MUUSIKAL "TÄHTEDE POOLE"

TÄHTEDE POOLE


Muusikal kahes vaatuses


Tekst: Madis Tross
Muusika: Urmas Lattikas





TEGELASED:

JAN
IO
SVEN
KERSTI
LU
KI
TU
SU
VI







ESIMENE VAATUS


Maa. Metsalagendik.


JAN (istub teeraja ääres): Miks on nii, et ühed leiavad armastuses õnne, teistele jääb loobumine ja pettumus? Miks tuleb just minul vaikselt lahkuda? Ka loobumine on ilus, ka kaotada tuleb osata, aga ikkagi on see väike lohutus.

Kui hommik on vara,
ma ootan sind õues
nii vaikselt ja sala,
vaid rahutus põues.
Siis avaneb värav.
Ei sõna saa öeldud –
nii puhas ja särav,
sa tuled ja möödud...

nagu poleks midagi
juhtunud.

Ma vaatan, kui lähed,
nii kauge kui tähed.
Tean ennast, tean sindki
ja sinul mis hindki.
Su juurde ei jõua,
kui rändaks ka kaua.
Mis võin ma veel teha,
kui tulla ja näha,
kui tuled, kui lähed,
nii kauge kui tähed.

Näen taas ma su sära,
kui jälle kord tuled.
Nüüd ütlen ma ära,
et mulle sa põled
kui täht, mis nii ere.
Kui oled mu vastas,
ma ütlen sul tere.
Sa peatud ja vastad...

Ja ma lähen edasi,
nagu poleks midagi
juhtunud.

Võibolla peitub minu õnn milleski muus. Võibolla selles, et ma tulen üksindushetkel siia metsa ja mets võtab mind oma kaitse alla. Ma olen võitnud tema usalduse ja ta leseb mind oma saladuste juurde. Seda ei olegi nii vähe, kui oled leidnud endale sellise sõbra.

Üksinda minna
kaitsetult sinna,
kus põdrad söövad
ja hundid joovad,
tuhnivad metssead,
kus karud on, tean...
Nad pole mulle
midagi teinud,
ja ma nutan
tänutundest.

