On läinud aastad

Kui käes on loojang,
metsast tõuseb kuu,
ma seisan uksel kodu ees.
Siit ükskord läksin
väravast välja üksi
suurele teele.

Nii puhas taevas,
tähed helgivad,
kui kutsuks mind nad endaga.
Ja hallist loorist
ilmuvad selgelt hetked
lapseea aastaist.

Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.

Näen aias kivi, mille all, uskusin,
on peidus mees, kes salaja jälgib mind,
kas olen küllalt hea, et täita soov,
mis väga igatsesin siis väiksena.

On läinud aastad,
hetked ilusad,
neid iial tagasi ei saa.
Nüüd näen, et nõnda
suurena tunduda võis
väikene hoov siis.

Kui suureks sain ja tuli aeg lahkuda,
mind kurvalt mänguasjad jäid ootama.
Nüüd alles taipan, kuidas seovad mind
kõik asjad, millega ma siis mängisin.

Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.

On saanud paljud asjad nüüd selgemaks,
kuid nagu lapsel väljaspool aeda siis,
on siiski nõnda palju teadmata,
kuid kahjuks kiirelt on mu aeg möödunud.

Madis Tross