Ärkasin hommikul. Puhanud. Päike paistis aknast sisse. Ise. Tegin ennast korda. Sõin. Ütleksin – täitis. Kõhtu ja rinda ja igale poole. Ma ei tea, mis minuga juhtunud oli. Kuidagi hea tunne oli. Puhanud ja värske. Nii hea tunne oli.
Asusin peatusesse. Noh, et tööle sõita. Ma ei tea, millest see tuli... Päike soojendas ja paistis ja värske õhk... Puud lehti täis ja oksad... Nii hea oli olla, et ma tundsin, et ei saa... Ma pidin oma rõõmu kellegagi jagama. Ja ma hüüdsin. Lausa hüüdsin: “Inimesed! Mul on nii hea olla.” Mees hallis ülikonnas piilus mind ajalehe tagant, muud midagi. Ent ma kordasin oma meeleolu: “Kas te kuulete! Mul on nii hea olla! Milline hommik! Ööbik laksutab alajaama katusel... Ah et keegi klopib hoopis vaipa... Aga milline muusika see on! Ja see ei ole lihtsalt muusika, see on... heli!” Ja ma tundsin, kuidas mu sandaalid justkui iseenesest mööda sillutist libisesid. “Vanainimene! Lubage, ma aitan teil üle tee minna. Ah sealt te alles tulitegi... Aga neiu, tahate, ma ostan teile Stimoroli? No kuidas ma saan tülitamata jätta! Vaadake, milline päev täna on! Võibolla on isegi kätte jõudnud...”
Ja tuligi... trollibuss. Läksin lausa peale. Keegi seisis minu varvastel, aga mind see ei heidutanud. Vastupidi: ma tundsin, et keegi võis minule toetuda, ma olin vajalik. “Küll on tore trollibussiga sõita! Näeb maailma... Tahate, ma hakkan pileteid komposteerima? See oli teie, palun. Ma võin teile neid veel läbi lüüa. Aga tahate, ma pakun teile istet? No küll ikka saab. Tõuske palun püsti. Nii. Ja nüüd teie istuge. Vääriline vahetus.”
Astusin trollibussist välja. Hingasin. Avalikult. Nii hea oli olla! Ümisesin viisikest ja krudistasin taskupõhja jäänud küpsisepuruga näppude vahel hõõrudes rütmi. Äkki jõudsin tööle. “Küll on teil ikka täna ilus ametivorm!” ütlesin valvuritädile ja patsutasin talle kolm korda vastu sissekannete raamatut. Nii suur tahtmine oli midagi ära teha! Läksin juhataja juurde ja avaldasin: “Olengi. Mind on vallanud, see paisub ja ma tahan kohustusi võtta. Võin isegi noortele jagada. Milline päev! Tahate, vahetame omavahel töösärgid? Mis te nüüd! Ma alles tahan pingutama hakata. Võin isegi kahe, lausa mitme eest! Kus on mu lõik? Mis puhkusest te räägite! Vaadake, milline värskus, mis hoovab! Ei, ma ei ole midagi ära teeninud! Ma alles tahan näidata, mis kõik peitub! Kuis ramm!” hüüdsin ja liikusin ennastsalgavalt töökoha suunas.
Küll oli see kena päev... Ka praegu on ilus. Mets ja jõgi ja linnud laulavad... Panen konksu otsa uue ussikese ja viskan vette. Varsti on kaks nädalat puhkust läbi. Siis jälle tööle. Puhanuna ja uue jõuga.
Madis Tross
Showing posts with label Nali. Show all posts
Showing posts with label Nali. Show all posts
Wednesday, May 12, 2010
BUSSIS
Liikuge edasi, kodanikud! Võtke keskel koomale! Ega teie üksinda sõita ei taha. Ma ütlen: tagant ei mahu peale, keskel heida või pikali! Võtke veel ülespoole! Ma pean kindlasti peale saama, mul on kiire. Teistel on ka kiire! Sina, kodanik, polnud veel sündinudki, kui mul juba kiire oli! Ma juba ütlesin, et see buss seal ei peatu. Peatub või? Mis sa siis küsid, kui peatub! Ja kui peatubki, ega maha ikka ei saa. Laske uksed kinni panna! Näete, et rohkem peale ei mahu. Kuhu sa selle kontrabassiga trügid? Võta selle jaoks veotakso, kui transportida tahad! Filharmooniast! Filharmooniast! Ma, kurat, olen Õismäelt – ja pole kah häda midagi! Saime liikuma! Saime liikuma! Mida sa rõõmustad! Ennegi on liikuma hakatud, aga kuhu me välja oleme jõudnud! Inimesed lõikavad mälestuseks nimesid seljatugedesse... Siin rabele... nüüd on kellal klaas läinud. Sa ära tule õpetama! Mida sa õpetad! Eelmisel korral viisin parandusse: kaks päeva käis korralikult, siis hakkasid seierid nii kiiresti liikuma, et võisin vabalt porgandeid riivida! Mida sa oma piletist mulle silme alla topid! Nagu ise ei näeks, et mul on ühes käes portfell, ülejäänud käega hoian bussi käsipuust kinni. Sa, poiss, ära tehnikat lõhu! Kas sa kuuled! Pane komposter tagasi! Nii. Ja mis sul seal ninas on? Ära topi mutrit ninna! Olgu, pane tasku. Mis sul, mammi, seal korvis on? Õunad või? Kuule, see kõlbab ju süüa. Ma võtan veel kuus tükki. Kes on nahaalne? Inimesele on vitamiine vaja – muidu võibolla homme ei jaksagi enam bussi peale trügida. Kodanikud! Kuhu see pikk prillidega kadus? Ma küsin, kuhu see pikk kadus? Kurat, särgi tõmbas pintsaku alt ära... Mis see must siin pidevalt vedeleb? Kelle koer see on? Ma küsin, kuidas see koer mu jala alla sattus? Teie koer? Surnud! Muidugi on surnud, kui ei liiguta! Ära nüüd vesista, ma tegin nalja. Siin on nii kitsas, et su koer ei ulatugi põrandat puudutama. Mis sa niheled kogu aeg? Maha tahad minna? No oleksid võinud kohe öelda, kust kohast ma kinni hoian. Ega mina teadnud, on see bussi käsipuu või sinu põrandalambi vars... Oi, kodanikud, laske läbi, ma pean siin maha minema! Üks-kaks-kolm – kõrvale! Sina, sinises, rebi jalad ülespoole! Tehke keskmine uks lahti! Mismoodi – ei käi lahti? Milleks ta siis tehtud on, kui lahti ei käi? No võta suusad jalast ära, küll siis lahti hakkab käima! Nii, lõpuks ometi... Oi, kurat, pidage buss kinni! Mul jäi portfell bussi! Portfell jäi bussi – kahe pudeli õlle ja puhta aluspesuga! Kurat, sõitiski minema... No tühja sellega, vähemalt kodu juba paistab.
Madis Tross
Madis Tross
KUIDAS KIRJANIKUKS HAKATA
KUIDAS KIRJANIKUS HAKATA
Hakkaks õige kirjanikuks... Jah, kõigepealt võiks hakata lastekirjanikuks – lastele ei ole nii targalt vaja kirjutada. Peaasi, et oleks fantaasiat. Jah, fantaasia on peaasi. Aga muidu lihtsalt ja selgelt.
Nii, millest siis alustada...
“Elas kord tüdruk. Tema nimi oli...”
Ei, see on liiga tavaline. Võiks alustada ootamatult. Näiteks nii:
“Ema saatis tüdruku metsa lilli korjama.”
See on juba parem. Niisiis:
“Ema saatis...”
Ema saatis... Seda on varem juhtunud. Isa saatis – see on umbes sama. Teeme nii, et keegi ei saatnud, ise läks. Niisiis...
“Tüdruk läks metsa lilli korjama.”
Lilli korjama... Seda on juba kirjutatud. Seeni noppima... Ei ole hea. Pähkleid hankima... Väga hea!
“Tüdruk läks metsa...”
Metsa ei kõlba. Võibolla, et kingule...? Või sügavikku...? Mere äärde... Just: mere äärde! Niisiis...
“Tüdruk läks mere äärde pähkleid korjama. Oli ilus päikesepaisteline päev.”
Päikesepaisteline... Parem nii:
“Oli parajalt pilves ja puhus keskmise tugevusega tuul.”
See on hea.
“Äkki tuli talle vastu hunt.”
Seda on juba juhtunud. Vastu tuli karu... Seda on ka ette tulnud. Vastu tuli orav... Täpselt!
“Vastu tuli orav.”
Nii, edasi!
“Orav ütles: “Tere, Vassilissa, kuhu sa lähed selle keskmise tugevusega tuulega? Tahad, ma annan sulle pähkleid?”
“Muidugi tahan! Ma tulingi just pähkleid korjama,” vastas tüdruk.
“Tule siis minu järel, ma viin su pähklisallu.”
Nad hakkasidki minema. Kuid järsku tõusis tuul tugevalt üle keskmise ja kohale lendas kuri lohe.
“Või teie rühite keskmise tugevusega tuulega minu pähklisalu poole!” möirgas lohe ja tahtis Vassilissa kohe konnaks muuta.””
Konnaks muuta... Konnaks muudetakse liiga sageli. Parem juba siiliks. Just:
“Tahtis Vassilissa kohe siiliks muuta. Kuid viimasel hetkel jõudis kohale Ivan, kes oli metsas parajasti puid raiumas. Ta võttis vöölt kirve ja hakkas kolmepealise lohega võitlema.”
Kolmepealine lohe ei ole hea – liiga tavaline. Parem nii:
“Kolmepealine Ivan hakkas ühepealise lohega võitlema.”
See on hea. Tõesti hea!
“Käis kohutav lahing. Eriti tugev tuul rebis maa küljest juurtega puid ja paiskas õhku kive. Siis hammustas lohe Ivanil ühe pea otsast ära. Aga Ivanile kasvasid kohe kaks asemele. Nüüd juba... neljapealine Ivan võttis kogu oma jõu kokku ja osava kirvelöögiga surmas lohe.”
Väga hea. Tõesti hea!
“Vassilissa langes Ivanile... kaeladesse ja tänas oma päästjat.”
Nüüd peaks armastus tekkima... Aga kuidas sa armastad neljapealist? Teeme nii, et armastust ei tekkinud.
“Vassilissa korjas korvitäie pähkleid ja asus koduteele.”
Lõpus peaks... mis asi see nüüd oligi...? Noh, mingi mõte peaks olema.
“Ärge sööge pähkleid koos koortega!”
Madis Tross
Hakkaks õige kirjanikuks... Jah, kõigepealt võiks hakata lastekirjanikuks – lastele ei ole nii targalt vaja kirjutada. Peaasi, et oleks fantaasiat. Jah, fantaasia on peaasi. Aga muidu lihtsalt ja selgelt.
Nii, millest siis alustada...
“Elas kord tüdruk. Tema nimi oli...”
Ei, see on liiga tavaline. Võiks alustada ootamatult. Näiteks nii:
“Ema saatis tüdruku metsa lilli korjama.”
See on juba parem. Niisiis:
“Ema saatis...”
Ema saatis... Seda on varem juhtunud. Isa saatis – see on umbes sama. Teeme nii, et keegi ei saatnud, ise läks. Niisiis...
“Tüdruk läks metsa lilli korjama.”
Lilli korjama... Seda on juba kirjutatud. Seeni noppima... Ei ole hea. Pähkleid hankima... Väga hea!
“Tüdruk läks metsa...”
Metsa ei kõlba. Võibolla, et kingule...? Või sügavikku...? Mere äärde... Just: mere äärde! Niisiis...
“Tüdruk läks mere äärde pähkleid korjama. Oli ilus päikesepaisteline päev.”
Päikesepaisteline... Parem nii:
“Oli parajalt pilves ja puhus keskmise tugevusega tuul.”
See on hea.
“Äkki tuli talle vastu hunt.”
Seda on juba juhtunud. Vastu tuli karu... Seda on ka ette tulnud. Vastu tuli orav... Täpselt!
“Vastu tuli orav.”
Nii, edasi!
“Orav ütles: “Tere, Vassilissa, kuhu sa lähed selle keskmise tugevusega tuulega? Tahad, ma annan sulle pähkleid?”
“Muidugi tahan! Ma tulingi just pähkleid korjama,” vastas tüdruk.
“Tule siis minu järel, ma viin su pähklisallu.”
Nad hakkasidki minema. Kuid järsku tõusis tuul tugevalt üle keskmise ja kohale lendas kuri lohe.
“Või teie rühite keskmise tugevusega tuulega minu pähklisalu poole!” möirgas lohe ja tahtis Vassilissa kohe konnaks muuta.””
Konnaks muuta... Konnaks muudetakse liiga sageli. Parem juba siiliks. Just:
“Tahtis Vassilissa kohe siiliks muuta. Kuid viimasel hetkel jõudis kohale Ivan, kes oli metsas parajasti puid raiumas. Ta võttis vöölt kirve ja hakkas kolmepealise lohega võitlema.”
Kolmepealine lohe ei ole hea – liiga tavaline. Parem nii:
“Kolmepealine Ivan hakkas ühepealise lohega võitlema.”
See on hea. Tõesti hea!
“Käis kohutav lahing. Eriti tugev tuul rebis maa küljest juurtega puid ja paiskas õhku kive. Siis hammustas lohe Ivanil ühe pea otsast ära. Aga Ivanile kasvasid kohe kaks asemele. Nüüd juba... neljapealine Ivan võttis kogu oma jõu kokku ja osava kirvelöögiga surmas lohe.”
Väga hea. Tõesti hea!
“Vassilissa langes Ivanile... kaeladesse ja tänas oma päästjat.”
Nüüd peaks armastus tekkima... Aga kuidas sa armastad neljapealist? Teeme nii, et armastust ei tekkinud.
“Vassilissa korjas korvitäie pähkleid ja asus koduteele.”
Lõpus peaks... mis asi see nüüd oligi...? Noh, mingi mõte peaks olema.
“Ärge sööge pähkleid koos koortega!”
Madis Tross
KIRVES
KIRVES
MEES: Tere päevast.
NAINE: Tere.
MEES: Vaatan, et teil siin päris kena kohvik.
NAINE: Selge.
MEES: Mis on selge?
NAINE: Kena kohvik.
MEES: Muidugi, muidugi...
NAINE: Mida pakkuda võib?
MEES: Ma võtaksin ühe... kirve.
NAINE: Nii... Mille?
MEES: Ma võtaksin ühe kirve.
NAINE: Kirve?
MEES: Jah.
NAINE: Mida te kirve all silmas peate?
MEES: Kirve all pean ma silmas kirvest. Te ometi teate, mis on kirves?
NAINE: Jah, aga siin on kohvik. Meil ei ole kirveid.
MEES: Nii-nii... teil ei ole kirveid...
NAINE: Ei ole.
MEES: Kuidas teie nimi on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Niisiis, Ene-Einar, kirveid teil pole?
NAINE: Ei.
MEES: Hea küll. Aga millega te siis... konservikarpe avate?
NAINE: Avajaga.
MEES: Niisiis... avajaga. Aga võtame vorsti.
NAINE: Nooh.
MEES: Millega te seda viilutate, et saia peale panna?
NAINE: Noaga.
MEES: Nii, noaga... Ja kirvest teil ei ole?
NAINE: Ei.
MEES: Halb. Halb, Einar-Ella! Mida teie lapsed küll mõtlevad? Mida minister arvab?
NAINE: Andke andeks...
MEES: Ilmselt ei saa ma siinkohal andeks anda. Aga hea küll, kas teil raamat vähemalt on?
NAINE: Milline raamat?
MEES: Kuhu kaebus sisse kirjutada?
NAINE : Raamat on.
MEES: Niisiis, kirjutame... Mis kell on?
NAINE: 14.26.
MEES: Nii... 14.26... ühtegi kirvest pole.
NAINE: Meil on kohvik.
MEES: Tean, Helle-Eldur, tean.
NAINE: Meil tõesti ei ole kirvest.
MEES: Ei ole midagi, Einar-Pille, ei ole midagi. Astun reedel läbi.
Madis Tross
MEES: Tere päevast.
NAINE: Tere.
MEES: Vaatan, et teil siin päris kena kohvik.
NAINE: Selge.
MEES: Mis on selge?
NAINE: Kena kohvik.
MEES: Muidugi, muidugi...
NAINE: Mida pakkuda võib?
MEES: Ma võtaksin ühe... kirve.
NAINE: Nii... Mille?
MEES: Ma võtaksin ühe kirve.
NAINE: Kirve?
MEES: Jah.
NAINE: Mida te kirve all silmas peate?
MEES: Kirve all pean ma silmas kirvest. Te ometi teate, mis on kirves?
NAINE: Jah, aga siin on kohvik. Meil ei ole kirveid.
MEES: Nii-nii... teil ei ole kirveid...
NAINE: Ei ole.
MEES: Kuidas teie nimi on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Niisiis, Ene-Einar, kirveid teil pole?
NAINE: Ei.
MEES: Hea küll. Aga millega te siis... konservikarpe avate?
NAINE: Avajaga.
MEES: Niisiis... avajaga. Aga võtame vorsti.
NAINE: Nooh.
MEES: Millega te seda viilutate, et saia peale panna?
NAINE: Noaga.
MEES: Nii, noaga... Ja kirvest teil ei ole?
NAINE: Ei.
MEES: Halb. Halb, Einar-Ella! Mida teie lapsed küll mõtlevad? Mida minister arvab?
NAINE: Andke andeks...
MEES: Ilmselt ei saa ma siinkohal andeks anda. Aga hea küll, kas teil raamat vähemalt on?
NAINE: Milline raamat?
MEES: Kuhu kaebus sisse kirjutada?
NAINE : Raamat on.
MEES: Niisiis, kirjutame... Mis kell on?
NAINE: 14.26.
MEES: Nii... 14.26... ühtegi kirvest pole.
NAINE: Meil on kohvik.
MEES: Tean, Helle-Eldur, tean.
NAINE: Meil tõesti ei ole kirvest.
MEES: Ei ole midagi, Einar-Pille, ei ole midagi. Astun reedel läbi.
Madis Tross
KIRVES 2
KIRVES 2
NAINE: Tere päevast.
MEES: Tere. Sattusin jälle teie kohvikusse... Kus siis Elle-Einar on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Täpselt.
NAINE: Ta ei tööta enam meil.
MEES: Ah nii.
