KUIDAS KIRJANIKUKS HAKATA

KUIDAS KIRJANIKUS HAKATA

Hakkaks õige kirjanikuks... Jah, kõigepealt võiks hakata lastekirjanikuks – lastele ei ole nii targalt vaja kirjutada. Peaasi, et oleks fantaasiat. Jah, fantaasia on peaasi. Aga muidu lihtsalt ja selgelt.
Nii, millest siis alustada...
“Elas kord tüdruk. Tema nimi oli...”
Ei, see on liiga tavaline. Võiks alustada ootamatult. Näiteks nii:
“Ema saatis tüdruku metsa lilli korjama.”
See on juba parem. Niisiis:
“Ema saatis...”
Ema saatis... Seda on varem juhtunud. Isa saatis – see on umbes sama. Teeme nii, et keegi ei saatnud, ise läks. Niisiis...
“Tüdruk läks metsa lilli korjama.”
Lilli korjama... Seda on juba kirjutatud. Seeni noppima... Ei ole hea. Pähkleid hankima... Väga hea!
“Tüdruk läks metsa...”
Metsa ei kõlba. Võibolla, et kingule...? Või sügavikku...? Mere äärde... Just: mere äärde! Niisiis...
“Tüdruk läks mere äärde pähkleid korjama. Oli ilus päikesepaisteline päev.”
Päikesepaisteline... Parem nii:
“Oli parajalt pilves ja puhus keskmise tugevusega tuul.”
See on hea.
“Äkki tuli talle vastu hunt.”
Seda on juba juhtunud. Vastu tuli karu... Seda on ka ette tulnud. Vastu tuli orav... Täpselt!
“Vastu tuli orav.”
Nii, edasi!
“Orav ütles: “Tere, Vassilissa, kuhu sa lähed selle keskmise tugevusega tuulega? Tahad, ma annan sulle pähkleid?”
“Muidugi tahan! Ma tulingi just pähkleid korjama,” vastas tüdruk.
“Tule siis minu järel, ma viin su pähklisallu.”
Nad hakkasidki minema. Kuid järsku tõusis tuul tugevalt üle keskmise ja kohale lendas kuri lohe.
“Või teie rühite keskmise tugevusega tuulega minu pähklisalu poole!” möirgas lohe ja tahtis Vassilissa kohe konnaks muuta.””
Konnaks muuta... Konnaks muudetakse liiga sageli. Parem juba siiliks. Just:
“Tahtis Vassilissa kohe siiliks muuta. Kuid viimasel hetkel jõudis kohale Ivan, kes oli metsas parajasti puid raiumas. Ta võttis vöölt kirve ja hakkas kolmepealise lohega võitlema.”
Kolmepealine lohe ei ole hea – liiga tavaline. Parem nii:
“Kolmepealine Ivan hakkas ühepealise lohega võitlema.”
See on hea. Tõesti hea!
“Käis kohutav lahing. Eriti tugev tuul rebis maa küljest juurtega puid ja paiskas õhku kive. Siis hammustas lohe Ivanil ühe pea otsast ära. Aga Ivanile kasvasid kohe kaks asemele. Nüüd juba... neljapealine Ivan võttis kogu oma jõu kokku ja osava kirvelöögiga surmas lohe.”
Väga hea. Tõesti hea!
“Vassilissa langes Ivanile... kaeladesse ja tänas oma päästjat.”
Nüüd peaks armastus tekkima... Aga kuidas sa armastad neljapealist? Teeme nii, et armastust ei tekkinud.
“Vassilissa korjas korvitäie pähkleid ja asus koduteele.”
Lõpus peaks... mis asi see nüüd oligi...? Noh, mingi mõte peaks olema.
“Ärge sööge pähkleid koos koortega!”


Madis Tross