(Märkab IOD, kes on teda juba mõnda aega jälginud.) Tere! (Paus.) Miks sa… vabandust… miks te nii imelikult vaatate? (Paus.) Kas on midagi juhtunud?
IO: Mis on juhtunud?
JAN: Ma küsin seda teie käest.
IO: Miks minu käest?
JAN: Ma ei tea… teie ju vaatate mind.
IO: Teie vaatate mind ka.
JAN: Teie hakkasite enne vaatama.
IO: Kas sellel on mingisugust tähtsust?
JAN: Tähtsust?
IO: Kas sellel on tähendus, kui keegi enne vaatab?
(Paus.)
JAN: Ei tea. Vahel on sellel tähendus.
IO: Keegi jääb ju enne vaatama, märkab varem kui teine.
(Paus.)
JAN: Ja kas te jäätegi nüüd niimoodi vaatama?
IO: Kas sellel on ka tähendus, kes enne ära lõpetab?
JAN: Võibolla on. See saab vähem vaadata.
IO: Aga võib rohkem näha.
(Paus.)
JAN: Kuulge… kas te ükskord ära juba ei lõpeta!
(Paus.)
IO: Ma vaatan siis midagi muud. (Hakkab minema.)
JAN (tõuseb): Oodake! Seda et… ma ei tahtnud teid ära ajada. Olge veel siin. Istume… räägime millestki… Või vaikime. Vahel on hea vaikida. Kui tahate, võite mind vaadata. Aga mitte nii kaua… korraga. Muidu mulle tundub, et ma lagunen ära, et minust võetakse midagi ära, mida ma endale tahan hoida.
IO: Kuhu ma istun?
JAN: Siia. Ma arvan, et see on hea koht.
(IO ja JAN istuvad.)
IO: See on suurepärane koht.
JAN: Mkhõõ… Mis teie nimi on?
IO: Io.
JAN: Mis?
IO: Minu nimi on Io.
JAN: Io?
IO: Jah.
(Paus.)
JAN: Kummaline nimi – Io. Aga ilus.
IO: Miks?
JAN: Mis?
IO: Miks nimi on ilus?
(Paus.)
JAN: Ah soo… Ei tea, lihtsalt tundub… Võibolla sellepärast, et see on teie nimi. Mina olen Jan.
IO: Jan. Ma jäin teid enne…
JAN: Teate mis, ütleme teineteisele “sina”.
IO: Miks?
(Paus.)
JAN: Noh… võiks ju öelda “sina”.
IO: Sina oled Jan.
JAN: Ja sina oled Io. (Paneb käe umber IO piha.)
IO: Imelik…
JAN (võtab käe ära): Mkhõõ…
IO: Mida see… niimoodi…
JAN: Ma ei puuduta sind enam. Ma püüan, et ma sind enam ei puudutaks.
IO: Ma ei tea… mulle tundub… mulle näib… et sa oled mees.
JAN: Mis mõttes?
IO: Oh, ära seda nii… tõsiselt võta. Mulle lihtsalt tuli mõte… Ei tea, mis minuga on.
JAN: Sinuga on tõesti midagi…
IO: Ei tea...
JAN: Istu rahulikult, ma ei tee sulle halba.
IO: Nüüd on juba parem. Anna andeks, et ma sind meheks pidasin.
(Paus.)
JAN: Aga ma olen ju mees!
(Paus.)
IO: Sina oled mees?
JAN: Ma ei saa aru…
IO: Mees?
JAN: Muidugi!
IO: Ooh… (Minestab.)
(Paus.)
JAN: Mis sinuga on? Mis sinuga on, Io? Ärka ometi! Mida ma… On siin kedagi!
IO (ärkab): Kus ma olen?
JAN (aitab IO istuma): Siin, siin.
IO: Kus siin?
JAN: Minu kõrval. Tähendab… ma arvan, et metsas.
IO: Ah see oled sina…
JAN: Mina, mina.
IO: Mis minuga juhtus?
JAN: Viibisid veidi ära.
IO: Ooh, ma olin nii ebatavalises seisundis…
JAN: Juhtub.
(Paus.)
IO: Ega ma midagi ei rääkinud?
JAN: Mida sa mõtled?
IO: Ei midagi. (Tõuseb.) Ma hakkan nüüd minema.
JAN: Ma saadan sind.
IO: Ei, ei!
JAN: Miks?
IO: See on võimatu.
JAN: Ütle, kus sa elad, ma saadan su koju.
IO: Kaugel, väga kaugel.
JAN: Sa sõitsid siia… külla?
IO: Jah, tulin vaatama.
JAN: Mida sa vaatama tulid?
IO: Mis siin näha on. Sind.
JAN: Mind? Olen ma siis nii tähelepanuväärne?
IO: Oled küll. Õigust öelda – ma pole varem midagi nii vapustavat näinud.
JAN: Seda oli näha jah. (Paus.) Kuule… see… see on tõesti kummaline… Ma juba algul märkasin, et sinus on midagi ebatavalist. Midagi, mida ma kellegi juures tähele pole pannud. (Puudutab IOD.) Võibolla sind polegi olemas. Võibolla olen ma sinu lihtsalt välja mõelnud.
IO: Puuduta mind veel.
JAN (puudutab IOD): Ütle, kes sa oled? Oled sa tõeliselt olemas?
IO: Muidugi olen ma olemas. Hoopis imelikum on, et sina oled olemas.
JAN: Kuidas nii?
IO: Sa oled ju mees!
(Paus.)
JAN: Ma ei saa tõesti millestki aru…
IO: Saad sa aru: ma näen esimest korda meest! Esimest korda ta seisab mu kõrval, räägib minuga, puudutab mind…
JAN: Kurat võtaks, midagi on nüüd küll lahti! Mine eemale! Ütle, kes sa oled?
IO: Inimene.
JAN: Ei, sa ei ole inimene. Ma tunnen… ma ei tea, kuidas… aga ma tunnen, et sa ei ole inimene.
IO: Ma ei ole siit.
JAN: Seda ma juba kuulsin: tulid külla.
IO: Ma ei ole siit maailmast.
(Paus.)
JAN: Nõnda siis… Ma olen kuulnud, et selliseid asju juhtub, kui midagi väga igatsetakse… loodetakse…
IO: Kuula! Ma tulin väga kaugelt. Ma tulin planeedilt Raa.
JAN: Planeedilt?
IO: Jah.
(Paus.)
JAN: Väga vahva! Ega siis midagi: tere tulemast! Kuidas reis kulges? Jõudsite õnnelikult kohale. Nooh, mis teid siin siis huvitab? Kõigepealt ülevaade saavutustest. Tõsi, vaevalt te enda jaoks just erilisi kogemusi ammutate, aga eks ka möödunud aegu ole hea meenutada. Elav muuseum!
IO: Jan!
JAN: Kõigepealt kultuuriväärtustega tutvumine. Näete, see on ausammas. Kuulus kirjanik. Inimesed tunnevad tema üle uhkust ja on õnnelikud. See on lasketiir. Inimesed võtavad püssid kätte ja lasevad väikese tasu eest loomi. Looduses läheks see neile palju kallimaks maksma. Juveelikauplus. Inimesed tulevad siia ehteid vaatama. See on jalgratas. Sellega ei ole teil mõtet tagasi sõita. Raamatukogu. Raamatud kogutakse siia kokku ja inimesed loevad neid. Ega siis kogu aeg märatseda jõua! See on toidupood, siit saavad inimesed süüa osta. Liha, kala, kartul, piim…
IO: Tule!
JAN. Muide, kuidas teil rasvasisaldusega on? Ei, ma ei mõelnud teid, vaid piima.
IO: Tule kaasa!
JAN: Kuhu?
IO: Ma näitan sulle ketast.
JAN: Mis ketast?
IO: Seda, millega ma siia lendasin.
(Paus.)
JAN: Sa siis ütled, et tulid tõesti… sealt?
IO: Tule!
(Paus. IO ja JAN lahkuvad. Pikk paus. Tulevad SVEN ja KERSTI.)
KERSTI: Mina enam ei jaksa. (Istub.)
SVEN: See peab kusagil siinkandis olema.
KERSTI: Aah, nägid mingit… nähtust. Neid ju vahel esineb õhus.
SVEN: Mida sa räägid! Ma ju selgelt nägin, kuidas see asi taevast tuli ja metsa sisse laskus. See pidi kusagil siinkandis olema.
KERSTI: Jäta! Mõtle parem minule.
SVEN: Sinule mõlten ma ka. Aga saad sa aru: see on võibolla meie ainus võimalus tulnukatega kohtuda. Teist võimalust ei tule võibolla enam tuhande aasta jooksul!
KERSTI: Sel juhul oleks see tõesti ainus võimalus.
SVEN: Kersti!
KERSTI: Istu, puhkame veidi. Kui tulnukad sulle tõesti külla sõitsid, siis nad leiavad su ka üles.
SVEN (istub): Nagu meie teineteise?
KERSTI: Nagu meie.

On öö ja tuba pime,
kui sinule ma mõtlen
Nüüd loodan, juhtub ime,
kui võlusõna ütlen.
Siis muutun linnuks valgeks:
mul saba, nokk ja tiivad –
kui tee on saanud selgeks,
need sinu juurde viivad.

KERSTI ja JAN: Mu all on tänavad,
kus tuled säravad.
Nüüd kõik on justkui uus
see maailm minu ees.

Mis tasu maksma pean,
et võlusõna tean,
mis on küll selle hind?

Kas see, et vaid kui lind
tean sinu juurde teed,
et öelda sul head ööd?

KERSTI: Kui kord siis tahtsin uuest’,
ei saanud enam linnuks.
Kas tegin miskit valest’
või viga oli innus?
Kõik soovid läksid tuulde.
Kuid siis sa nõndasama
lendasid mu juurde,
sa teadsid võlusõna.

