LAULUSÕNU ANSAMBLILE “MAHAVOK” jm.

LAULAN LASTEL’ UNELAULU

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa



Kui on kätte jõudnud õhtu,
mängitud on mäng,
kui on kaasa võetud nähtu,
lapsi ootab säng.

Siis ma hakkan laulma laulu,
valvan laste und,
ehk on kaunim laulu kaudu
uinumise tund.

Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
võtab kaasa,
viib su ära –
kus on homme,
kus on täna.
Maga, maga,
uni tärkab,
akna taga
Keegi märkab,
viib su maale,
kus on ilus,
sinna teele,
mis on sinus.

Unelaul, mis laulan teile,
ise tekib suul,
korra sünnib, sureb jälle –
nagu lehed puul.

Seni, kui on õues pime,
salapärane,
kanduks teile laul kui ime,
kus ka olete.

Andke mured minu kanda,
andke mulle nutt,
mina soovin teile anda
tee, kus muinasjutt.

Laulaks kõigil lastel laulu –
selleks puudub sund,
sooviks neile laulu kaudu
õnnerikast und.

Kui on taevas jälle päike,
valgus üle maa –
et võiks olla iga väike
õnnelikum raas.



TÄHETEEL

Sõnad Madis Tross
Muusika Mikk Targo


Kui on kord taas õhtu käes,
kaasas kõik see, mis tõi päev,
siis on aeg uinuda,
päevaga öö võrdseks saab ka mulle.

Kutsuvad mind tähed selles öös,
ärgata saab miski siis mu sees,
ihkab see kaugemaid
rännata teid, kokku viib mind ööga.

Siis ma suudan lennata
kui linnud taevateel,
mis jäi päeval kuulmata,
ma teada saan ehk veel
sel ööl, – sel ööl,
mis aina ootab.

Päikesetõus. Päev on taas.
Kusagil mind sõbrad ootamas.
Olgem siis viisakad –
maailma tulnud me kõik ju külla.



VÄIKE HOOV

Sõnad Madis Tross
Muusika Mikk Targo


Väike hoov maja ees
mängumaaks lapsele.
Enda jaoks maailma loob,
iga samm üllatust toob.

Puude latvade seest
päike tõusmas on teed.
Pilvede pealt mängima
lapsed on tulnud maailma.

Väikene hoov –
maailm nii suur.
Kingitud aeg on see,
kui avaneb
maailm nii rikkana.

Väikene hoov –
maailm nii suur.
Aiaga piirneb hoov,
sellest väljaspool
suur on tundmatus.

Meeldiv kummelilõhn,
kastepiiskade vihm
sätendab lillede pealt,
lapsele naeru toob sealt.



ON LÄINUD AASTAD

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa


Kui käes on loojang,
metsast tõuseb kuu,
ma seisan uksel kodu ees.
Siit ükskord läksin
väravast välja üksi
suurele teele.

Nii puhas taevas,
tähed helgivad,
kui kutsuks mind nad endaga.
Ja hallist loorist
ilmuvad selgelt hetked
lapseea aastaist.

Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.

Näen aias kivi, mille all, uskusin,
on peidus mees, kes salaja jälgib mind,
kas olen küllalt hea, et täita soov,
mis väga igatsesin siis väiksena.

On läinud aastad,
hetked ilusad,
neid iial tagasi ei saa.
Nüüd näen, et nõnda
suurena tunduda võis
väikene hoov siis.

Kui suureks sain ja tuli aeg lahkuda,
mind kurvalt mänguasjad jäid ootama.
Nüüd alles taipan, kuidas seovad mind
kõik asjad, millega ma siis mängisin.

Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.

On saanud paljud asjad nüüd selgemaks,
kuid nagu lapsel väljaspool aeda siis,
on siiski nõnda palju teadmata,
kuid kahjuks kiirelt on mu aeg möödunud.




