ROCKOOPER "HING JA IHA"

“HING JA IHA”

Rock-ooper kahes vaatuses
L. Apuleiuse muinasjutu “Amor ja Psyche”
(“hing” ja “iha”) ainetel

Tekst: Madis Tross
Muusika: Heini Vaikmaa





Tegelased:

KUNINGAS
PSYCHE, tema tütar
PSYCHE ÕDE
JUPITER
VENUS, tema tütar
CUPIDO, tema poeg
CERBERUS





ESIMENE VAATUS



Venuse altar.


VENUS: Minu kaunid templid tühjad on seal,
kõle tuul vaid prahti lennutab.
Minust rohkem keegi lugu ei pea –
nüüd on jumal neil teine, mis salata.

Kõiges selles süüdi Psyche on vaid,
kuningriigis kõigist ilusaim.
Ainult talle kinke tuuakse veel,
tema ilu ees peatub ju iga mees.


Nii ei saa
ma Psychel jätkata enam –
huku see toob.
Miskit pean
ma juba tegema täna –
see on mu soov.


Mina, Venus, üksnes vaadaku pealt,
kuidas Psychest saamas jumal on seal!
Aga Psyche ükskord surema peab!
Siis on ilma nad sellestki jumalast.


Nii ei saa
ma Psychel jätkata enam –
huku see toob.
Miskit pean
ma juba tegema täna –
see on mu soov.

See on mu soov!


Sa, Cupido, mõistad
meie ohtu.
Kuid sellegi vastu
leidub rohtu.

CUPIDO: Sind, ema, siin
aidata tahaksin,
et tagasi
oma au võidaksid.

VENUS: Siis kuninga lossi
sea end teele.
Nool lase seal lendu
Psyche poole.

CUPIDO: Küll laiab ta,
kellesse armuda.
Milleks siis veel
võimunoolt raisata?

VENUS: Tee seda nii, et noole
võim sunnib armuma
sellesse, kes on kole.
Kui valib Psyche mehe,
kes kõige koledam,
austuse võidan kohe.

CUPIDO: Su jutust ei suuda
aru saada:
ta näib ju veel kaunim
inetu kõrval!

VENUS: Ei, eksid sa!
Maailm teada siis saab,
mis Psyche väärt,
hinnates koledat.


VENUS: Tee seda nii, et noole CUPIDO: Teen seda nii, et noole
võim sunnib armuma võim sunnib armuma
sellesse, kes on kole. sellesse, kes on kole.
Kui valib Psyche mehe, Kui valib Psyche mehe,
kes kõige koledam, kes kõige koledam,
austuse võidan kohe. austuse võidad kohe.



Kuninga loss. PSYCHE tuleb ehtelaekaga.


PSYCHE ÕDE: Taas oled saanud
ehteid kallimaid?

PSYCHE: Jah, olen võitnud
uusi austajaid.

PSYCHE ÕDE: Nad võivad kulda
sulle kinkida.
Kui naiseks võtta
keegi julgeks ka...

PSYCHE: Küll mehe saan ma,
ole mureta.
Vaid vaja õige
välja valida.

PSYCHE ÕDE: Vaid imetleda
saavad teised sind:
sul nende jaoks on
liiga kõrge hind.

PSYCHE: Tean, sinu hinge
vaevab kadedus.

PSYCHE ÕDE: Ja sinul liigne
on see edevus.

On jumal saanud
Psychest – nii ei saa
ka teda naiseks
keegi soovida.

Na võivad proovida,
kuid ette tean:

see tühi vaev.
Jääb Psyche helkima
teistele kui täht
seal taevalael.


ÕDE lahkub. PSYCHE on jäänud üksinda.


Kui iluga köidan mõnda,
siis selle eest saan ma kulda.
Kuid on need siis ainult ehted,
mida kalliks pean,
väärtustan?

Võib kullastki ilu luua,
hea kätetöö rõõmu tuua,
kuid kõnelda see ei suuda,
nii et südames
heliseb.


Rõõm on nii suur,
et sain taas
ärgata!
Kutsub mind maailm,
võtan ta
ausa väljakutse vastu.

Maailm nii suur,
ahvatlev
minu ees.
Päikesetõusul
ärgates
astun loojangule vastu.


Üksainus on kullal helin,
kuid sadades häältes maailm
end ilmutab. Soovin kuulda,
mida mulle ta
jutustab.

Peab olema endas varjul
tee, millel rõõmu võib tunda, –
kuis muidu võib naerda kerjus,
ainus varandus
päevatee.


CUPIDO (on tulnud):


Nagu päike paistaks pimedaimal ööl,
tema hele sära relvituks mu teeb.
Ema pean ma reetma –
nõnda kaunist neidu puutuda ei saa.


CUPIDO lahkub.


Üksainus on kullal helin,
kuid sadades häältes maailm
end ilmutab. Soovin kuulda,
mida mulle ta
jutustab.

Peab olema endas varjul
tee, millel võib rõõmu tunda, –
kuis muidu võib naerda kerjus,
ainus varandus
päevatee.


Rõõm on nii suur,
et sain taas
ärgata!
Kutsub mind maailm,
võtan ta
ausa väljakutse vastu.


Maailm nii suur,
ahvatlev
minu ees.
Päikesetõusul
ärgates
astun loojangule vastu.


Tulevad KUNINGAS ja PSYCHE ÕDE.


KUNINGAS: Kuulma pead
õnnetust,
Psyche.

Praegu just
saime
kurva teate
Koletise käest.

Juba täna
pead sa tõusma
kalju tippu.

PSYCHE ÕDE: Seal sind ootab
hirmus kaasa,
naiseks sealt su
võtab kaasa.
Kallis Psyche!
Kurvastab see
Koletise
hirmus teade.


PSYCHE: Ärge laske mul minna!


KUNINGAS: Kui sa peaksid
keelduma,
meid siis ähvardab
kõiki
hävitada
hirmus Koletis.

Pole meil ju
võimu selle
mehe vastu.


Kui saad, PSYCHE ÕDE: Kallis Psyche,
mulle ehk me saame
endast kunagi sind
teata. näha jälle.
Tõotan Luban sulle:
sulle: teeme kõik, et
sind, last, aidata sind
aitan. koju peatselt.



Kaljutipp.


PSYCHE: On loojangul
avatud hing
ja tundmatus
ähvardab mind.

Olgu halb või hea,
mille saatus tõi,
hoian püsti pea –
see on kõik, mis ma võin.

Tee kaugele
kodust mind viib,
vaid öö on veel
kaaslaseks siin.

Olgu halb või hea,
mille saatus tõi,
hoian püsti pea –
see on kõik, mis ma võin.

Elan siiski veel!
Ainuüksi see
midagi on väärt,
midagi siiski väärt...



CUPIDO on toonud magava PSYCHE oma kaljulossi.


PSYCHE ärkab:


Kus ma viibin?
Ma üksinda
kaljul seisin...
Kuid edasi
ei mäleta
ma midagi.


Ma selles lossis
ju Koletist ootan!
Siin olen vangis
kui pimedas koopas.

Oh, kuidas ennast
võin tema eest kaitsta?
Ei tea ma relvast,
mis teda võiks võita.


Kui piinlema pean
eluaeg siin...
siis huntide seas
parem viibin!
Kui teaksin lossist ainult
tagasiteed...


Kas nõnda tuleb
siis ilu eest maksta?
Siis juba parem
on inetu olla.


Kui teaksin vaid teed
lossist välja!
Siis alla kalju tipust
heidaksin end.


Avab lossi ukse ja maskis CUPIDOT nähes variseb ta käte vahele.


CUPIDO (asetab magava PSYCHE voodisse):


Kuidas küll saan
hoida sind ma,
nii et kellelegi
õnnetust enam ei vii?

Sind vaadata,
vaid vaadata
on nii palju mu jaoks.
Kui vaid see uni ei kaoks!


Kuigi oled siin, mu juures,
tundub kui kauge
päike laotuses nii suures
kiirgad läbi lauge;

nagu kevadvihm, mis üles
äratab lilled,
nõidus, mille all ma unes
muinasjutus kaugel.

Kui lume all
uinunud lill
puhkeb pakase käes –
nõnda sa seisad mu ees.

PSYCHE (on ärganud):

Kõik heliseb,
kui oleks siin
kuldne liblikas teel.
Mindki ta lennule viib.

CUPIDO ja PSYCHE:

Kuigi oled siin, mu juures,
tundub kui kauge
päike laotuses nii suures
kiirgad läbi lauge;

nagu kevadvihm, mis üles
äratab lilled,
nõidus, mille all ma unes,
muinasjutus kaugel.


PSYCHE: Kes sa oled, tundmatu?
CUPIDO: Ma ei saa seda öelda. Selles kaljulossis oled sa kaitstud. Kuid ainult seni, kui sa ei tea, kes ma olen.
PSYCHE: Ma ei saa kunagi sinu nägu näha?
CUPIDO: Ma ei tea... Ma olen väsinud. Ma olen väga väsinud.
PSYCHE: Puhka siis. Ma ei küsi enam midagi. Ma lepin sellega, et saan sinu juures olla.


