Nali

Nüüd on käes selle raamatu esimene osa, kuhu on kokku korjatud lood aastatest 1974–2009 – nii et kolmkümmend viis aastat ennastsalgavat tegutsemist huumori valdkonnas. Huvitav on see, et sotsialismi perioodil kirjutatud lood on ka tänapäeval, vähemalt mulle, täiesti arusaadavad. Aga eks te proovige ise asjadele pihta saada.





KUIDAS KIRJANIKUS HAKATA

Hakkaks õige kirjanikuks... Jah, kõigepealt võiks hakata lastekirjanikuks – lastele ei ole nii targalt vaja kirjutada. Peaasi, et oleks fantaasiat. Jah, fantaasia on peaasi. Aga muidu lihtsalt ja selgelt.
Nii, millest siis alustada...
“Elas kord tüdruk. Tema nimi oli...”
Ei, see on liiga tavaline. Võiks alustada ootamatult. Näiteks nii:
“Ema saatis tüdruku metsa lilli korjama.”
See on juba parem. Niisiis:
“Ema saatis...”
Ema saatis... Seda on varem juhtunud. Isa saatis – see on umbes sama. Teeme nii, et keegi ei saatnud, ise läks. Niisiis...
“Tüdruk läks metsa lilli korjama.”
Lilli korjama... Seda on juba kirjutatud. Seeni noppima... Ei ole hea. Pähkleid hankima... Väga hea!
“Tüdruk läks metsa...”
Metsa ei kõlba. Võibolla, et kingule...? Või sügavikku...? Mere äärde... Just: mere äärde! Niisiis...
“Tüdruk läks mere äärde pähkleid korjama. Oli ilus päikesepaisteline päev.”
Päikesepaisteline... Parem nii:
“Oli parajalt pilves ja puhus keskmise tugevusega tuul.”
See on hea.
“Äkki tuli talle vastu hunt.”
Seda on juba juhtunud. Vastu tuli karu... Seda on ka ette tulnud. Vastu tuli orav... Täpselt!
“Vastu tuli orav.”
Nii, edasi!
“Orav ütles: “Tere, Vassilissa, kuhu sa lähed selle keskmise tugevusega tuulega? Tahad, ma annan sulle pähkleid?”
“Muidugi tahan! Ma tulingi just pähkleid korjama,” vastas tüdruk.
“Tule siis minu järel, ma viin su pähklisallu.”
Nad hakkasidki minema. Kuid järsku tõusis tuul tugevalt üle keskmise ja kohale lendas kuri lohe.
“Või teie rühite keskmise tugevusega tuulega minu pähklisalu poole!” möirgas lohe ja tahtis Vassilissa kohe konnaks muuta.””
Konnaks muuta... Konnaks muudetakse liiga sageli. Parem juba siiliks. Just:
“Tahtis Vassilissa kohe siiliks muuta. Kuid viimasel hetkel jõudis kohale Ivan, kes oli metsas parajasti puid raiumas. Ta võttis vöölt kirve ja hakkas kolmepealise lohega võitlema.”
Kolmepealine lohe ei ole hea – liiga tavaline. Parem nii:
“Kolmepealine Ivan hakkas ühepealise lohega võitlema.”
See on hea. Tõesti hea!
“Käis kohutav lahing. Eriti tugev tuul rebis maa küljest juurtega puid ja paiskas õhku kive. Siis hammustas lohe Ivanil ühe pea otsast ära. Aga Ivanile kasvasid kohe kaks asemele. Nüüd juba... neljapealine Ivan võttis kogu oma jõu kokku ja osava kirvelöögiga surmas lohe.”
Väga hea. Tõesti hea!
“Vassilissa langes Ivanile... kaeladesse ja tänas oma päästjat.”
Nüüd peaks armastus tekkima... Aga kuidas sa armastad neljapealist? Teeme nii, et armastust ei tekkinud.
“Vassilissa korjas korvitäie pähkleid ja asus koduteele.”
Lõpus peaks... mis asi see nüüd oligi...? Noh, mingi mõte peaks olema.
“Ärge sööge pähkleid koos koortega!”


KIRVES

MEES: Tere päevast.
NAINE: Tere.
MEES: Vaatan, et teil siin päris kena kohvik.
NAINE: Selge.
MEES: Mis on selge?
NAINE: Kena kohvik.
MEES: Muidugi, muidugi...
NAINE: Mida pakkuda võib?
MEES: Ma võtaksin ühe... kirve.
NAINE: Nii... Mille?
MEES: Ma võtaksin ühe kirve.
NAINE: Kirve?
MEES: Jah.
NAINE: Mida te kirve all silmas peate?
MEES: Kirve all pean ma silmas kirvest. Te ometi teate, mis on kirves?
NAINE: Jah, aga siin on kohvik. Meil ei ole kirveid.
MEES: Nii-nii... teil ei ole kirveid...
NAINE: Ei ole.
MEES: Kuidas teie nimi on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Niisiis, Ene-Einar, kirveid teil pole?
NAINE: Ei.
MEES: Hea küll. Aga millega te siis... konservikarpe avate?
NAINE: Avajaga.
MEES: Niisiis... avajaga. Aga võtame vorsti.
NAINE: Nooh.
MEES: Millega te seda viilutate, et saia peale panna?
NAINE: Noaga.
MEES: Nii, noaga... Ja kirvest teil ei ole?
NAINE: Ei.
MEES: Halb. Halb, Einar-Ella! Mida teie lapsed küll mõtlevad? Mida minister arvab?
NAINE: Andke andeks...
MEES: Ilmselt ei saa ma siinkohal andeks anda. Aga hea küll, kas teil raamat vähemalt on?
NAINE: Milline raamat?
MEES: Kuhu kaebus sisse kirjutada?
NAINE : Raamat on.
MEES: Niisiis, kirjutame... Mis kell on?
NAINE: 14.26.
MEES: Nii... 14.26... ühtegi kirvest pole.
NAINE: Meil on kohvik.
MEES: Tean, Helle-Eldur, tean.
NAINE: Meil tõesti ei ole kirvest.
MEES: Ei ole midagi, Einar-Pille, ei ole midagi. Astun reedel läbi.


BUSSIS

Liikuge edasi, kodanikud! Võtke keskel koomale! Ega teie üksinda sõita ei taha. Ma ütlen: tagant ei mahu peale, keskel heida või pikali! Võtke veel ülespoole! Ma pean kindlasti peale saama, mul on kiire. Teistel on ka kiire! Sina, kodanik, polnud veel sündinudki, kui mul juba kiire oli! Ma juba ütlesin, et see buss seal ei peatu. Peatub või? Mis sa siis küsid, kui peatub! Ja kui peatubki, ega maha ikka ei saa. Laske uksed kinni panna! Näete, et rohkem peale ei mahu. Kuhu sa selle kontrabassiga trügid? Võta selle jaoks veotakso, kui transportida tahad! Filharmooniast! Filharmooniast! Ma, kurat, olen Õismäelt – ja pole kah häda midagi! Saime liikuma! Saime liikuma! Mida sa rõõmustad! Ennegi on liikuma hakatud, aga kuhu me välja oleme jõudnud! Inimesed lõikavad mälestuseks nimesid seljatugedesse... Siin rabele... nüüd on kellal klaas läinud. Sa ära tule õpetama! Mida sa õpetad! Eelmisel korral viisin parandusse: kaks päeva käis korralikult, siis hakkasid seierid nii kiiresti liikuma, et võisin vabalt porgandeid riivida! Mida sa oma piletist mulle silme alla topid! Nagu ise ei näeks, et mul on ühes käes portfell, ülejäänud käega hoian bussi käsipuust kinni. Sa, poiss, ära tehnikat lõhu! Kas sa kuuled! Pane komposter tagasi! Nii. Ja mis sul seal ninas on? Ära topi mutrit ninna! Olgu, pane tasku. Mis sul, mammi, seal korvis on? Õunad või? Kuule, see kõlbab ju süüa. Ma võtan veel kuus tükki. Kes on nahaalne? Inimesele on vitamiine vaja – muidu võibolla homme ei jaksagi enam bussi peale trügida. Kodanikud! Kuhu see pikk prillidega kadus? Ma küsin, kuhu see pikk kadus? Kurat, särgi tõmbas pintsaku alt ära... Mis see must siin pidevalt vedeleb? Kelle koer see on? Ma küsin, kuidas see koer mu jala alla sattus? Teie koer? Surnud! Muidugi on surnud, kui ei liiguta! Ära nüüd vesista, ma tegin nalja. Siin on nii kitsas, et su koer ei ulatugi põrandat puudutama. Mis sa niheled kogu aeg? Maha tahad minna? No oleksid võinud kohe öelda, kust kohast ma kinni hoian. Ega mina teadnud, on see bussi käsipuu või sinu põrandalambi vars... Oi, kodanikud, laske läbi, ma pean siin maha minema! Üks-kaks-kolm – kõrvale! Sina, sinises, rebi jalad ülespoole! Tehke keskmine uks lahti! Mismoodi – ei käi lahti? Milleks ta siis tehtud on, kui lahti ei käi? No võta suusad jalast ära, küll siis lahti hakkab käima! Nii, lõpuks ometi... Oi, kurat, pidage buss kinni! Mul jäi portfell bussi! Portfell jäi bussi – kahe pudeli õlle ja puhta aluspesuga! Kurat, sõitiski minema... No tühja sellega, vähemalt kodu juba paistab.


KIRVES 2

NAINE: Tere päevast.
MEES: Tere. Sattusin jälle teie kohvikusse... Kus siis Elle-Einar on?
NAINE: Ene-Liis Einar.
MEES: Täpselt.
NAINE: Ta ei tööta enam meil.
MEES: Ah nii.
NAINE: Mida pakkuda võib? Just saabusid uued kirved.
MEES: Kirved? Te siis teate seda lugu?
NAINE: Soovite kirvest?
MEES: Oh, jätame need kirved! See oli tookord... väike nali.
NAINE: Muidugi. Mida siis soovite?
MEES: Ma võtaksin ühe... ketaslõikaja.
NAINE: Nii. Ja millise?
MEES: Mis mõttes – millise?
NAINE: Bosch, Makita, AEG, Hilti, Stihl...
MEES: Nooh, kui juba, siis... Hilti.
NAINE: Nii, Hilti. Veel midagi?
MEES: Noh, kui priiskamiseks juba läks, siis võtaksin ühe... kohvi ka.
NAINE: Nii. Millega?
MEES: Mis mõttes – millega?
NAINE: Caparol, Vivacolor, Pinotex?
MEES: Ei saa aru?
NAINE: Kas me värvime kohvi roosaks, punaseks, lillaks?
MEES: Parem juba pruuniks.
NAINE: Niisiis RX 1463.
MEES: Jah, 1463.
NAINE: Siin on teie Hilti. Kas paneme käima ka?
MEES: Kuulge... see ongi... Hilti!
NAINE: Kas lülitame vooluvõrku?
MEES: Ma... mida ma sellega peale hakkan?
NAINE: Kust mina tean. Ise tellisite.
MEES: Ma... ma mõtlesin, et...
NAINE: Kas ühendan vooluvõrku?
MEES: Ma... ma tegin lihtsalt nalja. Ma...
NAINE: Tegite nalja?
MEES: Nooh.
NAINE: Tore nali küll! Me toome lennukiga Ameerikast kohale Hilti... ja teie teete lihtsalt nalja!
MEES: Andke andeks, ma tõesti...
NAINE: Kuidas teie nimi on?
MEES: Sõber.
NAINE: Niisiis, sõber, siin on teie arve.
MEES: 3600 krooni?
NAINE. 3600.
MEES: Kuulge... ma keeldun! Ma...
NAINE: Tahtsite nalja teha?
MEES: Nooh.
NAINE: Aga see nali, Põder...
MEES: Sõber.
NAINE: Just, just, sõber. See nali, Puder...
MEES: Ma ei ole Põder!
NAINE: Te ei ole põdur?
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Nooh, kui te sõber tahate olla, siis makske arve.
MEES: Milline arve?
NAINE: 3600 krooni.
MEES: Olen ma nõder või?
NAINE: Alles ütlesite, et Põder.
MEES: Sõber!
NAINE: Nii, sõber, kas te ise ka teate, kes te olete?
MEES: Muidugi tean! Kes teie olete?
NAINE: Kukk.
MEES: Kukk?
NAINE: Kukk.
MEES: Aga te olete ju... naine!
NAINE: Muidugi.
MEES: Siis te peaksite olema... Kana.
NAINE: Aga olen Kukk. Niisiis, Põder, 3600 krooni.
MEES: Ma olen Sõber!
NAINE: Ja mis selles nii imelikku on?
MEES: Milles?
NAINE: Et ma naine olen.
MEES: Teate, Sukk, ma maksan... ma maksan teile need... 4600 krooni.
NAINE: 3600.
MEES: Just. Muide, Pukk, ega te järsku Pärnus ei suvita?
NAINE: Suvitan. Kust te teate?
MEES: Seda ma vaatan, et nii... ilusad jalad. Ja need...
NAINE: Te olete mind märganud?
MEES: Muidugi! Ja need...
NAINE: Te tõesti teate?
MEES: Ma ju räägin!
NAINE: Nii huvitav... Kas te kutsuksite mind... Viru keskusesse?
MEES: Kas te tuleksite?
NAINE: Muidugi!
MEES: Saame siis homme pool kuus Tammsaare juures kokku.
NAINE: Jess!


PERENAINE LIIDI

Ükskord perenaine Liidi
sõpradelt sai kingiks pliidi
(toidutegemise vahend),
nupud küljes, kaasas juhend.
Ega viivitatud kaua,
kohe tugevdati lauad,
osteti, mis kõlbab suhu:
liha, viljad, suhkur, jahu,
piim ja munad, juured, pealsed...
Juba varsti nägid sealsed,
kuidas ilmneb Liidi anne
kasutada potte, panne.

Sõivad sõsarad ja veljed,
seedisivad mahlad, süljed,
puhati ja jälle söödi,
poest ja putkast juurde toodi,
millel maitset, kõvem, tihe...
Järjekindlalt toimus nihe:
juurde võeti eluskaalus.
Peatset aga häda saabus.
Esmalt suri onu Uuno.
Tema järel tädi Aino.
Õhtupoole Einar langes,
öösel Meinhard tõmbus kangeks.

Viimaks tõbi Liidit tabas –
tal ka aastaid ligi sada.
Nüüd siis pisikene Veera
pliiti uurib, nuppe keerab, –
et ka järeltulev rahvas
koguks rammu, sirguks vahvaks.



UUENDUSTE KURSIL

Eksperimentaalse Teadusliku Spordikompleksi ennastsalgav liikmeskond! Vaprad sportlased! Praegu on meie kõigi jaoks tähtis aeg. Ütleksin isegi: aeg on väga tähtis. Sest mida parem on aeg, seda parem on sportlane – seega oleme teinud head tööd. Et aga tulemused oleksid veelgi paremad, kavandame oma tegevuse uutmoodi.
Võtame vaatluse alla ujula. Edaspidi me ei täida basseini mitte ainult kloori, vaid ka veega. Kindlasti rõõmustab see meie paljusid harjutajaid. Ja milleks piirata ujujate vabadust radadevaheliste nööridega, on meilt õigusega küsitud. Ujugu pealegi, kuhu tahavad. Kaugele nad ilma veest välja tulemata ikka jõuavad! Ujujate ümber tiirlevad aga kogred, tursad, haid... Ja seda mitte üksnes loodusrikkuse vastu huvi äratamiseks, vaid ka tõhusaks vahendiks ujujate ohutuse tagamisel: saab ju siis vajaduse korral haarata täspuhutud kummikalast. Ei hakka varjama, et ujujate ohutuse tagamisel esines meil mõningaid puudusi – alles hiljaaegu lõi üks sportlane vastu põhja õla ära –, kuid nüüd saavad vajakajäämised kõrvaldatud: bassein süvendatakse pooleteise meetri võrra. Ja see ei ole sugugi veel kõik: me katame basseini vineeriga! Ja ma olen kindel, et ükski sportlane ei pea siis enam põhjavajumist kartma.
Nüüd spordisaali. Ka seal on meil üht-teist ümber korraldada. On tulnud hulganisti etteheiteid, et harjutamise kõige tihedamal ajal kella neljast kuueni ei ole võimalik üle kitse hüpata. Me muidugi kõik teame, et sellel ajavahemikul tädi Liidi söödab kitse. Kuid ka sellele probleemile oleme leidnud lahenduse: nüüdsest hakatakse hüppama üle tädi Liidi. Ka on poom liiga kitsas ja pole imestada, kui algajad sellel küllalt kindlalt püsida ei suuda. Juba homsest hakkavad nad kõndima üle laiade saepuruplaatide.
Me mäletame kõik hästi, kui kurvalt oleks võinud lõppeda ühele sportlasele jooksva metssea laskmine. Ta nimelt ei saanud seale pihta ja loom jõudis ta pikali paisata. Nüüdsest on sead ohelike otsas, mille pikkusest ei piisa laskja ohustamiseks.
Uutmoodi hakkab edaspidi toimuma kahevõistlus. Kui seni oli nii, et algul hüpati ja siis suusatati, siis edaspidi kõigepealt suusatatakse – see peaks võimaldama samadel sportlastel ka hüpata.
Nüüd veel mõned teadaanded. Esiteks, need tõkkejooksjad, kes on üle saanud esimesest ja teisest tõkkest, tulevad harjutama pool tundi hiljem. Teiseks, seoses karske eluviisi kujundamisega ei ole kohane meie langevarjuritel alkohoolseid jooke kaasa võtta. Ja lõpuks, vasaraheitjad! Maletajate korduvatele palvetele vastu tulles hakkavad heited toimuma senisele vastassuunas.
Sellega ma lõpetan. Soovin vaprate sportlaste üksmeelsele väesalgale tohutut tahet erakordselt kaugete rajajoonte väsimatuks ületamiseks!


PÜÜDES VIISAKALT

ESIMENE: Vabandage...
TEINE: Jah.
ESIMENE: Ma jäin juhuslikult vaatama, et... Ärge nüüd valesti aru saage.
TEINE: Mida te vaatama jäite?
ESIMENE: Tähendab... kuidas nüüd öeldagi...
TEINE: Öelge julgesti.
ESIMENE: Niisiis... tähendab... teie nina...
TEINE: Nina?
ESIMENE: Just. Tähendab... teie nina...
TEINE: Minu nina?
ESIMENE: Sellest ma rääkida tahangi. Niisiis, teie nina... Mõistate?
TEINE: Mis selle ninaga siis on?
ESIMENE: Teie nina... tähendab... Teil on kuidagi... ma vaatan... suur nina.
TEINE: Suur nina?
ESIMENE: Nooh.
TEINE: Nina?
ESIMENE: Ärge nüüd valesti aru saage. Tegelikult... ega nina ei olegi nii tähtis.
TEINE: Nina ei ole tähtis?
ESIMENE: Noh... mitte nii tähtis.
TEINE: Öelge, mida te öelda tahate!
ESIMENE: Ärge nüüd kohe nii... ägedalt kohe.
TEINE: Teate... jätke mind rahule!
ESIMENE: Asjata! Asjata, ma ütlen. Sest kuidas te niimoodi... kõigi nähes...
TEINE: Mida te tahate? Mida te lõpuks tahate!
ESIMENE: Hea küll, hea küll... Öelgem siis otse välja...
TEINE: Nooh.
ESIMENE: Niisiis, teie nina... Aga äkki aevastate?
TEINE: Aevastan?
ESIMENE: Täpselt. Ja kõik see sodi... lendab mööda maailma laiali. Isegi palitu peale võib sattuda.
TEINE: Palitu peale?
ESIMENE: Nooh.
TEINE: Oi, kurat, ongi... Tänan, et ütlesite. Ma pühin kohe ära.
ESIMENE: Pühkige ära.
TEINE: Veel kord: suur tänu!
ESIMENE: Ei ole midagi, ei ole midagi.
TEINE: Nägemist.
ESINEME: Ei ole midagi.
TEINE: Pidage!
ESIMENE: Jah.
TEINE: Kuidas nüüd öeldagi... teie jalad...
ESIMENE: Mis nende jalgadega on?
TEINE: Teie jalad... on kuidagi... lühikesed.
ESIMENE: Lühikesed? Oi, kurat, pükste peale pritsinud... Aitäh, et mainisite.
TEINE: Võtke heaks.


RANNAS

ESIMENE: Leopold! Leo-pold!
TEINE: Vabandage...
ESIMENE: Leoo-poold!
TEINE: Kas te...?
ESIMENE: Ärge segage. Leo-pold!
TEINE: Kas keegi on kadunud?
ESIMENE: Leoo-poold!
TEINE: Võibolla pole enam mõtet...?
ESIMENE: Jätke rahule. Leopold!
TEINE: Võibolla on ta juba ammu... trahh!
ESIMENE: Leo-poolld!
TEINE: Kas te juba ei lõpetaks! Kell on juba üle...
ESIMENE: Leo-pold!
TEINE: Kurat! Kus mu kell on?
ESIMENE: Leopold!
TEINE: Mu kell on kadunud!
ESIMENE: Leo-poold!
TEINE: Kell on ju kadunud!
ESIMMENE: Leoo-poold!
TEINE: Mis nüüd saab? Kuidas ma nüüd ilma...
ESIMENE: Leopold!
TEINE: ... kellata?
ESIMENE: Võtke. Leo-pold!
TEINE: Oi, suur tänu!
ESIMENE: Leopold!
TEINE: Ja ongi kell.
ESIMENE: Leo-poold!
TEINE: Kust te ta leidsite?
ESIMENE: Leo-poolld!
TEINE: Olgu pealegi.
ESIMENE: Leo-pold!
TEINE: Peaasi, et on ...
ESIMENE: Leopold!
TEINE: ... kell.
ESIMENE: Leo-pold!
TEINE: Aga see pole ju üldsegi...
ESIMENE: Leopold!
TEINE: ... minu kell.
ESIMENE: Jätke endale. Leo-pold!
TEINE: Te annate selle mulle?
ESIMENE: Leoo-poold!
TEINE: No mis asja te lõugate kogu aeg!
ESIMENE: Võtke-võtke. Leopold!
TEINE: No suur tänu.
ESIMENE: Leo-pold!
TEINE: Peaasi, et on...
ESIMENE: Leopold!
TEINE: ... kell.
ESIMENE: Leoo-poold!
TEINE: Ma ei tea kohe... kuidas teid...
ESIMENE: Leopold!
TEINE: ... tänada...
ESIMENE: Leo-poold!
TEINE: Leopold!
ESIMENE: Leoo-pold!
TEINE: Leo-poold! Leoo-poold! Leopold!
KOLMAS: Mida te karjute!
TEINE: Leo-poold!
KOLMAS: Ma olen siin.
TEINE: Jajah. Leopold!
KOLMAS: Mina olen Leopold.
TEINE: Teie olete Leopold?
KOLMAS: Jah.
TEINE: No kuhu te küll kadusite! Eks ole ... me siin aina ... hüüame ...
KOLMAS: Kus Veeliks on?
TEINE: Milline Veeliks?
KOLMAS: Pidi mind ootama.
TEINE: Ah tema oli Veeliks. Läks minema.
KOLMAS: Kuidas – minema? Tema kätte jäi minu kell.
TEINE: Nojah, nüüd olete ilma.
KOLMAS: Kuradi mees! Usalda veel inimesi!


MÄLU

Mul on üks väike viga – olen hajameelne. Muidu täiesti normaalne, aga vahete-vahel kipun unustama – täiesti juhuslikult muidugi. Mõnikord tuleb see isegi kasuks: näiteks, kui olen kellegi käest võlgu võtnud või kui õhtul on naisega teatrisse minek. Aga tihtipeale ei ole see üldsegi mitte kasulik.
Näiteks lähen poodi ja panen kogemata juustu taskusse – täiesti juhuslikult muidugi. Aga pärast kisa kui palju – kui avastatakse. Sõimatakse, nimetatakse isegi vargaks – silmad häbi täis, julged sa siis veel tagasi minna. Või jälle – sõidan bussis. Ja alles pärast seda, kui kontroll mulle õlale patsutab ja ütleb: “Teie sõidupilet?” – meenub mulle, et ma unustasin pileti võtmata. Et selliseid olukordi vältida, otsustasin nüüd iga viie minuti tagant uue pileti osta.
Taksojuhid sõidutavad mind aga meeleldi, sest tihti leiavad nad tagaistmelt minu poolt sinna unustatud kindad, vihmavarju, harvemini kohvri või vabatehnika suusad.
Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.
Kevadel käisin turismirühmaga Ameerikas. Või oli see hoopis Armeenias? Ei mäleta enam. Olgu pealegi, käisin kus käisin. Järgmisel hommikul pärast tagasijõudmist ärkasin üles – naist ei ole! Minu naist ei ole. Naabri oma pesi juba kella viiest saati pesu – minu pesumasinaga muidugi. Sõimasin teda aknalt ja ütlesin, et margariini, mille ma eelmisel sügisel laenasin, enam tagasi ei too. Tema ainult irvitas selle peale ja ütles, et tegi mu lauavakstust kummipaadi – et hea pesuköögis kapsatünnile ligi hiilida. Järgmisel päeval põletasin ta kasvuhoone maha.
Olgu sellega kuidas oli, aga naist ei olnud. Hüüdsin – vaikus. Otsisin toad läbi – ikka vaikus. Mõtlesin, et äkki läks poodi – aga uks lukus ja võti seespool ees. Siis meenus, et äkki on veetsees. Ha-haa! Ei saanud ju olla! Ma lõin ju ukse enne äraminekut laudadega kinni – et naabrid kasutada ei saaks. Meil on selline... ühine... mitme peale...
Naine tuli tagasi alles kuu aja pärast. Ütles, et oli ka ekskursioonil, ja veel koos minuga. Jäi kogemata sinna. Huvitav küll. Aga võibolla tõesti, mul on selline... halb mälu – vahete-vahel. Tuli tagasi, kaks poisijõmpsikat käe kõrval. Küsisin siis, et kelle lapsed need on. Tema vaatas mind kuidagi imelikult ja küsis, et kas ma ei tunne oma lapsi ka enam ära või. Võibolla tõesti – mul on viimasel ajal mäluga midagi lahti. Küsisin siis, et kumb see Peeter nüüd on. “Milline Peeter? Milline Peeter, ah?” lõugas naine ja valas mulle kuuma suppi krae vahele. Kaheksa sekundi jooksul jõudsin kuus tiiru ümber maja joosta ja naabrimehe puujala kolmeks jupiks saagida.
Toas hakkas ekraan juba selgeks minema. Peeter... Peeter... Häh, see on ju mu enda nimi! Vot see on see, kui mälu on halb ja kipun unustama – vahete-vahel.


LOOMAAED

ANTS: Issi, issi!
ISA: Jah.
ANTS: Kas me näeme varsti suuri loomi?
ISA: Jah, kohe ostan piletid ja siis näeme.
ANTS: Issi, issi!
ISA: Mis on?
ANTS: Üks juba paistab! Aga miks tal nii väike puur on? Ta ei saa muud teha, kui istuda.
ISA: See ei ole loom, pojake, see on kassapidaja. Hõ-hõõ! Vabandage. Tule nüüd!
ANTS: Lähme ruttu, issi, – ahvid!
ISA: Uuh... Ants, ei tohi niimoodi ära joosta!
ANTS: Vaata, kui toredad nad on!
ISA: On küll.
ANTS: Aga, issi, miks see tädi ahvide puuri läks?
ISA: Tädi viib ahvidele süüa. Näed, terve kotitäie banaane.
ANTS: Kas onu Harald on ka siin?
ISA: Missugune onu Harald?
ANTS: Noh see, kes meie kõrvaltrepikojas elab?
ISA: Ei, tema ei tööta siin.
ANTS: Aga kui sa temalt raha oled küsinud, ütled sa alati: no on alles ahvilõust – nii vähe andis!
ISA: Mkhõõ... Vaata parem, kuidas tädi ahvidele süüa annab.
ANTS: Mhõhõh. Aga miks tädi ühe banaani ahvile annab, teise oma tasku paneb?
ISA: Nooh, tädi tahab ise ka süüa.
ANTS: Aga miks ahv tädile banaaniga vastu pead lõi?
ISA: Noh... kuidas nüüd öelda... Ahv mõtles, et kui juba võtad, võta siis kõik.
ANTS: Aga, issi, kui see ahv suureks kasvab, kas siis tulen mina välja?
ISA: Noh... kuidas sulle nüüd seletada... Lähme vaatame teisi loomi ka.
ANTS: Issi, tule vaata – karud!
ISA: Ants, ei tohi karude juurde ronida! Kuuled, Ants!
ANTS: Tahan karule selga ronida! Üää!
ISA: Ära nuta. Roni parem isale selga.
ANTS: Ei taha sinu selga! Üää! Vaata, issi, emal on ka selline loom kasuka peal. Näe, läks vee alla. Vaata, kui julge tema on. Aga ema ütleb kogu aeg, et vihm teeb talle halba. Näe, tuli välja! Läks jälle ära. Aga mina tean, mida ta seal teeb. Remondib. Jah, kui me ükskord laeva peale läksime, siis läks ka üks onu nööriga vee alla, ja ema ütles, et ta teeb asja korda.
ISA: Ants, ei tohi loomi kividega loopida!
ANTS: Miks ta siis ei liiguta!
ISA: Krokodill magab lihtsalt.
ANTS: Mina tahan endale ka krokodilli.
ISA: Krokodill ei mahu tuppa ära.
ANTS: Võtame siis väiksema.
ISA: Väike kasvab ka suureks.
ANTS: Kui suureks kasvab, riputame aknast välja. Siis ei pea sa autot iga natukese aja tagant vaatamas käima.
ISA: Ei, krokodilli me ei osta – ema ei saa onu Haraldit külla kutsuda. Tule nüüd!
ANTS: Tahan krokodilli! Üää! Mis loom see on?
ISA: See on kaamel. Näed, kui ilusasti ta vaatab?
ANTS: Issi, miks sa nii imelik oled? Üää, issi!
ISA: Pflšš... kurat!


KELLEKS SAADA

(Telesaade)

Lapsed, kas te olete juba mõelnud, kelleks te tahate saada, kui suureks kasvate? – See on tore. Kelleks sina tahad saada? – Autojuhiks. Aga sina? – Sina tahad tuletõrjujaks. Eks ole, tuletõrjuja on väga tähtis naine. Mis sinu nimi on? – Ütle, Salme, mis sinule kõige rohkem teha meeldib? – Siis tahad kindlasti kokaks hakata. – No tubli. Ära seda kisu – sealt saad suraka. Aga sina, kelleks sina tahad saada? – Miks sa tuukriks tahad hakata? – Ei tea. Noh, mõtled veel. Mis sind kõige enam huvitab? Tule siia lähemale, siis näevad teised lapsed televiisorist ka. Kelleks sa saada tahad? – Kas sinu isa on ka teadlane? – Siis astud isa jälgedes. Aga sina? – Ah sina oledki tema isa. Mis!? – Jah ... Ha-ha-haa! No nii ... lapsed ... Ha-haa! Tema isa? Ha-ha-haa! Või tema isa! Nii pisike! Ha-ha-haa! Ui-ui-ui! Haa-haa ...!


MEISTER

T-ere! M-is, ah? Õpin k-onservat-ooriumis v-iiulit! M-is, ah? V-aatad k-üll, et pisike p-ill, ga ära ütle midagi – l-aulab nagu ööbik, m-is mul k-odus rubla k-ahekümne k-olme kopkasest s-seinakellast iga p-oole t-unni tagant v-älja üppab. J-jaa, õpin k-onservatooriumis v-iiulit. Alguses ei t-ahetud m-uidugi j-utule võtta, aga ma ütlesin p-p-rofessorile, et ära vaata m-idagi, et mul v-asakul käel ainult kaks sõrme on; s-elle eest paremal on üheksa – v-õin vabalt k-olme poognaga mängida – k-orraga. N-noh, võtsin siis p-illi ranitsast v-älja ja mängisin t-alle ühe loo ette. P-rofessor läks n-äost roheliseks ja p-alus, et ma talle kohe v-ett t-ooksin. Aga ma ütlesin t-alle, et k-el j-anu, sel… ostukorv. P-rofessor j-jõi k-aks l-iitrit vett ära ja ütles, et midagi s-ellist p-ole ta varem kuulnud. N-no k-us ta siis oli, k-ui ma alles üleeile Pärnust t-ulin! Ütles, et s-ama hästi võib tema k-osmonaudiks hakata k-ui mina viiuldajaks – ja p-alus mul lahkuda. Ütlesin t-alle, et ärgu v-ehkigu m-idagi – kes t-eisele auku k-aevab, s-el labidas käes. Ja et pangu v-iis ära. T-ema ütles, et ma t-ahan liiga palju. Aga – kes p-alju tahab, s-see vähe saab, k-es vähe tahab, s-see on… lollakas. P-rofessor ütles, et ma teda enam ei t-üütaks, et t-al on tegemist. S-iis ma ütlesin t-alle, et k-uule mees! K-uule mees! K-as sa tead, mis mul taskus on? K-ui välja võtan, j-õuad k-aks sekundit v-aadata, s-iis räägid hullemini kui mina. Pani hinde ära. M-õtled, miks ma nõnda räägin? M-eil on see p-erekonnaviga: onu j-ätab difrongid vahele, t-ädi ei räägi üldse – k-ui just ei küsi. S-õitis lauda juures lehmast üle – j-algrattaga. L-ehmal polnud häda midagi, aga j-algratas on siiamaani l-eidmata. M-uide, ma m-õtlen välja ja m-eisterdan oma pillid ise. Hea p-ill on v-äljendusrikas pill. K-odus on mul k-ahe k-aelaga viiul: alumisel paariskeeltega bass, ülemisele k-aelale k-onstrueerisin l-ükati, s-isse monteerisin p-isikese mootori. K-ui hoida kastist kinni, s-iis k-aks pöörlevat kaela m-oodustavad mikseri, K-ui aga k-innitada k-aelad n-äiteks laua külge, s-aame kastist tsentrifuugi. P-aned k-ilo pesu sisse ja k-olme minuti pärast on kuiv. Hiljuti panin v-aheploki sisse: v-ajutad p-aremalt t-eisele n-upule, t-õmbab kohe pikitriibud maha. Ja s-eda kõike teeb üks v-äike v-iiul. M-issugused v-õimalused peituvad aga k-ontrabassis! Tee või terve s-egumasin! Hiljuti k-äisin ringreisil – K-asastanis. Ilus maa. Olin s-ellest ka enne kuulnud, kuid oma s-ilm on ika p-rillide taga. N-nii. S-ain mõned m-inutid enne esinemist oma t-oas harjutada, k-ui m-ingid m-ehed s-isse tormasid ja k-äskisid mul k-ohe k-ompressori v-älja lülitada. Aga ma ütlesin, et see pole mingi k-ompressor, v-aid minu uus k-olme ja p-oolene k-augjuhtimisega viiul. K-ui tahan, võin kohe Uua-Meremaaga otseühenduse võtta. Esinemine läks hästi: f-filharmoonia saali on j-uba r-estaureerima hakatud. Aga n-üüd ma pean minema – Helmut lubas oma k-ombainilt mõned osad m-inu uue i-nstrumendi tarvis. Head aega!


DIREKTOR

DIREKTOR: Sisse!
LEHMAN: Tere päevast. Mina olen Lehman, Uuno isa. Te kutsusite mind välja.
DIREKTOR: Muidugi. Niisiis, Uuno isa, istuge.
LEHMAN: Kas Uunoga on... halvasti? Tegi pahandust?
DIREKTOR: Rohkemgi veel. Ütleme nii, et Uuno... on olnud väga võimekas õpilane.
LEHMAN: Mis mõttes?
DIREKTOR: Sellest ma rääkida tahangi.
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Uuno on olnud asendamatu... kabevõistkonnas. Tema päralt on kooli kõigi aegade kuues tulemus hoota kaugushüppes.
LEHMAN: Rääkige ometi, mis Uunoga on! Kas ta tõmbas jälle kanepit?
DIREKTOR: Praegu ei ole jutt kanepist. Mõistate?
LEHMAN: Mida?
DIREKTOR: Teie poeg... ütleme nii, et teie poeg... Mul on sellest raske rääkida. Mõistate?
LEHMAN: Ei.
DIREKTOR: Olgu peale. Ütleme siis nii, et...
LEHMAN: Mis temaga lõpuks on?
DIREKTOR: Jah, mis temaga on...
LEHMAN: Nooh?
DIREKTOR: Niisiis... kuidas nüüd mainidagi...
LEHMAN: Rääkige ometi!
DIREKTOR: Kõik kulud korvab mõistagi kool.
LEHMAN: Mis kulud?
DIREKTOR: Jah, sisse!
LIISI: Vabandage, et tülitan.
DIREKTOR: Ei ole midagi.
LIISI: Ma tulen hiljem tagasi.
DIREKTOR: Räägi, mis sul oli?
LIISI: Ma... seda, et...
DIREKTOR: Mis su nimi on?
LIISI: Liisi neljandast tsee klassist.
DIREKTOR: Nii, Liisi, mis mure sul on?
LIISI: Kaheksandast bee klassist Uubert kutsus mu kaasa.
DIREKTOR: Kuhu ta su kutsus?
LIISI: Poiste peldikusse.
DIREKTOR: Ja sa läksid?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Nii, ja miks ta su kaasa kutsus?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle... et näitab mulle oma...
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert sulle näidata lubas?
LIISI: Ta ütles, et näitab mulle oma kahekümne kuuenda aasta kolme leopardiga rohelist.
DIREKTOR: Rohelist?
LIISI: See on üks mark.
DIREKTOR: Ma tean. Ja kas tal oli see... roheline?
LIISI: Jah.
DIREKTOR: Siis on ju hästi.
LIISI: Aga ta ütles, et kui ma seda endale tahan, pean ma näitama... pean ma näitama oma...
DIREKTOR: Mida ta näha tahtis? Räägi, Liisi.
LIISI: Ta ütles, et tahab näha mu... Issand, mul on nii häbi!
DIREKTOR: Räägi, Liisi, mida Uubert näha tahtis?
LIISI: Ta tahtis, et ma näitaksin oma... kolmekümnenda neljanda aasta Euroopa naaritsat.
DIREKTOR: Ja kas sa näitasid talle oma... naaritsat?
LIISI: Ma ei julgenud. Ma jooksin kohe teie juurde.
DIREKTOR: Õigesti tegid, Liisi. Õigesti tegid.
LIISI: Tõesti, ma...
DIREKTOR: Ei ole midagi, Liisi. Ei ole midagi.
LIISI: Ma hakkasin pärast ise ka mõtlema, et ei ole midagi. Vabandage... Head aega.
DIREKTOR: Oh neid lapsi küll! Nii, mis teil oli?
LEHMAN: Me rääkisime minu pojast.
DIREKTOR: Õigus küll. Niisiis, Einartil läheb viimasel ajal väga hästi.
LEHMAN: Minu poeg on Uuno.
DIREKTOR: Kes?
LEHMAN: Uuno.
DIREKTOR: Niisiis Uuno.
LEHMAN: Kas ta saab ikka klassi ära lõpetada?
DIREKTOR: Teate, Uunoga on nüüd nii, et me ei tea isegi, kuidas temaga on. Aga me kontrollime kõiki variante.
LEHMAN: Mis variante te kontrollite?
DIREKTOR: Jah, sisse!
PUUKSLÕOKE: Vabandust, et segan, aga asi on kiireloomuline.
DIREKTOR: Mis siis juhtunud on, õpetaja Puukslõoke?
PUUKSLÕOKE: Nii, teise tunni ajal olid veel olemas, aga nüüd on läinud!
DIREKTOR: Mis teil läinud on?
PUUKSLÕOKE: Kuidas – mis! Ajud on läinud!
DIREKTOR: Olete te ikka kindel, et teil need olemas olid?
PUUKSLÕOKE: Muidugi! Tähendab... mitte minul. Ajud olid bioloogia klassis viieliitrises purgis.
DIREKTOR: Ja kus need ajud siis nüüd on?
PUUKSLÕOKE: Kust mina tean! Ajud on... läinud!
DIREKTOR: Kas te kappi vaatasite?
PUUKSLÕOKE: Kappi ma ei vaadanud.
DIREKTOR: Vaadake kappi, Puukslõoke.
PUUKSLÕOKE: Ma vaatan kappi. Vabandage...
DIREKTOR: Nii. Mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Nii, Uuno isa, mis siis mureks?
LEHMAN: Te ütlesite, et Uunoga on halvasti.
DIREKTOR: Missuguse Uunoga?
LEHMAN: Minu pojaga.
DIREKTOR: Nii-nii... Vaadake, teie poeg...
LEHMAN: Kas ta visatakse koolist välja?
DIREKTOR: Vaadake, teie poega... ei ole võimalik enam kuhugi välja visata.
LEHMAN: Mis mõttes... ei ole võimalik välja visata?
DIREKTOR: Sest teie poeg lendas juba välja.
LEHMAN: Kust välja?
DIREKTOR: Aknast välja!
LEHMAN: Aknast välja?
DIREKTOR: Aknast välja! Ta tegi koos pinginaabriga keemia tunnis salaja 1-2-3-propaantriüültrinitraati.
LEHMAN: Mis see on?
DIREKTOR: See on nitroglütseriin. Sisse!
PUUKSLÕOKE: Olidki! Vaatasin kappi, ja mida ma näen! Ajud ongi kapis!
DIREKTOR: Siis on ju tore.
PUUKSLÕOKE: Aga kuidas nad kappi said! Raisk, ma ütlen...
DIREKTOR: Hea küll, minge nüüd klassi tagasi.
PUUKSLÕOKE: Kurat, kuidas nad siis...
DIREKTOR: Minge nüüd.
PUUKSLÕOKE: Jajah. Nägemist.
DIREKTOR: Nii, Ülo isa, mis teil oli?
LEHMAN: Ma olen Uuno isa.
DIREKTOR: Just: Uuno isa.
LEHMAN: Te ütlesite, et mu poeg lendas aknast välja.
DIREKTOR: Muidugi! Kui pirakas käis, lendas Ülo aknast välja!
LEHMAN: Kumb siis lendas välja: Ülo või Uuno?
DIREKTOR: Mõlemad! Aga muretsemiseks ei ole põhjust: kõik kulud kannab kool.
LEHMAN: Kulud kannab kool?
DIREKTOR: Jah, sest me saame kõvasti tasuta reklaami. Juba praegu on inglise keele süvaõppega klassi neliteist inimest ühele kohale.
LEHMAN: Aga Uuno?
DIREKTOR: Missugune Uuno?
LEHMAN: Minu poeg.
DIREKTOR: Temaga on kõik korras. Ainult veidi kriimustatud.
LEHMAN: Siis on hästi.
DIREKTOR: Uskuge mind: kogu kool on Uuno saavutuse üle uhke.
LEHMAN: Tänan teid.
DIREKTOR: Mis te nüüd! Tänada tuleb hoopis teid!
LEHMAN: Nägemist.
DIREKTOR: Nägemist.


TUNNIKONTROLL

ÕPETAJA: Istuge. Nii, mis tund meil praegu on?
I ÕPILANE: Peaks olema füüsika.
ÕPETAJA: Füüsika? Huvitav küll. Aga olgu pealegi. Niisiis, teeme kiiresti tunnikontrolli. (Jagab laiali paberilehed.) Ülesanne on järgmine. Püssist lastakse välja kuuegrammine kuul kiirusega 610 meetrit sekundis. Nii. Kuul põrkab vastu 40kilost võimlemismatti, mis liigub koos kuuliga edasi 880 meetrit sekundis. Küsimus üks: mis aastal toimus Jüriöö ülestõus?
II ÕPILANE: See on ju ajalugu.
ÕPETAJA: Mis?
II ÕPILANE: See on ajalugu!
ÕPETAJA: Ajalugu? Olgu siis ajalugu – vahet pole. Nii. Küsimus kaks: kuhu Orpljohhina sepiku peitis?
I ÕPILANE: Pidi olema ju füüsika!
ÕPETAJA: Täpselt! Ja küsimus kolm: mis kell on?
III ÕPILANE: 9.55.
ÕPETAJA: Ei ütle teistele ette! Nii. Vastamiseks on aega... viisteist minutit. Läks! (Lahendatakse ülesannet.) Veeliks, mis sul seal põues on?
II ÕPILANE: Midagi ei ole.
ÕPETAJA: Mida sa sealt siis otsid? Tee tasku tühjaks.
II ÕPILANE (võtab taskust kala).
ÕPETAJA: Mis see on?
II ÕPILANE: See on kala.
ÕPETAJA: Ma näen, et kala. Miks see sul taskus on?
II ÕPILANE: See on rahvuskala.
IV ÕPILANE: Räim.
ÕPETAJA: Ma tean, et rahvuskala. Aga miks see sul taskus on? Kala peaks olema taldrikul, mitte taskus.
II ÕPILANE: Ta oligi taldrikul. (Võtab põuest taldriku.)
ÕPETAJA: Hea küll, tunni lõpus saad kala koos taldrikuga tagasi. Nüüd ülesannet lahendama! (Lahendatakse ülesannet.) Einar, mis sa sinna laua alla piilud?
I ÕPILANE: Ma ei piilu.
ÕPETAJA: Piilusid ju! Mis seal laua all on?
I ÕPILANE: Jalad.
ÕPETAJA: Mis jalad?
I ÕPILANE: Pille jalad.
ÕPETAJA: Nii, kaks.
I ÕPILANE: Miks kaks kohe?
ÕPETAJA: Mitu jalga tal siis on?
I ÕPILANE (vaatab järele): Kaks.
ÕPETAJA: Aga mõnel on neli.
I ÕPILANE: Kellel on neli?
ÕPETAJA: Kitsel on neli. Sipelgal kuus. Krabil kümme.
IV ÕPILANE: Ma ei ole krabi.
ÕPETAJA: No näed nüüd! Ta ei ole krabi. Nii. Mis kell on?
III ÕPILANE: 10.07.
ÕPETAJA: Tähendab, ülesande lahendamiseks on jäänud aega... kolm minutit. (Lahendatakse ülesannet.) Mis lõhn siin on? Ma küsin, kust see hais tuleb?
II ÕPILANE: Mis hais?
ÕPETAJA: Kes peeretas?
III ÕPILANE: Mina ei peeretanud.
IV ÕPILANE: Muidugi ta peeretas!
III ÕPILANE: Ise sa peeretasid!
I ÕPILANE: Võibolla on see kala?
ÕPETAJA: Kala peeretas?
I ÕPILANE: Rahvuskala.
ÕPETAJA: Hea küll. On ülesanne lahendatud?
(ÕPILASED annavad tööd ÕPETAJALE.)


PÕLEB

MEES: Hallo! Hallo! 112, jah? Kas te kuulete mind?
NAINE: Kes räägib?
MEES: Hallo! Kas te kuulete mind?
NAINE: Kui te karjute, ei kuule ma midagi.
MEES: Jajah... Põleb! Ma ütlen...
NAINE: Rääkige vaiksemalt!
MEES: Jah, ma püüan... ma püüan...
NAINE: No nii, mis teil oli?
MEES: Ma ütlen... põleb! Maja põleb!
NAINE: Ah nii! Kust te teate, et põleb?
MEES: N-no kuidas ma siis ei tea! Ma ju näen: maja põleb!
NAINE: Nii et põleb?
MEES: Muidugi: maja põleb!
NAINE: Nii et tuli on suur?
MEES: No... no ikka kõik on leekides!
NAINE: Kas tuletõrjujad on juba kohal?
MEES: Ei... veel ei ole. Ega ma muidu ei helistaks.
NAINE: Selge. Kuidas inimestega on?
MEES: Inimestega...
NAINE: Ma küsin, kas palju rahvast on vaatamas?
MEES: Nooh... ikka on. Ja tuleb aina juurde. Aga eks te pääse läbi.
NAINE: Muidugi. Ja kus kohas see asub?
MEES: Nooh, ma helistan siit... Naaritsa poe juurest.
NAINE: Nii, ja mis bussiga sinna sõita saab?
MEES: Bussiga? Kas te tulete siis bussiga kustutama?
NAINE: Mina ei tule üldse kustutama. Mina tulen vaatama.
MEES: Hallo! Kas see ei olegi siis 112?
NAINE: Ei, see on koolimaja.