PIISK IGAVIKU MERES

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa


Üks mees külvas kord maha seemne akende all
ning hoolt kandis siis, et ka seemnest idaneks taim.
Ja nii sirgus lill, tugevaks sai,
kui kord puhkes õis, suvevärvides särama lõi.

Südamega tehtud asjad
rõõmu toovad, kaitsjaks nad.
Kui ka ununeda võivad,
teoks on saanud, kord nad veel meenuvad.

Kuid siis möödus aeg, sügistuultes purunes õis,
mis veel hiljuti palju rõõmu mehele tõi.
Nii kord seotud sai lillega mees
ning see piisaks jäi teiste seas mere põhjatus vees.



KÕUEMEES

Sõnad Madis Tross
Muusika Roland Rand


Ma helisevast vaikusest
ja tormist naeru leida võin –
nii ilmad on võrdselt head mu jaoks.

Ma tõstan kõue poole käed,
ka tormis enda kaaslast näen –
saan nendelt ma jõudu endale.

Mu ainsast vaatest
mäed võiksid liikuda
ja ainsast viipest
puud võiksid murduda,
sest olen Kõuemees!

Nii sätendava vaikuse
kui välgusööstu taevateel –
ma püüan nad kinni endale.

Mu ainsast vaatest
mäed võiksid liikuda
ja ainsast viipest
puud võiksid murduda!
Saan jõudu tuulest
ja võimu pikse käest,
sest olen Kõuemees.



SULETUD SILMADEGA

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa


On palju käijaid teel,
kel pilk on kaugel,
kes võivad õhtu eel
ka öelda: palju tõi päevatee.

On kahjuks rohkem neid,
kel pilk on maas vaid,
ja kui siis õhtu käes,
vaid öelda: väsitav oli päev.

Sa hetkeks seisata teel,
sa, mööduja,
siis võiks ju vaadata ka,
mis sünnib lausa su ees,
sa, mööduja,
kui aina kiirustad sa,
jääb palju nägemata,
peatu hetkeks, ehk näed,
on nõnda rikas su päev.

Kel silmad lahti teel,
neil rohkem leida,
kel silmad kinni veel,
need tõusku, ärgaku ülesse.

Jah, kõigi jaoks on päev
ju võrdselt kestev,
kuid kellel rõõm, kel vaev
on minna, lõpuni käia tee.

Kui läinud päev,
käes on öö
ja sa puhkad päevast,
ehk leiad end unenäos.
Võibolla näed
siis ka und,
kus kõik uskumatu,
ja imestad:
küll on kummaline
maailm unes.

See aga võib
olla ka nii,
kui sa ärkad taas
hommikul,
astud uksest ja
näed kui kummalist und:
siin, su ees on
võluriik, kus näib
justkui unenäos.



LENDUTÕUS

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa


On varahommik ja päike on tõusmas,
ta kiirtes helgib ja sätendab taevas,
karge õhk on lõhnades,
suurim hetk mind ootab ees:
maailma vaatama nüüd lähen.

Ma tõstan pilgu ja täidan end väega,
siis kostab hüüe, mis lõhestab taeva
ning ma tõukan lahti end,
linnutiivul möödub lend,
taeva all maailma ma emban.



TAHAN RÄNNATA VAID

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa


Kõnnin mööda teed, mis lõputa,
kuhugi ei vii.
On südamesoov tee valida –
õnnelik ma nii.
Tahan rännata vaid – mis olemas,
kaunis siiski see.
Mis ka ootab ees, mis tulemas,
näha tahan veel.

Kui küsib siis keegi:
mis maailmas teinud?
Siis ütlen, et seegi
on väärt, mida näinud.
Kus lõpuks ma peatun,
ei olegi tähtis.
On vaja, et veatu
ma teel igal hetkel.

Sõbraks võtan kaasa, milleta
läbi ma ei saa –
pole kaotust siis, ja nõnda ma
lähen naerdes taas.
Kui vaid suudan ma leida usaldust,
astun kartmata,
siis ehk teada saan ka saladust,
mis veel kuulmata.



