KINGITUS

KINGITUS

Tore juubel oli. Palju lilli, kingitusi, sõnavõtte, inimesi – mõnda tundsin isiklikult... Sooviti õnne, anti üle, löödi kokku – alguses klaase... Küsiti, kas ma veel edasi jään... Nii et tore oli. Kodus vaatasin kingid veel kord üle: mõnda saab isegi kasutada, mõnda lihtsalt asetada – eriti seda kõige suuremat. Ja asetasingi seinale.
Öösel voodis lamades kuulen, nagu keegi ohkaks kusagil. Küllap on see lihtsalt väsimusest. Otsin mugava asendi ja proovin uinuda. Kuid – tõepoolest: keegi ohkab ju! Tundub isegi, nagu kaasneks ohkamisega õrn vilin. Kummaline... Ma kuulatan tähelepanelikult, et tabada hääle suunda. See tuleks nagu kõrvaltoast. Mis see siis on? Ma tõusen ettevaatlikult voodist ja hiilin uks juurde. Nüüd kuulen ma selgelt, et toas toimub midagi. Kuidagi imelik tunne on, igasugused mõtted tulevad pähe. Püüan rahuneda ja olukorrale mingi seletuse leida. Ma süütan tule ja vaatan otsivalt ringi. Võtan siis laua alt tühja veinipudeli ja hiilin vaikselt ukse juurde tagasi. Tunnen: pulss 128, vererõhk 160/120, temperatuur 24,1 – toas. Ma kogun julgust ja lükkan ukse lahti. Miski libiseb üle toa. Ei, see oli lihtsalt vari, valgusest. Ma kuulan tähelepanelikult, kuid nüüd on toas vaikne, ei ainsatki heli. Siis libistan käe ümber nurga ja süütan tule. Mitte midagi ei juhtunud. Ma pigistan pudeli tugevamalt pihku, kõverdan põlvedest jalad, paiskan kurgupõhjast lause “hurraa!”, ja hüppan tuppa. Toas ei ole kedagi, ka kõik esemed tunduvad alles olevat. Ainult et – kingitus seinal oleks nagu paigast nihkunud, nagu veidi ukse poole liikunud. Või tundub see nii?... Olen lihtsalt väsinud, liiga palju muljeid ühe päeva jooksul. Hakkan toast ära tulema, kui mulle tundub, et just praegu ta liikus! Võimatu! Ma lahkun kiiresti toast ja tõmban ukse enda järel kinni. Süda peksab tugevalt ja aeg-ajal läbistavad mind värinad. Mis see siis on? Ma olen ju täie teadvuse juures. Aga võibolla... Ei, paljugi, mis räägitakse! Ma võpatan: toast kostab selgesti oigamist. Mida teha? Mida teha? Ma astun telefoni juurde ja valin väriseva käega numbri.
ELMAR: Hallo.
MINA: Elmar, sina? Enn siin.
ELMAR: Noh, kas pidu veel kestab?
MINA: Ei, mis pidu siin enam. Asi on tõsine: ma olen väsinud, tahan magada, aga kõrvaltoas, saad aru...
ELMAR: Ei taha ära minna või?
MINA: Juba läinud. Õigemini... kuidas nüüd öelda... üks siiski on.
ELMAR: Väsis nii ära, et enam ei liiguta või?
MINA: Vastupidi: just liigutab. Tõsi küll, vaevaliselt, aga siiski. Ma ei tea, mida teha. Ta ohkab.
ELMAR: Anna talle üks lonks, siis läheb paremaks. Aga ainult üks lonks.
MINA: Ei, sa ei saanud aru. Ma sain ta kingiks. Nägid ise, see pruun.
EMAR: Ah soo! Ma ei saanud alguses aru.
MINA: Eks ole. Ja nüüd on mul mure.
ELMAR: Muidugi, eks linna tingimustes ole raske pidada.
MINA: Ma ei soovi teda üldse pidada!
ELMAR: Mõni aeg kannatad ära. Ma räägin sugulastega – võibolla võtavad enda juurde maale.
MINA: Issand, ta tuleb lähemale!
ELMAR: Mis sa kardad! Mänguhoos niisama näksib. Sa ära teda ainult voodisse lase, muidu ei saa pärast üldse lahti. Ja anna talle puupulki või kummipalli närida – see on hammastele hea. On ta sul emane või isane?
