtma, et mitte vastu maja lennata. Kui ma tagasi hakkasin lendama, olid kujud juba päris lähedal. Mu hoog oli raugenud ja ma ei saanud nende eest ära. Mul oli kohutav hirm. Kujud jõudsid mulle üha lähemale ja sundisid mind maanduma. Need olid kivist kujud. Järsku ma tundsin, et nad ei soovigi mulle halba. Siis ütlesid nad mulle õpetussõnad – neid oli täpselt kümme. Unes ma sain nendest õpetussõnadest aru ja teadsin, et need on õiged. Aga pärast ärkamist ei mäleta ma enam midagi, mida nad ütlesid. Ma unustan alatihti ära, mida mulle on õpetatud.
(Paus)
KÕRTSMIK: Seda on näha jah…
VANAMEES: Huvitav oleks teada, mis õpetussõnad need ikkagi olid?
KLOUD: Küllap sa tunned neid. (Paus.) Mina jälle nägin täna unes, et vaatasin ennast ülevalt alla pähe. Ja teate, mida ma nägin?
(Paus.)
MEES: Mida siis?
KLOUN: Ma nägi avatud kolpa ja selles polnudki ajusid.
KÕRTSMIK: Ju sul pole neid siis vajagi.
KLOUN: Üksnes kärbes kõndis veritseval serval.
VANAMEES: Kärbsed on kõige vastikumad elajad, keda ma üldse tean!
MEES: Rotid on hullemad.
KÕRTSMIK: Ei ole! Kui ikka sääsed…
MEES: Mis sa nüüd räägid! Oled sa üldse rotti näinud?
KÕRTSMIK: Miks ma siis rotti pole näinud!
VANAMEES: Ei, kuulake! Mina olen seda asja mõelnud ja kõik vastikud loomad, linnud ja putukad ritta seadnud.
MEES: Ei tee rotil ja sääsel vahet!
VANAMEES: Tähendab… kõige hullemad on kärbsed, siis mutid…
KÕRTSMIK: Ei ole.
VANAMEES: Las ma räägin nüüd lõpuni! Nii, mutid olid. Siis tulevad kõrvahargid, edasi hiired, siis liblikad…
MEES: Kuidas nad seda nimetavad…
VANAMEES: … siis teod…
MEES: Loodusteadus.
VANAMEES: … siis sipelgad… Ei, enne on maakirbud, siis tulevad sipelgad.
MEES: Üks on rott ja teine on sääsk.
VANAMEES: Edasi metssead, siis jänesed…
KÕRTSMIK: Jänesed?
VANAMEES: Ära sega vahele! Kuhu ma jäin?
KÕRTSMIK: Jänesed, jänesed.
VANAMEES: Just. Siis karud, hundid, rebased, siis metskitsed, edasi maipõrnikad – rästad on veel vahepeal. Siis tulevad maod, siis puugid, täid, kirbbud, lutikad…
KÕRTSMIK: Lutikad on sul nii taga?
VANAMEES: Mul on kõik arvestatud. Nii… Nüüd ajasid sassi! Kas maipõrnikad juba olid?
MEES: Ei olnud.
VANAMEES: Siis tulevad maipõrnikad, siis lestad, leedikud, õielõikajad, sääsed ja parmud… Oi, rotid on kusagil eespool.
MEES: Rotid oleksid pidanud juba ammu olema!
VANAMEES: Pärast hiiri.
MEES: Enne hiiri!
VANAMEES: Hea küll, enne hiiri.
KLOUN: Aga inimesed?
(Paus.)
VANAMEES: Inimesed…
MEES: No mis nendel inimestel siis viga!
KÕRTSMIK: Vanamees on ju väga tore inimene!
VANAMEES: See oli ilusasti öeldud.
MEES: Noh, on juba küllalt jutustatud. Aeg on koju minna. (Joob klaasi tühjaks.)
VANAMEES (uurib oma klaasi): Jah, hakkame minema. Kuule, Torre, äkki räägid enne lahkumist mõne lõbusa loo – saab tee peal naerda.
KÕRTSMIK: Jah, räägi midagi naljakat.
KLOUN: Teine kord.
VANAMEES: Üks lühike lugu kõigest!
MEES: Räägi, räägi!
(Paus.)
KLOUN: Või midagi naljakat tahate kuulda…
VANAMEES: Jah – nagu vanasti, kui me vahel koos istusime… Mäletad…
KÕRTSMIK: Ära nüüd sina jälle jutustama hakka!
VANAMEES: Olen vait.
(Paus.)
KLOUN: Hea küll, ma räägin teile ühe loo. Olete valmis?
MEES: Kohe sean ennast kuulama.
(TEISED peale KLOUNI istuvad.)
KÕRTSMIK: Me oleme valmis.
(Paus.)
KLOUN: Ühe mägiküla servas elas kord mees. Tema naine oli surnud varakult ja nüüd olid seltsiks talle vaid taimed, mida ta oma aias kasvatas. Tema aed oli alati hoolitsetud: varakevadest kuni hilissügiseni õitsesid seal lilled ja neid käis imetlemas kogu külarahvas. Ta oli teinud tublisti tööd ja teeninud korralikult, nii et vanaduspäevadel ei pidanud ta raha pärast puudust tundma. Inimesed pidasid temast lugu, mõned küll peamiselt sellepärast, et neil võimalus oli temalt raha välja meelitada. Nad kasutasid ära mehe usaldust ja head südant ning laenasid tema käest erinevatel ettekäänetel: kas oli tarvis veskit ehitada või lagunenud teed parandada... Ja kui mees lõpuks raha tagasi läks küsima, öeldi talle, et tema samuti veskit kasutab ja teed kõnnib, ja nii jäigi tihti osa rahast tagasi saamata. Mõned pidasid teda koguni nõdrameelseks, sest et ta lilledega kõneles ja vahel neile isegi laulis. (Paus.) Ühel kevadel jäi mees äkitselt raskesti haigeks. Kuna ta elas üksinda, siis käisid sõbrad teda aeg-ajalt vaatamas, põetasid teda ja abistasid majapidamistöödes. Mehe seisund halvenes iga päevaga, nii et ta lõpuks ainult voodis pidi lamama. Nähes haiguse süvenemist ja aimates, millega see lõppeda võib, oli keegi sõpradest nüüd alati tema juures. Pärast järjekordset haigushoogu, kui mees oli pisut toibunud, laskis ta sõbrad enda juurde kutsuda. Neid oli neli. Nad seisid mehe voodi ümber ja ootasid kannatamatusega, mida ta ütleb. Mees vaatas tükk aega sõpru ja hakkas siis rääkima: “Haigus võtab üha rohkem võimust, ma näen, et ma ei suuda talle enam vastu seista ja ma tahan teha oma viimase otsuse.” Ta palus meestel akna juurde minna ja sellelt eesriided kõrvale lükata. Sõbrad tegid seda ja mees jätkas: “Vaadake aknast välja! Te näete Kara mäge, mida vahel kutsutakse ka Helkivaks mäeks, sest et päike tema tagant tõuseb. Te olete ainukesed inimesed, kes mind siit ilmast lahkumiseni on saatnud, mul pole kedagi teist ja seepärast palun ma teil täita ka oma viimase soovi – matke mind selle mäe tippu.” Sõbrad vaatasid üksteisele nõutult otsa, kui mees jätkas: “Ma olen eluaeg tahtnud seal ära käia, kuid saatus on soovinud teisiti. See väike varandus, mille ma aastatega olen ausalt teeninud ja kõrvale pannud, jaotage endi vahel võrdsetes osades ära.” Ta kobas käega voodi serva all, leidis sealt võtme ja libistas selle vaevaliselt mööda tekki teiste suunas. “Siin on laeka võti, sealt leiate kõik.” Kui pärast mõningast kõhlust üks sõpradest võtme enda kätte oli võtnud, jätkas mees: “Nüüd jätke mind üksi, mulle pole enam inimesi vaja. Surm hiilib ümber maja ja palub luba sisse tulla – milleks lasta tal nii kaua oodata!” (Paus.) Kui mehed majast eemaldusid, siis tundus neile, nagu kostaks sealt laulu. Ja kui nad järgmisel hommikul tagasi tulid, siis oli mees surnud. Muidu oli kõik nagu ennegi.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mida ta räägib?…
(Paus.)
KLOUN: Inimesed tulid mehega hüvasti jätma ja neil oli kahju – kõige rohkem ilmselt tema ilusast aiast, kus üksi jäänud lilled kaunilt õitsesid. Pärast tavakohaseid toiminguid asusid sõbrad mehe viimast soovi täitma. Arvestades teekonna pikkust, muretsesid nad vajalikul hulgal toitu ja vett, võtsid kaasa labida ja kirka, asetasid surnu tihedast linasest riidest kotti ning asusid teele. Nii kaugele mäkke kui võimalik sõitsid nad ratsa, siis saadeti hobused alla tagasi. Edasi mindi jalgsi. Nad kandsid meest okstest tehtud raamil, tavaliselt neljakesi, raskesti läbitavates kohtades kahekesi, üksteist aeg-ajalt välja vahetades. Teekond oli raske: nad pidid ületama järske nõlvakuid ja läbima kitsaid kaljulõhesid, kus kotti sai tassida vaid seljas. Ilmad olid erakordselt kuumad, mehe kandmine kulutas palju jõudu ja nad tarbisid vett rohkem, kui algul olid arvanud vaja minevat. Kolmanda päeva õhtul pärast väsitavat ronimist tekkis meeste vahel vaidlus: kas minna edasi või matta mees sinnasamasse. Lõpuks jõuti otsusele, et mehe viimane soov tuleb täita – muidu võib neile veel õnnetus osaks saada. Ja nii jätkatigi järgmisel päeval tõusu. Suure vaevaga mindi veel kaks päeva, siis oli vesi ja toit lõpukorral. Aga kuna minna oli veel ligi kolmandik teekonnast, lisaks tagasitulek, siis kaaluti otsustavalt, mida edasi teha. Kolm meest arvasid, et surnu tuleb mäele viia – nad tundsid mingit seletamatut hirmu, nad kartsid meest, kellest nad eluaeg olid arvanud üle olevat. Neljas mees aga ütles: “Kui te tunnete, et peate edasi minema, siis tehke seda, mina lähen homme alla tagasi. Kehal on ükskõik, kus ta oma viimset puhkust veedab, kui aga miski temas on selle mäega seotud, siis saab ta sinna ilma meie abita.” (Paus.) Järgmisel päeval mindigi lahku. Neljas mees jättis oma osa toidust teistele, ainult pisut vett võttis kaasa. Ta oli surmani nõrkenud, kui üks lambakarjus ta juhuslikult maas lamamast leidis. Pärast käidi veel mitmel korral mägedes teisi mehi otsimas, aga seni ei ole neist midagi teada. Tagasi pöördunud mees aga hooliteb nüüd aias lillede eest ja seal on sama kaunis kui ennegi.
(Paus.)
MEES: Jah…
(Paus.)
KÕRTSMIK: Seda et… Võibolla soovib keegi? Vanamees!
VANAMEES: Mina hakkan minema. Oli tore vanu tuttavaid kohata.
KÕRTSMIK: Nii järsku nüüd minema! Tule võta veini, küll homme ära maksad.
VANAMEES: Ei, rohkem ei saa. Aeg saab täis. Kell hakkab varsti lööma.
KÕRTSMIK: Mis kell?
VANAMEES: Ma lähen oma pead ära tooma.
KÕRTSMIK: Mis pead?
(Paus.)
VANAMEES: Ükskord nägin ma imelikku und…
MEES: Sa aina und näedki.
VANAMEES: Vahel tundub, et terve elu.
KÕRTSMIK: Mida sa siis veel nägid?
VANAMEES: Ma nägin meest.
MEES: Meest? Missugust meest?
VANAMEES: Ühte meest. Ta läks mööda tänavat ja oma kaenla all hoidis ta minu pead. (Paus.) Ma läksin talle järele. Tänava lõpus läks ta ühte majja sisse. Ma ootasin natuke ja siis järgnesin talle. Ma ei julgenud esikust kaugemale minna, aga ma kuulsin, kuidas ta mu pea pööningule viis. Nüüd ma lähen ja toon oma pea ära. ( Läheb välisukse poole.)
KÕRTSMIK: Oota! Mis sa nüüd… Küll jõuad oma pea ära tuua. Kes seda ikka tahab… Tule võta veini. Teen välja!
VANAMEES: Tänaseks aitab.
MEES: Kuhu ta su pea viis?
VANAMEES: Pööningule.
MEES: Jajah… Aga mis siis saab, kui sa oma pea oled ära toonud?
VANAMEES: Siis on ta toodud.
(Paus.)
MEES: Jajah.
VANAMEES: Lähen nüüd. (Läheb välisukse poole.)
KÕRTSMIK (peatab VANAMEHE): Sa… ütleme… Nooh, lähed metsa. Puid tegema. Nii. Ütleme… võtad kirve. Sul ju on kirves. Nii. Nooh, vaatad puu välja – sa igat puud ju ei raiu. See on, ütleme… suvel. Ja mis edasi saab?
VANAMEES: Lähen nüüd. Mulle tundub, et sellega on kiire, et viimasel ajal on kogu aeg kiire. Tahaks veel palju ära teha, aga aeg saab otsa. Ma tahan näha, mis saab homme, mis saab aasta pärast, ja ükskõik mis ka ei juhtuks, on see ometi ilus. Mul on hirm, et see ükskord lõppema peab. (Paus.) Vaatan vahel rumalat Pegot. Ta võib iga päev oma liivalossi uuesti üles ehitada. Aga võibolla on homme liiv kuivem kui täna? Talle on see väga tähtis. Kuid kas ta teab, mis teda ees ootab? Et ühel päeval pole enam ka kõige kehvemast liivast lossi. Kas ta mõtleb sellele, et ühel päeval ehitab ta oma viimase lossi? (Paus.) Olen endale korduvalt ütelnud: enne, kui tuled, mõtle lahkumisele, enne, kui midagi alustad, mõtle, millega see võib lõppeda. Ainult et seda on raske öelda, millal on midagi alustatud. (Läheb välisukse poole.)
POISS (tuleb ülevalt ja jääb trepile seisma): Isa!
(Paus.)
VANAMEES: Ma lähen oma pead ära tooma. Peab kiirustama, sest aega on vähe jäänud. (Lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Mis juhtus?
POISS: Ei midagi. Ma nägin und.
(Paus.)
MEES: Hakkan ka minema. Kõike head. Ahjaa… See lugu, mida sa enne jutustasid, – kuskohas see juhtus?
(Paus.)
KLOUN: See lugu ei juhtunud kusagil. See lugu ei saanudki kusagil juhtuda.
(Paus.)
MEES: Homme siis näeme.
KÕRTSMIK: Head ööd!
MEES: Head ööd!
MEES: Unenägijad… (Lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Ma panen ukse riivi. (Laheb välisukse poole.) Või tahad veel välja minna?
KLOUN: Ei.
(KÕRTSMIK paneb ukse riivi.)
POISS (tuleb alla): Ma tahan sinuga rääkida.
KLOUN: Räägi.
POISS: Ma nägin halba und. Ma nägin…
KLOUN: Homme võib sadama hakata.
KÕRTSMIK (tuleb tagasi): Seda, et… kas ma pean sind hommikul äratama ka?
KLOUN: Küll ma ärkan ise.
KÕRTSMIK: Väga hea! Väga hea! (Paus.) Seda et… Minuga on viimasel ajal midagi vist lahti… Ei tea, millest see tuleb… Nagu täna: läksin sind enne ülevalt kutsuma, hõ-hõõ, ja tead… mulle tundus, et seal… toas… oli hund, hõ-hõõ… Ei tea, millest see tuleb, hõ-hõõ…
KLOUN: Seal oligi hunt.
KÕRTSMIK: Jah!? (Paus.) Mkhõõ… Aga praegu?
KLOUN: Vaevalt küll.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mkhõõ… Aga see pea, mida Vanamees ära tooma läks?
KLOUN: Tal on vaja seal ära käia.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Aga kas midagi ei juhtu?
KLOUN: Juhtub.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mkhõõ… (Viib klaasid ja puuviljavaagna leti taha.) Ah, hommikul koristan. Noh, head ööd!
KLOUN: Head ööd!
POISS: Head ööd!
(KÕRTSMIK lahkub leti taga olevast uksest.)
POISS: Ütle, kas köis on ikka tugevalt kinnitatud?
KLOUN: Muidugi.
POISS: Aga kui see ikkagi lahti tuleb?
KLOUN: Ära karda, ei tule.
POISS: Aga kui läheb katki?
KLOUN: Ei lähe.
(Paus.)
POISS: Ära mine homme köiele kõndima.
KLOUN: Ma olen lubanud.
POISS: Ma nägin unes, et sa kukkusid alla. Ma nägin, et köis läks katki ja sa kukkusid alla!
