LOOMAD

Madis Tross
Piia Maiste


LOOMAD





Tere, lapsed! Väikesed ja suured, lühikesed ja pikad. Tere, isad ja emad, paksud ja peenikesed. Ma olen jälginud metsloomi oma kodumaal Eestis ja sellest kaugemal, Aafrikas ja Arktikas. Selles raamatus olen ma püüdnud jutustada loomadest nii, nagu ma neid tundma õppinud olen. Ja tundma õppinud olen ma seda, et ükski loom, väike ega suur, ei ole iseenesest halb. Paljudel loomadel on koht ka sinu kõrval, mõni neist võib sulle tunduda ka kuri ja ohtlik – neid loomi vaata siis kaugemalt. Mõni tore loom elab su juures kodus, ta on sinu hea sõber. Minu juures maakodus tulevad mulle külla mitmed metsloomad, nad on mu head sõbrad ega ole teinud mulle miskit halba.
Selle raamatu kunstnik Piia Maiste kujutab oma joonistustel loomi väga naljakalt. Tema piltidel tunduvad ka kõige kurjemad loomad heatahtlikud, ajavad lõbusalt oma asja. Selles raamatus olemegi üheskoos püüdnud näidata erinevaid loomi kogu maailmast nii, et nad oleksid meile huvitavad kaaslased, isegi head sõbrad.





HUNT


Ta ei püsi rihma otsas,
ta ei valva talumaja.
Tema koht on paksus metsas,
tema rohkem ruumi vajab.

Ta ei kõnni kahel jalal,
nagu koer võib teatrilaval.
Ta on ettevaatlik, kaval
ega anna ennast kätte.

Ta ei tule rahva ette.
Ta ei tähista ka pühi
ega lähe torti tooma,
sõpradega veini jooma.
Ainult siis, kui kõht on tühi,
püüab kinni mõne looma.



VAAL


Kõige suurem loom on vaal,
tohutu on tema kaal.

Tuppa ta ei mahu ära –
sellest tõuseks ainult kära.
Tema elab suures meres.
Palju rasva on tal keres,
siis ei külmu soontes veri.
Palju toitu mahub kõhtu,
terve poe võib tühjaks süüa –
kiirelt töötama peab müüja.
Ninast paiskab veejoa õhku,
nii et märg on terve meri.



JÄÄKARU


Ümberringi palju lund.
Aga
ta ei maga
talveund.
Iga päev võib kelgutada,
hangest alla lasta.
Pole vaja voolikuga
uisuplatsi kasta.
Ümberringi sile jää,
kukkudes on lõhki pää.



PÕHJAPÕDER


Tema elab seal,
kus on aina talv
ega kasva palm,
rohi lume peal.

Aga ta
ära tulla sealt ei plaani.
Tõsi, ka
vahel nöörist tõmbab saani,
kohale viib jõuluvana
linnalapsi rõõmustama.



ILVES


Ta on suure kassi moodi.
Männi otsas on ta voodi.
Oksapraksu peale ärkab,
pimedaski võõrast märkab.
Ümbrust salamisi vahib.
Saaki ainult maa peal jahib.



KAELKIRJAK


Tal on raske pugeda
rohu sisse peitu,
et võiks ennast varjata.
Aga puude otsas ta
ei pea ronima,
et võiks kätte saada toitu.

Kinos tema taga
võimatu on pilti näha,
kui ka kaabut pole peas.
Tema koht on tagareas.

Mitmekesi võib tal teha kalli.
Kõrgelt mängida võib peaga palli.
Kaugelt paistab talle kätte,
kui on miskit jalus.
Aga siis, kui kurk on valus,
vajab pikka salli.



ORAV


Tema puude otsas ronib,
seemneid männikäbist sorib,
mida endal maitseb süüa,
mida maha annab müüa.

Tema kõrgusest ei heitu,
seal on maailm talle valla.
Ta ei kukku kõrgelt alla,
keegi tema peal ei talla.

Aga siis, kui vihma kallab,
läheb pessa peitu.
Puude otsas vähem ohtu,
vaenlastega seal ei kohtu.

Tal on mitu salapaika,
kuhu talveks toitu varub.
Ja kui tulema peaks karu,
pihku haarab pika kaika.



SIIL


Siilipere –
metsaasukad,
kelle kere
kaitsevad
teravad
kasukad.
Nii on siilil väljas
julge toimetada,
siis, kui rebane on näljas,
ei saa talle teha
miskit viga,
okkad kaitsevad ta keha.