SVEN: Ilus muinasjutt. (Paus.) Hea küll, vaatame veel ringi. (Tõuseb.)
KERSTI: Oota! (Leiab maast medali.) Mis see on?
SVEN: Mis sa leidsid?
KERSTI: Huvitav… Mingi medal nagu…
SVEN: Näita. (Võtab medali.) See on vist mingi ehe. Näed, aas on küljes.
KERSTI (võtab medali): Mis märgid need on?
SVEN: Kus?
KERSTI: Näed, siin on mingid märgid.
SVEN (võtab medali): On jah märgid. Kuule, äkki on sellel pistmist midagi nende tulnukatega? (Paus.) Nad võisid siit mööda minna ja selle asja ära kaotada.
KERSTI: Muidugi, ikka need tulnukad!
JAN: Kindlasti on see nende oma! Vaata neid märke. Oled sa midagi sellist varem näinud? Otsime laeva! Ma tahan nendega kohtuda!

Saladust ma ihkan näha,
kuulda, mis veel kuulmata.
Võimatut ma soovin teha,
teistel mis veel suutmata.

KERSTI: Eks sa vaata, siin ma olen –
suurim ime kõikidest!
Ühel suurel päeval tulen,
sulle paotan endas ust.

SVEN ja KERSTI: Keda peaks küll tänama,
et sain kokku sinuga?
Aimata ei suuda, kust
kuulda võeti unistust.

SVEN: Mida kaunimat võin teha:
hinges hõise, käia teel,
aina minna, jälle näha,
naerda, palju naerda veel!

KERSTI: Sellel rõõmsal kutsel mina
sulle tahan järgneda,
kõik, mis leida suudan kena,
sulle tahan kinkida.

SVEN: Lähme, otsime!
KERSTI: Oh sind, Sven…
(SVEN ja KERSTI lahkuvad. Pikk paus. Tulevad JAN ja IO.)
JAN: Otsime siit. Kui tee peal ei olnud, peab medal siin olema. Sa mujal ju ei käinud?
IO: Ei.
JAN: Siin me istusime.
(IO ja JAN otsivad.)
IO: Ei ole.
JAN: Kas sul oli see üldse kaasas? Võibolla jätsid laeva?
IO: Muidugi oli! Ma kandsin seda kaelas.
JAN: Ei tea siis…
IO: Ma pean selle medali leidma! Ma ei saa muidu tagasi!
JAN: Rahu, rahu! Me leiame selle üles. Ta peab ometi Maa peal olema!
(JAN ja IO otsivad.)
IO: Mitte kusagil ei ole. Mida ma nüüd teen! Mida ma ometi tegema pean! Ma ei saa ilma medalita laeva sisse!
JAN: On veel teisi võimalusi.
IO: Mis võimalusi?
JAN: Noh, on ju mehi, kes uksi oskavad avada.
IO: Ega see pole aiavärav.
JAN: Jah, muidugi…
IO: Mis saab…
JAN: Äkki keegi leidis selle?
IO: Jah?
JAN: Selline võimalus on täiesti olemas. Keegi läks mööda ja märkas maas medalit.
(Paus.)
IO: Mida siis teha?
JAN: Me peame sellest teatama.
IO: Teatama? Kuhu?
JAN: Igale poole: raadiosse, ajalehte… Kui me teatame, kui tähtis see medal on, tuuakse see kindlasti tagasi.
IO: Sa tahad ajalehes teatada, et tulnukad on Maale saabunud!
JAN: Ma võin ise medalile järele minna.
IO: See võtab ju aega!
JAN: Kõige rohkem… kaks päeva.
IO: Ma ei saa oodata! Ma pean kindlasti täna tagasi lendama.
JAN: Miks kohe täna? Oleksid seni minu juures…
IO: Ma ei saa! Ma võtsin plaadi.
JAN: Mis plaadi?
IO: See on nagu kaart. Jah, nagu kaart: selle abil sain ma siia sõita ja saaksin ka tagasi, kui ma laeva sisse pääseksin.
JAN: Noh, ja siis? Küll sa saad tagasi.
IO: Saad aru: seda kaarti hoitakse saladuses, et keegi Maale ei oskaks lennata. Ma sain sellest juhuslikult teada ja hakkasin uurima, kus see kaart võib asuda. Ühe oma hea tuttava usaldust ära kasutades pääsesingi valitseja äraolekul ruumi, kus seda hoitakse. Ma võtsin salaja kaardi ja sõitsin kellegi teadmata Maale. Isegi Li, kes nendes ruumides võib käia, kus salajasi teekondi hoitakse, ei tea, et ma kaardi võtsin. Kuid ma pean selle tagasi viima enne, kui valiseja reisilt tuleb. Kui ma hiljaks jään, võidakse teada saada, et ma kaardi võtsin ja mind ootab karistus.
JAN: Miks teed Maale saladuses hoitakse?
IO: Ju siis ei taheta, et keegi siia tuleks.
JAN: Aga miks?
IO: Algul ei saanud ma sellest aru. Nüüd ma arvan: sellepärast, et siin elavad mehed.
JAN: Ja siis?
IO: Ma ju rääkisin: Raal ei ole mehi. Võibolla tähendab see meile mingit ohtu, kui keegi siin mehega kohtub.
JAN: Noo, ega meie vahel pole ju midagi juhtunud.
IO: Ma arvan, et just midagi on juhtunud.
JAN: Mis sa nüüd! Me ju ainult… noh…
IO: Minus on midagi muutunud. Midagi on minusse juurde tulnud.
