MONOLOOGE NÄIDENDIST "KLOUN"

Madis Tross MONOLOOGE NÄIDENDIST “KLOUN”


VANAMEES: Olen sinu peale ikka mõelnud. Mäletan, kui sa veel väike poiss olid... Ükskord leidsid sa metsast kanakulli poja ja tõid ta minu juurde. Me toitsime teda seni, kuni ta lendama hakkas. (Paus.) Aga algul oli ta ikka tige küll. Nii kui käe ligidale viisid, heitis selili ja ajas varbad laiali, et ennast kaitsta. Ta tegi mingit häält ka, vist piiksus. Või kähises? Võibolla et kähises... Mingit häält ta ju tegi... Ja siis ühel päeval tõusis ta lendu... Mäletan seda selgesti: me võtsime nööri ta jala ümbert lahti, et ta saaks pisut ringi liikuda, kuni me tal silma peal hoiame. Tema aga tegi paar hüpet ja oligi läinud – nagu oleks kogu aeg lennata osanud. Veel mitu päeva tiirutas ta mu maja kohal, siis läks oma teed. (Paus.) Vahel tundub mulle, et sa võiksid nagu see kanakull õhku tõusta ja lennata, kuigi sa varem pole seda proovinud. Ühel päeval lihtsalt tõukad ennast maast lahti ja lendad...

KLOUN: Vahel mõtlen, et jäängi siia ega sõida enam kuhugi. Jään siia ja vaatan, mis siin toimub. Aga kui natuke aega on kusagil paigal oldud, tuleb tahtmine hobune vankri ette panna ja jälle minna... Mulle meeldib rännata. Ja kus ma ka ei viibiks, olen seal alati kellegi külaline. Püüan siis viisakas olla, et mind tagasi oodataks.

KLOUN: Teel Arisesse peatusin ühes külas Auge jõe ääres. Ma ei kavatsenud sinna kauaks jääda, üksnes toitu osta ja siis edasi sõita. Kuid järgmisel päeval peeti kevadpidu ja mind paluti sellest osa võtta. Õhtul tehti tuld, aga enne seda korraldati tublidele talumeestele pidusöök. See toimus küla servas ühes kõige tavalisemas kõrtsis. (Paus.) Esinesid koolilapsed. Nad mängisid pilli ja laulsid nagu lapsed ikka, aga mulle see meeldis. (Paus.) Etendus oli just lõppenud, kui sisse astus taat – just nimelt taat – sellisena, nagu mina ta oma kujutluses olin loonud. Ma ei tea, kui vana ta oli, aga küllap oli ta õige vana. Ta vaatas korraks inimesi, asetas siis käe südamele – ja tegi kummarduse. (Paus.) Ma ei suuda seda seletada, mis minus sel hetkel toimus. Mulle tundub, et ta tegi seda nii aeglaselt, et kui mind kord enam ei ole, siis tema kummardab veel edasi. (Paus.) Temaga koos oli eit. Nad juhatati laua juurde oma kohtadele. Ja enne, kui nad lauda istusid, tegi taat teist korda kummarduse. Eit ei kummardanud, see-eest oli taadi kummardus niivõrd sügav, et ta oleks võinud selle teha mitte üksnes eide, vaid kogu maailma eest. (Paus.) Oma sealviibimise ajal ma ei märganud, et nad oleksid kordagi kellegagi rääkinud, isegi omavahel mitte. Kui neile laualt midagi pakuti, võtsid nad selle vastu tagasihoidliku noogutusega. Mulle tundus, nagu näeksid nad ainult seda, mida nad parajasti näha soovivad. (Paus.) Taat püüdis kahvliga lihalõiku katki saada. See ei õnnestunud ja ta toppis selle tervelt suhu. Ometi polnud ma veel kedagi nii kaunilt söömas näinud. (Paus.) Jämedast maavillasest lõngast kampsuni peal oli tal hall kuub. See oli vana ja võibolla ta ainuke kuub, kuid puhas hoitud. Võmalik, et ta kandis seda ainult kord aastas pidupäeva puhul. Ja järsku mulle tundus, et ma pole kedagi teist nii kaunilt riides näinud. (Paus.) Ma ei olnud harjunud seda kõike vaatama ja ma sulgesin silmad... Ja järsku nägin ma merd. Oli õhtu. Päike oli just loojumas, ainult pool temast ulatus üle merepinna. Tuult ei olnud ja vesi oli sile nagu klaas. Siis nägin ma merel laeva ja sellel inimesi. Nad olid tulnud kuldkalakest püüdma ja tõmbasid parajasti võrku välja. Aga võrgus ei olnud kuldkalakest. Võrgus oli seesama taat, kes kummardused oli teinud. Mehed laeval sattusid raevu. Osa neist tormas pootshaakide järele, et taat nende abil kätte saada. (Paus.) Nad kiskusid ta pootshaakidega tükkideks. (Paus.) Päike, mis oli just loojumas, tõusis taas taevasse ja tuli laevale nii lähedale, et see põlema süttis. (Paus.) Siis nägin ma randa. Kõikjal oli liiv. Keset tühjust kasvas vaid kõrge puu, mille otsas oli suure linnu pesa. Rannas kõndis tüdruk. Lained kandsid taadi puruks rebitud keha tükid kaldale. Tüdruk korjas need üles ja viis linnule... (Paus.) Ma avasin silmad. Varsti oli minu kord esineda. Ma oleksin väga tahtnud sellele taadile midagi ilusat öelda, aga talle polnud mul midagi öelda. Mina suutsin ainult nalja teha. Ma olen alati ainult nalja teinud – inimesed on mind selleks sundinud. Ja isegi siis, kui see taat kord sureb, isegi siis ma naeran – sest ma olen kloun. Ma olen kloun! Ainult üht asja sooviksin ma siis: et ma suudaksin talle samasuguse kummarduse teha, nagu selle tegi taat.

