PERENAINE LIIDI
Ükskord perenaine Liidi
sõpradelt sai kingiks pliidi
(toidutegemise vahend),
nupud küljes, kaasas juhend.
Ega viivitatud kaua,
kohe tugevdati lauad,
osteti, mis kõlbab suhu:
liha, viljad, suhkur, jahu,
piim ja munad, juured, pealsed...
Juba varsti nägid sealsed,
kuidas ilmneb Liidi anne
kasutada potte, panne.
Sõivad sõsarad ja veljed,
seedisivad mahlad, süljed,
puhati ja jälle söödi,
poest ja putkast juurde toodi,
millel maitset, kõvem, tihe...
Järjekindlalt toimus nihe:
juurde võeti eluskaalus.
Peatset aga häda saabus.
Esmalt suri onu Uuno.
Tema järel tädi Aino.
Õhtupoole Einar langes,
öösel Meinhard tõmbus kangeks.
Viimaks tõbi Liidit tabas –
tal ka aastaid ligi sada.
Nüüd siis pisikene Veera
pliiti uurib, nuppe keerab, –
et ka järeltulev rahvas
koguks rammu, sirguks vahvaks.
Madis Tross
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment