KUUSK

KUUSK

I

ESIMENE: Vabandage, mul on teile küsimus.
TEINE: Küsige, palun.
ESIMENE: Öelge, palun, kust te selle kuuse saite?
TEINE: Kuuse?
ESIMENE: Jah. Teil on ju kuusk käes?
TEINE: Näete, seal kaupluse juures müüakse. Praegu just toodi.
ESIMENE: Ma näen, et müüakse. Ma mõlten konkreetselt – teie kuuske?
TEINE: Selle ma ostsingi sealt.
ESIMENE: Arvate? Nii koheva ja… korrapärase?
TEINE: Õnnestus jah tänavu aasta ilus…
ESIMENE: Nii… Teil õnnestus…?
TEINE: Õnnestus.
EIMENE: Kas see õnnestumine ei olnud mitte juhuslikult ette kavatsetud?
TEINE: Ma ei mõista?
ESIMENE: Püüate mu küsimusest kõrvale põigata?
TEINE: Ma ei püüa kuhugi põigata. Ma tahan teada, mida teil vaja on?
ESIMENE: Hea küll, püüan teile meelde tuletada.
TEINE: Mul on kõik meeles.
ESIMENE: Siis ilma keerutamata! Niisiis – te kavatsesite kuuse muretseda. Rõhutan: muretseda!
TEINE: Seda küll. Ma ei mõista, mida te…
ESIMENE: Hea küll. Näete, mis kaupluse juures toimub?
TEINE: Mis siis toimub?
ESIMENE: Kaupluse ümbrus on rahvast täis, kõik trügivad, igaüks tahab ilusamat kuuske…
TEINE: Nojah. Aga miks te seda mulle räägite?
ESIMENE: Jätame teeskluse, palun!
TEINE: Ma ei saa millestki aru!
ESIMENE: Küll pärast jõuate järele mõelda. Aga nüüd asja juurde.
TEINE: Hea küll, tehke kiiremini.
ESIMENE: Ilmaaegu suhtute asjasse nii üleolevalt. Ma tean rohkem, kui te arvate.
TEINE: Tore! Head aega!
ESIMENE: Kannatage! Te pole mulle veel vastanud.
TEINE: Mida ma teile vastama pean?
ESIMENE: Kust te selle kuuse saite?
TEINE: Ma juba ütlesin: kaupluse juurest ostsin!
ESIMENE: Ja see on kõik?
TEINE: Mis siis veel?
ESIMENE: Jätame selle mängu. Teid on ju läbi näha.
TEINE: Mida te tahate? Öelge lõpuks, mida te minust tahate?
ESIMENE: Hea küll, räägime siis otse välja. Kuused just toodi, polnud jõutud veel mahagi laadida, kui teil juba käes! Kas see ütleb teile midagi?
TEINE: Te tahate teada, kuidas ma nii ruttu kuuse sain?
ESIMENE: Just. Niisiis ma ootan vastust.
TEINE: Hea küll… Auto tuli ette, kuuski tõsteti maha, ma olin seal ligidal, märkasin ühte ilusat kuuske ja haarasin selle…
ESIMENE: Stopp! Nägite nüüd, rääkisitegi ennast vahele.
TEINE: Mismoodi? Kuhu vahele?
EIMENE: Te ütlesite: “haarasin”…
TEINE: Nojah, haarasin…
ESIMENE: Näidake oma käsi!
TEINE: Mis need käed siia puutuvad?
ESIMENE: Küsimusi esitan praegu mina!
TEINE: Noh, vaadake siis!
ESIMENE: Nii. Ja nüüd öelge, kus te seisite, kui kuuski maha laaditi?
TEINE: Öelge lõpuks, mida te minust tahate!
EIMENE: Palun, jätame sellise tooni. Arvate, et mulle pakub rõõmu siin teiega jännata.
TEINE: Siis – head aega!
ESIMENE: Peame kinni, palun!
TEINE: Laske kuusk lahti!
ESIMENE: Soovitan teil mõistlik olla. Te ei taha ju… avalikult?
TEINE: Öelge siis, mida teil vaja on?
ESIMENE: Hea küll, asume siis konkreetsete faktide juurde. Mis päev täna on?
TEINE: Esmaspäev.
ESIMENE: Aga täpsemalt?
TEINE: Mhõõh…
ESIMENE: Hea küll, tuletan teile meelde: täna on selle aasta viimane päev. Nüüd, palun, jätkake!
TEINE: Midagi ma ei jätka!
EIMENE: Asjata. Asjata. Mida teie töökaaslased küll mõtlevad…
TEINE: Tead… käige kuradile!
ESIMENE: Või niimoodi siis! Kas te arvate, et teised ei taha uut aastat korralikult vastu võtta? Kuuske ehtida, küünlaid külge panna? Kui kõik seda teed läheksid nagu teie? Näete, kuused on juba otsas. Paar nirakat vedeleb veel maas. Inimesed ootavad ja külmetavad, millal uued tuuakse. Aga võibolla enam ei toodagi? Kas te sellele olete mõelnud? Mul on endal kaks last. Küsivad: isa, milllal sa kuuse tood? Niisiis, kas me hakkame lõpuks rääkima või ei hakka?
TEINE: Mul pole teiega millestki rääkida.
ESIMENE: Siis, palun, tulge kaasa!
TEINE: Kaasa? Kuhu?
ESIMENE: Eh teid! Nii mõttetult vastu puigelda…
TEINE: Teate… Hea küll, ma tunnistan üles. Käisin metsas, käisin, võtsin salaja. Kahetsen. Palju mul trahvi maksta tuleb?
ESIMENE: Lõpuks võtsite aru pähe. Aga hea seegi, kui mitte kunagi. Nüüd minge!
TEINE: Kuhu?
ESIMENE: Koju. Või mujale.
TEINE: Aga trahv?
ESIMENE: Sellepärast ärge muretsege. Kui on… siis.
TEINE: Kas ma võin nüüd minna?
ESIMENE: Minge. Kuusk jätke siia, palun!
TEINE: Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Teile samuti. Head aega. Nüüd on mul ilus kuusk olemas…
TEINE: Kurat, kust ma nüüd uue kuuse saan? Ja kust ta üldse teadis, et ma selle metsast tõin?…