VANAMEES: Mina kitsi ja lambaid ei kasvata ja mulle hundid korda ei lähe. Minul on viha hoopis muttide vastu. Suur viha. Ma tapan neid, kuigi nad ilmselt ei tea, et ma ei luba neil oma aias tuhnida. Muidugi, nemad kaevavad maa sees käike ja otsivad süüa, et elada. Ja mina jälle kasvatan taimi selleks, et elada. Aga keegi peab loobuma... Mutt on kõige vastikum loom, keda ma üldse tean! Taimed on just tärganud, oma esimesed võrsed päikese poole sirutanud, – kui ta tuleb ja noorte taimede alt läbi läheb, need üles kergitab ja juured purustab. Kui taimed just ära ei sure, siis kiratsevad kaua. Ma olen kõiksugu vahenditega püüdnud neid aiamaalt eemal hoida, aga muttidest lahti ei saa. Vahel õhtuti aias toimetades märkan, kuidas mutt hunnikut ajab. Ma võtan labida ja liilin vaikselt juurde. Mind haarab ärev tunne, et nüüd saan ta lõpuks kätte. Mu süda hakkab kiiremini taguma, keha läheb soojaks, aeg jääks nagu seisma. Ma tõstan labida, surun selle tugevamalt pihku ja sihin hästi. Hunnik kerkib. Ma ei julge veel lüüa, ootan, et ta tuleks veel lähemale. Mutt lükkab taas mulda. Nüüd on ta siinsamas! Ja siis ma löön. Ma tõmban labida maa seest välja ja virutan uuesti. Siis hakkan nagu meeletu maad taguma. Kogu ümbruse peksan läbi, et muti surm oleks kindel. Siis istun maha ja puhkan veidi. Ma olen nii väsinud, nagu oleksin pika päeva rasket tööd teinud. Siis tõusen ja hakkan maad lahti kaevama, et mutt välja võtta. Ma keeran mulla korralikult läbi, aga mutti ei ole. Ma tõstan mulla veel kord ühest hunnikust teise, isegi kaugemalt otsin, – aga mutti ei ole! Mitte kusagil ei ole! Ma ei saa aru, kuhu ta võis kaduda! Ma vaatan veel kord, hoolikalt tõstan mulla läbi – mitte midagi. Ja nii on iga kord. Muidu ma püüan neid lõksudega. Nad ei taha sinna ka minna, aga nii kümme mutti saan ikka suve jooksul kätte. Pärast, kui olen surnud muti lõksust välja võtnud, siis on kahju küll. Siis on kahju... No miks peavad nad just minu aias tuhnima! Sonkigu metsas – seal on ruumi küll! Aga muttide hävitamisega päästan ma palju taimi. Jah, igale tapmisele on vaja leida õigustus. Õigustuse peab leidma, muidu läheb inimene hulluks. Matan muti maha ja palun vabandust – nagu võiks ta mulle veel ohtlikuks saada.