(Paus.)
KLOUN: Homme läheb vihmale.
POISS: Palun ära mine köiele! Tule minuga koos ema juurde. Mul on väga hea ema. Tule, lähme!
KLOUN: Ei, ma lähen köiele – ma olen lubanud. Tõesti, nad tulevad homme linnaväljakule, et näha, kuidas ma seal alla kukun. Aga ma petan nende lootusi. Sina oled mulle abiks.
POISS: Palun ära mine! Tule minuga kaasa. Lähme kohe praegu, keegi ei saa meid kätte.
KLOUN: Kui nad ise ei saa meid kätte, siis nende meelevald võib meid kätte saada. Kui sajad inimesed sinu peale vihaseks saavad, siis on see ohtlik – kuigi nad sind käega puudutada ei saa.
POISS: Aga kui ma võlun oma võlukepikesega? Kui ma võlun, et keegi ei teagi, et sa homme köiel pead kõndima?
(Paus.)
KLOUN: Hoia oma võlukepikest millegi muu jaoks. Praegu aga on juba öö. Lähme magama.
(KLOUN ja POISS lähevad üles.)
Näidend kahes vaatuses
TEGELASED:
KÕRTSMIK
VANAMEES
MEES
KLOUN
POISS
Laval tagapool müügilett, selle ees lauad ja toolid, taga uks, vasakul välisuks, paremal esimesed astmed trepist, mis viib teisele korrusele võõrastetubadesse.
ESIMENE VAATUS
(KÕRTSMIK toimetab leti taga.)
VANAMEES (tuleb välisuksest): Tere õhtust.
KÕRTSMIK: Tere, Vanamees! Sind pole enam miskipärast näha olnud.
VANAMEES: Ma ei näidanud ennast. Arvan, et sellest ei sündinud kellelegi kahju.
KÕRTSMIK: Noh, mingil määral ju toidad ka sina mind.
VANAMEES: Siis, kui mul jälle natuke raha on.
KÕRTSMIK: Palju pole sul seda tõesti olnud.
VANAMEES: Omadega olen välja tulnud.
KÕRTSMIK: Tänu minu abile.
VANAMEES: Olen siis mõõdutunde kaotanud.
KÕRTSMIK: Aga abi võib lõppeda.
VANAMEES: Seda räägid sa alati.
KÕRTSMIK: Aga ükskord võib see siiski juhtuda.
VANAMEES: Püüan ennast muuta. (Vaatab ringi.) On sul ikka lahti?
KÕRTSMIK: Mida soovid?
VANAMEES: Nagu sa ise ei teaks.
KÕRTSMIK: Veini?
VANAMEES: Head veini.
KÕRTSMIK: Minul halba ei olegi. (Toimetab leti taga.) Esiisadest on kasu olnud, et oma teadmised edasi andsid – ilma nendeta oleksid sa kuivale jäänud.
VANAMEES: Küllap oleksid siis ise midagi välja mõelnud.
KÕRTSMIK: Kui kõike peaks uuesti välja mõtlema, ei jõuaks me kaugele.
VANAMEES: Arvad, et praegu oleme kaugele jõudnud?
KÕRTSMIK: Paigast ikka nihkunud.
VANAMEES: Igaüks alustab algusest. See, mis teised meile on jätnud, see on lihtsalt olemas – nagu kunagi tühi maa.
KÕRTSMIK (annab VANAMEHELE veiniklaasi): Arvesta nüüd suutäied välja, et jälle võlgu ei peaks jooma.
VANAMEES: Kiusatusest on raske vabaneda.
KÕRTSMIK: Tuleb enda vastu nõudlikum olla.
VANAMEES: Püüan. Kogu aeg püüan. (Joob.) Täna nii vähe rahvast.
KÕRTSMIK: Ilus õhtu – inimesed alles põllul.
VANAMEES: Ilus! Sinu jaoks on ilus… Vihma oleks tarvis. Maa kõrbeb. Ei mäletagi, millal viimati sadas.
KÕRTSMIK: Eks tuleb siis kasta.
VANAMEES: Pead siis kõike tegema, mis iseenesest võiks olla! Mina oma aias saan veel hakkama, aga põllul… Kes sinna vett jõuab vedada…
KÕRTSMIK: Tõesti imelik suvi tänavu…
VANAMEES: Viimasel ajal tundub üldse kõik nii imelik… Ei tea, mis lahti on. Noh, sinu terviseks! (Joob.) Kuulsin, et Torre on linnas.
KÕRTSMIK: Homme on tal etendus, kõnnib köiel üle linnaväljaku.
VANAMEES: Midagi sellist võib ainult tema endale lubada. Peatub ta sinu juures?
KÕRTSMIK: Puhkab praegu üleval.
VANAMEES: Tahtsin teda näha.
KÕRTSMIK: Paljud tahavad teda näha ja koos temaga lõbutseda. Sellepärast ta minu juures peatubki.
VANAMEES: Muidugi, siin on rahulikum kui suures võõrastemajas. (Joob.) Olin talle kunagi justkui isa eest. Me elasime lähestikku. Tema isa jõi palju. Kui ta purjus oli, muutus ta tihti kurjaks ja peksis väikest Torret. Vahel, kui poiss teadis, et isa on joonud, ei julgenud ta koju minna ja tuli minu juurde. Isa karistas teda iga väiksemagi asja eest, vahel päris asjata. Ta ise ütleb, et tänu isale temast kloun saigi. (Paus.) Aga las ta praegu puhkab, ei hakka teda tülitama. (Joob.) Täna puhkan ka mina. Puhkan kuni õhtuni, siis…
KÕRTSMIK: Mis – siis?
(Paus.)
VANAMEES: Ei midagi… (Võtab laua taga istet.)
KÕRTSMIK: Igatahes Torre üle võid sa uhkust tunda.
VANAMEES: Nii see on: kui enda üle ei saa uhke olla, siis tuleb teiste üle olla.
MEES (tuleb välisuksest): Tervitus kõigile! Näe, Vanamees ka välja ilmunud.
KÕRTSMIK: Tere, kirjamees! Said ka aega läbi astuda.
MEES: Sellise palavusega on võimatu töötada – eriti, kui peab mõtlema.
VANAMEES: Oled mõtlema hakanud või?
MEES: Mis teha, elu sunnib peale.
VANAMEES: Väga huvitav mõte. On sul neid veel?
MEES: Eks ajapikku tule uusi kogemusi. Noh, kas homme on linnaväljakule minek? Köis tõmmatakse kõrgele majade vahele…
KÕRTSMIK: Seal üleval võib olla päris tore jalutada.
MEES: Tuulevaikse ilmaga.
VANAMEES: Ülevaade on hea.
KÕRTSMIK: Sa, Vanamees, ei taha ka proovima minna?
VANAMEES: Mul on maa pealgi küllalt tegemist.
MEES: No näed! Aga mõni igatseb kõrguste järele.
KÕRTSMIK: Eks igaühel oma mured.
MEES: Ta on alati teistest erinenud.
VANAMEES: Peab vist varakult kohale minema, et head kohta saada. Sinna tuleb kindlasti palju rahvast.
KÕRTSMIK: Liiga alla ei maksa ka trügida – kukub veel kaela.
MEES: Ha-haa! Siis tuleb klouni matus. Huvitav, mismoodi näeb välja üks klouni matus?
KÕRTSMIK: Vist väga naljakas.
MEES: Mõtleks vaid: kõik veiderdajad üle maailma ja muud narrid tulevad kokku. Siis võib küll lõbus olla.
KÕRTSMIK: Hea küll, soovid ka midagi?
MEES: Vala veini.
(KÕRTSMIK toimetab leti taga.)
On ikka palavus…
VANAMEES: See tuleb… see tuleb… Palav on.
MEES: Aga hull on ta olnud küll – Torre, ma mõtlen. Juba kooli ajal tegi vapustavaid trikke. Mäletan…
KÕRTSMIK (annab MEHELE veiniklaasi): Sinu vein.
MEES: Tänan. (Joob.) Mäletan… olime kord poistega pagariäri juures. Müügil olid maitsvad saiad – rosinate ja pähklitega. Aga meil polnud raha osta. Siis tuli sinna Torre. Ka temal polnud raha. Aga saiu tahtsime küll. Torre ütles, et ta on midagi välja mõelnud, ja kutsus meid endaga kaasa. Läksime sisse. Leti juures andis ta kaupmehele valge paberitüki ja küsis selle eest saiu. Kaupmees pani paberitüki tasku, andis meile saiad ja Torrele raha ka veel tagasi.
KÕRTSMIK: Ta on hullemaidki asju teinud. Siin ikka kuuleb üht-teist.
KLOUN (tuleb ülevalt): Tere õhtust.
(Paus.)
MEES: Kas sa näed! Või tema varjab ennast üleval, aga sina, Karl, ei või ette hoiatada!
KÕRTSMIK: Mkhõõ… Rääkisime just sinust…
KLOUN: Tere, Hanno.
MEES: No tere siis, rännumees! Kas koduigatsus oli suur?
KLOUN: Igatsus on kogu aeg suur olnud – vahel ei oska öeldagi, mille järele. Tere, Rao.
VANAMEES: Tere, Torre. Tore sind jälle näha.
KLOUN: Minul sind samuti.
MEES: Mis siis mujal maailmas ka uudist?
KLOUN: Mis seal ikka – kogu see jama kestab edasi.
(Paus.)
MEES: Seda tuleks tähistada – vala veel üks vein!
KÕRTSMIK: Saab tehtud. (Toimetab leti taga.)
KLOUN: Ühe hea veini võib ju endale lubada – see valmistaks teilegi rõõmu.
MEES: Räägi nüüd, kust sa siis ka tuled?
KLOUN: Ülevalt. Magasin pisut.
MEES: Ma mõtlen üldiselt?
KLOUN: Huvitav oleks endalgi teada.
KÕRTSMIK (tuleb leti tagant kahe veiniklaasiga, millest ühe annab KLOUNILE): Palun.
(KÕIK kogunevad KLOUNI ümber.)
MEES: Nooh… meie taaskohtumise puhul – terviseks!
(MEES ja KLOUN löövad klaasid kokku.)
VANAMEES: Kuule…
KLOUN: Terviseks!
VANAMEES: Kuule, mu klaas on tühi.
KÕRTSMIK: Ole ikka mu külaliseks.
VANAMEES: Kuule…
KLOUN: Püüan.
(KÕRTSMIK ja KLOUN löövad klaasid kokku.)
VANAMEES: Mu klaas on tühi.
KÕRTSMIK: Mis sul on?
VANAMEES: Vein on otsas.
KÕRTSMIK: Ma ju hoiatasin sind: laskemoona tuleb otsustavaks hetkeks säästa! (Läheb leti taha toimetama.)
VANAMEES: Oskaks ainult ette aimata…
KÕRTSMIK: Pea!
VANAMEES: Mis – pea?
KÕRTSMIK: Pea sul on ju otsas!
(Paus.)
VANAMEES: Ah nii…
KÕRTSMIK (annab VANAMEHELE veiniklaasi): Ole nüüd tähelepanelik.
VANAMEES (astub KLOUNI juurde): Seda et… Olen sinu peale ikka mõelnud. Mäletan, kui sa veel väike poiss olid… Ükskord leidsid sa metsast kanakulli poja ja tõid ta minu juurde. Me toitsime teda seni, kuni ta lendama hakkas. Mäletad?
KLOUN: Muidugi.
VANAMEES: Aga algul oli ta ikka tige küll! Nii kui käe ligidale viisid, heitis selili ja ajas varbad laiali, et ennast kaitsta. Ta tegi mingit häält ka, vist piiksus… Kuule, kas ta piiksus?
KLOUN: Kähises.
VANAMEES: Kähises?… Võibolla et kähises… Mingit häält ta ju tegi… Ja siis ühel päeval tõusis ta lendu… Mäletan seda selgesti: me võtsime nööri ta jala ümbert lahti, et ta saaks pisut ringi liikuda, kuni me tal silma peal hoiame. Tema aga tegi paar hüpet ja oligi läinud – nagu oleks kogu aeg lennata osanud. Veel mitu päeva tiirutas ta mu maja kohal, siis läks oma teed. (Paus.) Vahel tundub mulle, et sa võiksid nagu see kanakull õhku tõusta ja lennata, kuigi sa varem pole seda proovinud. Ühel päeval lihtsalt tõukad ennast maast lahti ja lendad… Noh… Noh…
KLOUN: Sinu terviseks!
(VANAMEES ja KLOUN löövad klaasid kokku.)
MEES: Noh, sinu kojujõudmise puhul…
(KÕIK joovad.)
KLOUN: Vahel tundub, et tulen ja tulen ega jõua kunagi enam koju. (Paus.) Käisin täna üle pika aja oma sünnimaja vaatamas. Ma elasin seal kuni neljanda eluaastani. Vaatasin maja ja aeda – kõik seal oli justkui endine, isegi lõhn, nagu oleksin vahepeal vaid korraks naaberhoovi sisse põiganud. Aga ma ei oleks uskunud, et nii väike hoov võis kunagi nii suure maailmana tunduda! See oli ilus aeg… Vähemalt praegu tundub, et siis oli ilus aeg. Aga räägi nüüd, kuidas sinul läheb?
MEES: Mis seal ikka. Kirjutan ikka tasapisi. Üht-teist on ikka ilmunud ka. Nii et kuidagimoodi ikka ära elab.
KÕRTSMIK: Ta on meil nüüd kuulus.
KLOUN: Kuulus? See on vahva.
MEES: Võibolla oled minu viimastest luuletustest midagi lugenud?
KLOUN: Ma loen luuletusi vähe.
MEES: Mida sa siis loed?
KLOUN: Ma loen viimasel ajal üldse vähe, eriti luuletusi.
MEES: Miks?
KLOUN: Mul ei ole mitte kunagi olnud tarvis öelda, et maailm on korraldatud valesti. Aga luuletusi lugedes tuleb mul tihti öelda, et sõnad on valed või jutustus igav. Maailma sisse mahun ma alati ära. Kui ma mahun ära luuletuse sisse, siis on see hea luuletus. Aga neid on vähe.
MEES: Kui sa midagi ei loe, mida sa siis… üldse teed?
KLOUN: Vaatan, – vaatan maailma, ja see on midagi väärt.
MEES: Ja sellest on küllalt?
KLOUN: Tavaliselt on sellest küllalt.
(Paus.)
MEES: Miks sa sinna köiele siis veel lähed?
KLOUN: See aitab mul maailma erilisena näha. Sinul on vaja luuletada, see kaitseb sind maailma eest, aga takistab nägemast, mis maailm veel võib olla. Mina tahan olla vahel ka kaitsetu, ja siis avab maailm mulle oma saladused.
MEES: Kas see ei ole ohtlik, olla kaitsetu?
KLOUN: Kindlasti on see ohtlik, aga ainult nii üllatab maailm mind tõeliselt. Võibolla teeb luuletamine sind õnnelikuks. Siis ehk ei olegi see kasutu. (Joob.) Noh, Vanamees! Lõhud ikka veel puid?
VANAMEES: Talvel käin metsas puid maha võtmas ja suvel lõhun neid – puudest kaugemale polegi nagu saanud. Sina aga rändad ja rändad, näed maid ja inimesi… Ka mina igatsesin kunagi kodunt eemale, maailma näha. Siis polnud see võimalik. Nüüd on mul siingi küllalt tegemist. (Paus.) Aga homme tulen sind linnaväljakule vaatama.
KÕRTSMIK: Me kõik tuleme.
KLOUN: Teie terviseks!
(KÕIK joovad.)
MEES: Sa käid palju ringi, kuuled üht-teist. Räägitakse, et Esseri kuningas valmistub sõjakäiguks. Tead sa sellest täpsemalt? (Paus.) Kas tuleb sõda?
KLOUN: Ei tule.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Võibolla tungivad nad lõuna poole?
KLOUN: Võibolla.
(POISS tuleb välisuksest.)
MEES: Nojah, vahel mõtlevad inimesed enda jaoks ise ohud välja, et võitlusvalmidust kõrgel hoida. (Joob.)
KÕRTSMIK: Mida sina soovid?
POISS: Ma ei tea… ma tulin oma isa otsima.
MEES (KLOUNILE): Räägi nüüd, mida sa vahepeal teinud oled? Kus kõik ära jõudnud käia? (Paus.) Kuuled sa mind?
KÕRTSMIK: Kas su isa pidi siia tulema?
POISS: Ma ei tea. Ma tulin maalt, mu kodu on Urmis. Ema ütles, et mu isa on võibolla linnas ja võibolla ei ole ka. Mu isa läks ära juba väga ammu.
(KLOUN joob.)
KÕRTSMIK: Mis su isa nimi on?
POISS: Ma ei tea, ma pole teda kunagi näinud.