Kui ta märkab ohtu,
tõmbab enda kerra,
nii et okkad
kaitsevad ka kõhtu.

Mäest saab alla veereda,
kui on rada tehtud vabaks.
Ainult et ta suure hooga
kõrgeid puid ei tabaks.



METSSIGA


Ta on nagu kodusiga.
Ainus viga:
vahel on ta väga kuri.
Püsti turi,
kihvad ees,
võib ta rünnata.
Siis sa ole kiire mees,
hüppa kõrvale.

Puu all otsib süüa
seda, mis on söödav.
Ära teda hüüa,
hiili vaikselt mööda.



SOOKURG


Tal on pikad jalad,
nii saab kätte toidupalad
vesisemal alal.
Vahel käib ta kalal.

Aga kui tal uni tuleb,
siis ta silmad suleb,
puhkab ühel jalal,
natukene tukub.
Aga ümber ta ei kuku!
Ta on osav ühel jalal.

Talveks lõunamaale lendab,
talvel maa ju külmub ära.
Siis on taevas palju kära.
Aga enne peab ta endal
korralikult täitma kõhu,
nii et jaksaks olla õhus,
ületada maa ja mere,
koju viia linnupere.



LÕVI


Isalõvil pikad juuksed,
ajamata habe.
Tuleb leida käärid –
lõvi kaunist soengut väärib.

Enamiku ajast magab,
lihtsalt lesib sängis.
Või siis sõpradega
lauamänge mängib.

Harva võtab napsi.
Valvab oma lapsi.
Emalõvi aga
saaki ajab taga.



ELEVANT


Elevant on vahva loom,
nagu hiigeltont:
seal, kus teistel nina ehk siis koon,
temal maani rippuv lont.

Lont on nagu võimas pasun.
Kui ta selle sirgu ajab,
puhub nii, et maailm kajab,
teatab: siin ma asun.

Ta on suur ja kaalub palju,
sisse vajuda võib sohu.
Seisab püsti nagu kalju,
kui teeb häält, siis see on valju.
Aga kui tal tekib nohu,
ninna tõmbab arstirohu.

Ja kui vaja,
aitab ehitada maja.
Materjali kokku kannab,
rasked palgid kätte annab.

Kindlalt püsib neljal jalal.
Aga kui on õues palav,
tõmbab ninna vett ja
ennast üle valab.



KILPKONN


Ta ei karga nagu konn –
jalad lühikesed on.
Tema liigub tasapisi.
Palju juua ta ei küsi.

Tal on seljas tugev kest,
justkui kivist tehtud vest.
Nii et kui ta
märkab ohtu,
tõmbab pea ja
jalad
vastu kõhtu
kilbi alla,
nii ei teda keegi
katki talla.



TIGU


Tema tasapisi ruttab,
kaasas kannab maja,
et kui vihma sajab,
varjule saab minna tuppa.

Majas puudub suurem ladu,
kuhu varutud on toitu.
Kui on möödas vihmasadu,
pole vaja jääda peitu.

Kui ei ole enam ohtu,
sööma läheb värsket rohtu.
Tal on jalgu üpris vähe,
aga edasi ta läheb!



MUTT


Mutil prille pole vaja –
mulla all ju täitsa pime.
Maa all pikki käike ajab,
leiab üles, mida vajab,
isegi kui vihma sajab,
uued puhkekohad rajab,
mulla all on tema majad.
Ta on tõesti imeline!

Kui jääb teele ette kivi,
mida eemale ei tiri,
siis ta läheb lihtsalt ringi.
Ennast surub
läbi muru –
palju kulub uusi kingi.



KROKODILL


Hiilib jõe või järve ääres,
kalamehi taga ajab.
Siis on kiireid jalgu vaja.
Jookse!
Nii et junn on püksisääres.



HÜLJES


Meres elab hüljes.
Tal on loivad
keha küljes,
need on nagu koivad,
mille abil ujuda,
teekond et võiks sujuda
kiirelt meres.
Tal on palju rasva keres,
siis ei jahtu talvel keha,
meres suplusi võib teha.
Vuntsidega pojad peres,
värsket kala neile jagab.
Aga kui on uni,
vee peal magab,
kuni
ujumiseks rammu tagab.



NINASARVIK


Tal on nina otsas sarv,
mõnel lausa kaks.
Tema nahk on väga paks,
sellel puudub karv.

Jookseb nii, et vappub maa.
Enne pidama ei saa,
kui on puu sees sarvega.
Läheb aega, enne kui
nina puu seest kätte saab.
Õnneks ta ei murdnud luid.