MEES: Koju lähen. Mõtlen, et saadan naise ja lapsed igaks juhuks Saugasse – mul on seal tuttavaid. (Paus.) Väiksem tütar Heli saab alles kaheaastaseks. Tema ei saa sõjast aru. Ta läheks vist ka kõige ägedama lahingu ajal aasale lilli korjama. Talle meeldivad lilled väga – igasugused lilled. Vahel on see päris tüütu: lähed temaga kuhugi, sul on kiire, aga tema tahab aina lilli korjata. (Paus.) Ja teate, mida ta täna tegi? Koristas! Ta oli piimakruusi ümber ajanud. Kuulen teisest toast kohmitsemist. Lähen uurima – ta on kapist puhta rätiku võtnud ja pühib sellega põrandat. Nii tore oli teda vaadata, tema ei pannud mind tähelegi. Siis viis märja rätiku kappi tagasi. Ja teate, kui ta veel päris pisike oli – te ei oska arvatagi, kui pisike ta oli. Ta oli ikka, noh... noh...

VANAMEES: Segasena on vist päris hea elada. Ei, ma mõtlen tõsiselt. Segane ei mõtle paljudest asjadest ega muretse nende puudumise pärast. Ma mõtlen Pegot. Talle ei tule pähegi, et ta peaks kunagi naise võtma. Ta mängib järve ääres, ehitab liivast losse ega tunne muret. Ta on nagu laps. Aga võibolla muretseb ta millegi pärast, millest meie aimatagi ei oska. Eks lastelgi ole mured. Teine asi on jalutute ja pimedatega – kui nad just sünnist saadik vigased ei ole. Vahel neid kohates ütlen endale, et peaksin ainuüksi sellepärast õnnelik olema, et minuga midagi sarnast pole juhtunud. Ma saan kõndida ja näha – kas sellest ei ole siis veel küllalt! Ma näen jahedal hommikul päikesekiirtes sätendavaid kastepiisku ja sõbralik tuul kannab minuni õide puhkenud lillede lõhna, mis kõik kuulutab: jälle on alanud uus päev! Lapsed jooksevad pühapäeva hommikul kilgates sinisele aasale ja nende pillid hüüavad ikka ja jälle: kui ilus on elu! Vaata ja tunne rõõmu uuest päevast, mis sulle on kingitud. (Paus.) Aga kurbus tuleb ikkagi, vaikselt ja hiilivalt nagu lähenev sügis ja sa tajud kõikjal algavat surmaund. Sa kardad unustada seda, mida oled näinud, ja tahad näha seda, mis veel tuleb. Mida lähemal oled lõpule, seda kaunimaks kõik muutub, seda rohkem tahad sa elada. Miks on kõik nii üürike – korra vaid tajuda, mööda minnes puudutada! Ja ühel päeval ei mäleta sa enam sedagi, et oled midagi puudutanud.

POISS: Minu ema on pime. Ta jäi pimedaks siis, kui ma sündisin. Ta näeb ainult heledaid ja tumedaid laike. Vahel ta vaatab mind kaua ja siis ma küsin, mida ta näeb. Ta ütleb, et ma helendan, nagu oleksin üleni kullast.

KLOUN: Kunagi kartsin ma üksinda öösel metsas käia. Ma ei saanud täpselt aru, mida ma kartsin. Võibolla pimedust ja tundmatuid varje selles. Öösel üksikus kohas kaovad tavapärased pidepunktid, millest ohu korral muidu kinni saaks haarata, ja sa seisad vastamisi tundmatute jõududega, mis sind hiljem kõikjal jälitada võivad. Tasapisi sain ma metsas elavate vaimudega tuttavaks ja nüüd ma oskan nende väge ära kasutada oma abilise väljakutsumiseks. Miski minu sees andis endast märku, ma õppisin teda tundma ja nüüd me teeme koos igasuguseid vigureid.

VANAMEES: Praegu on suvi... Varsti tuleb sügis. Siis talv. Kevad... Jälle suvi. Ring saab täis – mine edasi või tagasi. Tagasi minnes jõuame tagasi pärale. Praegu on suvi... Suvi on ilus. Sügisel peab juba kütma hakkama. Aga kui ei kütaks?... Talv on ka ilus. Kui sajab nii palju lund, et kõik enda alla matab, siis on seda lund küll palju. Kevadel on pori, kõik niriseb. Linnud laulavad... Mis mina sinna teha saan! Ja siis ongi jälle suvi. Kõik oleks justkui teada. Aga armastus – millest see veel tuleb?... Ta läks ära... Nad mõlemad läksid ära. Jätsid mu maha. Ühel päeval tundsid, et neil pole mind enam vaja. Mõtlesid, et mujal saab kergemini läbi. Mõtlesid või tundsid?... Ükskõik – ära läksid ikkagi.

KÕRTSMIK: Varsti müün selle maja maha ja ostan Põhjatorni juurde uue. Nende aastatega olen ikka nii palju suutnud kõrvale panna, et kui see maja maha müüa, saab uue ostmiseks raha kokku. Siis võib ehk ka ühe poisi või tüdruku abiks võtta. Ma olen juba kõik läbi mõelnud, kuidas äri korraldada. Kui kõrtsi sisse tulla, siis esikust paremale viib trepp teisele korrusele, kus on ühel pool koridori kaks, teisel pool kolm eraldi tuba. Need jäävad külalistele, igasse tuppa kaks voodit – jah, nii on paras. Esikus trepi kõrval on nagi riiete jaoks. Esikust vasakule jääb kaks tuba, nendes hakkan ma ise elama – minu jaoks piisab. Esikust otse läbi võlvialuse läheb saali, see ei ole küll suur – neljale lauale paras –, aga saali tagumises otsas võlvkaarte taga on veel kaks ruumi, kuhu mahub kummassegi üks laud. Seega kokku kuus lauda, igasse kaheksa inimest. Müügilett jääb esikust saali tulles vasakule. Kööki saab nii leti tagant kui ka saalist. Letist paremale jääb veel üks tuba, see jääks vajaduse korral poisile või tüdrukule. Kogu sisustuse kujundan ise: tumedad lauad ja toolid, tume lett, uste ja akende ees punased eesriided, seintel madalamal tumedad puust tahvlid, kõrgemal heledad värvitud seinad, lakitud põrandad ja laed – kõik peab kaunis olema ja hubase tunde looma. Minu maja saab paljudele meelispaigaks, linna sisse sõitnud peatuvad ikka minu juures. Võibolla saab nädalalõpuks isegi pillimehed kutsuda. Siis on seal lõbus: muusika mängib, tüdruk punases kleidis valgete käiste ja põllega kannab laudadele veini ja pirukaid, rahvas naerab ja on õnnelik – vähemalt ühel õhtul nädalas unustab oma mured ja on õnnelik. Ma arvan, et seda ei olegi nii vähe.