Heida nüüd puhkama,
laulan su magama.
Keegi su kaasa viib
kaugele rändama,
siis ära kaob see piir,
kus ärkvel olla saab.


CUPIDO on jäänud magama. Tuleb PSYCHE ÕDE, kes end kardina taga on varjanud.


PSYCHE ÕDE: Psyche!

PSYCHE: Sina siin!
Kuis siia tulla oskasid?

PSYCHE ÕDE: Ma teie kannul ruttasin,
kui Koletis su ära viis.
Nüüd surma ta! On nuga siin.

PSYCHE: See mees ei ole koletis!

PSYCHE ÕDE: Sa eksid. Milleks muidu ta
end varjama peab maskiga?

PSYCHE: Ma siiski teda usaldan.

PSYCHE ÕDE: Ta selleks võimu kasutab.
Nüüd surma kole Koletis,
kes võimu väel su ära viis.

PSYCHE: Ei saa ju olla halb see mees,
kes nõnda kaunilt kõneleb!

PSYCHE ÕDE: Kui katte näolt tal kergitad,
ta tõelist palet näha saad.

Mine,
Psyche!
Iga hetk ta võib ärgata.

PSYCHE: Tappata ta?
Ma ei saa.

PSYCHE ÕDE: Mis sa
ootad!
Eluaeg ta sind vangis peab.

PSYCHE: Ma ei saa
uskuda...

On mu ees siis
Koletis tõesti?
Kuidas küll ma õige otsuse teen?
Vabaks saada
muidugi ihkan.
Kuid kas saan ma mõrvates?

PSYCHE ÕDE: Mõtle,
Psyche,
milleks on see mees maskiga!

PSYCHE: Ma ei tea,
ma ei tea...

kes see mees siin?
Milleks mu röövis?
Kuidas küll õige otsuse teen!
Kuidagi pean
seda ju teadma!
Tuleb siiski vaatata...


PSYCHE võtab CUPIDO näo eest maski. CUPIDO ärkab, PSYCHE ÕDE lahkub.


CUPIDO: Üksnes aidata
soovisin
sellega sind,
kui lubasin
varjata end.

Mida tõotasid
hiljuti,
selle murdsid, rebides maski...
Nüüd aga pean
sinust ma
lahkuma.


Naiseks sind
soovin ma,
aga sellega
nõustuda
Venus ei saa,
tead isegi.

Et ma siin
salaja
olin sinuga,
õde teab,
teistele ta
teatab ja nii
saab sellest ka
ema teada.


Tõuse, hakkame
minema.
Saadan sind teel.
Ootamas ka
isa on veel.

Õde ära sa
süüdista –
sind ta tahtis aidata, Psyche.
Ja ometi
hüvasti
jätame.


PSYCHE: Raske see
tõusmine:
nagu katkise
tiivaga
lind rohu sees,
tõusta ei saa.

Mulle sa
helkima
nagu kauge täht
taeva jääd.
Hüüdma sind jään.

CUPIDO: Hüüdma sind jään.

PSYCHE: Tõusta ei saa
taeva alla.





TEINE VAATUS



Venuse altar.


VENUS: Vaid tühjad
altarid,
kuhu ka
läheksin...
Mu poeg on
Psyche poolt.
Siin vaid tuul
kannab hoolt,

et kustub
mu hiilgus,
kui Psyche võidab austajaid.

Nad saanud
jumala.
Mis teha
temaga?

Kui teada
nad saavad
mu soovist Psyche peatada,

ka minu
viimane
au läheb
Psychele.

Ei suuda
nad mõista,
mis hädaoht neid ootab ees,
kui Psyche kord surmariiki läheb.


PSYCHE (tuleb):


Sinu jalge ees
ma põlvitan,
suur palve südamel
on öelda.

Nõnda armastan
Cupidot ma,
et olla temata
ei suuda.

Nüüd ma palun sind:
sa luba mind
ta juurde kohtuma.


VENUS: Psyche, kallis!
Mõistan sind.
Aidata siin
suudad end,
kui mu soovi
täidad sa.
Siis Cupidot
näha saad.


Kuula siis sa,
mis on mu soov.
Ilu allilmast
mulle sa tood!
Cerberus sind
peatamas teel.
Kui sa ta võidad,
armsamat näed.