KÕRTSMIK: Kas su ema ei öelnud sulle, mis su isa nimi on?
POISS: Ta ei tea.
(Paus.)
MEES: Kuidas sa kavatsed siis oma isa üles leida, kui sa tema nimegi ei tea?
POISS: Ma tunnen ta ära.
(Paus.)
MEES: Alles sa ütlesid, et pole teda näinud.
(Paus.)
POISS: Ma ei tea.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Kas sul Tunitis tuttavaid on?
POISS: Ei ole, mul ei ole siin tuttavaid. Võibolla isa on.
KÕRTSMIK: Ja mida sa edasi kavatsed teha?
POISS: Ei tea. Otsin isa.
KLOUN: Las poiss puhkab kõigepealt.
KÕRTSMIK: Jajah. Kas su kõht on tühi?
POISS: Natuke on tühi.
KÕRTSMIK: Istu siia. Ma lähen vaatan sulle midagi süüa. (Lahkub leti taga olevast uksest.)
(MEES joob.)
KLOUN: Õhtu juba käes, aga nii palju ootab veel ees…
(Paus.)
VANAMEES: Mis?
KLOUN: Ütlesin, et õhtu on.
(Paus.)
VANAMEES: Jajah. (Joob.)
KÕRTSMIK (tuleb tagasi ja paneb taldriku POISI ette lauale): Söö nüüd kõigepealt kõht täis. Siis mõtleme, mida edasi teha.
POISS. Aitäh! (Asub sööma.)
KÕRTSMIK: Mis temaga teha?
(Paus.)
MEES: Võibolla võtta hommikul linnaväljakule kaasa ja lasta teatada, et ta isa otsib. Võibolla on isa linnaväljakul ja nad leiavad teineteise.
KÕRTSMIK: Kui juba ema ei tea isa nime, siis on kahtlane, kas isa üldse teab, et tal poeg on.
(Paus.)
MEES: Võibolla ema ei taha miskipärast, et poiss leiaks isa, ja sellepärast ei öelnud tema nime.
Kõrtsmik: Miks ta siis poisi otsima lubas?
MEES: Poiss võis lihtsalt kodunt ära joosta.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Nojah, poiss ütles ju, et tunneb isa ära.
MEES: Kui ta teda näinudki pole?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Äkki on isal mingi märk?
MEES: Mis märk?
KÕRTSMIK: Noh, mingi arm kusagil?
(Paus.)
MEES: Ei tea… Igatahes ainus, mida me teha saame, on poiss homme linnaväljakule kaasa võtta.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Nojah… (Läheb leti taha toimetama.)
VAAMEES: Jääd sa seekord kauaks Tunitisse?
KLOUN: Ei tea. Vahel mõtlen, et jäängi siia ega sõida enam kuhugi. Jään siia ja vaatan, mis siin toimub. Aga kui natuke aega on kusagil paigal oldud, tuleb tahtmine hobune vankri ette panna ja jälle minna… Mulle meeldib rännata. Ja kus ma ka ei viibiks, olen seal alati kellegi külaline. Püüan siis viisaks olla, et mind tagasi oodataks.
VANAMEES: Siis sul on, mida meenutada.
KLOUN: Kindlasti. Kevadel nägin ma…
VANAMEES: Mida sa nägid?
KLOUN: Ma nägin… ma nägin… inimest.
MEES: Inimest?
KLOUN: Suurt inimest.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mida ta nägi?
MEES: Inimest.
KÕRTSMIK: Ja siis?
VANAMEES: Räägi sellest.
(Paus.)
KLOUN: Teel Arisesse peatusin ühes külas Auge jõe ääres. Ma ei kavatsenud sinna kauaks jääda, üksnes toitu osta ja siis edasi sõita. Kuid järgmisel päeval peeti kevadpidu ja mind paluti sellest osa võtta. Õhtul tehti tuld, aga enne seda korraldati tublidele talumeestele pidusöök. See toimus küla servas ühes kõige tavalisemas kõrtsis. (Paus.) Esinesid koolilapsed. Nad mängisid pilli ja laulsid nagu lapsed ikka, aga mulle see meeldis. (Paus.) Etendus oli just lõppenud, kui sisse astus taat – just nimelt taat – sellisena, nagu mina ta oma kujutluses olin loonud. Ma ei tea, kui vana ta oli, aga küllap oli ta õige vana. Ta vaatas korraks inimesi, asetas siis käe südamele – ja tegi kummarduse. (Paus.) Ma ei suuda seda seletada, mis minus sel hetkel toimus. Mulle tundub, et ta tegi seda nii aeglaselt, et kui mind kord enam ei ole, siis tema kummardab veel edasi. (Paus.) Temaga koos oli eit. Nad juhatati laua juurde oma kohtadele. Ja enne, kui nad lauda istusid, tegi taat teist korda kummarduse. Eit ei kummardanud, see-eest oli taadi kummardus niivõrd sügav, et ta oleks võinud selle teha mitte üksnes eide, vaid kogu maailma eest. (Paus.) Oma sealviibimise ajal ma ei märganud, et nad oleksid kordagi kellegagi rääkinud, isegi omavahel mitte. Kui neile laualt midagi pakuti, võtsid nad selle vastu tagasihoidliku noogutusega. Mulle tundus, nagu näeksid nad ainult seda, mida nad parajasti näha soovivad. (Paus.) Taat püüdis kahvliga lihalõiku katki saada. See ei õnnestunud ja ta toppis selle tervelt suhu. Ometi polnud ma veel kedagi nii kaunilt söömas näinud. (Paus.) Jämedast maavillasest lõngast kampsuni peal oli tal hall kuub. See oli vana ja võibolla ta ainuke kuub, kuid puhas hoitud. Võmalik, et ta kandis seda ainult kord aastas pidupäeva puhul. Ja järsku mulle tundus, et ma pole kedagi teist nii kaunilt riides näinud. (Paus.) Ma ei olnud harjunud seda kõike vaatama ja ma sulgesin silmad... Ja järsku nägin ma merd. Oli õhtu. Päike oli just loojumas, ainult pool temast ulatus üle merepinna. Tuult ei olnud ja vesi oli sile nagu klaas. Siis nägin ma merel laeva ja sellel inimesi. Nad olid tulnud kuldkalakest püüdma ja tõmbasid parajasti võrku välja. Aga võrgus ei olnud kuldkalakest. Võrgus oli seesama taat, kes kummardused oli teinud. Mehed laeval sattusid raevu. Osa neist tormas pootshaakide järele, et taat nende abil kätte saada. (Paus.) Nad kiskusid ta pootshaakidega tükkideks. (Paus.) Päike, mis oli just loojumas, tõusis taas taevasse ja tuli laevale nii lähedale, et see põlema süttis. (Paus.) Siis nägin ma randa. Kõikjal oli liiv. Keset tühjust kasvas vaid kõrge puu, mille otsas oli suure linnu pesa. Rannas kõndis tüdruk. Lained kandsid taadi puruks rebitud keha tükid kaldale. Tüdruk korjas need üles ja viis linnule... (Paus.) Ma avasin silmad. Varsti oli minu kord esineda. Ma oleksin väga tahtnud sellele taadile midagi ilusat öelda, aga talle polnud mul midagi öelda. Mina suutsin ainult nalja teha. Ma olen alati ainult nalja teinud – inimesed on mind selleks sundinud. Ja isegi siis, kui see taat kord sureb, isegi siis ma naeran – sest ma olen kloun. Ma olen kloun! Ainult üht asja sooviksin ma siis: et ma suudaksin talle samasuguse kummarduse teha, nagu selle tegi taat.
(Paus.)
VANAMEES: Kurat! (Rapsib käega pükse.)
KÕRTSMIK: Lasid püksid täis või?
VANAMEES: Veini läks peale…
POISS (viib taldriku KÕRTSMIKULE): Aitäh!
KÕRTSMIK: Kas said kõhu täis või tahad veel?
POISS: Aitäh, rohkem ei taha.
MEES: Räägi, kas sa põgenesid kodunt ära?
POISS: Ei. Ema ei tahtnud algul lasta, aga ma ütlesin talle, et tulen varsti tagasi, ja siis ta lasi…
MEES: Aga kui sa isa ei leia?
(Paus.)
POISS: Ei tea. Aga kui leian, siis ma võtan ta kaasa. Kindlasti võtan kaasa.
MEES: Muidugi…
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mis su nimi on?
POISS: Ken. Ken Kolda.
KÕRTSMIK: Kuula nüüd, Ken. Täna öösel oled sa minu juures. Homme aga läheme koos linnaväljakule. Seal on palju rahvast – kõik tulevad Klouni etendust vaatama – ja võibolla on ka sinu isa seal.
(Paus.)
POISS: Kas sina oled tõesti kloun?
KLOUN: Jah. Mis siis?
POISS: Ma pole kunagi klouni näinud, muud midagi.
KLOUN: Nüüd sa siis näed.
(Paus.)
POISS: Ema rääkis, et klounid on alati lõbusad.
KLOUN: Kas su ema rääkis nii?
POISS: Jaa.
KLOUN: Õigesti rääkis, klounid on lõbusad.
POISS: Kuidas nad küll suudavad?
KLOUN: Neil ei jää midagi muud üle. Vaatad maailma, vaatad tähelepanelikult, ja hakkadki naerma – et edasi elada.
POISS: Ja mitte kunagi ei nuta?
(Paus.)
KLOUN: Kus sa ütlesid end elavat?
POISS: Urmis. See on siit lõuna poole, Aidust edasi.
KLOUN: Tean. Siis oli sul päris pikk maa tulla.
POISS: Ma tulin otse läbi metsa – ma tunnen metsa hästi.
KLOUN: Siis oled sa julge – metsas on palju loomi.
POISS: Ma ei näinud loomi. Ainult sõdureid…
MEES: Mis, sa nägid sõdureid?
(Paus.)
POISS: Jah.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Kuskohas sa neid nägid?
MEES: Oli neid palju?
VANAMEES: Kuhupoole nad läksid?
MEES: Tulid nad siiapoole?
KÕRTSMIK: Ärge rääkige läbisegi!
(Paus.)
KLOUN: Nägid sa ikka sõdureid?
(Paus.)
POISS: Ma ei tea, ma läksin eemalt mööda.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Võibolla olid need puuraiujad?
VANAMEES: Puuraiujad – püssidega!
MEES: Räägi, kas nad olid püssidega?
KÕRTSMIK: Oskad sa vastata?
VANAMEES: Võibolla olid need jahimehed – metsas on praegu palju hunte.
MEES: Mis keelt nad rääkisid?
VANAMEES: Poiss läks ju kaugelt mööda!
KÕRTSMIK: Kas nad võtsid su kinni ka?
MEES: Seda ma kartsin. Ma kohe tundsin seda!
VANAMEES: Need võisid jahimehed küll olla.
MEES: Jahimehed! Eks ole, tuhat jahimeest järsku metsas! Mida nad seal jahivad!
VANAMEES: Kust sa tead, et neid tuhat oli?
MEES: Poiss ütles ju!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Tuleta nüüd hästi meelde, kui palju sõdureid sa nägid?
VANAMEES: Miks sa arvad, et need just sõdurid olid?
KÕRTSMIK: Ega sinu käest ei küsitud!
MEES: Las poiss räägib!
KÕRTSMIK: Rahu! Las ta mõtleb rahulikult.
(Paus.)
POISS: Ma ei tea, ma läksin eemalt mööda.
(Paus.)
KLOUN: Ma arvan, et varsti saame teada…
MEES: Varsti teada! Siis võib juba hilja olla! Mida teha, kurat võtaks!
KÕRTSMIK: Võibolla tuleks sellest teatada?
VANAMEES: Kui need olid Esseri sõdurid, siis nad juba… Kus sa neid nägid?
POISS: Aidu ligidal metsas.
VANAMEES: Noh, ja arvate, et nad võisid sinna märkamatult jõuda?
(Paus.)
MEES: Miks siis nii rahulik on?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Võibolla oli poiss esimene, kes neid nägi?
(Paus.)
MEES: Vasta nüüd selgelt. Kas need, keda sa metsaas nägid, olid püssidega?
POISS: Olid küll püssidega.
MEES: Nii. Ja kui palju neid oli? (Paus.) Oli neid sada? Tuhat?
POISS: Vist oli.
MEES: Kui palju neid siis oli?
POISS: Ma ei tea. Sada.
MEES: Ja kas nad tulid siiapoole?
POISS: Jah, tulid.
(Paus.)
MEES (annab KÕRTSMIKULE raha): Siin on sulle veini eest.
KÕRTSMIK: Mida sa teha kavatsed?
MEES: Koju lähen. Mõtlen, et saadan naise ja lapsed igaks juhuks Saugasse – mul on seal tuttavaid. (Paus.) Väiksem tütar Heli saab alles kaheaastaseks. Tema ei saa sõjast aru. Ta läheks vist ka kõige ägedama lahingu ajal aasale lilli korjama. Talle meeldivad lilled väga – igasugused lilled. Vahel on see päris tüütu: lähed temaga kuhugi, sul on kiire, aga tema tahab aina lilli korjata. (Paus.) Ja teate, mida ta täna tegi? Koristas! Ta oli piimakruusi ümber ajanud. Kuulen teisest toast kohmitsemist. Lähen uurima – ta on kapist puhta rätiku võtnud ja pühib sellega põrandat. Nii tore oli teda vaadata, tema ei pannud mind tähelegi. Siis viis märja rätiku kappi tagasi. Ja teate, kui ta veel päris pisike oli – te ei oska arvatagi, kui pisike ta oli. Ta oli ikka, noh... noh...
POISS: Kui need olid sõdurid, kas nad tulevad siis siia?
KLOUN: Need ei olnud sõdurid.
KÕRTSMIK: Kust sina nii täpselt tead?
KLOUN: Ma näen.
KÕRTSMIK: Mida sa näed?
KLOUN: Et need ei olnud sõdurid.
KÕRTSMIK: Kuidas?
KLOUN: Mul on hea nägemine.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Kurat sinust aru saab – millal sa nalja teed või millal tõsiselt räägid.
MEES: Lähen nüüd. Igaks juhuks tuleb valmis olla. (Paus.) Tahtis korda luua…
KÕRTSMIK: Mis?
(Paus.)
MEES: Ei midagi. (Läheb välisukseni.) Tahaks loota, et homme näeme.
KÕRTSMIK: Küll kohtume.
VANAMEES: Kõike head.
KLOUN: Nägemiseni.
POISS: Head aega.
MEES: Noh, lähen. (Lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Mida sina teha kavatsed?
VANAMEES: Ootan, mis saab edasi.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Nojah… (Võtab MEHE veiniklaasi ja läheb leti taha toimetama.)
POISS: Miks inimesed sõdivad?
(Paus.)
VANAMEES: Eks ikka sellepärast, et nad tahavad elada.
POISS: Kuidas nii?
VANAMEES: Kõik tegemised tehaks selle pärast, et tahetakse elada. Need, mida inimesed nimetavad heaks, ja need, mida halvaks, sest ühed tegemised rõõmustavad neid, teised aga kurvastavad. Inimesed teevad, mida nad suudavad, ja mitte keegi ei saa neid selles takistada. Kõik olenab vaid sellest, mida nad teha tahavad.
POISS: Miks nad siis sõdida tahavad?
VANAMEES: Ju nad arvavad, et saavad sellest kasu. Aga kasu tahavad inimesed saada, sest siis tulevad nad maailmas toime. See võib olla muidugi erinev, mida keegi kasulikuks peab.
(Paus.)
KLOUN: Jälgisin kord, kuidas koolipoisid püssist laskmis harjutasid. Läksin ühe juurde ja küsisin ta käest: “Kui sinu ees seisab samasugune väike poiss nagu sa ise, kas sa siis laseksid tema pihta?” Poiss hoidis pilgu maas ja vaikis kaua. Siis ütles: “Ma ei saa ju teisiti. Kui ma seda ei teeks, saaksin ma karistada!”
(Paus.)
POISS: Ma võin teid päästa, kui sõda tuleb.
KÕRTSMIK: Päästa!? Kuidas saad sina meid päästa?
POISS: Kui ma läbi metsa tulin, kohtasin üht vana meest. Me vaatasime tükk aega teineteisele otsa. Siis ta ütles, et tahab mulle midagi anda, ja kutsus mind kaasa. Ma ei julgenud hästi minna, aga läksin ikkagi. Ta nägi natuke hirmus välja, aga ma ei kartnud ka.
VANAMEES: See oli Haari. Mis ta sinuga tegi?
POISS: Ta andis mulle midagi juua. Ma jäin magama ja unes nägin oma isa. (Paus.) Ma ei tea… ma ei rääkinud talle, et ma isa lähen otsima. Alles pärast ütlesin. Kui ma ära hakkasin tulema, andis Haari mulle võlukepikese. Ta ütles, et saan sellega täita ühe soovi, kui väga tahan.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Ja mida sa kavatsed soovida?