VANAMEES: Hea küll, ma räägin teile oma unenäo. Ma ei tea, mis tänav see oli või kus linnas ma üldse viibisin – tuttav koht see igatahes ei olnud. Ma hakkasin jooksma. Õieti ma rohkem nagu hüppasin. Tõukasin ennast pikkade sammudega maast lahti. Hüpped läksid aina pikemaks, kiirus kasvas, varsti ma võisin juba päris kaua õhus püsida, enne kui järgmise tõuke pidin tegema. Ma tundsin ennast kergena, kiirus aina kasvas. Siis tõukasin ennast maast lahti, tõmbasin jalad vastu rinda kõverasse ja lendasin. Ma lendasin mööda pikka tänavat majade vahel ja see oli tore. Korraga märkasin eemal mingeid kujusid mulle vastu lendamas. Ma tundsin nende ees hirmu ja tahtsin õhus ringi keerata, et tagasi lennata. Tänav oli aga kitsas ja ma pidin hoo maha võtma, et mitte vastu maja lennata. Kui ma tagasi hakkasin lendama, olid kujud juba päris lähedal. Mu hoog oli raugenud ja ma ei saanud nende eest ära. Mul oli kohutav hirm. Kujud jõudsid mulle üha lähemale ja sundisid mind maanduma. Need olid kivist kujud. Järsku ma tundsin, et nad ei soovigi mulle halba. Siis ütlesid nad mulle õpetussõnu – neid oli täpselt kümme. Unes ma sain nendest õpetussõnadest aru ja teadsin, et need on õiged. Aga pärast ärkamist ei mäleta ma enam midagi, mida nad ütlesid. Ma unustan alatihti ära, mida mulle on õpetatud.

