Täheteel

Kui on kord taas õhtu käes,
kaasas kõik see, mis tõi päev,
siis on aeg uinuda,
päevaga öö võrdseks saab ka mulle.

Kutsuvad mind tähed selles öös,
ärgata saab miski siis mu sees,
ihkab see kaugemaid
rännata teid, kokku viib mind ööga.

Siis ma suudan lennata
kui linnud taevateel,
mis jäi päeval kuulmata,
ma teada saan ehk veel
sel ööl, – sel ööl,
mis aina ootab.

Päikesetõus. Päev on taas.
Kusagil mind sõbrad ootamas.
Olgem siis viisakad –
maailma tulnud me kõik ju külla.

Madis Tross