POISS: Ei tea. Aga ma võin soovida, et sõda ei tuleks.
KÕRTSMIK: Ha-haa! Mõtleks vaid: korra viibutada – siuhti! – ja maailm ongi päästetud! Vanamees võib sulle neid pilpaid tuhat tükki lõhkuda.
KLOUN: Ära lobise! Võlukepikese kinkimine on väga tõsine asi.
(Paus.)
VANAMEES: Tule näita oma võlukepikest.
(POISS kõhkleb, siis annab VANAMEHELE võlukepikese. VANAMEES uurib seda ja annab POISILE tagasi.)
Tead mis, sa õige võlu mulle üks vein – siis võibolla päästadki maailma.
POISS: Kuidas?
VANAMEES: Noh… Sina võlud mulle veini. Mina jään siia seda jooma. Koju minnes kohtan aga ühte ilusat… naist. Me saame tuttavaks, hakkame teineteist armastama… Meil sünnib poeg, kellest saab kuningas, tark valitseja, kes teeb kõigi rahvastega igavese rahu. Mitte kunagi enam sõda!
KÕRTSMIK: Tore küll! Sina mõtled veel naist võtta!
VANAMEES: Miks mitte?
KÕRTSMIK: Huvitav, millest te elama hakkaksite. Viimane raha kulub sul veini peale.
VANAMEES: Küll me kuidagi ikka ära elaksime.
KÕRTSMIK: Aah, mis sa jutustad! Kui sa ei ole seni naist saanud, ei saa sa seda kunagi.
VANAMEES: Mul oli naine! Ja… jah… Aga kui sa mulle veini ei võlu, siis ma lähen siit varem ära ega kohtagi seda ilusat naist. Ja nii ei sünni ka kuningat, kes rahu teeks. (Paus.) Võibolla lähen siis hoopis tee äärde röövima, et veini ostmiseks raha saada, ja teen sellega palju halba.
KÕRTSMIK: Vargile läheksid sa küll!
VANAMEES (POISILE): Ära karda, ma rääkisin niisama. Vargile ma ei lähe ja veini ei ole sul vaja mulle võluda. (Paus.) Ükskord ma tõesti varastasin. See oli väga ammu. Ma võisin siis nii kümneaastane olla. Käisin siis tihti aasal mängimas. Õhtuti tulid sinna hirved sööma ja neid oli tore vaadata. Ükskord koju minnes nägin tee peal ühte meest. Ta lamas selili üle mahalangenud puu, pea allapoole. Ta ei saanud ennast liigutada, ainult oigas aeg-ajalt. Ma ei tea, miks ta seal niimoodi oli. Ta palus, et ma teda aitaksin. Ma ei julgenud teda puudutada. Siis ta ütles, et ma võtaksin ta taskust abistamise eest raha. Ma kartsin teda puudutada. Siis, nähes, et ta ei saa mulle midagi teha, võtsin ma raha ja jooksin minema. (Paus.) Ma ei aidanud teda… Ma ei tea, mis temaga oli… Võibolla oli ta purjus. Ma ei aidanud teda. Jooksin minema… (Annab KÕRTSMIKULE veiniklaasi.) Vala mulle veini.
KÕRTSMIK (toimetab leti taga.)
KLOUN: Sa jood liiga palju.
VANAMEES: Täna on mul joomise päev. Siis pean jälle vahet. Täna on lihtsalt selline päev. Kukkus nii välja. (Võtab veiniklaasi ja läheb laua taha istuma.)
KLOUN: Pane oma võlukepike ära ja hoia seda hästi. Igaühele sellist ei anta.
POISS: Kas sellega saab tõesti midagi soovida?
(Paus.)
KLOUN: Jah, saab.
POISS: Aga kui keegi selle ära varastab ja ise midagi soovib?
KLOUN: See on sulle kingitud ja sellega saad ainult sina soovida.
(Paus.)
POISS: Mida sa homme linnaväljakul teed?
KLOUN: Kõnnin mööda köit – kõrgel maa kohal.
POISS: Kas see on hirmus?
KLOUN: Ei ole.
POISS: Aga sa võid ju alla kukkuda!
KLOUN: Ei kuku.
POISS: Aga kui järsku libised?
KLOUN: Ei kuku alla.
(Paus.)
POISS: Kas klounina on hea elada?
KLOUN: Ma arvan, et sama hea on elada tavalise poisina. Kloun näeb ainult maailma teisiti.
POISS: Kuidas ta seda näeb?
KLOUN: Kloun näeb asju nii, et need tunduvad talle naljakatena, ja siis ta aina naerab ja naerab.
(Paus.)
POISS: Mina tahan ka klouniks hakata.
KLOUN: Klouniks ei saa hakata. Klouniks saadakase iseenesest.
POISS: Kuidas?
KLOUN: See lihtsalt juhtub. Ühel päeval märkad, et oledki kloun, ja sinna pole midagi parata. Ja siis sa lähed köiele või neelad tuld, sest midagi paremat ei oska sa enam välja mõelda.
POISS: Aga kas köiel kõndimist õppida saab?
KLOUN: Õppida saab.
POISS: Kas sa mind õpetad?
(Paus.)
KLOUN: Sa juba õpid. Ma lähen üles, panen homseks asjad valmis. (Läheb üles.)
KÕRTSMIK (tuleb leti tagant): Kuule, Vanamees, mis sa arvad, kas selle võlukepikesega…
VANAMEES: Tasa!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mis on?
VANAMEES: Kas sa ei kuulnud?
KÕRTSMIK: Mida?
(Paus.)
VANAMEES: Jälle!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mis?
VANAMEES: Kas sa ei kuule siis!
MEES (tuleb välisuksest): Ha-haa! Need olid vist tõepoolest jahimehed, keda poiss metsas nägi. Linnas käib praegu suur möll. Kõik tormavad ringi, kellel püss, kellel nuga või lihtsalt mingi kaigas peos.
KÕRTSMIK: Mis siis lahti on?
MEES: Hundid!
KÕRTSMIK: Mis hundid?
MEES: Linnas on hundid!
VANAMEES: Kes?
MEES: Hommikust saadik peetakse huntidele jahti. Ju neil ei olnud siis kuhugi mujale põgeneda, kui ainult linna.
VANAMEES: Ära aja jama!
MEES: Muidugi! Linnas on hundid!
VANAMEES: Tõsiselt räägid või?
MEES: Noh.
KÕRTSMIK: Kuradi kõrts, muudkui passi siin leti taga, kuhugi minna ei saa!
VANAMEES: Palju neid siis kätte on saadud?
MEES: Ei tea, igaüks räägib ise juttu. Üks hunt olla kaheksa kuuli saanud, aga ikka minema pääsenud.
KÕRTSMIK: Kurat, nad jamavad, lasta ei oska!
MEES: Mõned jälle räägivad, et ühele mehele olla hunt kõrri karanud.
VANAMEES: Kui loom väljapääsu ei leia, võib ta rünnata.
POISS: Mis mehest sai?
MEES: Ei tea. Ma lähen vaatan, mis seal veel juhtub.
(POISS läheb MEHEGA kaasa.)
VANAMEES: Kuhu sina lähed?
POISS: Ma…
VANAMEES: Tule tagasi! Vaja, et sinuga veel midagi juhtub.
(POISS tuleb tagasi, MEES lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Kurat, nüüd passi siin!
VANAMEES: Või läks mehele kallale…
POISS: Miks nad siis ajavad hunte taga!
VANAMEES: Ju neil on siis huntide vastu viha.
KÕRTSMIK: Hundid on viimasel ajal palju loomi murdnud.
VANAMEES: Mina kitsi ja lambaid ei kasvata ja mulle hundid korda ei lähe. Minul on viha hoopis muttide vastu. Suur viha. Ma tapan neid, kuigi nad ei tea, et ma ei luba neil oma aias tuhnida. Muidugi, nemad kaevavad maa sees käike ja otsivad süüa, et elada. Ja mina jälle kasvatan taimi selleks, et elada. Aga keegi peab loobuma... Mutt on kõige vastikum loom, keda ma üldse tean! Taimed on just tärganud, oma esimesed võrsed päikese poole sirutanud – kui ta tuleb ja noorte taimede alt läbi läheb, need üles kergitab ja juured purustab. Kui taimed just ära ei sure, siis kiratsevad kaua. Ma olen kõiksugu vahenditega püüdnud neid aiamaalt eemal hoida, aga muttidest lahti ei saa. Vahel õhtuti aias toimetades märkan, kuidas mutt hunnikut ajab. Ma võtan labida ja hiilin vaikselt juurde. Mind haarab ärev tunne, et nüüd saan ta lõpuks kätte. Mu süda hakkab kiiremini taguma, keha läheb soojaks, aeg jääks nagu seisma. Ma tõstan labida, surun selle tugevamalt pihku ja sihin hästi. Hunnik kerkib. Ma ei julge veel lüüa, ootan, et ta tuleks lähemale. Mutt lükkab taas mulda. Nüüd on ta siinsamas! Ja siis ma löön. Ma tõmban labida maa seest välja ja virutan uuesti. Siis hakkan nagu meeletu maad taguma. Kogu ümbruse peksan läbi, et muti surm oleks kindel. Siis istun maha ja puhkan veidi. Ma olen nii väsinud, nagu oleksin pika päeva rasket tööd teinud. Siis tõusen ja hakkan maad lahti kaevama, et mutt välja võtta. Ma keeran mulla korralikult läbi, aga mutti ei ole. Ma tõstan mulla veel kord ühest hunnikust teise, isegi kaugemalt otsin, – aga mutti ei ole! Mitte kusagil ei ole! Ma ei saa aru, kuhu ta võis kaduda! Ma vaatan veel kord, hoolikalt tõstan mulla läbi – mitte midagi. Ja nii on iga kord. Muidu ma püüan neid lõksudega. Nad ei taha sinna ka minna, aga nii kümme mutti saan ikka suve jooksul kätte. Pärast, kui olen surnud muti lõksust välja võtnud, siis on kahju küll. Siis on kahju... No miks peavad nad just minu aias tuhnima! Sonkigu metsas – seal on ruumi küll! Aga muttide hävitamisega päästan ma palju taimi. Jah, igale tapmisele on vaja leida õigustus. Õigustuse peab leidma, muidu läheb inimene hulluks. Matan muti maha ja palun vabandust – nagu võiks ta mulle veel ohtlikuks saada. (Joob.)
MEES (tuleb välisuksest): Kus Torre on?
KÕRTSMIK: Oma toas.
MEES: Nii. Oma toas.
VANAMEES: Mis linnas toimub?
MEES: Üks mees on vigastatud. Tahab, et Torre tema juurde läheks.
KÕRTSMIK: Ma lähen kutsun ta ülevalt alla. (Läheb üles.)
MEES: Arno Agan on ta nimi – kui Torre küsib.
VANAMEES: Mis temaga juhtus?
MEES: Hunt ründas. Peast jookseb verd.
VANAMEES: Hundid on erilised loomad, kellel on palju võimu. Kui nad sulle tee peale ette jäävad…
KÕRTSMIK (tuleb ülevalt): Ooh… ooh… see ei ole võimalik!
MEES: Mis juhtus?
KÕRTSMIK: See ei saa võimalik olla!
MEES: Mis asi?
KÕRTSMIK: Seal… seal toas… seal…
VANAMEES: Räägi selgelt!
KÕRTSMIK: Seal on hunt!
MEES: Kes?
KÕRTSMIK: Hunt. Istus Klouni voodis.
(Paus.)
VANAMEES: Hunt?
KÕRTSMIK: Jah.
(Paus.)
MEES: Segaseks oled läinud või?
KÕRTSMIK: Jah. Klouni toas on hunt!
(Paus.)
MEES: Ära aja jama! Kuidas see hunt sinna sai?
KÕRTSMIK: Ei tea. Päris hunt oli.
POISS: Aga Kloun?
KÕRTSMIK: Ei… ma lähen hulluks…
VANAMEES: Kas Kloun oli üleval?
KÕRTSMIK: Nii. Kloun… Kloun…
MEES: Kas Kloun oli toas?
KÕRTSMIK: Ma ei tea… ei olnud!
(Paus.)
VANAMEES: Aga Kloun läks ju enne üles?
KÕRTSMIK: Vist läks.
POISS: Läks küll, ma ise nägin. Ütles, et läheb asju valmis panema.
(Paus.)
MEES: Sa oled ilmselt pisut väsinud.
VANAMEES: Ennast tööga üle pingutanud.
KÕRTSMIK: Seal oli hunt! Ma ju ise nägin!
MEES: Eks ole, hunt hüppas aknast sisse, sõi Klouni ära ja heitis voodisse pikutama!
VANAMEES: Ha-haa! Sa oled üldse meil natuke… kuidas öelda… nii...
MEES: Juhtub seda sinuga tihti?
KÕRTSMIK: Seal oli hunt! Ma olen… ma olen…
VANAMEES: Oled, oled.
MEES: Võibolla on tal palavik? Räägi, on sul palavik?
VANAMEES: Praegu on kuumad ilmad. Võta üks korralik klõmakas – lööb selgeks.
MEES: Võibolla peaks ta mägedesse saatma – seal on jahedam.
KÕRTSMIK: Tead…
VANAMEES: Pole viga, sa oled sõprade keskel.
MEES: Kas sa mind näed?
KÕRTSMIK: Ole vait! Mine vaata ise, kui ei usu!
(Paus.)
MEES: Seda ma just teha kavatsengi. (Paus.) Nii et sa ütled, et seal on hunt?
KÕRTSMIK: Jaa!
MEES: Istus voodis?
KÕRTSMIK: Jaa, istus!
MEES: Ja Klouni ei olnud?
KÕRTSMIK: Mine juba!
MEES: Miks ma ei lähe, muidugi lähen. (Paus.) Aga Kloun läks ju enne üles?
POISS: Läks küll.
MEES: Nii, Kloun läks üles…
KÕRTSMIK: Nüüd lõid kartma, jah?
MEES: Mis siin karta! Karta pole siin midagi. Aga ma mõtlen, et kui seal ka on hunt – las ta siis olla! Lõpuks koristad sina ju ise oma tube – mis minul sellega pistmist!
KÕRTSMIK: Häh, ei julge! Ainult rääkimas olete mehed…
VANAMEES: Lähme, ma tulen kaasa.
MEES: Jaa, lähme vaatame koos!
(MEES ja VANAMEES lähevad trepini.)
VANAMEES: Tead, see Torre võis midagi korda saata – ta on ennegi trikke teinud.
(Paus.)
MEES: Kuule, sul püssi on?
KÕRTSMIK: Püssi?
MEES: Noh, igaks juhuks.
VANAMEES: Jah, ehmataks teda veidi.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Üks vana püstol on. Kunagi sai muretsetud – mine tea, mida kõike võib ette tulla. (Laheb leti taha toimetama.) Näed. (Annab MEHELE püstoli.)
MEES (uurib püsolit): See ikka laseb ka?
KÕRTSMIK: Ei tea, pole proovinud.
VANAMEES: On see üldse laetud?
KÕRTSMIK: Ta on mul alati laetud – mkhõõ, igaks juhuks…
VANAMEES: Näita!
MEES: Hea küll, lähme! Mine sina ees.
VANAMEES: Miks mina?
MEES: Sa nagu vanem…
VANAMEES: Sinu käes on ju püstol!
(Paus.)
MEES: Lähme kuulame kõigepealt ukse taga.
(MEES ja VANAMEES lähevad üles. Pikk paus. Siis tulevad alla.)
MEES: Ha-haa! Oi, ussike!
VANAMEES: Talle tuleks vist tõesti arst kutsuda.
KÕRTSMIK: Mis oli?
VANAMEES: Terve tuba hunte täis!
KÕRTSMIK: Räägi tõsiselt!
MEES: Polnud seal mingisugust hunti.
VANAMEES: Isegi linade vahelt otsisime.
MEES: Igalt poolt.
POISS: Aga Kloun?
MEES: Mis kloun?
POISS: Kas Kloun oli üleval?
MEES: Ei olnud seal kedagi.
POISS: Aga Kloun läks ju enne üles?
(Paus.)
VANAMEES: Õigus küll.
(Paus.)
MEES: Olete te ikka kindlad, et Kloun läks üles?
POISS: Mina nägin.
VANAMEES: Ta läks tõesti üles.
MEES: Ja pärast seda pole alla tulnud?
KÕRTSMIK: Me oleme kogu aeg siin olnud.
MEES: Siis pidi ta akna kaudu välja minema.
KÕRTSMIK: Teiselt korruselt?
MEES: Tema jaoks ei ole see mingi kõrgus.
KÕRTSMIK: Aga milleks?