JAN: No kuule! Ega siis niisama… ei tule midagi.
IO: Ma tunnen, et ma ei ole üksi, et minus on veel midagi, millest ma lahti ei saa.
JAN: Millest sa lahti ei saa?
IO: Sinust! Ma ei saa sinust lahti.
(Paus.)
JAN: Nüüd ma vist tean, mis on juhtunud.
IO: Mis?
(Paus.)
JAN: Noh… ma arvan, et… arvan, et… mina… sina… meie…
IO: On midagi tõsist?
JAN: Ei, mis siin… Jah, muidugi, muidugi… Tähendab…
IO: Räägi nii, et ma aru saan!
JAN: Jahjah, muidugi… Tähendab… ma arvan, et… meie…
IO: Mis meiega on?
JAN: Meiega? Tähendab… Saad aru… ma armastan sind!
IO: Armastad?
JAN: Jah.
IO: Kuidas?
(Paus.)
JAN: Sa võibolla ei tea… Noh, see on nii, kui kellestki lahti ei saa.
(Paus.)
IO: Tähendab, mina armastan sind ka?
JAN: Vist küll.
(Paus.)
IO: Kuidas see võimalik on?
JAN: Mis asi?
IO: Et meie armastame?
JAN: Ma ei saa aru… sul ju on tunded?
IO: Tunded? Jah, muidugi, tunded on.
JAN: Siis ju… siis ju saab armastada?
IO: Meest?
(Paus.)
JAN: Oota… Keda te seal Raal siis armastate?
IO: Meil on ridinud.
JAN: Kes teil on?
IO: Ridin on masin.
JAN: Masin? Te armastate masinaid?
IO: See pole päris nii, nagu sina ilmselt mõtled. Ridin on masin, kellega saab mõelda, tunda… Ta võib meil tundeid esile kutsuda, aga võib ka kustutada, kui see meile kasuks tuleb. Ühesõnaga: ridin hoiab meid tasakaalus.
JAN: Jah, aga kuidas teid rohkem saab?
IO: Rohkem?
JAN: Noh, kuidas teid juurde tuleb? Või oletegi kõik ainult masinad?
IO: Mina ei ole masin. Ridin on masin. Aga lapsed sünnivad meil nagu lapsed ikka. Aga et elu võiks üles äratada, säilitame me mehe osa selle algest.
JAN: See on praegu. Aga tuhat, kaks tuhat aastat tagasi, kui selleks võimalusi veel ei olnud, – kas teil siis olid mehed?
IO: Siis olid. Olen neid näinud piltidel, vanades filmides.
JAN: Kuidas siis mehed järsku ära kadusid?
IO: Na surid.
JAN: Miks nad surid?
IO: Jäid vanaks. Lihtsalt jäid vanaks…
JAN: Kas siis poisse enam juurde ei sündinud?
IO: Ei. Sündisid ainult tüdrukud. Meie teadmiste juures polnud seda raske korraldada.
JAN: Tähendab, te ise tahtsite, et ainult naised alles jääksid?
IO: Räägitakse, et nii oli meie planeedile parem.
JAN: Miks parem?
(Paus.)
IO: Kuula siis. Oli aeg, kui Raale oli kuhjatud tohutu hulk lahinguvarustust. Iga hetk võis planeedil puhkeda sõda, mis oleks hävitanud sellelt kogu elava. Siis võtsid naised, kelle valve all oli sünnitusabi, ühisel kokkuleppel ette tegetsemise suuna, et ei sünniks enam ühtegi poissi. Võibolla keegi juhtis neid, ma ei tea. Nõnda suri planeedil viimane mees ja alles jäid üksnes naised. Sellega vähenes sõjaoht peaaegu olematuseni, sest naiste valdkond ei ole võidelda teisi surmates.
JAN: Kas mehed sellele vastu ei hakanud?
IO: Milleks?
(Paus.)
JAN: Uskumatu, milleks inimesed küll suutelised ei ole. Nad võivad üksteist hoida, samas aga halastamatult hävitada… Ja ometi tahavad kõik elada, väga tahavad elada.
(Paus.)
IO: Hea küll, otsime veel medalit.
JAN: Jajah, otsime medalit.
IO: Vaata sina siit, ma käin veel kord läbi tee laevani. (Paus.) Otsime medalit!
JAN: Jajah, muidugi… (Hakkab minema.)
IO: Kuhu sa lähed?
JAN: Mis?
IO: Otsi sina siit, ma vaatan tee pealt.
JAN: Hea küll.
IO: Siin saame jälle kokku. (Lahkub.)
JAN: Milline päev… Kõik on justkui unes. Ah jaa, medal. (Otsib. Siis peatub.) On ju tore, kui maailma sünnib laps. Päris laps. Ja sellel lapsel on ema, ja on isa. See laps võtab nendel käest kinni ja teeb oma esimesed sammud – siin maailmas. Ta naerab, sest maailm on kaunis. Ta nutab, sest… maailm on kaunis. Ta tunneb hirmu, sest maailm seisab tema ees kõigi oma ohtudega. Talle õpetatakse asju ära tundma ning öeldakse, mis on hea ja mis on halb, et ümbritseva suhtes valvel olla. Siis laseb ta isa ja ema kätest lahti ja läheb… Nii, kuidas suudab, kaasas ainus arvesse tulev soov – olla õnnelik. Selleks teeb ta oma tegemised, mis iganes need ka ei oleks. Suudaks ta neid tehes vaid teisi vähem vigastada.

Kui on kätte jõudnud õhtu,
mängitud on mäng,
kui on kaasa võetud nähtu,
lapsi ootab säng.

Siis ma hakkan laulma laulu,
valvan laste und,
ehk on kaunim laulu kaudu
uinumise tund.

Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
võtab kaasa,
viib su ära –
kus on homme,
kus on täna.
Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
viib su maale,
kus on ilus,
sinna teele,
mis on sinus.

Unelaul, mis laulan teile,
ise tekib suul,
korra sünnib, sureb jälle –
nagu lehed puul.

Seni, kui on õues pime,
salapärane,
kanduks teile laul kui ime,
kus ka olete.

Andke mured minu kanda,
andke mulle nutt,
mina soovin teile anda
tee, kus muinasjutt.

Laulaks kõigil lastel laulu –
selleks puudub sund,
sooviks neile laulu kaudu
õnnerikast und.

Kui on taevas jälle päike,
valgus üle maa –
et võiks olla iga väike
õnnelikum raas.

Medal… Medal… (Otsib.)
SVEN (jälgib JANI tegevust, kuni teda märgatakse): Tere! (Paus.) Mina olen Sven.
JAN: Tere.
SVEN: Jah… Ma ei tea, kuidas… Ma olen nii õnnelik!
JAN: Siis on hästi.
SVEN: See on uskumatu… et mina…
JAN: Noo! Küll teilegi õnne jätkub, kui ümbritsevasse mõistlikult suhtuda.
SVEN: Muidugi… Ma nägin, kuidas te enne sealt ülevalt tulite… Tere tulemast Maale, kauge külaline!
JAN: Külalised oleme siin kõik.
SVEN: Seda muidugi… Mis mõttes?
JAN: Tänulikumas mõttes.
(Paus.)
SVEN: Muide, te näete nii inimese moodi välja.
JAN: Meeldiv kuulda.
SVEN: Ma mõtlesin, et… noh… kolm meetrit, kuus kätt…
JAN: Küll siis saaks alles kallistada!
SVEN: Ei, ega ma midagi halba… Kujutasin lihtsalt ette. Uskuge mind, ma ei soovi teile halba.
JAN: Näete nüüd, milliseid võimalusi te ette ei pea kujutama.
SVEN: Jah… Kuidas teile Maa meeldib?
JAN: Ta on imetore.
SVEN: Ma võin teid saata. Noh, kui teid miski huvitab… kui te ise muidugi tahate. Võin teile linna näidata… kuidas me elame…
JAN: Tänan. Olen juba näinud.
SVEN: Ah nii… Te olete siin juba varemgi olnud?
JAN: Jah, mulle tundub nii.
SVEN: Teil on siin mingi ülesanne?
JAN: Tulin vaatama, ja teate, ma ei kahetse.
(Paus.)
SVEN: Ma nägin, te enne otsisite midagi.
JAN: Jah.
SVEN: Kas seda? (Näitab medalit.)
JAN (võtab medali): Täpselt: see ta on. Suur tänu teile! Suur tänu!
SVEN: Kas see on teile tähtis?
JAN: Jah, väga tähtis.
SVEN: Ma oleksin teile selle kohe andnud, aga ma mõtlesin, et hoian mälestuseks.
JAN: Seda on meile väga vaja. Veel kord: suur tänu!
SVEN: Mis asi see on?
JAN: See on võti. Sellega pääseb laeva.
SVEN: Vabandage… ma nii… uudishimust… kas te saaksite mulle laeva näidata… kui see võimalik on?
JAN: Ei, see ei ole võimalik.
SVEN: Siis küll.Vabandage. Ma ainult mõtlesin, et… huvitav oleks näha…
JAN: Te peate nüüd lahkuma. Me lendame kohe tagasi.
SVEN: Kas ma seda vaatama tohin jääda?
(Paus.)
JAN: Võite. Ainult mitte siia – see oleks teile ohtlik.
SVEN: Kuhu siis?
JAN (vaatab ringi): Näete seda küngast seal eemal? Vaadake sealt.
SVEN: Hea küll. Üks küsimus veel… Te olete tark, teate rohkem, kui mina… kust me kõik tuleme?
JAN: Kust me tuleme?
SVEN: Jah.
(Paus.)
JAN: Hea küll, ma vastan.

Pole seal ei kaotust,
pole seal ei võitu –
nõnda keset laotust
tähed teevad sõitu.

Eks sa küsi mõnelt:
kust sa siis ka tuled?
Vastust ootad temalt
seni, kui kord sured.

Tähed on vaid tähed –
mis siin ikka mõelda.
Vaatad ja siis lähed,
hea, kui suudad naerda.

Aeg on lahkuda.
SVEN: Jajah… Hüvasti!
JAN: Hüvasti!
SVEN: Mul on hea meel, et teiega kohtusin. (Lahkub.)
JAN: Jäägu talle see teadmine…





TEINE VAATUS


Maa. Metsalagendik.


JAN (istub ja uurib medalit).
IO (tuleb): Tee peal ei olnud…
JAN: Aga minul on sulle hea uudis.
IO: Kas leidsid?
JAN: Jah.
IO (võtab medali): Lõpuks ometi! (Kallistab JANI.) Nüüd ma saan jälle koju. (Laseb JANI lahti.) Oeh… Kahju küll, aga mul tuleb minna.
JAN: Nüüd kohe?
IO: Jah.
(Paus.)
JAN: Võibolla oleme veel koos?
IO: Ei saa.
JAN: Natukene…
IO: Minu aeg siin on läbi.
JAN: Aga see ei pea tingimata nii olema. Kui sa vaid tahad, saame seda aega pikendada.
IO: Aeg möödub nagu ilus unenägu. Jääb vaid mälestus…
JAN: Aga oleme siis selles unenäos, kuni ta veel kestab. Miks peaksime laskma sellel ilusal kaduda!
IO: Midagi tuleb asemele. Tühja kohta ei jää.
JAN: Aga enne on nii palju kurbust! Ma ei taha, et sa ära lähed. Ma tahan, et sa minu juures oleksid. Sa võid ju Maale jääda?
IO: Minu kodu on Raa.
JAN: Mis vahet seal on – üks taevas kõik! Ma soovin nii väga sinuga olla. Ainult sinuga!
IO: See läheb mööda.
JAN: Aga miks peaksime laskma sellel mööduda? Miks me ei võiks midagi tõelist kinni püüda ja seda alles hoida!
IO: Tunnet ei ole võimalik hoida, saab hoida üksnes asju, mis tunde tekitavad, aga vanad asjad muutuvad ükskord igavaks.
JAN: Sa räägid seda selleks, et oleks kergem lahkuda.
IO: See on ainus, mida ma teha võin.
JAN: See ei ole ainus võimalus! Sa võid ju ometi siia jääda! Või sa ei tahagi minuga koos olla? (Paus.) Ütle, kas sa tahad minuga olla? (Paus.) Jälle on üks mäng mängitud… Oled halb mängija, Jan. Sa teed liiga suure panuse ja lendad alt. Aga ühel päeval alustad sa sellele vaatamata uuesti, jälle kaotad ja jälle alustad. Sul on küllalt kogemusi, et teada, millega mäng lõpeb, ometi ei suuda sind miski peatada. (Paus.) Ole sina õnnelik, Io! (Hakkab minema.)
IO: Ma tahan ju sinuga olla! (Kallistab JANI.) Ma ju tahan, kas sa siis aru ei saa!
(Paus.)
JAN: Tead mis, ma tulen sinuga kaasa.
IO (laseb JANI lahti): Kaasa?
JAN: Jah, ma tulen sinuga Raale kaasa. Kui sina ei saa minu juurde jääda, siis jään mina sinu juurde.
IO: Sa ei tea, mida sa räägid!
JAN: Ma tean. Kas sa võtad mind kaasa?
IO: Sa ei kujuta endale ette, kui ohtlik see on!
JAN: Milles see oht on?
IO: Sa oled ju mees! Mõtled sa ka, mida see kaasa võib tuua, kui sind Raal nähakse?
(Paus.)
JAN: Tead, me teeme nii, et sellest ei saa mitte keegi teada. Keegi ei oska ju arvata, et Raal võib mees olla. Algul varjan ma ennast sinu juures. Seal mõtleme, mida edasi teha. Me võime kusagile üksikusse kohta elama asuda, kuhugi metsa või mägedesse. Teil on seal mägesid?
IO: On.
JAN: Noh, seal me hakkamegi elama. Teil tohib ikka mägedes elada?
IO: On mägesid, kus võib elada.
JAN: Suurepärane! Ja küll kunagi tuleb ka võimalus, kui me jälle Maale saame lennata.
IO: See kõik ei ole nii lihtne…
JAN (võtab IO ümbert kinni): Sa võtad mind ju kaasa, eks?
IO: Ma ei tea…
JAN: Võtad ju?
IO: Hea küll.
(Paus.)
JAN: Sa oled suurepärane, Io! (Suudleb IOD.) Nüüd läheb sõiduks!
IO: Imelik… mis see…
JAN: Nüüd läheb alles sõiduks! (Paus.) Mis sul on, Io?
IO: Midagi… ma…
JAN: Ära karda. Isegi kõige halvemal juhul ei pea me kohe teineteisest lahkuma.
(Paus.)
IO: Hakame siis minema.
JAN: Oota!
IO: Mis on?
JAN: Ma ei saa niimoodi lihtsalt ära kaduda. Ma peaksin sellest teatama. Minu pärast hakatakse muidu muretsema.
IO: Mida sa teatad?
JAN: Noh, ma ütlen, et võtsin ette väikese reisi. Noh, kuhugi…
IO: See võtab ju aega, kuni sa teatad.
JAN: Ei võta. Oota siin, ma tulen kohe tagasi. (Lahkub.)
(Paus.)
IO: Võibolla… (Läheb, kuid peatub.) Ei, ma ei suuda… Ma ei saa temast enam lahti! Mis see küll minuga on…

