VIIMANE KOHTUMINE
Sa tulid! Sa ikkagi tulid, Anna-Elts, kallis. Istu, palun. Ma kutsusin sind selleks, et... Mul on raske rääkida... Ma tahtsin öelda, et ma... armastan sind endiselt. Meeletult! Kuhu nüüd! Oota, las ma räägin lõpuni. Nii, kuhu ma jäingi... Anna-Elts, kallis, minu tunded sinu vastu pole jahtunud, pidevalt kolmkümmend üheksa. No hommikuti on küll veidi jahedamad... Oota, ära mine veel ära! Kuula mind lõpuni. Anna, kallis, ma kingin sulle oma südame. Tõsi küll, ta ei ole just suurem asi – müokardiit... reumaatiline... Aga ma annan kopsu! Vasaku. Paremas on mõned augud – tuberkuloos... lapsepõlves. Anna-Elts, kallis, tule mulle naiseks! Me elaksime õnnelikult. Läheksime koos teatrisse. Pärast jutustad mulle, mis seal toimus. Süüa teen ise – mul see konks, siin parema köndi otsas... Anna-Elts, kallis, ma ei jäta sind kellelegi. Kui keegi peaks... ma pureks ta kas või hammastega...! See on ajutiselt, see on ajutiselt. Kohe lasen uued panna. Oota, Anna! Ära mine ära! Ma ei jõua sulle järele! Kuradi voolikud! Annaaa...!
Madis Tross
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment