TEILE, NALJATEGIJAD!

TEILE, NALJATEGIJAD!

Nii, minu sõnavõtt on võibolla ootamatu ja võibolla ma ei ole võetud küsimuses asjatundja, aga sügav nördimus ja unetud ööd sunnivad mind üles astuma – üheksandale korrusele. Ma veel ei tee seda, aga kui midagi ei muutu, siis ma tulen alla tagasi – ja mitte enam trepist. Kuna küsimust veel ei ole, siis ma tõstatan selle. Nimelt jälgivad minu paistetanud silmad kurbusega meie huumori tänast päeva. Millest me õieti kirjutame? Nali on nii vesine nagu käterätik minu valutava pea ümber. Vähe on olulist, aina pidev virisemine ja pisiasjades sorimine. Toon näiteid. Soe vesi võeti ära. Mõtleks, kus õnnetus! Gaasi ei võetud ju ära! Ja alati on ka vesi tagasi tulnud – vähemalt enne demonstratsiooni. Aga mida peavad esikimod tegema? Raiu pool päeva jäässe auku – siis ka sooja vett ei saa. Või niiluse ääres. Seal on küll vesi vähemalt leige, aga nii kui ämbri sisse viskad, on koos käega läinud… Või teine näide. Kurdetakse halva liikluskorralduse üle. Hommikuti ei saa bussi peale. Aga meil on ju laiad teed! Igal aastal asfalteeritakse. Varsti on teekate nii paks, et esimeste korruste elanikud võivad vabalt aknast tänavale astuda. Ainult mine ja kõnni! Ära pole ka kuhugi eksida. Aga kuidas mujal on? Ütleme… džunglis? Kangelased peavad endile kirvestega teed rajama. Siis ka ei ole kindel, kas kohale jõuavad. Äkki tuleb ja naksab? Edaspidi hüppa terve elu ühel jalal… Nii on lood mujal. Meie aga viriseme mingite tühiste asjade pärast.
Ka paljude karikaturistidega ei saa rahule jääda. Mõni mees joonistab juba mitukümmend aastat põlluserval seisvaid traktoreid ja viljas pikutavaid mehi. Aga kus need mehed siis pikutama peaksid? Tolmusel teel või? Majandi poolt neile usaldatud uute töörõivastega. Ja kes on üldse süüdi, et traktor seisab? Traktoristi kritiseerime küll, aga võibolla on süüdi hoopis seltsimees? Või isegi… Ma jätan selle ütlemata. Muidu mõtlevad veel, kust ma selliseid mõtteid võtan. Nii et pintslit, karikaturistid, olete küll varmalt valmis haarama, aga et läheks ja paneks ise käe külge, ütleks kas või julgustava sõna – seda ei ole!
Pinnapealsusest on vaja vabaneda. Tuleb tungida juurteni! Põhi on vaja välja kaevata! Nii et võtkem sulgede ja pintslite asemel kätte labidad ja kirkad ning asugem tööle! Võtame kas või paju. Või, veel parem, kuuse. Aga võib ka kase, männi, jalaka, saare, pihlaka, tamme, vahtra, remmelga, isegi terve kesa või lehtmetsa võib võtta. Mida me nendest teame? Ainult seda, et kodanik Lehtmets töötab seal ja on ennast näidanud, usaldust äratanud ja seetõttu ka saanud. Aga mida ta mõtleb, seda me ei tea. Midagi ta pidi ju mõtlema, kui nõustus – saja kümne rublase palgaga. Vaja välja selgitada ja siis… Aga kust siis mina hakkan saama?…
Mõned valdkonnad ei ole üldse mahtunud humoristide vaatevälja. Ikka veel on vähe puudutatud oktoobrilaste ja pioneerielu. Ütleme… pioneer tülitab kassi. Aga meie ei reageeri sellele, läheme rahulikult mööda. Aga milleni see välja võib viia? Täna tülitab kassi, homme aga kodanik Lehtmetsa. Ja siis kasvata kuni pensionini inimesi ümber.
Rõõmustab, et positiivsele kangelasele on senisest enam rõhku pandud. Ainult et negatiivses keskkonnas – bussis, kaupluses, trepikojas… Aga millised tagajärjed sellel võivad olla? Positiivne kangelane muutub… Teate, mu pea valutab nii hirmsasti, et ma olen sunnitud lõpetama. Tahaksin vaid rõhutada, et mõelgem ikka enne järele, millest me kirjutame või joonistame.


Madis Tross