NAINE: Mida pakkuda võib? Just saabusid uued kirved.
MEES: Kirved? Te siis teate seda lugu?
NAINE: Soovite kirvest?
MEES: Oh, jätame need kirved! See oli tookord... väike nali.
NAINE: Muidugi. Mida siis soovite?
MEES: Ma võtaksin ühe... ketaslõikaja.
NAINE: Nii. Ja millise?
MEES: Mis mõttes – millise?
NAINE: Bosch, Makita, AEG, Hilti, Stihl...
MEES: Nooh, kui juba, siis... Hilti.
NAINE: Nii, Hilti. Veel midagi?
MEES: Noh, kui priiskamiseks juba läks, siis võtaksin ühe... kohvi ka.
NAINE: Nii. Millega?
MEES: Mis mõttes – millega?
NAINE: Caparol, Vivacolor, Pinotex?
MEES: Ei saa aru?
NAINE: Kas me värvime kohvi roosaks, punaseks, lillaks?
MEES: Parem juba pruuniks.
NAINE: Niisiis RX 1463.
MEES: Jah, 1463.
NAINE: Siin on teie Hilti. Kas paneme käima ka?
MEES: Kuulge... see ongi... Hilti!
NAINE: Kas lülitame vooluvõrku?
MEES: Ma... mida ma sellega peale hakkan?
NAINE: Kust mina tean. Ise tellisite.
MEES: Ma... ma mõtlesin, et...
NAINE: Kas ühendan vooluvõrku?
MEES: Ma... ma tegin lihtsalt nalja. Ma...
NAINE: Tegite nalja?
MEES: Nooh.
NAINE: Tore nali küll! Me toome lennukiga Ameerikast kohale Hilti... ja teie teete lihtsalt nalja!
MEES: Andke andeks, ma tõesti...
NAINE: Kuidas teie nimi on?
MEES: Sõber.
NAINE: Niisiis, sõber, siin on teie arve.
MEES: 3600 krooni?
NAINE. 3600.
MEES: Kuulge... ma keeldun! Ma...
NAINE: Tahtsite nalja teha?
MEES: Nooh.
NAINE: Aga see nali, Põder...
MEES: Sõber.
NAINE: Just, just, sõber. See nali, Puder...
MEES: Ma ei ole Põder!
NAINE: Te ei ole põdur?
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Nooh, kui te sõber tahate olla, siis makske arve.
MEES: Milline arve?
NAINE: 3600 krooni.
MEES: Olen ma nõder või?
NAINE: Alles ütlesite, et Põder.
MEES: Sõber!
NAINE: Nii, sõber, kas te ise ka teate, kes te olete?
MEES: Muidugi tean! Kes teie olete?
NAINE: Kukk.
MEES: Kukk?
NAINE: Kukk.
MEES: Aga te olete ju... naine!
NAINE: Muidugi.
MEES: Siis te peaksite olema... Kana.
NAINE: Aga olen Kukk. Niisiis, Põder, 3600 krooni.
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Ja mis selles nii imelikku on?
MEES: Milles?
NAINE: Et ma naine olen.
MEES: Teate, Sukk, ma maksan... ma maksan teile need... 4600 krooni.
NAINE: 3600.
MEES: Just. Muide, Pukk, ega te järsku Pärnus ei suvita?
NAINE: Suvitan. Kust te teate?
MEES: Seda ma vaatan, et nii... ilusad jalad. Ja need...
NAINE: Te olete mind märganud?
MEES: Muidugi! Ja need...
NAINE: Te tõesti teate?
MEES: Ma ju räägin!
NAINE: Nii huvitav... Kas te kutsuksite mind... Viru keskusesse?
MEES: Kas te tuleksite?
NAINE: Muidugi!
MEES: Saame siis homme pool kuus Tammsaare juures kokku.
NAINE: Jess!
Madis Tross
NAINE: Tere päevast.
MEES: Tere. Sattusin jälle teie kohvikusse... Kus siis Elle-Einar on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Täpselt.
NAINE: Ta ei tööta enam meil.
MEES: Ah nii.
NAINE: Mida pakkuda võib? Just saabusid uued kirved.
MEES: Kirved? Te siis teate seda lugu?
NAINE: Soovite kirvest?
MEES: Oh, jätame need kirved! See oli tookord... väike nali.
NAINE: Muidugi. Mida siis soovite?
MEES: Ma võtaksin ühe... ketaslõikaja.
NAINE: Nii. Ja millise?
MEES: Mis mõttes – millise?
NAINE: Bosch, Makita, AEG, Hilti, Stihl...
MEES: Nooh, kui juba, siis... Hilti.
NAINE: Nii, Hilti. Veel midagi?
MEES: Noh, kui priiskamiseks juba läks, siis võtaksin ühe... kohvi ka.
NAINE: Nii. Millega?
MEES: Mis mõttes – millega?
NAINE: Caparol, Vivacolor, Pinotex?
MEES: Ei saa aru?
NAINE: Kas me värvime kohvi roosaks, punaseks, lillaks?
MEES: Parem juba pruuniks.
NAINE: Niisiis RX 1463.
MEES: Jah, 1463.
NAINE: Siin on teie Hilti. Kas paneme käima ka?
MEES: Kuulge... see ongi... Hilti!
NAINE: Kas lülitame vooluvõrku?
MEES: Ma... mida ma sellega peale hakkan?
NAINE: Kust mina tean. Ise tellisite.
MEES: Ma... ma mõtlesin, et...
NAINE: Kas ühendan vooluvõrku?
MEES: Ma... ma tegin lihtsalt nalja. Ma...
NAINE: Tegite nalja?
MEES: Nooh.
NAINE: Tore nali küll! Me toome lennukiga Ameerikast kohale Hilti... ja teie teete lihtsalt nalja!
MEES: Andke andeks, ma tõesti...
NAINE: Kuidas teie nimi on?
MEES: Sõber.
NAINE: Niisiis, sõber, siin on teie arve.
MEES: 3600 krooni?
NAINE. 3600.
MEES: Kuulge... ma keeldun! Ma...
NAINE: Tahtsite nalja teha?
MEES: Nooh.
NAINE: Aga see nali, Põder...
MEES: Sõber.
NAINE: Just, just, sõber. See nali, Puder...
MEES: Ma ei ole Põder!
NAINE: Te ei ole põdur?
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Nooh, kui te sõber tahate olla, siis makske arve.
MEES: Milline arve?
NAINE: 3600 krooni.
MEES: Olen ma nõder või?
NAINE: Alles ütlesite, et Põder.
MEES: Sõber!
NAINE: Nii, sõber, kas te ise ka teate, kes te olete?
MEES: Muidugi tean! Kes teie olete?
NAINE: Kukk.
MEES: Kukk?
NAINE: Kukk.
MEES: Aga te olete ju... naine!
NAINE: Muidugi.
MEES: Siis te peaksite olema... Kana.
NAINE: Aga olen Kukk. Niisiis, Põder, 3600 krooni.
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Ja mis selles nii imelikku on?
MEES: Milles?
NAINE: Et ma naine olen.
MEES: Teate, Sukk, ma maksan... ma maksan teile need... 4600 krooni.
NAINE: 3600.
MEES: Just. Muide, Pukk, ega te järsku Pärnus ei suvita?
NAINE: Suvitan. Kust te teate?
MEES: Seda ma vaatan, et nii... ilusad jalad. Ja need...
NAINE: Te olete mind märganud?
MEES: Muidugi! Ja need...
NAINE: Te tõesti teate?
MEES: Ma ju räägin!
NAINE: Nii huvitav... Kas te kutsuksite mind... Viru keskusesse?
MEES: Kas te tuleksite?
NAINE: Muidugi!
MEES: Saame siis homme pool kuus Tammsaare juures kokku.
NAINE: Jess!
Madis Tross
PERENAINE LIIDI
PERENAINE LIIDI
Ükskord perenaine Liidi
sõpradelt sai kingiks pliidi
(toidutegemise vahend),
nupud küljes, kaasas juhend.
Ega viivitatud kaua,
kohe tugevdati lauad,
osteti, mis kõlbab suhu:
liha, viljad, suhkur, jahu,
piim ja munad, juured, pealsed...
Juba varsti nägid sealsed,
kuidas ilmneb Liidi anne
kasutada potte, panne.
Sõivad sõsarad ja veljed,
seedisivad mahlad, süljed,
puhati ja jälle söödi,
poest ja putkast juurde toodi,
millel maitset, kõvem, tihe...
Järjekindlalt toimus nihe:
juurde võeti eluskaalus.
Peatset aga häda saabus.
Esmalt suri onu Uuno.
Tema järel tädi Aino.
Õhtupoole Einar langes,
öösel Meinhard tõmbus kangeks.
Viimaks tõbi Liidit tabas –
tal ka aastaid ligi sada.
Nüüd siis pisikene Veera
pliiti uurib, nuppe keerab, –
et ka järeltulev rahvas
koguks rammu, sirguks vahvaks.
Madis Tross
Ükskord perenaine Liidi
sõpradelt sai kingiks pliidi
(toidutegemise vahend),
nupud küljes, kaasas juhend.
Ega viivitatud kaua,
kohe tugevdati lauad,
osteti, mis kõlbab suhu:
liha, viljad, suhkur, jahu,
piim ja munad, juured, pealsed...
Juba varsti nägid sealsed,
kuidas ilmneb Liidi anne
kasutada potte, panne.
Sõivad sõsarad ja veljed,
seedisivad mahlad, süljed,
puhati ja jälle söödi,
poest ja putkast juurde toodi,
millel maitset, kõvem, tihe...
Järjekindlalt toimus nihe:
juurde võeti eluskaalus.
Peatset aga häda saabus.
Esmalt suri onu Uuno.
Tema järel tädi Aino.
Õhtupoole Einar langes,
öösel Meinhard tõmbus kangeks.
Viimaks tõbi Liidit tabas –
tal ka aastaid ligi sada.
Nüüd siis pisikene Veera
pliiti uurib, nuppe keerab, –
et ka järeltulev rahvas
koguks rammu, sirguks vahvaks.
Madis Tross
MÄLU
MÄLU
Mul on üks väike viga – olen hajameelne. Muidu täiesti normaalne, aga vahete-vahel kipun unustama – täiesti juhuslikult muidugi. Mõnikord tuleb see isegi kasuks: näiteks, kui olen kellegi käest võlgu võtnud või kui õhtul on naisega teatrisse minek. Aga tihtipeale ei ole see üldsegi mitte kasulik.
Näiteks lähen poodi ja panen kogemata juustu taskusse – täiesti juhuslikult muidugi. Aga pärast kisa kui palju – kui avastatakse. Sõimatakse, nimetatakse isegi vargaks – silmad häbi täis, julged sa siis veel tagasi minna. Või jälle – sõidan bussis. Ja alles pärast seda, kui kontroll mulle õlale patsutab ja ütleb: “Teie sõidupilet?” – meenub mulle, et ma unustasin pileti võtmata. Et selliseid olukordi vältida, otsustasin nüüd iga viie minuti tagant uue pileti osta.
Taksojuhid sõidutavad mind aga meeleldi, sest tihti leiavad nad tagaistmelt minu poolt sinna unustatud kindad, vihmavarju, harvemini kohvri või vabatehnika suusad.
Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Kevadel käisin turismirühmaga Ameerikas. Või oli see hoopis Armeenias? Ei mäleta enam. Olgu pealegi, käisin kus käisin. Järgmisel hommikul pärast tagasijõudmist ärkasin üles – naist ei ole! Minu naist ei ole. Naabri oma pesi juba kella viiest saati pesu – minu pesumasinaga muidugi. Sõimasin teda aknalt ja ütlesin, et margariini, mille ma eelmisel sügisel laenasin, enam tagasi ei too. Tema ainult irvitas selle peale ja ütles, et tegi mu lauavakstust kummipaadi – et hea pesuköögis kapsatünnile ligi hiilida. Järgmisel päeval põletasin ta kasvuhoone maha.
Olgu sellega kuidas oli, aga naist ei olnud. Hüüdsin – vaikus. Otsisin toad läbi – ikka vaikus. Mõtlesin, et äkki läks poodi – aga uks lukus ja võti seespool ees. Siis meenus, et äkki on veetsees. Ha-haa! Ei saanud ju olla! Ma lõin ju ukse enne äraminekut laudadega kinni – et naabrid kasutada ei saaks. Meil on selline... ühine... mitme peale...
Naine tuli tagasi alles kuu aja pärast. Ütles, et oli ka ekskursioonil, ja veel koos minuga. Jäi kogemata sinna. Huvitav küll. Aga võibolla tõesti, mul on selline... halb mälu – vahete-vahel. Tuli tagasi, kaks poisijõmpsikat käe kõrval. Küsisin siis, et kelle lapsed need on. Tema vaatas mind kuidagi imelikult ja küsis, et kas ma ei tunne oma lapsi ka enam ära või. Võibolla tõesti – mul on viimasel ajal mäluga midagi lahti. Küsisin siis, et kumb see Peeter nüüd on. “Milline Peeter? Milline Peeter, ah?” lõugas naine ja valas mulle kuuma suppi krae vahele. Kaheksa sekundi jooksul jõudsin kuus tiiru ümber maja joosta ja naabrimehe puujala kolmeks jupiks saagida.
Toas hakkas ekraan juba selgeks minema. Peeter... Peeter... Häh, see on ju mu enda nimi! Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Madis Tross
Mul on üks väike viga – olen hajameelne. Muidu täiesti normaalne, aga vahete-vahel kipun unustama – täiesti juhuslikult muidugi. Mõnikord tuleb see isegi kasuks: näiteks, kui olen kellegi käest võlgu võtnud või kui õhtul on naisega teatrisse minek. Aga tihtipeale ei ole see üldsegi mitte kasulik.
Näiteks lähen poodi ja panen kogemata juustu taskusse – täiesti juhuslikult muidugi. Aga pärast kisa kui palju – kui avastatakse. Sõimatakse, nimetatakse isegi vargaks – silmad häbi täis, julged sa siis veel tagasi minna. Või jälle – sõidan bussis. Ja alles pärast seda, kui kontroll mulle õlale patsutab ja ütleb: “Teie sõidupilet?” – meenub mulle, et ma unustasin pileti võtmata. Et selliseid olukordi vältida, otsustasin nüüd iga viie minuti tagant uue pileti osta.
Taksojuhid sõidutavad mind aga meeleldi, sest tihti leiavad nad tagaistmelt minu poolt sinna unustatud kindad, vihmavarju, harvemini kohvri või vabatehnika suusad.
Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Kevadel käisin turismirühmaga Ameerikas. Või oli see hoopis Armeenias? Ei mäleta enam. Olgu pealegi, käisin kus käisin. Järgmisel hommikul pärast tagasijõudmist ärkasin üles – naist ei ole! Minu naist ei ole. Naabri oma pesi juba kella viiest saati pesu – minu pesumasinaga muidugi. Sõimasin teda aknalt ja ütlesin, et margariini, mille ma eelmisel sügisel laenasin, enam tagasi ei too. Tema ainult irvitas selle peale ja ütles, et tegi mu lauavakstust kummipaadi – et hea pesuköögis kapsatünnile ligi hiilida. Järgmisel päeval põletasin ta kasvuhoone maha.
Olgu sellega kuidas oli, aga naist ei olnud. Hüüdsin – vaikus. Otsisin toad läbi – ikka vaikus. Mõtlesin, et äkki läks poodi – aga uks lukus ja võti seespool ees. Siis meenus, et äkki on veetsees. Ha-haa! Ei saanud ju olla! Ma lõin ju ukse enne äraminekut laudadega kinni – et naabrid kasutada ei saaks. Meil on selline... ühine... mitme peale...
Naine tuli tagasi alles kuu aja pärast. Ütles, et oli ka ekskursioonil, ja veel koos minuga. Jäi kogemata sinna. Huvitav küll. Aga võibolla tõesti, mul on selline... halb mälu – vahete-vahel. Tuli tagasi, kaks poisijõmpsikat käe kõrval. Küsisin siis, et kelle lapsed need on. Tema vaatas mind kuidagi imelikult ja küsis, et kas ma ei tunne oma lapsi ka enam ära või. Võibolla tõesti – mul on viimasel ajal mäluga midagi lahti. Küsisin siis, et kumb see Peeter nüüd on. “Milline Peeter? Milline Peeter, ah?” lõugas naine ja valas mulle kuuma suppi krae vahele. Kaheksa sekundi jooksul jõudsin kuus tiiru ümber maja joosta ja naabrimehe puujala kolmeks jupiks saagida.
Toas hakkas ekraan juba selgeks minema. Peeter... Peeter... Häh, see on ju mu enda nimi! Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Madis Tross
DIREKTOR
DIREKTOR
DIREKTOR: Sisse!
LEHMAN: Tere päevast. Mina olen Lehman, Uuno isa. Te kutsusite mind välja.
DIREKTOR: Muidugi. Niisiis, Uuno isa, istuge.
LEHMAN: Kas Uunoga on... halvasti? Tegi pahandust?
DIREKTOR: Rohkemgi veel. Ütleme nii, et Uuno... on olnud väga võimekas õpilane.
LEHMAN: Mis mõttes?
DIREKTOR: Sellest ma rääkida tahangi.
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Uuno on olnud asendamatu... kabevõistkonnas. Tema päralt on kooli kõigi aegade kuues tulemus hoota kaugushüppes.
LEHMAN: Rääkige ometi, mis Uunoga on! Kas ta tõmbas jälle kanepit?
DIREKTOR: Praegu ei ole jutt kanepist. Mõistate?
LEHMAN: Mida?
DIREKTOR: Teie poeg... ütleme nii, et teie poeg... Mul on sellest raske rääkida. Mõistate?
LEHMAN: Ei.
DIREKTOR: Olgu peale. Ütleme siis nii, et...
LEHMAN: Mis temaga lõpuks on?
DIREKTOR: Jah, mis temaga on...
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Niisiis... kuidas nüüd mainidagi...
LEHMAN: Rääkige ometi!
DIREKTOR: Kõik kulud korvab mõistagi kool.
LEHMAN: Mis kulud?
DIREKTOR: Jah, sisse!
LIISI: Vabandage, et tülitan.
DIREKTOR: Ei ole midagi.
LIISI: Ma tulen hiljem tagasi.
DIREKTOR: Räägi, mis sul oli?
LIISI: Ma... seda, et...
DIREKTOR: Mis su nimi on?
LIISI: Liisi neljandast tsee klassist.
