VÄLIÕPPUS

Rühm Keevitajate 172 elanikke oli nagu kokkulepitult järve äärde kogunenud, puudusid üksnes Ljubomyr Kalda ja Udli, kes olid kogunenud vale järve äärde. Kõigi nägudel võis märgata ootusärevust, välja arvatud meistrikandidaat Siidori näol, kes võis lugeda ajalehte, sest sellega ta võssa kadus.
“Nii,” arvas Siidor, kui oli tagasi jõudnud, ja vaatas igaühele tähelepanelikult otsa. “Me oleme siia kogunenud selleks, et viia läbi Keevitajate 172 teise trepikoja rünnakrühma järjekordne väliõppus.”
Siidor peletas ligitükkiva karu eemale ja jätkas: “Nagu te näha võite, asume me järve ääres, mille ilul ei ole piire.”
Kõik imetlesid metsa rüppe lahkuvat karu.
“Meid ootab ees tähtis ülesanne, mille edukas täitmine nõuab tänapäeval kõigilt, eriti igaühelt, suurt vastutust: me liigume paadiga, mida saab juhtida erilise kujuga keppide abil, mida nimetatakse aerudeks, järve keskel asuvale saarele.”
Kõik imetlesid aere.
“Ülesande teeb eriti ohtlikuks teadmine, et me ei tea, kas saarel, rõhutan, asuvad omad või vaenlased või ei asu seal kedagi, mis on kõige ohtlikum, sest siis tuleb meil iseseisvalt seisukoht võtta. Kui minuga peaks midagi juhtuma, võtab rühma juhtimise üle Auspere, kes elab üheksandal korrusel ja kellel seega on maailma asjadest hea ülevaade. Aga nüüd – kohtadale!”
Aega viitmata leiti üles paat. Vähe sellest: mitme oskustöölise käed haarasid aerudest. Siis tõstis Siidor käe ja, olles veendunud, et on saavutanud teiste tähelepanu, tõmbas selle järsult alla. Paat hakkas aeglaselt põhja vajuma. Mõne aja pärast oli Siidorile selge, et täna vihma ei tule.
Ennu sügav pilk peatus Jevdokkia paljastunud reiel ja tema kujutluses tekkis pilt Jenissei ülemjooksu kaunist maastikust. Arkaadi tõmbas õnge veest.
“See on kala,” märkis Jevdokkia.
Ippolit Kutuzov teadis lisada, et Eestis on kaunim linn Tartu.
“Vette ei tohi hüpata tundmatus kohas,” ütles Siidor ja hüppas kaldale.
Sõnagi tarvitamata järgnesid talle teised, välja arvatud Ljubomyr Kalda ja Udli, kes olid kogunenud vale järve äärde.
“Kindlasti,” ütles Siidor ja jätkas õhupalli puhumist. “Me võtame kahte salka, üks liigub mööda kallast paremale, teine vastupidi, et kindlaks teha, mis siin toimub.”
Siidor jagas rühma liikmed salkadesse ja lisas: “Kui midagi väärtuslikku märkate, võtke kaasa, kui väga suur ei ole. Kui teid ründab vaenlane, laske õhupall lendu. Ma usaldan teid ja siiski olen veendunud, et te tulete ülesande lahendamisega toime.”
Seisti vaikides. Udli silmadesse valgusid pisarad, sest ta mõtles, et teistega pidi olema midagi juhtunud, kui neid ikka veel järve äärde polnud jõudnud.
Siis asusid salgad võitlusradadele. Järsku Siidor peatus ja tõstis märguandeks käe. Teised peatusid samuti ja jälgisid teda tähelepanelikult. Siis lõi Siidor käega jõuliselt alla – täpne löök lõhestas puuhalu. “Nii tuleb seda teha,” ütles Siidor rahulolevalt ja jättis kirve lõhkumispakku. “Jätkake, mehed!”
“Sööma! Sööma!” hüüdis ka varsti Anastassia ja peatas külgkorviga mootorratta maanteeäärse söökla ees.
Ignatt võttis lõpuks julguse kokku ja ütles: “Ma olen alati neid silmi imetlenud!”
Anastassia punastas ja ajas suppi suhu.
Aga Ignatt jätkas: “Kallis, sa pead saama minu vanad suusad endale! Ma ei jäta neid mitte kellelegi teisele!”
“Oh, väike, armas Ignatt! Sa oled nii lahke ja tubli töömees! Mäletad, kui sa mu kraani käisid parandamas? Öö läbi aina meisterdasid, meisterdasid… Ja siis see plahvatus…”
“Mis plahvatus?”
“Meil tehases. Kõik vastu taevast!”
“Liigume!” ütles Siidor otsustavalt.
Kõik lahkusid – välja arvatud Ljubomyr Kalda ja Udli, kes ootasid vale järve ääres.

Madis Tross