Tantsuga läbi elu

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa

Ma selles suures ilmas tantsuga minna soovin,
see on mu võimalustest ainuke, hea.
On üksnes see mu tunne, millega samme proovin –
ja nõnda sellest tantsust üksi ma tean.

Ma tantsin, tantsin, tantsin,
ja õnnest naeran, nutan,
kui sellelt reisilt võtan
nii suure rõõmu ma.
Siis tantsin, aina tantsin,
mis targemat võiks teha,
kui minna, jälle näha,
mis leian sellelt suurelt teelt.

Ma tantsus leian kaitset, kurjale vastu seisan,
kui jõud on otsas, tantsin loojangu eel.
Ma suurel reisil värvid, muusika kõikjal leian,
jääb sellest tantsust maha sätendus teel.

Ma tantsin, tantsin, tantsin...

Maailm mu ees nõnda kiirelt möödub, ma tean,
et siin saan olla vaid hetke, mis kingitud.
Ja et mul aega on vähe, ruttama pean,
siis võtan maailma ainult kui üllatust.
Tants annab kiiruse näha kingitust seal,
kust teised mööduvad, näha ei soovigi.
Ja kui kord siin ilmas kahjuks lõpeb mu aeg,
siis astun tundmata öösse tagasi.

Ma metsas hõljun tasa, tuhandeid hääli tunnen,
kui tantsin, kuulen, kuidas kasvavad puud.
Ma nähtamatu reisi saladust hästi tunnen
ja suudan lennata kui sügisetuul.

Ma tantsin, tantsin, tantsin...

Kui ainult õpiksid tantsima kaasa,
siis ühel päeval ehk reisi me teeksime koos...