DIREKTOR: Nii, Liisi, mis mure sul on?
LIISI: Kaheksandast bee klassist Uubert kutsus mu kaasa.
DIREKTOR: Kuhu ta su kutsus?
LIISI: Poiste peldikusse.
DIREKTOR: Ja sa läksid?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Nii, ja miks ta su kaasa kutsus?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle... et näitab mulle oma...
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert sulle näidata lubas?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle oma kahekümne kuuenda aasta kolme leopardiga rohelist.
DIREKTOR: Rohelist?
LIISI: See on üks mark.
DIREKTOR: Ma tean. Ja kas tal oli see... roheline?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Siis on ju hästi.
LIISI: Aga ta ütles, et kui ma seda endale tahan, pean ma näitama... pean ma näitama oma...
DIREKTOR: Mida ta näha tahtis? Räägi, Liisi.
LIISI: Ta ütles, et tahab näha mu... Issand, mul on nii häbi!
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert näha tahtis?
LIISI: Ta tahtis, et ma näitaksin oma... kolmekümnenda neljanda aasta Euroopa naaritsat.
DIREKTOR: Ja kas sa näitasid talle oma... naaritsat?
LIISI: Ma ei julgenud. Ma jooksin kohe teie juurde.
DIREKTOR: Õigesti tegid, Liisi. Õigesti tegid.
LIISI: Tõesti, ma...
DIREKTOR: Ei ole midagi, Liisi. Ei ole midagi.
LIISI: Ma hakkasin pärast ise ka mõtlema, et ei ole midagi. Vabandage... Head aega.
DIREKTOR: Oh neid lapsi küll! Nii, mis teil oli?
LEHMAN: Me rääkisime minu pojast.
DIREKTOR: Õigus küll. Niisiis, Einartil läheb viimasel ajal väga hästi.
LEHMAN: Minu poeg on Uuno.
DIREKTOR: Kes?
LEHMAN: Uuno.
DIREKTOR: Niisiis Uuno.
LEHMAN: Kas ta saab ikka klassi ära lõpetada?
DIREKTOR: Teate, Uunoga on nüüd nii, et me ei tea isegi, kuidas temaga on. Aga me kontrollime kõiki variante.
LEHMAN: Mis variante te kontrollite?
DIREKTOR: Jah, sisse!
PUUKSLÕOKE: Vabandust, et segan, aga asi on kiireloomuline.
DIREKTOR: Mis siis juhtunud on, õpetaja Puukslõoke?
PUUKSLÕOKE: Nii, teise tunni ajal olid veel olemas, aga nüüd on läinud!
DIREKTOR: Mis teil läinud on?
PUUKSLÕOKE: Kuidas – mis! Ajud on läinud!
DIREKTOR: Olete te ikka kindel, et teil need olemas olid?
PUUKSLÕOKE: Muidugi! Tähendab... mitte minul. Ajud olid bioloogia klassis viieliitrises purgis.
DIREKTOR: Ja kus need ajud siis nüüd on?
PUUKSLÕOKE: Kust mina tean! Ajud on... läinud!
DIREKTOR: Kas te kappi vaatasite?
PUUKSLÕOKE: Kappi ma ei vaadanud.
DIREKTOR: Vaadake kappi, Puukslõoke.
PUUKSLÕOKE: Ma vaatan kappi. Vabandage...
DIREKTOR: Nii. Mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Nii, Uuno isa, mis siis mureks?
LEHMAN: Te ütlesite, et Uunoga on halvasti.
DIREKTOR: Missuguse Uunoga?
LEHMAN: Minu pojaga.
DIREKTOR: Nii-nii... Vaadake, teie poeg...
LEHMAN: Kas ta visatakse koolist välja?
DIREKTOR: Vaadake, teie poega... ei ole võimalik enam kuhugi välja visata.
LEHMAN: Mis mõttes... ei ole võimalik välja visata?
DIREKTOR: Sest teie poeg lendas juba välja.
LEHMAN: Kust välja?
DIREKTOR: Aknast välja!
LEHMAN: Aknast välja?
DIREKTOR: Aknast välja! Ta tegi koos pinginaabriga keemia tunnis salaja 1-2-3-propaantriüültrinitraati.
LEHMAN: Mis see on?
DIREKTOR: See on nitroglütseriin. Sisse!
PUUKSLÕOKE: Olidki! Vaatasin kappi, ja mida ma näen! Ajud ongi kapis!
DIREKTOR: Siis on ju tore.
PUUKSLÕOKE: Aga kuidas nad kappi said! Raisk, ma ütlen...
DIREKTOR: Hea küll, minge nüüd klassi tagasi.
PUUKSLÕOKE: Kurat, kuidas nad siis...
DIREKTOR: Minge nüüd.
PUUKSLÕOKE: Jajah. Nägemist.
DIREKTOR: Nii, Ülo isa, mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Just: Uuno isa.
LEHMAN: Te ütlesite, et mu poeg lendas aknast välja.
DIREKTOR: Muidugi! Kui pirakas käis, lendas Ülo aknast välja!
LEHMAN: Kumb siis lendas välja: Ülo või Uuno?
DIREKTOR: Mõlemad! Aga muretsemiseks ei ole põhjust: kõik kulud kannab kool.
LEHMAN: Kulud kannab kool?
DIREKTOR: Jah, sest me saame kõvasti tasuta reklaami. Juba praegu on inglise keele süvaõppega klassi neliteist inimest ühele kohale.
LEHMAN: Aga Uuno?
DIREKTOR: Missugune Uuno?
LEHMAN: Minu poeg.
DIREKTOR: Temaga on kõik korras. Ainult veidi kriimustatud.
LEHMAN: Siis on hästi.
DIREKTOR: Uskuge mind: kogu kool on Uuno saavutuse üle uhke.
LEHMAN: Tänan teid.
DIREKTOR: Mis te nüüd! Tänada tuleb hoopis teid!
LEHMAN: Nägemist.
DIREKTOR: Nägemist.
Madis Tross
DIREKTOR: Sisse!
LEHMAN: Tere päevast. Mina olen Lehman, Uuno isa. Te kutsusite mind välja.
DIREKTOR: Muidugi. Niisiis, Uuno isa, istuge.
LEHMAN: Kas Uunoga on... halvasti? Tegi pahandust?
DIREKTOR: Rohkemgi veel. Ütleme nii, et Uuno... on olnud väga võimekas õpilane.
LEHMAN: Mis mõttes?
DIREKTOR: Sellest ma rääkida tahangi.
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Uuno on olnud asendamatu... kabevõistkonnas. Tema päralt on kooli kõigi aegade kuues tulemus hoota kaugushüppes.
LEHMAN: Rääkige ometi, mis Uunoga on! Kas ta tõmbas jälle kanepit?
DIREKTOR: Praegu ei ole jutt kanepist. Mõistate?
LEHMAN: Mida?
DIREKTOR: Teie poeg... ütleme nii, et teie poeg... Mul on sellest raske rääkida. Mõistate?
LEHMAN: Ei.
DIREKTOR: Olgu peale. Ütleme siis nii, et...
LEHMAN: Mis temaga lõpuks on?
DIREKTOR: Jah, mis temaga on...
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Niisiis... kuidas nüüd mainidagi...
LEHMAN: Rääkige ometi!
DIREKTOR: Kõik kulud korvab mõistagi kool.
LEHMAN: Mis kulud?
DIREKTOR: Jah, sisse!
LIISI: Vabandage, et tülitan.
DIREKTOR: Ei ole midagi.
LIISI: Ma tulen hiljem tagasi.
DIREKTOR: Räägi, mis sul oli?
LIISI: Ma... seda, et...
DIREKTOR: Mis su nimi on?
LIISI: Liisi neljandast tsee klassist.
DIREKTOR: Nii, Liisi, mis mure sul on?
LIISI: Kaheksandast bee klassist Uubert kutsus mu kaasa.
DIREKTOR: Kuhu ta su kutsus?
LIISI: Poiste peldikusse.
DIREKTOR: Ja sa läksid?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Nii, ja miks ta su kaasa kutsus?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle... et näitab mulle oma...
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert sulle näidata lubas?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle oma kahekümne kuuenda aasta kolme leopardiga rohelist.
DIREKTOR: Rohelist?
LIISI: See on üks mark.
DIREKTOR: Ma tean. Ja kas tal oli see... roheline?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Siis on ju hästi.
LIISI: Aga ta ütles, et kui ma seda endale tahan, pean ma näitama... pean ma näitama oma...
DIREKTOR: Mida ta näha tahtis? Räägi, Liisi.
LIISI: Ta ütles, et tahab näha mu... Issand, mul on nii häbi!
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert näha tahtis?
LIISI: Ta tahtis, et ma näitaksin oma... kolmekümnenda neljanda aasta Euroopa naaritsat.
DIREKTOR: Ja kas sa näitasid talle oma... naaritsat?
LIISI: Ma ei julgenud. Ma jooksin kohe teie juurde.
DIREKTOR: Õigesti tegid, Liisi. Õigesti tegid.
LIISI: Tõesti, ma...
DIREKTOR: Ei ole midagi, Liisi. Ei ole midagi.
LIISI: Ma hakkasin pärast ise ka mõtlema, et ei ole midagi. Vabandage... Head aega.
DIREKTOR: Oh neid lapsi küll! Nii, mis teil oli?
LEHMAN: Me rääkisime minu pojast.
DIREKTOR: Õigus küll. Niisiis, Einartil läheb viimasel ajal väga hästi.
LEHMAN: Minu poeg on Uuno.
DIREKTOR: Kes?
LEHMAN: Uuno.
DIREKTOR: Niisiis Uuno.
LEHMAN: Kas ta saab ikka klassi ära lõpetada?
DIREKTOR: Teate, Uunoga on nüüd nii, et me ei tea isegi, kuidas temaga on. Aga me kontrollime kõiki variante.
LEHMAN: Mis variante te kontrollite?
DIREKTOR: Jah, sisse!
PUUKSLÕOKE: Vabandust, et segan, aga asi on kiireloomuline.
DIREKTOR: Mis siis juhtunud on, õpetaja Puukslõoke?
PUUKSLÕOKE: Nii, teise tunni ajal olid veel olemas, aga nüüd on läinud!
DIREKTOR: Mis teil läinud on?
PUUKSLÕOKE: Kuidas – mis! Ajud on läinud!
DIREKTOR: Olete te ikka kindel, et teil need olemas olid?
PUUKSLÕOKE: Muidugi! Tähendab... mitte minul. Ajud olid bioloogia klassis viieliitrises purgis.
DIREKTOR: Ja kus need ajud siis nüüd on?
PUUKSLÕOKE: Kust mina tean! Ajud on... läinud!
DIREKTOR: Kas te kappi vaatasite?
PUUKSLÕOKE: Kappi ma ei vaadanud.
DIREKTOR: Vaadake kappi, Puukslõoke.
PUUKSLÕOKE: Ma vaatan kappi. Vabandage...
DIREKTOR: Nii. Mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Nii, Uuno isa, mis siis mureks?
LEHMAN: Te ütlesite, et Uunoga on halvasti.
DIREKTOR: Missuguse Uunoga?
LEHMAN: Minu pojaga.
DIREKTOR: Nii-nii... Vaadake, teie poeg...
LEHMAN: Kas ta visatakse koolist välja?
DIREKTOR: Vaadake, teie poega... ei ole võimalik enam kuhugi välja visata.
LEHMAN: Mis mõttes... ei ole võimalik välja visata?
DIREKTOR: Sest teie poeg lendas juba välja.
LEHMAN: Kust välja?
DIREKTOR: Aknast välja!
LEHMAN: Aknast välja?
DIREKTOR: Aknast välja! Ta tegi koos pinginaabriga keemia tunnis salaja 1-2-3-propaantriüültrinitraati.
LEHMAN: Mis see on?
DIREKTOR: See on nitroglütseriin. Sisse!
PUUKSLÕOKE: Olidki! Vaatasin kappi, ja mida ma näen! Ajud ongi kapis!
DIREKTOR: Siis on ju tore.
PUUKSLÕOKE: Aga kuidas nad kappi said! Raisk, ma ütlen...
DIREKTOR: Hea küll, minge nüüd klassi tagasi.
PUUKSLÕOKE: Kurat, kuidas nad siis...
DIREKTOR: Minge nüüd.
PUUKSLÕOKE: Jajah. Nägemist.
DIREKTOR: Nii, Ülo isa, mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Just: Uuno isa.
LEHMAN: Te ütlesite, et mu poeg lendas aknast välja.
DIREKTOR: Muidugi! Kui pirakas käis, lendas Ülo aknast välja!
LEHMAN: Kumb siis lendas välja: Ülo või Uuno?
DIREKTOR: Mõlemad! Aga muretsemiseks ei ole põhjust: kõik kulud kannab kool.
LEHMAN: Kulud kannab kool?
DIREKTOR: Jah, sest me saame kõvasti tasuta reklaami. Juba praegu on inglise keele süvaõppega klassi neliteist inimest ühele kohale.
LEHMAN: Aga Uuno?
DIREKTOR: Missugune Uuno?
LEHMAN: Minu poeg.
DIREKTOR: Temaga on kõik korras. Ainult veidi kriimustatud.
LEHMAN: Siis on hästi.
DIREKTOR: Uskuge mind: kogu kool on Uuno saavutuse üle uhke.
LEHMAN: Tänan teid.
DIREKTOR: Mis te nüüd! Tänada tuleb hoopis teid!
LEHMAN: Nägemist.
DIREKTOR: Nägemist.
Madis Tross
TUNNIKONTROLL
TUNNIKONTROLL
ÕPETAJA: Istuge. Nii, mis tund meil praegu on?
I ÕPILANE: Peaks olema füüsika.
ÕPETAJA: Füüsika? Huvitav küll. Aga olgu pealegi. Niisiis, teeme kiiresti tunnikontrolli. (Jagab laiali paberilehed.) Ülesanne on järgmine. Püssist lastakse välja kuuegrammine kuul kiirusega 610 meetrit sekundis. Nii. Kuul põrkab vastu 40kilost võimlemismatti, mis liigub koos kuuliga edasi 880 meetrit sekundis. Küsimus üks: mis aastal toimus Jüriöö ülestõus?
II ÕPILANE: See on ju ajalugu.
ÕPETAJA: Mis?
II ÕPILANE: See on ajalugu!
ÕPETAJA: Ajalugu? Olgu siis ajalugu – vahet pole. Nii. Küsimus kaks: kuhu Orpljohhina sepiku peitis?
I ÕPILANE: Pidi olema ju füüsika!
ÕPETAJA: Täpselt! Ja küsimus kolm: mis kell on?
III ÕPILANE: 9.55.
ÕPETAJA: Ei ütle teistele ette! Nii. Vastamiseks on aega... viisteist minutit. Läks! (Lahendatakse ülesannet.) Veeliks, mis sul seal põues on?
II ÕPILANE: Midagi ei ole.
ÕPETAJA: Mida sa sealt siis otsid? Tee tasku tühjaks.
II ÕPILANE (võtab taskust kala).
ÕPETAJA: Mis see on?
II ÕPILANE: See on kala.
ÕPETAJA: Ma näen, et kala. Miks see sul taskus on?
II ÕPILANE: See on rahvuskala.
IV ÕPILANE: Räim.
ÕPETAJA: Ma tean, et rahvuskala. Aga miks see sul taskus on? Kala peaks olema taldrikul, mitte taskus.
II ÕPILANE: Ta oligi taldrikul. (Võtab põuest taldriku.)
ÕPETAJA: Hea küll, tunni lõpus saad kala koos taldrikuga tagasi. Nüüd ülesannet lahendama! (Lahendatakse ülesannet.) Einar, mis sa sinna laua alla piilud?
I ÕPILANE: Ma ei piilu.
ÕPETAJA: Piilusid ju! Mis seal laua all on?
I ÕPILANE: Jalad.
ÕPETAJA: Mis jalad?
I ÕPILANE: Pille jalad.
ÕPETAJA: Nii, kaks.
I ÕPILANE: Miks kaks kohe?
ÕPETAJA: Mitu jalga tal siis on?
I ÕPILANE (vaatab järele): Kaks.
ÕPETAJA: Aga mõnel on neli.
I ÕPILANE: Kellel on neli?
ÕPETAJA: Kitsel on neli. Sipelgal kuus. Krabil kümme.
IV ÕPILANE: Ma ei ole krabi.
ÕPETAJA: No näed nüüd! Ta ei ole krabi. Nii. Mis kell on?
III ÕPILANE: 10.07.
ÕPETAJA: Tähendab, ülesande lahendamiseks on jäänud aega... kolm minutit. (Lahendatakse ülesannet.) Mis lõhn siin on? Ma küsin, kust see hais tuleb?
II ÕPILANE: Mis hais?
ÕPETAJA: Kes peeretas?
III ÕPILANE: Mina ei peeretanud.
IV ÕPILANE: Muidugi ta peeretas!
III ÕPILANE: Ise sa peeretasid!
I ÕPILANE: Võibolla on see kala?
ÕPETAJA: Kala peeretas?
I ÕPILANE: Rahvuskala.
ÕPETAJA: Hea küll. On ülesanne lahendatud?
(ÕPILASED annavad tööd ÕPETAJALE.)
Madis Tross
ÕPETAJA: Istuge. Nii, mis tund meil praegu on?
I ÕPILANE: Peaks olema füüsika.
ÕPETAJA: Füüsika? Huvitav küll. Aga olgu pealegi. Niisiis, teeme kiiresti tunnikontrolli. (Jagab laiali paberilehed.) Ülesanne on järgmine. Püssist lastakse välja kuuegrammine kuul kiirusega 610 meetrit sekundis. Nii. Kuul põrkab vastu 40kilost võimlemismatti, mis liigub koos kuuliga edasi 880 meetrit sekundis. Küsimus üks: mis aastal toimus Jüriöö ülestõus?
II ÕPILANE: See on ju ajalugu.
ÕPETAJA: Mis?
II ÕPILANE: See on ajalugu!
ÕPETAJA: Ajalugu? Olgu siis ajalugu – vahet pole. Nii. Küsimus kaks: kuhu Orpljohhina sepiku peitis?
I ÕPILANE: Pidi olema ju füüsika!
ÕPETAJA: Täpselt! Ja küsimus kolm: mis kell on?
III ÕPILANE: 9.55.
