KÕRVALEHIILIJA ANKEET
Tervise üle ei saa nuriseda. Olen ratastooliga juba harjunud ja valitsen täiuslikult selle mitmesuguseid liikumisvõimalusi, eriti siledal maastikul. Parem silm ei näe, vasak eraldab ümbritsevast vaid kõrghooneid ja muid maastiku piirjooni. Kuulmine on võimalik ainult lisaaparatuuri abil; ujuda ei oska. Biovoolude vahelduva katkemise tagajärjel selja- ja peaaju vahel haaran tihti kirve järele – miks põgenevad, ei tea. Tugeva nuuskamishoo ajal lööb valu vasaku puujala põlvekonstruktsiooni – mudel VGD 67-A. Külmade saabumisel, samuti jahedate loodemussoonide ajal langevad – kuni järgmise dekaadi esimeste päevadeni – juuksed välja. Pärastlõunaste pettekujutelmade tõttu kardan kõiki, kes püüavad mulle läheneda. Viimasel ajal tarvitan sel puhul jaanalinnu võtet, pistes pea liiva sisse, kuid tuleb mainida, et põhjaranniku paesel pinnasel on seda raske kasutada. Kuigi viimasel ajal on märgata mõningate haiguskollete arenemist – kopsud: sisse saan hingata, välja ei saa; neerud – ei absorbeeri; samuti rohevetikate ulatuslik paljunemine selja- ja niudepiirkonnas –, olen vaatamata kõigele sellele ustav, ei tagane ja annan igakülgse panuse.
Madis Tross
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment