ARMASTUSEAVALDUS

ARMASTUSEAVALDUS

ARTHUR: Tere.
ARST: Tere. Teie nimi, palun?
ARTHUR: Mm... vaadake...
ARST: Nimi, palun?
ARTHUR: Ma tahtsin öelda... seda, et... Üldiselt...
ARST: Teie nimi, palun?
ARTHUR: Mis?
ARST: Kuidas teie nimi on?
ARTHUR: Arthur. Vaadake, kuidas nüüd öelda... Asi ei ole selles, nagu te võibolla arvate.
ARST: Täielik nimi?
ARTHUR: Ah?
ARST: Teie täielik nimi?
ARTHUR: Ahah. Arthur-Elmar Arvel.
ARST: Mis ajast?
ARTHUR: Kuidas?
ARST: Mis ajast te arvel olete?
ARTHUR: Sündimisest saadik loomulikult.
ARST: Te peate seda siis loomulikuks?
ARTHUR: Mida?
ARST: Haigust.
ARTHUR: Jah. Ei, tähendab, te saite minust valesti aru. Nime pean loomulikuks, et on sündimiset saadik.
ARST: Selge. Kohe otsin teie kaardi.
ARTHUR: Kaardi? Kaarti mul siin küll ei tohiks olla.
ARST: Kui te arvel olete, siis peab olema.
ARTHUR: Ei, te ei saanud ikka aru. Mitte mina ei ole arvel, vaid nimi on Arvel. Tähendab, mina olen ka Arvel, aga mina ei ole siin arvel.
ARST: Selge.
ARTHUR: Mis asi?
ARST: Teie ei olegi Arvel.
ARTHUR: Ei ole. Tähendab, olen küll Arvel, aga ainult nimi. Mina ise arvel ei ole. Püüdke nüüd aru saada: Arthur ja Elmar on mõlemad eesnimed, nagu näiteks... no ütleme... nagu Enn-Harald või aas-käoking. Saate aru?
ARST: Saan.
ARTHUR: Ja Arvel on perekonnanimi – üksinda. Nagu näiteks... no ütleme... nooh, saate aru?
ARST: Selge. Mis teid vaevab?
ARTHUR: Saladuses hoitud südamesoov.
ARST: Nii, ja kuidas see avaldub?
ARTHUR: Meeletuses!
ARST: Nii-nii. Ja on teil see juba ammu?
ARTHUR: Sellest ajast peale, kui teid kohtasin.
ARST: Tõesti huvitav. Kontrollimiseks kirjutame teid kolmeks päevaks haiglasse.
ARTHUR: Haiglasse!? Ma ei ole ju haige! Teatud mõttes muidugi küll, aga see ei ole see. Ma tulin siia ise, vabatahtlikult.
ARST: See on tore. Mõni tuleb kinni siduda, siis ka ei tule.
ARTHUR: Saage aru: ma ei tulnud teie kui psühhiaarti juurde, vaid kui psühhiaater teie juurde. Isiklikus asjas.
ARST: Rääkige, ma kuulan.
ARTHUR: Jah... jah... Kuidas seda nüüd öeldagi... Tähendab... ma armastan teid.
ARST: Te ei ole mitte esimene, kes mulle seda ütleb.
ARTHUR: Jah!? Ja kuidas te sellele olete vaadanud?
ARST: Igaühele haigusele omasest seisukohast.
ARTHUR: Ei, te ei saanud ikka aru!
ARST: Seda otsustan juba mina. Ja kui vaja, kutsun komisjoni kokku.
ARTHUR: Mingit komisjoni ei ole vaja! Armastus – see on isiklik asi. Saate aru?
ARST: Saan. Võtke riidest lahti!
ARTHUR: Jah, kohe... Mis? Siin, praegu!?
ARST: Ärge viitke aega, teised ootavad!
ARTHUR: Teised? Missugused teised?
ARST: Ärge karjuge! Ega teie ainuke patsient ei ole.
ARTHUR: Muidugi ei ole! Ma ei ole üldse patsient! Ma tulin ainult ütlema, et armastan teid. Saate aru: ma olen terve! Vaadake: silmad liiguvad – ei liigu, liiguvad – ei liigu. Peavad liikuma! Plõnn-plõnn! Ma näen teid! Uu-uu! Vasakul poi! Kas sa küprokit oskad paigaldada? Ndinn!


Madis Tross