ÕPETAJA: Ei ütle teistele ette! Nii. Vastamiseks on aega... viisteist minutit. Läks! (Lahendatakse ülesannet.) Veeliks, mis sul seal põues on?
II ÕPILANE: Midagi ei ole.
ÕPETAJA: Mida sa sealt siis otsid? Tee tasku tühjaks.
II ÕPILANE (võtab taskust kala).
ÕPETAJA: Mis see on?
II ÕPILANE: See on kala.
ÕPETAJA: Ma näen, et kala. Miks see sul taskus on?
II ÕPILANE: See on rahvuskala.
IV ÕPILANE: Räim.
ÕPETAJA: Ma tean, et rahvuskala. Aga miks see sul taskus on? Kala peaks olema taldrikul, mitte taskus.
II ÕPILANE: Ta oligi taldrikul. (Võtab põuest taldriku.)
ÕPETAJA: Hea küll, tunni lõpus saad kala koos taldrikuga tagasi. Nüüd ülesannet lahendama! (Lahendatakse ülesannet.) Einar, mis sa sinna laua alla piilud?
I ÕPILANE: Ma ei piilu.
ÕPETAJA: Piilusid ju! Mis seal laua all on?
I ÕPILANE: Jalad.
ÕPETAJA: Mis jalad?
I ÕPILANE: Pille jalad.
ÕPETAJA: Nii, kaks.
I ÕPILANE: Miks kaks kohe?
ÕPETAJA: Mitu jalga tal siis on?
I ÕPILANE (vaatab järele): Kaks.
ÕPETAJA: Aga mõnel on neli.
I ÕPILANE: Kellel on neli?
ÕPETAJA: Kitsel on neli. Sipelgal kuus. Krabil kümme.
IV ÕPILANE: Ma ei ole krabi.
ÕPETAJA: No näed nüüd! Ta ei ole krabi. Nii. Mis kell on?
III ÕPILANE: 10.07.
ÕPETAJA: Tähendab, ülesande lahendamiseks on jäänud aega... kolm minutit. (Lahendatakse ülesannet.) Mis lõhn siin on? Ma küsin, kust see hais tuleb?
II ÕPILANE: Mis hais?
ÕPETAJA: Kes peeretas?
III ÕPILANE: Mina ei peeretanud.
IV ÕPILANE: Muidugi ta peeretas!
III ÕPILANE: Ise sa peeretasid!
I ÕPILANE: Võibolla on see kala?
ÕPETAJA: Kala peeretas?
I ÕPILANE: Rahvuskala.
ÕPETAJA: Hea küll. On ülesanne lahendatud?
(ÕPILASED annavad tööd ÕPETAJALE.)
Madis Tross
PÕLEB
PÕLEB
MEES: Hallo! Hallo! 112, jah? Kas te kuulete mind?
NAINE: Kes räägib?
MEES: Hallo! Kas te kuulete mind?
NAINE: Kui te karjute, ei kuule ma midagi.
MEES: Jajah... Põleb! Ma ütlen...
NAINE: Rääkige vaiksemalt!
MEES: Jah, ma püüan... ma püüan...
NAINE: No nii, mis teil oli?
MEES: Ma ütlen... põleb! Maja põleb!
NAINE: Ah nii! Kust te teate, et põleb?
MEES: N-no kuidas ma siis ei tea! Ma ju näen: maja põleb!
NAINE: Nii et põleb?
MEES: Muidugi: maja põleb!
NAINE: Nii et tuli on suur?
MEES: No... no ikka kõik on leekides!
NAINE: Kas tuletõrjujad on juba kohal?
MEES: Ei... veel ei ole. Ega ma muidu ei helistaks.
NAINE: Selge. Kuidas inimestega on?
MEES: Inimestega...
NAINE: Ma küsin, kas palju rahvast on vaatamas?
MEES: Nooh... ikka on. Ja tuleb aina juurde. Aga eks te pääse läbi.
NAINE: Muidugi. Ja kus kohas see asub?
MEES: Nooh, ma helistan siit... Naaritsa poe juurest.
NAINE: Nii, ja mis bussiga sinna sõita saab?
MEES: Bussiga? Kas te tulete siis bussiga kustutama?
NAINE: Mina ei tule üldse kustutama. Mina tulen vaatama.
MEES: Hallo! Kas see ei olegi siis 112?
NAINE: Ei, see on koolimaja.
Madis Tross
MEES: Hallo! Hallo! 112, jah? Kas te kuulete mind?
NAINE: Kes räägib?
MEES: Hallo! Kas te kuulete mind?
NAINE: Kui te karjute, ei kuule ma midagi.
MEES: Jajah... Põleb! Ma ütlen...
NAINE: Rääkige vaiksemalt!
MEES: Jah, ma püüan... ma püüan...
NAINE: No nii, mis teil oli?
MEES: Ma ütlen... põleb! Maja põleb!
NAINE: Ah nii! Kust te teate, et põleb?
MEES: N-no kuidas ma siis ei tea! Ma ju näen: maja põleb!
NAINE: Nii et põleb?
MEES: Muidugi: maja põleb!
NAINE: Nii et tuli on suur?
MEES: No... no ikka kõik on leekides!
NAINE: Kas tuletõrjujad on juba kohal?
MEES: Ei... veel ei ole. Ega ma muidu ei helistaks.
NAINE: Selge. Kuidas inimestega on?
MEES: Inimestega...
NAINE: Ma küsin, kas palju rahvast on vaatamas?
MEES: Nooh... ikka on. Ja tuleb aina juurde. Aga eks te pääse läbi.
NAINE: Muidugi. Ja kus kohas see asub?
MEES: Nooh, ma helistan siit... Naaritsa poe juurest.
NAINE: Nii, ja mis bussiga sinna sõita saab?
MEES: Bussiga? Kas te tulete siis bussiga kustutama?
NAINE: Mina ei tule üldse kustutama. Mina tulen vaatama.
MEES: Hallo! Kas see ei olegi siis 112?
NAINE: Ei, see on koolimaja.
Madis Tross
KINGITUS
KINGITUS
Tore juubel oli. Palju lilli, kingitusi, sõnavõtte, inimesi – mõnda tundsin isiklikult... Sooviti õnne, anti üle, löödi kokku – alguses klaase... Küsiti, kas ma veel edasi jään... Nii et tore oli. Kodus vaatasin kingid veel kord üle: mõnda saab isegi kasutada, mõnda lihtsalt asetada – eriti seda kõige suuremat. Ja asetasingi seinale.
Öösel voodis lamades kuulen, nagu keegi ohkaks kusagil. Küllap on see lihtsalt väsimusest. Otsin mugava asendi ja proovin uinuda. Kuid – tõepoolest: keegi ohkab ju! Tundub isegi, nagu kaasneks ohkamisega õrn vilin. Kummaline... Ma kuulatan tähelepanelikult, et tabada hääle suunda. See tuleks nagu kõrvaltoast. Mis see siis on? Ma tõusen ettevaatlikult voodist ja hiilin uks juurde. Nüüd kuulen ma selgelt, et toas toimub midagi. Kuidagi imelik tunne on, igasugused mõtted tulevad pähe. Püüan rahuneda ja olukorrale mingi seletuse leida. Ma süütan tule ja vaatan otsivalt ringi. Võtan siis laua alt tühja veinipudeli ja hiilin vaikselt ukse juurde tagasi. Tunnen: pulss 128, vererõhk 160/120, temperatuur 24,1 – toas. Ma kogun julgust ja lükkan ukse lahti. Miski libiseb üle toa. Ei, see oli lihtsalt vari, valgusest. Ma kuulan tähelepanelikult, kuid nüüd on toas vaikne, ei ainsatki heli. Siis libistan käe ümber nurga ja süütan tule. Mitte midagi ei juhtunud. Ma pigistan pudeli tugevamalt pihku, kõverdan põlvedest jalad, paiskan kurgupõhjast lause “hurraa!”, ja hüppan tuppa. Toas ei ole kedagi, ka kõik esemed tunduvad alles olevat. Ainult et – kingitus seinal oleks nagu paigast nihkunud, nagu veidi ukse poole liikunud. Või tundub see nii?... Olen lihtsalt väsinud, liiga palju muljeid ühe päeva jooksul. Hakkan toast ära tulema, kui mulle tundub, et just praegu ta liikus! Võimatu! Ma lahkun kiiresti toast ja tõmban ukse enda järel kinni. Süda peksab tugevalt ja aeg-ajal läbistavad mind värinad. Mis see siis on? Ma olen ju täie teadvuse juures. Aga võibolla... Ei, paljugi, mis räägitakse! Ma võpatan: toast kostab selgesti oigamist. Mida teha? Mida teha? Ma astun telefoni juurde ja valin väriseva käega numbri.
ELMAR: Hallo.
MINA: Elmar, sina? Enn siin.
ELMAR: Noh, kas pidu veel kestab?
MINA: Ei, mis pidu siin enam. Asi on tõsine: ma olen väsinud, tahan magada, aga kõrvaltoas, saad aru...
ELMAR: Ei taha ära minna või?
MINA: Juba läinud. Õigemini... kuidas nüüd öelda... üks siiski on.
ELMAR: Väsis nii ära, et enam ei liiguta või?
MINA: Vastupidi: just liigutab. Tõsi küll, vaevaliselt, aga siiski. Ma ei tea, mida teha. Ta ohkab.
ELMAR: Anna talle üks lonks, siis läheb paremaks. Aga ainult üks lonks.
MINA: Ei, sa ei saanud aru. Ma sain ta kingiks. Nägid ise, see pruun.
EMAR: Ah soo! Ma ei saanud alguses aru.
MINA: Eks ole. Ja nüüd on mul mure.
ELMAR: Muidugi, eks linna tingimustes ole raske pidada.
MINA: Ma ei soovi teda üldse pidada!
ELMAR: Mõni aeg kannatad ära. Ma räägin sugulastega – võibolla võtavad enda juurde maale.
MINA: Issand, ta tuleb lähemale!
ELMAR: Mis sa kardad! Mänguhoos niisama näksib. Sa ära teda ainult voodisse lase, muidu ei saa pärast üldse lahti. Ja anna talle puupulki või kummipalli närida – see on hammastele hea. On ta sul emane või isane?
MINA: Kust mina tean!
ELMAR: No kas sa siis vahet ei oska teha?
MINA: Mis tähtsust sel praegu on!
ELMAR: No kuidas siis ei ole!
MINA: Ta ei ole... ta ei ole... Aah, niikuinii ei saa sa aru.
Ma asetan toru hargile. Kõrvaltoast kostab jälle hääli: keegi kraabiks nagu ust. Ma olen endast väljas. Mida teha? No mida teha! Ma võtan toru ja valin uuesti.
UUDO: Jah.
MINA: Magasid juba?
UUDO: Mhõhõh. Kes räägib?
MINA: Enn siin.
UUDO: Missugune Enn?
MINA: Enn, noh. Ei tunne ära või?
UUDO: Ah sina. Mis sa tahad, ma juba magan.
MINA: Asi on selles, et... Sa katsu nüüd aru saada. Ma tahan ka magada, aga mul seinal... liigub.
UUDO: Pritsi klorofossiga.
MINA: Arvan, st sellest pole kasu.
UUSO: Muidugi, tõrjet tuleb üheaegselt kogu majas teha.
MINA: Ma ei mõtle seda. Kuula nüüd! Asi on tõsine. Mäletad, peol, see suur… Ma võtsin ta kaasa...
UUDO: Koju?
MINA: Nojah. Aga nüüd ta hakkas elama!
UUDO: Elab sinu juures?
MINA: Muidugi! Ja nüüd ma ei saa temast lahti. Võibolla on see lihtsalt väsimusest.
UUDO: Mis, sa loll, kirjutasid ta endale sisse või?
MINA: Issand! Ma sain ta kingiks! Riputasin seinale, aga tema...
UUDO: Ei lähe tapeediga kokku või?
MINA: Asi ei ole selles! Saad aru, ta hakkas liikuma! Tahab ära tulla!
UUDO: Puuri augud seina, löö punnid sisse ja nendesse konksud – küll pidama jääb.
MINA: Issand! Mitte midagi ei saa sa aru!
UUDO: Hea küll, homme räägime – on juba hilja.
Ta pani toru ära. Ma olen täiesti nõutu. Järsku ma märkan, et toa uks oleks nagu liikunud. Ma haaran taas toru ja valin 112.
KORRAPIDAJA: Korrapidaja kuuleb.
MINA: Ma palun teid: sõitke kiiresti kohale!
KORRAPIDAJA: Mis lahti on?
MINA: Asi on tõsine. Mul korteris... ta tuleb aina lähemale!
KORARPIDAJA: On ta relvastatud?
MINA: Ei tea. Vasara kaheksa–viis. Tulge ruttu!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule.
MINA: V a s a r a k a ...
KORRAPIDAJA: Mis, ta on vasaraga?
MINA: Ei ole ta vasaraga. Ma sain kingituseks...
KORRAPIDAJA: Te saite vasara kingituseks?
MINA: Vasaraga lõin ma ta seinale. Nüüd ta oigab. Tahab ära minna.
KORRAPIDAJA: Hoidke teda kinni! Aga ärge vasaraga enam lööge. Kohe sõidame välja. Aadress?
MINA: Mis aadress?
KORRAPIDAJA: Teie aadress?
MINA: Ma juba ütlsin: Vasara...
KORRAPIDAJA: Jätke see vasar juba rahule!
MINA: Ma elan Vasara tänaval!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule. Hallo!
MINA: V a s a r a t ä n a v a l ...
KORRAPIDAJA: Mis, te viskasite vasara tänavale? See on ju asitõend!
MINA: Ma elan Vasara tänaval! Vasara kaheksa–viis.
KORRAPIDAJA: Nüüd sain aru. Kohe tuleme.
Ma istusin väsinult maha. Mu pea oli tühi, ma ei mõelnud enam millelegi ja mul hakkas kergem. Ma kuulatasin: kõrvaltoas oli kõik vaikne. Varsti oli kohal politsei. Näitasin käega ukse suunas. Püstoleid enda ees hoides tormasid nad tuppa. “Eh, teid, ikka lasite minema!” hõikas üks toast. Ma tõusin püsti, asetasin telefonitoru hargile ja astusin tuppa. Imestusega nägin, et aken on pärani lahti ja kingitus kadunud.
Madis Tross
Tore juubel oli. Palju lilli, kingitusi, sõnavõtte, inimesi – mõnda tundsin isiklikult... Sooviti õnne, anti üle, löödi kokku – alguses klaase... Küsiti, kas ma veel edasi jään... Nii et tore oli. Kodus vaatasin kingid veel kord üle: mõnda saab isegi kasutada, mõnda lihtsalt asetada – eriti seda kõige suuremat. Ja asetasingi seinale.
Öösel voodis lamades kuulen, nagu keegi ohkaks kusagil. Küllap on see lihtsalt väsimusest. Otsin mugava asendi ja proovin uinuda. Kuid – tõepoolest: keegi ohkab ju! Tundub isegi, nagu kaasneks ohkamisega õrn vilin. Kummaline... Ma kuulatan tähelepanelikult, et tabada hääle suunda. See tuleks nagu kõrvaltoast. Mis see siis on? Ma tõusen ettevaatlikult voodist ja hiilin uks juurde. Nüüd kuulen ma selgelt, et toas toimub midagi. Kuidagi imelik tunne on, igasugused mõtted tulevad pähe. Püüan rahuneda ja olukorrale mingi seletuse leida. Ma süütan tule ja vaatan otsivalt ringi. Võtan siis laua alt tühja veinipudeli ja hiilin vaikselt ukse juurde tagasi. Tunnen: pulss 128, vererõhk 160/120, temperatuur 24,1 – toas. Ma kogun julgust ja lükkan ukse lahti. Miski libiseb üle toa. Ei, see oli lihtsalt vari, valgusest. Ma kuulan tähelepanelikult, kuid nüüd on toas vaikne, ei ainsatki heli. Siis libistan käe ümber nurga ja süütan tule. Mitte midagi ei juhtunud. Ma pigistan pudeli tugevamalt pihku, kõverdan põlvedest jalad, paiskan kurgupõhjast lause “hurraa!”, ja hüppan tuppa. Toas ei ole kedagi, ka kõik esemed tunduvad alles olevat. Ainult et – kingitus seinal oleks nagu paigast nihkunud, nagu veidi ukse poole liikunud. Või tundub see nii?... Olen lihtsalt väsinud, liiga palju muljeid ühe päeva jooksul. Hakkan toast ära tulema, kui mulle tundub, et just praegu ta liikus! Võimatu! Ma lahkun kiiresti toast ja tõmban ukse enda järel kinni. Süda peksab tugevalt ja aeg-ajal läbistavad mind värinad. Mis see siis on? Ma olen ju täie teadvuse juures. Aga võibolla... Ei, paljugi, mis räägitakse! Ma võpatan: toast kostab selgesti oigamist. Mida teha? Mida teha? Ma astun telefoni juurde ja valin väriseva käega numbri.
ELMAR: Hallo.
MINA: Elmar, sina? Enn siin.
ELMAR: Noh, kas pidu veel kestab?
MINA: Ei, mis pidu siin enam. Asi on tõsine: ma olen väsinud, tahan magada, aga kõrvaltoas, saad aru...
ELMAR: Ei taha ära minna või?
MINA: Juba läinud. Õigemini... kuidas nüüd öelda... üks siiski on.
ELMAR: Väsis nii ära, et enam ei liiguta või?
MINA: Vastupidi: just liigutab. Tõsi küll, vaevaliselt, aga siiski. Ma ei tea, mida teha. Ta ohkab.
ELMAR: Anna talle üks lonks, siis läheb paremaks. Aga ainult üks lonks.
MINA: Ei, sa ei saanud aru. Ma sain ta kingiks. Nägid ise, see pruun.
EMAR: Ah soo! Ma ei saanud alguses aru.
MINA: Eks ole. Ja nüüd on mul mure.
ELMAR: Muidugi, eks linna tingimustes ole raske pidada.
MINA: Ma ei soovi teda üldse pidada!
ELMAR: Mõni aeg kannatad ära. Ma räägin sugulastega – võibolla võtavad enda juurde maale.
MINA: Issand, ta tuleb lähemale!
ELMAR: Mis sa kardad! Mänguhoos niisama näksib. Sa ära teda ainult voodisse lase, muidu ei saa pärast üldse lahti. Ja anna talle puupulki või kummipalli närida – see on hammastele hea. On ta sul emane või isane?
MINA: Kust mina tean!