Enne kui
allilmas
otsustad käia,
mõtlema pead:
minna võib
ka nõnda,
et sa sealt enam
tagasi ei saa.



Teekond allilma ja tagasi.


PSYCHE: Nüüd lähen ma teisele poole,
kust tagasi enam ei tulda.
End jätan ma jõudude hoolde –
ei ole neil tarvis mu kulda.

Oh, kuidas küll Cerberust võita,
kes väraval allilma valvab?
Mul pole ju ühtegi relva,
vaid armastus üksi on tunda.


Mu minek on puhas,
see vaba on vihast,
mu minek on valus,
kuid ometi ilus...

Ehk väärib see tasu,
mis teistele annan,
ehk sellest on kasu,
mis südames kannan.



PSYCHE on jõudnud allilma ja märkab seal sätendavat laegast. Ta võtab laeka ja pöördub tagasi, kuid nüüd on tema ees CERBERUS.


PSYCHE: Cupido mind kusagil ootab,
on jäänud me armastus veel.
Saan sellele ainult ma loota,
mis kannan ma südame sees.

Usun, et võidab mu tahe –
sellega ületan vahe,
mis maailma maailmast lahutab.

Kui sulged mu tagasitee
ja siin on mu viimane peatus,
siis ometi südame ees
mu viimane tegu on veatu.

Usun, et võidab mu tahe –
sellega ületan vahe,
mis maailma maailmast lahutab.



PSYCHE on allilmast tagasi.


Ma tagasi sain!
See võimatu näib,
et värav avatuks jäi.

On täidetud siis
see Venuse soov,
kui talle ilu ma viin.

Siis kohtuda saan
Cupidoga taas.
Siis kohtuda saan
Cupidoga taas...

Nii väsitav see
mu läbitud tee.
Siin tahan puhata öö.

Nii kogun ma jõu.
Kui päikesetõus
maa jälle särama lööb,

siis tagasitee
mind ootamas ees.
Siis kohtuda saan
Cupidoga taas.


PSYCHE otsib kohta, kuhu magamise ajaks laegas peita. Pärast kõhklemist avab selle ja langeb samas maha.



Olympos. CUPIDO asetab magava PSYCHE teiste ette.


VENUS: Sa sureliku siia tõid!
Olympost solvad sellega.
CUPIDO: Allilmas Psyche ära käis!
VENUS: Sa sellest asjast niisiis tead...

CUPIDO: Küll üht-test suudan taibata.
Saad oma laeka tagasi.
VENUS: Tal ilu tuua palusin.
See soov on aga täitmata.

CUPIDO: Sa ebaausat võitlust pead.
Ei olnud ilu laeka sees.
Ta sisu oli mürgine –
nüüd surmaunes magab ta.

VENUS: See tasu edevuse eest.
Kes käskis laegast avada!
CUPIDO: Ta ilmselt pettust kahtlustas.
JUPITER: Mis kõik see tähendama peab?

VENUS: Sa nende armastusest tead.
Siis panin Psyche proovile:
vaid siis, kui Cerberose teel
ta võidab, saab Cupido ta.

CUPIDO: Ta tegi kõik, mis suutis vaid.
Nüüd, Jupiter, sa otsus tee,
kas väärib mind see kaunis neid,
kes lamab teie jalge ees.

Kui peaksid ütlema sa ei,
siis jäägu Psyche magama –
ma enam vaadata ei või,
kui jälle peab ta piinlema.


JUPITER: Paljude
saatused
muuta te
jõudsite.
Sellega
tõite ka
rohkesti
muresid
teistele
ja endale.

Siiski head
tahtsite.
Nii et pean
ütlema:
kõik te hästi
tegite,
Psyche väärib
austuse.
Ära pühin
nõiduse.

Sa jõudsid koju, Psyche.


PSYCHE: Suur on see päv,
millal surmaunest tõusin ma üles.
Nüüd alles näen,
et nii õrnalt hoiab maailm mind süles.

CUPIDO: Sa teda usalda,
siis kingib sulle ta veel palju.

PSYCHE: Siin seisan ma,
kui mu üle tõuseb valguse sära.
Ma armastan,
ja ei väsi sellest iial vist ära.

CUPIDO: Ka teised juhata,
kus ilu hoitud on maailmas.

KOOS: Nüüd läheme
teineteise kõrval mõõtmatus ajas,
käest hoiame,
nii ei eksi ära keegi meist rajal.

Meid saadab armastus,
meil kaasas kanda on see saladus.