Miski tuli minu sisse,
tegi minu suureks,
puutus tasa südamesse,
tegi minu uueks.

Nüüd on nõnda palju kanda,
nõnda palju hoida!
Mida tuleb tasuks anda,
ise üles leida?

Suur on aeg,
kui rõõmu on järsku nii palju.
Suur on aeg,
kui vaikus on kuuldavalt valju.
Suur on aeg,
kui nutta ja naerda on hea.
Suur on aeg,
kui tead, et ei kordu see eal.

Hoida tahan seda kinki,
mis mind tegi suureks.
Kõikjal igatseda hetki,
et just süda kuuleks.

KERSTI (tuleb): Tere.
(Paus.)
IO: Tere.
KERSTI: Vabandage, ega te siin juhuslikult ühte poissi pole kohanud?
IO: Poissi?
KERSTI: Jah, ma kaotasin ta ära. Me läksime erinevates suundades, et… See võib teile tobedana tunduda… Noh, ta ütleb, et nägi, kuidas taevast üks ketas tuli ja siia metsa sisse maandus. Algul ma ei uskunud teda, aga siis see medal…
IO: Mis medal?
(Paus.)
KERSTI: Noh, me leidsime ühe imeliku medali, mis ei ole nagu siin tehtud. Siis me läksimegi temaga neid tulnukaid otsima, aga nüüd ei leia ma teda ennast üles.
IO: Te armastate teda?
KERSTI: Kust teie seda teate?
(Paus.)
IO: Ta läks sinnapoole.
(Paus.)
KERSTI: Tänan teid. (Paus.) Kas teie usute, et nad on olemas?
IO: Kes?
KERSTI: Noh, need… teiselt planeedilt?
IO: Ei, mis te nüüd! Ei, see ei saa võimalik olla. Ah, mis…
KERSTI: Nägemist.
(Paus.)
IO: Mis?
(Paus.)
KERSTI: Ma ütlesin: head aega!
IO: Jajah, head aega.
(KERSTI lahkub. Paus.)
JAN (tuleb): Ongi korras. Nüüd võime minna.
IO: Juba tagasi?
JAN: Ma ütlesin ühele tuttavale, et ta teataks, et ma ära sõidan.
IO: Paistab, et sul on terve mets tuttavaid täis.
JAN: Mis mõttes?
IO: Üks alles läks siit.
(Paus.)
JAN: Kes?
IO: Oli üks naine.
JAN: Huvitav… Üks tüdruk tuli mulle vastu küll, aga teda ma ei tundnud.
IO: Ta teadis rääkida medalist.
JAN: Mis asja? Ma tõesti ei tunne teda.
IO: Kas see tähendab, et sa pole temaga varem kohtunud?
JAN: Ma nägin teda esimest korda. (Paus.) Ma ei valeta.
IO: Imelik…
JAN: Oota… Võibolla oli see tüdruk koos selle poisiga, kes lubas teatada, et ma ära sõidan. Tema käest ma medali saingi.
IO: Kas siis sina ei leidnudki seda?
JAN: Ei. Kui sa vahepeal ära käisid, tuli siia see poiss. Ta pidas mind tulnukaks ja andis medali, mille ta leidnud oli.
(Paus.)
IO: Ah nii! Nüüd ma saan aru. Ma juba mõtlesin, et… Oeh…
JAN: Muidugi! Ma ei tunne seda tüdrukut üldse. Esimest korda nägin.
IO: Hea küll, hakkame siis minema. (Paus.) Kas sa ei tahagi enam tulla?
JAN: Tahan küll. Aga… saad aru… ma pole kunagi varem teisel planeedil käinud. Ma pole isegi lennanud varem.
IO: Ära karda.
JAN: Ma ei karda. Aga ikkagi… Maalt lahkuda…

Sellel Maal mul
antud elu,
sellel Maal mu
rõõm ja valu,
sellel Maal ma
naeran, vihkan,
armastan ja
surra ihkan.

Kus ma sündind,
seal mu kodu,
kus ma kõndind
võõraid radu,
mida märkan,
lähedane,
magan, ärkan –
jälle ime.

Jää hüvasti, Maa!
Sind tänama pean,
et tunnen end rikkana.
Jää hüvasti, Maa!
Kord tulen ma taas
su radasid kõndima.

Kus ma käind,
saab minu rajaks,
mida näind, saab
minu pilguks,
mida kuulnud,
minu kajaks,
minu rännu mõtestajaks.

