NII KAUNIS PÄEV

Ärkasin hommikul. Puhanud. Päike paistis aknast sisse. Ise. Tegin ennast korda. Sõin. Ütleksin – täitis. Kõhtu ja rinda ja igale poole. Ma ei tea, mis minuga juhtunud oli. Kuidagi hea tunne oli. Puhanud ja värske. Nii hea tunne oli.
Asusin peatusesse. Noh, et tööle sõita. Ma ei tea, millest see tuli... Päike soojendas ja paistis ja värske õhk... Puud lehti täis ja oksad... Nii hea oli olla, et ma tundsin, et ei saa... Ma pidin oma rõõmu kellegagi jagama. Ja ma hüüdsin. Lausa hüüdsin: “Inimesed! Mul on nii hea olla.” Mees hallis ülikonnas piilus mind ajalehe tagant, muud midagi. Ent ma kordasin oma meeleolu: “Kas te kuulete! Mul on nii hea olla! Milline hommik! Ööbik laksutab alajaama katusel... Ah et keegi klopib hoopis vaipa... Aga milline muusika see on! Ja see ei ole lihtsalt muusika, see on... heli!” Ja ma tundsin, kuidas mu sandaalid justkui iseenesest mööda sillutist libisesid. “Vanainimene! Lubage, ma aitan teil üle tee minna. Ah sealt te alles tulitegi... Aga neiu, tahate, ma ostan teile Stimoroli? No kuidas ma saan tülitamata jätta! Vaadake, milline päev täna on! Võibolla on isegi kätte jõudnud...”
Ja tuligi... trollibuss. Läksin lausa peale. Keegi seisis minu varvastel, aga mind see ei heidutanud. Vastupidi: ma tundsin, et keegi võis minule toetuda, ma olin vajalik. “Küll on tore trollibussiga sõita! Näeb maailma... Tahate, ma hakkan pileteid komposteerima? See oli teie, palun. Ma võin teile neid veel läbi lüüa. Aga tahate, ma pakun teile istet? No küll ikka saab. Tõuske palun püsti. Nii. Ja nüüd teie istuge. Vääriline vahetus.”
Astusin trollibussist välja. Hingasin. Avalikult. Nii hea oli olla! Ümisesin viisikest ja krudistasin taskupõhja jäänud küpsisepuruga näppude vahel hõõrudes rütmi. Äkki jõudsin tööle. “Küll on teil ikka täna ilus ametivorm!” ütlesin valvuritädile ja patsutasin talle kolm korda vastu sissekannete raamatut. Nii suur tahtmine oli midagi ära teha! Läksin juhataja juurde ja avaldasin: “Olengi. Mind on vallanud, see paisub ja ma tahan kohustusi võtta. Võin isegi noortele jagada. Milline päev! Tahate, vahetame omavahel töösärgid? Mis te nüüd! Ma alles tahan pingutama hakata. Võin isegi kahe, lausa mitme eest! Kus on mu lõik? Mis puhkusest te räägite! Vaadake, milline värskus, mis hoovab! Ei, ma ei ole midagi ära teeninud! Ma alles tahan näidata, mis kõik peitub! Kuis ramm!” hüüdsin ja liikusin ennastsalgavalt töökoha suunas.
Küll oli see kena päev... Ka praegu on ilus. Mets ja jõgi ja linnud laulavad... Panen konksu otsa uue ussikese ja viskan vette. Varsti on kaks nädalat puhkust läbi. Siis jälle tööle. Puhanuna ja uue jõuga.

Madis Tross