VANAMEES: Seda ei või meie teada, milleks tema kusagil sees või väljas käib.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Ma ei ole ju ometi hulluks läinud. Seal oli hunt!
VANAMEES: Juhtub, juhtub.
KÕRTSMIK: Ma ju nägin!
MEES: Oot, oot! Te ütlete, et ta läks asju valmis panema.
POISS: Jah.
MEES: Aga toas polnud ju mingisuguseid asju!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Millises toas te käisite?
MEES: Kuidas – millises?
KÕRTSMIK: Üleval on ju kaks tuba!
(Paus.)
VANAMEES: Nüüd lähed sina ees.
MEES: Eks ole, ise ajab toad segi, et vastutusest kõrvale hoida, nüüd mingu mina!
VANAMEES: Sinu käes on ju püstol!
MEES: Mis see püstol siia puutub! Õigest kohast tuleb otsida!
VANAMEES: Ise ütlesid, et lähme kuulame kõigepealt…
POISS: Ma lähen ise.
MEES: Noh, selge jutt! Aga sina – püstol, püstol! See võibolla ei lasegi. Kas see püstol laseb?
KÕRTSMIK: Ei tea, pole proovinud.
MEES: Näed, ta ei tea!
VANAMEES: Kas sa ei karda?
POISS: Kui valge on, siis ma loomi ei karda. Kui ma looma näen, siis ei karda.
VANAMEES: Ole ettevaatlik.
KÕRTSMIK: Anna talle püstol.
MEES (annab POISILE püstoli): Sa lasta oskad?
POISS: Ma lähen parem ilma… ( Annab püstoli MEHELE tagasi.)
VANAMEES: Kõigepealt kuula ukse taga, kas toas on vaikne. Siis praota uks ja piilu sisse. Kohe ära ust pärani lükka.
POISS: Ma saan hakkama küll. (Läheb üles.)
MEES: Ole ettevaatlik!
KÕRTSMIK: Parempoolne uks!
(Paus.)
VANAMEES: Kuule, millises toas me siis käisime? Me käisimegi parempoolses toas.
MEES: Las ma mõtlen… Muidugi käisime me parempoolses toas.
VANAMEES: Kuule, me käisime ju parempoolses toas.
KÕRTSMIK: Ega te midagi segi ei aja?
VANAMEES: Tõsijutt, paremas… kurat… parempoolses toas käisime.
KÕRTSMIK: Ja Klouni asju seal ei olnud?
VANAMEES: Nooh.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mis ta nimi nüüd oligi?
MEES: Kelle?
KÕRTSMIK: Poisi.
VANAMEES: Ken.
KÕRTSMIK (läheb trepini): Ken, oled sa toas juba? (Paus.) Mis sa teed seal?
MEES (lähen trepini): Ken!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Midagi on lahti.
VANAMEES: Siin võib tõesti segaseks minna.
KÕRTSMIK: Ma ju rääkisin!
(Paus.)
MEES: Ma lähen vaatan.
(KLOUN tuleb välisuksest.)
KÕRTSMIK (märkab KLOUNI esimesena): Sa…
VANAMEES: Noo! Tjah…
KÕRTSMIK (läheb KLOUNI juurde ja patsutab teda): No nii… Mis siis nüüd! Jah… Ennäe!
KLOUN: Mis teiega on?
KÕRTSMIK: On, on-on.
MEES: Me siin…
VANAMEES: Keegi otsis sind.
MEES: Jaa!
KÕRTSMIK: Tahtis näha, hõ-hõõ…
KLOUN: Ma tulin just tema juurest. Kõik on korras.
KÕRTSMIK: No näed – korras!
KLOUN: Milleks see sul on?
MEES (vaatab püstolit): See… Ah soo! Tead… ümberringi muudkui tulistavad… mis siis meiegi… eks ole. (Annab püstoli KÕRTSMIKULE.) Igaks juhuks…
KLOUN: Kus siis poiss on?
KÕRTSMIK: Poiss? Ah soo…
MEES: Ei tea, läks üles, aga tagasi pole tulnud.
KLOUN: Las siis olla. Las puhkab.
KÕRTSMIK: Aga…
MEES: Anna midagi juua.
KÕRTSMIK: Muidugi, muidugi… (Läheb leti taha toimetama.)
VANAMEES: Ja kõht on vahepeal tühjaks läinud.
MEES: Kuidagi palav päev täna…
KLOUN: Võibolla tulev veel äikest.
KÕRTSMIK: Äikest ikka! (Annab MEHELE veiniklaasi.) Torre, sa ei soovi?
KLOUN: Ei, pean esinemiseks valmis olema.
KÕRTSMIK: Oh, homseni veel nii palju aega.
KLOUN: Ma pean iga hetk valmis olema.
(Paus.)
VANAMEES: Vala mulle juurde.
KÕRTSMIK: Sul ikka raha on?
VANAMEES (otsib raha): Ma pole kunagi tasumata jätnud. Vahel ainult hiljem… Näed. (Annab KÕRTSMIKULE raha.)
KÕRTSMIK: Sellest ei jätku ju!
VANAMEES: Teinekord toon ära. Ma olen ju alati ära toonud.
KÕRTSMIK: Hea küll, ühe veel saad. (Valab VANAMEHELE veini.) Teinekord võta rohkem kaasa.
VANAMEES: Aitäh. (Läheb laua taha istuma.)
KÕRTSMIK: Arvab, et kui raha vähe kaasa võtab, siis joob ka vähem. Aga kui raha otsas, tahab ikka juurde. Räägitakse, et tal on tegelikul raha küll. Teeb tublisti tööd, aga midagi ei kuluta – kui just vahel siin.
MEES: Olen ka kuulnud. Huvitav, mis ta sellega teeb?
KÕRTSMIK: Ei tea. Ta ise ei räägi ka sellest. Olen tahtnud temalt raha laenata – noh, uue kõrts jaoks –, aga tema ütleb, et tal ei ole.
MEES: Võibolla kogub?
KÕRTSMIK: Aga milleks?
MEES (joob): Mõned teavad rääkida, et tal on kusagil poeg.
KLOUN: Ma tahan veel ühe tuttava juures ära käia. Tulen varsti tagasi. (Lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Noh, mis te nüüd ütlete!
VANAMEES: Imelik.
MEES: Mis asi on imelik?
VANAMEES: Kõik on imelik. Aga võibolla varsti saan teada. Juba täna õhtul.
KÕRTSMIK: Sa oled tõesti pisut imelik.
VANAMEES: Juba täna õhtul… (Joob.)
MEES: Hea küll, vaata nüüd midagi süüa.
KÕRTSMIK: Jah. (Paus.) Huvitav, mis see poiss seal üleval teeb?
(Paus.)
MEES: Õigus küll.
VANAMEES: Poiss… Võibolla seal polegi poissi. Võibolla pole seda poissi üldse olemas.
(Paus.)
MEES: Lähen vaatan.
KÕRTSMIK: Miks ta sinna üles üldse jäi? Ta läks ju Klouni kutsuma.
MEES: Kohe saame teada. (Läheb trepini.) Ken! (Paus.) Ken!
KÕRTSMIK (läheb trepini): Ken, on sinuga kõik korras?
(Paus.)
MEES: Kas sa kuuled, Ken!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Hakkab pihta…
POISS (tuleb ülevalt): Oh, andke andeks – jäin kogemata magama.
MEES: Magama!? Sa jäid magama?
POISS: Täna tuli palju käia, väsisin vist väga ära.
KÕRTSMIK: Sa läksid ju Klouni kutsuma.
VANAMEES: Või hunti.
POISS: Hunti ma ei näinud. Aga Kloun ütles, et kõik on korras. Kas lähen kutsun ta alla?
(Paus.)
MEES: Ma ei saa enam millestki aru…
KÕRTSMIK: Oot-oot! Sa tahad öelda, et Kloun on praegu üleval?
POISS: Jah, puhkab oma voodis.
KÕRTSMIK: Nii, puhkab… Tore küll!
MEES: Palju neid kloune siis on!?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mõtle nüüd hästi järele – kas Kloun oli ikka üleval?
POISS: Muidugi oli. Miks ma peaksin valetama.
(Paus.)
MEES: Aitab tsirkusest! Nüüd lähen mina vaatama. (Paus.) Kas keegi kaasa ei tulegi? (Paus.) Olgu peale, saab mis saab. (Läheb üles.)
TEINE VAATUS
(MEES tuleb ülevalt.)
KÕRTSMIK: Mis on?
(Paus.)
MEES: Midagi ei ole – uks on lukus.
KÕRTSMIK: Ega sina ust lukku ei keeranud?
POISS: Ei.
KÕRTSMIK: Siis keeras Kloun.
VANAMEES: Kas sa katsusid ikka korralikult?
MEES: Jah.
VANAMEES: Koputasid ja keegi avama ei tulnud?
MEES: Ei.
(Paus.)
VANAMEES: Need on selle nõia trikid. Ma tean temast nii mõndagi.
POISS: Missuguse nõia?
VANAMEES: Klouni.
POISS: Kas tema on siis nõid?
VANAMEES: Ta teeb asju, mida teisid teha ei suuda – sellepärast on ta nõid.
MEES: Hea küll, ärme teeme temast väljagi.
VANAMEES: Jah, anna lõpuks midagi süüa.
KÕRTSMIK (läheb leti taha toimetama): Süüa on igatahes meeldivam kui ühe tola tempude pärast segaseks minna.
MEES: Mina küll ei kavatse minna.
VANAMEES: Segasena on vist päris hea elada.
KÕRTSMIK: Sina peaksid seda ju teadma.
VANAMEES: Ei, ma mõtlen tõsiselt. Segane ei mõtle paljudest asjadest ega muretse nende puudumise pärast. Ma mõtlen Pegot. Talle ei tule pähegi, et ta peaks kunagi naise võtma. Ta mängib järve ääres, ehitab liivast losse ega tunne muret. Ta on nagu laps. Aga võibolla muretseb ta millegi pärast, millest meie aimatagi ei oska. Eks lastelgi ole mured. Teine asi on jalutute ja pimedatega – kui nad just sünnist saadik vigased ei ole. Vahel neid kohates ütlen endale, et peaksin ainuüksi sellepärast õnnelik olema, et minuga midagi sarnast pole juhtunud. Ma saan kõndida ja näha – kas sellest ei ole siis veel küllalt! Ma näen jahedal hommikul päikesekiirtes sätendavaid kastepiisku ja sõbralik tuul kannab minuni õide puhkenud lillede lõhna, mis kõik kuulutab: jälle on alanud uus päev! Lapsed jooksevad pühapäeva hommikul kilgates sinisele aasale ja nende pillid hüüavad ikka ja jälle: kui ilus on elu! Vaata ja tunne rõõmu uuest päevast, mis sulle on kingitud. (Paus.) Aga kurbus tuleb ikkagi, vaikselt ja hiilivalt nagu lähenev sügis ja sa tajud kõikjal algavat surmaund. Sa kardad unustada seda, mida oled näinud, ja tahad näha seda, mis veel tuleb. Mida lähemal oled lõpule, seda kaunimaks kõik muutub, seda rohkem tahad sa elada. Miks on kõik nii üürike – korra vaid tajuda, mööda minnes puudutada! Ja ühel päeval ei mäleta sa enam sedagi, et oled midagi puudutanud.
(Paus.)
POISS: Minu ema on pime. Ta jäi pimedaks siis, kui ma sündisin. Ta näeb ainult heledaid ja tumedaid laike. Vahel ta vaatab mind kaua ja siis ma küsin, mida ta näeb. Ta ütleb, et ma helendan, nagu oleksin üleni kullast.
(KÕRTSMIK toimetab leti taga, VANAMEES ja MEES joovad.)
KÕRTSMIK (viib lauale kausi juustu ja puuviljadega): Sööge nüüd.
(TEISED peale KÕRTSMIKU istuvad laua taha sööma.)
Võta julgesti.
POISS: Aitäh!
(KÕRTSMIK läheb leti taha toimetama, TEISED söövad.)
VANAMEES: Tulin täna mööda teed ja nägin mingit sitikat.
MEES: Mis ta tegi?
VANAMEES: Läks kuhugi.
MEES: Ja siis?
VANAMEES: Võtsin rohukõrre ja keerasin ta selja peale.
MEES: Jõud käis üle või?
VANAMEES: Ta ei saa vist kunagi teda, et mina ta selja peale keerasin.
MEES (uurib õuna): Kurat, ussitanud!
(Paus.)
VANAMEES: Minul ka!
MEES: Näita!
VANAMEES: Noh.
(Paus.)
MEES: Kuule, su õunad on ussitanud!
KÕRTSMIK: Mis sa räägid!
MEES: Tule vaata – täitsa ussitanud!
KÕRTSMIK: Ma ei pannud tähelegi. Vist on siis tipust sisse roninud.
VANAMEES (uurib teist õuna): See on ka ussitanud!
KÕRTSMIK: Mina ei saa aru, miks need ussid ei võinud ühe õuna sisse ronida – oleksid teised terveks jäänud!
MEES: Huvitav, mitmele ussile jätkuks ühest õunast?
VANAMEES: Oleneb õuna suurusest.
MEES: Ütleme, et sellisest.
VANAMEES: Seda peab uurima.
KLOUN (tuleb ülevalt): Olengi tagasi.
VANAMEES: Ainata võib.
KÕRTSMIK: Tagasi, jah?
MEES: Me siin… sööme parajasti.
VANAMEES: Katsume keha kinnitada.
MEES: Ei ole ka… nii-öelda… isu?
KLOUN: Ei, praegu ei soovi, ma olen söönud.
MEES: Ah soo.
VANAMEES: Siin polegi midagi süüa – kõik ussitanud.
KLOUN: Ussitanud?
VANAMEES: Nojah, toit on ussitanud.
KÕRTSMIK: Mida sa seletad!
VANAMEES: Muidugi – usse täis!
KÕRTSMIK: Seda et… kuidas sa nüüd… siia said?
KLOUN: Tulin.
MEES: Tema meil tuleb, nii-öelda.
KLOUN: Kas said natuke puhata?
POISS: Jah.
KLOUN: Siis on hästi.
KÕRTSMIK: Võibolla soovid midagi juua?
KLOUN: Ei, homme tuleb köiel tasakaal säilitada.
VANAMEES: Vala mulle veel.
KÕRTSMIK: Enne otsi raha välja.
VANAMEES (otsib raha): Kus ma ta… Siin ei ole… Siin… Kuule, mul ei ole praegu raha.
KÕRTSMIK: Otsi, otsi.
VANAMEES: Järgmisel korral maksan ära – ma olen ju alati ära maksnud.
KÕRTSMIK: Ei, niisama ma ei anna.
VANAMEES: Sa oled ju alati andnud.
KÕRTSMIK: Paljugi mis olen. Nüüd on sellel lõpp.
VANAMEES: Mul ei ole praegu raha. Homme toon ära.
KÕRTSMIK: Ma ütlesin ei! Ja aitab jutust.
VANAMEES: Sa siis ei anna mulle?
KÕRTSMIK: Ei. Teinekord võta rohkem raha kaasa või joo vähem.
(MEES joob.)
VANAMEES: Siis ma peeretan su kõrtsi peale! Mul on teisigi kohti, kuhu minna.
KÕRTSMIK: Võid astuma hakata.
VANAMEES: Lähengi! Ja enam sa mind siin ei näe.
KÕRTSMIK: Ainult tänane võlg too ära.
VANAMEES: Missugune võlg?
KÕRTSMIK: Viimase veini eest sa ju ei maksnud!
VANAMEES: Veini eest on mul piisavalt makstud. Arvad, et ma aru ei saanud, mida sa mulle viimati valasid.
KÕRTSMIK: Mida sa räägid! See oli väga hea vein!
VANAMEES: Arvad, et üks vanamees enam maitsest aru ei saa?
KÕRTSMIK: See oli ju hoopis teine vein!
KLOUN (on läinud akna juurde): Tulge vaadake!
VANAMEES: Isegi õunu ei saa korralikke antud!
KLOUN: Tulge ruttu siia!
KÕRTSMIK: Kuulete, mida ta räägib! Ma olen alati ausalt teeninud.
VANAMEES: Jutusta, jutusta!
KÕRTSMIK: Joomisest segi läinud! Sulle ei tohikski enam anda!
POISS (on läinud akna juurde): Mis see on?
MEES: Kus? (Läheb akna juurde.)
VANAMEES (on läinud akna juurde): Päike…
MEES: See ei saa päike olla.
VANAMEES: …kõrgel taevas.
KÕRTSMIK (läheb akna juurde): Kus on päike?
MEES: Päike peaks praegu loojuma.
KÕRTSMIK: Ja hoopis sealpool.
(Paus.)
MEES: Mis see siis on?
POISS: See on ju päike! Päike tõusis uuesti taevasse!
KÕRTSMIK: Võimatu!
VANAMEES: Mina lähen minema. Te näete und. (Hakkab minema.)