ELMAR: No kas sa siis vahet ei oska teha?
MINA: Mis tähtsust sel praegu on!
ELMAR: No kuidas siis ei ole!
MINA: Ta ei ole... ta ei ole... Aah, niikuinii ei saa sa aru.
Ma asetan toru hargile. Kõrvaltoast kostab jälle hääli: keegi kraabiks nagu ust. Ma olen endast väljas. Mida teha? No mida teha! Ma võtan toru ja valin uuesti.
UUDO: Jah.
MINA: Magasid juba?
UUDO: Mhõhõh. Kes räägib?
MINA: Enn siin.
UUDO: Missugune Enn?
MINA: Enn, noh. Ei tunne ära või?
UUDO: Ah sina. Mis sa tahad, ma juba magan.
MINA: Asi on selles, et... Sa katsu nüüd aru saada. Ma tahan ka magada, aga mul seinal... liigub.
UUDO: Pritsi klorofossiga.
MINA: Arvan, st sellest pole kasu.
UUSO: Muidugi, tõrjet tuleb üheaegselt kogu majas teha.
MINA: Ma ei mõtle seda. Kuula nüüd! Asi on tõsine. Mäletad, peol, see suur… Ma võtsin ta kaasa...
UUDO: Koju?
MINA: Nojah. Aga nüüd ta hakkas elama!
UUDO: Elab sinu juures?
MINA: Muidugi! Ja nüüd ma ei saa temast lahti. Võibolla on see lihtsalt väsimusest.
UUDO: Mis, sa loll, kirjutasid ta endale sisse või?
MINA: Issand! Ma sain ta kingiks! Riputasin seinale, aga tema...
UUDO: Ei lähe tapeediga kokku või?
MINA: Asi ei ole selles! Saad aru, ta hakkas liikuma! Tahab ära tulla!
UUDO: Puuri augud seina, löö punnid sisse ja nendesse konksud – küll pidama jääb.
MINA: Issand! Mitte midagi ei saa sa aru!
UUDO: Hea küll, homme räägime – on juba hilja.
Ta pani toru ära. Ma olen täiesti nõutu. Järsku ma märkan, et toa uks oleks nagu liikunud. Ma haaran taas toru ja valin 112.
KORRAPIDAJA: Korrapidaja kuuleb.
MINA: Ma palun teid: sõitke kiiresti kohale!
KORRAPIDAJA: Mis lahti on?
MINA: Asi on tõsine. Mul korteris... ta tuleb aina lähemale!
KORARPIDAJA: On ta relvastatud?
MINA: Ei tea. Vasara kaheksa–viis. Tulge ruttu!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule.
MINA: V a s a r a k a ...
KORRAPIDAJA: Mis, ta on vasaraga?
MINA: Ei ole ta vasaraga. Ma sain kingituseks...
KORRAPIDAJA: Te saite vasara kingituseks?
MINA: Vasaraga lõin ma ta seinale. Nüüd ta oigab. Tahab ära minna.
KORRAPIDAJA: Hoidke teda kinni! Aga ärge vasaraga enam lööge. Kohe sõidame välja. Aadress?
MINA: Mis aadress?
KORRAPIDAJA: Teie aadress?
MINA: Ma juba ütlsin: Vasara...
KORRAPIDAJA: Jätke see vasar juba rahule!
MINA: Ma elan Vasara tänaval!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule. Hallo!
MINA: V a s a r a t ä n a v a l ...
KORRAPIDAJA: Mis, te viskasite vasara tänavale? See on ju asitõend!
MINA: Ma elan Vasara tänaval! Vasara kaheksa–viis.
KORRAPIDAJA: Nüüd sain aru. Kohe tuleme.
Ma istusin väsinult maha. Mu pea oli tühi, ma ei mõelnud enam millelegi ja mul hakkas kergem. Ma kuulatasin: kõrvaltoas oli kõik vaikne. Varsti oli kohal politsei. Näitasin käega ukse suunas. Püstoleid enda ees hoides tormasid nad tuppa. “Eh, teid, ikka lasite minema!” hõikas üks toast. Ma tõusin püsti, asetasin telefonitoru hargile ja astusin tuppa. Imestusega nägin, et aken on pärani lahti ja kingitus kadunud.
Madis Tross
VANA JAHIPÜSS
VANA JAHIPÜSS
Jegor suri teisipäeva varahommikul. Serafim suri kolmapäeva pärastlõunal. Arkaadi... ei ole aga siiamaani surnud. Mõned teadsid rääkida, et ta on juba kolmsada aastat vana. See võis ka tõsi olla, sest Arkaadi on surematu Kaštšei tütrepoeg. Inimesed ütlesid: see ei ole võimalik, Arkaadi ei saa lõputult edasi elada, tal oleks juba ammu aeg ära surra! Aga Arkaadi ei teinud külarahva jutust väljagi ja elas muudkui edasi. Vähe sellest: ta kavatses koguni naise võtta. Teadagi, kelle! Jegori ainukese tütre teisest abielust, rahvamaja noorsootöö vanemmetoodiku, imekauni Vassilissa.
Laupäeval, 6. septembril toimus rahvamajas tantsuõhtu. Niisiis tantsiti, joodi teed, võimalik, et vesteldi... kui Arkaadi järsku Vassilissa juurde läks ja tema tantsima võttis.
“Sina, Vassilissa, oled imekaunis!” alustas Arkaadi keskustelu. “Võibolla läheksime pärastpoole minu metsamajja järve ääres? Teeksime koldesse tule, küpsetaksime liha, kuulaksime raadiot...”
“Issand, kui äge!” ehmatas Vassilissa ning peeretas.
“Eks ole! Kõigepealt vestleksime niisama, siis aga läheksime kahekesi koos... puid lõhkuma. Kas tuled?”
Vassilissa nuuskas nina ja ütles: “Tulen!”
Seda juttu kuulis aga tahtlikult pealt Serafimi noorem poeg Innokenti. Peab mainima, et Serafimi kaks vanemat poega olid normaalsed, Innokenti aga... napakas. Tema käis kaks korda nädalas rahvamajas trummi harjutamas ning armus samuti Vassilissasse.
Arkaadi ja Vassilissa suundusid metsamajja järve ääres. Innokenti aga tormas koju, võttis kapi pealt isa vana jahipüssi – ja edasi kohe Arkaadile ja Vassilissale järele.
Nemad aga istusid metsamajas kolde ääres, Arkaadi tegi suitsu, Vassilissa puhkas niisama jalgu, tema ei suitsetanud.
Innokenti aga tormas metsamaja suunas, hüppas üle mahalangenud siberi nulu, kukkus vastu liiklusmärki, lahmas läbi oja... Ühesõnaga: tema jooksis muudkui edasi.
Arkaadi tegi aga suitsu, Vassilissa istus niisama, tema ei suitsetanud.
Järsku paisati uks pärani ja lävel seisis jahipüssiga Innokenti. Ta hingeldas, sest oli jooksnud väga kiiresti.
“Eh, Vassilissa!” jõudis ta pead vangutada, enne kui surnult põrandale prantsatas.
Nojah... Ma ju ütlesin teile, et ta oli napakas.
Madis Tross
Jegor suri teisipäeva varahommikul. Serafim suri kolmapäeva pärastlõunal. Arkaadi... ei ole aga siiamaani surnud. Mõned teadsid rääkida, et ta on juba kolmsada aastat vana. See võis ka tõsi olla, sest Arkaadi on surematu Kaštšei tütrepoeg. Inimesed ütlesid: see ei ole võimalik, Arkaadi ei saa lõputult edasi elada, tal oleks juba ammu aeg ära surra! Aga Arkaadi ei teinud külarahva jutust väljagi ja elas muudkui edasi. Vähe sellest: ta kavatses koguni naise võtta. Teadagi, kelle! Jegori ainukese tütre teisest abielust, rahvamaja noorsootöö vanemmetoodiku, imekauni Vassilissa.
Laupäeval, 6. septembril toimus rahvamajas tantsuõhtu. Niisiis tantsiti, joodi teed, võimalik, et vesteldi... kui Arkaadi järsku Vassilissa juurde läks ja tema tantsima võttis.
“Sina, Vassilissa, oled imekaunis!” alustas Arkaadi keskustelu. “Võibolla läheksime pärastpoole minu metsamajja järve ääres? Teeksime koldesse tule, küpsetaksime liha, kuulaksime raadiot...”
“Issand, kui äge!” ehmatas Vassilissa ning peeretas.
“Eks ole! Kõigepealt vestleksime niisama, siis aga läheksime kahekesi koos... puid lõhkuma. Kas tuled?”
Vassilissa nuuskas nina ja ütles: “Tulen!”
Seda juttu kuulis aga tahtlikult pealt Serafimi noorem poeg Innokenti. Peab mainima, et Serafimi kaks vanemat poega olid normaalsed, Innokenti aga... napakas. Tema käis kaks korda nädalas rahvamajas trummi harjutamas ning armus samuti Vassilissasse.
Arkaadi ja Vassilissa suundusid metsamajja järve ääres. Innokenti aga tormas koju, võttis kapi pealt isa vana jahipüssi – ja edasi kohe Arkaadile ja Vassilissale järele.
Nemad aga istusid metsamajas kolde ääres, Arkaadi tegi suitsu, Vassilissa puhkas niisama jalgu, tema ei suitsetanud.
Innokenti aga tormas metsamaja suunas, hüppas üle mahalangenud siberi nulu, kukkus vastu liiklusmärki, lahmas läbi oja... Ühesõnaga: tema jooksis muudkui edasi.
Arkaadi tegi aga suitsu, Vassilissa istus niisama, tema ei suitsetanud.
Järsku paisati uks pärani ja lävel seisis jahipüssiga Innokenti. Ta hingeldas, sest oli jooksnud väga kiiresti.
“Eh, Vassilissa!” jõudis ta pead vangutada, enne kui surnult põrandale prantsatas.
Nojah... Ma ju ütlesin teile, et ta oli napakas.
Madis Tross
KAEVAVAD
KAEVAVAD
ESIMENE: Huvitav, mida see naabrimees seal kaevab?… Ega ometi… Ta kavatseb sinna aia äärde puid istutada! Seda küll lubada ei tohi – kasvavad suureks, varjavad kogu päikese ära. Seda tuleb takistada… Jõudu!
TEINE: Jõudu tarvis.
ESIMENE: Vaatan, et muudkui kaevad ja kaevad…
TEINE: Jah, mõtlesin, et istutan mõned õunapuud juurde.
ESIMENE: Muidugi, eks oma aiast ole hea võtta. Aga ma vaatan, et see muld siin… nagu kehvavõitu.
TEINE: Kui ikka korralikult hoolt kanda, kasvab ka siin.
ESIMENE: Jah, ega hoolt kandmata saaki ei tule. Ma oma aias küll higi ja vaeva näinud. Sellepärast ütlengi, et koht… nagu… ei ole kõige parem. Kahju, kui teise vaev tühja läheb.
TEINE: Mis sellel kohal siis viga?
ESIMENE: Nooh, sa võibolla ei tea… tramm.
TEINE: Mis tramm?
ESIMENE: Kiirtramm – maa all.
TEINE: Miks just maa all?
ESIMENE: Noh, siis saab otse kohale. Võibolla oled kuulnud, panevad trammi kiiremini liikuma: ühes otsas peale, teises maha, nagu tuulispask ilma peatusteta.
TEINE: Miks peatusteta?
ESIMENE: Kuidas ta muidu kiiremini saaks. Sa oled ometi trammi näinud?
TEINE: Jah, aga mis see õunapuudesse puutub?
ESIMENE: Puutub küll. Vibratsioon. Mõistad? Sõidab paar korda puu alt läbi, ei jää ühtegi õuna külge.
TEINE: Noo, ega see tramm ometi siit sõitma hakka!
ESIMENE: Kust veel? Lasnamäe poolt juba kaevavad, varsti on otsaga siin.
TEINE: Kes siia metsa äärde ikka sõidab?
ESIMENENE: Ega seda ei küsita, kuhu sa sõita tahad. Lubavad kiiresti kohale viia, istud heas lootuses aga peale. Alles hiljem saad aru, kuhu sohu sind veetud on.
TEINE: No mis mõte on see trammitee siia kaevata!
ESIMENE: Seda leitakse kunagi hiljem, et mõtet ei olnud.
TEINE: Seda nüüd küll…
ESIMENE: Ja ega nad seal maa all ju ei näe, kus otsaga parajasti on. Kui lõpuks päike näkku lööb, on ümberringi Hiiumaa kadakad.
TEINE: Nooh, siis võiksid juba veidi veel kaevata…
ESIMENE: Eks ole, ja sina seal… Mis see siis on? Maa kerkib… Püha vägi! Mida see… Ega ometi tõesti…?
TEINE: Ja ongi kohal…
ESIMENE: Kuidas siis…
KOLMAS: Mis koht see on?
ESIMENE: Pääsküla!
KOLMAS: Pääs… pääs-kula… Eesti või?
TEINE: Tallinn.
KOLMAS: Oi, kurat! Tagasi, mehed! Vale koht.
ESIMENE: Kust teie siis…?
KOLMAS: Riiast.
TEINE: Aitab, enam ei istuta ma ühtegi puud!
Madis Tross
ESIMENE: Huvitav, mida see naabrimees seal kaevab?… Ega ometi… Ta kavatseb sinna aia äärde puid istutada! Seda küll lubada ei tohi – kasvavad suureks, varjavad kogu päikese ära. Seda tuleb takistada… Jõudu!
TEINE: Jõudu tarvis.
ESIMENE: Vaatan, et muudkui kaevad ja kaevad…
TEINE: Jah, mõtlesin, et istutan mõned õunapuud juurde.
ESIMENE: Muidugi, eks oma aiast ole hea võtta. Aga ma vaatan, et see muld siin… nagu kehvavõitu.
TEINE: Kui ikka korralikult hoolt kanda, kasvab ka siin.
ESIMENE: Jah, ega hoolt kandmata saaki ei tule. Ma oma aias küll higi ja vaeva näinud. Sellepärast ütlengi, et koht… nagu… ei ole kõige parem. Kahju, kui teise vaev tühja läheb.
TEINE: Mis sellel kohal siis viga?
ESIMENE: Nooh, sa võibolla ei tea… tramm.
TEINE: Mis tramm?
ESIMENE: Kiirtramm – maa all.
TEINE: Miks just maa all?
ESIMENE: Noh, siis saab otse kohale. Võibolla oled kuulnud, panevad trammi kiiremini liikuma: ühes otsas peale, teises maha, nagu tuulispask ilma peatusteta.
TEINE: Miks peatusteta?
ESIMENE: Kuidas ta muidu kiiremini saaks. Sa oled ometi trammi näinud?
TEINE: Jah, aga mis see õunapuudesse puutub?
ESIMENE: Puutub küll. Vibratsioon. Mõistad? Sõidab paar korda puu alt läbi, ei jää ühtegi õuna külge.
TEINE: Noo, ega see tramm ometi siit sõitma hakka!
ESIMENE: Kust veel? Lasnamäe poolt juba kaevavad, varsti on otsaga siin.
TEINE: Kes siia metsa äärde ikka sõidab?
ESIMENENE: Ega seda ei küsita, kuhu sa sõita tahad. Lubavad kiiresti kohale viia, istud heas lootuses aga peale. Alles hiljem saad aru, kuhu sohu sind veetud on.
TEINE: No mis mõte on see trammitee siia kaevata!
ESIMENE: Seda leitakse kunagi hiljem, et mõtet ei olnud.
TEINE: Seda nüüd küll…
ESIMENE: Ja ega nad seal maa all ju ei näe, kus otsaga parajasti on. Kui lõpuks päike näkku lööb, on ümberringi Hiiumaa kadakad.
TEINE: Nooh, siis võiksid juba veidi veel kaevata…
ESIMENE: Eks ole, ja sina seal… Mis see siis on? Maa kerkib… Püha vägi! Mida see… Ega ometi tõesti…?
TEINE: Ja ongi kohal…
ESIMENE: Kuidas siis…
KOLMAS: Mis koht see on?
ESIMENE: Pääsküla!
KOLMAS: Pääs… pääs-kula… Eesti või?
TEINE: Tallinn.
KOLMAS: Oi, kurat! Tagasi, mehed! Vale koht.
ESIMENE: Kust teie siis…?
KOLMAS: Riiast.
TEINE: Aitab, enam ei istuta ma ühtegi puud!
Madis Tross
REKORD
REKORD
Vaatleja Juhan Umbusk teatab Väike-Õismäe ringilt:
“Tohutu elamuse valmistasid tuhandetele uudistajatele Uudo Puu ja tema 4aastane poeg Veeliks. Katsetamisel oli uus sõiduauto Zaporožets Raketa, mis on mõeldud vaatamiseks eelkõige noortele juhtidele. Auto on põhimõtteliselt uue konstruktsiooniga: selle viies ratas, millele on andnud rahvas juba tabava nimegi – rooliratas, parandab märgatavalt teelpüsivust, mootor ei asu enam taga, nagu varem, vaid tagaistmel, oluliselt on vähenenud kütusekulu (100 km kohta 0,4 tm puid), auto on varustatud erilise seadmega, mis võimaldab juhil varakult avastada vihmasadu ja eristada maanteed põllust. Hoolikalt korrastatud teelõigul oli 500 m pikkune distants tähistatud värviliste lipukestega, mis kergendasid tunduvalt Zaporožetsi ülesleidmist katsetamise piirkonnas. Pikka aega ei antud stardiluba, kuna tuul oli tõusnud ohtlikult tugevaks. Päeva teisel poolel see siiski saadi ja Zaporožets sööstis paigalt. Saanud kiiruseks 7 km/h, suutis 4aastane Veeliks Zaporožetsist mööduda, kuid siis väsis ja oli sunnitud auto endast ette laskma. Kui aga Veeliks lähedalasuva liivakasti poole suundus, oli kõigile selge, et Zaporožetsi võitu ei väära enam miski. Distantsi edukalt läbinud, suutis Uudo Puu auto peatada. Ja siis sündis ka uus rekord: autost väljumiseks kulus juhil kõigest 11 min 14 sek. Katsetajate enesetunne on hea, nad viibivad pideva arstliku kontroll all.”
