KIRVES

KIRVES

MEES: Tere päevast.
NAINE: Tere.
MEES: Vaatan, et teil siin päris kena kohvik.
NAINE: Selge.
MEES: Mis on selge?
NAINE: Kena kohvik.
MEES: Muidugi, muidugi...
NAINE: Mida pakkuda võib?
MEES: Ma võtaksin ühe... kirve.
NAINE: Nii... Mille?
MEES: Ma võtaksin ühe kirve.
NAINE: Kirve?
MEES: Jah.
NAINE: Mida te kirve all silmas peate?
MEES: Kirve all pean ma silmas kirvest. Te ometi teate, mis on kirves?
NAINE: Jah, aga siin on kohvik. Meil ei ole kirveid.
MEES: Nii-nii... teil ei ole kirveid...
NAINE: Ei ole.
MEES: Kuidas teie nimi on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Niisiis, Ene-Einar, kirveid teil pole?
NAINE: Ei.
MEES: Hea küll. Aga millega te siis... konservikarpe avate?
NAINE: Avajaga.
MEES: Niisiis... avajaga. Aga võtame vorsti.
NAINE: Nooh.
MEES: Millega te seda viilutate, et saia peale panna?
NAINE: Noaga.
MEES: Nii, noaga... Ja kirvest teil ei ole?
NAINE: Ei.
MEES: Halb. Halb, Einar-Ella! Mida teie lapsed küll mõtlevad? Mida minister arvab?
NAINE: Andke andeks...
MEES: Ilmselt ei saa ma siinkohal andeks anda. Aga hea küll, kas teil raamat vähemalt on?
NAINE: Milline raamat?
MEES: Kuhu kaebus sisse kirjutada?
NAINE : Raamat on.
MEES: Niisiis, kirjutame... Mis kell on?
NAINE: 14.26.
MEES: Nii... 14.26... ühtegi kirvest pole.
NAINE: Meil on kohvik.
MEES: Tean, Helle-Eldur, tean.
NAINE: Meil tõesti ei ole kirvest.
MEES: Ei ole midagi, Einar-Pille, ei ole midagi. Astun reedel läbi.


Madis Tross