MEES: See ei saa ometi päike olla!
KÕRTSMIK: Muidugi ei saa! Ma tean kindlalt, et päike loojub sealpool.
VANAMEES: Loojugu või tõusku kus tahab. (Läheb välisukseni.)
KÕRTSMIK: See tähendab midagi. Kindlasti tähendab see midagi.
POISS: Ta hakkab kustuma. Ei, need on pilved…
VANAMEES (tuleb tagasi): Kus on pilved?
MEES: See oleks nagu suits…
(Paus.)
POISS: Polegi enam…
VANAMEES: Vahel ei jõua tähelegi panna, kui päev juba möödas.
MEES: Magad sa või?
KLOUN: Jäin mõtlema.
MEES: Mis see sinu arvates oli?
KLOUN: Nägid ju isegi.
KÕRTSMIK: See tähendab midagi. Kindlasti tähendab see midagi.
VANAMEES: Eks hiljem ole näha.
MEES: Kummalised asjad toimuvad viimasel ajal…
KÕRTSMIK: Mida me nüüd siis teeme?
VANAMEES: Kas sa annad mulle ühe veini või ei anna?
KÕRTSMIK: Ah jaa, veini… (Läheb leti taha toimetama.)
MEES: Tulen kohe tagasi. (Lahkub välisuksest.)
VANAMEES (võtab KÕRTSMIKU käest veiniklaasi): Homme toon raha ära.
KÕRTSMIK: Jajah. Mis? Jah, muidugi.
MEES (tuleb välisuksest): Seda oligi arvata.
VANAMEES: Mida?
MEES: Päike loojub, aga hoopis sealpool.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Ma ju tean seda!
MEES (annab KÕRTSMIKULE raha): Aitäh kostitamast.
KÕRTSMIK: Hakkad minema?
MEES: On aeg. (Läheb välisukse poole.)
KÕRTSMIK (saadab MEEST): Kas tuled hommikul siit läbi – võtaksime poisi kaasa ja läheksime koos linnaväljakule?
MEES: Tulen siis läbi. Noh, homseni!
VANAMEES: Homseni!
POISS: Head aega!
KLOUN: Kõike head!
MEES: Vaata, et sa siis alt ei vea!
KLOUN: Püüan.
MEES: Nägemist.
KÕRTSMIK: Ole tubli!
(MEES lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Ei tea… Ei tea… (Võtab tühjad klaasid ja lahkub leti taga olevast uksest.)
(VANAMEES läheb välisukse poole.)
KLOUN: Lähed ka minema?
VANAMEES: Teen ühe tubaka. (Lahkub välisuksest.)
POISS: Ütle, kas see, mida me nägime, oli tõesti päike?
KLOUN: Mida sina arvad?
POISS: Ma ei tea.
KLOUN: Nägid sa päikest?
POISS: Jah.
KLOUN: Ju see siis oli päike.
(Paus.)
POISS: Aga kuidas ta saab taevas olla, kui on loojanguaeg?
KLOUN: Küllap siis saab.
POISS: Aga see on ju ime!
KLOUN: Küllap siis on.
(Paus.)
POISS: Ära mine homme köiele.
KLOUN: Miks?
POISS: Ma kardan.
KLOUN: Sa kardad sellepärast, et kujutad ette, nagu peaksid ise köiel kõndima.
POISS: Kas sina siis üldse ei karda?
(Paus.)
KLOUN: Mul on üks abiline. Väga hea abiline. Ja kui ma vahel ei ole endas kindel, siis ta tuleb ja läheb minu eest.
POISS: Ja keegi ei saa sellest teada?
KLOUN: Võibolla saab. Aga ta ei räägi sellest, sest ta teab, et kui keegi suudab enda asemel abilise köiele saata, siis on see sama, nagu läheks ta ise.
(Paus.)
POISS: Kus sinu abline praegu on?
KLOUN: Siin. Seisab sinu ees.
(Paus.)
POISS: Kas siis sina… Kas siis siin ei olegi sina ise?
KLOUN: Olen ikka. Ma tahtsin öelda, et minu abiline näeb välja täpselt samasugune nagu mina.
POISS: Kus ta praegu on?
KLOUN: Ta ei ütle mulle seda, ta võib olla igal pool.
POISS: Kuidas ta teab siis sulle appi tulla?
KLOUN: Ma kutsun teda.
POISS: Kust?
KLOUN: Ma kutsun teda metsast.
POISS: Metsast?
(Paus.)
KLOUN: Kunagi kartsin ma üksinda öösel metsas käia. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma kartsin. Võibolla pimedust ja tundmatuid varje selles. Öösel üksikus kohas kaovad tavapärased pidepunktid, millest ohu korral muidu kinni saaks haarata, ja sa seisad vastamisi tundmatute jõududega, mis sind hiljem kõikjal jälitada võivad. Tasapisi sain ma metsas elavate vaimudega tuttavaks ja nüüd oskan nende võimu ära kasutada abilise väljakutsumiseks. (Paus.) Miski minu sees andis endast märku, ma õppisin teda tundma ja nüüd me teeme koos igasuguseid vigureid.
(Paus.)
POISS: Mina ei karda üksinda metsas käia.
KLOUN: Sa pole lihtsalt olnud kohtades, kus metsa võim sulle kergelt ligi võib pääseda. Kui sa aga saad kord tunda, mida mets endast tõeliselt kujutab, siis tuleb sul kaaluda iga oma sammu, et ta sind vigastamatult välja laseks.
POISS: Mida mets mulle teha võib?
KLOUN: Kõike. Ta võib sind abistada, aga võib ka tappa, kui sa küllalt tugev ei ole ja vigu teed.
POISS: Kuidas ma tean, et ma käitun õigesti?
KLOUN: Miski sosistab sulle kõrva. Kui sa võidad metsa endale sõbraks, võib ta sulle palju saladusi avaldada.
POISS: Milliseid saladusi?
KLOUN: Ta ütleb sulle, et sa oled tühine selles lõputus voolus, aga ometi nii tähtis, et ilma sinuta läbi ei saa.
(Paus.)
POISS: Aga kas mina suudaksin köiel kõndida? Kui ma oma võlukepikese appi võtaksin, kas ma siis suudaksin?
(Paus.)
KLOUN: Võibolla suudaksid. Kas sa aga suudaksid oma võlukepikest just selle pärast kasutada?
POISS: Milleks ma peaksin seda siis kasutama?
KLOUN: Ma ei tea. Võibolla ei olegi sellel tähtsust.
(Paus.)
POISS: Aga kui minu soov täitub, siis ma olen ju õnnelik.
KLOUN: Sel hetkel oled sa õnnelik. Aga võib juhtuda, et ees ootab veel pikk rännak.
POISS: Aga kui ma soovin, et oleksin kogu aeg õnnelik?
KLOUN: Kardan, et siis sa unustaksid varsti, mis on õnn.
VANAMEES (tuleb välisuksest): Õhtu juba käes…
KÕRTSMIK (tuleb leti taga olevast uksest): Mõtlesin, et keegi tuli.
VANAMEES: Läksin ja jälle tulin. Huvitav, kui kaua see niimoodi kestab?
KÕRTSMIK: Mis asi?
(Paus.)
VANAMEES: Praegu on suvi... Varsti tuleb sügis. Siis talv. Kevad... Jälle suvi. Ring saab täis – mine edasi või tagasi. Tagasi minnes jõuame tagasi pärale. Praegu on suvi... Suvi on ilus. Sügisel peab juba kütma hakkama. Aga kui ei kütaks?... Talv on ka ilus. Kui sajab nii palju lund, et kõik enda alla matab, siis on seda lund küll palju. Kevadel on pori, kõik niriseb. Linnud laulavad... Mis mina sinna teha saan! Ja siis ongi jälle suvi. Kõik oleks justkui teada. Aga armastus – millest see veel tuleb?... Ta läks ära... Nad mõlemad läksid ära. Jätsid mu maha. Ühel päeval tundsid, et neil pole mind enam vaja. Mõtlesid, et mujal saab kergemini läbi. Mõtlesid või tundsid?... Ükskõik – ära läksid ikkagi.
KÕRTSMIK: Millest sa räägid?
VANAMEES: Ah, ei midagi. Kuule, Torre, kas sina oled kedagi armastanud? Ma mõtlen – tõsiselt armastanud?
KÕRTSMIK: Kas klounid üldse armastavad?
(Paus.)
KLOUN: Jah, ka klounid armastavad.
POISS: Kas klounidel lapsi ka on?
KÕRTSMIK: Väikesi tolasid.
KLOUN: Küllap klounidel on ka lapsi – väikesi tolasid. Aga ma mõtlen, et mida rohkem on neil lapsi, seda väiksemad klounid nad ise on. Aga ma võin ka eksida.
VANAMEES: See on… inimlik.
KLOUN: Kõik, mida inimesed teevad, on inimlik.
(MEES tuleb välisuksest.)
KÕRTSMIK: Noh, mõtlesid umber? (Paus.) Kas juhtus midagi?
MEES: Anna mulle vett!
(KÕRTSMIK valab klaasi vett ja annab selle MEHELE.)
MEES (joob klaasi tühjaks): Ikkagi on see nii. Seda võis karta.
KÕRTSMIK: Millest sa räägid?
MEES: Esseri kuningas on alustanud sõda.
(Paus.)
VANAMEES: Need olid siis ikkagi sõdurid…
KÕRTSMIK: Kui kaugel nad on?
MEES: Ei tea täpselt. Aidu pool külad põlevad. Isegi siia on tulekuma paista.
KÕRTSMIK: Siis on nad hommikuks võibolla siin.
POISS: Ma tahan koju!
KLOUN: Praegu ei saa sa kuhugi minna. Mõtleme, mida teha.
KÕRTSMIK: Mis lärm seal on?
(TEISED peale VANAMEHE jooksevad välja.)
VANAMEES (läheb leti taha): Jooge! Pidutsege! See on võibolla teie viimane pidu. (Valab veini.) Korra veel pidutseda! Tehke seda siis suurelt! Võta! Võta üks korralik suutäis! (Joob.) Veel? Valan kõigile. (Valab veini.) Sulle? Võta. Sina saad vähem – muidu sa ei taipagi, et pidutsed. (Joob.) Jumal! Oled sa olemas või ei ole? Ma ei ole sinust kunagi välja teinud, nüüd küsin: mis pasa oled sa kokku keeranud? Kas sa kuuled mind? Tule lagedale, raisk!
(TEISED peale MEHE tulevad välisuksest.)
VANAMEES: Näed, ongi kohal! Ja terve kari kohe!
KÕRTSMIK: Mida sa teed seal?
VANAMEES: Müün! Ega siis vein või voolamata jääda! Tulge, ma valan kõigile! Pidu läheb edasi!
KÕRTSMIK: Kao siit, hull vanamees!
VANAMEES: Muretsed mingi veini pärast! Kui meie seda praegu ei joo, joovad selle homme Esseri sõdurid. Ja nemad sulle selle eest maksma juba ei hakka.
KÕRTSMIK: Pole sinu asi, kes mu veini joovad!
VANAMEES: Ahah! Arvad, et kõrts aitab sul sõja üle elada? Keegi peab siin ju toimetama.
KLOUN: Jätke järele juba! Mõtleme, mida ette võtta. Mida poisiga teha?
VANAMEES: Teda pole olemas.
KÕRTSMIK: Keda?
VANAMEES: Kas sina usud jumalat?
KÕRTSMIK: Praegu on vaja inimestele mõelda.
VANAMEES: Mina ei usu. Ma ei saa ju teda uskuda! Mis üldse toimub?
KÕRTSMIK: Kuulake mind. Ma tean mägedes ühte kohta, kus me võiksime varju leida. Võibolla lüüakse vaenlane varsti tagasi. On vaja ainult söök ja vesi kaasa võtta.
VANAMEES: Ja veini raatsid siia jätta?
KÕRTSMIK: Jäta see vein juba ükskord rahule! Noh, kas tulete? (Paus.) Öelge nüüd midagi!
POISS: Kui Kloun läheb…
KÕRTSMIK: Mõelge rutem! Meil pole palju aega.
POISS: Kas sina lähed?
KLOUN: Ma ei ole kindel…
KÕRTSMIK: Aga sina?
VANAMEES: Mina lähen koju. Kastan veel taimed ära. Teen korda, kus midagi lohakil.
KÕRTSMIK: Mõelge ometi! Mõelge ometi natuke!
VANAMEES: Kirjas on: jumal lõi inimese enda sarnaseks. Kui jumal on kõrtsmiku sarnane – no mis asja ma temaga siis veel üldse jändan!
(MEES tuleb välisuksest.)
KÕRTSMIK: Kuidas on? Mis sõduritest kuulda on?
MEES: Kohe räägin. Aga enne vala mulle üks vein. Vala kõigile!
KÕRTSMIK: Räägi nüüd!
MEES: Nii. Asi on selles, et… sõda ei ole!
(Paus.)
VANAMEES: Kuidas ei ole?
MEES: Lihtsalt ei ole ja kõik!
(Paus.)
KÕRTSMIK: Aga poles ju! Me ju nägime.
MEES: Põles küll. Aga nüüd juba kustutatakse. Jahimehed olid lihtsalt metsa kogemata põlema pannud.
VANAMEES: Räägid sa ikka tõsiselt?
MEES: Kas te siis aru ei saa? Sõda ei ole!
(Paus.)
VANAMEES: Ah nii… Või lihtsalt metsa põlema pannud… No teevad ikka tempe! Ha-haa! Või panid metsa põlema! No on ikka naljamehed!
POISS: Sõda ei olegi! Nüüd ma saan jälle koju! Eks, nüüd ma võin jälle koju minna?
KLOUN: Jah.
KÕRTSMIK: Ha-ha-haa! Pidu läheb edasi! Nii, nüüd tulge ja võtke, mida keegi soovib. Teen kõigile välja! (Läheb leti taha toimetama.)
VANAMEES: Või juba kustutavad…
KLOUN: Sel puhul võib endale ühe joogi lubada.
POISS: Kuidas see mets siis põlema läks?
VANAMEES: Noo, mets läks põlema!
KÕRTSMIK: Poisile ka üks jook.
MEES: Ei tea, küllap tegid lõket ega kustutanud korralikult ära.
VANAMEES: Nojah, pole tükk aega sadanud ka.
KÕRTSMIK: Tulge ja võtke nüüd!
MEES: Tänavu on üldse üks imelik suvi. (Võtab klaasi.)
VANAMEES: Kurat, muudkui tassi nendele taimedele vett! Ma viin iga päev näed sellisele… (mõõdab sammudega) jah, sellisele lapile vähemalt kolm-neli ämbritäit vett!
KÕRTSMIK: See on sulle.
KLOUN (võtab klaasi): Tänan.
VANAMEES: Maa on nii kuiv, et algul ei võta vett sissegi, voolab peenralt maha. Meie pool on kehv muld ka – raske ja liivane.
KÕRTSMIK: Vanamees!
VANAMEES: Jah. (Võtab klaasi.) Mõtlen, et peaks metsast jälle turvast tooma – kaks aastat tagasi sai veetud.
KÕRTSMIK: See on sinu jook.
POISS: Aitäh! (Võtab klaasi.)
KLOUN: Terviseks!
MEES: Terviseks!
VANAMEES: Nooh!
(KÕIK joovad.)
KÕRTSMIK: Jah… Varsti müün selle maja maha ja ostan uue. Nende aastatega olen ikka nii palju suutnud kõrvale panna, et kui see maja maha müüa, saab uue ostmiseks raha kokku. Siis võib ehk ka ühe poisi või tüdruku abiks võtta. Võibolla isegi kaks – oleneb, kuidas äri edeneb.
MEES: Oled lõpuks midagi sobivat leidnud?
KÕRTSMIK: Jah, üks koht on nüüd enam-vähem kindel.
MEES: Kus see asub?
KÕRTSMIK: Põhjatorni juures.
MEES: Noo! Seal on kallid majad.
