EHK LÄHEB TÄKKESSE

EHK LÄHEB TÄKKESSE

OSKAR: Tere, Einar!
EINAR: Sina, Oskar! Tere!
OSKAR: Mis sul seal kotis koliseb?
EINAR: Ei tea, kas tohib rääkida?
OSKAR: Nüüd tohib kõigest rääkida.
EINAR (mõtleb): Pudelid.
OSKAR: Pudelid?
EINAR: Neli korda seisin järjekorras, nüüd on kaheksa pudelit olemas.
OSKAR: Mis, sa oled jooma hakanud või?
EINAR: Mis sa nüüd! Ma olen karskusseltsi liige…
OSKAR: Nüüd saan aru: sa ostad eest ära, et teised juua ei saaks.
EINAR: Jäta! Ma ei võta niisama järjekorda, kus on üle saja inimese. Välja arvatud korteri- ja telefonijärjekord. Muide, viimases ole ma 149, kusjuures kaheksa aastat tagasi oli teine.
OSKAR: Mille tarvis sa neid pudeleid siis kokku ostad? Sünnipäevaks või?
EINAR: Ei. Ma tahan Bulgaariasse sõita.
OSKAR (mõtleb): Ei saa aru.
EINAR: Bulgaariasse, noh. Maailma tahan näha.
OSKAR (mõtleb): Bulgaariasse?
EINAR: Noh.
OSKAR: Pudelitega?
EINAR: Nojah, äkki uuest aastast ütlevad, et kellel 60 pudelit ette näidata pole, see välismaale ei saa.
OSKAR (mõtleb): Ära aja jama!
EINAR: Kunagi ei või teada, mida nad välja võivad mõelda. Esimest korda tahtsin sõita kaheksa aastat tagasi, siis öeldi, et ei saa: onu elab Kanadas. Imelik… Onu sai siia küll sõita, kuigi tal elavad siin kaks venda, üks õde, kaks vennapoega, üks vennatütar, kaks tädi, kaks täditütart ja üks isa. Siis suri onu ära. Tahtsin uuesti sõita, aga siis öeldi, et viie aasta pärast – siis on tehnika vananenud – tehases, kus ma töötasin. Mõtlesin, et mis uut tehnikat seal tehase sööklas ikka nii väga oli, viimane, mille üheksa aastat tagasi saime, oli külmutuskapp. Viie aasta pärast proovisin uuesti. Siis aga öeldi: “Tuleta, mees, meelde, mida sa kaks aastat tagasi ütlesid.” – “Kus?” – “Ajalehekioski juures.” – “Arvatavasti: “Üks Õhtuleht, palun.”” – “Ei, sa ütlesid, et “nii see enam edasi kesta ei saa.”.” – “Mis asi?” – “Siia on kirjutatud, et… “jama”.” – “Nooh, võibolla olin ma kaks päeva järjest lehest ilma jäänud.” – “Ära keeruta, mees!” öeldi mulle. “Sa ütlesid seda esmaspäeval, aga pühapäeval Õhtulehte ei ilmu – nii et kaks päeva järjest ei saanud sa lehest ilma jääda.” – “Võibolla jäin ma pühapäeval Noorte Häälest ilma,” püüdsin ennast kaitsta. – “Mõttetult keerutad, mees! Siia on kirjutatud, et ajalehekiosk oli remondis.” – “Noh, siis on ju selge, miks ma ütlesin, et nii see jama enam edasi kesta ei saa.” – “Nüüd lähed, mees, oma jutuga päris rappa!” – “Kuidas rappa?” ei saanud ma aru. – “Alles sa ütlesid, et tahtsid Õhtulehte osta.” – “Ja siis?” küsisin. – “Mõtle nüüd ise: kas normaalne inimene läheb teist päeva järjest ajalehte ostma kioskist, mis on remondis?” Selle peale ei osanud ma enam midagi öelda ja tulin ära.
OSKAR: Ja nüüd arvad, et järgmisel korral on pudelitest abi?
EINAR: Tuleb loota – ehk juhtub tingimusega kokku langema.
OSKAR: Noh, palju tervist sulle!
EINAR: Vaja seda läheb.
OSKAR (mõtleb): Tõesti… Äkki peaks naisele ütlema, et ta vanu pudelikorke ära ei viskaks.

Madis Tross