KINGITUS

Tore juubel oli. Palju lilli, kingitusi, sõnavõtte, inimesi – mõnda tundsin isiklikult... Sooviti õnne, anti üle, löödi kokku – alguses klaase... Küsiti, kas ma veel edasi jään... Nii et tore oli. Kodus vaatasin kingid veel kord üle: mõnda saab isegi kasutada, mõnda lihtsalt asetada – eriti seda kõige suuremat. Ja asetasingi seinale.
Öösel voodis lamades kuulen, nagu keegi ohkaks kusagil. Küllap on see lihtsalt väsimusest. Otsin mugava asendi ja proovin uinuda. Kuid – tõepoolest: keegi ohkab ju! Tundub isegi, nagu kaasneks ohkamisega õrn vilin. Kummaline... Ma kuulatan tähelepanelikult, et tabada hääle suunda. See tuleks nagu kõrvaltoast. Mis see siis on? Ma tõusen ettevaatlikult voodist ja hiilin uks juurde. Nüüd kuulen ma selgelt, et toas toimub midagi. Kuidagi imelik tunne on, igasugused mõtted tulevad pähe. Püüan rahuneda ja olukorrale mingi seletuse leida. Ma süütan tule ja vaatan otsivalt ringi. Võtan siis laua alt tühja veinipudeli ja hiilin vaikselt ukse juurde tagasi. Tunnen: pulss 128, vererõhk 160/120, temperatuur 24,1 – toas. Ma kogun julgust ja lükkan ukse lahti. Miski libiseb üle toa. Ei, see oli lihtsalt vari, valgusest. Ma kuulan tähelepanelikult, kuid nüüd on toas vaikne, ei ainsatki heli. Siis libistan käe ümber nurga ja süütan tule. Mitte midagi ei juhtunud. Ma pigistan pudeli tugevamalt pihku, kõverdan põlvedest jalad, paiskan kurgupõhjast lause “hurraa!”, ja hüppan tuppa. Toas ei ole kedagi, ka kõik esemed tunduvad alles olevat. Ainult et – kingitus seinal oleks nagu paigast nihkunud, nagu veidi ukse poole liikunud. Või tundub see nii?... Olen lihtsalt väsinud, liiga palju muljeid ühe päeva jooksul. Hakkan toast ära tulema, kui mulle tundub, et just praegu ta liikus! Võimatu! Ma lahkun kiiresti toast ja tõmban ukse enda järel kinni. Süda peksab tugevalt ja aeg-ajal läbistavad mind värinad. Mis see siis on? Ma olen ju täie teadvuse juures. Aga võibolla... Ei, paljugi, mis räägitakse! Ma võpatan: toast kostab selgesti oigamist. Mida teha? Mida teha? Ma astun telefoni juurde ja valin väriseva käega numbri.
ELMAR: Hallo.
MINA: Elmar, sina? Enn siin.
ELMAR: Noh, kas pidu veel kestab?
MINA: Ei, mis pidu siin enam. Asi on tõsine: ma olen väsinud, tahan magada, aga kõrvaltoas, saad aru...
ELMAR: Ei taha ära minna või?
MINA: Juba läinud. Õigemini... kuidas nüüd öelda... üks siiski on.
ELMAR: Väsis nii ära, et enam ei liiguta või?
MINA: Vastupidi: just liigutab. Tõsi küll, vaevaliselt, aga siiski. Ma ei tea, mida teha. Ta ohkab.
ELMAR: Anna talle üks lonks, siis läheb paremaks. Aga ainult üks lonks.
MINA: Ei, sa ei saanud aru. Ma sain ta kingiks. Nägid ise, see pruun.
EMAR: Ah soo! Ma ei saanud alguses aru.
MINA: Eks ole. Ja nüüd on mul mure.
ELMAR: Muidugi, eks linna tingimustes ole raske pidada.
MINA: Ma ei soovi teda üldse pidada!
ELMAR: Mõni aeg kannatad ära. Ma räägin sugulastega – võibolla võtavad enda juurde maale.
MINA: Issand, ta tuleb lähemale!
ELMAR: Mis sa kardad! Mänguhoos niisama näksib. Sa ära teda ainult voodisse lase, muidu ei saa pärast üldse lahti. Ja anna talle puupulki või kummipalli närida – see on hammastele hea. On ta sul emane või isane?
MINA: Kust mina tean!
ELMAR: No kas sa siis vahet ei oska teha?
MINA: Mis tähtsust sel praegu on!
ELMAR: No kuidas siis ei ole!
MINA: Ta ei ole... ta ei ole... Aah, niikuinii ei saa sa aru.
Ma asetan toru hargile. Kõrvaltoast kostab jälle hääli: keegi kraabiks nagu ust. Ma olen endast väljas. Mida teha? No mida teha! Ma võtan toru ja valin uuesti.
UUDO: Jah.
MINA: Magasid juba?
UUDO: Mhõhõh. Kes räägib?
MINA: Enn siin.
UUDO: Missugune Enn?
MINA: Enn, noh. Ei tunne ära või?
UUDO: Ah sina. Mis sa tahad, ma juba magan.
MINA: Asi on selles, et... Sa katsu nüüd aru saada. Ma tahan ka magada, aga mul seinal... liigub.
UUDO: Pritsi klorofossiga.
MINA: Arvan, st sellest pole kasu.
UUSO: Muidugi, tõrjet tuleb üheaegselt kogu majas teha.
MINA: Ma ei mõtle seda. Kuula nüüd! Asi on tõsine. Mäletad, peol, see suur… Ma võtsin ta kaasa...
UUDO: Koju?
MINA: Nojah. Aga nüüd ta hakkas elama!
UUDO: Elab sinu juures?
MINA: Muidugi! Ja nüüd ma ei saa temast lahti. Võibolla on see lihtsalt väsimusest.
UUDO: Mis, sa loll, kirjutasid ta endale sisse või?
MINA: Issand! Ma sain ta kingiks! Riputasin seinale, aga tema...
UUDO: Ei lähe tapeediga kokku või?
MINA: Asi ei ole selles! Saad aru, ta hakkas liikuma! Tahab ära tulla!
UUDO: Puuri augud seina, löö punnid sisse ja nendesse konksud – küll pidama jääb.
MINA: Issand! Mitte midagi ei saa sa aru!
UUDO: Hea küll, homme räägime – on juba hilja.
Ta pani toru ära. Ma olen täiesti nõutu. Järsku ma märkan, et toa uks oleks nagu liikunud. Ma haaran taas toru ja valin 112.
KORRAPIDAJA: Korrapidaja kuuleb.
MINA: Ma palun teid: sõitke kiiresti kohale!
KORRAPIDAJA: Mis lahti on?
MINA: Asi on tõsine. Mul korteris... ta tuleb aina lähemale!
KORARPIDAJA: On ta relvastatud?
MINA: Ei tea. Vasara kaheksa–viis. Tulge ruttu!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule.
MINA: V a s a r a k a ...
KORRAPIDAJA: Mis, ta on vasaraga?
MINA: Ei ole ta vasaraga. Ma sain kingituseks...
KORRAPIDAJA: Te saite vasara kingituseks?
MINA: Vasaraga lõin ma ta seinale. Nüüd ta oigab. Tahab ära minna.
KORRAPIDAJA: Hoidke teda kinni! Aga ärge vasaraga enam lööge. Kohe sõidame välja. Aadress?
MINA: Mis aadress?
KORRAPIDAJA: Teie aadress?
MINA: Ma juba ütlsin: Vasara...
KORRAPIDAJA: Jätke see vasar juba rahule!
MINA: Ma elan Vasara tänaval!
KORRAPIDAJA: Ma ei kuule. Hallo!
MINA: V a s a r a t ä n a v a l ...
KORRAPIDAJA: Mis, te viskasite vasara tänavale? See on ju asitõend!
MINA: Ma elan Vasara tänaval! Vasara kaheksa–viis.
KORRAPIDAJA: Nüüd sain aru. Kohe tuleme.
Ma istusin väsinult maha. Mu pea oli tühi, ma ei mõelnud enam millelegi ja mul hakkas kergem. Ma kuulatasin: kõrvaltoas oli kõik vaikne. Varsti oli kohal politsei. Näitasin käega ukse suunas. Püstoleid enda ees hoides tormasid nad tuppa. “Eh, teid, ikka lasite minema!” hõikas üks toast. Ma tõusin püsti, asetasin telefonitoru hargile ja astusin tuppa. Imestusega nägin, et aken on pärani lahti ja kingitus kadunud.


VANA JAHIPÜSS

Jegor suri teisipäeva varahommikul. Serafim suri kolmapäeva pärastlõunal. Arkaadi... ei ole aga siiamaani surnud. Mõned teadsid rääkida, et ta on juba kolmsada aastat vana. See võis ka tõsi olla, sest Arkaadi on surematu Kaštšei tütrepoeg. Inimesed ütlesid: see ei ole võimalik, Arkaadi ei saa lõputult edasi elada, tal oleks juba ammu aeg ära surra! Aga Arkaadi ei teinud külarahva jutust väljagi ja elas muudkui edasi. Vähe sellest: ta kavatses koguni naise võtta. Teadagi, kelle! Jegori ainukese tütre teisest abielust, rahvamaja noorsootöö vanemmetoodiku, imekauni Vassilissa.
Laupäeval, 6. septembril toimus rahvamajas tantsuõhtu. Niisiis tantsiti, joodi teed, võimalik, et vesteldi... kui Arkaadi järsku Vassilissa juurde läks ja tema tantsima võttis.
“Sina, Vassilissa, oled imekaunis!” alustas Arkaadi keskustelu. “Võibolla läheksime pärastpoole minu metsamajja järve ääres? Teeksime koldesse tule, küpsetaksime liha, kuulaksime raadiot...”
“Issand, kui äge!” ehmatas Vassilissa ning peeretas.
“Eks ole! Kõigepealt vestleksime niisama, siis aga läheksime kahekesi koos... puid lõhkuma. Kas tuled?”
Vassilissa nuuskas nina ja ütles: “Tulen!”
Seda juttu kuulis aga tahtlikult pealt Serafimi noorem poeg Innokenti. Peab mainima, et Serafimi kaks vanemat poega olid normaalsed, Innokenti aga... napakas. Tema käis kaks korda nädalas rahvamajas trummi harjutamas ning armus samuti Vassilissasse.
Arkaadi ja Vassilissa suundusid metsamajja järve ääres. Innokenti aga tormas koju, võttis kapi pealt isa vana jahipüssi – ja edasi kohe Arkaadile ja Vassilissale järele.
Nemad aga istusid metsamajas kolde ääres, Arkaadi tegi suitsu, Vassilissa puhkas niisama jalgu, tema ei suitsetanud.
Innokenti aga tormas metsamaja suunas, hüppas üle mahalangenud siberi nulu, kukkus vastu liiklusmärki, lahmas läbi oja... Ühesõnaga: tema jooksis muudkui edasi.
Arkaadi tegi aga suitsu, Vassilissa istus niisama, tema ei suitsetanud.
Järsku paisati uks pärani ja lävel seisis jahipüssiga Innokenti. Ta hingeldas, sest oli jooksnud väga kiiresti.
“Eh, Vassilissa!” jõudis ta pead vangutada, enne kui surnult põrandale prantsatas.
Nojah... Ma ju ütlesin teile, et ta oli napakas.



JÕULUVANA

Kuusel uhke tulesära,
jõuluvana sõitis ära.
Saabus meile kaugest taigast,
keda kohtas – kõik said kaigast.


PIDUPÄEV

Kes see kõnnib tip-tip-tip?
See on koristajatädi.
Harja küljes lehvib lipp –
lastel pidupäev on läbi.


VASTLASÕIT

Sõit-sõit-sõit-sõit saaniga
Alfredi ja Jaaniga!
Keset valgeid hangesid
Heldur tassib pangesid.
Volksti maha kallab vee,
siledaks saab uisutee.
Nüüd on väljal sile jää,
kukkudes on lõhki pää.


KEVADKUULUTUS

Päike särab taeva all,
lõoke laulab sirinal –
see on kevadkuulutus.
Eemal toimub ehitus.
Järsku brigadir teeb hõiske:
“Enam pole vaja uiske!”


KULDKALAD

Sul-sul-sul, sul-sul-sul – ojas
ujuvad kuldsed kalad,
Eevaldil on lampjalad.


TIBU

Tibi-tibi, tibi-tibi!
Taamal seisab madal laut,
põllul tatsab kosmonaut.


MEIL MAJANDIS

Majandis on elu hea,
kasvab lehm ja kasvab sea.
Teeme tööd ja saame raha –
Einar lasi mantli teha.
Muret meil ei ole, ega?
Lehvitame lippudega.



TEINE OSA

ENSV – PALJU NALJA


Järgnevasse peatükki on koondatud need kaheksakümnendatel aastatel kirjutatud lood, mis oma sotsiaalse taustaga iseloomustavad just ajastuomast keskkonda ja selles tegutsemist. Loodan, et need lood on ka praegu loetavad, vaatamata sellele, et nooremale põlvkonnale võivad mõned märksõnad ähmaseks jääda, nagu rubla, aukiri, järjekord.
Järjekorda võeti siis, kui midagi oli lootust saada. Muidugi, ainult sotsialistlik süsteem oli suuteline tagama selle, et paljutki polnud piisavalt saada. Kapitalist oleks selle üle ainult rõõmustanud, suurendades puuduolevate asjade tootmist.
Aga see ei kehtinud siin. Asju oli, aga nende kättesaamine eeldas tutvusi, vastastikku abistamise kokkuleppe sõlmimist, vahel ootamatut käitumist.

1990. aastal kirjutasin:
Sotsialismi eelised hakkavad üha ilmekamalt avalduma. Millised suurepärased järjekorrad meil on! Mitte kusagil mujal ei saa seltsimees nii kaua ja korraga nii mitmes järjekorras seista. Seistakse öösel ja päeval, iseseisvalt ja kollektiivselt, tavalistes ja eelisjärjekordades. Tihti ka istutakse. Vahel istuda ei tohi – võib maa külge kinni külmuda.
Järjekorrad – need on meie ühiskonna tuiksooned. Kui vaadata neid… kõige pikemaid, ütleme… helikopteri pealt,– kuidas nad vonklevad kui hiigelmaod, talvel seljal lumine vööt. Aga kui jälgida lähemalt – seltsimehed õõtsuvad jalalt jalale, sest nende süda rõõmustab, hing heliseb. Mõned on tulnud kui suurele karnevalile – kes pannud silma alla sinist, kes nina peale punast… Ja kohati kui elav keskustelu! Üks küsib: “Mida müüakse?” Teine vastab abivalmilt: “Pole aimugi – tunni aja pärast avatakse.” Sada meetrit eemal aga: “Kuidas tervis on?” – “Tänan, alles.” – “Siis näeme homme jälle...”

Vanematel seltsimeestel on ehk meeles, millisest järjekorrast jutt on? Õige.

Nooh, edaspidi siis kaheksakümnendatel aastatel kirjutatud lugusid.





MIS VAEVAB

Mkhõõ… Mind paluti rääkida sellest, mis vaevab. Jah… Minu sõnavõtt võib tunduda… Mkhõõ… Võib tunduda… Ma ei leia sellele õiget sõna, aga ma asun asja juurde. Tähendab… ma ei tea, millest see tuleb, aga mulle tundub, et see, mis võibolla teistele on lihtsalt see, ei ole tegelikult see, vaid… Võibolla ma ei väljenda ennast küllalt selgelt… Aga ma toon näiteid. Võtame kas või nüüd. Eks ole, astusin siia kõnepulti – nägite isegi –, kui mulle tundus, et see ei olegi kõnepult, vaid… Teate, seda sõna on raske välja öelda. Ma ei taha, et mind valesti mõistetaks… Hea küll, ma püüan selgitada. Enne koosoleku algust tuli minu juurde seltsimees… noh, teda te kõik teate… tuli minu juurde ja ulatas tervituseks käe. Ma võtsin käe vastu, kui mulle tundus, et see ei ole mitte käsi, vaid… Seda sõna ei sobi nagu nimetada… Ütleksin isegi, et see sõna on… Aga võtame kusagilt mujalt, teiselt poolt mingi näite. Kas või nüüd vaheajal – läksin, eks ole, puhvetisse ja võtsin tassi kohvi, noh, juua ikkagi, – aga pärast esimest suutäit mulle tundus, et see… Saate aru, mida ma öelda tahan… Või jälle – hakkasin siin saalis raamatut lugema, kui järsku – noh… võibolla ka aegamisi – mulle tundus, et see ei ole mingi raamat, vaid… Ma ei taha, et mind valesti mõistetaks… Hea küll. Hea küll. Mis siis ikka – ütlen selle sõna välja. Mulle näib, et see raamat, see kohv, ja kõik muu ei ole mitte need, vaid hoopis… äkberlund. Jajah: äkberlund. Ma ei tea, miks just see, aga mulle tundub, et just äkberlund. Ei tea, millest see tuleb… Igal pool on äkberlundid, isegi unes näen ma äkberlunde. Ja mitte kuidagi lahti ei saa. Vahel tundub, et ma ise olen ka juba äkberlund. Ei tea, millest see tuleb… Sugulaste seas pole nagu kuulda olnud… Tuttavate juures pole ka midagi tähele pannud… Võibolla tuleb see lihtsalt sellest, et ümberringi on… Mkhõõ… Teate, mul on seda sõna raske välja öelda…


KOHANDUMINE

Vabandage, kes siin viimane on? – Teie? – Noh, mis siis ikka – ootame… Muide, kui kaua te juba ootate? – Ja teie? – On küll tähtis. Siis me saame amplituudi, sageduse saame välja arvutada. – Aitäh. Nii, võtame siis kokku. Analüüsime saadud andmed. Kaks, kaks… neli, viis… seitse… üks… kaks meelde… neli, neli, kuus… kaks maha… seitse, kolm, üks, üheksa. Ongi käes. Peab nentima, et pilt on vähelohutav. – Tahate täpsemalt? Aga kas te selleks ette olete valmistunud? Kas tabletid on kaasa? – Hea küll, teen tulemused teatavaks: kahel viimasel ei ole mõtet oodata. – Aga sellepärast, et enne pannakse ateljee kinni. Kui järjekord teieni jõuab, on tööaeg läbi. – Õigesti arvate. – Tõesti, ei ole mõtet ennast ärritada. Tulge homme varem. – Kõike head… Noh, kui sai juba tuldud, eks siis või pisut istuda… Aga ega täna vist niikuinii enam ei jõua. Või mis teie arvate? Te ei arva midagi. Või äkki ei julge?… Aga mina ootan ikkagi. Mis sest, et ei jõua. Ma olen sellega harjunud. Kohandunud. Tulen homme jälle. Või siis ülehomme. Või kahekümne kuuendal. Nii, kuidas öeldakse. Ma olen kohandunud. Või arvate, et peaksin hulluks minema? Plö-plö-plö-plö-plö! Ha-haa! Plö-plö-plö-plö-plö-plö-plö! – Ma ei pritsi. Ma hingan ajaga ühte sammu. Plö-plö-plö-plö! – Näed nüüd, anna inimesele head nõu, aga tema solvub, läheb minema… Neiu, ma istun teie kõrvale. Olete abielus? – Ja palju lapsi on? – No näete. Aga teie istute siin. Tahate kleiti teha lasta. – No ükskõik. Aga kes lapsed lasteaiast ära toob? Kas söögi lauale paneb? Kes ringmängu mängib? Keldrist kartuleid toob? Prügikasti välja viib? Punastate? Hakkas piinlik? Aga teie istute siin… ega tea, mis ümberringi toimub. Võibolla jäi kodus vesi jooksma? Võibolla… ütleme… televiisor plahvatas? Lagi langes sisse – nüüd on teie pinnal viis inimest juures… Hea küll, kuivatame pisarad ära. – Pole midagi, elus juhtub hullematki. – Oh, mis te nüüd! See on iga vastutustundliku kodaniku kohus. – Head aega… Te siin nurgas nii üksinda… Tukute? Püüate silma kinni lasta? Aga ega vaenlane ei maga. Ründab ootamatult. Seepärast peab… kuidas öelda… pidevalt valvel olema. Praegu juba hämardub… teie aga tukute. Kui siia tulin, üks hiilis auto ümber. – Just, punase. – Vaadake, kindlasti vaadake. Nägemist… Teil, proua, läheb vist küll kalliks maksma. – Noh… ma mõtlen teie mõõtmeid. Te ei mahu ju kabiinigi ära! – Lähete hoovi peale… mõelge ometi – seal on ju lapsed!… Vaatate nii uudishimulikult… Mis te arvate, mis mul võileiva peal on? – Ei ole. – Vale. – Ka ei ole. – Makaronid. Täitsa vabalt saada. – Käivad ka külmalt – kui on täidetud. – Hakitud munakollase ja suitsusingiga. – Siit natuke maad edasi kaupluses just müüdi. – Ei valeta. – Muidugi ise nägin! – Ei ole vanapaberi vastu. – Palun. Nägemist… Nüüd veel tassike kohvi… Muide, homsest on nelikümmend kopikat. – Mitte tassitäis! Üks uba – on nelikümmend kopikat. – Kas te lehti siis ei loe? Mul õnneks jätkub jaanipäevani. Hommikul tõin veel neli kilo juurde. – Väljaku peal müüakse. – Praegu veel jõuate. – Kõike head… Kas te ütlesite midagi? – Siiski, mulle tundus, et te ütlesite midagi. – Nii et salgate. – Siis ehk kordaksite, mida te enne ütlesite. Kuidas teie nimi on? – Pidage, kuhu te lähete!… Tere! Mulle, palun, ülikond. – Jah, sattusin, näete, õigel ajal tulema…


KAEVAVAD

ESIMENE: Huvitav, mida see naabrimees seal kaevab?… Ega ometi… Ta kavatseb sinna aia äärde puid istutada! Seda küll lubada ei tohi – kasvavad suureks, varjavad kogu päikese ära. Seda tuleb takistada… Jõudu!
TEINE: Jõudu tarvis.
ESIMENE: Vaatan, et muudkui kaevad ja kaevad…
TEINE: Jah, mõtlesin, et istutan mõned õunapuud juurde.
ESIMENE: Muidugi, eks oma aiast ole hea võtta. Aga ma vaatan, et see muld siin… nagu kehvavõitu.
TEINE: Kui ikka korralikult hoolt kanda, kasvab ka siin.
ESIMENE: Jah, ega hoolt kandmata saaki ei tule. Ma oma aias küll higi ja vaeva näinud. Sellepärast ütlengi, et koht… nagu… ei ole kõige parem. Kahju, kui teise vaev tühja läheb.
TEINE: Mis sellel kohal siis viga?
ESIMENE: Nooh, sa võibolla ei tea… tramm.
TEINE: Mis tramm?
ESIMENE: Kiirtramm – maa all.
TEINE: Miks just maa all?
ESIMENE: Noh, siis saab otse kohale. Võibolla oled kuulnud, panevad trammi kiiremini liikuma: ühes otsas peale, teises maha, nagu tuulispask ilma peatusteta.
TEINE: Miks peatusteta?
ESIMENE: Kuidas ta muidu kiiremini saaks. Sa oled ometi trammi näinud?
TEINE: Jah, aga mis see õunapuudesse puutub?
ESIMENE: Puutub küll. Vibratsioon. Mõistad? Sõidab paar korda puu alt läbi, ei jää ühtegi õuna külge.
TEINE: Noo, ega see tramm ometi siit sõitma hakka!
ESIMENE: Kust veel? Lasnamäe poolt juba kaevavad, varsti on otsaga siin.
TEINE: Kes siia metsa äärde ikka sõidab?
ESIMENENE: Ega seda ei küsita, kuhu sa sõita tahad. Lubavad kiiresti kohale viia, istud heas lootuses aga peale. Alles hiljem saad aru, kuhu sohu sind veetud on.
TEINE: No mis mõte on see trammitee siia kaevata!
ESIMENE: Seda leitakse kunagi hiljem, et mõtet ei olnud.
TEINE: Seda nüüd küll…
ESIMENE: Ja ega nad seal maa all ju ei näe, kus otsaga parajasti on. Kui lõpuks päike näkku lööb, on ümberringi Hiiumaa kadakad.
TEINE: Nooh, siis võiksid juba veidi veel kaevata…
ESIMENE: Eks ole, ja sina seal… Mis see siis on? Maa kerkib… Püha vägi! Mida see… Ega ometi tõesti…?
TEINE: Ja ongi kohal…
ESIMENE: Kuidas siis…
KOLMAS: Mis koht see on?
ESIMENE: Pääsküla!
KOLMAS: Pääs… pääs-kula… Eesti või?
TEINE: Tallinn.
KOLMAS: Oi, kurat! Tagasi, mehed! Vale koht.
ESIMENE: Kust teie siis…?
KOLMAS: Riiast.
TEINE: Aitab, enam ei istuta ma ühtegi puud!


REKORD

Vaatleja Juhan Umbusk teatab Väike-Õismäe ringilt:
“Tohutu elamuse valmistasid tuhandetele uudistajatele Uudo Puu ja tema 4aastane poeg Veeliks. Katsetamisel oli uus sõiduauto Zaporožets Raketa, mis on mõeldud vaatamiseks eelkõige noortele juhtidele. Auto on põhimõtteliselt uue konstruktsiooniga: selle viies ratas, millele on andnud rahvas juba tabava nimegi – rooliratas, parandab märgatavalt teelpüsivust, mootor ei asu enam taga, nagu varem, vaid tagaistmel, oluliselt on vähenenud kütusekulu (100 km kohta 0,4 tm puid), auto on varustatud erilise seadmega, mis võimaldab juhil varakult avastada vihmasadu ja eristada maanteed põllust. Hoolikalt korrastatud teelõigul oli 500 m pikkune distants tähistatud värviliste lipukestega, mis kergendasid tunduvalt Zaporožetsi ülesleidmist katsetamise piirkonnas. Pikka aega ei antud stardiluba, kuna tuul oli tõusnud ohtlikult tugevaks. Päeva teisel poolel see siiski saadi ja Zaporožets sööstis paigalt. Saanud kiiruseks 7 km/h, suutis 4aastane Veeliks Zaporožetsist mööduda, kuid siis väsis ja oli sunnitud auto endast ette laskma. Kui aga Veeliks lähedalasuva liivakasti poole suundus, oli kõigile selge, et Zaporožetsi võitu ei väära enam miski. Distantsi edukalt läbinud, suutis Uudo Puu auto peatada. Ja siis sündis ka uus rekord: autost väljumiseks kulus juhil kõigest 11 min 14 sek. Katsetajate enesetunne on hea, nad viibivad pideva arstliku kontroll all.”


ÖINE SÕIT

Kas nüüd võib kohe sisse tulla? – Ääh… Siin on ka nii kitsas. Ma istun siiasamasse… Vaatan küll, et roheline tuli on katusel, aga ei tea, millal see käsi nüüd üles tõsta. Seal oli pime ka. Mõtlesin, et kui äkki liiga hilja tõstan, et jõua enam peatada. Liiga vara ka pisut imelik – mõtlevad, et nagu ei oleks varem sõitnud. Hõ-hõõ! Jah… Palju see pilet nüüd maksab? – Kolmkümmend kopikat… Ah soo! Helvi ütles ka, et kolmkümmend kopikat. Ütles veel, et kui kollane tuli on katusel, siis ära kätt tõsta, ainult kui roheline on. Kolmkümmend kopikat… Nojah, kolmkümmend kopikat. Saab vähemalt kodu. Helvi ütles, et kui tahad, võta võtmed ja mine kodu, et nemad peavad pidu edasi. Kus need võtmed nüüd said? Andis ju võtmed? Siin ei ole… Aa – siin! Alles on. No oli ikka uhke pidu! Ega ma seal kedagi ei tundnud, ainult Oskarit tundsin. Kõik torti anti ja… No Oskarit tunnen ma juba ammu. Nüüd on tal neli last, enne ei olnud ühtegi. Ma ei mäleta, kas Oskar oli see mees, kellega me läbi metsa tulles karu kohtasime? Ikka tema oli. No karu oli paari sammu kaugusel! Murdis oksi nagu inimene ja mõmises. Ega me teda ennast ei näinud – pime oli. Muidu põder teeb umbes sama häält, aga põder ta ei olnud. Huvitav, et siis hirmu ei olnudki, hirm tuli alles pärast – kui me kodu hakkasime jõudma… Teil on laps puha ära väsinud. Kohe silmad kinni ja magab. Nojah, öö aeg ka… Ei, muidugi, las laps magab. Las ta magab… Ei tea, kas homme poed ka lahti on? Et kui linnas juba olen, ostaks suuskadele need kiired klambrid peale… Või teie olete ämbriga… Ei, ei, muidugi ei ole see minu asi. Mis see minu asi on… Jah… Mkhõõ… Aga kui ikka mõtlema hakata: üks inimene on järsku ämbriga… öösel… Muidugi, mis see minu asi on. Nojah – ämbriga… Näed, mõnes majas alles tuled põlevad. Kõrged majad ka… Meil muidu Soomet ei näita. Kui antenn on, ikka ei näe. Soomes peaks küll Soomet nägema. Anne, meie zootehnik, tema käis Soomes. No nüüd on sellest oma neli aastat möödas. Ei, mis ma räägin, rohkem: kuus aastat vähemalt. Ei, nii palju ikka ei ole. Umbes viis aastat. Jah, siis uut katlamaja veel ei olnud. Nooh, nii kui esimesse poodi läks – Anne, ma mõtlen, teie teda ei tea… Nojah, astus esimesse poodi sisse ja läks hulluks. Pärast räägiti, et ta oli juba enne hull. Tema vend oli küll hull, nüüd on ta surnud, aga muidu hea inimene. Aga kui see Anne enne hull oli, kas teda siis Soome oleks lastud? Võibolla et varem lasti… Muidu ta noa ja kahvliga oskas küll süüa… Aga Lätisse lastakse küll. No lätlased, need on kõik hullud. Käisid meil ükskord majandit vaatamas. Ma ei tea, kas neil endil siis majandit ei ole, et meil vaatamas käisid? Noh, tegime neile kõik söögid ja, ahjukartulid ja, mulgi kapsad ja, verivorstid kõik olid… Jah, ja kaunistuseks panime kõrvale pisikesed nahast pastlad – Luise teeb neid siiamaani veel. Nooh, need lätlased sõid kõik toidu ära ja pastlad ka. – Lembit rääkis. Aga võibolla tõesti võtsid mälestuseks kaasa. Ega mind ennast seal ei olnud ka… Kuskohal me juba oleme… Meil on lund ikka palju rohkem kui siin. Aga siin nad viivad muist ära ka… Palun pidage seal poe juures kinni, ma lähen maha. Ei, natuke edasi, seal… Mis? – Ah et foor… Mis? – Nojah, muidugi, muidugi, punane tuli.. Häh, need tuled ka aina põlevad! No ma lähen siin siis nüüd maha. Ega mul palju maad minna ei ole, natuke jalutada. Te ise sõidate muidu edasi, jah? – Lähen, juba lähen… Vaata, kui uhke link! Teisel pool on teistmoodi. Uunol on vannitoa ukse küljes ka midagi sellist – oli hotellist toonud. Mina ise pole hotelli veel saanud. No see Uuno on üldse üks… Panen, muidugi panen. Ega ma siis ust lahti ei jäta. Teil ei lubata vist lahtise uksega sõita ka? No kõike head. Praegu ei oska öelda, millal ma jälle linna saan… Jajah. Kõike head!


EHK LÄHEB TÄKKESSE

OSKAR: Tere, Einar!
EINAR: Sina, Oskar! Tere!
OSKAR: Mis sul seal kotis koliseb?
EINAR: Ei tea, kas tohib rääkida?
OSKAR: Nüüd tohib kõigest rääkida.
EINAR (mõtleb): Pudelid.
OSKAR: Pudelid?
EINAR: Neli korda seisin järjekorras, nüüd on kaheksa pudelit olemas.
OSKAR: Mis, sa oled jooma hakanud või?
EINAR: Mis sa nüüd! Ma olen karskusseltsi liige…
OSKAR: Nüüd saan aru: sa ostad eest ära, et teised juua ei saaks.
EINAR: Jäta! Ma ei võta niisama järjekorda, kus on üle saja inimese. Välja arvatud korteri- ja telefonijärjekord. Muide, viimases ole ma 149, kusjuures kaheksa aastat tagasi oli teine.
OSKAR: Mille tarvis sa neid pudeleid siis kokku ostad? Sünnipäevaks või?
EINAR: Ei. Ma tahan Bulgaariasse sõita.
OSKAR (mõtleb): Ei saa aru.
EINAR: Bulgaariasse, noh. Maailma tahan näha.
OSKAR (mõtleb): Bulgaariasse?
EINAR: Noh.
OSKAR: Pudelitega?
EINAR: Nojah, äkki uuest aastast ütlevad, et kellel 60 pudelit ette näidata pole, see välismaale ei saa.
OSKAR (mõtleb): Ära aja jama!
EINAR: Kunagi ei või teada, mida nad välja võivad mõelda. Esimest korda tahtsin sõita kaheksa aastat tagasi, siis öeldi, et ei saa: onu elab Kanadas. Imelik… Onu sai siia küll sõita, kuigi tal elavad siin kaks venda, üks õde, kaks vennapoega, üks vennatütar, kaks tädi, kaks täditütart ja üks isa. Siis suri onu ära. Tahtsin uuesti sõita, aga siis öeldi, et viie aasta pärast – siis on tehnika vananenud – tehases, kus ma töötasin. Mõtlesin, et mis uut tehnikat seal tehase sööklas ikka nii väga oli, viimane, mille üheksa aastat tagasi saime, oli külmutuskapp. Viie aasta pärast proovisin uuesti. Siis aga öeldi: “Tuleta, mees, meelde, mida sa kaks aastat tagasi ütlesid.” – “Kus?” – “Ajalehekioski juures.” – “Arvatavasti: “Üks Õhtuleht, palun.”” – “Ei, sa ütlesid, et “nii see enam edasi kesta ei saa.”.” – “Mis asi?” – “Siia on kirjutatud, et… “jama”.” – “Nooh, võibolla olin ma kaks päeva järjest lehest ilma jäänud.” – “Ära keeruta, mees!” öeldi mulle. “Sa ütlesid seda esmaspäeval, aga pühapäeval Õhtulehte ei ilmu – nii et kaks päeva järjest ei saanud sa lehest ilma jääda.” – “Võibolla jäin ma pühapäeval Noorte Häälest ilma,” püüdsin ennast kaitsta. – “Mõttetult keerutad, mees! Siia on kirjutatud, et ajalehekiosk oli remondis.” – “Noh, siis on ju selge, miks ma ütlesin, et nii see jama enam edasi kesta ei saa.” – “Nüüd lähed, mees, oma jutuga päris rappa!” – “Kuidas rappa?” ei saanud ma aru. – “Alles sa ütlesid, et tahtsid Õhtulehte osta.” – “Ja siis?” küsisin. – “Mõtle nüüd ise: kas normaalne inimene läheb teist päeva järjest ajalehte ostma kioskist, mis on remondis?” Selle peale ei osanud ma enam midagi öelda ja tulin ära.
OSKAR: Ja nüüd arvad, et järgmisel korral on pudelitest abi?
EINAR: Tuleb loota – ehk juhtub tingimusega kokku langema.
OSKAR: Noh, palju tervist sulle!
EINAR: Vaja seda läheb.
OSKAR (mõtleb): Tõesti… Äkki peaks naisele ütlema, et ta vanu pudelikorke ära ei viskaks.


TEHASES

Tulge edasi! Tulge edasi, palun! Nii… Siin ongi, nii-öelda, meie tsehh. Siin me valmistame voolikuid. Suuri ja väikesi, peenikesi ja jämedaid, voolikuid, millel on augud otstes, ja voolikuid, millel auke ei ole, voolikuid, mis venivad, ja voolikuid, mida venitada ei tohi, selliseid, mida saab peale suruda, ja selliseid, mida sisse pista, voolikuid, mis on pealt siledad, ja voolikuid, mis on voltis, voolikuid, mis on kummist, plastmassist või riidest… Mis? See… See ei ole voolik. See on varrukas. Einar, roni välja, meil on külalised! Pärast remondid edasi. Ongi korras? Jah, see on masin. See on masin. Näete, siin on kaks nuppu. On punane nupp ja on must nupp. Kui vajutada punasele nupule, hakkab masin tööle. Kui aga mustale, jääb seisma. Siin ilma hariduseta enam läbi ei saa! Vajutad punasele nupule… Oi, kurat… vastupidi. Kui vajutada mustale, läheb käima, kui aga punasele, jääb seisma. Me püüame ikka selle poole, et vahe vaimse ja füüsilise töö vahel kaoks. Vajutad mustale nupule – ja siis pole muud, kui viiekümnekiloseid rulle peale tõsta. Kuidas? See seal? See ei ole masin. See on ausammas. Püstitasime aasta pärast seda, kui Paul Pääsuke kuuplaani seitsmesaja viie protsendiliselt täitis. Jaa! Sest üksnes selline tulemus võis tagada kogu brigaadi kuuplaani eduka täitmise, kuna brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja langes rekordtulemuse saavutamisel Paul Pääsukesele abiks olles vaid kaheksakümne kolmele protsendile. Suurepärasest töövõidust said innustuse brigaadi teised liikmed. Ja juba järgmisel kuul ületas Ülo Kesa Paul Pääsukese tulemuse kahesaja kuuekümne protsendi võrra. Kuid ka inimvõimetel on piir: koos viimaste rekorditega läheneb brigaadi ülejäänud liikmete keskmine näitaja kahetsusväärse kiirusega nullile. Paul Pääsukesele kui teenäitajale püstitasime aga ausamba. See ei olnud muidugi lihtne. See ei olnud lihtne. Sanitaarremondi lükkasime edasi, puhkekodu tuusikud jätsime välja võtmata, spordisaali kasutamisest loobusime… Aga ausamba saime püsti! Siin on meie staažikaim tööline Meinhard Kesa. Tuhande üheksasaja kahekümne kuuendast aastast tehases. Tema teab paljustki rääkida. Ütleb, et algusaastatel olid voolikud lühemad… kitsamad… kahvatumad… Isa jälgedes astuvad lapsed ja lapselapsed Einar, Ülo, Valdur, Jooseph, Pius, Liispett, Märt XVI ja Aavo. Nii et kolm põlvkonda Kesasid, kellele on voolikud südamelähedaseks saanud. Ei, mitte arterid. Voolikud. Siin on tööriistalukksepp-insener Valdur, tubli töömees. Ka koduteel mõtleb eelseisvatele ülesannetele, isegi bussis viilib edasi. Keera ennast siia, Valdur. Räägi külalistele, kuidas läheb. Vasta küsimustele. Mütsi võid pähe jätta. Kuidas siis on? Oled rahul? Piim oli hapu… Mis piim? Ah soo! Küllap ajasid segi, andsid kogemata petti. Aga see on hea, et ütled. Alati, kui märkad, ütle. Jõudu sulle, Valdur. Jõudu! Liigume… Jõudu! Astume edasi, mehed! Nii… Septembris moodustasime oma noortebrigaadi. Algul oli noortega küll veidi raskusi, aga juhtmete tsehhist saime neid kaks juurde. Sinna saatsime kolm meest asemele. Nüüd on neil tööveteranide brigaad. Noored on meil tublid. Näete, annavad seinalehte välja. Selle pealt on kohe näha, et kahekümne teisel detsembril algab talv. Albert lubas selle puhul kütma hakata. Ei, see ei ole Albert. See on karu koopas, magab talveund. Aga see joonistus on “Kelgutamas” – punane pliiats, tavott, rebimine. Ei, see ei ole brigaad… seal kelgul. Kelguga viiakse vanapaberit. Ain Ustav oli saja kuuekümne kiloga tublim. Nüüd tuleb tal kolmekordne hind kinni maksta. Laupäeval oli meil spordipäev. Lasime suuskadel mäest alla. Kalle Parv on siiamaani leidmata. Pühapäeval tegime noorte eestvedamisel ühiskülastuse kinno. Aavo Kesa viidi pärast esimest seeriat traumapunkti. Tormas pimedas raudteel mängivat last päästma. Ka loomaaias oleme käinud. Huvitav oli. Ainult et ära tulles võtsime sealt… kogemata… ohutustehnika inseneri asemel kaasa… Kaks päeva püüdsid! Siis saadi kätte. Nooh, see oligi lühike ülevaade meie tsehhi töötajatest ja nende tegemistest. Lähme siitkaudu. Jah, palun? Seitsesada viis. Paul Pääsuke. Paul, Paul. Tugev pee – nagu pedaal. Kaks ääd – Pääsuke. Andke, ma kirjutan ise. Nii. Head aega! Nägemiseni! Palun. Head aega! Nägemiseni! Kõike head! Püüame. Nägemiseni! Ikka, ikka! Kuhu sa, kurat, lähed! Nägemiseni!


NII KAUNIS PÄEV

Ärkasin hommikul. Puhanud. Päike paistis aknast sisse. Ise. Tegin ennast korda. Sõin. Ütleksin – täitis. Kõhtu ja rinda ja igale poole. Ma ei tea, mis minuga juhtunud oli. Kuidagi hea tunne oli. Puhanud ja värske. Nii hea tunne oli.
Asusin peatusesse. Noh, et tööle sõita. Ma ei tea, millest see tuli... Päike soojendas ja paistis ja värske õhk... Puud lehti täis ja oksad... Nii hea oli olla, et ma tundsin, et ei saa... Ma pidin oma rõõmu kellegagi jagama. Ja ma hüüdsin. Lausa hüüdsin: “Inimesed! Mul on nii hea olla.” Mees hallis ülikonnas piilus mind ajalehe tagant, muud midagi. Ent ma kordasin oma meeleolu: “Kas te kuulete! Mul on nii hea olla! Milline hommik! Ööbik laksutab alajaama katusel... Ah et keegi klopib hoopis vaipa... Aga milline muusika see on! Ja see ei ole lihtsalt muusika, see on... heli!” Ja ma tundsin, kuidas mu sandaalid justkui iseenesest mööda sillutist libisesid. “Vanainimene! Lubage, ma aitan teil üle tee minna. Ah sealt te alles tulitegi... Aga neiu, tahate, ma ostan teile Stimoroli? No kuidas ma saan tülitamata jätta! Vaadake, milline päev täna on! Võibolla on isegi kätte jõudnud...”
Ja tuligi... trollibuss. Läksin lausa peale. Keegi seisis minu varvastel, aga mind see ei heidutanud. Vastupidi: ma tundsin, et keegi võis minule toetuda, ma olin vajalik. “Küll on tore trollibussiga sõita! Näeb maailma... Tahate, ma hakkan pileteid komposteerima? See oli teie, palun. Ma võin teile neid veel läbi lüüa. Aga tahate, ma pakun teile istet? No küll ikka saab. Tõuske palun püsti. Nii. Ja nüüd teie istuge. Vääriline vahetus.”
Astusin trollibussist välja. Hingasin. Avalikult. Nii hea oli olla! Ümisesin viisikest ja krudistasin taskupõhja jäänud küpsisepuruga näppude vahel hõõrudes rütmi. Äkki jõudsin tööle. “Küll on teil ikka täna ilus ametivorm!” ütlesin valvuritädile ja patsutasin talle kolm korda vastu sissekannete raamatut. Nii suur tahtmine oli midagi ära teha! Läksin juhataja juurde ja avaldasin: “Olengi. Mind on vallanud, see paisub ja ma tahan kohustusi võtta. Võin isegi noortele jagada. Milline päev! Tahate, vahetame omavahel töösärgid? Mis te nüüd! Ma alles tahan pingutama hakata. Võin isegi kahe, lausa mitme eest! Kus on mu lõik? Mis puhkusest te räägite! Vaadake, milline värskus, mis hoovab! Ei, ma ei ole midagi ära teeninud! Ma alles tahan näidata, mis kõik peitub! Kuis ramm!” hüüdsin ja liikusin ennastsalgavalt töökoha suunas.
Küll oli see kena päev... Ka praegu on ilus. Mets ja jõgi ja linnud laulavad... Panen konksu otsa uue ussikese ja viskan vette. Varsti on kaks nädalat puhkust läbi. Siis jälle tööle. Puhanuna ja uue jõuga.


ÕNNEHETKEL

Nüüd on see siis käes – kahetoaline korter – uues elamurajoonis! Viisteist aastat ootasin: neli üldistel alustel, üksteist eelisjärjekorras! Aah! Kui hea on pühapäeva hommikul tõusta: lähed klosetti – ei mingit järjekorda! –, tõmbad vett peale, käid dušši alt läbi – keegi ei ole vanni pesu likku pannud –, jood tassikese kohvi – keegi ei tõrva pliidi peal suuski. Tunned, nagu oleksid tõesti kodus… Tahad, keerad raadio lahti, tahad, vaatad televiisorit – keegi ei võta tolmuimejaga põrandaid, keegi ei tärista õmblusmasinaga, ei puhasta kanaarilindude puure. Ja aknast – milline vaade! Ümberringi, kuhu aga silm ulatub, laiub kuldhall liivaväli, ei ainsatki puud! – ainult laiguti kõrbenud rohi ja siin-seal murenenud paneelid liigendavad lausa kogu kehaga tunnetatavat looduslähedast maastikku! Ja otse üle välja – pole kolme kilomeetritki minna! – kui oled mere ääres… Jahe tuul leevendab keskpäevast leitsakut ja kannab ninna meeldivalt vürtsist mudalõhna. Ja äkki – viuu! – ja üle sinu pea, justkui looduse sõnumit endaga kandes, lendab linnuke! Sa ei tea, mis lind see on – võibolla et kurg –, aga see ei ole tähtis… Jälle viuu! – ja veel lähemalt, justkui sinu mõtetele tänulik olles ja sind tiivaga õrnalt paitada tahtes, lendab üle pea teine lind… Taas viuu! – ja õige lähedalt, nagu õrn tuulehoog sinu häbelikkust kõige selle kauni vastu varjates, juukseid silmile puhudes, lendab üle pea tühi õllepudel…
Päike paistab otse vastu ja saadab merepinnale tasastel lainetel helkiva hõbedase vihu. Sa tõstad käe silmadele katteks ja vaatad merele. Inimene ujub… Ei, tal ei ole halbu kavatsusi, ta lihtsalt ujub ja tunneb rõõmu tema käte vahelt välja ihkavate lainete sülelemisest. Ta haarab kinni vees ulpivast kastist, keerab ennast selili, ajab kõhu veest välja – ja jääb mõneks ajaks liikumatuks; ainult aeg-ajalt võtab ta vett suhu ja paiskab vaala tekitatud joana üles. Puhanud veidi, ujub mees kohati veepinda katva õlikile alt läbi sukeldudes suure veest välja ulatuva kivini. Ta üritab mitmest kohast üles ronida, kuid libiseb taas vette; siis kaob ta kivi avamerepoolse külje taha – veel mitu korda on näha ainult ta kivi pealt kinni hoidvaid käsi, kuni ta lõpuks sihile jõuab. Ta hõõrub oma paremat käsivart, viskab kordamööda jalgu ette, neid õrnalt väristades, urgitseb midagi jalge vahelt, paneb siis pöidlad ujumispükste kummi taha ja veab käsi paar korda kõhult ristluuni ja tagasi, ise imelikult niheledes. Siis istub mees maha, näoga päikese poole, kõverdab jalad, nii et põlved on selja tagant välja paista, toetab keha taha asetatud kätele, ajab pea kuklasse ja laseb päikesel end soojendada. Mere kohal liuglev kajakas otsib sobivat maandumispaika ja laskub siis samale kivile. Ta kõõritab mehe poole, tiibu igaks juhuks lennuvalmis hoides, teeb sinna oma häda ja tõuseb taas lendu. Aga inimene, – inimene on kultuurne: tema ei tee oma häda kivile, tema teeb kivi kõrvale…
Taas üle liivavälja tulles meeldivalt väsinuna koju jõudnud, tekib tunne, nagu oleksid midagi suurt ületanud, nagu kõrbet täitumata ja täitunud unistuste vahel, milles iga astutud samm saab kord tuule poolt liivaga taas kinni uhutud.
Käid mööda korterit ringi ja arutad: suuremasse tuppa mahub täpselt kaheksa inimese söögilaud. Saab korralikult külalisi vastu võtta: kui mõni tahab korraks ära käia, – keegi ei pea püsti tõusma, keegi ei ole sunnitud koridori taganema… Väiksem tuba jääb lapsele, kööki läheme meie naisega, köök on suur. Aga esikusse… esikusse teen ma kabineti. Istun mugavasse tooli, süütan kirjutuslaual lambi, võtan ette puhta paberi ja pliiatsi – ning hakkan unistama – kolmetoalisest korterist: varsti saab tütar täisealiseks, abiellub, tulevad… tulevad jälle täis sõdimisi pikad aastad uue korteri saamiseni.


“KOLM KARU”

LAVASTAJA: Teeme sellest kohast, kust karud koju on jõudnud. (Helirežissöörile.) Pane ketas käima! Vaatame korra üle.
NÄITLEJA (helirežissöörile): Jah, ma räägin midagi. Üks, kaks, kolmkümmend. Mõmm-mõmm. Kuidas on? (Astub mikrofonist kaugemale.) Vasak, parem, keeruta. Kas nüüd on hea?
LAVASTAJA: Nii, hakkame peale! Karud on laua ümber.
NÄITLEJA: “Mõmm-mõmm, kes mu toolil on istunud?”
LAVASTAJA: Stopp! Mõmise jämedamalt – see on ju isakaru.
NÄITLEJA: Miks sa arvad, et see isakaru on?
LAVASTAJA: Vaata ise: isakaru on jämedam ja pikem, emakaru on lühem.
NÄITLEJA: Hea küll, teeme uuesti.
LAVASTAJA: Ketas!
NÄITLEJA: “Mõmm-mõmm, kes mu toolil on istunud?”
LAVASTAJA: Stopp! Ütle seda vihasemalt.
NÄITLEJA: Miks vihasemalt?
LAVASTAJA: No mõtle ise: karud on hommikust saati ära olnud, kõhud tühjad, nüüd tahavad lõunat süüa…
NÄITLEJA: Lõunat? Minu meelest hakkavad nad õhtust sööma.
LAVASTAJA: Lõunat!
NÄITLEJA: No kuule! Mispärast see tüdruk juba lõuna ajal magama läks?
LAVASTAJA: Hea küll, söövad õhtust. Aga võta kuidagi ärritatumalt.
NÄITLEJA: Miks ta peaks sellise asja peale ärrituma? Toolil võis ju enne näiteks emakaru istuda. Ja kust ta üldse teab, et keegi ta toolil on istunud?
LAVASTAJA: Tooli on ju paigast nihutatud.
NÄITLEJA: Sellist tooli tüdruk küll liigutada ei jaksa.
LAVASTAJA: Karu saab ju lõhnast aru, et keegi võõras ta toolil on istunud.
NÄITLEJA: Olgu, teeme uuesti.
LAVASTAJA: Läks!
NÄITLEJA: “Mõmm-mõmm, kes mu toolil on istunud?” – Mõmm-mõmm, kes minu toolil on istunud?” – “Üää! Kes mu tooli on katki teinud?”
LAVASTAJA: Nüüd oli hea.
NÄITLEJA: Jama ju! Tooli katki teinud! Sellist tammepakku ei lõhu kirvega ka ära!
LAVASTAJA: Mis sa muretsed iga tühise asja pärast! Noh, oli pehkinud puu. Teeme ära ja korras!
NÄITLEJA: Olgu. “Mõmm-mõmm, kes mu kausist on söönud?” – “Mõmm-mõmm, kes minu kausist on söönud?” – “Üää! Kas mu kausi on tühjaks söönud?”
LAVASTAJA: Väga hea. Kohe edasi!
NÄITLEJA: See on ju täielik jama! Eks ole, terveks päevaks minnakse välja ja toit pannakse enne seda lauale valmis! See on ju ammu ära jahtunud.
LAVASTAJA: No mõtle ise ka midagi! Algul kavatsesid korraks välja minna, aga siis eksisid metsa ära.
NÄITLEJAD: Eks ole, karud eksisid metsa ära! Tüdruk eksis ära.
LAVASTAJA: Hea küll, said tee peal mõne vana tuttavaga kokku, läksid külla. (Helirežissöörile.) Jah, muidugi teeme edasi. – Võibolla on nad luurajad? Panid toidu valmis, et kui keegi näeb, siis arvab, et tulevad kohe tagasi, aga tegelikult täidavad salajast ülesannet.
NÄITLEJA: Nojah, nüüd ma saan aru, miks nad ärritusid, kui avastasid, et keegi on majas käinud.
LAVASTAJA: Muidugi! Ja tooli seest võidi mikrofilmi otsida. Hea küll, teeme edasi. (Helirežissöörile.) Pane käima! – Nii, karud hakkavad sööma…
NÄITLEJA (luristab).
LAVASTAJA: Stopp! Teeme uuesti. Lürbi kuidagi tugevamalt.
NÄITLEJA: Tugevamalt? On nad metslased või, et niiviisi luristavad?
LAVASTAJA: Ise ei näe, et metsas elavad?
NÄITLEJA: Olgu, võtame veel kord…
LAVASTAJA (helirežissöörile): Saad valmis?
NÄITLEJA (luristab).
LAVASTAJA: Lürbi heledamalt – see on ju emakaru!
NÄITLEJA: Mis emakaru? See on isakaru!
LAVASTAJA: No kuule! Isakaru on ju pikem.
NÄITLEJA: Istudes on nad mõlemad ühepikkused.
LAVASTAJA: Vaata kausi järgi!
NÄITLEJA: Ma näen ju korraga ainult ühte kaussi.
LAVASTAJA: Hea küll, teeme siis nii, et kõigepealt sööb isakaru, siis emakaru ja viimasena karupoeg. (Helirežissöörile.) Ja-jaa, nüüd võtame viimast korda.
NÄITLEJA (lürbib kõigepealt tumedamalt, seejärel heledamalt ja lõpuks päris heledalt).
LAVASTAJA: Väga hea! Nii jääb.
NÄITLEJA: No kuule, see on ju jama! Kolme lusikatäiega on supp söödud! Ja mida see karupoeg üldse sõi, kui ta kauss oli juba varem tühjaks söödud?
LAVASTAJA: Mis sa muretsed iga asja pärast! See on ju muinasjutt, lastele.
NÄITLEJA: Arvad, et kui on lastele, siis võib sellist jama teha? Mina lähen minema. Kutsu kedagi teist. Neid, kes siin mõmiseda tahavad, on rehaga riisuda.



TALV

Raputa kuis suudad kaske,
enam ükski leht ei lange.
Turult redist saada raske,
ütlevad, et külm on kange.

Läinud linnud, nöörilt pesu –
varakult ju väljas pime.
Nüüd on kojamehest kasu –
roogib teedelt valge ime.

Aias kõikjal suured hanged,
võimatu on peenraid teha –
varsti sõrmed nõnda kanged,
et ei hoia kinni reha.

Tihti ninast tilgub vesi –
kurjasti, kui pea on paljas.
Siin-seal ikka inimesi
kukub selja peale väljas.

Kui vaid voolikuga kasta,
siis saab uisutada väljal,
seni hangest alla lasta,
kui kord jälle maa on haljas.



SALAPÄRANE LAEGAS

(Tummõudusfilmi ideekavand)

MAJA. Pimedus. Tõenäoliselt on öö. Ekraaniga risti ilmub üha laienev valgusriba: uksest hiilib keegi välja. Uks sulgub ja jälle on pimedus. Ekraanile ilmub kiri: “Kolin”1.
ÕU. Majast väljub mees ja suundub metsa poole. Midagi on tal õlal. Kaamera lähenedes selgub, et see on labidas.
METS, mis jätab üpris hirmuäratava mulje; ka ekraanile ilmub kiri: “Hirmuäratav mulje”. Mees on peatunud. Ta uurib midagi. Ilmub kiri “Sahin”2. Mees võpatab ja vaatab kohkunult üles. Lõpuks näib ta olevat otsustanud ja hakkab kaevama.
MAJA. Pimedus. Ilmub kiri: “Karjatus”3. Läheb hämaraks: naine on süüdanud tule ja ühtlasi avastanud, et voodi on tühi.
METS. Mees kaevab. On näha, et ta on väsinud; seda peaks aru saama ka sellest, et mees on vööst saati augus.
ÕU. Majast väljub naine. Paistab, et ta on hirmunud. Ta hõikab midagi. Siis kuulatab. Keegi ei vasta, kirja ei ilmu.
METS. Mees on kaelast saati augus. Kaevata on raske, tema liigutused on üha vaevalisemad.
MAJA. Pimedus. Läbi avaneva ukse hämar valgus. Naine tuleb tuppa. Ta suudleb kordamööda kõiki nelja last ja kohendab nende tekke.
METS. Harvalt visatakse üle auguääre liiva. Lõpuks heitmine lakkab ja nõrkenud mees ronib välja. Vaevaliselt veab ta ennast puu alla külili. Pimeneb.
Ekraanile ilmub kiri: “Huilged”4. Järgmisel hetkel ilmuvad vaatevälja indiaanlased. Neid on väga palju. Mees hüppab püsti ja püüab ennast labidaga kaitsta. See on lootusetu ja peagi lastakse ta nooltega läbi. Verd on väga palju. Viimane jõud on lõppemas ja mees langeb maha. Ta on verest üleni märg. Pimeneb.
Mees avab silmad ja saab aru, et võitlus indiaanlastega oli paljalt uni. Sajab vihma. Ta võtab labida, hüppab auku ja hakkab vihaselt kaevama. Järsku kolksatab labidatera millegi vastu. Ilmub kiri: “Kolksatus”5. Mees töötab närviliselt edasi, kuni välja ilmub laegas. Sajab tugevalt vihma.6
MAJA. Mees tormab laekaga tuppa, ta hingeldab.7 Ähvardavalt vaatab teda naine ja on valmis kohe midagi haarama (kaamera näitab nurgas seisvaid ahjuroopi ja söetange). Lapsed nutavad ja hoiavad ema ümbert kinni. Mees näitab laegast. Naine ei tea, mida teha. Siis langeb mehele kaela. Paistab, et nad on õnnelikud. Ka lapsed on nutu järele jätnud ja karglevad ema-isa ümber.
On saabunud otsustav hetk: hinge kinni pidades jälgitakse, kuidas isa ahjuroobiga laegast avab. Tal on tükk tegemist. Siis laegas avaneb: selles on hulk diplomeid, aukirju ja medaleid.

__________

1 Filmi näitamise ajal võiks saali uksehoidja sellel kohal raputada klaastaaraga täidetud kotti.
2 Nüüd teeb uksehoidja öökulli häält (“huu-huu”) ja jäljendab lendamise sahinat vihmavarju korduva avamise ja sulgemisega.
3 Uksehoidja karjatab kiledalt.
4 Nüüd on aeg tegevusse tulla ka kino koristajal: kurgupõhjast välja paisatud õhujoa käega vahelduval summutamisel ning hiljem peopesadega vastu reisi tagumisel tekkinud helidega aitab ta kaasa vaenlase rünnaku ilmestamisele.
5 Koristaja lööb harjga vastu prügikühvlit.
6 Koristaja valab kastekannust vett.
7. Uksehoidja on juba varem alustanud lamavas asendis kätekõverdusi, et nüüd tema sisse- ja väljahingamine oleks kõigile saalisolijatele hästi kuulda.


KUUSK

I

ESIMENE: Vabandage, mul on teile küsimus.
TEINE: Küsige, palun.
ESIMENE: Öelge, palun, kust te selle kuuse saite?
TEINE: Kuuse?
ESIMENE: Jah. Teil on ju kuusk käes?
TEINE: Näete, seal kaupluse juures müüakse. Praegu just toodi.
ESIMENE: Ma näen, et müüakse. Ma mõlten konkreetselt – teie kuuske?
TEINE: Selle ma ostsingi sealt.
ESIMENE: Arvate? Nii koheva ja… korrapärase?
TEINE: Õnnestus jah tänavu aasta ilus…
ESIMENE: Nii… Teil õnnestus…?
TEINE: Õnnestus.
EIMENE: Kas see õnnestumine ei olnud mitte juhuslikult ette kavatsetud?
TEINE: Ma ei mõista?
ESIMENE: Püüate mu küsimusest kõrvale põigata?
TEINE: Ma ei püüa kuhugi põigata. Ma tahan teada, mida teil vaja on?
ESIMENE: Hea küll, püüan teile meelde tuletada.
TEINE: Mul on kõik meeles.
ESIMENE: Siis ilma keerutamata! Niisiis – te kavatsesite kuuse muretseda. Rõhutan: muretseda!
TEINE: Seda küll. Ma ei mõista, mida te…
ESIMENE: Hea küll. Näete, mis kaupluse juures toimub?
TEINE: Mis siis toimub?
ESIMENE: Kaupluse ümbrus on rahvast täis, kõik trügivad, igaüks tahab ilusamat kuuske…
TEINE: Nojah. Aga miks te seda mulle räägite?
ESIMENE: Jätame teeskluse, palun!
TEINE: Ma ei saa millestki aru!
ESIMENE: Küll pärast jõuate järele mõelda. Aga nüüd asja juurde.
TEINE: Hea küll, tehke kiiremini.
ESIMENE: Ilmaaegu suhtute asjasse nii üleolevalt. Ma tean rohkem, kui te arvate.
TEINE: Tore! Head aega!
ESIMENE: Kannatage! Te pole mulle veel vastanud.
TEINE: Mida ma teile vastama pean?
ESIMENE: Kust te selle kuuse saite?
TEINE: Ma juba ütlesin: kaupluse juurest ostsin!
ESIMENE: Ja see on kõik?
TEINE: Mis siis veel?
ESIMENE: Jätame selle mängu. Teid on ju läbi näha.
TEINE: Mida te tahate? Öelge lõpuks, mida te minust tahate?
ESIMENE: Hea küll, räägime siis otse välja. Kuused just toodi, polnud jõutud veel mahagi laadida, kui teil juba käes! Kas see ütleb teile midagi?
TEINE: Te tahate teada, kuidas ma nii ruttu kuuse sain?
ESIMENE: Just. Niisiis ma ootan vastust.
TEINE: Hea küll… Auto tuli ette, kuuski tõsteti maha, ma olin seal ligidal, märkasin ühte ilusat kuuske ja haarasin selle…
ESIMENE: Stopp! Nägite nüüd, rääkisitegi ennast vahele.
TEINE: Mismoodi? Kuhu vahele?
EIMENE: Te ütlesite: “haarasin”…
TEINE: Nojah, haarasin…
ESIMENE: Näidake oma käsi!
TEINE: Mis need käed siia puutuvad?
ESIMENE: Küsimusi esitan praegu mina!
TEINE: Noh, vaadake siis!
ESIMENE: Nii. Ja nüüd öelge, kus te seisite, kui kuuski maha laaditi?
TEINE: Öelge lõpuks, mida te minust tahate!
EIMENE: Palun, jätame sellise tooni. Arvate, et mulle pakub rõõmu siin teiega jännata.
TEINE: Siis – head aega!
ESIMENE: Peame kinni, palun!
TEINE: Laske kuusk lahti!
ESIMENE: Soovitan teil mõistlik olla. Te ei taha ju… avalikult?
TEINE: Öelge siis, mida teil vaja on?
ESIMENE: Hea küll, asume siis konkreetsete faktide juurde. Mis päev täna on?
TEINE: Esmaspäev.
ESIMENE: Aga täpsemalt?
TEINE: Mhõõh…
ESIMENE: Hea küll, tuletan teile meelde: täna on selle aasta viimane päev. Nüüd, palun, jätkake!
TEINE: Midagi ma ei jätka!
EIMENE: Asjata. Asjata. Mida teie töökaaslased küll mõtlevad…
TEINE: Tead… käige kuradile!
ESIMENE: Või niimoodi siis! Kas te arvate, et teised ei taha uut aastat korralikult vastu võtta? Kuuske ehtida, küünlaid külge panna? Kui kõik seda teed läheksid nagu teie? Näete, kuused on juba otsas. Paar nirakat vedeleb veel maas. Inimesed ootavad ja külmetavad, millal uued tuuakse. Aga võibolla enam ei toodagi? Kas te sellele olete mõelnud? Mul on endal kaks last. Küsivad: isa, milllal sa kuuse tood? Niisiis, kas me hakkame lõpuks rääkima või ei hakka?
TEINE: Mul pole teiega millestki rääkida.
ESIMENE: Siis, palun, tulge kaasa!
TEINE: Kaasa? Kuhu?
ESIMENE: Eh teid! Nii mõttetult vastu puigelda…
TEINE: Teate… Hea küll, ma tunnistan üles. Käisin metsas, käisin, võtsin salaja. Kahetsen. Palju mul trahvi maksta tuleb?
ESIMENE: Lõpuks võtsite aru pähe. Aga hea seegi, kui mitte kunagi. Nüüd minge!
TEINE: Kuhu?
ESIMENE: Koju. Või mujale.
TEINE: Aga trahv?
ESIMENE: Sellepärast ärge muretsege. Kui on… siis.
TEINE: Kas ma võin nüüd minna?
ESIMENE: Minge. Kuusk jätke siia, palun!
TEINE: Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Teile samuti. Head aega. Nüüd on mul ilus kuusk olemas…
TEINE: Kurat, kust ma nüüd uue kuuse saan? Ja kust ta üldse teadis, et ma selle metsast tõin?…

II

KOLMAS: Vabandage, kus nii ilusaid kuuski müüakse?
ESIMENE: Mis?
KOLMAS: Miks te nii erutute?
ESIMENE: Ma… ma ei osanud arvata…
KOLMAS: Võibolla ütleksite, kust te nii ilusa kuuse saite?
ESIMENE: Ah kuuse… Ma ostsin selle. Seal kaupluse juures just müüdi.
KOLMAS: Ma tean, et müüdi. Kümme minutit tagasi lõppesid otsa.
ESIMENE: Jah, ei vedanud teil…
KOLMAS: Aga – pange nüüd hästi tähele – kui te ka viimase kuuse oleksite saanud, mis selle välimust arvestades on kaheldav, siis kaupluse juurest siia on umbes kolme minuti tee. Mõistate?
ESIMENE: Nojah, nii kolm minutit võib tulla küll.
KOLMAS: Niisiis, kus te nii kaua viibisite?
ESIMENE: Mina või?
KOLMAS: Just teie.
ESIMENE: Ma… rääkisin sõbraga juttu.
KOLMAS: Mitte sõbraga, vaid kaasosalisega. Teie “sõber” tunnistas juba kõik üles.
ESIMENE: Kuradi kurat! Või kohe kaebama! Ise ei suuda mees olla!
KOLMAS: Niisiis, kas võtate süü omaks?
ESIMENE: Jah. Muretsesin ebaausal teel. Võtke kuusk!
KOLMAS: Pole vaja, ma tegin nalja.
ESIMENE: Nalja? Mismoodi nalja?
KOLMAS: Tegin lihtsalt nalja. Harjutasin, noh.
ESIMENE: Mida te harjutasite? Võtke kuusk ja laske mul minna.
KOLMAS: Mul pole vaja teie kuuske.
ESIMENE: Ma ütlen ausalt: kuuse sain pettusega. Võtke nüüd!
KOLMAS: Ma usun, te olete aus inimene. Nägin teid enne kaupluse juures ilma kuuseta.
ESIMENE: Öelge siis, mida te tahate? Mida te minust tahate?
KOLMAS: Ma ei taha teist midagi. Tegin lihtsalt nalja. Vabandage! Saate aru, minu unistus on saada uurijaks. Ja selleks ma lihtsalt harjutasin. Vabandage väga!
ESIMENE: Ahsoo! Või uurite! Ah nii…
KOLMAS: Nojah. Proovisin, kuidas välja tuleb.
ESIMENE: Noh, miks ta siis ei tule! Jah… Kas ma võin nüüd koju minna?
KOLMAS: Aga muidugi. Vabandage veel kord!
ESIMENE: Palun, palun! Või teie lihtsalt harjutasite?
KOLMAS: Lihtsalt harjutasin.
ESIMENE : Või harjutasite, hõ-hõõ! Nojah, hõ-hõõ! Kõike head siis!
KOLMAS: Nägemist. Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Ikka, ikka! Või tema harjutab!…

III

NELJAS: Vabandage…
ESIMENE: Te tahate teada, kust ma nii ilusa kuuse sain? Ma ütlen teile: varastasin!
NELJAS: Ma tahtsin teada, palju kell on.
ESIMENE: Ma näen teie mõttekäiku ette: kuused lõppesid viisteist minutit tagasi otsa, siia tulekuks kulub kõigest kolm minutit. Kas pole nii?
NELJAS: Ma ei saanud nüüd päris hästi aru… Palju see kell siis ongi?
ESIMENE: Te ei saanud aru! Aga võibolla te lihtsalt harjutate? Võtke kuusk!
NELJAS: Mida ma võtma pean?
ESIMENE: Ma ütlesin, võtke kuusk!
NELJAS: Jah, aga mida!
ESIMENE: Kas te siis aru ei saa – kuusk!
NELJAS: Ah see. Ma mõtlesin, et te minu poole pöördute.
ESIMENE: Just teie poole ma pöördungi. Kuradi kuusk! Võtke juba!
NELJAS: Mina olen Kuusk.
ESIMENE: Kuidas?
NELJAS: Minu nimi on Kuusk.
ESIMENE: Teie olete kuusk?
NELJAS: Kuusk.
ESIMENE: Nii. Kust te selle kuuse saite?
NELJAS: Eks ikka isa käest.
ESIMENE: Ah nii. Kas teie isa on metsamees?
NELJAS: Oli. Nüüd on ta juba kuus aastat surnud.
ESIMENE: Siis on hästi säilinud.
NELJAS: Jah, ega tervisel pole häda midagi. Ainult see jalg teeb vahel haiget. Lõin kogemata kirvega põlve.
ESIMENE: Maapinna lähedalt tuleb maha võtta.
NELJAS: Jalg või?
ESIMENE: Üldiselt nimetatakse seda tüveks.
NELJAS: Võibolla et tüveks… Igatahes vannid parajalt tulise veega aitavad.
ESIMENE: Ah nii! Kas okkad maha ei lange?
NELJAS: Mida te okaste all silmas peate?
ESIMENE: Noh, kas koort lahti ei löö?
NELJAS: Ha-haa! Küll on teil ikka mõisted! Ei löö ta midagi lahti, ainult sinakaks tõmbub.
ESIMENE: Vaataks! Siis on see võibolla hoopiski siberi nulg?
NELJAS: Nüüd ma ei saa enam aru… Jalg või?
ESIMENE: Tüvi. Tüvi. Ise metsamees! Seda nimetatakse tüveks!
NELJAS: Hea küll, palju see kell nüüd on?
ESIMENE: Pool kuus juba.
NELJAS: Peab minema hakkama. Head vana aasta lõppu!
ESIMENE: Teile ka. Oma kuuse jätsite maha!
NELJAS: See on teie kuusk!
ESIMENE: Minu?
NELJAS: Kas siis ei ole või?
ESIMENE: Ahjaa, muidugi… No kõike head!


TEILE, NALJATEGIJAD!

Nii, minu sõnavõtt on võibolla ootamatu ja võibolla ma ei ole võetud küsimuses asjatundja, aga sügav nördimus ja unetud ööd sunnivad mind üles astuma – üheksandale korrusele. Ma veel ei tee seda, aga kui midagi ei muutu, siis ma tulen alla tagasi – ja mitte enam trepist. Kuna küsimust veel ei ole, siis ma tõstatan selle. Nimelt jälgivad minu paistetanud silmad kurbusega meie huumori tänast päeva. Millest me õieti kirjutame? Nali on nii vesine nagu käterätik minu valutava pea ümber. Vähe on olulist, aina pidev virisemine ja pisiasjades sorimine. Toon näiteid. Soe vesi võeti ära. Mõtleks, kus õnnetus! Gaasi ei võetud ju ära! Ja alati on ka vesi tagasi tulnud – vähemalt enne demonstratsiooni. Aga mida peavad esikimod tegema? Raiu pool päeva jäässe auku – siis ka sooja vett ei saa. Või niiluse ääres. Seal on küll vesi vähemalt leige, aga nii kui ämbri sisse viskad, on koos käega läinud… Või teine näide. Kurdetakse halva liikluskorralduse üle. Hommikuti ei saa bussi peale. Aga meil on ju laiad teed! Igal aastal asfalteeritakse. Varsti on teekate nii paks, et esimeste korruste elanikud võivad vabalt aknast tänavale astuda. Ainult mine ja kõnni! Ära pole ka kuhugi eksida. Aga kuidas mujal on? Ütleme… džunglis? Kangelased peavad endile kirvestega teed rajama. Siis ka ei ole kindel, kas kohale jõuavad. Äkki tuleb ja naksab? Edaspidi hüppa terve elu ühel jalal… Nii on lood mujal. Meie aga viriseme mingite tühiste asjade pärast.
Ka paljude karikaturistidega ei saa rahule jääda. Mõni mees joonistab juba mitukümmend aastat põlluserval seisvaid traktoreid ja viljas pikutavaid mehi. Aga kus need mehed siis pikutama peaksid? Tolmusel teel või? Majandi poolt neile usaldatud uute töörõivastega. Ja kes on üldse süüdi, et traktor seisab? Traktoristi kritiseerime küll, aga võibolla on süüdi hoopis seltsimees? Või isegi… Ma jätan selle ütlemata. Muidu mõtlevad veel, kust ma selliseid mõtteid võtan. Nii et pintslit, karikaturistid, olete küll varmalt valmis haarama, aga et läheks ja paneks ise käe külge, ütleks kas või julgustava sõna – seda ei ole!
Pinnapealsusest on vaja vabaneda. Tuleb tungida juurteni! Põhi on vaja välja kaevata! Nii et võtkem sulgede ja pintslite asemel kätte labidad ja kirkad ning asugem tööle! Võtame kas või paju. Või, veel parem, kuuse. Aga võib ka kase, männi, jalaka, saare, pihlaka, tamme, vahtra, remmelga, isegi terve kesa või lehtmetsa võib võtta. Mida me nendest teame? Ainult seda, et kodanik Lehtmets töötab seal ja on ennast näidanud, usaldust äratanud ja seetõttu ka saanud. Aga mida ta mõtleb, seda me ei tea. Midagi ta pidi ju mõtlema, kui nõustus – saja kümne rublase palgaga. Vaja välja selgitada ja siis… Aga kust siis mina hakkan saama?…
Mõned valdkonnad ei ole üldse mahtunud humoristide vaatevälja. Ikka veel on vähe puudutatud oktoobrilaste ja pioneerielu. Ütleme… pioneer tülitab kassi. Aga meie ei reageeri sellele, läheme rahulikult mööda. Aga milleni see välja võib viia? Täna tülitab kassi, homme aga kodanik Lehtmetsa. Ja siis kasvata kuni pensionini inimesi ümber.
Rõõmustab, et positiivsele kangelasele on senisest enam rõhku pandud. Ainult et negatiivses keskkonnas – bussis, kaupluses, trepikojas… Aga millised tagajärjed sellel võivad olla? Positiivne kangelane muutub… Teate, mu pea valutab nii hirmsasti, et ma olen sunnitud lõpetama. Tahaksin vaid rõhutada, et mõelgem ikka enne järele, millest me kirjutame või joonistame.



KOLMAS OSA

RASSIDES RASKUST RABADES


No nii. Järgnevalt lood arstliku valdkonna mitmesugustel teemadel. Inimese käitumist võib alati vaadelda meditsiini seisukohast, kusjuures enamjaolt on tuvastatav, et inimene käitus… haiglaselt – eriti siis, kui tema olukord probleemile lahenduse otsimisel on väljunud mõistlikkuse piirest. Või vastupidi: püütakse lahendada vägagi mõistlikke olukordi, aga välja kukub see väga haiglaselt.





ARMASTUSEAVALDUS

ARTHUR: Tere.
ARST: Tere. Teie nimi, palun?
ARTHUR: Mm... vaadake...
ARST: Nimi, palun?
ARTHUR: Ma tahtsin öelda... seda, et... Üldiselt...
ARST: Teie nimi, palun?
ARTHUR: Mis?
ARST: Kuidas teie nimi on?
ARTHUR: Arthur. Vaadake, kuidas nüüd öelda... Asi ei ole selles, nagu te võibolla arvate.
ARST: Täielik nimi?
ARTHUR: Ah?
ARST: Teie täielik nimi?
ARTHUR: Ahah. Arthur-Elmar Arvel.
ARST: Mis ajast?
ARTHUR: Kuidas?
ARST: Mis ajast te arvel olete?
ARTHUR: Sündimisest saadik loomulikult.
ARST: Te peate seda siis loomulikuks?
ARTHUR: Mida?
ARST: Haigust.
ARTHUR: Jah. Ei, tähendab, te saite minust valesti aru. Nime pean loomulikuks, et on sündimiset saadik.
ARST: Selge. Kohe otsin teie kaardi.
ARTHUR: Kaardi? Kaarti mul siin küll ei tohiks olla.
ARST: Kui te arvel olete, siis peab olema.
ARTHUR: Ei, te ei saanud ikka aru. Mitte mina ei ole arvel, vaid nimi on Arvel. Tähendab, mina olen ka Arvel, aga mina ei ole siin arvel.
ARST: Selge.
ARTHUR: Mis asi?
ARST: Teie ei olegi Arvel.
ARTHUR: Ei ole. Tähendab, olen küll Arvel, aga ainult nimi. Mina ise arvel ei ole. Püüdke nüüd aru saada: Arthur ja Elmar on mõlemad eesnimed, nagu näiteks... no ütleme... nagu Enn-Harald või aas-käoking. Saate aru?
ARST: Saan.
ARTHUR: Ja Arvel on perekonnanimi – üksinda. Nagu näiteks... no ütleme... nooh, saate aru?
ARST: Selge. Mis teid vaevab?
ARTHUR: Saladuses hoitud südamesoov.
ARST: Nii, ja kuidas see avaldub?
ARTHUR: Meeletuses!
ARST: Nii-nii. Ja on teil see juba ammu?
ARTHUR: Sellest ajast peale, kui teid kohtasin.
ARST: Tõesti huvitav. Kontrollimiseks kirjutame teid kolmeks päevaks haiglasse.
ARTHUR: Haiglasse!? Ma ei ole ju haige! Teatud mõttes muidugi küll, aga see ei ole see. Ma tulin siia ise, vabatahtlikult.
ARST: See on tore. Mõni tuleb kinni siduda, siis ka ei tule.
ARTHUR: Saage aru: ma ei tulnud teie kui psühhiaarti juurde, vaid kui psühhiaater teie juurde. Isiklikus asjas.
ARST: Rääkige, ma kuulan.
ARTHUR: Jah... jah... Kuidas seda nüüd öeldagi... Tähendab... ma armastan teid.
ARST: Te ei ole mitte esimene, kes mulle seda ütleb.
ARTHUR: Jah!? Ja kuidas te sellele olete vaadanud?
ARST: Igaühele haigusele omasest seisukohast.
ARTHUR: Ei, te ei saanud ikka aru!
ARST: Seda otsustan juba mina. Ja kui vaja, kutsun komisjoni kokku.
ARTHUR: Mingit komisjoni ei ole vaja! Armastus – see on isiklik asi. Saate aru?
ARST: Saan. Võtke riidest lahti!
ARTHUR: Jah, kohe... Mis? Siin, praegu!?
ARST: Ärge viitke aega, teised ootavad!
ARTHUR: Teised? Missugused teised?
ARST: Ärge karjuge! Ega teie ainuke patsient ei ole.
ARTHUR: Muidugi ei ole! Ma ei ole üldse patsient! Ma tulin ainult ütlema, et armastan teid. Saate aru: ma olen terve! Vaadake: silmad liiguvad – ei liigu, liiguvad – ei liigu. Peavad liikuma! Plõnn-plõnn! Ma näen teid! Uu-uu! Vasakul poi! Kas sa küprokit oskad paigaldada? Ndinn!


VIIMANE KOHTUMINE

Sa tulid! Sa ikkagi tulid, Anna-Elts, kallis. Istu, palun. Ma kutsusin sind selleks, et... Mul on raske rääkida... Ma tahtsin öelda, et ma... armastan sind endiselt. Meeletult! Kuhu nüüd! Oota, las ma räägin lõpuni. Nii, kuhu ma jäingi... Anna-Elts, kallis, minu tunded sinu vastu pole jahtunud, pidevalt kolmkümmend üheksa. No hommikuti on küll veidi jahedamad... Oota, ära mine veel ära! Kuula mind lõpuni. Anna, kallis, ma kingin sulle oma südame. Tõsi küll, ta ei ole just suurem asi – müokardiit... reumaatiline... Aga ma annan kopsu! Vasaku. Paremas on mõned augud – tuberkuloos... lapsepõlves. Anna-Elts, kallis, tule mulle naiseks! Me elaksime õnnelikult. Läheksime koos teatrisse. Pärast jutustad mulle, mis seal toimus. Süüa teen ise – mul see konks, siin parema köndi otsas... Anna-Elts, kallis, ma ei jäta sind kellelegi. Kui keegi peaks... ma pureks ta kas või hammastega...! See on ajutiselt, see on ajutiselt. Kohe lasen uued panna. Oota, Anna! Ära mine ära! Ma ei jõua sulle järele! Kuradi voolikud! Annaaa...!


KÕRVALEHIILIJA ANKEET

Tervise üle ei saa nuriseda. Olen ratastooliga juba harjunud ja valitsen täiuslikult selle mitmesuguseid liikumisvõimalusi, eriti siledal maastikul. Parem silm ei näe, vasak eraldab ümbritsevast vaid kõrghooneid ja muid maastiku piirjooni. Kuulmine on võimalik ainult lisaaparatuuri abil; ujuda ei oska. Biovoolude vahelduva katkemise tagajärjel selja- ja peaaju vahel haaran tihti kirve järele – miks põgenevad, ei tea. Tugeva nuuskamishoo ajal lööb valu vasaku puujala põlvekonstruktsiooni – mudel VGD 67-A. Külmade saabumisel, samuti jahedate loodemussoonide ajal langevad – kuni järgmise dekaadi esimeste päevadeni – juuksed välja. Pärastlõunaste pettekujutelmade tõttu kardan kõiki, kes püüavad mulle läheneda. Viimasel ajal tarvitan sel puhul jaanalinnu võtet, pistes pea liiva sisse, kuid tuleb mainida, et põhjaranniku paesel pinnasel on seda raske kasutada. Kuigi viimasel ajal on märgata mõningate haiguskollete arenemist – kopsud: sisse saan hingata, välja ei saa; neerud – ei absorbeeri; samuti rohevetikate ulatuslik paljunemine selja- ja niudepiirkonnas –, olen vaatamata kõigele sellele ustav, ei tagane ja annan igakülgse panuse.


TERVES KEHAS TERVE MÕISTUS

(Telesaade)

Dr M: Tere õhtust.
Dr N: Tere, lugupeetavad patsiendid. Mul on rõõm, et teid üha rohkem on – meie saadet vaatamas. Meie poolehoidjate arvukust näitab juba meile saabuv pidevalt kasvav kirjadetulv.
Dr M: Jah, kirju on viimasel ajal tõesti palju tulnud. Osa neist valisimegi täna vastamiseks. Tänane teema on maagia, täpsemalt see, mis puudutab imeravi ja imeravijaid. Vaatamata teaduse tormilisele arengule ei ole esivanemate uskumused üleloomulikesse jõududesse kadunud. Kirjades märgitakse lausa vapustavaid asju.
Dr N: Näiteks see kiri. Enn-Peep Puitmets kirjutab, et ta mäletab oma eelmistest eludest kuut viimast, kusjuures ta märgib, et kolm elu tagasi oli ta Przevalski, neli elu tagasi aga przevalski hobune. Kuidas te, doktor Emm, seda kommenteerite?
Dr. M: See on kahtlemata vale. Muidugi, Przevalski te võisite ju olla, aga przevalski hobune... olin mina.
Dr N: Ah nii...
Dr M: Jah. Aga nüüd edasi. Amaalie Känd Viljandist kirjutab, et ta on kuulnud, et heaks abimeheks haiguste vastu võitlemisel on nõelravi. Ta küsib, kas selleks ka õmblusmasina nõelad kõlbavad, ja kui kõlbavad, siis kuhu need pista?
Dr N: Teate, õmblusmasina nõelad kõlbavad. Kuhu aga neid pista, sellele vastab meie järgmises saates Inga Pullot õmblusettevõttest Marat.
Dr M: Järgmine kiri on Tallinnast. Bertha Buss küsib, kust saada musta kukke või vähemalt kana. Poes müügil olevad on kõik ilma sulgedeta ja müüjad ei oska midagi vastata, kas üks või teine lind sulgedega oli must või mingit muud värvust. Ja mis kõige hullem – ta kirjutab – nendest kanadest ei pigista tilkagi verd välja. Siis ta kurdab veel, et isegi öösel on ristmikel häirivalt tihe liiklus, mis takistab raviprotseduuri edukat läbiviimist. Mida vastate, doktor Enn?
Dr N: Mis puutub musta kanasse, siis mõningatel juhtudel on võimalik seda isegi saada. Teate, isegi mul ükskord õnnestus. Selline mütakas käis, et mul ei olnud mitte üksnes kana, vaid ka köögi seinad ja lagi mustad. Pärast seda pole ma mikrolaineahju enam kasutanud. Kui te tahate aga kolme tilka verd – nagu ma kirjast järeldan –, siis peate ristmikel lihtsalt kauem passima.
Dr M: Televaataja Rusikas... Vabandust! Televaataja Riisikas kirjutab, et ta on avastanud endal üleloomuliku võime kätt mingile liikuvale objektile suunates see peatada.
Dr N: Me võtsime selle inimesega ühenduse. Tema võimete kontrollimisel aga selgus, et ilma politseisauata ei suuda ta midagi.
Dr M: U Mägisoo Pärnust on saatnud meile lisaks kirjale veel terve kaustiku, kus ta pikaajalisi vaatlusi kokku võttes jõuab järelduseni, et peeruvalgel kuivatatud sireliõite söömine parandab silmanägemist. Ainult et peerge on põrandaliistudest raske tahuda – kurdab ta oma kirjas. Muide, kaustiku sisu on huvipakkuv. Siin on mitmesuguseid jooniseid, tabeleid; kokkuvõtvas osas märgib ta, et eriti aktiivset mõju nägemise paranemisele avaldavad saviliivmuldades kasvava 22-aastase puu lõunaküljelt umbes 1,3 meetri kõrguselt pärast päikesetõusu korjatud enam kui 5-lehelised õied, mida tuleb süüa keskööl noore kuu ajal madisepäeva paiku. See kõik kehtib keskmiste tingimuste juures, millised ta toob ära ka eraldi tabelis. Kui aga näiteks korjamisele eelnenud sügisel sadas palju vihma ja talvel ei ületanud lumekatte paksus kaheksat sentimeetrit, siis tuleb õisi korjata tavalise 1,3 meetri asemel 1,6 meetri kõrguselt. Mida te sellest kõigest arvate, doktor Enn?
Dr. N: Peab ütlema, et küsimus tuli mulle ootamatult. Aga ma arvan, et kui te juba peeruvalgel suudate eristada, mitme lehega üks või teine õis on, siis on teie nägemine niigi hea.
Dr M: See oli tänaseks kõik.
Dr N: Kaunist paranemist.


PISTAB

HAIGE: Tere.
ARST (uurib ülesvõtteid): Mis teil häda on?
HAIGE: Seda, et...
ARST: Mille üle nurisete?
HAIGE: Vaadake... minul pistab.
ARST: Pistab...
HAIGE: Pistab.
ARST: Teil pistab...
HAIGE: Jah.
ARST (lõpetab uurimise): Kust kohast teil pistab?
HAIGE: He-hee! See on selline imelik koht... Nooh... (Vehib kätega korpuse alaosas.) Minul pistab.
ARST: Nii... Ja kui kaua teil juba pistab?
HAIGE: Homme saab nädal täis.
ARST: Mis!? Kohe vaatame järele.
HAIGE: Ei, mis siin vaadata on...
ARST: No-no-noo! Ärge häbenege!
HAIGE: Ei, tõesti... ei ole vaja. Kui saaks ainult kääre.
ARST (esmalt jõllitab): Te tahate ennast ise opereerida!?
HAIGE: Nojah, teeks selle pisikese asja ära.
ARST (jälle jõllitab): Vaatame parem järele – võibolla ei olegi vaja lõigata.
HAIGE: On küll vaja! Ärge kartke, ma saan sellega hakkama. Ainult et kääre on tarvis. Tegelikult, mul on käärid olemas, aga need on hekikäärid. Ja need on ka surnuaias.
ARST: Kui te tahate surnuaeda oma kääridele järele minna, siis te võite lõigata ennast kas või plekikääridega.
HAIGE: Ei, ega ma ennast lõigata ei taha. Mul läks pükstel lukk katki.
ARST: Ah nii! Ja te ei saa pükse jalast ära?
HAIGE: Mis te nüüd! Püksid langevad mul iseenesest alla. Sellepärast ma paningi... haaknõelaga kinni. Aga see läheb pidevalt lahti ja siis mul pistab.
ARST (jõllitab taas): Te tahate siis püksid kääridega kinni panna?
HAIGE: Rumal inimene! Kääridega tahan ma luku parajaks lõigata. Mul on lukk olemas, aga see on magamiskoti oma – kaks meetrit nelikümmend pikk.
ARST: Nüüd sain aru. Võtke käärid ja lõigake oma lukk parajaks. Aga tooge kindlasti tagasi.
HAIGE: Tänan.


JOOMISPSÜHHOLOOGIA

Täna räägime joomispsühholoogiast. Mõni sõna sissejuhatuseks.
Joomispsühholoogia on psühholoogia kui teaduse võrdlemisi uus kõrvalharu, mis uurib joomise põhjusi, seaduspärasusi ja avaldumisvorme ning joojate osa esemelise ja hingelise maailma mõjutamisel looduses ja ühiskonnas.
Lühidalt üldisest. Joomise põhjusi on põhiliselt kolme liiki: ühed joovad kurbusest, teised rõõmust ja kolmandad igasugusel juhul.
Ajaliselt võib joojaid jaotada tänapäeval kahte suuremasse rühma: need, kes joovad põhiliselt vabast ajast, ja teised, kes võtavad enamjaolt tööajast. Esimesed võivad muutuda rohkem kaasinimestele ohtlikuks, teised ühiskonnale ja iseendale, kui näiteks kättpidi tööpingi vahele jäävad. Eraldi rühma moodustavad pensionärid, koduperenaised, invaliidid, tuukrid, kosmonaudid jt, keda nende tegevuse iseärasuse tõttu kahte eelmisesse rühma ei ole päris õige jaotada.
Vanuseliselt on joojaid kõige rohkem 16.–66. eluaastani. Märgatavalt väheneb joojate arv alla 12 eluaastat ja peaaegu üldse ei esine neid üle 121 eluaasta.
Täna vaatleme lähemalt inimeste käitumist ja vastastikuseid suhteid ühe joomisprotsessi vältel. Kui te tähelepanelikult jälgite joomist teostatavat seltskonda, siis võite eristada nelja üksteisest suhteliselt erinevat etappi.
Esimese etapi ajal ei ilmne inimeste käitumises erilisi tundemärke, mis eraldaksid neid nende tavapärasest tegevusest. Nad on vahest et ainult pisut lõbusamad, ootusärevamad, lahkemad.
Teise etapi ajal on mõningaid muutusi juba märgata. Inimesed räägivad palju ja vastavad teie küsimustele ka siis, kui te neilt midagi küsinud ei ole. Teemad vahelduvad pidevalt ja põhiliselt siis, kui keegi on seltskonnast korraks lahkunud. Selle etapi ajal ilmnevad enamusel mitmesugused varjatud anded, mistõtttu on neid ohtlik klaveri taha lasta või lubada neil puid lõhkuma minna. Mingil juhul ei tohi mainida, et teil näiteks televiisor, triikraud või pesumasin katki on, sest siis soovivad kõik tungivalt, et te neid kohe parandama laseksite. Vestluse oskuslikul suunamisel võite saladuskatte all teada saada, kuidas teie lauanaaber auto jaoks tagavaraosi või sauna ehitamiseks laudu on saanud.
Kolmanda etapi ajaks on soovitav peoruumis mõningaid ümberkorraldusi teha. Koristage ära laudlinad, et neisse keegi tordiseid käsi ei saaks pühkida, istmed katke hoolikalt kilega, seintele kleepige käidavamatesse kohtadesse näo kõrgusele umbes poolemeetrise laiusega vakstud. Kui võimalik, kinnitage toidunõud laua külge; tähtis on, et tuhatoosid oleksid võimalikult silmatorkava värvuse ja kujuga ning piisavalt suured, et neid keegi tasku ei saaks pista. Mõned soovitavad teekonna peotoast kuni tualetini eredavärviliste lipukestega tähistada, kuid viimasel ajal on sellest loobutud, sest lippe kandva nööri taga seisja võib arvata, et näitus on avatud, ja tal tuleb tahtmine midagi kaasa võtta. Talvel on soovitatav maja välisuksed lukustada, eriti kui elate maal ja metsa ääres; kõrgemate korruste elanikud peaksid ära võtma kõik rõdulingid ja aknakremoonid. Kui näiteks toas on kummipuu või palm, siis on parem see vaateväljalt ära viia, Kui aga kuhugi pole viia, siis võite puu alla ja okstele puistata väikesi valgeid paberitükikesi – see jäteb mulje, et on talv, ja teie külalised ei hakka sussidega õunu alla pilduma. Kui majas on väikesi lapsi, siis pange unejuturaamat juba varem valmis, et te pärast kogemata telefoniraamatut ette ei loeks. Ohtlikuks võib saada lapsele “lennukitegemine”, sest pärast mõnda “pikeerimist” võite avastada, et hoiate käes ainult lapse pükse.
Kolmas etapp on tegevuselt kõige mitmekesisem ja väljendusrikkam. Kui keegi teid tantsima palub, siis minge kohe, sest muidu võib ta partneriks võtta vanaema büsti. Kui te olete värsisepp, siis lugege oma luuletused ette esimesel nõudmisel, sest muidu hakkavad seda teised tegema. Kui te olete kunstnik, ja keegi tahab teie uut maali ära osta, siis pakkige paberi sisse leivalõikamislaud. Tähelepanelikul vaatlemisel võite märgata, et üks või teine külaline otsib midagi. Kui ta juhuslikult avastab, et teie teda jälgite, siis teeb ta, nagu paneks kingapaelu kinni, kuigi ise on sokis.
Neljanda etapi ajal on inimene põhiliselt liikumatu. Või vastupidi: liigub tohutu kiirusega – kui ta näiteks aknast alla kukub. Kui keegi magab teie kingade otsas, siis nende kättesaamisks aitab vahel mõningate märgusõnade kasutamisest, näiteks: “Ei tea, kelle sajakroonine siin vedeleb?” või “Rööpad vabaks – rong tuleb!” – mida tuleb öelda selgel, tungival toonil. Mõni sulgeb ennast tualetti ega välju sealt enne, kui teised ukse maha on lõhkunud. Otsimisel võite leida oma külalisi veel voodi alt, seinakapist, kaminast, tiigist ja mujalt.
Joomise jätkudes pikema aja jooksul võivad mõningatel juhtudel etapid korduda, kuid uus tsükkel algab sel juhul eelmise tsükli ühe võrra kõrgemast etapist. Mõne puhul võib mõni etapp ka vahelt ära jääda, näiteks pärast esimest tuleb kohe kolmas või pärast teist neljas. Miks see nii on, sellest räägime mõnel järgmisel korral.
Ühe või teise etapi saabumist või kestvust on võimalik tahtlikult pikendada. Selleks on kõige parem suunata osavõtjate tegevus joomiselt kõrvale. Näiteks, võib mängida mitmesuguseid lauamänge, nagu “Trips-traps-trull” – kui seda ei tehta tulise ahjuroobiga parketi peal – või “Lend Kuule” – kui seda ei võeta ette katusel ja soojavee boileriga. Ei ole soovitatav korraldada ujumisvõistlusi, maastikumänge ega muid osavõtjaid kaduda võimaldavaid üritusi.
Tänaseks kõik. Kohtumiseni!


TURSK

HAIGE: Vabandage, kas ma võin sisse tulla?
ARST: Muidugi. Või arvate, et me hakkame läbi ukse vestlema?
HAIGE: Jajah, muidugi…
ARST: Istuge!
HAIGE: Tänan.
ARST: Nii, mis mure meil siis on?
HAIGE: Oh, see on pikk jutt. Ma ei teagi, kuidas alustada…
ARST: Rääkige, rääkige, meil on kümme minutit aega.
HAIGE: Noh, ma hakkan siis päris algusest. Niisiis… alguses läks mu kõht tühjaks…
ARST: Nii…
HAIGE: …ja ma otsustasin seda täita. Seega sööma minna – sööklasse.
ARST: Muidugi…
HAIGE: Noh, ja läksingi – Kaera ja Odra nurgale. Tavaline söökla. Noh, seisin oma järjekorra ära ja küsisin ühe piimasupi. Aga tema… noh, kuidas ta nüüd on… Noh see, kes parajaid portsjone paneb?
ARST: Ütleme, et väljajagaja.
HAIGE: Kulbikeerutaja.
ARST: Või ettetõstja.
HAIGE: Mollimõõtja.
ARST: Ha-haa! Täpselt!
HAIGE: No nii. Tema ütles, et piimasuppi ei ole, et täna on kalapäev. Mina ütlesin, et minul on jälle palgapäev, kusjuures kõht on tühi ja ma tahan süüa. “Võtke ja sööge!” ärritus see, kes… Noh see…
ARST: Söögisättija.
HAIGE: Täiskäsitsitoidukallutaja.
ARST: Ha-haa! Söödavinnaja!
HAIGE: Taldrikutasandaja.
ARST: Ha-ha-haa! Toidusillutamise operaator! Ha-haa!
HAIGE: Hea küll. Kas ma ütlesin, et ta ärritus?
ARST: Jah.
ARST: Niisiis – tema ärritus miskipärast. Ja andis mulle praetud kala. Küsisin, et: “Mis kala see on?” – “Kas te ise ei näe!” vastas tema ja jälle ärritus. Uuesti. Ka kassapidaja uuris mind vihaselt. Ütlesin siis neile, et: “Kui teid endid, ütleme, ära tükeldada ja katlasse pista, siis pärast keetmist vaevalt võib aru saada, kumb teist Helmi on.” Kassapidaja kerkis püsti. “Te ärge pabistage! Ega asi nii hull ka ei ole,” ütlesin talle. “Seote kassaaparaadi nööriga keha külge, saab ka pärast pikemaajalist keetmist aru, et te Helmi olete.” – “Mida te endale lubate! Te olete sööklas!” ärritus kassapidaja. “Näen isegi, et sööklas. Kodus polekski see võimalik: teid kuidagi veel jaotaks kõigi kastrulite peale ära, aga kassaaparaat küll enam ära ei mahu.” – “Näete, väljapääs on seal!” käratas kassapidaja. “Miks ma ei näe! Väljapääs on olemas: seote kassaaparaadi asemel keha külge arvelaua – paigutab ikka kuidagi ära.” Siis jooksis köögist kogu personal kohale. “Helmi, mis sinuga on? Mis sinuga on? Tee ometi silmad lahti! Ta ei hinga enam! Helmi, kas sa kisselli tahad!” – Ooh… Tükk aega madistasid, siis said ta lõpuks jalule. Küsisin siis, et kas neil praetud kala asemel keedetud kala ei ole – mu sapipõis on tundlik, ei kannata praetud asja süüa. “Keedetud kala on, aga ei ole veel keedetud,” ütles… noh, see…
ARST: Portsupaigaldaja.
HAIGE: Täpselt. Küsisin, et: “Kuidas nii? Praegu on lõuna käes, aga teil ei ole veel keedetud!” – “Mis teha,” vastas ettetõstja, “hommikul läks toru katki ja vett tuleb tassida naabermaja keldrist.” – “Hea küll,” ütlesin, “andke need ämbrid siia, ma toon teile selle vee ära.” – “Annaks küll, aga ei ole miskit anda,” ütles ettetõstja. “Üks vaba ämber meil üldse on, aga sellega läks Liisi poole tunni eest vett tooma.” – “Poole tunni eest!?” imestasin mina. “Kui sügaval see naabermaja kelder siis asub?” – “Teiselpool staadioni,” vastas tema. “Püha põrgu! Enne kui ta tagasi on, külmub vesi ämbris ära!” – Egas midagi, istusin vaba laua taha ja jäin ootama. Kõrvallauas mängisid kaks vanemat meest malet ja ootasid samuti – pole kala, mida odaga läbi torgata. Siis tuli sinna üks korstnapühkija, tahtis ka süüa. Toidujagaja ütles talle, et töörõivastes ei teenindata. “Vahetage riided ära ja siis tulge!” Korstnapühkija seletas, et ta ei saa riideid vahetada – katusel ei ole dušši. Aga ta võib ka püsti seistes süüa. “Ikka ei saa! Määrite toiduriistad ära!” Selle peale ütles korstnapühkija: “Ärge kartke, mul on endal kulp kaasas.” Siis saabusid sportlased – aerutajad. “Issand! Mida te nende aerudega teete!” hüüdsin neile. “Vaadake, millised portsjonid siin on! Te tulete aerudega!” – Lõpuks mu kannatus katkes ja ma läksin leti juurde. “Kas te annate mulle ükskord süüa või te ei anna mulle süüa? Ma pean tööle tagasi minema.” Toidujagaja läks kööki, tuli siis värske tursaga tagasi ja lõi selle laksatades letile. “Võtke ja sööge!” Noh, panin tursa tasku ja tulin tulema…
ARST: Kõik?
HAIGE: Kõik.
ARST: Jah, aga miks te minu juurde tulite?
HAIGE: Ah jaa! Vaadake, mu kõht oli ikkagi kohutavalt tühi ja ma sõin selle tursa ühes hoovis ära.
ARST: Ja nüüd kõht valutab?
HAIGE: Kõht on korras. Ma soovin tõendit.
ARST: Mis tõendit?
HAIGE: Selle kohta, et ma pärast lõunat tööle ei jõudnud.


KUIDAS HOIDUDA HAIGESTUMAST GRIPPI

(Telesaade)

DR M: Tere õhtust!
DR N: Tere kõigile, kes veel jalul!
DR M: Täna räägime sellest, kuidas hoiduda haigestumast grippi. Soodustusi haigestumiseks on praegusel ajal palju, nii et ainuüksi Lubikellukese põik maja number seitse-murd-üksteist teises trepikojas jääb iga päev kuni viis inimest grippi.
DR N: Mis näitab selgelt, et võrreldes haigetega on terved siiski ülekaalus.
DR M: Ma ei saa nüüd aru, millele te vihjate?
DR N: Meil on veel reserve, seltsimehed! Nii et rulligem lahti kangas “Ei gripile!” ja koondugem ühtsesse rivvi võitluseks salakavala vaenlasega!
DR M: Jah, muidugi… Nüüd aga asja sisulise külje juurde. Grippi haigestumise vältimiseks tuleb tarvitusele võtta rida abinõusid.
DR N: Üks võimalus on grippi ennetada.
DR M: Mis mõttes? Millega ennetada?
DR N: See tähendab – selle asemel, et haigestuda grippi, püüame haigestuda mingisse muusse haigusesse. Näiteks kui alasti lumes lamada. Ja gripi asemel jääme, ütleme, kopsupõletikku. Või siis põie-, sapipõie- või neeruvaagnapõletikku; võimalikud on mitmesugused liigeste ja närvipõletikud – nii et valik on mitmekesine. Lumes võib lamada nii kõhuli kui ka selili. Selili on isegi parem – saab tahtmise korral näputööga tegelda.
DR M: Muidugi, kui teie näpud siis veel üldse liiguvad… Ma siiski kaldun arvama, et nii mõnelegi ei ole selline abinõu jõukohane. Gripist hoidumisel on põhiline liikumine. Pidevalt tuleb liikuda. Nii kui ärkate, haarate mõlema käega vasarast – mida raskem, seda parem – ja virutate hooga vastu radiaatorit.
DR N: Vabandage, milleks selline agressiivsus?
DR M: Siis võibolla põrub sete lahti ja teie radiaator laseb jälle vett läbi. Siis karastate ennast külma veega – mantli võtate selleks ajaks seljast ära. Edasi sööte – parem, kui teete seda pulgakestega.
DR N: Mistarvis pulgakesed?
DR M: Siis te olete sunnitud rohkem liigutusi tegema ja teil hakkab soe. Võite isegi vihastuda ja higistama hakata – kui te pole pulgakestega küllalt vilunud ümber käima – eriti kohvi juures. Siis müts pähe, saapad jalga, kindad kätte – ja kohe joostes bussi peale. Kogu aeg tuleb liikuda: edasi-tagasi, edasi-tagasi, üles-alla – pidev liikumine peab olema. Kui näete, et buss tuleb, siis on aeg ponnistuseks: hingate läbi nina sügavalt sisse ja suu kaudu paiskate koos õhujoaga välja järjestatud häälikute rea – “Hurraa!” Kõik pöörduvad teie poole – mis lahti on? –, teie aga olete juba bussis. Teised jäid järgmist ootama. Veel kord: liikuda tuleb pidevalt!
DR N: Aga ütleme… kaupluses, kinos – niiviisi tormata?
DR M: Seal on muidugi segavaid asjaolusid. Kuid ka inimestega tihedalt sisustatud kinnistes ruumides on gripist hoidumiseks vastavad abinõud. Näete, siin on mul marlist ja vatist kodusel teel valmistatud mask. Võib kasutada ka gaasimaski või respiraatorit.
DR N: Et mitte nakkust saada?
DR M: Jah. Kui te selle näiteks kauplusse sisenedes ette panete, siis teised mõtlevad, et te olete… pisut nii… ja hoiduvad teist eemale.
DR N: Jah, aga kas päevade kaupa pidev rabelemine lõpuks ära ei tüüta?
DR M: Asjalik küsimus. Ma arvan, et rabelemisele – nagu te ütlesite – tuleb leida eesmärk. Tuleb võtta kõrgendatud kohustused. Näiteks võtate endale ülesandeks õhtuks kolm kilo banaane muretseda. Noh, see on võibolla pisut üle jõu käiv, aga ütleme – kilo. Te, doktor Enn, räägite ehk lühidalt sellest, milline riietus peaks seljas olema.
DR N: Noh, see oleneb muidugi patsiendi tervisest – mida ta endale muretseda suudab.
DR M: See oli siis põgus ülevaade sellest, mida tuleks teha gripist hoidumisel. Nägemiseni!
DR N: Peatset paranemist!


TÕEND

HAIGE: Tere.
ARST: Mis teil on?
HAIGE: Mis mul ikka on. Haige olen.
ARST: Vaataks!
HAIGE: Jah, palun.
ARST: Paluda pole siin midagi – see on mu kohustus.
HAIGE: Ma arvan ka.
ARST: Arvama hakkan mina. Või loodate, et ma suudan üksnes kraadiklaasiga õige diagnoosi panna?
HAIHE: Nooh, siis te ei seisa… ülesannete kõrgusel.
ARST: Küll mina juba seisan. Teie aga heitke pikali.
HAIGE: Kohe.
ARST: Mitte sinna! Näete, et seal magab õde.
HAIGE: Miks ta magab?
ARST: Uni tuli peale. Tema palga juures pole ka ime. Liigute piisavalt?
HAIGE: Kuhu?
ARST: Ma mõtlen üleüldse.
HAIGE: Kui saada ei ole, siis liigun, kui saada on, siis rohkem seisan.
ARST: Isu on hea?
HAIGE: On.
ARST: Hea küll, pärast toote mõned pirukad. Alla ei lase?
HAIGE: Mis te nüüd! Alati.
ARST: Kui tihti?
HAIGE: Noh, kui enam välja ei kannata, lasen püksid alla.
ARST: Selge. Selge, ütlesin!
HAIGE: Jajah, ma kuulen.
ARST: Kõht käib läbi?
HAIGE: Võin kas või kive süüa.
ARST: Siis peaks teid põllule saatma.
HAIGE: Miks põllule?
ARST: Kive koristama. Hea küll, rääkige, miks te tulite.
HAIGE: Mul valutab süda.
ARST: Süda?
HAIGE: Jah
HAIGE: Kust kohast see süda siis valutab?
HAIGE (näitab põlvele): Siit.
ARST: Ärge tehke nalja!
HAIGE: Ma ei tee nalja. Tulge kuulake, kui ei usu.
ARST: Lõpetage juba!
HAIGE: Ma räägin tõsiselt! Tulge kuulake ise.
ARST (kuulab): Issand! Ha-ha-haa! Ongi põlves! Teid peaks muuseumi saatma.
HAIGE: Sealt ma just tulengi. Tähendab, ma töötan seal. Aga praegu mu süda valutab ja ma tahan paariks päevaks vabaks.
ARST: Teil on seega tõendit vaja?
HAIGE: Jah. Ma pean homme direktori jutule minema.
ARST: Teil pole seal miski korras?
HAIGE: On küll, kõik on korras. Aga teate, milles asi on?
ARST: Milles?
HAIGE: Asi on selles, et meie direktoril on kopsud küünarnukkides.
ARST: Jah!? Väga huvitav… Kus teil endal kopsud on?
HAIGE: Minul on puusades.
ARST: Väga huvitav…
HAIGE: Aga meie koristajal…
ARST: …on maks harjavarres?
HAIGE: Ei, koristajal maksa ei ole… Vaadake, asi on selles, et meie koristajal on piisavalt vaba aega ja seetõttu tema saab kududa.
ARST: Kududa?
HAIGE: Jah.
ARST: Mis see kudumine siia puutub?
HAIGE: Puutub küll. Kohe selgitan. Nimelt meil tuleb varsti muuseumide vaheline spartakiaad. Kui mina nüüd mõne aja töölt puudun, siis me võrkpallivõistkonda kokku ei saa, saame aga korvpallivõistkonna.
ARST: Mitte millestki ei saa aru… Mis ühist on direktoril, võrkpallil ja koristajal, kellel on vaba aega, aga ei ole maksa?
HAIGE: On küll ühist. Vaadake… direktor tahab, et me võistleksime võrkpallis, sest siis teeks koristaja mängijatele pikkade käistega võistlussärgid, ja direktori kopsud oleksid ühtlasi külma eest kaitstud. Mina aga olen huvitatud korvpallivõistkonnast, sest siis kooks koristaja meestele villased põlvikud, ja minu süda oleks ka soojas.
ARST: Kui te haige olete, siis te ei saa ju võistlustes osa võtta.
HAIGE: Võrkpallivõistlused algavad varem kui korvpalli omad. Selleks ajaks on mu süda juba terve. Kas te kirjutate mulle tõendi?
ARST: Ma ei saa.
HAIGE: Miks?
ARST: Siin on liiga pime.
HAIGE: Pange siis lamp põlema.
ARST: Lamp on läbi.
HAIGE: Kas ma pean teile uue lambi tooma?
ARST: Tegelikult… ei pea. Mul on lampjalad.
HAIGE: Kirjutage siis tõend.
ARST: Aga selleks pean ma maha kükitama.
HAIGE: Kükitagi siis!
ARST (kükitab): Te olite…
HAIGE: Andrei Asfalt.
ARST: Nii, Asfalt…
HAIGE: Teate mis, tulge meile muuseumisse eksponaadiks. Meil on seal üks keskaja öövaht – laternaga hobuse seljas. Hoiaks voolu kokku.
ARST: Sinna sobiks hoopis meie laborant.
HAIGE: Jah? Mis temal häda on?
ARST: Peale lampjalgade on temal veel sadulnina.
HAIGE: Ah nii! Aga siis ta jääks ju hobuse selga jalad ülespoole.
ARST: Seda parem: valgustab kaugemale. Siin on teie tõend.
HAIGE: Tänan.


UNENÄGUDE SELETAJA

VIIBIMINE TUNDMATUS PAIGAS, ÄRAEKSIMINE. Lõpetage pooleliolevad tööd. Kõik uued ettevõtmised nurjuvad.
ALASTI VIIBIMINE AVALIKUS KOHAS. Halb päev reisi alustamiseks, ka lõpetamiseks. Kõige parem, kui te voodist üldse ei tõuse.
ASJADE PAKKIMINE, KORISTAMINE. Hea päev tülide alustamiseks, skandaalide korraldamiseks, kahjulike lepingute sõlmimiseks.
ASJADE PURUNEMINE. Teie ümber on oodata suuri purustusi. Mida raskem on ese, mis puruneb, seda raskemad on vigastused. Rongi purunemisel väljuge ka siis, kui ei ole teie peatus.
KEHAVIGASTUSED. Päev võib kaasa tuua raskeid, aga pigem üliraskeid kehavigastusi. Ettevaatust ehitusplokkide, lõhkeainete ja mürkkemikaalide käsitsemisel.
JÄSEMETE ÄRAKUKKUMINE. Tõuske ettevaatlikult ja katsuge jalg voodi ja seina vahelt vabastada.
LÄMBUMINE. Hoiduge füüsilisest pingutusest, nagu klaveri teisaldamine, kaablirullide veeretamine, 3000 meetri takistusjooks.
TULEKAHJU. Ettevaatust teravamaitseliste toitude söömisel, nagu vürtsikilu, hartšo, klaastaara, puidukruvid, elektrilised tööriistad.
KOLETISE NÄGEMINE. Lülitage televiisor välja ja püüdke voodis uuesti magama jääda.
PÕGENEMINE. Kui tagaajajaid on palju, vahetage töö- ja elukoht, muutke nimi, ajage maha habe ja vuntsid.
KÕRGELT KUKKUMINE. Üldiselt ei tähenda midagi halba. Vahel oleneb, kuhu maandutakse: kui voodi kõrvale põrandale, võib asi piirduda kerge ehmatusega.
UJUMINE. Ettetähenduse mõistmiseks on tähtis, kus ujutakse: kui jahedas vees, võetakse kogu suveks soe vesi ära; kui aga vesi on soe ja ujuda kerge, tõuske viivitamatult ja käige ära.
LENDAMINE. Kui te pärast äratamist edasi lendate, kinnitage rihm lennuki maandumisel; kui te aga ka pärast maandumist lendate, pole rihmast mingit abi.
AUTOGA, MOOTORRATTAGA SÕITMINE. Vältige rahvarohkeid kohti, nagu kaubanduskeskus, raudteejaam, jalgpallistaadion, kino, lift.
PIKAS TUNNELIS LIIKUMINE. Ärge püüdke läbi pugeda kohtadest, mis on liiga kitsad, võite kinni jääda torudesse, lõhedesse, pragudesse, kukkuda auku.
EREDA VALGUSE NÄGEMINE. Jääge ärgates rahulikult oma kohale ja jätkake filmi vaatamist.
PUTUKATE NÄGEMINE. Oht haigestuda nakkushaigustesse, nagu düsenteeria, koolera, malaaria, paratüüfus, puukentsefaliit ja kõik teised.
HIIRTE, ROTTIDE NÄGEMINE. Oht kaotada esemeid, nagu prillid, mantel, tšello, suusad, jalgratas.
KASSIDE, KOERTE NÄGEMINE. Hea päev alkoholi kuritarvitamiseks, remonttöödeks, kodumasinate parandamiseks, kurkide soolamiseks.



NELJAS OSA

MEISTRIKANDIDAAT SIIDORI LOOD


Tunnen meistrikandidaat Siidorit juba seitsmekümnendate aastate lõpust. Äärmiselt heasüdamliku suunitlusega Siidor võitis ümbruskonna inimeste usalduse ning tema eestvõtmisel saavutati kaheksakümnendatel aastatel tulemusi, mis siiamaani imetlust äratavad.
Praegu elab Siidor Matsalu vesikonnas tagasihoidlikku elu, kuid ei keeldu juhtnööre viskamast abiotsijatele eluraskuste tõstmisel.





MEIE MAJAS

Meistrikandidaat Siidor oli just mõnusasti voodisse heitnud, et enne öisesse vahetusse minekut pisut puhata, kui akna alt hakkas lärmi kostma. Rühm matkajaid eesotsas Leonhard Udu juhendamisel oli hakanud hoovis telke püstitama, et nädalalõpp looduses veeta. Pärast tundi ja kaheksat minutit, kui üks telk oli püsti saadud ja sinna üksteist inimest sisse pugenud, ei pidanud Siidori närvid enam vastu: võimlemismatt langes täies ulatuses telgi peale. Jäi vaiksemaks. Teistest suuremaid kehavigastusi sai Enn Käokang, kes teel haiglasse põgenes.
Kell 18.46 jõudis Siidori aknani Väike-Õiemäe alistamiseks valmistuv mägironija Uuno Tsement. Ta tõstis portfelli aknalauale ja küsis: “Mis kell rong väljub?”
Pliks-plaks! Pliks-plaks! – lõi Siidor Uunole külmutuskapi juhtmega vastu näppe.
Kell 19. 22 helises uksekell. Trepikojas viibis Ippolit Kutuzov ja ütles:
“Ole hea mees, Siidor, osta triikimislaud ära.”
“Mul on olemas.”
“Täitsa terve triikimislaud.”
“Ei soovi.”
“Laena siis rubla nelikümmend kopikat. Viieteistkümnendal toon tagasi.”
Siidor viis triikimislaua keldrisse.
Teel tagasi tuppa peatas ta Andrei Lill neljakümne kuuendast korterist.
“Siidor, sa nagu instituudis õppinud maailmavaatega mees, – mis sa mu uuest luuletusest arvad?”
Ta heitis alussärgi peal oleva valge salli otsa hoogsa liigutusega üle vasaku õla, haaras parema käega trepikäsipuust, sirutas ülejäänud käe paberilehte hoides silmade kõrgusele ette ning luges:

“Meil aiaäärne tänavas –
kuis armas oli see:
silm vaevu-vaevu seletas,
kui viina võtsime.”

“Mis te lärmate padjeezdis! Laps ei julge õue minna,” pahandas neljakümne üheksandast korterist väljunud Jevdokkia ja püüdis üle käsipuu upitades Andrei Lillele märja põrandakaltsuga pihta saada. “Mine, Arkaadi!”
“Onu Siidor! Onu Siidor!” hüüdis kahekümne kahe aastane Arkaadi meestest möödudes, hammustas õhupalli puruks ja jooksis alla.
“Mis kokkutulek siin on?” küsis Ignatt viiekümnenda korteri uksest välja astudes, võttis radiaatori tagant tühja pudeli ning pöördus Siidori poole: “Kuule, ega sul juhuslikult viit-tühja doominokivi ei ole? Mehed Keevitajate 168 õuel ootavad.”
“Auspere võttis mu komplekti Indiasse kaasa,” ütles Siidor ja suundus võileibu tegema.
Kell 19. 47 helises taas uksekell.
“Korter nelikümmend seitse, jah?” küsis saepuru täis baretiga kõhn noorepoolne mees, kui Siidor ukse oli avanud.
“Parketti ei ole vaja maha panna?”
“Mul on juba isegi pehme mööbel parketiga kaetud,” vastas Siidor.
“Aga kuuske ei taha aastavahetuseks?” küsis baretiga mees ja tõstis tööriistakasti esikusse.
“Mul pole kohtagi, kuhu seda püsti panna,” vastas Siidor ja asetas tööriistakasti trepikotta.
“Pole viga, paneme siis põiki.”
“Ei taha, kurat võtaks!” ütles Siidor ja pressis baretiga mehe ukse vahele.
Et valvekorra alguseni oli jäänud kakskümmend kuus minutit, siis Siidor kiirustas – uksest välja ja edasi.
“Issake! Sina, Siidor!?” imestas Alpertiine Schneider ümber lükatud telefoniputkast väljudes. “Juuli teadis rääkida, et sa mineva neljapa ära oled surnd.”
“Kuidas nii? Ma elan! Näed, Keevitajate 172,” ütles Siidor ning osutas käega teistega sarnaneva üheksakorruselise halli maja suunas. Ja tema sõnade kinnituseks lehvitati talle lausa mitmest aknast sõbralikult vastu.


VÄLIÕPPUS

Rühm Keevitajate 172 elanikke oli nagu kokkulepitult järve äärde kogunenud, puudusid üksnes Ljubomyr Kalda ja Udli, kes olid kogunenud vale järve äärde. Kõigi nägudel võis märgata ootusärevust, välja arvatud meistrikandidaat Siidori näol, kes võis lugeda ajalehte, sest sellega ta võssa kadus.
“Nii,” arvas Siidor, kui oli tagasi jõudnud, ja vaatas igaühele tähelepanelikult otsa. “Me oleme siia kogunenud selleks, et viia läbi Keevitajate 172 teise trepikoja rünnakrühma järjekordne väliõppus.”
Siidor peletas ligitükkiva karu eemale ja jätkas: “Nagu te näha võite, asume me järve ääres, mille ilul ei ole piire.”
Kõik imetlesid metsa rüppe lahkuvat karu.
“Meid ootab ees tähtis ülesanne, mille edukas täitmine nõuab tänapäeval kõigilt, eriti igaühelt, suurt vastutust: me liigume paadiga, mida saab juhtida erilise kujuga keppide abil, mida nimetatakse aerudeks, järve keskel asuvale saarele.”
Kõik imetlesid aere.
“Ülesande teeb eriti ohtlikuks teadmine, et me ei tea, kas saarel, rõhutan, asuvad omad või vaenlased või ei asu seal kedagi, mis on kõige ohtlikum, sest siis tuleb meil iseseisvalt seisukoht võtta. Kui minuga peaks midagi juhtuma, võtab rühma juhtimise üle Auspere, kes elab üheksandal korrusel ja kellel seega on maailma asjadest hea ülevaade. Aga nüüd – kohtadale!”
Aega viitmata leiti üles paat. Vähe sellest: mitme oskustöölise käed haarasid aerudest. Siis tõstis Siidor käe ja, olles veendunud, et on saavutanud teiste tähelepanu, tõmbas selle järsult alla. Paat hakkas aeglaselt põhja vajuma. Mõne aja pärast oli Siidorile selge, et täna vihma ei tule.
Ennu sügav pilk peatus Jevdokkia paljastunud reiel ja tema kujutluses tekkis pilt Jenissei ülemjooksu kaunist maastikust. Arkaadi tõmbas õnge veest.
“See on kala,” märkis Jevdokkia.
Ippolit Kutuzov teadis lisada, et Eestis on kaunim linn Tartu.
“Vette ei tohi hüpata tundmatus kohas,” ütles Siidor ja hüppas kaldale.
Sõnagi tarvitamata järgnesid talle teised, välja arvatud Ljubomyr Kalda ja Udli, kes olid kogunenud vale järve äärde.
“Kindlasti,” ütles Siidor ja jätkas õhupalli puhumist. “Me võtame kahte salka, üks liigub mööda kallast paremale, teine vastupidi, et kindlaks teha, mis siin toimub.”
Siidor jagas rühma liikmed salkadesse ja lisas: “Kui midagi väärtuslikku märkate, võtke kaasa, kui väga suur ei ole. Kui teid ründab vaenlane, laske õhupall lendu. Ma usaldan teid ja siiski olen veendunud, et te tulete ülesande lahendamisega toime.”
Seisti vaikides. Udli silmadesse valgusid pisarad, sest ta mõtles, et teistega pidi olema midagi juhtunud, kui neid ikka veel järve äärde polnud jõudnud.
Siis asusid salgad võitlusradadele. Järsku Siidor peatus ja tõstis märguandeks käe. Teised peatusid samuti ja jälgisid teda tähelepanelikult. Siis lõi Siidor käega jõuliselt alla – täpne löök lõhestas puuhalu. “Nii tuleb seda teha,” ütles Siidor rahulolevalt ja jättis kirve lõhkumispakku. “Jätkake, mehed!”
“Sööma! Sööma!” hüüdis ka varsti Anastassia ja peatas külgkorviga mootorratta maanteeäärse söökla ees.
Ignatt võttis lõpuks julguse kokku ja ütles: “Ma olen alati neid silmi imetlenud!”
Anastassia punastas ja ajas suppi suhu.
Aga Ignatt jätkas: “Kallis, sa pead saama minu vanad suusad endale! Ma ei jäta neid mitte kellelegi teisele!”
“Oh, väike, armas Ignatt! Sa oled nii lahke ja tubli töömees! Mäletad, kui sa mu kraani käisid parandamas? Öö läbi aina meisterdasid, meisterdasid… Ja siis see plahvatus…”
“Mis plahvatus?”
“Meil tehases. Kõik vastu taevast!”
“Liigume!” ütles Siidor otsustavalt.
Kõik lahkusid – välja arvatud Ljubomyr Kalda ja Udli, kes ootasid vale järve ääres.


BANAANID

Meistrikandidaat Siidor uuris binokliga lõunapiirkonda. Juba neljandat päeva polnud midagi tähelepanuväärset märgata, peale populaarteadusliku filmi “Tabamatud asujad” võtete Keevitajate 169 teises trepikojas. Nüüd aga märkas Siidor puuviljakioski number 8 ümber rahvahulka. Siidor viskas õunasüdame rõdult alla ja sidus kiivririhma lõua alt kinni. Samal ajal plahvatas Semjonova korteris televiisor. Kuni Ljubomyr Kalda pintsakut otsis, plahvatas Eleonoora korteris külmutuskapp. Siidor valis igaks juhuks telefonikettal numbri ja küsis Alpertiine tervise järele. Leonhard ütles, et ta on Suzdali tenniste ostmisel saadud vigastusest juba paranenud ja läks ennelõunal viadukti ohutu ületamise ringi.
Siidor vaatas hetke mõtliku pilguga seinale asetatud lahingulippu, sidus siis rünnakusaabaste paelad kinni ja väljus Keevitajate 172 neljakümne seitsmendast korterist.
Ta lähenes puuviljakioskile alajaama-poolsest küljest. Enn, Ignatt, Anastassia, Alpertiine ja Udli olid juba kohal.
“Mida müüakse?” küsis Siidor ja võttis mapi vahelt kahekanda sektori kaardi.
“Banaane,” vastas Anastassia ja heitis pilgu tühjadele kottidele jalgratta pakiraamil.
“Mhõõhõh,” hindas Siidor informatsiooni ja ütles siis otsustavalt: “Lahingusse!”
Rühm liikus Keevitajate 168 õuel asuva liivakasti poole.
“Saaks kas või pool kilo! Paneks näärideks lauale…” unistas Udli.
“Näärid ammu möödas,” ütles Enn ja uuris teda kahtlustavalt.
“Järgmisteks näärideks,” täpsustas Udli ja kukkus.
“Võtame istet,” ütles Siidor tähtsalt, kui rühm oli liivakasti juurde jõudnud. Ta surus “Astra” pastapliiatsi kesta, läitis pead viltu asetades sigareti, rebis vasakut silma koomale kiskudes korraliku suutäie, hingas peale neli ja pool liitrit õhku, pidas lühikest aega hinge kinni ja laskis siis õhu vihina saatel mikrorajooni, alumist huult nina poole venitades. Ignatt sülitas.
“Kõigepealt,” ütles Siidor ja võttis taskust neljaks murtud raamatulehe. “Et keegi segamini ei ajaks – siin näete banaani.”
Kõik kummardusid Siidori kohale.
“Nii suur!” kihistas Anastassia ja torkas näpu dressipükste põlves olevasse auku.
“Nüüd siis lahinguülesande juurde,” alustas Siidor ja lõpetas ligi kuusteis minutit hiljem.
Rühma liikmed asusid rünnakupositsioonidele. Oli tõusnud tuul ja taevas sõudsid sinakashallid tuvid.
Kell 16.35.00 alustas Ignatt pesukuivatamise torude juurest jalgrattaga sõitu ja lähenes vääramatult puuviljakioskile. Samal ajal väljus Alpertiine Keevitajate 167 esimesest trepikojast ja lähenes samuti puuviljakioskile. Kell 16.35.40 viidi läbi kokkupõrge. Alpertiine karjatas ja surus käed näole. Pea juustest vaba osa punase vesivärviga kokku määrinud, heitis ta ettekavatsetult asfaltile. Seda märkas ennast puuviljakioski ligidal kolonni lõppu seadnud Siidor ja ruttas õnnetuskohale.
“Vanainimese ajas alla! Kas sa, pime, sõita ei oska! Vanainimene on vastu maa-ala!” hüüdis ta suure vastutustundega.
Puuviljakioski juures otsiti ahnete pilkudega, milles uudis avaldub. Osa seisjatest, nende seas ka Enn ja Udli, lahkus kolonnist ja kogunes Alpertiine ümber.
“Issand, kui kole! – Tooge arst! – Mis nad temaga küll teinud on! – Maimu, tule vaata ometi! – Pange kell tagasi! – Poiss, ära surgi kepiga!” hüüti läbisegi.
Enn ja Siidor haarasid Alpertiine ja nihkusid temaga kaks aastat tagasi uue katuse saanud puuviljakioski suunas.
“Eest ära, inimene on purustatud! – Astuge ometi kõrvale! – Kas te ajalehti ei loe!” hüüdsin Enn ja Siidor edasi trügides.
“Kes teist Ivanova on?” küsis Anastassia tähtsalt ringi vaadates.
Suur osa inimestest tõmbus kõrvale. Ennul ja Siidoril õnnestus Alpertiinega puuviljakioski uksest sisse saada. Kuni kahtlust äratanud seltsimehed Vabariiklikust Õpetajate Täiendusinstituudist, Tallinna Laste Kunstikoolist, ENSV Noorte Loodusesõprade Majast, Vabariiklikust Sanitaar-Epidemioloogia Jaamast ja Tallinnfilmist neile hädavajalikud banaanid kätte olid saanud, oli ka kiiresti paranenud Alpertiine märja lapiga värvist puhtaks nühitud ning Enn, Anastassia ja Ignatt kaks kasti banaane jalgrattal Keevitajate 172 teise trepikoja keldrisse toimetanud.
Õhtu. Rühma liikmed ja külalised olid kogunenud piduehtes keldrisse. Enn avas koosoleku ja andis seejärel sõna Siidorile, kes pidas päevakohase kõne. Koosolijad katkestasid teda kestvate kiiduavaldustega, mis olid tormilised. Anastassia pidas vastuskõne, milles tänas Siidorit veatu juhtimise eest ja kinnitas, et rühma liikmed usaldavad teda ka edaspidi. Arkaadi luges luuletuse, mille järel kingiti rühma liikmetele lilli. Pidulikul koosolekul viibisid Ljubomyr Kalda ja Leonhard Udu.



VIIES OSA


Niissiis, käes on selle raamatu viimane osa. Rohkem osasid ei leia ka väga tähelepanelikul otsimisel.





Madis Tross


JUNN


Lühike näidend kahe pika vaheajaga





TEGELASED:

ESIMENE
TEINE
KOLMAS
NELJAS





ESIMENE VAATUS


ESIMENE (tuleb): Tere päevast.
TEINE: Tere.
(Paus.)
ESIMENE: Vabandage, kas see junn on teie oma?
TEINE: Milline junn?
ESIMENE: See seal.
TEINE: Kus?
ESIMENE: Jões.
(Paus.)
TEINE: Te mõtlete seda pruuni või?
ESIMENE: Just. Näete, ujub tasapisi allavoolu.
TEINE: Ja siis?
ESIMENE: Ma küsin, kas see on teie junn?
TEINE: Miks te arvate, et see minu oma võiks olla?
ESIMENE: Püüate mu küsimusest kõrvale põigata?
TEINE: Ma ei püüa kuhugi põigata.
ESIMENE: Siis, palun, vastake.
TEINE: Mida ma vastama pean?
ESIMENE: Kuidas see junn jõkke sattus!
TEINE: See seal või?
ESIMENE: See jah.
TEINE: Kust mina tean!
(Paus.)
ESIMENE: Tähendab, teie ei tea.
TEINE: Mis teil selle junniga pistmist on?
ESIMENE: Niisiis, teil pole aimugi.
TEINE: Ei ole.
ESIMENE: Nii-nii… Aga kui järele mõelda?
TEINE: Mida?
ESIMENE: Hea küll. Püüan teile meelde tuletada.
TEINE: Noh?
ESIMENE: Niisiis… Teie viibisite siin kaldal. Kedagi teist läheduses ei olnud. Nii. Junn ujub jões. Allavoolu. Ütleb see teile midagi?
TEINE: Mida?
ESIMENE: Eh, teid! Nii mõttetult vastu puigelda…
TEINE: Ma ei puikle kuhugi.
ESIMENE: Siis vastake mu küsimusele.
TEINE: Millisele küsimusele?
ESIMENE: Kuidas see junn jõkke sattus!
TEINE: Kust mina tean!
(Paus.)
ESIMENE: Nii. Teie ei tea.
TEINE: Ei.
ESIMENE: Aga kui natuke meenutada?
TEINE: Ma ei taha midagi meenutada.
ESIMENE: Nii et üht-teist te ikkagi teate?
TEINE: Midagi ma ei tea. Head aega.
ESIMENE: Peame kinni, palun!
TEINE: Ärge rebige! Laske mind lahti!
ESIMENE: Ma ei rebi teid. Aga ikkagi – teie seda junni varem näinud ei ole?
TEINE: Ma ei saa aru… Võtke see junn endale! Mulle pole seda vaja. Kurat…
ESIMENE: Miks nüüd järsku… nii ägedalt kohe?
TEINE: Mida te tahate? Mida te minust lõpuks tahate!
ESIMENE: Hea küll. Hea küll. Liigume siis ajas pisut tagasi.
TEINE: Kuhu tagasi?
ESIMENE: Mis kell on?
TEINE: Mis kuradi kell!
ESIMENE: Küsimusi esitan praegu mina. Niisiis ma ootan vastust.
TEINE: Mida ma vastama pean?
ESIMENE: Mis kell on?
TEINE: Mul pole kella!
ESIMENE: Eh, teid! Nii hoolimatult… Ükskõikselt… Lausa…
TEINE: Head aega!
KOLMAS (tuleb): Tere päevast.
TEINE: Tere.
KOLMAS: Vabandage, mul on teile küsimus.
ESIMENE: Küsige.
KOLMAS: Tähendab… see küsimus… see võib tunduda… nooh…
ESIMENE: Küsige julgesti.
KOLMAS: Jajah, muidugi… Tähendab… ega te siin jões ühte junni ei näinud?
TEINE: Junni?
KOLMAS: Jah.
(Paus.)
ESIMENE: Üks junn ujus siit mööda küll.
TEINE: Kas see oli teie junn?
KOLMAS: Võibolla oli.
TEINE: No näete nüüd! Aga teie süüdistate kohe mind.
(Paus.)
ESIMENE: Milline teie junn välja näeb?
KOLMAS: Noh, selline… pruun. Umbes nii pikk.
ESIMENE: See, mida meie nägime, oli palju pikem.
TEINE: Ei olnud pikem.
ESIMENE: Muidugi oli!
TEINE: Mida te räägite! Nii pikki junne polegi olemas!
KOLMAS: Kas ta oli prillidega?
TEINE: Kes?
KOLMAS: Junn.
(Paus.)
TEINE: Oli ta prillidega?
ESIMENE: Mina küll prille ei näinud.
KOLMAS: Ta prillid võisid vette kukkuda.
TEINE: Muidugi kukkusid prillid vette!
KOLMAS: Ma pean oma junni üles leidma! Ma pean ta kätte saama!
TEINE: Rahu! Me saame teie junni kätte.
KOLMAS: Kas te aitate mul teda otsida?
TEINE: Muidugi.
NELJAS (tuleb): Tervitus!
TEINE: Tere.
NELJAS: Ega siit üks junn juhuslikult mööda ei ujunud?
(Paus.)
ESIMENE: Ujus.
NELJAS: Kurat küll, ma ütlen! Peaaegu oleksin ta kätte saanud. Eks ole, lapsed sulistavad ujumiskohas vees, kui üks suur junn nende poole hiilib!
ESIMENE: Kas ta oli prillidega?
NELJAS: Kes?
ESIMENE: Junn.
TEINE: Prillid võisid vette kukkuda.
NELJAS: Kurat, peaaegu oleksin ta kätte saanud!
KOLMAS: See oli minu junn.
NELJAS: Teie junn? Teate ju, et junne valveta ei jäeta.
TEINE: Hea küll, otsime junni üles, enne kui söögiaeg kätte jõuab.
ESIMENE: Tasa! Ma nägin teda.
NELJAS: Kus?
ESIMENE: Seal.
(Paus.)
NELJAS: Kus seal?
ESIMENE: Seal. Puhmastes.
TEINE: Ongi!
ESIMENE: Tasa!
KOLMAS: Olge siin. Ma meelitan ta enda juurde. Ärge teie tulge. (Lahkub.)
NELJAS: Ma ütlen, kurat…
ESIMENE: Tasem!
NELJAS: Junni ei jäeta niisama… omapead.
TEINE: Ega tüdruk siis meelega…
ESIMENE: Kuhu ta nii kauaks jääb?
TEINE: Kes?
ESIMENE: Tüdruk.
(Paus.)
NELJAS: Ma lähen uurin.
TEINE: Hirmutate junni ära.
NELJAS: Ma hiilin vaikselt. (Lahkub.)
ESIMENE: Mis see oli?
TEINE: Kus?
ESIMENE: Tasa!
(Paus.)
TEINE: Mis?
ESIMENE: Kas te ei kuulnud?
TEINE: Mida?
ESIMENE: Jälle!
(Paus.)
TEINE: Mida ma kuulma pidin?
NELJAS (tuleb): Kuhu tüdruk läks?
TEINE: Jõe äärde. Kas te ei näinud teda?
NELJAS: Ei.
ESIMENE: Aga junni te nägite?
NELJAS: Mitte kedagi ei näinud. Ma mõtlesin, et tüdruk tuli tagasi.
ESIMENE: Ei tulnud.
TEINE: Äkki junn… nooh…
ESIMENE: Mida te mõtlete?
TEINE: Äkki junn… lihtsalt… trahh!
(Paus.)
ESIMENE: Mis ta nimi oligi?
TEINE: Kelle?
ESIMENE: Tüdruku.
TEINE: Kust mina tean.
ESIMENE: Ta ju ütles oma nime?
TEINE: Midagi ta ei öelnud.
(Paus.)
ESIMENE: Tütarlaps! Ae!
TEINE: Ae! Ae!
ESIMENE: Uu-uu!
NELJAS: Hoo-hoo-hoo!
TEINE: Aa-ee!
ESIMENE: Midagi on lahti.
NELJAS: Ma ju räägin!
(Paus.)
TEINE: Võibolla läks ta koju?
ESIMENE: Koju?
TEINE: Nojah. Sai oma junni kätte ja läks koju.
(Paus.)
NELJAS: Kus ta elab?
TEINE: Kust mina tean.
(Paus.)
NELJAS: Olgu. Mina lähen ujumiskohta tagasi. (Lahkub.)
ESIMENE: Mida meie nüüd teeme?
(Paus.)
TEINE: Olete te ikka kindel, et jões junni nägite?
ESIMENE: Muidugi! Te ise ju nägite ka.
TEINE: Nii pikka junni pole olemas.
ESIMENE: Aga tüdruk oli ju ometi olemas?
TEINE: Ma ei ole kindel.
(Paus.)
ESIMENE: Mis siis ikka… Head päeva.
TEINE: Head päeva.





VAHEAEG


Vaheajal pakutakse külastajatele junne. Suur junn maksab kümme krooni, väike kaheksa krooni, lastele on väike junn viis krooni.





JÄRGMINE VAATUS


KOLMAS: Heinrich! Heinrich!
ESIMENE: Teid hüütakse.
TEINE: Mina pole Heinrich.
KOLMAS: Heinrich!
TEINE: See on tüdruku hääl.
ESIMENE: Ta kutsub vist junni.
KOLMAS (tuleb): Kas ta tuli siia?
TEINE: Kes?
KOLMAS: Junn.
ESIMENE: Keegi ei tulnud siia.
TEINE: Te olete verine.
KOLMAS: Kust?
TEINE: Teie põlv on verine.
KOLMAS: Ah see. Pole midagi, kriimustasin kivi vastu.
ESIMENE: Kas te junni nägite?
NELJAS (tuleb): Kuulsin hõikeid. Te olete ju haavatud!
KOLMAS: Ei ole midagi. Kriimustasin jalga.
TEINE: Vastu kivi.
ESIMENE: Kas te junni nägite?
NELJAS: Ei.
TEINE: Huvitav…
NELJAS: Ma ütlen, junni ei tohi valveta jätta!
ESIMENE: On ta varem ka… ära jooksnud?
NELJAS: Junni ei jäeta omapead! Sa jätad junni valveta – ja ühel hetkel… polegi! Junni polegi enam! Läinud!
TEINE: Hea küll, mõtleme, mida teha.
NELJAS: Ega see ei ole niisama, et jätad junni valveta. Algul mõtled, et olgu, las jalutab. Aga siis, ühel hetkel avastad, et junni polegi enam!
TEINE: Olgu…
NELJAS: Ühe mu tuttavaga juhtus ka. Nii. Hommikul ärkab naine üles, vaatab… No mis hommik see enam oli! Kell oli juba… Mis see kell olla võiski…
TEINE: Hea küll…
NELJAS: Päike oli juba kõrgel. Mõtles, et teeb mõned võileivad. Et annab ühe junnile ka. Vaatab ümberringi… Pole! Läinud!
ESIMENE: On ta varem ka ära jooksnud?
NELJAS: Junn peab olema rihma otsas! Nii. Aga naine, eks ole…
TEINE: Mis ta nimi on?
NELJAS: Nikita. Nii. Naine mõtleb, et annab ühe…
TEINE: Ma mõtlen junni nime.
NELJAS: Millise junni?
TEINE: Tüdtuku.
NELJAS: Nii. Sellest ma rääkida tahangi. Eks ole, tegi hommikul mõned võileivad. Vaatab – junni pole! Hüüab – mitte midagi! Läinud!
ESIMENE: Jätame praegu selle…
NELJAS: Ja teate, mis juhtus? Naine oli hommikul välja kusele läinud. Nii. Jättis ukse kogemata lahti. Nii. Vaatab… junni pole!
TEINE: Olgu…
NELJAS: Nii. Kaks päeva oli kadunud. Naine mõtles juba, et ei näegi enam oma junni. Ja teate, mis siis juhtus?
KOLMAS: Mis siis juhtus?
NELJAS: Nii. Öösel… saate aru… öösel… Mõistate?
TEINE: Mida?
NELJAS: Nii. Kuulake nüüd. Öösel… keegi hiiliks nagu ümber maja. Ja siis… järsku… Mõistate?
TEINE: Noh?
NELJAS: Ja siis… järsku… pole enam! Läinud!
(Paus.)
KOLMAS: Mis oli läinud?
NELJAS: Katus. Katus oli läinud!
(Paus.)
TEINE: Mis katus?
NELJAS: Maja katus. Torm. Viis katuse minema!
(Paus.)
KOLMAS: Aga junn?
NELJAS: Junniga ei juhtunud midagi. Kui katus maha prantsatas, oli junn eemal. Aga ma ütlen: junni ei jäeta… omapead! Nii. Vaatame nüüd…
ESIMENE: Vaatame, kuidas me tüdruku junni üles leiame.
NELJAS: Täpselt! Ega see ei ole niisama, et junn… muudkui läheb.
TEINE: Võibolla läks ta üksi koju?
(Paus.)
ESIMENE: Võis ta koju minna?
KOLMAS: Ma ei tea. Varem pole ta ära kadunud.
NELJAS: Aga nüüd on läinud!
KOLMAS: Ma lähen sinna, kus ma teda viimati nägin. Äkki tuli tagasi ja ootab seal.
TEINE: Ma tulen teiega.
NELJAS: Otsime meie mööda kallast allavoolu.
ESIMENE: Siin saame jälle kokku.
(KÕIK lahkuvad.)





JÄLLE VAHEAEG


Vaheajal pakutakse külastajatele junne. Suur junn maksab kümme krooni, väike kaheksa krooni, lastele on väike junn viis krooni.





VEEL ÜKS VAATUS


NELJAS (tuleb): Noh, kuidas on?
TEINE: Korras.
NELJAS: Saite junni kätte?
TEINE: Jah.
NELJAS: Siis on hästi.
TEINE: Kuhu teie sõber jäi?
NELJAS: Milline sõber?
TEINE: See, kellega te junni otsima läksite.
NELJAS: Kas ta siia ei tulnud?
TEINE: Ei.
NELJAS: Huvitav. Ma mõtlesin, et ta tuli siia.
TEINE: Kedagi pole siia tulnud.
NELJAS: Aga tüdruk?
TEINE: Tüdruk läks koju
NELJAS: Kus ta junn siis oli?
TEINE: Ootas jõe ääres. Samas, kust ta kaduma läks.
NELJAS: Teinekord tuleb hoolikam olla. Need junnid juba on sellised, et nii kui omapead jätad, on läinud. Mu tuttava naisterahvaga juhtus samamoodi. Läks hommikul välja kusele…
TEINE: Te juba rääkisite sellest.
NELJAS: Millal?
TEINE: Enne te rääkisite sellest.
NELJAS: Te mõtlete seda, kui majal katus pealt lendas?
TEINE: Täpselt.
NELJAS: Nii. Ja teate, mis selle juures kõige huvitavam on?
TEINE: Noh?
NELJAS: Nii. Kuulake nüüd. Naine ärkab hommikul üles, mõtleb, et teeb mõned võileivad…
TEINE: Te juba rääkisite sellest.
NELJAS: Ma tean. Niisiis… hommik. No mis hommik see enam oli! Pühapäev.
TEINE: Olgu, ma hakkan nüüd minema.
NELJAS: Kas me Einarit ära ei ootagi?
TEINE: Keda?
NELJAS: Einarit.
TEINE: Kes see Einar on?
NELJAS: See, kellega ma koos junni läksin otsima.
TEINE: Kas ta pidi siia tulema?
NELJAS: Nii me ju kokku leppisime.
TEINE: Ma mõtlesin, et ta läks koju.
NELJAS: Mulle ei öelnud ta midagi.
TEINE: Teie olite ju temaga koos?
NELJAS: Ta kadus ära.
TEINE: Kuhu ta kadus?
NELJAS: Ühel hetkel oli läinud.
TEINE: Jõe ääres?
NELJAS: Nojah.
(Paus.)
TEINE: Kuhu ta siis kadus?
NELJAS: Kust mina tean! Tema otsis kalda äärest, mina vaatasin eemalt. Hüüdsin. Ja ühel hetkel – vaikus! Ta ei vastanud.
(Paus.)
TEINE: Ta pidi ju teid kuulma?
NELJAS: Nojah. Aga ta ei vastanud.
(Paus.)
TEINE: Arvate, et ta võis minema hiilida?
NELJAS: Ma ei tea. Ma mõtlesin, et ta tuli siia.
TEINE: Ei tulnud.
(Paus.)
NELJAS: Siis ma tõesti ei tea…
TEINE: Äkki ta… noh…
NELJAS: Arvate?
TEINE: Ta pidi ju teie hüüdmist kuulma.
NELJAS: Muidugi pidi!
(Paus.)
TEINE: Mida me nüüd siis teeme?
NELJAS: Ma ei tea.
(Paus.)
TEINE: Me peaksime teda otsima minema.
ESIMENE (tuleb): Noh, mida kuulda? Kas tüdruk sa junni kätte?
NELJAS: No kuhu te küll kadusite! Kõik otsivad, aga teid pole kusagil!
ESIMENE: Kuhu ma kadusin?
NELJAS: Kust mina tean! Ma hüüan nagu segane, aga mitte keegi ei vasta!
ESIMENE: Mida ma vastama pidin?
NELJAS: Et te olemas olete.
ESIMENE: Miks ma sellest kogu maailmale teada peaksin andma?
NELJAS: Et inimesed ei muretseks! Inimesed ju muretsevad! Küsivad, kuhu te jäite? Eks ole, ma hüüan nagu segane – mitte midagi! Vaikus!
ESIMENE: Kas tüdruk sai junni kätte?
TEINE: Jah.
NELJAS: Eks ole, me muretseme teie pärast, hüüame, aga teie ei vasta! Lihtsalt ei vasta ja kõik! Oleksite võinud vähemalt vastu hüüda. Inimesed ju muretsevad teie pärast.
TEINE: Hea küll…
NELJAS (võtab seljakotist pudeli): Kas keegi lonksu tahab?
TEINE: Mis see teil on?
NELJAS: Viski.
ESIMENE: Sellise palava ilmaga joote viskit?
NELJAS: Ega ma ei joogi. Ma küsisin, kas teie tahate.
TEINE: Mina ühe lonksu isegi võtaksin.
ESIMENE: Mina võtaksin ka.
TEINE: Miks see pudel mudane on?
NELJAS: Jõest leidsin.
TEINE: Jõest?
NELJAS: Nojah. Otsisin junni, aga leidsin kalda äärest pudeli.
ESIMENE: Kas seda juua ka kõlbab?
NELJAS: Täiesti terve pudel, kork peal.
TEINE: Siis ma proovin. Täitsa korralik viski.
ESIMENE: Andke, ma maitsen. Kõlbab küll.
NELJAS: Ma võtan ka tilga. Noo – ongi viski! Täitsa viski!
TEINE: Andke, ma võtan veel ühe lonksu.
ESIMENE: Ainult ühe pudeli leidsitegi?
NELJAS: Palju neid siis olema pidi?
ESIMENE: Mina leidsin ükskord metsa alt terve kasti! Mitte viskit, õlut.
TEINE: Ja juua kõlbas?
ESIMENE: Kõlbas.
KOLMAS: Heinrich! Heinrich!
TEINE: See on tüdruku hääl.
(Paus.)
ESIMENE: Mis siis nüüd lahti on?
KOLMAS: Heinrich!
NELJAS: Te ju ütlesite, et tüdruk sai junni kätte?
TEINE: Nooh.
KOLMAS: Heinrich!
ESIMENE: Lähme uurime.
(KÕIK lahkuvad.)