KÕRTSMIK: See-eest käib seal ka rahvast. Ma olen juba kõik läbi mõelnud, kuidas äri korraldada. Kui kõrtsi sisse tulla, siis esikust paremale viib trepp teisele korrusele, kus on ühel pool koridori kaks, teisel pool kolm eraldi tuba. Need jäävad külalistele, igasse tuppa kaks voodit – jah, nii on paras. Esikus trepi kõrval on nagi riiete jaoks. Esikust vasakule jääb kaks tuba, nendes hakkan ma ise elama – minu jaoks piisab. Esikust otse läbi võlvialuse läheb saali, see ei ole küll suur – neljale lauale paras –, aga saali tagumises otsas võlvkaarte taga on veel kaks ruumi, kuhu mahub kummassegi üks laud. Seega kokku kuus lauda, igasse kaheksa inimest. Müügilett jääb esikust saali tulles vasakule. Kööki saab nii leti tagant kui ka saalist. Letist paremale jääb veel üks tuba, see jääks vajaduse korral poisile või tüdrukule. Kogu sisustuse kujundan ise: tumedad lauad ja toolid, tume lett, uste ja akende ees punased eesriided, seintel madalamal tumedad puust tahvlid, kõrgemal heledad värvitud seinad, lakitud põrandad ja laed – kõik peab kaunis olema ja hubase tunde looma. Minu maja saab paljudele meelispaigaks, linna sisse sõitnud peatuvad ikka minu juures. Võibolla saab nädalalõpuks isegi pillimehed kutsuda. Siis on seal lõbus: muusika mängib, tüdruk punases kleidis valgete käiste ja põllega kannab laudadele veini ja pirukaid, rahvas naerab ja on õnnelik – vähemalt ühel õhtul nädalas unustab oma mured ja on õnnelik. Ma arvan, et seda ei olegi nii vähe. Ja sina, Torre, tuled vahel esinema – rahvas tahab lõbustamist. Kas tuled?
KLOUN: Püüan.
KÕRTSMIK: Oh, oleks see kõik juba olemas!… Kas keegi veel soovib? Noh, Vanamees?
VANAMEES: Mul on alles veel.
KÕRTSMIK: Sulle?
MEES: Ei, aitäh.
KÕRTSMIK: Kui tasuta saab, siis ei kiirusta keegi. Sulle ma ei hakka pakkumagi – lähed homme turnima. Ei tea, kas kuningas ka vaatama tuleb?
MEES: Äkki tulebki.
KLOUN: Ühesuguse huviga ootavad kõik, et ma köielt alla kukuksin.
KÕRTSMIK: Noo, meie küll ei oota!
KLOUN: Kas tõesti? Kui köis oleks maapinnast… vaid rinna kõrgusel – kas te siis tuleksite vaatama?
KÕRTSMIK: Nooh… siis võiksin ehk minagi proovida…
MEES: Mida sa meie uuest kuningast arvad?
KLOUN: Ei tea, pole teda veel näinud.
MEES: Annaks ta rahvale suuremad vabadused, muud ma ei soovikski.
KLOUN: Mina olen küllalt vaba. Kui mind miski millegagi seobki, siis ei saa kuningas mind sellest vabastada. Kuningas ei saa sellest, mida mina võin teha, endale pooltki lubada.
KÕRTSMIK: Köiel turnida ta kindlasti ei suuda. Aga makse saaks ta ju vähendada.
VANAMEES: Võibolla ei saa.
KÕRTSMIK: Et siin veini müüa, pean ma poole teenitud rahast ära andma.
VANAMEES: Sitt lugu küll.
KÕRTSMIK: Ja üldse, mis ei võiks kõik kuningad olla? Oleks ju päris vahva.
KLOUN: Kõik ei saa kuningad olla. Kõik ei saa isegi kõrtsmikud olla. Igaühel oma asjad, mille pärast rõõmustada või kurvastada. Asjad võivad erinevad olla, aga tunded on alati sama kaalukad. Tundeid ei saa ära võtta, sest muidu ei leiaks inimene ennast maailmas üles.
(Paus.)
VANAMEES: Kurat, nad panid ju metsa põlema! Kust ma nüüd puid võtan?
KÕRTSMIK: Ega sa Aidus ometi puid käi tegemas?
VANAMEES: Kui seal palju põles, hakatakse siit ju rohkem võtma. Ei, peab uurima minema. (Läheb välisukse poole.)
KÕRTSMIK: Pea nüüd kinni! Kuhu sa vastu ööd lähed? Enam pole sinna midagi parata.
VANAMEES (tuleb tagasi): Kuradi jahimehed! Pidid nad nende huntidega jändama – just nüüd, kui on nii kuiv! (Joob.)
MEES: Ei tea, mis huntidest on saanud? (Paus.) Ega sina ei tea, mis huntidest on saanud?
KLOUN: Paljud pääsesid minema.
(Paus.)
VANAMEES: On ikka imelik päev täna…
KÕRTSMIK: Ei tea, millega see veel lõpeb?
KLOUN: See ei lõpegi.
(Paus.)
MEES: Ja mis mõte sel on?
KLOUN: Mõni kulutab terve elu, et seda välja mõelda. Mina ennast iga asjaga ei vaeva ja ma ei tunne enast sellepärast sugugi halvasti. Olen kuulnud mehest, kes raiskas viiskümend aastat, et öelda, et selle meeldivalt lõhnava lille nimi on roos. Aga roos lõhnab vaatamata sellele, kas nimetada teda roosiks või mõne muu nimega. Aga on veel palju teisi lilli, mis lõhnavad sama meeldivalt. Kuid nende lõhn jäi tal tundmata, sest ta istus vaid roosi ees ja mõtles, mis talle nimeks panna. Soovitan sullegi: ära vaeva ennast sooviga saada heaks luuletajaks. Astu uksest välja ja leia maailm kogu tema rikkuses. Ja võibolla ühel päeval kirjutad sa häid luuletusi, nii nagu keegi teine seda veel teinud pole.
MEES: Me oleme erinevad…
KLOUN: Ei, me oleme väga sarnased! Meie erinevus on ainult selles, et sinu luuletamine seob sind ülemäära.
MEES: Ma ei saa tegutseda nagu sina. Mul on kodu, lapsed…
KLOUN: Ma pole öelnud, et peaksid kogu maailma läbi sõitma, et teada saada, mida see endast kujutab.
MEES: Ma teen, mis suudan.
KLOUN: Ei, sa ei tee seda! Sa tahad saada heaks luulutajaks ja võib juhtuda, et kunagi ka saad selleks, aga siis sa märkad, et vahepeal on möödunud viiskümmend aastat, mida ei saa enam tagasi.
MEES: Ma ei tea, mis on sinu jaoks hea luuletus, aga minu luuletusi loetakse.
KLOUN: Sellest ei piisa! Ma ei räägiks seda juttu sellele, kes ei hakka kunagi hästi kirjutama. Sina võiksid seda.
MEES: Oled sa minu luuletusi üldse lugenud?
KLOUN: Ma tean väga hästi, kuidas sa kirjutad.
MEES: Sina, teadja, kõnni oma köiel ja vaata, et sa sealt alla ei kuku. Küll teised oma asjadega hakkama saavad.
POISS: Kas ma saaksin magama minna?
MEES: Tema tuleb õpetama, kuidas teised elama peaksid!
KÕRTSMIK: Oled väsinud?
POISS: Jah.
KÕRTSMIK: Pärast sellist päeva pole ka ime. Torre, sinu käes on võti – tee poisile uks lahti!
POISS: Mis kell me homme linnaväljakule läheme?
KÕRTSMIK: Ära muretse, ma äratan su õigel ajal üles. Kui muidugi… Nojah…
KLOUN: Lähme siis.
POISS: Head ööd!
KÕRTSMIK: Head ööd!
VANAMEES: Ilusaid unenägusid!
MEES: Head ööd!
(KLOUN ja POISS lähevad üles.)
KÕRTSMIK: Et nüüd jälle midagi tobedat ei juhtuks.
MEES: Eks seda ole varsti näha.
KÕRTSMIK: Näha, näha! Kui ta sinu majas tembutaks, räägiksid teist juttu. Või tema õpetab, kuidas elada! Aga teised mingu samal ajal segaseks! Kui teeks nii, et homme…
MEES: Mis homme?
KÕRTSMIK: Et tal saaks sellest homme isu otsa!
(Paus.)
MEES: Kuidas?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Köis tõmmatakse kõrgele majade vahele. Tema… hakkab minema… Teate ju… köis on kõrgel.
MEES: Nojah.
KÕRTSMIK: Nii. Jõuab keskele… Ja seal järsku… libiseb. Seal on libe.
VANAMEES: Aga kui ei ole?
KÕRTSMIK: Selles see asi ongi. Tähendab… Katsuge nüüd aru saada.
VANAMEES: Nooh.
KÕRTSMIK: Seda, et libe oleks… seda saab teha.
(Paus.)
VANAMEES: Et ta alla kukuks?
KÕRTSMIK: Ta libiseb… kaotab tasakaalu…
MEES: Ja kukub alla?
(Paus.)
KÕRTSMIK: Nojah.
(Paus.)
VANAMEES: Kui ta on nõid, siis ta ei kuku alla.
(Paus.)
MEES: Aga kui ei ole?
KÕRTSMIK: Eks siis ole näha.
(Paus.)
MEES: Kuidas sa teed, et libe oleks?
KÕRTSMIK: Et libe oleks… määrime köie keskelt rasvaga kokku. Ma tean, köis on tal vankris.
MEES: Meid võidakse kahtlustama hakata, kui avastatakse, et köis on rasvaga kokku määritud.
KÕRTSMIK: Vanker on hoovis, sinna pääseb igaüks juurde.
MEES: Hea küll. Aga kui ta meie plaanist teada saab?
KÕRTSMIK: Kuidas?
VANAMEES: Seda ei oska sina aimatagi, kuidas tema millestki teada võib saada.
MEES: Tasub meile äkki kätte?
KÕRTSMIK: Mis ta ikka teha võib.
MEES: Ta võib su tappa – nagu oleks see õnnetus. Jääd ühel päeval metsas murduva puu alla.
VANAMEES: Tappa ta ei saa.
MEES: Kust sina tead?
VANAMEES: Kui ta on nõid, siis ta tappa ei saa. Nõid võib hirmutada, aga mitte kunagi tappa – seda on ta mulle ise rääkinud.
MEES: Siis ta hirmutabki su surnuks! Karli ta juba hirmutaski peaaegu surnuks.
KÕRTSMIK: Nii hull see asi nüüd ka ei olnud.
MEES: Aga kui ta ei ole nõid?
KÕRTSMIK: Siis ta ei saa ka meie plaanist teada.
MEES: Sel juhul… Mind on ta igatahes ära tüüdanud!
KÕRTSMIK: Küll te näete, varsti saab ta jälle millegi tobedaga hakkama.
VANAMEES: Tembutab.
KÕRTSMIK: Aga homme teeme meie talle üllatuse.
MEES: Siis vaadaku ise, kuidas toime tuleb.
(Paus.)
VANAMEES: Mõtlete te seda tõsiselt või?
(Paus.)
MEES: Mis sa nüüd! Niisama vahetasime mõtteid.
KÕRTSMIK: Eh, sind, naljast ei saa ka enam aru!
MEES: Ta vaatab kindlasti oma köie hoolikalt üle.
VANAMEES: Ma juba mõtlesin…
KÕRTSMIK: Tasa! Ta tuleb.
MEES: Huvitav, kust siis seekord?
(KLOUN tuleb ülevalt.)
KÕRTSMIK: Noh, kas poiss jäi magama?
KLOUN: Küllap ta jäi.
MEES: Näeb ilusaid unenägusid.
VANAMEES: Unenägusid on tore näha – kui nad meeldivad on. Vahel on nad väga ilusad.
KÕRTSMIK: Mida sa siis näed ka?
MEES: Kuldset kirvest.
KÕRTSMIK: Ja naisi!
VANAMEES: Naisi vahel ka. Aga täna nägin ma väga kummalist unenägu.
KÕRTSMIK: Sa oled ise ka kummaline.
VANAMEES: Mis mõttes?
KLOUN: Mida sa siis nägid?
KÕRTSMIK: Paksu naist – nagu see, kes trepist alla astus ja jalaluu murdis – nii raske oli.
MEES: Ha-ha-haa!
KÕRTSMIK: Sa tead ka seda lugu või?
MEES: No miks ma seda lugu ei tea!
VANAMEES: Te mõtlete Rasva-tädi või?
KÕRTSMIK: Teist nii paksu pole olemas.
MEES: Nüüd on sellest kaks aastat möödas.
KLOUN: Räägi, mida sa unes nägid?
KÕRTSMIK: Sellel paksul on mees ka.
MEES: Noo!
KLOUN: Kuulake inimene ära!
MEES: Inimene tahab rääkida.
KÕRTSMIK: Kus see inimene on?
MEES: Nooh, mida sa siis räägid?
KÕRTSMIK: Ei tea, kumma jala ta murdis, kas selle, millega maha astus, või selle, millele astumise ajal toetas?
MEES: Nii paks inimene ei saagi jalgu liigutada.
KÕRTSMIK: Trepist alla ju tuli!
MEES: Ja õnnetus oligi käes!
KÕRTSMIK: Teinekord püsigu paigal!
KLOUN: Tahtis maailma näha.
KÕRTSMIK: Aga jalge alt lõi kõikuma.
MEES: Maailma näha… Me võime talle jutustada.
KÕRTSMIK: Täpselt!
MEES: Mina ei saa aru, kuidas võib inimene nii paksuks minna. Mina näiteks ei lähe paksuks. Võin süüa palju tahes, aga ikka ei lähe!
VANAMEES: Tal on kalduvus – nagu sinul lolliks minna.
MEES: Aga see ei hakka kaugelt silma.
KÕRSTSMISK: Huvitav, kui palju nii paks inimene üldse sööb? Ütleme päevas?
MEES: Seda tuleks uurida.
VANAMEES: Sa kirjuta temast luuletus.
MEES: Raskeks läheb, ei mahu kujutluspilti ära.
KLOUN: Vanamees tahtis oma unenägu jutustada.
MEES: Miks ta siis juba ei alusta?
KLOUN: Ootab sobivat juhust.
VANAMEES: Aah…
MEES: Räägi ikka!
KÕRTSMIK: Me oleme head kuulajad.
(Paus.)
VANAMEES: Hea küll.
MEES: Ha-ha-haa! Tahtis maailma näha!
KLOUN: Kuula nüüd!
MEES: Nooh.
KÕRTSMIK: Vanamees räägib.
MEES: Tss!
(Paus.)
VANAMEES: Ma nägin unes, et lendan.
KÕRTSMIK: Trepist alla!
VANAMEES: Ei.
MEES: Ole nüüd vait!
KÕRTSMIK: Jah.
VANAMEES: Ma lendasin majade vahel mööda mingit tänavat.
KÕRTSMIK: Mina olen ka lendamist näinud.
MEES: Mina jälle ujun. Vahel on hästi kerge…
KLOUN: Tasa!
MEES: Ära ehmata!
VANAMEES: Aah, ei räägi…
MEES: Mis sa nüüd alt vead! Kui juba alustasid, siis tuleb lõpuni rääkida.
KÕRTSMIK: Algus oli väga huvitav.
MEES: Eks ole, me koguneme siia kokku…
KLOUN: Hea küll, ainult Vanamees räägib.
(Paus.)
VANAMEES: Hea küll, ma räägin teile oma unenäo. Ma ei tea, mis tänav see oli või kus linnas ma üldse viibisin – tuttav koht see igatahes ei olnud. Ma hakkasin jooksma. Õieti ma rohkem nagu hüppasin. Tõukasin ennast pikkade sammudega maast lahti. Hüpped läksid aina pikemaks, kiirus kasvas, varsti ma võisin juba päris kaua õhus püsida, enne kui järgmise tõuke pidin tegema. Ma tundsin ennast kergena, kiirus aina kasvas. Siis tõukasin ennast maast lahti, tõmbasin jalad vastu rinda kõverasse ja lendasin. Ma lendasin mööda pikka tänavat majade vahel ja see oli tore. Korraga märkasin eemal mingeid kujusid mulle vastu lendamas. Ma tundsin nende ees hirmu ja tahtsin õhus ringi keerata, et tagasi lennata. Tänav oli aga kitsas ja ma pidin hoo maha võtma, et mitte vastu maja lennata. Kui ma tagasi hakkasin lendama, olid kujud juba päris lähedal. Mu hoog oli raugenud ja ma ei saanud nende eest ära. Mul oli kohutav hirm. Kujud jõudsid mulle üha lähemale ja sundisid mind maanduma. Need olid kivist kujud. Järsku ma tundsin, et nad ei soovigi mulle halba. Siis ütlesid nad mulle õpetussõnad – neid oli täpselt kümme. Unes ma sain nendest õpetussõnadest aru ja teadsin, et need on õiged. Aga pärast ärkamist ei mäleta ma enam midagi, mida nad ütlesid. Ma unustan alatihti ära, mida mulle on õpetatud.
(Paus)
KÕRTSMIK: Seda on näha jah…
VANAMEES: Huvitav oleks teada, mis õpetussõnad need ikkagi olid?
KLOUD: Küllap sa tunned neid. (Paus.) Mina jälle nägin täna unes, et vaatasin ennast ülevalt alla pähe. Ja teate, mida ma nägin?
(Paus.)
MEES: Mida siis?
KLOUN: Ma nägi avatud kolpa ja selles polnudki ajusid.
KÕRTSMIK: Ju sul pole neid siis vajagi.
KLOUN: Üksnes kärbes kõndis veritseval serval.