KAAMEL


Kaamelil on küürud seljas,
seal on toidutagavara.
Et ei tuleks olla näljas,
kui on vaja tõusta vara,
rasket koormat kanda,
õhtul kauba kätte anda,
õigeks ajaks linna jõuda.
Ta on nagu kõrbelaev.
Õhtul tasutud saab vaev,
siis võib kommi nõuda.



JÄNES


Jookseb, hüppab, tõstab kangi –
ta on tubli spordimees.
Metsas korravalvur.
Kurikaelad võtab vangi,
paharette ootab ees
kohus õiglane.

Õlut tilkagi ei joo,
metsas korra majja loob.

“Kes sittus metsarajale?
Tuleb lasta põõsa taha!
Kes suitsuotsa viskas maha?
Sina, karu,
anna aru!
Kes lõhkus ära mesitaru?
Näita oma kingi!”

Käib jänes metsas tähtsalt ringi,
et seal ei oleks mingit
korralagedust
ega jagelust
oma vara pärast.
Et mets ei kajaks linnukärast!



JÕEHOBU


Poest on keeruline
leida rannarõivaid,
samas õigeid kingi.
Pole see ka mingi
ime,
iga pime
näeb, et loom on suur,
vormist väljas keha.
Läbi tuleb teha
salenemiskuur.

Kõik ju näevad,
kuidas terved päevad
vedeleb ta järvemudas,
ennast poris veeretab.
Aga kui ta peeretab,
laias kaares lendab sitta
põhja, lõunasse ja itta.



NAHKHIIR


Oled näinud hiirt, kes lendab?
Nahkhiir lendab.
Mitte ainult lennukiga.
Tal on endal
nahast tiivad,
need ta viivad
õhtul läbi õhu,
et võiks täita kõhu,
kinni püüda putukaid.

Aga kui tal vaid
uni silma kipub,
alaspidi magab,
koopaseinal ripub,
kaaslastega jagab
pärast päevatööd
imekaunist ööd.



SISALIK


Ära teda sabast raba,
siis ta jätab selle maha,
et võiks olla jälle vaba.
Aga oma keha taha
kasvatab ta uue saba.
Sabaga on siiski kenam,
siis ta pole enam
mingi naljanumber,
neiud siblivad ta ümber.



RÄSTIK


Tal ei ole vaja kingi,
tema roomab ringi.
Jalgu pole ainsatki,
tiibu samuti,
aga ometi
edasi ta liigub,
kaela otsas kiigub
väike pea.
Tal on hea
urgu peitu pugeda.

Tal ei ole üldse käsi –
raske mürgihambaid pesta.
Päevitamast ta ei väsi.
Igal suvel ajab kesta,
et võiks kasvada,
ära mahtuda
uue naha sisse.

Tal ei ole jalgu,
nii et rattaga
on tal raske sõita,
tee peal aega võita.
Aga samas ka
miskit ei jää jalgu.

Mis on huvitav.
Rästik sünnitab!
Tal on väiksed, armsad pojad,
valged, läbipaistvad,
aga kohe mürgised,
et võiks ennast kaitsta.



MÕRTSUKHAI


Ta on suur ja kuri kala,
otsast rebida võib jala.
Väga kergelt läheb raevu,
ründab lausa väikseid laevu.
Keerata võib paadi uppi,
kalameestest keedab suppi,
vahel teeb ka praadi.
Peale rüüpab limonaadi.

Pärast sööki
nõud viib kööki,
puhtaks peseb merevees.
Ära peatu tema ees!



KOBRAS


Muidu armas loom, kuid
metsas maha võtab puid.
Jõele tõkkeid rajab,
nii et vesi üle ajab.
Tema tammi vajab,
et kui vihma vähe sajab,
oleks maja
ukseava
allpool vetepiiri,
siis ei tule tuppa hiiri.
Ja et toidutagavara
talvel jões ei külmuks ära.



TIIGER


Tiiger – vöödiline kass,
aga väga suur.
Ja ka suur on piimatass.
Loomaaias tugev puur.

Sülle ära teda võta –
valusalt võib küünistada.
Parem omapead ta jäta,
eemalt püüa uudistada.



KONN


Konn
on
hea hüppaja.
Ja ujuja.
Kiirelt läbib vahemaa.

Väiksel konnal saba,
ujub nagu kalad.
Suurel konnal aga
lausa käed ja jalad.

