Kivist

Mu ümber kivist seinad,
all on kivist tee
ja möödujatel linnas
näod on kivist ees.

Külmad on neil hinged,
raske nende meel,
julmad on neil mängud –
haiget üha teeb.

Siis minu juurde
astub väike tüdruk, naeratab
ja ütleb mulle:
“Tule kaasa, lähme mängima!”

Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...

On jäänud kodupaigad
armsaks südames,
kuid möödujatel aina
näod on vihased.

Kurjad on neil pilgud,
võõras nende käsk,
haigeks on hing jäänud,
kaotatud on usk.

Vaid tüdruk naerab,
hoian kinni tema väiksest käest,
viib hetkeks sinna,
kust ma ükskord ära eksisin.

Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...

Madis Tross