II

KOLMAS: Vabandage, kus nii ilusaid kuuski müüakse?
ESIMENE: Mis?
KOLMAS: Miks te nii erutute?
ESIMENE: Ma… ma ei osanud arvata…
KOLMAS: Võibolla ütleksite, kust te nii ilusa kuuse saite?
ESIMENE: Ah kuuse… Ma ostsin selle. Seal kaupluse juures just müüdi.
KOLMAS: Ma tean, et müüdi. Kümme minutit tagasi lõppesid otsa.
ESIMENE: Jah, ei vedanud teil…
KOLMAS: Aga – pange nüüd hästi tähele – kui te ka viimase kuuse oleksite saanud, mis selle välimust arvestades on kaheldav, siis kaupluse juurest siia on umbes kolme minuti tee. Mõistate?
ESIMENE: Nojah, nii kolm minutit võib tulla küll.
KOLMAS: Niisiis, kus te nii kaua viibisite?
ESIMENE: Mina või?
KOLMAS: Just teie.
ESIMENE: Ma… rääkisin sõbraga juttu.
KOLMAS: Mitte sõbraga, vaid kaasosalisega. Teie “sõber” tunnistas juba kõik üles.
ESIMENE: Kuradi kurat! Või kohe kaebama! Ise ei suuda mees olla!
KOLMAS: Niisiis, kas võtate süü omaks?
ESIMENE: Jah. Muretsesin ebaausal teel. Võtke kuusk!
KOLMAS: Pole vaja, ma tegin nalja.
ESIMENE: Nalja? Mismoodi nalja?
KOLMAS: Tegin lihtsalt nalja. Harjutasin, noh.
ESIMENE: Mida te harjutasite? Võtke kuusk ja laske mul minna.
KOLMAS: Mul pole vaja teie kuuske.
ESIMENE: Ma ütlen ausalt: kuuse sain pettusega. Võtke nüüd!
KOLMAS: Ma usun, te olete aus inimene. Nägin teid enne kaupluse juures ilma kuuseta.
ESIMENE: Öelge siis, mida te tahate? Mida te minust tahate?
KOLMAS: Ma ei taha teist midagi. Tegin lihtsalt nalja. Vabandage! Saate aru, minu unistus on saada uurijaks. Ja selleks ma lihtsalt harjutasin. Vabandage väga!
ESIMENE: Ahsoo! Või uurite! Ah nii…
KOLMAS: Nojah. Proovisin, kuidas välja tuleb.
ESIMENE: Noh, miks ta siis ei tule! Jah… Kas ma võin nüüd koju minna?
KOLMAS: Aga muidugi. Vabandage veel kord!
ESIMENE: Palun, palun! Või teie lihtsalt harjutasite?
KOLMAS: Lihtsalt harjutasin.
ESIMENE : Või harjutasite, hõ-hõõ! Nojah, hõ-hõõ! Kõike head siis!
KOLMAS: Nägemist. Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Ikka, ikka! Või tema harjutab!…

III

NELJAS: Vabandage…
ESIMENE: Te tahate teada, kust ma nii ilusa kuuse sain? Ma ütlen teile: varastasin!
NELJAS: Ma tahtsin teada, palju kell on.
ESIMENE: Ma näen teie mõttekäiku ette: kuused lõppesid viisteist minutit tagasi otsa, siia tulekuks kulub kõigest kolm minutit. Kas pole nii?
NELJAS: Ma ei saanud nüüd päris hästi aru… Palju see kell siis ongi?
ESIMENE: Te ei saanud aru! Aga võibolla te lihtsalt harjutate? Võtke kuusk!
NELJAS: Mida ma võtma pean?
ESIMENE: Ma ütlesin, võtke kuusk!
NELJAS: Jah, aga mida!
ESIMENE: Kas te siis aru ei saa – kuusk!
NELJAS: Ah see. Ma mõtlesin, et te minu poole pöördute.
ESIMENE: Just teie poole ma pöördungi. Kuradi kuusk! Võtke juba!
NELJAS: Mina olen Kuusk.
ESIMENE: Kuidas?
NELJAS: Minu nimi on Kuusk.
ESIMENE: Teie olete kuusk?
NELJAS: Kuusk.
ESIMENE: Nii. Kust te selle kuuse saite?
NELJAS: Eks ikka isa käest.
ESIMENE: Ah nii. Kas teie isa on metsamees?
NELJAS: Oli. Nüüd on ta juba kuus aastat surnud.
ESIMENE: Siis on hästi säilinud.
NELJAS: Jah, ega tervisel pole häda midagi. Ainult see jalg teeb vahel haiget. Lõin kogemata kirvega põlve.
ESIMENE: Maapinna lähedalt tuleb maha võtta.
NELJAS: Jalg või?
ESIMENE: Üldiselt nimetatakse seda tüveks.
NELJAS: Võibolla et tüveks… Igatahes vannid parajalt tulise veega aitavad.
ESIMENE: Ah nii! Kas okkad maha ei lange?
NELJAS: Mida te okaste all silmas peate?
ESIMENE: Noh, kas koort lahti ei löö?
NELJAS: Ha-haa! Küll on teil ikka mõisted! Ei löö ta midagi lahti, ainult sinakaks tõmbub.
ESIMENE: Vaataks! Siis on see võibolla hoopiski siberi nulg?
NELJAS: Nüüd ma ei saa enam aru… Jalg või?
ESIMENE: Tüvi. Tüvi. Ise metsamees! Seda nimetatakse tüveks!
NELJAS: Hea küll, palju see kell nüüd on?
ESIMENE: Pool kuus juba.
NELJAS: Peab minema hakkama. Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Teile ka. Oma kuuse jätsite maha!
NELJAS: See on teie kuusk!
ESIMENE: Minu?
NELJAS: Kas siis ei ole või?
ESIMENE: Ahjaa, muidugi… No kõike head!

Madis Tross