Talvel vettehüppeid
raske teha,
vastu jääd võib ära lüüa keha.
Siis on targem tukastada,
järvemudas aega veeta.
Siis ei tule süüa keeta.
Magada võib kevadeni,
kuni möödas magus uni.



KÄNGURU


Veel üks tubli kargaja.
Hüppamine on vist moes.
Kott on kõhu peal,
nii et toidupoes,
seal
kilekotti pole vaja,
ise asja ära ajab:
tal on oma kandekott,
millest hiir või rott
kommi näpata ei saa,
koju jõuab toiduga.



REBANE


Rebane on päris julge.
Kui sa väravat ei sulge,
võib ta tulla taluõue –
ehk saab pista põue
mõne labida või reha.
Siis saab aias peenraid teha.
Kui ka väetist mulda anda,
võivad taimed vilju kanda.
Siis on, mida panna potti.
Talveks aga mitu kotti
varuda saab toitu salve,
nii et üle elab talve.



VÄHK


Kõnnib edaspidi,
ujub tagurpidi
saba ees.
Muidu elab
nagu kalad vees.
Tal on suured sõrad,
tugevad kui tangid,
vaenlase võib võtta vangi.



ROTT


Toidutegemine lahti
läheb täie hooga.
Rott peab pliidi ääres vahti.
Suitsu teha pole mahti.
Mitte igasugust prahti
potti ta ei pane,
ainult priske hane.
Varsti kogu rotipere
proovida saab maitsvat rooga,
kuni kõigil täis on kere.



AHV


Ahv on paras suli,
kellest tihti tõuseb tüli.
Eks sa katsu
teda kinni püüda!
Võid ju hüüda,
kuni hääl on kähe –
manitsused talle
kordagi ei lähe.
Kuuse otsast viskab sulle
apelsini pähe.

Muidu on ta täitsa vahva,
trikke tehes liidab rahva.
Lugu peab ta peenest naljast,
näitab sulle perset paljast.



SEBRA


Vöödiline hobune,
suksu sugulane.
Aga ta ei kodune:
vankri ette teda
võimatu on panna,
kui ka kaeru anda,
selga istuda ei luba.
Parem juba
las ta olla omapead –
koormat ta ei vea.
Elab suures karjas
sõpradega koos,
et saaks julgelt maitsta
aasal värsket rohtu,
täita oma keret.
Ja kui märkab ohtu,
mitmekesi kaitsta
kergem oleks peret.



ÄMBLIK


Tal on kuldsed käed.
Ühel hommikul sa näed
öösel kootud võrku
sõstrapõõsa peal.
Seal
ta hõrku
toidupala püüab,
et võiks täita kõhu.
Ära võrku lõhu!
Tema vaid
jahib putukaid.
Kinni püüab sääse,
võrgust välja
see ei pääse.
Ämblik ei tee nalja.



KAHEKSAJALG


Tal on väga pikad jalad,
et saaks kätte toidupalad,
kinni püüda merekalad.

Ära teda karda!
Ta ei paiska üle parda
paadist meremehi,
neile kallale ei karga,
jalgadega ilmaaegu
ta ei vehi.

Kui ta märkab
paadis meremeest,
siis tal huvi tärkab,
tuleb juurde uudistama,
jala annab
tervituseks veest.
Siis võid seda silitada.



LAULEV LENDKONN


Ta ei krooksu nagu konn,
temal on
ilus lauluhääl,
kaunilt juttu vestab,
nii et metsas
kaugele laul kajab.

Aga kui ta ajab
pikad varbad laiali,
mille vahel nahast lestad,
siis ta lendab.
Kui ta enda
kivilt lahti tõukab,
siis ta lendab
kaugele
üle vee,
teisele
kaldale.



ROHUTIRTS


Ta on pillimees.
Kõrge rohu sees
mängib vilepilli,
et võiks rõõmustada lilli,
oma mänguga
suveõhtu
paneb kajama.



KAMEELEON


Tema suudab
muuta oma värvust,
olla vikerkaarevärvi
või ka lausa must –
et võiks märkamatult
läheneda saagile.

Ta ei kuule,
kõrvu pole peas,
aga hea
on tal nägemine,
saaki ta
märkab ka,
kui on täitsa pime.

Tal on pikk ja tugev saba,
kinnituda
võib ta kindlalt puule.
Kui jääb saak ta teele,
välja paiskab pika keele,
eksimatult toitu tabab,
maiuspala suhu rabab.



MESILANE


Kui ei saja vihma,
siis ei tihka
kodus ta
passida.
Ämber kaasas,
lendab ta
koguma
nektarit ja õietolmu,
millest teha mett.

