MÄLU

MÄLU

Mul on üks väike viga – olen hajameelne. Muidu täiesti normaalne, aga vahete-vahel kipun unustama – täiesti juhuslikult muidugi. Mõnikord tuleb see isegi kasuks: näiteks, kui olen kellegi käest võlgu võtnud või kui õhtul on naisega teatrisse minek. Aga tihtipeale ei ole see üldsegi mitte kasulik.
Näiteks lähen poodi ja panen kogemata juustu taskusse – täiesti juhuslikult muidugi. Aga pärast kisa kui palju – kui avastatakse. Sõimatakse, nimetatakse isegi vargaks – silmad häbi täis, julged sa siis veel tagasi minna. Või jälle – sõidan bussis. Ja alles pärast seda, kui kontroll mulle õlale patsutab ja ütleb: “Teie sõidupilet?” – meenub mulle, et ma unustasin pileti võtmata. Et selliseid olukordi vältida, otsustasin nüüd iga viie minuti tagant uue pileti osta.
Taksojuhid sõidutavad mind aga meeleldi, sest tihti leiavad nad tagaistmelt minu poolt sinna unustatud kindad, vihmavarju, harvemini kohvri või vabatehnika suusad.
Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Kevadel käisin turismirühmaga Ameerikas. Või oli see hoopis Armeenias? Ei mäleta enam. Olgu pealegi, käisin kus käisin. Järgmisel hommikul pärast tagasijõudmist ärkasin üles – naist ei ole! Minu naist ei ole. Naabri oma pesi juba kella viiest saati pesu – minu pesumasinaga muidugi. Sõimasin teda aknalt ja ütlesin, et margariini, mille ma eelmisel sügisel laenasin, enam tagasi ei too. Tema ainult irvitas selle peale ja ütles, et tegi mu lauavakstust kummipaadi – et hea pesuköögis kapsatünnile ligi hiilida. Järgmisel päeval põletasin ta kasvuhoone maha.
Olgu sellega kuidas oli, aga naist ei olnud. Hüüdsin – vaikus. Otsisin toad läbi – ikka vaikus. Mõtlesin, et äkki läks poodi – aga uks lukus ja võti seespool ees. Siis meenus, et äkki on veetsees. Ha-haa! Ei saanud ju olla! Ma lõin ju ukse enne äraminekut laudadega kinni – et naabrid kasutada ei saaks. Meil on selline... ühine... mitme peale...
Naine tuli tagasi alles kuu aja pärast. Ütles, et oli ka ekskursioonil, ja veel koos minuga. Jäi kogemata sinna. Huvitav küll. Aga võibolla tõesti, mul on selline... halb mälu – vahete-vahel. Tuli tagasi, kaks poisijõmpsikat käe kõrval. Küsisin siis, et kelle lapsed need on. Tema vaatas mind kuidagi imelikult ja küsis, et kas ma ei tunne oma lapsi ka enam ära või. Võibolla tõesti – mul on viimasel ajal mäluga midagi lahti. Küsisin siis, et kumb see Peeter nüüd on. “Milline Peeter? Milline Peeter, ah?” lõugas naine ja valas mulle kuuma suppi krae vahele. Kaheksa sekundi jooksul jõudsin kuus tiiru ümber maja joosta ja naabrimehe puujala kolmeks jupiks saagida.
Toas hakkas ekraan juba selgeks minema. Peeter... Peeter... Häh, see on ju mu enda nimi! Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.


Madis Tross