BANAANID

BANAANID

Meistrikandidaat Siidor uuris binokliga lõunapiirkonda. Juba neljandat päeva polnud midagi tähelepanuväärset märgata, peale populaarteadusliku filmi “Tabamatud asujad” võtete Keevitajate 169 teises trepikojas. Nüüd aga märkas Siidor puuviljakioski number 8 ümber rahvahulka. Siidor viskas õunasüdame rõdult alla ja sidus kiivririhma lõua alt kinni. Samal ajal plahvatas Semjonova korteris televiisor. Kuni Ljubomyr Kalda pintsakut otsis, plahvatas Eleonoora korteris külmutuskapp. Siidor valis igaks juhuks telefonikettal numbri ja küsis Alpertiine tervise järele. Leonhard ütles, et ta on Suzdali tenniste ostmisel saadud vigastusest juba paranenud ja läks ennelõunal viadukti ohutu ületamise ringi.
Siidor vaatas hetke mõtliku pilguga seinale asetatud lahingulippu, sidus siis rünnakusaabaste paelad kinni ja väljus Keevitajate 172 neljakümne seitsmendast korterist.
Ta lähenes puuviljakioskile alajaama-poolsest küljest. Enn, Ignatt, Anastassia, Alpertiine ja Udli olid juba kohal.
“Mida müüakse?” küsis Siidor ja võttis mapi vahelt kahekanda sektori kaardi.
“Banaane,” vastas Anastassia ja heitis pilgu tühjadele kottidele jalgratta pakiraamil.
“Mhõõhõh,” hindas Siidor informatsiooni ja ütles siis otsustavalt: “Lahingusse!”
Rühm liikus Keevitajate 168 õuel asuva liivakasti poole.
“Saaks kas või pool kilo! Paneks näärideks lauale…” unistas Udli.
“Näärid ammu möödas,” ütles Enn ja uuris teda kahtlustavalt.
“Järgmisteks näärideks,” täpsustas Udli ja kukkus.
“Võtame istet,” ütles Siidor tähtsalt, kui rühm oli liivakasti juurde jõudnud. Ta surus “Astra” pastapliiatsi kesta, läitis pead viltu asetades sigareti, rebis vasakut silma koomale kiskudes korraliku suutäie, hingas peale neli ja pool liitrit õhku, pidas lühikest aega hinge kinni ja laskis siis õhu vihina saatel mikrorajooni, alumist huult nina poole venitades. Ignatt sülitas.
“Kõigepealt,” ütles Siidor ja võttis taskust neljaks murtud raamatulehe. “Et keegi segamini ei ajaks – siin näete banaani.”
Kõik kummardusid Siidori kohale.
“Nii suur!” kihistas Anastassia ja torkas näpu dressipükste põlves olevasse auku.
“Nüüd siis lahinguülesande juurde,” alustas Siidor ja lõpetas ligi kuusteis minutit hiljem.
Rühma liikmed asusid rünnakupositsioonidele. Oli tõusnud tuul ja taevas sõudsid sinakashallid tuvid.
Kell 16.35.00 alustas Ignatt pesukuivatamise torude juurest jalgrattaga sõitu ja lähenes vääramatult puuviljakioskile. Samal ajal väljus Alpertiine Keevitajate 167 esimesest trepikojast ja lähenes samuti puuviljakioskile. Kell 16.35.40 viidi läbi kokkupõrge. Alpertiine karjatas ja surus käed näole. Pea juustest vaba osa punase vesivärviga kokku määrinud, heitis ta ettekavatsetult asfaltile. Seda märkas ennast puuviljakioski ligidal kolonni lõppu seadnud Siidor ja ruttas õnnetuskohale.
“Vanainimese ajas alla! Kas sa, pime, sõita ei oska! Vanainimene on vastu maa-ala!” hüüdis ta suure vastutustundega.
Puuviljakioski juures otsiti ahnete pilkudega, milles uudis avaldub. Osa seisjatest, nende seas ka Enn ja Udli, lahkus kolonnist ja kogunes Alpertiine ümber.
“Issand, kui kole! – Tooge arst! – Mis nad temaga küll teinud on! – Maimu, tule vaata ometi! – Pange kell tagasi! – Poiss, ära surgi kepiga!” hüüti läbisegi.
Enn ja Siidor haarasid Alpertiine ja nihkusid temaga kaks aastat tagasi uue katuse saanud puuviljakioski suunas.
“Eest ära, inimene on purustatud! – Astuge ometi kõrvale! – Kas te ajalehti ei loe!” hüüdsin Enn ja Siidor edasi trügides.
“Kes teist Ivanova on?” küsis Anastassia tähtsalt ringi vaadates.
Suur osa inimestest tõmbus kõrvale. Ennul ja Siidoril õnnestus Alpertiinega puuviljakioski uksest sisse saada. Kuni kahtlust äratanud seltsimehed Vabariiklikust Õpetajate Täiendusinstituudist, Tallinna Laste Kunstikoolist, ENSV Noorte Loodusesõprade Majast, Vabariiklikust Sanitaar-Epidemioloogia Jaamast ja Tallinnfilmist neile hädavajalikud banaanid kätte olid saanud, oli ka kiiresti paranenud Alpertiine märja lapiga värvist puhtaks nühitud ning Enn, Anastassia ja Ignatt kaks kasti banaane jalgrattal Keevitajate 172 teise trepikoja keldrisse toimetanud.
Õhtu. Rühma liikmed ja külalised olid kogunenud piduehtes keldrisse. Enn avas koosoleku ja andis seejärel sõna Siidorile, kes pidas päevakohase kõne. Koosolijad katkestasid teda kestvate kiiduavaldustega, mis olid tormilised. Anastassia pidas vastuskõne, milles tänas Siidorit veatu juhtimise eest ja kinnitas, et rühma liikmed usaldavad teda ka edaspidi. Arkaadi luges luuletuse, mille järel kingiti rühma liikmetele lilli. Pidulikul koosolekul viibisid Ljubomyr Kalda ja Leonhard Udu.



Madis Tross