Madis Tross
Vaatleja Juhan Umbusk teatab Väike-Õismäe ringilt:
“Tohutu elamuse valmistasid tuhandetele uudistajatele Uudo Puu ja tema 4aastane poeg Veeliks. Katsetamisel oli uus sõiduauto Zaporožets Raketa, mis on mõeldud vaatamiseks eelkõige noortele juhtidele. Auto on põhimõtteliselt uue konstruktsiooniga: selle viies ratas, millele on andnud rahvas juba tabava nimegi – rooliratas, parandab märgatavalt teelpüsivust, mootor ei asu enam taga, nagu varem, vaid tagaistmel, oluliselt on vähenenud kütusekulu (100 km kohta 0,4 tm puid), auto on varustatud erilise seadmega, mis võimaldab juhil varakult avastada vihmasadu ja eristada maanteed põllust. Hoolikalt korrastatud teelõigul oli 500 m pikkune distants tähistatud värviliste lipukestega, mis kergendasid tunduvalt Zaporožetsi ülesleidmist katsetamise piirkonnas. Pikka aega ei antud stardiluba, kuna tuul oli tõusnud ohtlikult tugevaks. Päeva teisel poolel see siiski saadi ja Zaporožets sööstis paigalt. Saanud kiiruseks 7 km/h, suutis 4aastane Veeliks Zaporožetsist mööduda, kuid siis väsis ja oli sunnitud auto endast ette laskma. Kui aga Veeliks lähedalasuva liivakasti poole suundus, oli kõigile selge, et Zaporožetsi võitu ei väära enam miski. Distantsi edukalt läbinud, suutis Uudo Puu auto peatada. Ja siis sündis ka uus rekord: autost väljumiseks kulus juhil kõigest 11 min 14 sek. Katsetajate enesetunne on hea, nad viibivad pideva arstliku kontroll all.”
Madis Tross
ÖINE SÕIT
ÖINE SÕIT
Kas nüüd võib kohe sisse tulla? – Ääh… Siin on ka nii kitsas. Ma istun siiasamasse… Vaatan küll, et roheline tuli on katusel, aga ei tea, millal see käsi nüüd üles tõsta. Seal oli pime ka. Mõtlesin, et kui äkki liiga hilja tõstan, et jõua enam peatada. Liiga vara ka pisut imelik – mõtlevad, et nagu ei oleks varem sõitnud. Hõ-hõõ! Jah… Palju see pilet nüüd maksab? – Kolmkümmend kopikat… Ah soo! Helvi ütles ka, et kolmkümmend kopikat. Ütles veel, et kui kollane tuli on katusel, siis ära kätt tõsta, ainult kui roheline on. Kolmkümmend kopikat… Nojah, kolmkümmend kopikat. Saab vähemalt kodu. Helvi ütles, et kui tahad, võta võtmed ja mine kodu, et nemad peavad pidu edasi. Kus need võtmed nüüd said? Andis ju võtmed? Siin ei ole… Aa – siin! Alles on. No oli ikka uhke pidu! Ega ma seal kedagi ei tundnud, ainult Oskarit tundsin. Kõik torti anti ja… No Oskarit tunnen ma juba ammu. Nüüd on tal neli last, enne ei olnud ühtegi. Ma ei mäleta, kas Oskar oli see mees, kellega me läbi metsa tulles karu kohtasime? Ikka tema oli. No karu oli paari sammu kaugusel! Murdis oksi nagu inimene ja mõmises. Ega me teda ennast ei näinud – pime oli. Muidu põder teeb umbes sama häält, aga põder ta ei olnud. Huvitav, et siis hirmu ei olnudki, hirm tuli alles pärast – kui me kodu hakkasime jõudma… Teil on laps puha ära väsinud. Kohe silmad kinni ja magab. Nojah, öö aeg ka… Ei, muidugi, las laps magab. Las ta magab… Ei tea, kas homme poed ka lahti on? Et kui linnas juba olen, ostaks suuskadele need kiired klambrid peale… Või teie olete ämbriga… Ei, ei, muidugi ei ole see minu asi. Mis see minu asi on… Jah… Mkhõõ… Aga kui ikka mõtlema hakata: üks inimene on järsku ämbriga… öösel… Muidugi, mis see minu asi on. Nojah – ämbriga… Näed, mõnes majas alles tuled põlevad. Kõrged majad ka… Meil muidu Soomet ei näita. Kui antenn on, ikka ei näe. Soomes peaks küll Soomet nägema. Anne, meie zootehnik, tema käis Soomes. No nüüd on sellest oma neli aastat möödas. Ei, mis ma räägin, rohkem: kuus aastat vähemalt. Ei, nii palju ikka ei ole. Umbes viis aastat. Jah, siis uut katlamaja veel ei olnud. Nooh, nii kui esimesse poodi läks – Anne, ma mõtlen, teie teda ei tea… Nojah, astus esimesse poodi sisse ja läks hulluks. Pärast räägiti, et ta oli juba enne hull. Tema vend oli küll hull, nüüd on ta surnud, aga muidu hea inimene. Aga kui see Anne enne hull oli, kas teda siis Soome oleks lastud? Võibolla et varem lasti… Muidu ta noa ja kahvliga oskas küll süüa… Aga Lätisse lastakse küll. No lätlased, need on kõik hullud. Käisid meil ükskord majandit vaatamas. Ma ei tea, kas neil endil siis majandit ei ole, et meil vaatamas käisid? Noh, tegime neile kõik söögid ja, ahjukartulid ja, mulgi kapsad ja, verivorstid kõik olid… Jah, ja kaunistuseks panime kõrvale pisikesed nahast pastlad – Luise teeb neid siiamaani veel. Nooh, need lätlased sõid kõik toidu ära ja pastlad ka. – Lembit rääkis. Aga võibolla tõesti võtsid mälestuseks kaasa. Ega mind ennast seal ei olnud ka… Kuskohal me juba oleme… Meil on lund ikka palju rohkem kui siin. Aga siin nad viivad muist ära ka… Palun pidage seal poe juures kinni, ma lähen maha. Ei, natuke edasi, seal… Mis? – Ah et foor… Mis? – Nojah, muidugi, muidugi, punane tuli.. Häh, need tuled ka aina põlevad! No ma lähen siin siis nüüd maha. Ega mul palju maad minna ei ole, natuke jalutada. Te ise sõidate muidu edasi, jah? – Lähen, juba lähen… Vaata, kui uhke link! Teisel pool on teistmoodi. Uunol on vannitoa ukse küljes ka midagi sellist – oli hotellist toonud. Mina ise pole hotelli veel saanud. No see Uuno on üldse üks… Panen, muidugi panen. Ega ma siis ust lahti ei jäta. Teil ei lubata vist lahtise uksega sõita ka? No kõike head. Praegu ei oska öelda, millal ma jälle linna saan… Jajah. Kõike head!
Madis Tross
Kas nüüd võib kohe sisse tulla? – Ääh… Siin on ka nii kitsas. Ma istun siiasamasse… Vaatan küll, et roheline tuli on katusel, aga ei tea, millal see käsi nüüd üles tõsta. Seal oli pime ka. Mõtlesin, et kui äkki liiga hilja tõstan, et jõua enam peatada. Liiga vara ka pisut imelik – mõtlevad, et nagu ei oleks varem sõitnud. Hõ-hõõ! Jah… Palju see pilet nüüd maksab? – Kolmkümmend kopikat… Ah soo! Helvi ütles ka, et kolmkümmend kopikat. Ütles veel, et kui kollane tuli on katusel, siis ära kätt tõsta, ainult kui roheline on. Kolmkümmend kopikat… Nojah, kolmkümmend kopikat. Saab vähemalt kodu. Helvi ütles, et kui tahad, võta võtmed ja mine kodu, et nemad peavad pidu edasi. Kus need võtmed nüüd said? Andis ju võtmed? Siin ei ole… Aa – siin! Alles on. No oli ikka uhke pidu! Ega ma seal kedagi ei tundnud, ainult Oskarit tundsin. Kõik torti anti ja… No Oskarit tunnen ma juba ammu. Nüüd on tal neli last, enne ei olnud ühtegi. Ma ei mäleta, kas Oskar oli see mees, kellega me läbi metsa tulles karu kohtasime? Ikka tema oli. No karu oli paari sammu kaugusel! Murdis oksi nagu inimene ja mõmises. Ega me teda ennast ei näinud – pime oli. Muidu põder teeb umbes sama häält, aga põder ta ei olnud. Huvitav, et siis hirmu ei olnudki, hirm tuli alles pärast – kui me kodu hakkasime jõudma… Teil on laps puha ära väsinud. Kohe silmad kinni ja magab. Nojah, öö aeg ka… Ei, muidugi, las laps magab. Las ta magab… Ei tea, kas homme poed ka lahti on? Et kui linnas juba olen, ostaks suuskadele need kiired klambrid peale… Või teie olete ämbriga… Ei, ei, muidugi ei ole see minu asi. Mis see minu asi on… Jah… Mkhõõ… Aga kui ikka mõtlema hakata: üks inimene on järsku ämbriga… öösel… Muidugi, mis see minu asi on. Nojah – ämbriga… Näed, mõnes majas alles tuled põlevad. Kõrged majad ka… Meil muidu Soomet ei näita. Kui antenn on, ikka ei näe. Soomes peaks küll Soomet nägema. Anne, meie zootehnik, tema käis Soomes. No nüüd on sellest oma neli aastat möödas. Ei, mis ma räägin, rohkem: kuus aastat vähemalt. Ei, nii palju ikka ei ole. Umbes viis aastat. Jah, siis uut katlamaja veel ei olnud. Nooh, nii kui esimesse poodi läks – Anne, ma mõtlen, teie teda ei tea… Nojah, astus esimesse poodi sisse ja läks hulluks. Pärast räägiti, et ta oli juba enne hull. Tema vend oli küll hull, nüüd on ta surnud, aga muidu hea inimene. Aga kui see Anne enne hull oli, kas teda siis Soome oleks lastud? Võibolla et varem lasti… Muidu ta noa ja kahvliga oskas küll süüa… Aga Lätisse lastakse küll. No lätlased, need on kõik hullud. Käisid meil ükskord majandit vaatamas. Ma ei tea, kas neil endil siis majandit ei ole, et meil vaatamas käisid? Noh, tegime neile kõik söögid ja, ahjukartulid ja, mulgi kapsad ja, verivorstid kõik olid… Jah, ja kaunistuseks panime kõrvale pisikesed nahast pastlad – Luise teeb neid siiamaani veel. Nooh, need lätlased sõid kõik toidu ära ja pastlad ka. – Lembit rääkis. Aga võibolla tõesti võtsid mälestuseks kaasa. Ega mind ennast seal ei olnud ka… Kuskohal me juba oleme… Meil on lund ikka palju rohkem kui siin. Aga siin nad viivad muist ära ka… Palun pidage seal poe juures kinni, ma lähen maha. Ei, natuke edasi, seal… Mis? – Ah et foor… Mis? – Nojah, muidugi, muidugi, punane tuli.. Häh, need tuled ka aina põlevad! No ma lähen siin siis nüüd maha. Ega mul palju maad minna ei ole, natuke jalutada. Te ise sõidate muidu edasi, jah? – Lähen, juba lähen… Vaata, kui uhke link! Teisel pool on teistmoodi. Uunol on vannitoa ukse küljes ka midagi sellist – oli hotellist toonud. Mina ise pole hotelli veel saanud. No see Uuno on üldse üks… Panen, muidugi panen. Ega ma siis ust lahti ei jäta. Teil ei lubata vist lahtise uksega sõita ka? No kõike head. Praegu ei oska öelda, millal ma jälle linna saan… Jajah. Kõike head!
Madis Tross
EHK LÄHEB TÄKKESSE
EHK LÄHEB TÄKKESSE
OSKAR: Tere, Einar!
EINAR: Sina, Oskar! Tere!
OSKAR: Mis sul seal kotis koliseb?
EINAR: Ei tea, kas tohib rääkida?
OSKAR: Nüüd tohib kõigest rääkida.
EINAR (mõtleb): Pudelid.
OSKAR: Pudelid?
EINAR: Neli korda seisin järjekorras, nüüd on kaheksa pudelit olemas.
OSKAR: Mis, sa oled jooma hakanud või?
EINAR: Mis sa nüüd! Ma olen karskusseltsi liige…
OSKAR: Nüüd saan aru: sa ostad eest ära, et teised juua ei saaks.
EINAR: Jäta! Ma ei võta niisama järjekorda, kus on üle saja inimese. Välja arvatud korteri- ja telefonijärjekord. Muide, viimases ole ma 149, kusjuures kaheksa aastat tagasi oli teine.
OSKAR: Mille tarvis sa neid pudeleid siis kokku ostad? Sünnipäevaks või?
EINAR: Ei. Ma tahan Bulgaariasse sõita.
OSKAR (mõtleb): Ei saa aru.
EINAR: Bulgaariasse, noh. Maailma tahan näha.
OSKAR (mõtleb): Bulgaariasse?
EINAR: Noh.
OSKAR: Pudelitega?
EINAR: Nojah, äkki uuest aastast ütlevad, et kellel 60 pudelit ette näidata pole, see välismaale ei saa.
OSKAR (mõtleb): Ära aja jama!
EINAR: Kunagi ei või teada, mida nad välja võivad mõelda. Esimest korda tahtsin sõita kaheksa aastat tagasi, siis öeldi, et ei saa: onu elab Kanadas. Imelik… Onu sai siia küll sõita, kuigi tal elavad siin kaks venda, üks õde, kaks vennapoega, üks vennatütar, kaks tädi, kaks täditütart ja üks isa. Siis suri onu ära. Tahtsin uuesti sõita, aga siis öeldi, et viie aasta pärast – siis on tehnika vananenud – tehases, kus ma töötasin. Mõtlesin, et mis uut tehnikat seal tehase sööklas ikka nii väga oli, viimane, mille üheksa aastat tagasi saime, oli külmutuskapp. Viie aasta pärast proovisin uuesti. Siis aga öeldi: “Tuleta, mees, meelde, mida sa kaks aastat tagasi ütlesid.” – “Kus?” – “Ajalehekioski juures.” – “Arvatavasti: “Üks Õhtuleht, palun.”” – “Ei, sa ütlesid, et “nii see enam edasi kesta ei saa.”.” – “Mis asi?” – “Siia on kirjutatud, et… “jama”.” – “Nooh, võibolla olin ma kaks päeva järjest lehest ilma jäänud.” – “Ära keeruta, mees!” öeldi mulle. “Sa ütlesid seda esmaspäeval, aga pühapäeval Õhtulehte ei ilmu – nii et kaks päeva järjest ei saanud sa lehest ilma jääda.” – “Võibolla jäin ma pühapäeval Noorte Häälest ilma,” püüdsin ennast kaitsta. – “Mõttetult keerutad, mees! Siia on kirjutatud, et ajalehekiosk oli remondis.” – “Noh, siis on ju selge, miks ma ütlesin, et nii see jama enam edasi kesta ei saa.” – “Nüüd lähed, mees, oma jutuga päris rappa!” – “Kuidas rappa?” ei saanud ma aru. – “Alles sa ütlesid, et tahtsid Õhtulehte osta.” – “Ja siis?” küsisin. – “Mõtle nüüd ise: kas normaalne inimene läheb teist päeva järjest ajalehte ostma kioskist, mis on remondis?” Selle peale ei osanud ma enam midagi öelda ja tulin ära.
OSKAR: Ja nüüd arvad, et järgmisel korral on pudelitest abi?
EINAR: Tuleb loota – ehk juhtub tingimusega kokku langema.
OSKAR: Noh, palju tervist sulle!
EINAR: Vaja seda läheb.
OSKAR (mõtleb): Tõesti… Äkki peaks naisele ütlema, et ta vanu pudelikorke ära ei viskaks.
Madis Tross
OSKAR: Tere, Einar!
EINAR: Sina, Oskar! Tere!
OSKAR: Mis sul seal kotis koliseb?
EINAR: Ei tea, kas tohib rääkida?
OSKAR: Nüüd tohib kõigest rääkida.
EINAR (mõtleb): Pudelid.
OSKAR: Pudelid?
EINAR: Neli korda seisin järjekorras, nüüd on kaheksa pudelit olemas.
OSKAR: Mis, sa oled jooma hakanud või?
EINAR: Mis sa nüüd! Ma olen karskusseltsi liige…
OSKAR: Nüüd saan aru: sa ostad eest ära, et teised juua ei saaks.
EINAR: Jäta! Ma ei võta niisama järjekorda, kus on üle saja inimese. Välja arvatud korteri- ja telefonijärjekord. Muide, viimases ole ma 149, kusjuures kaheksa aastat tagasi oli teine.
OSKAR: Mille tarvis sa neid pudeleid siis kokku ostad? Sünnipäevaks või?
EINAR: Ei. Ma tahan Bulgaariasse sõita.
OSKAR (mõtleb): Ei saa aru.
EINAR: Bulgaariasse, noh. Maailma tahan näha.
OSKAR (mõtleb): Bulgaariasse?
EINAR: Noh.
OSKAR: Pudelitega?
EINAR: Nojah, äkki uuest aastast ütlevad, et kellel 60 pudelit ette näidata pole, see välismaale ei saa.
OSKAR (mõtleb): Ära aja jama!
EINAR: Kunagi ei või teada, mida nad välja võivad mõelda. Esimest korda tahtsin sõita kaheksa aastat tagasi, siis öeldi, et ei saa: onu elab Kanadas. Imelik… Onu sai siia küll sõita, kuigi tal elavad siin kaks venda, üks õde, kaks vennapoega, üks vennatütar, kaks tädi, kaks täditütart ja üks isa. Siis suri onu ära. Tahtsin uuesti sõita, aga siis öeldi, et viie aasta pärast – siis on tehnika vananenud – tehases, kus ma töötasin. Mõtlesin, et mis uut tehnikat seal tehase sööklas ikka nii väga oli, viimane, mille üheksa aastat tagasi saime, oli külmutuskapp. Viie aasta pärast proovisin uuesti. Siis aga öeldi: “Tuleta, mees, meelde, mida sa kaks aastat tagasi ütlesid.” – “Kus?” – “Ajalehekioski juures.” – “Arvatavasti: “Üks Õhtuleht, palun.”” – “Ei, sa ütlesid, et “nii see enam edasi kesta ei saa.”.” – “Mis asi?” – “Siia on kirjutatud, et… “jama”.” – “Nooh, võibolla olin ma kaks päeva järjest lehest ilma jäänud.” – “Ära keeruta, mees!” öeldi mulle. “Sa ütlesid seda esmaspäeval, aga pühapäeval Õhtulehte ei ilmu – nii et kaks päeva järjest ei saanud sa lehest ilma jääda.” – “Võibolla jäin ma pühapäeval Noorte Häälest ilma,” püüdsin ennast kaitsta. – “Mõttetult keerutad, mees! Siia on kirjutatud, et ajalehekiosk oli remondis.” – “Noh, siis on ju selge, miks ma ütlesin, et nii see jama enam edasi kesta ei saa.” – “Nüüd lähed, mees, oma jutuga päris rappa!” – “Kuidas rappa?” ei saanud ma aru. – “Alles sa ütlesid, et tahtsid Õhtulehte osta.” – “Ja siis?” küsisin. – “Mõtle nüüd ise: kas normaalne inimene läheb teist päeva järjest ajalehte ostma kioskist, mis on remondis?” Selle peale ei osanud ma enam midagi öelda ja tulin ära.
