MEIE MAJAS

Meistrikandidaat Siidor oli just mõnusasti voodisse heitnud, et enne öisesse vahetusse minekut pisut puhata, kui akna alt hakkas lärmi kostma. Rühm matkajaid eesotsas Leonhard Udu juhendamisel oli hakanud hoovis telke püstitama, et nädalalõpp looduses veeta. Pärast tundi ja kaheksat minutit, kui üks telk oli püsti saadud ja sinna üksteist inimest sisse pugenud, ei pidanud Siidori närvid enam vastu: võimlemismatt langes täies ulatuses telgi peale. Jäi vaiksemaks. Teistest suuremaid kehavigastusi sai Enn Käokang, kes teel haiglasse põgenes.
Kell 18.46 jõudis Siidori aknani Väike-Õiemäe alistamiseks valmistuv mägironija Uuno Tsement. Ta tõstis portfelli aknalauale ja küsis: “Mis kell rong väljub?”
Pliks-plaks! Pliks-plaks! – lõi Siidor Uunole külmutuskapi juhtmega vastu näppe.
Kell 19. 22 helises uksekell. Trepikojas viibis Ippolit Kutuzov ja ütles:
“Ole hea mees, Siidor, osta triikimislaud ära.”
“Mul on olemas.”
“Täitsa terve triikimislaud.”
“Ei soovi.”
“Laena siis rubla nelikümmend kopikat. Viieteistkümnendal toon tagasi.”
Siidor viis triikimislaua keldrisse.
Teel tagasi tuppa peatas ta Andrei Lill neljakümne kuuendast korterist.
“Siidor, sa nagu instituudis õppinud maailmavaatega mees, – mis sa mu uuest luuletusest arvad?”
Ta heitis alussärgi peal oleva valge salli otsa hoogsa liigutusega üle vasaku õla, haaras parema käega trepikäsipuust, sirutas ülejäänud käe paberilehte hoides silmade kõrgusele ette ning luges:

“Meil aiaäärne tänavas –
kuis armas oli see:
silm vaevu-vaevu seletas,
kui viina võtsime.”

“Mis te lärmate padjeezdis! Laps ei julge õue minna,” pahandas neljakümne üheksandast korterist väljunud Jevdokkia ja püüdis üle käsipuu upitades Andrei Lillele märja põrandakaltsuga pihta saada. “Mine, Arkaadi!”
“Onu Siidor! Onu Siidor!” hüüdis kahekümne kahe aastane Arkaadi meestest möödudes, hammustas õhupalli puruks ja jooksis alla.
“Mis kokkutulek siin on?” küsis Ignatt viiekümnenda korteri uksest välja astudes, võttis radiaatori tagant tühja pudeli ning pöördus Siidori poole: “Kuule, ega sul juhuslikult viit-tühja doominokivi ei ole? Mehed Keevitajate 168 õuel ootavad.”
“Auspere võttis mu komplekti Indiasse kaasa,” ütles Siidor ja suundus võileibu tegema.
Kell 19. 47 helises taas uksekell.
“Korter nelikümmend seitse, jah?” küsis saepuru täis baretiga kõhn noorepoolne mees, kui Siidor ukse oli avanud.
“Parketti ei ole vaja maha panna?”
“Mul on juba isegi pehme mööbel parketiga kaetud,” vastas Siidor.
“Aga kuuske ei taha aastavahetuseks?” küsis baretiga mees ja tõstis tööriistakasti esikusse.
“Mul pole kohtagi, kuhu seda püsti panna,” vastas Siidor ja asetas tööriistakasti trepikotta.
“Pole viga, paneme siis põiki.”
“Ei taha, kurat võtaks!” ütles Siidor ja pressis baretiga mehe ukse vahele.
Et valvekorra alguseni oli jäänud kakskümmend kuus minutit, siis Siidor kiirustas – uksest välja ja edasi.
“Issake! Sina, Siidor!?” imestas Alpertiine Schneider ümber lükatud telefoniputkast väljudes. “Juuli teadis rääkida, et sa mineva neljapa ära oled surnd.”
“Kuidas nii? Ma elan! Näed, Keevitajate 172,” ütles Siidor ning osutas käega teistega sarnaneva üheksakorruselise halli maja suunas. Ja tema sõnade kinnituseks lehvitati talle lausa mitmest aknast sõbralikult vastu.



Madis Tross