TÕEND

TÕEND

HAIGE: Tere.
ARST: Mis teil on?
HAIGE: Mis mul ikka on. Haige olen.
ARST: Vaataks!
HAIGE: Jah, palun.
ARST: Paluda pole siin midagi – see on mu kohustus.
HAIGE: Ma arvan ka.
ARST: Arvama hakkan mina. Või loodate, et ma suudan üksnes kraadiklaasiga õige diagnoosi panna?
HAIHE: Nooh, siis te ei seisa… ülesannete kõrgusel.
ARST: Küll mina juba seisan. Teie aga heitke pikali.
HAIGE: Kohe.
ARST: Mitte sinna! Näete, et seal magab õde.
HAIGE: Miks ta magab?
ARST: Uni tuli peale. Tema palga juures pole ka ime. Liigute piisavalt?
HAIGE: Kuhu?
ARST: Ma mõtlen üleüldse.
HAIGE: Kui saada ei ole, siis liigun, kui saada on, siis rohkem seisan.
ARST: Isu on hea?
HAIGE: On.
ARST: Hea küll, pärast toote mõned pirukad. Alla ei lase?
HAIGE: Mis te nüüd! Alati.
ARST: Kui tihti?
HAIGE: Noh, kui enam välja ei kannata, lasen püksid alla.
ARST: Selge. Selge, ütlesin!
HAIGE: Jajah, ma kuulen.
ARST: Kõht käib läbi?
HAIGE: Võin kas või kive süüa.
ARST: Siis peaks teid põllule saatma.
HAIGE: Miks põllule?
ARST: Kive koristama. Hea küll, rääkige, miks te tulite.
HAIGE: Mul valutab süda.
ARST: Süda?
HAIGE: Jah
HAIGE: Kust kohast see süda siis valutab?
HAIGE (näitab põlvele): Siit.
ARST: Ärge tehke nalja!
HAIGE: Ma ei tee nalja. Tulge kuulake, kui ei usu.
ARST: Lõpetage juba!
HAIGE: Ma räägin tõsiselt! Tulge kuulake ise.
ARST (kuulab): Issand! Ha-ha-haa! Ongi põlves! Teid peaks muuseumi saatma.
HAIGE: Sealt ma just tulengi. Tähendab, ma töötan seal. Aga praegu mu süda valutab ja ma tahan paariks päevaks vabaks.
ARST: Teil on seega tõendit vaja?
HAIGE: Jah. Ma pean homme direktori jutule minema.
ARST: Teil pole seal miski korras?
HAIGE: On küll, kõik on korras. Aga teate, milles asi on?
ARST: Milles?
HAIGE: Asi on selles, et meie direktoril on kopsud küünarnukkides.
ARST: Jah!? Väga huvitav… Kus teil endal kopsud on?
HAIGE: Minul on puusades.
ARST: Väga huvitav…
HAIGE: Aga meie koristajal…
ARST: …on maks harjavarres?
HAIGE: Ei, koristajal maksa ei ole… Vaadake, asi on selles, et meie koristajal on piisavalt vaba aega ja seetõttu tema saab kududa.
ARST: Kududa?
HAIGE: Jah.
ARST: Mis see kudumine siia puutub?
HAIGE: Puutub küll. Kohe selgitan. Nimelt meil tuleb varsti muuseumide vaheline spartakiaad. Kui mina nüüd mõne aja töölt puudun, siis me võrkpallivõistkonda kokku ei saa, saame aga korvpallivõistkonna.
ARST: Mitte millestki ei saa aru… Mis ühist on direktoril, võrkpallil ja koristajal, kellel on vaba aega, aga ei ole maksa?
HAIGE: On küll ühist. Vaadake… direktor tahab, et me võistleksime võrkpallis, sest siis teeks koristaja mängijatele pikkade käistega võistlussärgid, ja direktori kopsud oleksid ühtlasi külma eest kaitstud. Mina aga olen huvitatud korvpallivõistkonnast, sest siis kooks koristaja meestele villased põlvikud, ja minu süda oleks ka soojas.
ARST: Kui te haige olete, siis te ei saa ju võistlustes osa võtta.
HAIGE: Võrkpallivõistlused algavad varem kui korvpalli omad. Selleks ajaks on mu süda juba terve. Kas te kirjutate mulle tõendi?
ARST: Ma ei saa.
HAIGE: Miks?
ARST: Siin on liiga pime.
HAIGE: Pange siis lamp põlema.
ARST: Lamp on läbi.
HAIGE: Kas ma pean teile uue lambi tooma?
ARST: Tegelikult… ei pea. Mul on lampjalad.
HAIGE: Kirjutage siis tõend.
ARST: Aga selleks pean ma maha kükitama.
HAIGE: Kükitagi siis!
ARST (kükitab): Te olite…
HAIGE: Andrei Asfalt.
ARST: Nii, Asfalt…
HAIGE: Teate mis, tulge meile muuseumisse eksponaadiks. Meil on seal üks keskaja öövaht – laternaga hobuse seljas. Hoiaks voolu kokku.
ARST: Sinna sobiks hoopis meie laborant.
HAIGE: Jah? Mis temal häda on?
ARST: Peale lampjalgade on temal veel sadulnina.
HAIGE: Ah nii! Aga siis ta jääks ju hobuse selga jalad ülespoole.
ARST: Seda parem: valgustab kaugemale. Siin on teie tõend.
HAIGE: Tänan.


Madis Tross