OSKAR: Ja nüüd arvad, et järgmisel korral on pudelitest abi?
EINAR: Tuleb loota – ehk juhtub tingimusega kokku langema.
OSKAR: Noh, palju tervist sulle!
EINAR: Vaja seda läheb.
OSKAR (mõtleb): Tõesti… Äkki peaks naisele ütlema, et ta vanu pudelikorke ära ei viskaks.
Madis Tross
TEHASES
TEHASES
Tulge edasi! Tulge edasi, palun! Nii… Siin ongi, nii-öelda, meie tsehh. Siin me valmistame voolikuid. Suuri ja väikesi, peenikesi ja jämedaid, voolikuid, millel on augud otstes, ja voolikuid, millel auke ei ole, voolikuid, mis venivad, ja voolikuid, mida venitada ei tohi, selliseid, mida saab peale suruda, ja selliseid, mida sisse pista, voolikuid, mis on pealt siledad, ja voolikuid, mis on voltis, voolikuid, mis on kummist, plastmassist või riidest… Mis? See… See ei ole voolik. See on varrukas. Einar, roni välja, meil on külalised! Pärast remondid edasi. Ongi korras? Jah, see on masin. See on masin. Näete, siin on kaks nuppu. On punane nupp ja on must nupp. Kui vajutada punasele nupule, hakkab masin tööle. Kui aga mustale, jääb seisma. Siin ilma hariduseta enam läbi ei saa! Vajutad punasele nupule… Oi, kurat… vastupidi. Kui vajutada mustale, läheb käima, kui aga punasele, jääb seisma. Me püüame ikka selle poole, et vahe vaimse ja füüsilise töö vahel kaoks. Vajutad mustale nupule – ja siis pole muud, kui viiekümnekiloseid rulle peale tõsta. Kuidas? See seal? See ei ole masin. See on ausammas. Püstitasime aasta pärast seda, kui Paul Pääsuke kuuplaani seitsmesaja viie protsendiliselt täitis. Jaa! Sest üksnes selline tulemus võis tagada kogu brigaadi kuuplaani eduka täitmise, kuna brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja langes rekordtulemuse saavutamisel Paul Pääsukesele abiks olles vaid kaheksakümne kolmele protsendile. Suurepärasest töövõidust said innustuse brigaadi teised liikmed. Ja juba järgmisel kuul ületas Ülo Kesa Paul Pääsukese tulemuse kahesaja kuuekümne protsendi võrra. Kuid ka inimvõimetel on piir: koos viimaste rekorditega läheneb brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja kahetsusväärse kiirusega nullile. Paul Pääsukesele kui teenäitajale püstitasime aga ausamba. See ei olnud muidugi lihtne. See ei olnud lihtne. Sanitaarremondi lükkasime edasi, puhkekodu tuusikud jätsime välja võtmata, spordisaali kasutamisest loobusime… Aga ausamba saime püsti! Siin on meie staažikaim tööline Meinhard Kesa. Tuhande üheksasaja kahekümne kuuendast aastast tehases. Tema teab paljustki rääkida. Ütleb, et algusaastatel olid voolikud lühemad… kitsamad… kahvatumad… Isa jälgedes astuvad lapsed ja lapselapsed Einar, Ülo, Valdur, Jooseph, Pius, Liispett, Märt XVI ja Aavo. Nii et kolm põlvkonda Kesasid, kellele on voolikud südamelähedaseks saanud. Ei, mitte arterid. Voolikud. Siin on tööriistalukksepp-insener Valdur, tubli töömees. Ka koduteel mõtleb eelseisvatele ülesannetele, isegi bussis viilib edasi. Keera ennast siia, Valdur. Räägi külalistele, kuidas läheb. Vasta küsimustele. Mütsi võid pähe jätta. Kuidas siis on? Oled rahul? Piim oli hapu… Mis piim? Ah soo! Küllap ajasid segi, andsid kogemata petti. Aga see on hea, et ütled. Alati, kui märkad, ütle. Jõudu sulle, Valdur. Jõudu! Liigume… Jõudu! Astume edasi, mehed! Nii… Septembris moodustasime oma noortebrigaadi. Algul oli noortega küll veidi raskusi, aga juhtmete tsehhist saime neid kaks juurde. Sinna saatsime kolm meest asemele. Nüüd on neil tööveteranide brigaad. Noored on meil tublid. Näete, annavad seinalehte välja. Selle pealt on kohe näha, et kahekümne teisel detsembril algab talv. Albert lubas selle puhul kütma hakata. Ei, see ei ole Albert. See on karu koopas, magab talveund. Aga see joonistus on “Kelgutamas” – punane pliiats, tavott, rebimine. Ei, see ei ole brigaad… seal kelgul. Kelguga viiakse vanapaberit. Ain Ustav oli saja kuuekümne kiloga tublim. Nüüd tuleb tal kolmekordne hind kinni maksta. Laupäeval oli meil spordipäev. Lasime suuskadel mäest alla. Kalle Parv on siiamaani leidmata. Pühapäeval tegime noorte eestvedamisel ühiskülastuse kinno. Aavo Kesa viidi pärast esimest seeriat traumapunkti. Tormas pimedas raudteel mängivat last päästma. Ka loomaaias oleme käinud. Huvitav oli. Ainult et ära tulles võtsime sealt… kogemata… ohutustehnika inseneri asemel kaasa… Kaks päeva püüdsid! Siis saadi kätte. Nooh, see oligi lühike ülevaade meie tsehhi töötajatest ja nende tegemistest. Lähme siitkaudu. Jah, palun? Seitsesada viis. Paul Pääsuke. Paul, Paul. Tugev pee – nagu pedaal. Kaks ääd – Pääsuke. Andke, ma kirjutan ise. Nii. Head aega! Nägemiseni! Palun. Head aega! Nägemiseni! Kõike head! Püüame. Nägemiseni! Ikka, ikka! Kuhu sa, kurat, lähed! Nägemiseni!
Madis Tross
Tulge edasi! Tulge edasi, palun! Nii… Siin ongi, nii-öelda, meie tsehh. Siin me valmistame voolikuid. Suuri ja väikesi, peenikesi ja jämedaid, voolikuid, millel on augud otstes, ja voolikuid, millel auke ei ole, voolikuid, mis venivad, ja voolikuid, mida venitada ei tohi, selliseid, mida saab peale suruda, ja selliseid, mida sisse pista, voolikuid, mis on pealt siledad, ja voolikuid, mis on voltis, voolikuid, mis on kummist, plastmassist või riidest… Mis? See… See ei ole voolik. See on varrukas. Einar, roni välja, meil on külalised! Pärast remondid edasi. Ongi korras? Jah, see on masin. See on masin. Näete, siin on kaks nuppu. On punane nupp ja on must nupp. Kui vajutada punasele nupule, hakkab masin tööle. Kui aga mustale, jääb seisma. Siin ilma hariduseta enam läbi ei saa! Vajutad punasele nupule… Oi, kurat… vastupidi. Kui vajutada mustale, läheb käima, kui aga punasele, jääb seisma. Me püüame ikka selle poole, et vahe vaimse ja füüsilise töö vahel kaoks. Vajutad mustale nupule – ja siis pole muud, kui viiekümnekiloseid rulle peale tõsta. Kuidas? See seal? See ei ole masin. See on ausammas. Püstitasime aasta pärast seda, kui Paul Pääsuke kuuplaani seitsmesaja viie protsendiliselt täitis. Jaa! Sest üksnes selline tulemus võis tagada kogu brigaadi kuuplaani eduka täitmise, kuna brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja langes rekordtulemuse saavutamisel Paul Pääsukesele abiks olles vaid kaheksakümne kolmele protsendile. Suurepärasest töövõidust said innustuse brigaadi teised liikmed. Ja juba järgmisel kuul ületas Ülo Kesa Paul Pääsukese tulemuse kahesaja kuuekümne protsendi võrra. Kuid ka inimvõimetel on piir: koos viimaste rekorditega läheneb brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja kahetsusväärse kiirusega nullile. Paul Pääsukesele kui teenäitajale püstitasime aga ausamba. See ei olnud muidugi lihtne. See ei olnud lihtne. Sanitaarremondi lükkasime edasi, puhkekodu tuusikud jätsime välja võtmata, spordisaali kasutamisest loobusime… Aga ausamba saime püsti! Siin on meie staažikaim tööline Meinhard Kesa. Tuhande üheksasaja kahekümne kuuendast aastast tehases. Tema teab paljustki rääkida. Ütleb, et algusaastatel olid voolikud lühemad… kitsamad… kahvatumad… Isa jälgedes astuvad lapsed ja lapselapsed Einar, Ülo, Valdur, Jooseph, Pius, Liispett, Märt XVI ja Aavo. Nii et kolm põlvkonda Kesasid, kellele on voolikud südamelähedaseks saanud. Ei, mitte arterid. Voolikud. Siin on tööriistalukksepp-insener Valdur, tubli töömees. Ka koduteel mõtleb eelseisvatele ülesannetele, isegi bussis viilib edasi. Keera ennast siia, Valdur. Räägi külalistele, kuidas läheb. Vasta küsimustele. Mütsi võid pähe jätta. Kuidas siis on? Oled rahul? Piim oli hapu… Mis piim? Ah soo! Küllap ajasid segi, andsid kogemata petti. Aga see on hea, et ütled. Alati, kui märkad, ütle. Jõudu sulle, Valdur. Jõudu! Liigume… Jõudu! Astume edasi, mehed! Nii… Septembris moodustasime oma noortebrigaadi. Algul oli noortega küll veidi raskusi, aga juhtmete tsehhist saime neid kaks juurde. Sinna saatsime kolm meest asemele. Nüüd on neil tööveteranide brigaad. Noored on meil tublid. Näete, annavad seinalehte välja. Selle pealt on kohe näha, et kahekümne teisel detsembril algab talv. Albert lubas selle puhul kütma hakata. Ei, see ei ole Albert. See on karu koopas, magab talveund. Aga see joonistus on “Kelgutamas” – punane pliiats, tavott, rebimine. Ei, see ei ole brigaad… seal kelgul. Kelguga viiakse vanapaberit. Ain Ustav oli saja kuuekümne kiloga tublim. Nüüd tuleb tal kolmekordne hind kinni maksta. Laupäeval oli meil spordipäev. Lasime suuskadel mäest alla. Kalle Parv on siiamaani leidmata. Pühapäeval tegime noorte eestvedamisel ühiskülastuse kinno. Aavo Kesa viidi pärast esimest seeriat traumapunkti. Tormas pimedas raudteel mängivat last päästma. Ka loomaaias oleme käinud. Huvitav oli. Ainult et ära tulles võtsime sealt… kogemata… ohutustehnika inseneri asemel kaasa… Kaks päeva püüdsid! Siis saadi kätte. Nooh, see oligi lühike ülevaade meie tsehhi töötajatest ja nende tegemistest. Lähme siitkaudu. Jah, palun? Seitsesada viis. Paul Pääsuke. Paul, Paul. Tugev pee – nagu pedaal. Kaks ääd – Pääsuke. Andke, ma kirjutan ise. Nii. Head aega! Nägemiseni! Palun. Head aega! Nägemiseni! Kõike head! Püüame. Nägemiseni! Ikka, ikka! Kuhu sa, kurat, lähed! Nägemiseni!
Madis Tross
NII KAUNIS PÄEV
NII KAUNIS PÄEV
Ärkasin hommikul. Puhanud. Päike paistis aknast sisse. Ise. Tegin ennast korda. Sõin. Ütleksin – täitis. Kõhtu ja rinda ja igale poole. Ma ei tea, mis minuga juhtunud oli. Kuidagi hea tunne oli. Puhanud ja värske. Nii hea tunne oli.
Asusin peatusesse. Noh, et tööle sõita. Ma ei tea, millest see tuli... Päike soojendas ja paistis ja värske õhk... Puud lehti täis ja oksad... Nii hea oli olla, et ma tundsin, et ei saa... Ma pidin oma rõõmu kellegagi jagama. Ja ma hüüdsin. Lausa hüüdsin: “Inimesed! Mul on nii hea olla.” Mees hallis ülikonnas piilus mind ajalehe tagant, muud midagi. Ent ma kordasin oma meeleolu: “Kas te kuulete! Mul on nii hea olla! Milline hommik! Ööbik laksutab alajaama katusel... Ah et keegi klopib hoopis vaipa... Aga milline muusika see on! Ja see ei ole lihtsalt muusika, see on... heli!” Ja ma tundsin, kuidas mu sandaalid justkui iseenesest mööda sillutist libisesid. “Vanainimene! Lubage, ma aitan teil üle tee minna. Ah sealt te alles tulitegi... Aga neiu, tahate, ma ostan teile Stimoroli? No kuidas ma saan tülitamata jätta! Vaadake, milline päev täna on! Võibolla on isegi kätte jõudnud...”
Ja tuligi... trollibuss. Läksin lausa peale. Keegi seisis minu varvastel, aga mind see ei heidutanud. Vastupidi: ma tundsin, et keegi võis minule toetuda, ma olin vajalik. “Küll on tore trollibussiga sõita! Näeb maailma... Tahate, ma hakkan pileteid komposteerima? See oli teie, palun. Ma võin teile neid veel läbi lüüa. Aga tahate, ma pakun teile istet? No küll ikka saab. Tõuske palun püsti. Nii. Ja nüüd teie istuge. Vääriline vahetus.”
Astusin trollibussist välja. Hingasin. Avalikult. Nii hea oli olla! Ümisesin viisikest ja krudistasin taskupõhja jäänud küpsisepuruga näppude vahel hõõrudes rütmi. Äkki jõudsin tööle. “Küll on teil ikka täna ilus ametivorm!” ütlesin valvuritädile ja patsutasin talle kolm korda vastu sissekannete raamatut. Nii suur tahtmine oli midagi ära teha! Läksin juhataja juurde ja avaldasin: “Olengi. Mind on vallanud, see paisub ja ma tahan kohustusi võtta. Võin isegi noortele jagada. Milline päev! Tahate, vahetame omavahel töösärgid? Mis te nüüd! Ma alles tahan pingutama hakata. Võin isegi kahe, lausa mitme eest! Kus on mu lõik? Mis puhkusest te räägite! Vaadake, milline värskus, mis hoovab! Ei, ma ei ole midagi ära teeninud! Ma alles tahan näidata, mis kõik peitub! Kuis ramm!” hüüdsin ja liikusin ennastsalgavalt töökoha suunas.
Küll oli see kena päev... Ka praegu on ilus. Mets ja jõgi ja linnud laulavad... Panen konksu otsa uue ussikese ja viskan vette. Varsti on kaks nädalat puhkust läbi. Siis jälle tööle. Puhanuna ja uue jõuga.
Madis Tross
Ärkasin hommikul. Puhanud. Päike paistis aknast sisse. Ise. Tegin ennast korda. Sõin. Ütleksin – täitis. Kõhtu ja rinda ja igale poole. Ma ei tea, mis minuga juhtunud oli. Kuidagi hea tunne oli. Puhanud ja värske. Nii hea tunne oli.
Asusin peatusesse. Noh, et tööle sõita. Ma ei tea, millest see tuli... Päike soojendas ja paistis ja värske õhk... Puud lehti täis ja oksad... Nii hea oli olla, et ma tundsin, et ei saa... Ma pidin oma rõõmu kellegagi jagama. Ja ma hüüdsin. Lausa hüüdsin: “Inimesed! Mul on nii hea olla.” Mees hallis ülikonnas piilus mind ajalehe tagant, muud midagi. Ent ma kordasin oma meeleolu: “Kas te kuulete! Mul on nii hea olla! Milline hommik! Ööbik laksutab alajaama katusel... Ah et keegi klopib hoopis vaipa... Aga milline muusika see on! Ja see ei ole lihtsalt muusika, see on... heli!” Ja ma tundsin, kuidas mu sandaalid justkui iseenesest mööda sillutist libisesid. “Vanainimene! Lubage, ma aitan teil üle tee minna. Ah sealt te alles tulitegi... Aga neiu, tahate, ma ostan teile Stimoroli? No kuidas ma saan tülitamata jätta! Vaadake, milline päev täna on! Võibolla on isegi kätte jõudnud...”
Ja tuligi... trollibuss. Läksin lausa peale. Keegi seisis minu varvastel, aga mind see ei heidutanud. Vastupidi: ma tundsin, et keegi võis minule toetuda, ma olin vajalik. “Küll on tore trollibussiga sõita! Näeb maailma... Tahate, ma hakkan pileteid komposteerima? See oli teie, palun. Ma võin teile neid veel läbi lüüa. Aga tahate, ma pakun teile istet? No küll ikka saab. Tõuske palun püsti. Nii. Ja nüüd teie istuge. Vääriline vahetus.”
Astusin trollibussist välja. Hingasin. Avalikult. Nii hea oli olla! Ümisesin viisikest ja krudistasin taskupõhja jäänud küpsisepuruga näppude vahel hõõrudes rütmi. Äkki jõudsin tööle. “Küll on teil ikka täna ilus ametivorm!” ütlesin valvuritädile ja patsutasin talle kolm korda vastu sissekannete raamatut. Nii suur tahtmine oli midagi ära teha! Läksin juhataja juurde ja avaldasin: “Olengi. Mind on vallanud, see paisub ja ma tahan kohustusi võtta. Võin isegi noortele jagada. Milline päev! Tahate, vahetame omavahel töösärgid? Mis te nüüd! Ma alles tahan pingutama hakata. Võin isegi kahe, lausa mitme eest! Kus on mu lõik? Mis puhkusest te räägite! Vaadake, milline värskus, mis hoovab! Ei, ma ei ole midagi ära teeninud! Ma alles tahan näidata, mis kõik peitub! Kuis ramm!” hüüdsin ja liikusin ennastsalgavalt töökoha suunas.