Jätkub talvel endal süüa,
magusaga maiustada,
aga ülearuse
maitsva, tervisliku mee
võib ta maha müüa.



JAANIUSS


Sellel väiksel putukal
latern vööl,
on ta tööl
või ehk hoopis rändamas...

Õhtul süütab valguse.
Nii näeb pimedas
ajalehte lugeda.

Kui ta aga
ohtu tajub seljataga,
siis ta tule kustutab,
et võiks peitu pugeda.

Tal on kaasas oma valgus,
et võiks olla rännu algus
selgelt näha,
et võiks kindlalt samme teha.
Et võiks käia oma rada,
et ei tuleks komistada.



JAANALIND


Ta on kõige suurem lind.
Kui ta tahab näha sind,
tuppa tulla uudistama,
peab ta kummardama,
et võiks uksest
sisse mahtuda,
et jääks terveks pea.

Ta on liiga raske,
et võiks tõusta õhku,
tema paneb rohkem
jooksmisele rõhku.

Oma pika ja
tugeva
jalaga
võib ta ennast kaitsta,
annab võimsa löögi,
kui sa tahad võtta ta
maitsva
õhtusöögi.



ANAKONDA


Ta on kõige suurem madu.
Talle meeldib vihmasadu.
Üldse talle meeldib vesi,
jões ta päevad läbi lesib,
ainult nina väljas –
kui just pole näljas.

Aga kui tal kõht on tühi,
juba enne koitu
või ka enne pühi,
ostma läheb toitu
lähimasse poodi,
et võiks süüa loomamoodi,
korralikku pidu teha,
kinnitada keha,
ennast lausa paksuks süüa,
vahepeal ka tantsu lüüa.

Siis ta hõivab kogu köögi,
et võiks teha maitsva söögi
endale ja sõpradele,
nii et kõigil täis on kere,
rõõmu tunneks ussipere.



ÖÖKULL


Päeval öökull magab,
öösel aga
teeb ta suured silmad lahti,
et võiks alustada jahti.
Tema lendu sa ei kuule,
laskub järgmisele puule.
Kuulmine ja nägemine
on tal imelised,
kui ka öösel täitsa pime.

Nägemine on tal hea,
selja taha pöörab pea.
Liigset kära
ta ei tee,
kuuleb ära,
kui on liikumine rohus,
väiksed loomad on siis ohus.



VARAAN


Ta on suurim sisalik.
Saba on tal tugev, pikk.

Tal on suured silmad.
Kui on päikselised ilmad,
parajasti pole äikest,
siis ta võtab päikest.

Ja veel:
tal on pikk keel,
sellega ta toitu maitseb.
Aga tugeva
sabalöögiga
ennast kaitseb.



ELEKTRIANGERJAS


Ta ei olegi nii kole,
aga küllalt pikk,
samas uudishimulik.
Ta ei ole
kiire ujuja,
aga ta
on huvitava kujuga:
ta on nagu maismaamadu,
ainult elab vees.
Päeval magab.
Kui ta aga
õhtul ärkab,
saaki märkab
enda ees,
millest teha õhtusöögi,
siis elektrilöögi
annab,
koju kannab
toidupala,
milleks on ehk väiksem kala.

Ja elektri abil ta
leiab lausa pimedas
üles teise rändaja,
ka elektriangerja.



KOERLIBLIKAS


Kirju päevaliblikas,
keda ilus vaadata,
oma lennuga
lapsi rõõmustab.
Kui ta lendamisest väsib,
peitub nõgestesse,
kus ta enda lapsed
võivad toituda
värsketest
lehtedest.
Et siis uuel aastal
rõõmu võiksid pakkuda
oma värvikireva
tiivamustriga.



LENDORAV


Ta on nagu
teised oravad:
saba on tal parasjagu –
see on tüüriks hüppamisel;
nagu teistelgi,
küüned on tal teravad,
ja nii
saab ta puudel ronida,
käbist seemneid sorida.

Aga ta
suudab ka
lennata!
Selleks jalge vahel
on tal karvane ja
pehme nahariba,
mida
liuglemisel kasutada.
Oksalt tõukab ennast ära,
ajab jalad laiali –
ja ta lendabki!
Liugleb pika vahemaa,
kuni on ta päral,
oksast jälle kinni saab.



PÄÄSUKALA


Tal on suured rinnauimed,
nagu linnutiivad.
Kui need
laiali ta laotab,
õhus edasi need viivad,
vaenlane ta silmist kaotab.

