ÖINE SÕIT

ÖINE SÕIT

Kas nüüd võib kohe sisse tulla? – Ääh… Siin on ka nii kitsas. Ma istun siiasamasse… Vaatan küll, et roheline tuli on katusel, aga ei tea, millal see käsi nüüd üles tõsta. Seal oli pime ka. Mõtlesin, et kui äkki liiga hilja tõstan, et jõua enam peatada. Liiga vara ka pisut imelik – mõtlevad, et nagu ei oleks varem sõitnud. Hõ-hõõ! Jah… Palju see pilet nüüd maksab? – Kolmkümmend kopikat… Ah soo! Helvi ütles ka, et kolmkümmend kopikat. Ütles veel, et kui kollane tuli on katusel, siis ära kätt tõsta, ainult kui roheline on. Kolmkümmend kopikat… Nojah, kolmkümmend kopikat. Saab vähemalt kodu. Helvi ütles, et kui tahad, võta võtmed ja mine kodu, et nemad peavad pidu edasi. Kus need võtmed nüüd said? Andis ju võtmed? Siin ei ole… Aa – siin! Alles on. No oli ikka uhke pidu! Ega ma seal kedagi ei tundnud, ainult Oskarit tundsin. Kõik torti anti ja… No Oskarit tunnen ma juba ammu. Nüüd on tal neli last, enne ei olnud ühtegi. Ma ei mäleta, kas Oskar oli see mees, kellega me läbi metsa tulles karu kohtasime? Ikka tema oli. No karu oli paari sammu kaugusel! Murdis oksi nagu inimene ja mõmises. Ega me teda ennast ei näinud – pime oli. Muidu põder teeb umbes sama häält, aga põder ta ei olnud. Huvitav, et siis hirmu ei olnudki, hirm tuli alles pärast – kui me kodu hakkasime jõudma… Teil on laps puha ära väsinud. Kohe silmad kinni ja magab. Nojah, öö aeg ka… Ei, muidugi, las laps magab. Las ta magab… Ei tea, kas homme poed ka lahti on? Et kui linnas juba olen, ostaks suuskadele need kiired klambrid peale… Või teie olete ämbriga… Ei, ei, muidugi ei ole see minu asi. Mis see minu asi on… Jah… Mkhõõ… Aga kui ikka mõtlema hakata: üks inimene on järsku ämbriga… öösel… Muidugi, mis see minu asi on. Nojah – ämbriga… Näed, mõnes majas alles tuled põlevad. Kõrged majad ka… Meil muidu Soomet ei näita. Kui antenn on, ikka ei näe. Soomes peaks küll Soomet nägema. Anne, meie zootehnik, tema käis Soomes. No nüüd on sellest oma neli aastat möödas. Ei, mis ma räägin, rohkem: kuus aastat vähemalt. Ei, nii palju ikka ei ole. Umbes viis aastat. Jah, siis uut katlamaja veel ei olnud. Nooh, nii kui esimesse poodi läks – Anne, ma mõtlen, teie teda ei tea… Nojah, astus esimesse poodi sisse ja läks hulluks. Pärast räägiti, et ta oli juba enne hull. Tema vend oli küll hull, nüüd on ta surnud, aga muidu hea inimene. Aga kui see Anne enne hull oli, kas teda siis Soome oleks lastud? Võibolla et varem lasti… Muidu ta noa ja kahvliga oskas küll süüa… Aga Lätisse lastakse küll. No lätlased, need on kõik hullud. Käisid meil ükskord majandit vaatamas. Ma ei tea, kas neil endil siis majandit ei ole, et meil vaatamas käisid? Noh, tegime neile kõik söögid ja, ahjukartulid ja, mulgi kapsad ja, verivorstid kõik olid… Jah, ja kaunistuseks panime kõrvale pisikesed nahast pastlad – Luise teeb neid siiamaani veel. Nooh, need lätlased sõid kõik toidu ära ja pastlad ka. – Lembit rääkis. Aga võibolla tõesti võtsid mälestuseks kaasa. Ega mind ennast seal ei olnud ka… Kuskohal me juba oleme… Meil on lund ikka palju rohkem kui siin. Aga siin nad viivad muist ära ka… Palun pidage seal poe juures kinni, ma lähen maha. Ei, natuke edasi, seal… Mis? – Ah et foor… Mis? – Nojah, muidugi, muidugi, punane tuli.. Häh, need tuled ka aina põlevad! No ma lähen siin siis nüüd maha. Ega mul palju maad minna ei ole, natuke jalutada. Te ise sõidate muidu edasi, jah? – Lähen, juba lähen… Vaata, kui uhke link! Teisel pool on teistmoodi. Uunol on vannitoa ukse küljes ka midagi sellist – oli hotellist toonud. Mina ise pole hotelli veel saanud. No see Uuno on üldse üks… Panen, muidugi panen. Ega ma siis ust lahti ei jäta. Teil ei lubata vist lahtise uksega sõita ka? No kõike head. Praegu ei oska öelda, millal ma jälle linna saan… Jajah. Kõike head!

Madis Tross