Küll oli see kena päev... Ka praegu on ilus. Mets ja jõgi ja linnud laulavad... Panen konksu otsa uue ussikese ja viskan vette. Varsti on kaks nädalat puhkust läbi. Siis jälle tööle. Puhanuna ja uue jõuga.
Madis Tross
ÕNNEHETKEL
ÕNNEHETKEL
Nüüd on see siis käes – kahetoaline korter – uues elamurajoonis! Viisteist aastat ootasin: neli üldistel alustel, üksteist eelisjärjekorras! Aah! Kui hea on pühapäeva hommikul tõusta: lähed klosetti – ei mingit järjekorda! –, tõmbad vett peale, käid dušši alt läbi – keegi ei ole vanni pesu likku pannud –, jood tassikese kohvi – keegi ei tõrva pliidi peal suuski. Tunned, nagu oleksid tõesti kodus… Tahad, keerad raadio lahti, tahad, vaatad televiisorit – keegi ei võta tolmuimejaga põrandaid, keegi ei tärista õmblusmasinaga, ei puhasta kanaarilindude puure. Ja aknast – milline vaade! Ümberringi, kuhu aga silm ulatub, laiub kuldhall liivaväli, ei ainsatki puud! – ainult laiguti kõrbenud rohi ja siin-seal murenenud paneelid liigendavad lausa kogu kehaga tunnetatavat looduslähedast maastikku! Ja otse üle välja – pole kolme kilomeetritki minna! – kui oled mere ääres… Jahe tuul leevendab keskpäevast leitsakut ja kannab ninna meeldivalt vürtsist mudalõhna. Ja äkki – viuu! – ja üle sinu pea, justkui looduse sõnumit endaga kandes, lendab linnuke! Sa ei tea, mis lind see on – võibolla et kurg –, aga see ei ole tähtis… Jälle viuu! – ja veel lähemalt, justkui sinu mõtetele tänulik olles ja sind tiivaga õrnalt paitada tahtes, lendab üle pea teine lind… Taas viuu! – ja õige lähedalt, nagu õrn tuulehoog sinu häbelikkust kõige selle kauni vastu varjates, juukseid silmile puhudes, lendab üle pea tühi õllepudel…
Päike paistab otse vastu ja saadab merepinnale tasastel lainetel helkiva hõbedase vihu. Sa tõstad käe silmadele katteks ja vaatad merele. Inimene ujub… Ei, tal ei ole halbu kavatsusi, ta lihtsalt ujub ja tunneb rõõmu tema käte vahelt välja ihkavate lainete sülelemisest. Ta haarab kinni vees ulpivast kastist, keerab ennast selili, ajab kõhu veest välja – ja jääb mõneks ajaks liikumatuks; ainult aeg-ajalt võtab ta vett suhu ja paiskab vaala tekitatud joana üles. Puhanud veidi, ujub mees kohati veepinda katva õlikile alt läbi sukeldudes suure veest välja ulatuva kivini. Ta üritab mitmest kohast üles ronida, kuid libiseb taas vette; siis kaob ta kivi avamerepoolse külje taha – veel mitu korda on näha ainult ta kivi pealt kinni hoidvaid käsi, kuni ta lõpuks sihile jõuab. Ta hõõrub oma paremat käsivart, viskab kordamööda jalgu ette, neid õrnalt väristades, urgitseb midagi jalge vahelt, paneb siis pöidlad ujumispükste kummi taha ja veab käsi paar korda kõhult ristluuni ja tagasi, ise imelikult niheledes. Siis istub mees maha, näoga päikese poole, kõverdab jalad, nii et põlved on selja tagant välja paista, toetab keha taha asetatud kätele, ajab pea kuklasse ja laseb päikesel end soojendada. Mere kohal liuglev kajakas otsib sobivat maandumispaika ja laskub siis samale kivile. Ta kõõritab mehe poole, tiibu igaks juhuks lennuvalmis hoides, teeb sinna oma häda ja tõuseb taas lendu. Aga inimene, – inimene on kultuurne: tema ei tee oma häda kivile, tema teeb kivi kõrvale…
Taas üle liivavälja tulles meeldivalt väsinuna koju jõudnud, tekib tunne, nagu oleksid midagi suurt ületanud, nagu kõrbet täitumata ja täitunud unistuste vahel, milles iga astutud samm saab kord tuule poolt liivaga taas kinni uhutud.
Käid mööda korterit ringi ja arutad: suuremasse tuppa mahub täpselt kaheksa inimese söögilaud. Saab korralikult külalisi vastu võtta: kui mõni tahab korraks ära käia, – keegi ei pea püsti tõusma, keegi ei ole sunnitud koridori taganema… Väiksem tuba jääb lapsele, kööki läheme meie naisega, köök on suur. Aga esikusse… esikusse teen ma kabineti. Istun mugavasse tooli, süütan kirjutuslaual lambi, võtan ette puhta paberi ja pliiatsi – ning hakkan unistama – kolmetoalisest korterist: varsti saab tütar täisealiseks, abiellub, tulevad… tulevad jälle täis sõdimisi pikad aastad uue korteri saamiseni.
Madis Tross
Nüüd on see siis käes – kahetoaline korter – uues elamurajoonis! Viisteist aastat ootasin: neli üldistel alustel, üksteist eelisjärjekorras! Aah! Kui hea on pühapäeva hommikul tõusta: lähed klosetti – ei mingit järjekorda! –, tõmbad vett peale, käid dušši alt läbi – keegi ei ole vanni pesu likku pannud –, jood tassikese kohvi – keegi ei tõrva pliidi peal suuski. Tunned, nagu oleksid tõesti kodus… Tahad, keerad raadio lahti, tahad, vaatad televiisorit – keegi ei võta tolmuimejaga põrandaid, keegi ei tärista õmblusmasinaga, ei puhasta kanaarilindude puure. Ja aknast – milline vaade! Ümberringi, kuhu aga silm ulatub, laiub kuldhall liivaväli, ei ainsatki puud! – ainult laiguti kõrbenud rohi ja siin-seal murenenud paneelid liigendavad lausa kogu kehaga tunnetatavat looduslähedast maastikku! Ja otse üle välja – pole kolme kilomeetritki minna! – kui oled mere ääres… Jahe tuul leevendab keskpäevast leitsakut ja kannab ninna meeldivalt vürtsist mudalõhna. Ja äkki – viuu! – ja üle sinu pea, justkui looduse sõnumit endaga kandes, lendab linnuke! Sa ei tea, mis lind see on – võibolla et kurg –, aga see ei ole tähtis… Jälle viuu! – ja veel lähemalt, justkui sinu mõtetele tänulik olles ja sind tiivaga õrnalt paitada tahtes, lendab üle pea teine lind… Taas viuu! – ja õige lähedalt, nagu õrn tuulehoog sinu häbelikkust kõige selle kauni vastu varjates, juukseid silmile puhudes, lendab üle pea tühi õllepudel…
Päike paistab otse vastu ja saadab merepinnale tasastel lainetel helkiva hõbedase vihu. Sa tõstad käe silmadele katteks ja vaatad merele. Inimene ujub… Ei, tal ei ole halbu kavatsusi, ta lihtsalt ujub ja tunneb rõõmu tema käte vahelt välja ihkavate lainete sülelemisest. Ta haarab kinni vees ulpivast kastist, keerab ennast selili, ajab kõhu veest välja – ja jääb mõneks ajaks liikumatuks; ainult aeg-ajalt võtab ta vett suhu ja paiskab vaala tekitatud joana üles. Puhanud veidi, ujub mees kohati veepinda katva õlikile alt läbi sukeldudes suure veest välja ulatuva kivini. Ta üritab mitmest kohast üles ronida, kuid libiseb taas vette; siis kaob ta kivi avamerepoolse külje taha – veel mitu korda on näha ainult ta kivi pealt kinni hoidvaid käsi, kuni ta lõpuks sihile jõuab. Ta hõõrub oma paremat käsivart, viskab kordamööda jalgu ette, neid õrnalt väristades, urgitseb midagi jalge vahelt, paneb siis pöidlad ujumispükste kummi taha ja veab käsi paar korda kõhult ristluuni ja tagasi, ise imelikult niheledes. Siis istub mees maha, näoga päikese poole, kõverdab jalad, nii et põlved on selja tagant välja paista, toetab keha taha asetatud kätele, ajab pea kuklasse ja laseb päikesel end soojendada. Mere kohal liuglev kajakas otsib sobivat maandumispaika ja laskub siis samale kivile. Ta kõõritab mehe poole, tiibu igaks juhuks lennuvalmis hoides, teeb sinna oma häda ja tõuseb taas lendu. Aga inimene, – inimene on kultuurne: tema ei tee oma häda kivile, tema teeb kivi kõrvale…
Taas üle liivavälja tulles meeldivalt väsinuna koju jõudnud, tekib tunne, nagu oleksid midagi suurt ületanud, nagu kõrbet täitumata ja täitunud unistuste vahel, milles iga astutud samm saab kord tuule poolt liivaga taas kinni uhutud.
Käid mööda korterit ringi ja arutad: suuremasse tuppa mahub täpselt kaheksa inimese söögilaud. Saab korralikult külalisi vastu võtta: kui mõni tahab korraks ära käia, – keegi ei pea püsti tõusma, keegi ei ole sunnitud koridori taganema… Väiksem tuba jääb lapsele, kööki läheme meie naisega, köök on suur. Aga esikusse… esikusse teen ma kabineti. Istun mugavasse tooli, süütan kirjutuslaual lambi, võtan ette puhta paberi ja pliiatsi – ning hakkan unistama – kolmetoalisest korterist: varsti saab tütar täisealiseks, abiellub, tulevad… tulevad jälle täis sõdimisi pikad aastad uue korteri saamiseni.
Madis Tross
SALAPÄRANE LAEGAS
SALAPÄRANE LAEGAS
(Tummõudusfilmi ideekavand)
MAJA. Pimedus. Tõenäoliselt on öö. Ekraaniga risti ilmub üha laienev valgusriba: uksest hiilib keegi välja. Uks sulgub ja jälle on pimedus. Ekraanile ilmub kiri: “Kolin”1.
ÕU. Majast väljub mees ja suundub metsa poole. Midagi on tal õlal. Kaamera lähenedes selgub, et see on labidas.
METS, mis jätab üpris hirmuäratava mulje; ka ekraanile ilmub kiri: “Hirmuäratav mulje”. Mees on peatunud. Ta uurib midagi. Ilmub kiri “Sahin”2. Mees võpatab ja vaatab kohkunult üles. Lõpuks näib ta olevat otsustanud ja hakkab kaevama.
MAJA. Pimedus. Ilmub kiri: “Karjatus”3. Läheb hämaraks: naine on süüdanud tule ja ühtlasi avastanud, et voodi on tühi.
METS. Mees kaevab. On näha, et ta on väsinud; seda peaks aru saama ka sellest, et mees on vööst saati augus.
ÕU. Majast väljub naine. Paistab, et ta on hirmunud. Ta hõikab midagi. Siis kuulatab. Keegi ei vasta, kirja ei ilmu.
METS. Mees on kaelast saati augus. Kaevata on raske, tema liigutused on üha vaevalisemad.
MAJA. Pimedus. Läbi avaneva ukse hämar valgus. Naine tuleb tuppa. Ta suudleb kordamööda kõiki nelja last ja kohendab nende tekke.
METS. Harvalt visatakse üle auguääre liiva. Lõpuks heitmine lakkab ja nõrkenud mees ronib välja. Vaevaliselt veab ta ennast puu alla külili. Pimeneb.
Ekraanile ilmub kiri: “Huilged”4. Järgmisel hetkel ilmuvad vaatevälja indiaanlased. Neid on väga palju. Mees hüppab püsti ja püüab ennast labidaga kaitsta. See on lootusetu ja peagi lastakse ta nooltega läbi. Verd on väga palju. Viimane jõud on lõppemas ja mees langeb maha. Ta on verest üleni märg. Pimeneb.
Mees avab silmad ja saab aru, et võitlus indiaanlastega oli paljalt uni. Sajab vihma. Ta võtab labida, hüppab auku ja hakkab vihaselt kaevama. Järsku kolksatab labidatera millegi vastu. Ilmub kiri: “Kolksatus”5. Mees töötab närviliselt edasi, kuni välja ilmub laegas. Sajab tugevalt vihma.6
MAJA. Mees tormab laekaga tuppa, ta hingeldab.7 Ähvardavalt vaatab teda naine ja on valmis kohe midagi haarama (kaamera näitab nurgas seisvaid ahjuroopi ja söetange). Lapsed nutavad ja hoiavad ema ümbert kinni. Mees näitab laegast. Naine ei tea, mida teha. Siis langeb mehele kaela. Paistab, et nad on õnnelikud. Ka lapsed on nutu järele jätnud ja karglevad ema-isa ümber.
On saabunud otsustav hetk: hinge kinni pidades jälgitakse, kuidas isa ahjuroobiga laegast avab. Tal on tükk tegemist. Siis laegas avaneb: selles on hulk diplomeid, aukirju ja medaleid.
__________
1 Filmi näitamise ajal võiks saali uksehoidja sellel kohal raputada klaastaaraga täidetud kotti.
2 Nüüd teeb uksehoidja öökulli häält (“huu-huu”) ja jäljendab lendamise sahinat vihmavarju korduva avamise ja sulgemisega.
3 Uksehoidja karjatab kiledalt.
4 Nüüd on aeg tegevusse tulla ka kino koristajal: kurgupõhjast välja paisatud õhujoa käega vahelduval summutamisel ning hiljem peopesadega vastu reisi tagumisel tekkinud helidega aitab ta kaasa vaenlase rünnaku ilmestamisele.
5 Koristaja lööb harjga vastu prügikühvlit.
6 Koristaja valab kastekannust vett.
7. Uksehoidja on juba varem alustanud lamavas asendis kätekõverdusi, et nüüd tema sisse- ja väljahingamine oleks kõigile saalisolijatele hästi kuulda.
Madis Tross
(Tummõudusfilmi ideekavand)
MAJA. Pimedus. Tõenäoliselt on öö. Ekraaniga risti ilmub üha laienev valgusriba: uksest hiilib keegi välja. Uks sulgub ja jälle on pimedus. Ekraanile ilmub kiri: “Kolin”1.
ÕU. Majast väljub mees ja suundub metsa poole. Midagi on tal õlal. Kaamera lähenedes selgub, et see on labidas.
METS, mis jätab üpris hirmuäratava mulje; ka ekraanile ilmub kiri: “Hirmuäratav mulje”. Mees on peatunud. Ta uurib midagi. Ilmub kiri “Sahin”2. Mees võpatab ja vaatab kohkunult üles. Lõpuks näib ta olevat otsustanud ja hakkab kaevama.
MAJA. Pimedus. Ilmub kiri: “Karjatus”3. Läheb hämaraks: naine on süüdanud tule ja ühtlasi avastanud, et voodi on tühi.
METS. Mees kaevab. On näha, et ta on väsinud; seda peaks aru saama ka sellest, et mees on vööst saati augus.
ÕU. Majast väljub naine. Paistab, et ta on hirmunud. Ta hõikab midagi. Siis kuulatab. Keegi ei vasta, kirja ei ilmu.
METS. Mees on kaelast saati augus. Kaevata on raske, tema liigutused on üha vaevalisemad.
MAJA. Pimedus. Läbi avaneva ukse hämar valgus. Naine tuleb tuppa. Ta suudleb kordamööda kõiki nelja last ja kohendab nende tekke.
METS. Harvalt visatakse üle auguääre liiva. Lõpuks heitmine lakkab ja nõrkenud mees ronib välja. Vaevaliselt veab ta ennast puu alla külili. Pimeneb.
Ekraanile ilmub kiri: “Huilged”4. Järgmisel hetkel ilmuvad vaatevälja indiaanlased. Neid on väga palju. Mees hüppab püsti ja püüab ennast labidaga kaitsta. See on lootusetu ja peagi lastakse ta nooltega läbi. Verd on väga palju. Viimane jõud on lõppemas ja mees langeb maha. Ta on verest üleni märg. Pimeneb.
Mees avab silmad ja saab aru, et võitlus indiaanlastega oli paljalt uni. Sajab vihma. Ta võtab labida, hüppab auku ja hakkab vihaselt kaevama. Järsku kolksatab labidatera millegi vastu. Ilmub kiri: “Kolksatus”5. Mees töötab närviliselt edasi, kuni välja ilmub laegas. Sajab tugevalt vihma.6
MAJA. Mees tormab laekaga tuppa, ta hingeldab.7 Ähvardavalt vaatab teda naine ja on valmis kohe midagi haarama (kaamera näitab nurgas seisvaid ahjuroopi ja söetange). Lapsed nutavad ja hoiavad ema ümbert kinni. Mees näitab laegast. Naine ei tea, mida teha. Siis langeb mehele kaela. Paistab, et nad on õnnelikud. Ka lapsed on nutu järele jätnud ja karglevad ema-isa ümber.
On saabunud otsustav hetk: hinge kinni pidades jälgitakse, kuidas isa ahjuroobiga laegast avab. Tal on tükk tegemist. Siis laegas avaneb: selles on hulk diplomeid, aukirju ja medaleid.
__________
1 Filmi näitamise ajal võiks saali uksehoidja sellel kohal raputada klaastaaraga täidetud kotti.
2 Nüüd teeb uksehoidja öökulli häält (“huu-huu”) ja jäljendab lendamise sahinat vihmavarju korduva avamise ja sulgemisega.
3 Uksehoidja karjatab kiledalt.
4 Nüüd on aeg tegevusse tulla ka kino koristajal: kurgupõhjast välja paisatud õhujoa käega vahelduval summutamisel ning hiljem peopesadega vastu reisi tagumisel tekkinud helidega aitab ta kaasa vaenlase rünnaku ilmestamisele.
5 Koristaja lööb harjga vastu prügikühvlit.
6 Koristaja valab kastekannust vett.
7. Uksehoidja on juba varem alustanud lamavas asendis kätekõverdusi, et nüüd tema sisse- ja väljahingamine oleks kõigile saalisolijatele hästi kuulda.
Madis Tross
Subscribe to:
Posts (Atom)