Nii kui ründab kuri kala,
siis ei ole nalja.
Tõukab enda vee alt välja
suure hooga,
õhus lendab,
päästab enda.

Nii ei saa tast kalarooga,
ega maitsvat toidupala.



KERAKALA


Muidu on ta tavaline,
voolujooneline, sale.
Aga kui ta märkab ohtu,
siis ta õhku
ahmib kõhtu.

Kui ta kõht on õhku täis,
siis ta palju suurem näib.
Ülespoole kõhuga ta
meres loksub lainetega.

Mõne kerakala keha
täis on kanget mürki –
temast ei saa praadi teha
ega suppi keeta,
tagavaraks panna purki.
Parem las ta aega veeta
rahulikult meres.
Kui sa teda märkad,
ütle lihtsalt tere.

Küll siis sõprus tärkab.



KIRP


Hüppab kõrgust, hüppab kaugust –
spordimees on tema kange.
Välja pääseb suurest august,
kuhu juhtumisi langeb.

Kirp on ise väga väike,
kui ta tahab ette võtta
pikki käike,
siis ta tõttab.

Aga ta ei raiska rammu,
ta ei kõnni jala,
ta ei astu liigset sammu,
tal on oma kava.

Väga vähe
kulutab ta kingi:
ta ei lähe
takistusest ringi,
tema kargab sellest üle,
kandes kingikotti süles.



PURIKALA


Ta on isemoodi kala.
Ta ei kõnni üldse jala,
vahel isegi ei uju,
aga teekond meres sujub.

Tal on kõrge seljauim,
see on justkui purje eest.
Kui ta selle väljas hoiab veest,
meenutab ta purjelaeva.
Liikumiseks
kulub vaeva
üpris vähe,
aga edasi
kala sedasi
tuule tõukamisel läheb.

Ta on kõige kiirem kala.
Kui ta märkab toidupala,
võib ta kiire sööstu teha.
Siis ta oma purje
tõmbab vastu keha.

Tal ei ole kaitsvat koda,
kuhu
ohu
korral varjuda
ega mürki süljes,
häält, et appi karjuda.
Tal on nina küljes
pikk ja terav oda,
sellega ta eemale
tõrjub vaenlase.



HÜÄÄNKOER:


Ta on nagu päris koer,
aga üpris tige.
Sülle sulle ta ei poe.
Pigem
tahab olla
omaette,
ta ei taha tulla
sulle külla.
Las ta hullab,
võtab kaaslastega ette
edu toova jahiretke.



GEPARD


Ta on maa peal kõige kiirem,
ära jookseb auto eest.
Aga
et ta suurel kiirusel
kõrvale ei kalduks teest,
tema saba
aitab hoida suunda.
Saaki jälitades kõrges rohus
pole teda kuulda,
aga mõned loomad on siis ohus.

Sind ta tükkideks ei kisu.
Aga
kui tal tekib jooksuisu,
tema taga
üpris raske püsida
on ta sabas,
parem juba
muretseda
rahulikum loom,
näiteks väike kala.
Annad talle toidupala.
Tema ei tee kära
ega jookse ära.



SIPELGAS


Sipelgas
sõpradega koos
suvel lööktööhoos
ehitab
suure maja,
kuhu mahub neid
lausa tuhandeid.

Öösel sipelgad
puhkavad,
päeval aga nad,
kui just lund ei saja,
ehitavad maja,
siis on vaja
tegutseda,
muretseda
talveks toitu,
et ka lapsed saaksid hoitud.
Osa hoiab puhtad rajad,
et ei oleks teedel prahti.
Teised jälle peavad jahti.
Mõned aga vahti
öösel peavad,
nemad teavad:
kui on häda lahti,
kõigile nad teatavad,
maja kaitsma kutsuvad.





Lapsed, kirjutage mulle, millised loomad teile meeldivad, millised loomad on üldse huvitavad. Kirjutada võite luuletusi ja jutte, joonistada pilte. Siis saame üheskoos tegutsedes välja anda veel ühe loomaraamatu. Koostöös Tallinna loomaaiaga saavad huvitavamate lugude kirjutajad ja piltide joonistajad mitmesuguseid auhindu. Ma ei ütle praegu, millised need auhinnad on. Muidugi ei ole need jääkaru või jõehobu, keda on tülikas lemmikloomana kodus pidada. Aga ühte ütlen küll: neid ja paljusid teisi loomi võite siis Tallinna loomaaeda koos perega tasuta vaatama minna.