KIVIST

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa


Mu ümber kivist seinad,
all on kivist tee
ja möödujatel linnas
näod on kivist ees.

Külmad on neil hinged,
raske nende meel,
julmad on neil mängud –
haiget üha teeb.

Siis minu juurde
astub väike tüdruk, naeratab
ja ütleb mulle:
“Tule kaasa, lähme mängima!”

Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...

On jäänud kodupaigad
armsaks südames,
kuid möödujatel aina
näod on vihased.

Kurjad on neil pilgud,
võõras nende käsk,
haigeks on hing jäänud,
kaotatud on usk.

Vaid tüdruk naerab,
hoian kinni tema väiksest käest,
viib hetkeks sinna,
kust ma ükskord ära eksisin.

Millal küll mängime taas ausat mängu?
Millal küll rumalus kaob, leian naeru?
Kuskil mu sees alles on lapsenaer...



TANTSUGA LÄBI ELU

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa


Ma selles suures ilmas tantsuga minna soovin,
see on mu võimalustest ainuke, hea.
On üksnes see mu tunne, millega samme proovin –
ja nõnda sellest tantsust üksi ma tean.

Ma tantsin, tantsin, tantsin,
ja õnnest naeran, nutan,
kui sellelt reisilt võtan
nii suure rõõmu ma.
Siis tantsin, aina tantsin,
mis targemat võiks teha,
kui minna, jälle näha,
mis leian sellelt suurelt teelt.

Ma tantsus leian kaitset, kurjale vastu seisan,
kui jõud on otsas, tantsin loojangu eel.
Ma suurel reisil värvid, muusika kõikjal leian,
jääb sellest tantsust maha sätendus teel.

Ma tantsin, tantsin, tantsin...

Maailm mu ees nõnda kiirelt möödub, ma tean,
et siin saan olla vaid hetke, mis kingitud.
Ja et mul aega on vähe, ruttama pean,
siis võtan maailma ainult kui üllatust.
Tants annab kiiruse näha kingitust seal,
kust teised mööduvad, näha ei soovigi.
Ja kui kord siin ilmas kahjuks lõpeb mu aeg,
siis astun tundmata öösse tagasi.

Ma metsas hõljun tasa, tuhandeid hääli tunnen,
kui tantsin, kuulen, kuidas kasvavad puud.
Ma nähtamatu reisi saladust hästi tunnen
ja suudan lennata kui sügisetuul.

Ma tantsin, tantsin, tantsin...

Kui ainult õpiksid tantsima kaasa,
siis ühel päeval ehk reisi me teeksime koos...



KAUGEL MAAL

Sõnad Madis Tross
Muusika Heini Vaikmaa


Kaugele maha jäi kodutee,
kus lapseeas jooksime.
Kaugele maha jäid sõbrad need,
kellega koos laulsime,
naersime.

Kodus on olla tõesti hea,
isa ja ema ootamas –
tean, et nii hea
nende seas.
Koduga seotud mängumaad,
ilusad paigad, kaunimad
rännuteed.

Kaugele maha jäänud on see,
mõtteis näen vaid kõike veel.
Kaugele on viinud mind tee,
kust pöörduda tagasi
saab vaid siis,

kui on tehtud seal mu tööd,
lõpule jõudnud viimsed ööd
oodata
koduteed.
Tuleb veel praegu harjuda,
valusaid mõtteid tõrjuda
kaugel maal.

Kaugele koju jäi tüdruk hea,
sülle ta võtaksin seal.
Kaugele on viinud mind tee,
kust pöörduda tagasi
saab vaid siis,

kui on tehtud seal mu tööd,
lõpule jõudnud viimsed ööd
oodata
koduteed.
Tuleb veel praegu harjuda,
valusaid mõtteid tõrjuda
kaugel maal.