VANAMEES: Kärbsed on kõige vastikumad elajad, keda ma üldse tean!
MEES: Rotid on hullemad.
KÕRTSMIK: Ei ole! Kui ikka sääsed…
MEES: Mis sa nüüd räägid! Oled sa üldse rotti näinud?
KÕRTSMIK: Miks ma siis rotti pole näinud!
VANAMEES: Ei, kuulake! Mina olen seda asja mõelnud ja kõik vastikud loomad, linnud ja putukad ritta seadnud.
MEES: Ei tee rotil ja sääsel vahet!
VANAMEES: Tähendab… kõige hullemad on kärbsed, siis mutid…
KÕRTSMIK: Ei ole.
VANAMEES: Las ma räägin nüüd lõpuni! Nii, mutid olid. Siis tulevad kõrvahargid, edasi hiired, siis liblikad…
MEES: Kuidas nad seda nimetavad…
VANAMEES: … siis teod…
MEES: Loodusteadus.
VANAMEES: … siis sipelgad… Ei, enne on maakirbud, siis tulevad sipelgad.
MEES: Üks on rott ja teine on sääsk.
VANAMEES: Edasi metssead, siis jänesed…
KÕRTSMIK: Jänesed?
VANAMEES: Ära sega vahele! Kuhu ma jäin?
KÕRTSMIK: Jänesed, jänesed.
VANAMEES: Just. Siis karud, hundid, rebased, siis metskitsed, edasi maipõrnikad – rästad on veel vahepeal. Siis tulevad maod, siis puugid, täid, kirbbud, lutikad…
KÕRTSMIK: Lutikad on sul nii taga?
VANAMEES: Mul on kõik arvestatud. Nii… Nüüd ajasid sassi! Kas maipõrnikad juba olid?
MEES: Ei olnud.
VANAMEES: Siis tulevad maipõrnikad, siis lestad, leedikud, õielõikajad, sääsed ja parmud… Oi, rotid on kusagil eespool.
MEES: Rotid oleksid pidanud juba ammu olema!
VANAMEES: Pärast hiiri.
MEES: Enne hiiri!
VANAMEES: Hea küll, enne hiiri.
KLOUN: Aga inimesed?
(Paus.)
VANAMEES: Inimesed…
MEES: No mis nendel inimestel siis viga!
KÕRTSMIK: Vanamees on ju väga tore inimene!
VANAMEES: See oli ilusasti öeldud.
MEES: Noh, on juba küllalt jutustatud. Aeg on koju minna. (Joob klaasi tühjaks.)
VANAMEES (uurib oma klaasi): Jah, hakkame minema. Kuule, Torre, äkki räägid enne lahkumist mõne lõbusa loo – saab tee peal naerda.
KÕRTSMIK: Jah, räägi midagi naljakat.
KLOUN: Teine kord.
VANAMEES: Üks lühike lugu kõigest!
MEES: Räägi, räägi!
(Paus.)
KLOUN: Või midagi naljakat tahate kuulda…
VANAMEES: Jah – nagu vanasti, kui me vahel koos istusime… Mäletad…
KÕRTSMIK: Ära nüüd sina jälle jutustama hakka!
VANAMEES: Olen vait.
(Paus.)
KLOUN: Hea küll, ma räägin teile ühe loo. Olete valmis?
MEES: Kohe sean ennast kuulama.
(TEISED peale KLOUNI istuvad.)
KÕRTSMIK: Me oleme valmis.
(Paus.)
KLOUN: Ühe mägiküla servas elas kord mees. Tema naine oli surnud varakult ja nüüd olid seltsiks talle vaid taimed, mida ta oma aias kasvatas. Tema aed oli alati hoolitsetud: varakevadest kuni hilissügiseni õitsesid seal lilled ja neid käis imetlemas kogu külarahvas. Ta oli teinud tublisti tööd ja teeninud korralikult, nii et vanaduspäevadel ei pidanud ta raha pärast puudust tundma. Inimesed pidasid temast lugu, mõned küll peamiselt sellepärast, et neil võimalus oli temalt raha välja meelitada. Nad kasutasid ära mehe usaldust ja head südant ning laenasid tema käest erinevatel ettekäänetel: kas oli tarvis veskit ehitada või lagunenud teed parandada... Ja kui mees lõpuks raha tagasi läks küsima, öeldi talle, et tema samuti veskit kasutab ja teed kõnnib, ja nii jäigi tihti osa rahast tagasi saamata. Mõned pidasid teda koguni nõdrameelseks, sest et ta lilledega kõneles ja vahel neile isegi laulis. (Paus.) Ühel kevadel jäi mees äkitselt raskesti haigeks. Kuna ta elas üksinda, siis käisid sõbrad teda aeg-ajalt vaatamas, põetasid teda ja abistasid majapidamistöödes. Mehe seisund halvenes iga päevaga, nii et ta lõpuks ainult voodis pidi lamama. Nähes haiguse süvenemist ja aimates, millega see lõppeda võib, oli keegi sõpradest nüüd alati tema juures. Pärast järjekordset haigushoogu, kui mees oli pisut toibunud, laskis ta sõbrad enda juurde kutsuda. Neid oli neli. Nad seisid mehe voodi ümber ja ootasid kannatamatusega, mida ta ütleb. Mees vaatas tükk aega sõpru ja hakkas siis rääkima: “Haigus võtab üha rohkem võimust, ma näen, et ma ei suuda talle enam vastu seista ja ma tahan teha oma viimase otsuse.” Ta palus meestel akna juurde minna ja sellelt eesriided kõrvale lükata. Sõbrad tegid seda ja mees jätkas: “Vaadake aknast välja! Te näete Kara mäge, mida vahel kutsutakse ka Helkivaks mäeks, sest et päike tema tagant tõuseb. Te olete ainukesed inimesed, kes mind siit ilmast lahkumiseni on saatnud, mul pole kedagi teist ja seepärast palun ma teil täita ka oma viimase soovi – matke mind selle mäe tippu.” Sõbrad vaatasid üksteisele nõutult otsa, kui mees jätkas: “Ma olen eluaeg tahtnud seal ära käia, kuid saatus on soovinud teisiti. See väike varandus, mille ma aastatega olen ausalt teeninud ja kõrvale pannud, jaotage endi vahel võrdsetes osades ära.” Ta kobas käega voodi serva all, leidis sealt võtme ja libistas selle vaevaliselt mööda tekki teiste suunas. “Siin on laeka võti, sealt leiate kõik.” Kui pärast mõningast kõhlust üks sõpradest võtme enda kätte oli võtnud, jätkas mees: “Nüüd jätke mind üksi, mulle pole enam inimesi vaja. Surm hiilib ümber maja ja palub luba sisse tulla – milleks lasta tal nii kaua oodata!” (Paus.) Kui mehed majast eemaldusid, siis tundus neile, nagu kostaks sealt laulu. Ja kui nad järgmisel hommikul tagasi tulid, siis oli mees surnud. Muidu oli kõik nagu ennegi.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mida ta räägib?…
(Paus.)
KLOUN: Inimesed tulid mehega hüvasti jätma ja neil oli kahju – kõige rohkem ilmselt tema ilusast aiast, kus üksi jäänud lilled kaunilt õitsesid. Pärast tavakohaseid toiminguid asusid sõbrad mehe viimast soovi täitma. Arvestades teekonna pikkust, muretsesid nad vajalikul hulgal toitu ja vett, võtsid kaasa labida ja kirka, asetasid surnu tihedast linasest riidest kotti ning asusid teele. Nii kaugele mäkke kui võimalik sõitsid nad ratsa, siis saadeti hobused alla tagasi. Edasi mindi jalgsi. Nad kandsid meest okstest tehtud raamil, tavaliselt neljakesi, raskesti läbitavates kohtades kahekesi, üksteist aeg-ajalt välja vahetades. Teekond oli raske: nad pidid ületama järske nõlvakuid ja läbima kitsaid kaljulõhesid, kus kotti sai tassida vaid seljas. Ilmad olid erakordselt kuumad, mehe kandmine kulutas palju jõudu ja nad tarbisid vett rohkem, kui algul olid arvanud vaja minevat. Kolmanda päeva õhtul pärast väsitavat ronimist tekkis meeste vahel vaidlus: kas minna edasi või matta mees sinnasamasse. Lõpuks jõuti otsusele, et mehe viimane soov tuleb täita – muidu võib neile veel õnnetus osaks saada. Ja nii jätkatigi järgmisel päeval tõusu. Suure vaevaga mindi veel kaks päeva, siis oli vesi ja toit lõpukorral. Aga kuna minna oli veel ligi kolmandik teekonnast, lisaks tagasitulek, siis kaaluti otsustavalt, mida edasi teha. Kolm meest arvasid, et surnu tuleb mäele viia – nad tundsid mingit seletamatut hirmu, nad kartsid meest, kellest nad eluaeg olid arvanud üle olevat. Neljas mees aga ütles: “Kui te tunnete, et peate edasi minema, siis tehke seda, mina lähen homme alla tagasi. Kehal on ükskõik, kus ta oma viimset puhkust veedab, kui aga miski temas on selle mäega seotud, siis saab ta sinna ilma meie abita.” (Paus.) Järgmisel päeval mindigi lahku. Neljas mees jättis oma osa toidust teistele, ainult pisut vett võttis kaasa. Ta oli surmani nõrkenud, kui üks lambakarjus ta juhuslikult maas lamamast leidis. Pärast käidi veel mitmel korral mägedes teisi mehi otsimas, aga seni ei ole neist midagi teada. Tagasi pöördunud mees aga hooliteb nüüd aias lillede eest ja seal on sama kaunis kui ennegi.
(Paus.)
MEES: Jah…
(Paus.)
KÕRTSMIK: Seda et… Võibolla soovib keegi? Vanamees!
VANAMEES: Mina hakkan minema. Oli tore vanu tuttavaid kohata.
KÕRTSMIK: Nii järsku nüüd minema! Tule võta veini, küll homme ära maksad.
VANAMEES: Ei, rohkem ei saa. Aeg saab täis. Kell hakkab varsti lööma.
KÕRTSMIK: Mis kell?
VANAMEES: Ma lähen oma pead ära tooma.
KÕRTSMIK: Mis pead?
(Paus.)
VANAMEES: Ükskord nägin ma imelikku und…
MEES: Sa aina und näedki.
VANAMEES: Vahel tundub, et terve elu.
KÕRTSMIK: Mida sa siis veel nägid?
VANAMEES: Ma nägin meest.
MEES: Meest? Missugust meest?
VANAMEES: Ühte meest. Ta läks mööda tänavat ja oma kaenla all hoidis ta minu pead. (Paus.) Ma läksin talle järele. Tänava lõpus läks ta ühte majja sisse. Ma ootasin natuke ja siis järgnesin talle. Ma ei julgenud esikust kaugemale minna, aga ma kuulsin, kuidas ta mu pea pööningule viis. Nüüd ma lähen ja toon oma pea ära. ( Läheb välisukse poole.)
KÕRTSMIK: Oota! Mis sa nüüd… Küll jõuad oma pea ära tuua. Kes seda ikka tahab… Tule võta veini. Teen välja!
VANAMEES: Tänaseks aitab.
MEES: Kuhu ta su pea viis?
VANAMEES: Pööningule.
MEES: Jajah… Aga mis siis saab, kui sa oma pea oled ära toonud?
VANAMEES: Siis on ta toodud.
(Paus.)
MEES: Jajah.
VANAMEES: Lähen nüüd. (Läheb välisukse poole.)
KÕRTSMIK (peatab VANAMEHE): Sa… ütleme… Nooh, lähed metsa. Puid tegema. Nii. Ütleme… võtad kirve. Sul ju on kirves. Nii. Nooh, vaatad puu välja – sa igat puud ju ei raiu. See on, ütleme… suvel. Ja mis edasi saab?
VANAMEES: Lähen nüüd. Mulle tundub, et sellega on kiire, et viimasel ajal on kogu aeg kiire. Tahaks veel palju ära teha, aga aeg saab otsa. Ma tahan näha, mis saab homme, mis saab aasta pärast, ja ükskõik mis ka ei juhtuks, on see ometi ilus. Mul on hirm, et see ükskord lõppema peab. (Paus.) Vaatan vahel rumalat Pegot. Ta võib iga päev oma liivalossi uuesti üles ehitada. Aga võibolla on homme liiv kuivem kui täna? Talle on see väga tähtis. Kuid kas ta teab, mis teda ees ootab? Et ühel päeval pole enam ka kõige kehvemast liivast lossi. Kas ta mõtleb sellele, et ühel päeval ehitab ta oma viimase lossi? (Paus.) Olen endale korduvalt ütelnud: enne, kui tuled, mõtle lahkumisele, enne, kui midagi alustad, mõtle, millega see võib lõppeda. Ainult et seda on raske öelda, millal on midagi alustatud. (Läheb välisukse poole.)
POISS (tuleb ülevalt ja jääb trepile seisma): Isa!
(Paus.)
VANAMEES: Ma lähen oma pead ära tooma. Peab kiirustama, sest aega on vähe jäänud. (Lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Mis juhtus?
POISS: Ei midagi. Ma nägin und.
(Paus.)
MEES: Hakkan ka minema. Kõike head. Ahjaa… See lugu, mida sa enne jutustasid, – kuskohas see juhtus?
(Paus.)
KLOUN: See lugu ei juhtunud kusagil. See lugu ei saanudki kusagil juhtuda.
(Paus.)
MEES: Homme siis näeme.
KÕRTSMIK: Head ööd!
MEES: Head ööd!
MEES: Unenägijad… (Lahkub välisuksest.)
KÕRTSMIK: Ma panen ukse riivi. (Laheb välisukse poole.) Või tahad veel välja minna?
KLOUN: Ei.
(KÕRTSMIK paneb ukse riivi.)
POISS (tuleb alla): Ma tahan sinuga rääkida.
KLOUN: Räägi.
POISS: Ma nägin halba und. Ma nägin…
KLOUN: Homme võib sadama hakata.
KÕRTSMIK (tuleb tagasi): Seda, et… kas ma pean sind hommikul äratama ka?
KLOUN: Küll ma ärkan ise.
KÕRTSMIK: Väga hea! Väga hea! (Paus.) Seda et… Minuga on viimasel ajal midagi vist lahti… Ei tea, millest see tuleb… Nagu täna: läksin sind enne ülevalt kutsuma, hõ-hõõ, ja tead… mulle tundus, et seal… toas… oli hund, hõ-hõõ… Ei tea, millest see tuleb, hõ-hõõ…
KLOUN: Seal oligi hunt.
KÕRTSMIK: Jah!? (Paus.) Mkhõõ… Aga praegu?
KLOUN: Vaevalt küll.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mkhõõ… Aga see pea, mida Vanamees ära tooma läks?
KLOUN: Tal on vaja seal ära käia.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Aga kas midagi ei juhtu?
KLOUN: Juhtub.
(Paus.)
KÕRTSMIK: Mkhõõ… (Viib klaasid ja puuviljavaagna leti taha.) Ah, hommikul koristan. Noh, head ööd!
KLOUN: Head ööd!
POISS: Head ööd!
(KÕRTSMIK lahkub leti taga olevast uksest.)
POISS: Ütle, kas köis on ikka tugevalt kinnitatud?
KLOUN: Muidugi.
POISS: Aga kui see ikkagi lahti tuleb?
KLOUN: Ära karda, ei tule.
POISS: Aga kui läheb katki?
KLOUN: Ei lähe.
(Paus.)
POISS: Ära mine homme köiele kõndima.
KLOUN: Ma olen lubanud.
POISS: Ma nägin unes, et sa kukkusid alla. Ma nägin, et köis läks katki ja sa kukkusid alla!
(Paus.)
KLOUN: Homme läheb vihmale.
POISS: Palun ära mine köiele! Tule minuga koos ema juurde. Mul on väga hea ema. Tule, lähme!
KLOUN: Ei, ma lähen köiele – ma olen lubanud. Tõesti, nad tulevad homme linnaväljakule, et näha, kuidas ma seal alla kukun. Aga ma petan nende lootusi. Sina oled mulle abiks.
POISS: Palun ära mine! Tule minuga kaasa. Lähme kohe praegu, keegi ei saa meid kätte.
KLOUN: Kui nad ise ei saa meid kätte, siis nende meelevald võib meid kätte saada. Kui sajad inimesed sinu peale vihaseks saavad, siis on see ohtlik – kuigi nad sind käega puudutada ei saa.
POISS: Aga kui ma võlun oma võlukepikesega? Kui ma võlun, et keegi ei teagi, et sa homme köiel pead kõndima?
(Paus.)
KLOUN: Hoia oma võlukepikest millegi muu jaoks. Praegu aga on juba öö. Lähme magama.
(KLOUN ja POISS lähevad üles.)
Subscribe to:
Posts (Atom)