Selle Maaga
seob mind ahel
keset aega
meie vahel,
kus ka viibin,
on see kodu
või kui kõnnin
kaugeid radu.

Igast mõttest,
igast sõnast,
igast tõttest,
igast võlast,
mis on mulle
osaks saanud,
see ka Maale
juurde jäänud.

Mis on olnud,
mis veel tuleb,
mis jääb alles,
mis ehk sureb –
kõigest sellest
sünnib sõna
Sünnimaa, mis
hinges kõlab.

Lähme siis.
(IO ja JAN lahkuvad.)


Raa. Valitseja maja.


(Ooteruumis istuvad KI, TU ja SU.)
LU (tuleb): Tere päevast, sunne Ki.
KI: Tere, sunne Lu. Nii et tsirkuse direktor ka asjast teadlik.
LU: Eks tuleb silmad ja kõrvad õigel ajal lahti hoida… Tere, sunne Tu.
TU: Tere, sunne Lu.
LU (istub KI kõrvale): Kas lehenaistel on midagi lähemalt teada?
KI: Mille kohta?
LU: Nii et iganaine hoiab saladused endale. Õige ka.
KI: Ausalt öelda tean ainult nii palju, et ta on Raal, muud midagi.
LU: Huvitav, milline ta välja näeb?
KI: Sellepärast ma siin olengi. Sinul on vist märksa suuremad kavatsused?
LU: Seda ei ole mul mõtet sinu eest varjata.
KI: Paistab, et sul on võistlejaid. Tu soovib temast kindlasti ühe vapustava filmi teha.
LU: Eks kuule, mida valitseja otsustab.
SU: Ma kuulen, mida te räägite. Need on väheväärtuslikud kavatsused, mis ei teeni kaugeleulatuvaid huve.
LU: Kes see naine on?
SU: See mees tuleb vaieldamatult teaduse käsutusse anda. Missugune enneolematu võimalus – saada teada, millised me võisime olla tuhat aastat tagasi!
TU: Mulle näib, et teie teadust, professor Su, on tarvis üksnes teile enesele.
SU: Mida te räägite! Paistab, et teil on antropoloogia tähtsusest naiste arenguloos ebapiisavad teadmised.
TU: Mis kasu on peale teie enda kellelegi sellest, kui ta saab teada, milline ta oli tuhat aastat tagasi? Me elame antud hetkes, ja see hetk tuleb täita enamusele võimalikult huvipakkuvalt.
SU: Ja selleks, nagu ma aru saan, soovite sellest mehest filmi teha?
TU: See oleks juba midagi väärt! See oleks sündmus, millest pole kuuldud tuhande aasta jooksul terves Rin-süsteemis. “Viimane mees Raal.” Kas ei kõla paljutõotavalt?
SU: Teie tulevase kuulsuse jaoks küll.
TU: See on toimuvaga kaasaskäiv. Te ometi kujutate ette, milline huvi selle filmi järele oleks? Mis puutub aga kuulsusesse, siis ma kahtlen, kas te oleksite nõus, kui mõni teine professor seda meest uurima hakkaks.
SU: Seda meest on teadusele hädasti tarvis!
LU: Ma arvan, et teda on rohkem naistele vaja. Ja sellepärast tuleks teda kõigepealt tsirkuses näidata.
SU: Tsirkuses?
LU: Tähelepanu meie linna vastu kasvaks enneolematult, naised sõidaksid siia kokku süsteemi kõigist nurkadest, sellega seoses saaksid areneda paljud majandusharud. Hiljem võib temast muidugi filmi teha.
TU: Hiljem ei oleks filmil suurimat võimalikku edu. Aga filmiga oleks meie linna tulude kasv tunduvalt suurem, kui teda tsirkuses näidates. Filmi on võimalik vaadata üheaegselt tuhandetes eri kohtades, sama meest korraga aga ainult ühes tsirkuses.
LU: Selle koha pealt on teil sellele mehele isegi mõningane eelisväljavaade.
TU: Kui ma ei teaks, millele oma arvestused rajada, ei oleks ma praegu siin.
LU: Muidugi, muidugi… (Läheb SU juurde ja juhib ta teistest eemale.) Noh, mis viimasel ajal ka antropoloogia alal uudist on?
SU: Teie ehk mõistate…
LU: Teate mis. Mis te arvate, kui hoiaks selle mehe asjas ühte. On väga tühine võimalus, et valiseja ta teie käsutusse annab. Koos on meil aga midagi juba loota. Kui teeksime nii, et hommikul teie uurite teda, õhtul aga näitame tsirkuses. (Paus.) Ma võin isegi osa tuludest teile uurimise jaoks anda.
SU: Mis siis ikka, ma olen nõus.
LU: Siis on hästi. Selline lahendus oleks meile mõlemale ikkagi kasulikum kui üldse sellest mehest ilma jääda.
LI (tuleb): Valitseja palub öelda, et praegu ei ole tal võimalik teid vastu võtta. On tähtsaid asju.
SU: Millal on meil au tema ette ilmuda?
LI: Ta palub teil tulla homme.
SU: Suur lugupidamine meie valitseja vastu. Head päeva, sunne Li.
LI: Head päeva.
VU: Otsustagu valitseja tähtsad asjad targalt. Head päeva.
LU: Head päeva.
KI: Head päeva.
TU. Head päeva.
(LU, KI, TU ja SU lahkuvad.)
VI (tuleb): Ma tuletasin võimalikud tagajärjed, mis selle mehe siiajäämine kaasa võib tuua.
LI: Kummalisel kombel on temast suur hulk naisi juba teadlik ja paljudel neist on tema suhtes mitmesugused kavatsused.
VI: On ainult üks lahendus, mis hukutavad tagajärjed ära võib hoida. Kutsuge see mees siia.
(LI lahkub. Siis tuleb koos JANIGA tagasi.)
JAN: Tere päevast, valitseja!
(Paus.)
VI: Te tegite vea, kui otsustasite Raale tulla.
JAN: Kuidas te sellest küll teada saite? Keegi ju ei näinud…
VI: Keegi ikka nägi.

Mis on tehtud,
jääb ikka ilmale,
läbi nähtud
saab targa silmale.

Mis on mõttes,
ei suuda varjata,
igas lättes
on tegu põhjata.