MINA: Kust mina tean!
ELMAR: No kas sa siis vahet ei oska teha?
MINA: Mis tähtsust sel praegu on!
ELMAR: No kuidas siis ei ole!
MINA: Ta ei ole... ta ei ole... Aah, niikuinii ei saa sa aru.
Ma asetan toru hargile. Kõrvaltoast kostab jälle hääli: keegi kraabiks nagu ust. Ma olen endast väljas. Mida teha? No mida teha! Ma võtan toru ja valin uuesti.
UUDO: Jah.
MINA: Magasid juba?
UUDO: Mhõhõh. Kes räägib?
MINA: Enn siin.
UUDO: Missugune Enn?
MINA: Enn, noh. Ei tunne ära või?
UUDO: Ah sina. Mis sa tahad, ma juba magan.
MINA: Asi on selles, et... Sa katsu nüüd aru saada. Ma tahan ka magada, aga mul seinal... liigub.
UUDO: Pritsi klorofossiga.
MINA: Arvan, st sellest pole kasu.
UUSO: Muidugi, tõrjet tuleb üheaegselt kogu majas teha.
MINA: Ma ei mõtle seda. Kuula nüüd! Asi on tõsine. Mäletad, peol, see suur… Ma võtsin ta kaasa...
UUDO: Koju?
MINA: Nojah. Aga nüüd ta hakkas elama!
UUDO: Elab sinu juures?
MINA: Muidugi! Ja nüüd ma ei saa temast lahti. Võibolla on see lihtsalt väsimusest.
UUDO: Mis, sa loll, kirjutasid ta endale sisse või?
MINA: Issand! Ma sain ta kingiks! Riputasin seinale, aga tema...
UUDO: Ei lähe tapeediga kokku või?
MINA: Asi ei ole selles! Saad aru, ta hakkas liikuma! Tahab ära tulla!
UUDO: Puuri augud seina, löö punnid sisse ja nendesse konksud – küll pidama jääb.
MINA: Issand! Mitte midagi ei saa sa aru!
UUDO: Hea küll, homme räägime – on juba hilja.
Ta pani toru ära. Ma olen täiesti nõutu. Järsku ma märkan, et toa uks oleks nagu liikunud. Ma haaran taas toru ja valin 112.
KORRAPIDAJA: Korrapidaja kuuleb.
MINA: Ma palun teid: sõitke kiiresti kohale!
KORRAPIDAJA: Mis lahti on?
MINA: Asi on tõsine. Mul korteris... ta tuleb aina lähemale!
KORARPIDAJA: On ta relvastatud?
MINA: Ei tea. Vasara kaheksa–viis. Tulge ruttu!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule.
MINA: V a s a r a k a ...
KORRAPIDAJA: Mis, ta on vasaraga?
MINA: Ei ole ta vasaraga. Ma sain kingituseks...
KORRAPIDAJA: Te saite vasara kingituseks?
MINA: Vasaraga lõin ma ta seinale. Nüüd ta oigab. Tahab ära minna.
KORRAPIDAJA: Hoidke teda kinni! Aga ärge vasaraga enam lööge. Kohe sõidame välja. Aadress?
MINA: Mis aadress?
KORRAPIDAJA: Teie aadress?
MINA: Ma juba ütlsin: Vasara...
KORRAPIDAJA: Jätke see vasar juba rahule!
MINA: Ma elan Vasara tänaval!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule. Hallo!
MINA: V a s a r a t ä n a v a l ...
KORRAPIDAJA: Mis, te viskasite vasara tänavale? See on ju asitõend!
MINA: Ma elan Vasara tänaval! Vasara kaheksa–viis.
KORRAPIDAJA: Nüüd sain aru. Kohe tuleme.
Ma istusin väsinult maha. Mu pea oli tühi, ma ei mõelnud enam millelegi ja mul hakkas kergem. Ma kuulatasin: kõrvaltoas oli kõik vaikne. Varsti oli kohal politsei. Näitasin käega ukse suunas. Püstoleid enda ees hoides tormasid nad tuppa. “Eh, teid, ikka lasite minema!” hõikas üks toast. Ma tõusin püsti, asetasin telefonitoru hargile ja astusin tuppa. Imestusega nägin, et aken on pärani lahti ja kingitus kadunud.

Madis Tross