KLOUN: Ühe mägiküla servas elas kord mees. Tema naine oli surnud varakult ja nüüd olid seltsiks talle vaid taimed, mida ta oma aias kasvatas. Tema aed oli alati hoolitsetud: varakevadest kuni hilissügiseni õitsesid seal lilled ja tema aeda käis imetlemas kogu külarahvas. Ta oli teinud tublisti tööd ja teeninud korralikult, nii et vanaduspäevadel ei pidanud ta raha pärast puudust tundma. Inimesed pidasid temast lugu, mõned küll peamiselt sellepärast, et neil võimalus oli temalt raha välja meelitada. Nad kasutasid ära mehe usaldust ja head südant ning laenasid tema käest erinevatel ettekäänetel: kas oli tarvis veskit ehitada või lagunenud teed parandada... Ja kui mees lõpuks raha tagasi läks küsima, öeldi talle, et tema samuti veskit kasutab ja teed kõnnib, ja nii jäigi tihti osa rahast tagasi saamata. Mõned pidasid teda koguni nõdrameelseks, sest et ta lilledega kõneles ja vahel neile isegi laulis. (Paus.) Ühel kevadel jäi mees äkitselt raskesti haigeks. Kuna ta elas üksinda, siis käisid sõbrad teda aeg-ajalt vaatamas, põetasid teda ja abistasid majapidamistöödes. Mehe seisund halvenes iga päevaga, nii et ta lõpuks ainult voodis pidi lamama. Nähes haiguse süvenemist ja aimates, millega see lõppeda võib, oli keegi sõpradest nüüd alati tema juures. Pärast järjekordset haigushoogu, kui mees oli pisut toibunud, laskis ta kõik sõbrad enda juurde kutsuda. Neid oli neli. Nad kogunesid mehe voodi ümber ja ootasid kannatamatusega, mida ta ütleb. Mees vaatas tükk aega sõpru ja hakkas siis rääkima: “Haigus võtab üha rohkem võimust, ma näen, et ma ei suuda talle enam vastu seista ja ma tahan teha oma viimase otsuse.” Ta palus meestel akna juurde minna ja sellelt eesriided kõrvale lükata. Sõbrad tegid seda ja mees jätkas: “Vaadake aknast välja! Te näete Kara mäge, mida vahel kutsutakse ka Helkivaks mäeks, sest et päike tema tagant tõuseb. Te olete ainukesed inimesed, kes mind siit ilmast lahkumiseni on saatnud, mul pole kedagi teist ja seepärast palun ma teil täita ka oma viimase soovi – matke mind selle mäe tippu.” Sõbrad vaatasid üksteisele nõutult otsa, kui mees jätkas: “Ma olen eluaeg tahtnud seal ära käia, kuid saatus on soovinud teisiti. See väike varandus, mille ma aastatega olen ausalt teeninud ja kõrvale pannud, jaotage endi vahel võrdsetes osades ära.” Ta kobas käega voodi serva all, leidis sealt võtme ja libistas selle vaevaliselt mööda tekki teiste suunas. “Siin on laeka võti, sealt leiate kõik.” Kui pärast mõningast kõhlust üks sõpradest võtme enda kätte oli võtnud, jätkas mees: “Nüüd jätke mind üksi, mulle pole enam inimesi vaja. Surm hiilib ümber maja ja palub luba sisse tulla – milleks lasta tal nii kaua oodata!” (Paus.) Kui mehed majast eemaldusid, siis tundus neile, nagu kostaks sealt laulu. Ja kui nad järgmisel hommikul tagasi tulid, siis oli mees surnud. Muidu oli kõik nagu ennegi. (Paus.) Inimesed tulid mehega hüvasti jätma ja neil oli kahju – kõige rohkem ilmselt tema ilusast aiast, kus üksi jäänud lilled kaunilt õitsesid. Pärast tavakohaseid toiminguid asusid sõbrad mehe viimast soovi täitma. Arvestades teekonna pikkust, muretsesid nad vajalikul hulgal toitu ja vett, võtsid kaasa labida ja kirka, asetasid surnu tihedast linasest riidest kotti ning asusid teele. Nii kaugele mäkke kui võimalik sõitsid nad ratsa, siis saadeti hobused alla tagasi. Edasi mindi jalgsi. Nad kandsid meest okstest tehtud raamil, tavaliselt neljakesi, raskesti läbitavates kohtades kahekesi, üksteist aeg-ajalt välja vahetades. Teekond oli raske: nad pidid ületama järske nõlvakuid ja läbima kitsaid kaljulõhesid, kus kotti sai tassida vaid seljas. Ilmad olid erakordselt kuumad, mehe kandmine kulutas palju jõudu ja nad tarbisid vett rohkem, kui algul olid arvanud vaja minevat. Kolmanda päeva õhtul pärast väsitavat ronimist tekkis meeste vahel vaidlus: kas minna edasi või matta mees sinnasamasse. Lõpuks jõuti otsusele, et mehe viimane soov tuleb täita – muidu võib neile veel õnnetus osaks saada. Ja nii jätkatigi järgmisel päeval tõusu. Suure vaevaga mindi veel kaks päeva, siis oli vesi ja toit lõpukorral. Aga kuna minna oli veel ligi kolmandik teekonnast, lisaks tagasitulek, siis kaaluti otsustavalt, mida edasi teha. Kolm meest arvasid, et surnu tuleb mäele viia – nad tundsid mingit seletamatut hirmu, nad kartsid meest, kellest nad eluaeg olid arvanud end üle olevat. Neljas mees aga ütles: “Kui te tunnete, et peate edasi minema, siis tehke seda, mina lähen homme alla tagasi. Kehal on ükskõik, kus ta oma viimset puhkust veedab, kui aga miski temas on selle mäega seotud, siis saab ta sinna ilma meie abita.” (Paus.) Järgmisel päeval mindigi lahku. Neljas mees jättis oma osa toidust teistele, ainult pisut vett võttis kaasa. Ta oli surmani nõrkenud, kui üks lambakarjus ta juhuslikult maas lamamast leidis. Pärast käidi veel mitmel korral mägedes teisi mehi otsimas, aga seni ei ole neist midagi teada. Tagasi pöördunud mees aga hooliteb nüüd aias lillede eest ja seal on sama kaunis kui ennegi.