ÕNNEHETKEL

ÕNNEHETKEL

Nüüd on see siis käes – kahetoaline korter – uues elamurajoonis! Viisteist aastat ootasin: neli üldistel alustel, üksteist eelisjärjekorras! Aah! Kui hea on pühapäeva hommikul tõusta: lähed klosetti – ei mingit järjekorda! –, tõmbad vett peale, käid dušši alt läbi – keegi ei ole vanni pesu likku pannud –, jood tassikese kohvi – keegi ei tõrva pliidi peal suuski. Tunned, nagu oleksid tõesti kodus… Tahad, keerad raadio lahti, tahad, vaatad televiisorit – keegi ei võta tolmuimejaga põrandaid, keegi ei tärista õmblusmasinaga, ei puhasta kanaarilindude puure. Ja aknast – milline vaade! Ümberringi, kuhu aga silm ulatub, laiub kuldhall liivaväli, ei ainsatki puud! – ainult laiguti kõrbenud rohi ja siin-seal murenenud paneelid liigendavad lausa kogu kehaga tunnetatavat looduslähedast maastikku! Ja otse üle välja – pole kolme kilomeetritki minna! – kui oled mere ääres… Jahe tuul leevendab keskpäevast leitsakut ja kannab ninna meeldivalt vürtsist mudalõhna. Ja äkki – viuu! – ja üle sinu pea, justkui looduse sõnumit endaga kandes, lendab linnuke! Sa ei tea, mis lind see on – võibolla et kurg –, aga see ei ole tähtis… Jälle viuu! – ja veel lähemalt, justkui sinu mõtetele tänulik olles ja sind tiivaga õrnalt paitada tahtes, lendab üle pea teine lind… Taas viuu! – ja õige lähedalt, nagu õrn tuulehoog sinu häbelikkust kõige selle kauni vastu varjates, juukseid silmile puhudes, lendab üle pea tühi õllepudel…
Päike paistab otse vastu ja saadab merepinnale tasastel lainetel helkiva hõbedase vihu. Sa tõstad käe silmadele katteks ja vaatad merele. Inimene ujub… Ei, tal ei ole halbu kavatsusi, ta lihtsalt ujub ja tunneb rõõmu tema käte vahelt välja ihkavate lainete sülelemisest. Ta haarab kinni vees ulpivast kastist, keerab ennast selili, ajab kõhu veest välja – ja jääb mõneks ajaks liikumatuks; ainult aeg-ajalt võtab ta vett suhu ja paiskab vaala tekitatud joana üles. Puhanud veidi, ujub mees kohati veepinda katva õlikile alt läbi sukeldudes suure veest välja ulatuva kivini. Ta üritab mitmest kohast üles ronida, kuid libiseb taas vette; siis kaob ta kivi avamerepoolse külje taha – veel mitu korda on näha ainult ta kivi pealt kinni hoidvaid käsi, kuni ta lõpuks sihile jõuab. Ta hõõrub oma paremat käsivart, viskab kordamööda jalgu ette, neid õrnalt väristades, urgitseb midagi jalge vahelt, paneb siis pöidlad ujumispükste kummi taha ja veab käsi paar korda kõhult ristluuni ja tagasi, ise imelikult niheledes. Siis istub mees maha, näoga päikese poole, kõverdab jalad, nii et põlved on selja tagant välja paista, toetab keha taha asetatud kätele, ajab pea kuklasse ja laseb päikesel end soojendada. Mere kohal liuglev kajakas otsib sobivat maandumispaika ja laskub siis samale kivile. Ta kõõritab mehe poole, tiibu igaks juhuks lennuvalmis hoides, teeb sinna oma häda ja tõuseb taas lendu. Aga inimene, – inimene on kultuurne: tema ei tee oma häda kivile, tema teeb kivi kõrvale…
Taas üle liivavälja tulles meeldivalt väsinuna koju jõudnud, tekib tunne, nagu oleksid midagi suurt ületanud, nagu kõrbet täitumata ja täitunud unistuste vahel, milles iga astutud samm saab kord tuule poolt liivaga taas kinni uhutud.
Käid mööda korterit ringi ja arutad: suuremasse tuppa mahub täpselt kaheksa inimese söögilaud. Saab korralikult külalisi vastu võtta: kui mõni tahab korraks ära käia, – keegi ei pea püsti tõusma, keegi ei ole sunnitud koridori taganema… Väiksem tuba jääb lapsele, kööki läheme meie naisega, köök on suur. Aga esikusse… esikusse teen ma kabineti. Istun mugavasse tooli, süütan kirjutuslaual lambi, võtan ette puhta paberi ja pliiatsi – ning hakkan unistama – kolmetoalisest korterist: varsti saab tütar täisealiseks, abiellub, tulevad… tulevad jälle täis sõdimisi pikad aastad uue korteri saamiseni.


Madis Tross