Iga tunne,
mis saadab inimest,
unest unne
jääb alles igavest.

Teie ja Io tegevus on valmistanud meile keerulise olukorra.
JAN: Ma väga vabandan. Ärge Iod karistage. See olin mina, kes end kaasa palus võtta.
VI: Te mõtlesite üksnes iseendale.
JAN: Ma ei suutnud teisiti: ma olen ju inimene!
VI: Sellest tulebki teie nõrkus asjade üle otsustamisel.
JAN: Kuidas siis teie seda targalt teha suudate?
VI: Mina ei ole inimene.
JAN: Noh, Raa-elanik ikka.
VI: Mina ei ole ka Raa-elanik, nagu teie seda mõtlete. Mina olen masin.
JAN: Masin? Öelge palun, kas Io on ka masin?
VI: Tema ei ole. Tema on inimene nagu teiegi.
(Paus.)
JAN: Kas teil siis masinad valitsevad Raad?
VI: See on parim võimalus, et seda targalt teha. Masinal puuduvad tunded, seetõttu saab ta erinevaid tahteavaldusi kasulikult hinnata. Teie siiajäämine oleks nii meile kui ka teile endale ohtlik, seepärast saadame teid Maale tagasi.
JAN: Aga Io?
VI: Tema jääb siia.
(Paus.)
JAN: Kas ma saaksin temaga veel korra kohtuda? Et hüvasti jätta.
(Paus.)
VI: Ma annan teile lühikese aja. Kutsuge Io.
(LI lahkub. Siis tuleb koos IOGA tagasi.)
IO: Jan!
(Paus.)
VI: Me jätame teid kahekesi.
(LI ja VI lahkuvad.)
IO: Mulle öeldi, et sind saadetakse Maale tagasi.
JAN: See on meie viimane kohtumine.
IO: Jah.
JAN: Kahju, et see nii läks… Mis sinuga tehakse?
IO: Jaba varsti ei mäleta ma sind enam.
JAN: Kuidas nii?
IO: Ma saan tagasi endiseks, kes ei tea, mida tähendab armastus.
(Paus.)
JAN: Mul on nii raske sellele mõelda.
IO: Mul oli sinuga koos tõeliselt hea. Ma pole kunagi varem midagi nii ilusat tundnud.

JAN: On olnud ilusaid hetki,
ei iial saa neid tagasi,
on läinud valusalt katki
mu peos kristallid sedasi.

Siis kurbus tuleb mu peale,
kui on õhtu, unne vajub päev.
Mu kõrval pole sind eales,
ehk unenäos sind ma veel näen.

Kahju on naerust lahkuda.
IO: Sa leiad selle kord uuesti.
JAN: Tunnen end nõnda väiksena.
IO: Küll tõused jälle kord taevani.
JAN ja IO: Ikkagi kahju on loobuda,
mis on nii südame lähedal.

JAN: Ma vaatan tähtede poole,
seal kaugel viibid kusagil,
ja lausun sosinal soove,
ehk kuuled neid seal sinagi.

LI (tuleb): Aeg on läbi.
JAN: Io! (Kallistab IOD.)
LI: Aeg on lahkuda.
JAN: Kannatage ometi natuke!
(Paus.)
LI: Teil tuleb nüüd minna.
JAN: Ma ei unusta sind kunagi, Io!
IO: Küll sa näed, sul läheb veel hästi.
VI (tuleb): Peame kiirustama.
LI: Tulge.
JAN: Hüvasti, Io!
IO: Hüvasti!
(LI ja JAN lahkuvad.)
VI: Oodake teie väljas.
IO: Hästi. (Lahkub.)
LI (tuleb): On teil mulle veel korraldusi?
VI: Tehke kõik selleks, et mees kiiresti Maale saata. Aga enne kustutage temast kohtumine Ioga. (Paus.) Tahtsite midagi öelda?
LI: Kas see on nende jaoks parim lahendus?
(Paus.)
VI: On veel üks võimalus.


Maa. Metsalagendik.


JAN (ärkab): Õhtu juba käes…Ma magasin ikka päris tükk aega. Aga kummaline unenägu oli… Mingi tüdruk… Ilus tüdruk oli. Ta ütles, et tuli taevast ja võttis mind endaga kaasa. Me lendasime suure kiirusega tähtede poole, teineteisel käest kinni hoides. Aga siis hakkas mind miski eemale rebima, ma ei jaksanud ta käes enam kinni hoida ja ma jäin temast maha. (Paus.) Kummalised on need unenäod…

Ärkamata ärgata,
mõtlemata mõelda,
kinnisilmi märgata,
lausumata öelda –
nõnda viibin
unenäos,
tõelus siingi
igas teos.

Tuulekiirul tabada,
puutumata võtta,
loomusunnil jagada,
kaotamata jätta –
nõnda viibin
unenäos,
tõelus siingi
igas teos.

Kus võimatu,
seal kõndida
ja uuesti
ehk sündida.

IO (tuleb): Ma jäin sind kuulama… Tere!
(Paus.)
JAN: Tere. Oli siis midagi huvitavat?
IO: Muidugi. Kas sa käid siin metsas endaga rääkimas?
JAN: Vahel küll – kui seda kellegi teisega teha pole.
IO: Mina tahan sind kuulata.
(Paus.)
JAN: Ma jäin siin enne kogemata magama, ja unes…
IO: Mida sa unes nägid?
JAN: Unes nägi ma… mulle tundub, et see olid sina.
IO: Väga huvitav. Ja mida me tegime?
JAN: Tahad sa seda tõesti teada?
IO: Tahan.
(Paus.)
JAN: Mis siis ikka. (Suudleb IOD.)
IO: Ja see oli kõik?
JAN: Minu jaoks on seda küllalt palju.
IO: Sa näed toredaid unenägusid.
JAN: Oleks see ka ärkvel olles nii.
(Paus.)
IO: Mis su nimi on?
JAN: Jan.
IO: Minu nimi on Io.
JAN: Io… Kummaline nimi. Pole sellist varem kuulnud.
IO: Kas hakkame minema?
JAN: Kuhu?
IO: Ma ei tea. Sinna, kuhu teisedki.
JAN: Tähtede poole?
IO: Lähme siis tähtede poole.